Hea kuulaja, tänase saate lõpp, hea, kõik hea persooni tunni külaliseks on mees, kes on sündinud 18. novembril 1948. aastal Tallinnas. Ta on eesti laulja, helilooja, näit mõtleja, mõtleja. Tan, laulnud ansamblites juuniorid, rügnikud, Baltika, kärjed, laine Muusik Seif seitse, seitse, seitse ja Ultima Thule. Näitlejana on ta mänginud nimiosa, no 99 etenduses kuningas hobu ja paljudes teistes etendustes vabariigi president andnud valgetähe neljanda klassi teenetemärgi ja riigivapi kolmanda klassi teenetemärgi. Ta on elanud Eestis ja Rootsis, Tartus ja Tallinnas, kuid nagu ta ise ütleb. Nüüd on ta lõpuks jõudnud koju. Ta on Tõnis Mägi. Tõnismägi 2010 on olnud teie jaoks on väga tähtis aasta. Teil on ilmunud raamat. Teil on olnud mitu väga huvitavat kontserdisarja kohtumisi publikuga. Kui te peaksite välja tooma mõne hetke kohtumisest muusikakuulajatega, mis teile meelde tuleb? Ja see on päris raske tõesti tõesti need kokku panna, lasin hästi kiiresti oma oma mälust läbi terve 2010 aasta. Ja siis peaks ikkagi vaatama ikka niimoodi, et, et neid, neid hetki oli, oli rohkelt siiski 2010 algus. Jaanuaris oli linnateatris minu oratoorium, noh, ma ise ei armasta öelda selle teose kohta, oratoorium tarkus. See muusika, nüüd oleks pidanud tulema jõuludeks välja plaadilettidele, aga paraku tehnilised probleemid tekkisid nii, et võib-olla tuleb. Võib-olla tuleb välja jaanuaris 2019. Et see tarkus siis, see on üks selline tervik, muusikaetendus, kus vahetekste luges Aarne Üksküla, Uku Masingu raamatutest võtsime need lõigud ja siis veel oli orkester, koor, raplakoor, head ööd vend Pärt Uusbergi juhatusel ja ja solistidena veel siis Jarek Kasar ehk Saliis ja minu tütar Lydia, Lydia Mägi. Ja see on siis jaanuari kujutlemise ja talvisel talvine periood, siis diskusagil kevadel alustasin proove. Teatri teatritükiga, mis on mul meeles mõlkunud aastaid-aastaid, et võiks, võiks tuua niukseid, sir, kui see sellise noh, oleku või, või võib tunda või seisundi lavale ja, ja haakus sellega väga Urmas lennuk, kes kirjutas selle minu idee idee järgi, siis selle mõtte järgi kirjutas stsenaariumi. Jah, noh, libreto vist ei saa öelda, kas stsenaarium. Ja, ja siis me proovisime seda me siis tegime suvel juuni juuni juuli seda etendust, Üllar Saaremäe oli, oli lavastaja. Ja ma kirjutasin siin aga palju muusikat, et me olime kaks klouni Bonzoga. Panso laulud olid minu laulud, olid katseajal seal kaks prisket klouni, kaks prisket klouni. Ja, ja siis oli veel. Veel näiteks, oli Peeter Tammearu mängis ja Kärt Johanson ja selline selline selline kooslus, mis isenesest tuli minu arust päris päris põnev, omamoodi. Ja siis edasi edasi oli juba hakkasin, hakkasin vaikselt tegema seda koguma kokku oma materjali raamatu jaoks, mis ilmus just nüüd äsja välja detsembri alguses, raamat on siis noh, Tõnis Mägi noodiraamat. Ja, ja, ja see on, see mõte, on olnud mul 20 aastat või isegi üle 20 aasta. Villu Kangur ega kuskil üheksakümnendatel või 90. täpselt 1990 me panime selle materjali, kui et võiks välja anda laulud. Villu Kanguriga oli meil väga head andev, omal ajal kõik liivakell palve looja, hoia maarjamaad siis Elutants, Vikerkaar ja nii edasi ja nii edasi. Neid laule tuli tollal tollal nagu laudu saekaatris. Ja, ja siis siis ta ei olnud ilmselt õige aeg. Ja nüüd siis nüüd siis tuli välja välja ilmatari kirjastuse egiidi all tuleb tegelikult kogu sari, tuleb, see tuleb eesti elav muusika vist järgmine järgmine raamat, nii palju kui ma ei tea, kas, kas ma tohin seda avaldada, aga aga vist ikkagi juba läbirääkimised käivad Olav Ehalaga. Ja, ja raamatule raamatule ime imearmas 45 laulu, tõsi küll, see on üks väike osa ainult sellest muusikast, mis ma kirjutanud olen, aga, aga ma arvan, parimik ja hea meel on, et