Tere laupäeva hea vikerraadio kuulaja, eetrisse jõuab 15. jaanuari rahvateenrite saade ning täna on meil saates kaks Sulevit, kõigepealt ütleme tere hommikust Võrumaa kuplite vahele, kus Võru stuudios on pressinõukogu esimees ja portaal külauudised, toimetaja Sulev Valner. Tere Sulev. Tere hommikust. Ja siin Tallinna stuudios on Sulev Vedler, Eesti ekspressist tere ning Lauri Hussar vikerraadiost ning kui me hakkame selle nädala uudiseid kokku võtma, siis võib öelda, et põnev nädal hakkab jälle mööda saama ja uudiseid peaks aga tulema veel kuhjaga sest eelseisvate valimistega seoses on erakondadel ees kibedad tööpäevad ja paljudel ei ole veel koos nimekirjaga ning täna homme avaldavad siis oma valimisnimekirjad Keskerakond, Rahvaliit, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja ka roheliste erakond on täna Tallinnasse kogunenud, kus nad siis oma kongressil või nõndanimetatud määrajate nimelisel valimisüritusele panevat kokku oma valimisnimekirja ja viimastel päevadel ongi kõige rohkem tekitanud küsimusi just roheliste erakonna nimekirja kokkupanemine, sellepärast et rohelised on oma nimekirja kutsunud ka teitud ajakirjanduses Vabameesteks kutsutud inimesed, kes siis peaksid rohelised uuesti parlament aitama, aga see on nüüd küll nagu väga palju küsimusi tekitanud, sellepärast et need vabamehed ei pea, neil ei peaerakonnaga olema muud sidet, kui tunnistada takse rohelist maailmavaadet, kui, kui sedagi. Vähemalt nii on ajakirjandusele väidetud, et mida, mida, mida sellest vaba meesteaktsioonist arvavad? Minu silmis on see raalist erakond omandanud sellise Vikerkaarevärvi Erakonna ütleme värvingu, tõsi küll, vikerkaare värvid on üks teine seltskond nagu pigem endale omistanud et väga kirju. Ja ma ei saa sellest erakonnast üldse aru selles mõttes, et need vabamehed, neil puudub ju selline selge programm, ma ei tea, kas nad, kas nad täielikult ühtivad roheliste programmiga, et see tekitab ainult segadust, nende osalemine seal No mina ütleks omalt poolt, et et kindlasti noh, see selgub ikkagi hiljem, kui vabad mehed nad seal erakonnas tegelikult saavad olema, juhul kui nad üldse kuhugi saavad. Et noh, kõigepealt on ju küsimus, kas rohelised üldse künnist ületavad ja kas üldse keegi neid esindama seal riigikogus hakkab. Aga oletades, et nad, et nad saavad siis noh, siis see nagu, nagu ikkagi selgub hiljem, et kas nad tegelikult, et nii-öelda saavad väga vabalt seal riigikogus käituda või mitte kuigi iseenesest sildi vaba mees kasutamine minu jaoks on natuke sarnane selle Res Publica omaaegse 2000 2003. aasta sildiga äraostmatud. Et, et iseenesest see nagu nagu püüab nagu endale võtta mingit mingit sellist rolli, vastandudes nagu siis ülejäänud ütleme 95-le näiteks riigikogu liikmele, kes siis nii justkui ei ole vabad mehed. No seda sa tahad öelda, kes ei ole äraostmatud, sa tahad öelda nii nagu filmis viimne reliikvia, et vabad mehed ongi need kõige suuremad ketseriks. Ja ei, no ma arvan, et mingit pidi mind isegi imestab, et teised parlamendierakonnad ja ütleme, need tänased kogu saadikud, et mitte keegi neist ei tunne nagu ennast sellest puudutatuna, et üks seltskond ennast vabadeks meesteks nimetab justkui andes mõista, et nemad seal ei ole. Et sihukse lihtsa loogikaga mina ütleks, et et Riigikokku ju olemuslikult valitaksegi nagu 101 vaba meest ja naist. Vähemasti ma ei saa küll aru, et keegi neist annaks vande olla vangistatud või kuidagimoodi, eks ole, mitte vaba ikkagi oma noh, ütleme tõeliselt südametunnistuse järgi näiteks Eesti riigi