mu tütar Maria Maarjamägi oli siin, tegi veel sinna fotod. Noh, tema tema kujundatud on, on siis fotode poole pealt Nonii ja siis me hakkasime seda tarkust kokku panema, see, millelt alguses nüüd juttu oli, see jaanuarikuu selle aasta oli siis 2010 jaanuarikuu oratooriumi oratoorium plaat, et see tuleks välja kontsertplaat, laim nagu tänapäeval, nagu öeldakse. Aga siis jah, juhtus, et, et see, sellega sellega läheb natuke rohkem aega, see on komplitseeritud tegevus ja siis ja, ja siis oli veel seal, nüüd juba nüüd detsembris Asso siis vahepeal oli, oli, oli autori autorikontsert tuli Leigos kus oli seesama orkester, kellega ma tarkust tegin, pluss siis veel samuti Jarek Kasar ehk Sali, samuti. Lydia Mägi ja tütar ja siis. Birgit varjun ja, ja see oli niisugune kahetunnine kontsert Leigo, siis veel ühesõnaga igasuguse kontserte veel otsa nüüd Siiri Sisaski kadeemia kohe-kohe kontserttuuri veel siin detsembris. Uskumatu, kuidas ma ütlen nii tihe aastal. Nii erinevad asjad. Ja seminud köidabki, et need nii erinevad on? Ma olen, ma olen siis selline püsimatu tüüp siiamaani olnud, et mulle väga meeldib, kui, kui on võimalik võimalik nii-öelda nihutada neid piire kuidagi kuidagi edasi, et see ei teki selline. Kuidas nüüd öelda nii tuntud headuses asi, et noh, ma olen, mis mul ikka, ma tean, mul on need laulud peas, ma lähen laulan ära, aga ma ei taha ära laulda, laule peal on, on veel hästi, palju on üksinda esinemist klaveriga vaid inimesed, saalised laulab Püha Elmo tuled näiteks konkreetselt laul, lugu, mida me millegipärast enam laulda ei taha, ta on jäänud mingi saega, mul ta momendil see lugu mind ei kõneta üldse tollal kunagi võib-olla, ja siis ta, miks ma muidu ma poleks seda lugu kirjutanud. Ja siis miks see huvitav, huvitav projekt? Ta oli veel see, just äsja seal oli siis oli oli Uibo, kes mängis orelit. Ja, ja Neeme Bunder ja siis üks noor noor la laulja poiss 14 on ta vist 14 aastane heldura Heldur Harry Põlda, Saaremaa pass ja kellelgi erakordselt ilusa ja hea häälega. Noh, väga suure tõenäosusega meie Eesti muusika tulevik võib selles poisis peituda kas siis dirigendina muusika on, igal juhul, tuleb häälemurre siis, eks seda nähis sopran on ta jah, on ja, ja siis oli hästi, oli teha seda suur suur orel, flööt tšello ja, ja klaver. Ja siis laulda neid laule, laulda laule just niukses, noh, ma ei tea, kammerlikum võtmes vä? Möödunud aasta tegin Vox Clamantisega, tegin mis oli täitsa hämmastav, et Vox Clamantis laulis kuskil mingid Neljateistkümnenda sajandi Gregoriaani ja siis me toimisime nii et minu, minu loominguga ja ma mul ausalt mul oli, mul oli hirm pisut, sest et need ei saa just kui panna kaks nii erinevat asja, aga selgus, et sa, need sellised niuksed natuke riskialdis, vend, ma olen, et sellised asjad on toredad, need on, teevad rõõmu, kui nad välja kukuvad ka. Räägime sellest tarkusest veel delete sinna kogunud tekste piiblist, koguja raamatusse, dalai-laamat, lihaste, Uku Masingu religioosseid luuletusi, neenetsi, muinasjutte. Mul õnnestus seda etendust näha kontrolletendusel Tallinnas siis, kui saalis istusid lavakunstikateedri üliõpilased. Ma vaatasin, mismoodi 20 25 aastased noored istusid ja vaatasid täie tähelepanuga nagu oodates mingit erilist tähendamise sõna. Kui te meid, tekstiraamatuid, lapata, teie otsite mingit, kas ka teie otsite mingit tähendamissõna? No aga loomulikult muidu ei saa, tekst on, on laulu juures ääretult oluline. Et on alati olnud, aga noh, ma arvan, et alati võib-olla hakkab kuskil, kui ma olin 35-ni, siis ma hakkasin nagu mõtlema, et võiks hakata laulma nagu, aga mitte mitte pelgalt, et kuu ja tuul ja puu ja et oleks hästi riimis kõik, mis siis, et mõtet ei ole. Ja see sellest ajast alates ma olen otsinud ja muidugi, kui mulle tehti ettepanek kirjutada selline selline teos, siis käsi südamele pannes mõtlesin alguses ära sellest, sest et mõtlesin, et oot, stopp, stopp, stopp, et ma, mina ei ole helilooja, et ma olen song Raitar veel laulukirjutaja, meil ei olegi sellist nimetada, sest olemas laulu kirjutan kuidagi kohmakas ja aga helilohe ma ka ei ole, ma ei saa ennast panna eid ei, Erkki-Sven Tüüri, Tormise Pärdi ja selliste nimede kõrvale, see on kuidagi kuidagi väga-väga veider, pentsik. Aga hea küll, siis ma mõtlesin, et kuna ma riskialdis oleneb, ma võtan selle vastu ja, ja kuna oli see tellimus oli, oli esimeseks septembriks siis tarkusepäevaks. Et see peaks olema Pealkiri tarkus, Emerson Lake ja Palmer ele. Me oleme bändile kanaliga plaat, tarkuse ja siis natuke mingi vihje sinnakanti, proge-rocki aega. Aga et aga see ainult pelgalt nii ongi vihje, mitte. Ta läks mul midagi sealt maha viksinud. Ja need tekstid, et et see on ka, oli nad noh, varem mitte. Nüüd siis kaks aastat tagasi, kui ma selle loo kirjutasin, vaid juba ammu-ammu oli, mul oli mul mõte, et ma teen lahti, et kas on võimalik niimoodi, et ma teen lahti? No hea küll, Teil on alati kevade kui Arno isaga koolimajja kõik moodsad ja kas on võimalik kohe hakata kahedikud hakata sellele proosa tekstile kirjutama, kirjutama muusikat, et tundub nagu täielik absurd, et kui kui kui tekstis endas on olema olemas Amomeetrum oma rütm juba muusikalises tekstis olemas, sul on vaja see kätte saada, see on nagu kiviraidur leiab, leiab suurest kivikamakas lubada, näeb, et sellest tuleb mul see see sõjamis ratsanikeks hobusega. Ja et, et siis ma justkui proovisin seda niimoodi, et kas see toimib ja selgub, et toimibki. Et nii ma siis võtsin, otsin need koguja raamatut, õpetussõnad. Pleis paskaal muide, oli veel üks ja, ja Kaarel Kuurmaa üks minu noor sõber, kes on noh, kas see on mingi pool aastat, umbes elab Indias ja nii edasi. Seal kogu aeg ja mõtet elabki juba peaaegu seal ja siis mõne noh, tagasihoidlikult siis ka paar minu enda teksti, mis seal sees olid ja siis tekkiski selline tervik ja dalai-laama, nagu ta juba korra ütlesite. Et ma ka loodan, et sellest, sellest sellest sai tervik ja muusika poole pealt on ta ka ka hoopis teistsugune. See ei ole päris see Tõnis Mägi, keda, keda teatakse justkui vä. Tõnis palju laule seal on niimoodi kirjutanud. Tähendab, ma ei ole lugenud lauset, aga kui ma mõtlen, et on, neid ei lähe. No et ma olen, ütleme niimoodi, siis kuskil 70.-te aastate algusest saadik olen ma olen ma kirjutanud neid laule ja ütleme, alad alates 75.-st aastast, siis siis pidevalt noh laule peaks olema. Umbes võiks olla mingi 500 näiteks või. 40 345 45. Eloram, kuidas sa selle valiku tegid? Valiku ma tegin suhteliselt lihtsa, tegid ise või tegi eel, ma tegin ise avaliku, loomulikult tegin ise valiku, valisin välja minu arust need lood, mis on ega siis neist 500-st nähtan, seal on palju selliseid lugusid ka, mida ma enam iialgi ei tee, sest et need 45 mulle tundub, et need on õnnestunud lood päriselt, et nad on õnnestunud ja seal ma püüdsin seda selles raamatus panna nad kuidagimoodi niimoodi mingitesse sahtlitesse või et on üks, ütle, mis on isamaalised laulud, eks siis on, üks on pühendusega laulud siin oma oma lastele, eelkõige sõpradele ja need, kes juba siit läinud on nagu Ott Arder näiteks Mikk Mikiver ja meie ilmast lahkunud. Ja siis on mingid mingid sihuksed nagu looduseteemalised, mingid rännu mingit mineku laulud mingisugused noh, pidevalt kuskile kulgemine minemine. Ja siis, kui ma seda kõige toredam oli see, et kui me lõpuks vaatasin tekstidena nootidega, mul on probleeme ja see, kui sa noh, Alari Piispea siinkohal tahakski teda väga tänada, et ta võttis selle tohutult raske töö, et, et kõik need