jaoks olemuslikult oluliste otsuste puhul Siiski me näeme riigikogus ikka ja jälle, et saadikud hääletavad nii, nagu partei tahab. Väga harva juhtubki, õigus, saadikud hääletavad oma partei vastu, ütleme siis, nad on teisel seisukohal. Pigem. Sel ajal aina sagedamini ja jah, et tegelikult see, et see vabameeste sildi üleskerkimine ju iseenesest on mingi diagnoos olukorrale ja, ja selles mõttes on ta positiivne, ta ta tegelikult diagnoosi mingisugust probleemi, mis kahtlemata Eesti riigikogus näiteks viimases koosseisus ja võib-olla juba mõnes viimases koosseisus on selgelt üleval olnud. Et saadikute vabadus kalduda kõrvale parteilisest liinist on muutunud liiga väikeseks ja sellele tegelikult üritavad, siis ütleme ju kahtlemata nende roheliste nimekirja üritatakse tõmmata ju inimesi, kelle sellises ütleme, teravas sotsiaalses närvis ja sellises teravas pilgus ei ole ju kahtlust. Ja kahtlemata nad tunnevad nii-öelda see lootus ära, nii nagu nii nagu Indrek Tarand tundis ära selle ootuse niisuguse parteivastase ja peibutuspartide vastase retoorikaga viimastel europarlamendi valimistel ja see võib anda efekti küll. Mingil hetkel mulle tundus, et selle aktsiooni üks initsiaatoreid võibki olla ja Indrek Tarand, et kuna suuresti nende inimeste näol, kes vabameesteks on saamas, on, on tegu ka ka tema lähedaste ja tema sõpruskonnaga, aga mida aeg edasi, seda rohkem ka tema noorema vennaga just. Aga, aga mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et selle vaba meeste aktsiooni taga paistavad hoopis Marek Strandbergi kõrval. Ja, ja kas teile ei tundu, et, et need vabamehed võivad tegelikult kujuneda hoopiski raketikütuseks Marek Strandberg-ile ja trapiidole ja Lodgmanile, et kes on nelja aastaga oma poliitilise kapitali riigikogus ära kasutanud ja nüüd oleks neil uuesti nagu kütust vaja ja siis tulevad mängu need vabamehed, et vabamehed aitavad neid nendel juba eelkirjeldatud põhjustel, mida sa siin Sulev mainisid uuesti orbiidile, et et uuesti mehed saaksid neli aastat riigikogus Riigikogus möllata ja Marek Strandberg on tagasihoidlikult öelnud, et ega ta ei taotlegi esinumbri kohta ja ei saa võib-olla seal ka nii-öelda isegi võib-olla riigikogusse sisse, siis siis tõenäoliselt kogu selle aktsiooni tulemusena talle üks selline väga jõuline nõuniku koht Riigikogus on ometigi tagatud. No siin on nimetatud seda raketikütuseks, aga samamoodi võib ju neid tegelasi sellel puhul kutsuda peibutuspartidega nendeks samadeks, kelle vastu nad on siis justkui olnud sellel juhul peibutavad hääli roheliste jaoks. No kahtlemata minu meelest antud juhul nad täiesti selgelt kvalifitseeruvad peibutuspartideks ja roheliste erakonna seisukohalt kuigi jälle igamehe isikliku motivatsiooni seisukohalt on see jälle noh, see on ka paraku diagnoos meie valimissüsteemile, mis sellisele päris puhtale üksikkandidaadile noh, annab ikka üliväikese võimaluse midagi muud valimiskampaaniast saavutada kui ainult tähelepanu. Sest et noh, eks me saame näha, aga noh, võib ju ennustada oletada küll, et need, need inimesed, kes seavad ennast üles ikkagi nii-öelda täiesti üksikkandidaadina, et nendest tõenäoliselt, et noh, on väga raske ette näha, et keegi jõuab selle künnise lähedale isegi Eestis on mis, mis ei tähenda seda, et see oleks mõttetu, et nad ennast üles seavad, eks ole, minu meelest, seda ei pea üldse nagu käsitlema sellise nii-öelda võitmise kaotamise motiivis, ainult et ütleme, et oletame, et et keegi, ütleme, Leo Kunnas on näiteks üksikkandidaat ütleme, et ta ei saa riigikokku