korralikult nooti panna ja graafiliselt disainida. Nii nagu peab. Ta nägi ränka vaeva, et sellest sellest rahast rikkust ja nendest mingitest märkmike märg märkmetest saade välja sellised noodid, mida pillimees muusik aru saab. Aga need noodid, aga see, mis puudutab puudutab neid tekste, siis ma niimoodi hämmingus, kui ma lõpuks neid noh, eriti ma vaatasin omi tekste väga suure, kriitilise pilguga, sest ma olen omi väga palju nomi tekste sees. Ja siis ma hakkasin, hakkasin ühel hetkel hakkasin vaatama, et nad, esimene tunne on see, et ei tea, kas, kas sobib, sest ma ei ole ju mingi luuletaja või kuidagi või noh, tekstikirjutaja ja siis äkitselt vaadates on küll, et seal hämmastaval kombel tegelikult, et kogu see ütleme siis 30 viieaastane periood, ma olen tegelikult rohkem laulnud ja kirjutanud muusikat, aga see, mis sinna maht on raamatusse vaatus on umbes, on 30 viieaastane periood, et tegelikult ma olen kogu aeg olen laulnud ühest ühest asjast. Mingisugusest minemisest kogu aeg päriselt on ongi jah, nagu oleks üks, üks üks lugu tegelikult, et noh, nii, nii ta mulle vähemalt praegu paistab, et inimesed, kes kes neil tekste loevad ja need laule kunagi võib-olla laulma hakkavad, eks nad sisene. Siia tulles. Läbi lume sahisevad väited, sa oled päkapikenenud, tegid päkapikulaulu. Ja see päkapikulaser hea, muidu ma laulan selle kohete see päkapiku laulan, on etendusest kadunud tsirkus, see, mis, millest ma olin natuke juttu ja selle, no mind inspireerib luuletuse luuletused ikka endiselt siiamaani kõige rohkem. Nad on kuidagi sellised väga konkreetsed ja mingisugused teatud vormiga ikkagi. Proosat hakkate tegema, selleks vist ilmselt läheks natuke liiga üle mõistuse, võta üks raamat ja lihtsalt tehase muusikaks, aga kõik on võimalik. Ütleme ikkagi. Et see, see, selle, selle teksti autor on Herbert minu üks lemmikuid, Poola Poola, luuletaja möödunud sajandil. Laul on selline. Päkapikud kasvavad metsas, neil on spetsiifiline lõhn ja valge habe esinevad üksikult, esinevad üksikult, esinevad üksikult, u kui õnnestuks nad kimpu koguda, ära kuivatada ja uste kohale riputada. Võib-olla siis saaksime rahu. Sellega tahab lausklugu. Suure kajaga, sa käisid tsirkust vaatamas, ei käinud. Ma ei käinud siin vaatamas aga, aga kõik, kes ei pea vaatama, et kui ma olen saanud tarkusest nii vapustava elamuse, siis ma ei tahagi kohe pikka aega midagi muud kõrvale näha. Tore, aga tegelikult on meil ka saates saatekülalise laulu kohta, kui Mäks juba rääkisin, seda, et tal on palju laule ja ja vähesed teavad, et Mäks ei ole iseenda laule, ainult Laund vaideid. Ta on kirjutanud ka väga kenasid laule teistele. No näiteks minul oli omal ajal väga suur üllatus, kui ansambel Fixi lugu, mida ma pidasin noh, Roosevelti või või, või siis pihlapilooks oma saar. Tuli välja, et sa Mäksi lugu on Saaria palmipuud mäletada, tekst küll, paraku ei ole minu dessert ilmselt kirjutatud teksti ilmselt, aga viis küll jah. Ja see on üks vana vana Fixi lugu. Ja siis väga paljudel tuleb ka üllatuseks, et järgmine lugu, mida me praegu kohe kuulama hakkame, mängis muide, lubas kas see lugu on seal noodiraamatus sees, on? Muidugi see on üks lugu, mille nimi on sinu häälel, Liisi Koikson laulab seda laulu ja seal paari aasta tagune lugu, väga kaunis ja väga ilus laul. Ja väga ilus esitus ka kuulama selle kohapealsele. Tervitan siin käsku mule on seal hommik? Või on õhtused tuuled? Kuidas on Iirimaad kui meil siin 100? Meil siin valmivad õunad? Sul mõttes soovin? Jäänud mõned read Ma võiksin käia kasvõi näiteks miks nii raske sulle? Tervitan sind, käsku, huuled on seal hommik. Või on õhtused tuule? Kuidas on, ilma oma meil siin sajab. Meil siin valmivad õunad, sul soomi. Me ei jäänud mõned read. Ma võiksin käia kasvõi tablett. Miks nii raske, sulle on enda nii öelda, et sinust ma. Tõnis Mägi, te olete teinud pikka aega raadiosaateid ja teil on palju tuttavaid. Ajakirjanik, kas te mäletate ka niisugust ajakirjanikku nagu Erik Larsen? Ja nüüd ma eriklarazenid mäletan, ma muidugi, see on seal Emmanuel Smitty näidend Enigma variatsioonid. Kus te mängisite koos Mikk Mikiveri kahekesi Ugala lavastusest ja sinna on 10 aastat tagasi võluv tõesti? Nii vähe? No vot nii vähe ja. Te meenutasite siin oma sõpru, kes jälgivad meid juba tähtede vahelt. Ott Arder, Mikk Mikiver. Kui sageli te oma igapäevases elus mõtlete nende inimeste peale, keda elutee on meist lahku viinud? No ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma iga päev mõtlen nende peale iga päev ma kindlasti mõte on, on, elu, läheb edasi, on muidki mõtteid, tuleb pähe, aga mingitel ja seda ei suuda iial öelda, millal, millal need päevad tulevad või see hetk, kui see, see hetk või see taju, et tahaks näiteks praga Mikuga rääkida otiga siis, siis nagu räägidki temaga tegelikult, kuigi teda siin ennast nii-öelda füüsiliselt kohal ei ole. Ja, ja need on mõlemad inimesed, on olnud mulle erakordselt tähtsad. Tähtsad. Hääldanud õigetesse vastesse juhtivad võib-olla isegi oma oma maitse. No näiteks ütleme ott näiteks oli ma ei, ma ei lugenud vist nii palju enne luuletusi, kui motika kokku sain ja siis hakkas mulle näitama, näed, siin on veel üks põnev mees ja Heiti Talvik näiteks. Oi, kes see niisugune on? Ma ei tea tast midagi, Noone loe. Ja niimoodi, et ja Mikk teistpidi ka raamatut, raamatut, teater ja nii edasi ja nii edasi, et need on olnud väga olulised inimesed mulle ja kogu Eesti rahvale. Arvamus. Kas minevikku tuleks endaga kaasas kanda või tuleks õlgadelt maha raputada? Ma arvan, et, et see on niisugune doseerimis küsimus, et teda, teda ei saa pidevalt endaga kaasas tarida. Aga, aga ilma ilma et sa neid neid naisi ronide, et seda ei tohi ka ära unustada, kui me räägime oma sõpradest, eks ole, oma sõpradest, inimestest, oma armsatest, inimestest, kes su kõrval on olnud nende peale mõelda ja, ja nendega ka justkui justkui vestelda. Aga samas ikkagi, nagu ma juba ütlesin, et teda pidevalt minevikku minevikus ei tohi väga palju olla, tegelikult me peaksime olema olevikus, kogu aeg peab olema siin ja praegu, see on kõige olulisem. Et, et kammiga mitte olema mingi otsaga ka tulevikus see, see aita ka, see on see, et iga praegune hetk, seesama, kus ma siin praegu olen, see on kõige olulisem ja see näitaja, see võib väga selgelt ka näidata, näidata mingis mõttes kasu tulevikku, mismoodi sa või edasi minna, aga, aga see ei ole nii oluline. Kõige olulisem on seesama hetk, et kus sa praegu oled siin ja praegu. See on jah, vist nii, et kui sa olevikus teed mingisuguse sammu, siis muutub su tulevik muidugi, ja kui sa oled unistanud tulevikus olla kuskil mujal, aga sa teed olevikus vale sammu, siis sa ei satu sinna kuhugile, nii et see on tõesti selline paratamatus. No selles mõttes on aeg on nagu ajatu, et mis on füüsikalise mõtlemise üle, on muidugi täielikult nonsens, aga aga aega justkui ei ole olemas, sest kui sa oled siin, sa oled kogu aeg olevikus, siis ongi siis ongi see kõik see aeg, et see justkui peaks nagu niimoodi niimoodi tunnetama, vaid tajuma tajuma ainult ennast, vaid kogu maailma niimoodi selle, et sa oled siin siin ja praegu ja just praegu toimub kõik. Et see on hästi oluline, on minu jaoks, ma ei tea, kuidas teistel. Mul on tegelikult ammu juba üks selline hoopis selline nurgaga või vimkaga küsimus. Mäksa juurde tulles ma siin olen kuulnud ja ja olen, kohtun Ranne veskiga ja olen rääkinud ja jälgin, kuidas tal läheb ja tal läheb seal Venemaal väga hästi palju esinemisi ja, ja ilmselt on tal palju publikut ja