valitud ja siis me hakkame kuidagi nagu itsitama nurga taga, et vaata, milline luuser. Et vastupidi, ta tõenäoliselt kandideerib, teades, et tema šansid nii-öelda püünele pääseda, väikesed, aga mingi sõnum, mida ta selle kandideerimisega ja selle kandideerimise ajal nagu saab levitada, see, see väärib seda tegelikult seda, et ta, et ta võtab selle selle ette nagu juba tõenäoliselt kaotatud lahingu vastu. Eestis on olnud ainult üks mees läbi ajaloo, kes on üksikkandidaadina peaaegu jõudnud Riigikogusse, siis Väino Viilup, Eesti põlevkivi endine direktor ja temale ikka ainult mõnisada häält puudu. Aga teda toetas kogu kaevukond, keda oli tollel ajal ikka tuhandeid ja tuhandeid. Praegu on väga väga raske leida. Ja kedagi, kes suudaks, kas me, kas me natukene ei ole eksiteel, kui me siin räägime, et meie valimissüsteem on niivõrd halb, et see ei anna üksikkandidaadile mitte mingisuguseid võimalusi, kui me nüüd hakkame natukene prioritiseerima, et kui me nüüd killustaksime valimissüsteemi selliselt ära, et et tekitaksime 101 ringkonda, kus siis majoritaarse põhimõttel hakataks valima valima riigikogu või, või leiame mingisuguse teistsuguse lahenduse, siis, siis üsna pea tuleksid ka sellise valimissüsteemi vead välja. Samas oleks jälle pettunud, et see asi ei tööta sellepärast et et noh, vaatame, mis juhtus Suurbritannias, liberaalid said 22 protsenti häältest ja vaid viis protsenti kohtadest, et, et see ei näita nüüd küll väga selgelt nagu läbi lõigatud rahva tahtest, et et meil on ikkagi kogu teistsugune valimissüsteem, mis toob selle rahva tahte oluliselt rohkem esile kui näiteks Suurbritannia majoritaarne süsteem, kus kus sageli näiteks 49 protsenti rahva häältest jääb täielikult ühes piirkonnas arvestamata ja ainult see võitja, kes võtab 51 protsenti, pääseb edasi. Et, et siin on nagu väga palju küsimusi, et kui kõik nüüd kohe hakkavad kritiseerima, et meie praegune valimissüsteem on halb siis meie praegusel valimissüsteemil on ka väga palju eeliseid, kui me hakkame siin rääkima tema eelistest, et ta arvestab ikkagi seda Eesti regioonis reaalset jaotust ta annab võimalusi ääremaadele, ta ei lase ainult keskustele keskenduda ja nii edasi, et siin on ikkagi nagu ka väga palju plusse, mida see praegune süsteem arvestab. No just, aga minu mõttekäigu nagu lähtepunkt ei olnudki praegu rohelistest rääkides mitte see, et et kas valimissüsteem on hea või halb, aga ta lihtsalt on niisugune, et see on nagu üks väheseid reaalseid võimalusi ütleme, parteiga mitte seni mitte seotud inimesel, siis noh, pakku noh, tõepoolest rohelised leidsid nagu nagu väljapääsu mingile probleemina nimetatud asjale, et parteide juurena praegu piisavalt, et need paar suurt põhiliselt domineerivat erakonda ei anna nagu, nagu ligipääsu ütleme selle poliitikaelu osalejate värskenemisele piisaval määral, vähemalt seni tundub avalikkusele ja, ja selle tõttu nagu avati mingi uus kanal, et tulge meie ridadesse, siin te saate sellises klubilises vormis. No ütleme, see samas ikkagi poliitikasse ehk astuda juhul muidugi jälle, kui, kui see künnis tegelikult ületatakse. Et ega need roheliste ridades kandideerivad, inimesed ka võtavad endale selle riski, et et nad ikkagi üheskoos ei pruugi seda künnist ületada. Kuigi kuigi muidugi, teisalt jälle kui nüüd piisav kogus siiski päris selliseid häid nimesid sinna tõesti kokku tuleb, siis siis nad võivad selle ületada, see tundub juba palju tõenäolisem, kui näiteks kuu aega tagasi, kus enam-vähem kõik analüütikud arvasid, et rohelised ilmselt