kas sind on ka kutsutud veel Venemaale tuleja. Nädal aega tagasi oli, oli viimane, viimane kutse Piiteris ja seda ma võtan päris päris tõsiselt, et võib-olla võib-olla tõesti Lään oled sa korraks, ma käisin teatriga seonduvalt enda jaoks ja rääkisime natuke, põgusad nagu libiseme sellest üle, sest teatrist aga et aasta oli äkki oli 2000 juba äkki oli selle sajandi algus, et kui etendus Mikk Mikiveri lavastatud etendus, sõda ja rahu, kus mu Žukovi mängisin käisime Leningrad, näed Piiteris, Peterburis. Baltiiski Dom, selline festival on teatrifestival. Esimene käisin, käisin peeteris Est Peetris mulle mulle meeldib alati Pieter meeldinud rohkem kui Moskva ja nii edasi. Bitter on, tervis on rohkem kui vaimuinimesi kogu selline mulje jäänud. Moskovski Ta on Moscoviidile šovinistlike natukene kui nüüd, noh ja täitsa minna teemast ära, aga aga kutsuti ja, ja mingisugune roki, roki Klubi, mille nimeks son Chager muide. Et selline selline kohvik, et ma või kõrts või kuidas nüüd seda öelda, et sinna kutsuti ja ma noh, ma pean kõigepealt neid pabereid näha, et mind on varem kutsutud, aga ma ei. Ole hea, tule kohale, et ma niimoodi sõida kuskile, et ma tahan näoga juba kõige, et seda, mis, mis seal paberi peal kirjas on ja mis ühesõnaga lepinguta. Ega ikka ei ole sind ära unustatud seal. Kuule, täitsa naljakas oli see, et ma siin aeg-ajalt tähendab, pommitavad ja kusjuures see aeg-ajalt on iga aasta kindlasti mingi tele teleinimesed sõidavad kohale ja nüüd alles hiljuti oli, oli, oli kuidagi mingisugune kokku ja seal kas mingit ele? Tead, ausalt öeldes ma ei tea, oli see raadio või teleri mind kokkuvõttes oli kõik need niisugused praegu sa tähed olid seal kuskil seal ees ja siis oli, äkitselt oli Tõnis Mägi-aastane viitsib nuusuku kuskilt kuskil neljandal või viiendal kohal nimetatud tõesti hästi populaarne, jälle mingid mingid lood on. See on selline retro roolevikene. Ma ei tea, ma ei, tead, ma ei oska mujale selle üle nagu väga-väga mõelnud, aga, aga seal jah. No näiteks ka nüüd on, eks ole, Facebookis ja Masspeesise käes aeg-ajalt, kui ma viitsin sinna minna, et siis seal on jälle kirjutab. Aga läheme siis hoopis jälle mujale Saaremaa poiss, saare, saad saarlane. Kuidagi ma olen, ma olen ikka olen saarlane, ainult et on juhtunud see see lugu, et ma sündisin poolteist kuud varem, kui ma oleks pidanud sündima, võib-olla seepärast ma olengi natuke imelik, et et tema ema tuli jah, tuli kõigepealt topidi Estoniasse laulma siis tema. Et Valter Ojakära muide, viimases raamatus kirjutanud minu emast paar sõna, mida on välja uurinud, seda, tema oli siis okov saksa okupatsiooni ajal oli, oli bänd Pärnu Endla teatris oli primadonna ikka päris päris tuntud, lausa. Kuna saksa okupatsiooni ajal, siis kõik sellest, aga mille me mitu ei olnud ja ühesõnaga nemad oli 48, kuskil algusest tuli siis Saaremaalt, tuli ära, tuli Tallinna ja sai kokku minu isaga, Nestor Mägiga, kes on ka saarlane. See nad said siinsed Ta tuttavaks küll Tallinnas, aga mõlemad saarlased ja siis ja, ja mina olen küll juba siin tööl, siis mina sain ikkagi. Paraku Tallinnas olen sündinud idas Lääne T4 ehk lääneski Mõnistriit, ole ost siin põhjamaal, tihti lähen lõunamaa mehi, kes endale jaapani auto nost. Väga ilus. Aga ma tahtsin selle jutuga tulla sinna, et sul on hästi palju kodusid olnud või tähendab hästi palju kohti, kus elada. Kas see Peedu, kus sa praegu need on see nüüd see õige? On on kindel, seal on malmoja ja täitsa ma loen, märke ma näen, tähendab, elus, mis mul on mingisugused, oot, mis nüüd on seal Lähen, mingeid selliseid asju, mida võib-olla paljud ei märka. Aga, aga kõigepealt see maja, kus ma meriväljal sündisin. Lääne T4. Seda enam muidugi ei ole seal maha lammutatud ja seal mingi uus käkk asemele ehitatud, aga aga vabandust, kui nüüd keegi kuuleb ja seal oli tõesti see oli, see oli mingi hollandi mere mehitatud selline nägi välja nagu laev. Niisugune ma olen lihtsalt tõenäoliselt ma muidugi võib-olla oma fantaasias ma olen teinud ilusamaks, teinud kõiges kogu selle maja. Aga ta oli nagu laev kuni sinnani välja, et selles oma raamatus, mis on müümata, naerma, seal kirjeldan seda vaja, nii et ma ei hakka pikalt sellele. Aga et, et, et siis kui me Peedule jõudsime nüüd siis kaks aastat tagasi, et vaatama seda, seda Kärt ütles mulle vaata Tõnissoni laev ja ma sain aru, et on tõesti seal nagu laev ja siis, kui ma nägin neid, need Saaremaa Kuressaarest tehtud täispuidust täispuidust, suveaiatoole, mida ma element, kuusk ligi 60 aastat, eks ole. Hea küll, et niimoodi ligi 60 aastat, selles mõttes ligi 60 aastat, et millal ma mäletama hakkasin, oli umbes noh, ma olin kahe poole aastane, eks. Et et siis, kui ma nägin neid tool, ma ei olnud üldse näinud pärast hiljem. Ja siis kõik see laev saab, see lõhn, värgid, kaev ja mingid asjad nii kodus tagasi seal ja, ja siis ma mõtlesin seonduvalt, eks juba noh, ma olen laule laulnud ette nagu mingeid asju, mis kõlab hästi imelikult, aga aga möödunud aasta oli mul 18, november ja, ja Peedu ja on üks laul on nagu deja vu. Eks ole, tamme koskerdaga karduga laulame, kus on juttu kollasest kassist, kollane kass, noh siis oli veel, kui ma selle kirjutasin, oli, oli see natuke veel Mati Undile viidates, eks ole. Aga, aga, aga see on, kuidas see kollane kass tuleb sulle voodisse hüppab ja nii edasi. Ja 18, november möödunud taastamine, sünnipäev, ootangi. Ja, ja siis äkki vaatasid, kollane kass vaatas aknast sisse ja enam ära ei lähe ja ei lähe ja ei läinudki. Ja siis selle peale ja nüüd elab meil tykki Kärtutes selle peal, Tõnis. Sa pead olema väga ettevaatlikuma tekstidega, osutub tõeks. Nüüd ongi seal kolanegi tikid just. Et noh, terastav veel päris laul tegemata, kas sa pead kikkis tegema? Kindlasti laulutiiki tikkida ka see? Ei ole sinul. Kuidas Peedul lumega praegu on? Mõnus mõnus, minule meeldib see talv, Tallinn on halb sellepärast et Tallinnas on koristamata, aga, aga, aga põhimõtteliselt. No jumal hoidku, mäletate, sõbrad, et mingi veel mingi aeg tagasi oli jõulude ajal lihtsalt must maa ja nüüd on ikka korralik talv tulla. 10 aastat tagasi jõululaupäeval läksin üle hoovi, et tuua jõulukuusk tuppa ja siis mõtlesin, et peaks veel sellel aastal muru ära pügama. Et noh, selles mõttes on ikka päris talv ja ma saan aru, et siin on hästi. Ei no minu arust on Tallens kohe era, erakordselt palju tund või kuidagi nii palju pole olnudki. Aga see selleks, igal talv on olemas ja see on ju rõõm ja sulle meeldib õudselt. Ostsin möödunud aasta suusad endale vahele 40 aastat suuski alla saanud, ostsin siuksed, ilusad suusad. Kõik, saada padjavärgid riieteni välja, mõtlesin nii. Ja nii kui lükkasin libaoli muidugi dokumendi peal pläraka. Et noh, need on nii kerged ja, ja hoopis teistsugused. Hästi libisevad just, aga iga jumala päev käisin möödunud aasta pole veel alla saanud, pole aega olnud. Wifiga kokku võtma ennast ja minema koos sõitma, siis sõidab ka suuskadega. Saatis mulle jõulupildi, kus ta suuskadega moos, nii et see on päris vahva vart. Nii silt silmapilk, mis sa sellest loost räägid? See silmapilk on noh, hästi sobib praegu tõesti, sest et kas silmapilkne silmapilgud silmapilk tegelikult peaks nagu kaks sõna olema just see pilt, see, see pilt ja see pilkese pilt sellest ajast, kui meriväljal elasin ja üle lahe neid ühelt Tallinna torne nägin ühel hetkel äkki äkki tuleb selline meri hingab ja siis siis täkylemisega uduseks läheb see pilt kõiki siis on niisugune nagu mingisugune Fata Morgana nagu, nagu justkui nagu ebareaalne on