riigikokku ei pääse, siis praegu juba ma arvan, et selle peale kihla vedajaid oleks noh, ütleme, et vähemasti fifty-fifty oleks vist kihlvedude suhe, et, et kas pääsevad või ei pääse üle künnise. Nimed on siiski nii palju tugevdanud küll seda, seda seltskonda. Jah, aga seal on jällegi küsimus, et kes on missuguses järjekohal, et kas sisse saavad need niinimetatud labamehed või ikkagi need, keda me teame päris roheliste nime all. Muuseas, need vabamehed räägivad pidevalt sellest, et kuidas erakonnad on juba kõik ära ette ära otsustatud. Erakondade nimekirjad on paigas ja erakonnad ise määravad, kes ikkagi Riigikogusse pääsevad ja nii edasi, et siis tegelikult ikkagi, kui me vaatame Eesti valimissüsteemi, siis see nii ei ole, sellepärast et eelmisel riigikogu valimistel eelmistel riigikogu valimistel jagati 75 protsenti tee mandaatidest ringkondades ja, ja kui me vaatame nüüd, kuidas ringkondades neid mandaate jagatakse, siis Riigikogusse pääsevad ringkondades enim hääli saanud kandidaadid ja need on siis need kandidaadid, keda inimesed on eelistanud, ehk siis inimese häälel on väga suur kaal, ei ole nii, et erakond otsustab. Ehk siis võtame näiteks selleaastased. Toon näite, kui sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas on, on Tartu ringkonnas Marju Lauristin viimasel kohal. Aga kuna ta on niivõrd populaarne kandidaate, ta saab, ta saab enim hääli, siis on Marju Lauristin ka viimaselt kohalt automaatselt tegelikult sellest piirkonnast valitud sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas riigikogu liikmeks, kui sotsiaaldemokraatlikul erakonnal oleks piisavalt hääli, nii et tegelikult see valija võimalus otsustada on ikkagi väga suur, aga siin püütakse pidevalt hämada ja öelda, et inimene ei ole inimene, ei saa millegi üle otsustada, et kui keegi on juba nimekirjas taha pandud, tal ei ole mingisugust võimalust riigikogusse saada, andke andeks, on küll. No ma siiski, kui võib nagu vaidleks selle üle natuke minu meelest ei ole, kõik senised valimistulemused on näidanud, et selle nimekirja esinumbri häältesaak täiesti olenemata nimest on millegipärast ikka palju suurem. Aga Sulev, see on sellepärast, et inimesed mäletavad seda vana süsteemi, mis toimis siin üheksakümnendatel aastatel, mis, mis on, mis on vahepeal ära muudetud ja mis on läinud palju rohkem isikuvalimiste teed. Tõepoolest, üheksakümnendatel luges ainult see üleriigiline nimekiri ja, ja siis ka läksid kõik ringkonna antud hääled läksid ikkagi esinumbritele. Aga, aga nüüd on olukord muutunud, nüüd on väga selgelt tegu järjest rohkem isikuvalimistega, et seda tuleb teavitada ja sellest tuleb inimestele teada anda, et ükskõik millisel kohal on kandidaat, et selles ringkonna nimekirjas, kui, kui ta saab rohkem hääli kui kirja esinumber, siis on ta automaatselt riigikogu liikmeks valitud. Et see on see väga oluline oluline nüanss, mida, mida inimesed ei tea, aga mida tuleb teadvustada. No aga just küsimus, et kui ta saab, aga, aga samas jälle kõik suured parteid kipuvad andma seda soovitust, et kui te ei tea, kelle poolt hääletada, siis andke hääl meie ringkonna esinumbrile ja teiseks, kogu see reklaam, mida meile koju saada, takse, mida praegu plakatid näitavad, mida teleklippides pannakse, reeglina keskendub nii-öelda ringkonna esinumbrite tutvustamisele, kes muidugi sageli ka on juba kõige tuntumad inimesed või ühed kõige tuntumad seal nimekirjas. Aga noh, antakse nagu, ütleme reklaamiga ja noh, me võime küll öelda, kas, kui palju me keegi laseme ennast reklaamist mõjutada. Et kas meie, ütleme, õllemargieelistus või mingi muu asi sõltub sellest, mida me iga päev reklaamis näeme. Aga üldiselt see massiivne reklaam kipub ikkagi selle ringkonna esinumbrile andma nagu suurema Ma lihtsalt võimaluse, kui kellelegi, neljandale või 10.