see kilukarbi kujundus taga, et selline selline lugu siis. Aga seal talvine lugu Selline lugu on ju olemas meil esitada filis mägi. Vot näed siis, millega sa siis selle salvestuse, millal selle. See on politseiorkestriga tehtud. Plaadi nimi on kiike kirik. Kui tähelepanelikult kuulata, siis peab, võib seda ka edasi-tagasi lugeda, täpselt, eks tuleb välja. Teistpidi tuleb kiik, ai kiik ja kirik. Kirik-i kiik. Just et ma arvan, et Kaja, meil on see koht praegu käes, kogulaksime, kuidas Tõnis Mägi laulab koos politseiorkestriga laulu silmapilk. Kus on õige tee, vaata et. Kas tormi käel aga ja? Kui me On riik, mis on meri või ma teen on leid, näed, kui ta Kus salgi vaada? Marii kardaan ka. Vaid Me-le. Kui ma kuulan teid, siis mul on see mulje, et kui te mõtlete ühe hea asja välja, siis te teostate selle, ehk et te saate elustega kõike, mida te tahate, mida te õigeks peate. Kas te saate kõik ja mida öelda nendele inimestele, kes on soe ja vot sellepärast, et nad ei saa, mida nad tahavad. Aga tõesti, tõesti, ma ei oskagi hakata, kui ma praegu mõtlen, ma olen isegi üle saanud asju, aga mina poleks arvanud, et mingid asjad nii kuidagi käiku või käima lähevad, eks ole, ma olen tegelenud kogu oma elu sellega, mis mulle meeldinud, on see nii suur, kui sa tegelikult tegeled sellega, mis sul sulle meeldib. Et mul ei ole, mul on ka tehases tööl olnud ekskavaatoritehases ja punases rätise, kui lähed, lähed kella peale, ootad issand, millal ükskord lõpeks päev. Aga ma olen saanud sellega tegeleda. Ma olen oma arust püüdnud väga ausalt asju ajada. Isegi kui ma tõesti praegu mõtlen, et pole ja ma ei ole justkui teinud kuskilt sinka-vonka liikunud, et kellegile määrida midagi või kuskil vä. Mida öelda nendele inimestele, kes põevad selle pärast, et ei saa veel rohkem veel kõrgemale, veel kaugemale, veel suuremat? Mina ei tea, selles mõttes, inimesed on nii palju erinevad, no mina olen lihtsalt olen, olen, olen oma, ma olen, mina olen nii nagu mina olen siin praegu istun, on täielikult veendunud, et kui sa tahad, siis sa saad selle. Et sa pead visualiseerima visualiseerima selle pildi, sa pead täpselt teadma, mida sa tahad. No täpselt see kuni kuni sinna on nagu sellest maastalle juttu või mis on need, ühesõnaga see on seal midagi, mitte see sinna kuhugi kanti, vaid sa visualiseerib niimoodi oma oma mõttes oma teraviku. Ja siis siis asja, viskad selle välja selle mõtte ja ühel hetkel ta tabab. Ja minul nii on juhtunud, päriselt, ma ei, ma ei suuda seda muudmoodi seletada, et mingid asjad, mis on siis mul seal vana jutt, mida ma olen rääkinud korduvalt ja ja ka see on, on sulatõsi, on see, et ma olin viieteistaastane või möödunud klaverit absoluutselt mänginud, ma ei teadnud üldse. Ma teadsin klahve ja noh, selles mõttes ning mismoodi see ongi Tarbama ekse natuke rohkem. Ja minu unistus oli see, et ma istun lapselapse unistust teismelise ministrist. Istun valge klaveri taga, valge valges ülikonnas, laulan oma lauluga, läks mingi 30 aastat mööda, natuke vähem, täpselt nii linnahallis oli täpselt täpselt nii, nagu ma enne ette kujutasin niiskuma lõpuks aru saanud, milleks tekst meelest mõtlesin, seni olnud showeena siis nii olnud ja siis ma sain aru, et see oli minu see mõte, mis tegelikult nüüd lõpus ehk 26, kaheksa aastat või mistahes hiljem äkitselt on olemas. Et see on tohutult raske küsimus, kajamise küsida ka, et et ma nii, nii, nii nii on, jah, minul vähemalt on niimoodi läinud, et ma ei saa kõikidest öelda, et see on see üks viimane Launad, et ma, ma ei ole lunastaja laul, mis ma alles kirjutasin, on, lihtsalt ütlen teksti, et Mojale lunastada. Ma pole pühak, mõele vastus talle kindlasti mitte. Ma ei ütleks teile, mis on õige või vale, sest Ma olen lihtsalt üks lauluda. Riivaks.