-le. Kuigi kindlasti on üksikuid erandeid, aga need ilmselt on pigem üksikud. Aga see ongi meie võimalus siin sellest rääkida, et kõik, kõik ei pea uskuma, mida teile räägitakse ja igat reklaami ei pea alati tõe pähe võtma ja ja noh, jätkuvalt tuleb inimestele rõhutada, et nende hääl on tähtis ja nad võivad ka hääletada ka nimekirjas viimase nime poolt. Kui see viimane nimi saab piisavalt hääli, siis on ta automaatselt ringkonnas enim hääli saanud kandidaat, see on väga oluline, mida inimesed peaksid teadma. Ja mõtle, aga sellele on muidugi, sellele on tegelikult mingi mõte tõepoolest ainult juhul, kui tulles tagasi selle vaba meeste teema juurde nii-öelda vaba meest, eks ole, kui inimene, kes hääl annab, ta tõepoolest ka usub, et see et see, kelle ta sealt ringkonnast valib, kas esimese, kolmanda, seitsmenda või 10.. Et siis see inimene ka esindab seal nii-öelda ennast mitte ei ole lihtsalt kuulekas parteisõdur, kes noh, ütleme niikuinii vajutab rohelist või punast vastavalt parteivärvile siis ei ole ju tegelikult vahet, kas ma panin sinna Keskerakonna või Reformierakonna ringkonna esinumbri või kolmanda numbri. Et ega ta kui, kui tema käitumine prognoositavalt Riigikogus on nagunii puhas kuule, kus siis siis ärme peta üldse, eks ole, valijad selle jutuga, et, et on vahet. Kas siin ma ei tea, Võrus kandideerib Valdo, Randpere või, või, või, või, või keegi teine või Jaak Aaviksoo, eks ole, või sa lihtsalt annad tegelikult hääle, ütleme, Andrus Ansipile sisuliselt, sest niikuinii ütleme kõik reformierakondlased hääletavad nagu üks mees, eks ole, mis seal vaheta. Mina olen mõelnud sellisele teoreetilisele variandile, et mis saab siis, kui üksikkandidaat tõesti sisse pääseb tuna järgmiselt populaarne. Teatavasti ju kõik inimesed, kes siiski kandideerivad, neil on tahe saada võimule ja näiteks ta kutsutakse valitsusse. Ta annab ära oma koha riigikogus valitsuse liikmeks. Ja siis tegid valitsuskriis või visatakse sealt lihtsalt välja väga kiiresti. Või ütleme, tema selline mingi tähtsam tähtsusetum ministriportfell lihtsalt koondatakse, ühendatakse teise ministeeriumini siis on jälle selle kandidaadi kaotsi läinud, see on muidugi teoreetiline variant, aga selliseid harjutusi teha. Aga täiesti praktiline situatsioon tänases riigikogus on ju see, et, et sisuliselt valitsuses on hästi täpselt 50 ja 51, eks ole, inimeste oleneb, kuidas neid täpselt kedagi määratleda. Ja näiteks praegu on ju ülioluline iga iga üksiku rohelise, tänase rohelise eks ole, hääletamine mäletame väga hästi, näiteks kas või kuidas allikakaitse seaduse puhul nimelt ühe rohelise hääl osutus otsustavaks, et see seadus sai 51 häält. Nizza mainid siis Marek Strandbergi häält. Nojah, aga see oleks võinud olla, ütleme ka keegi teine, eks olla täiesti üksik riigikogu liige. Nii et näiteks kui, kui tulevane valitsus või valimistulemus on selline et tulevane riigikogu jaguneb jälle plokkidesse näiteks suhtega 50 50 või 51 49 või 52 48. Noh, siis ei saa sugugi öelda, et näiteks, et kui sinna satub üks või kaks üksikkandidaati, nende hääl kindlasti ei osutu kaalugele. Muidugi riigikogu tasemel täiesti? Jah. Ma juhiks tähelepanu siiski veel ühele väga huvitavale nüansile seoses nende vabameestega, et kui nüüd see vaba meeste tulek võiks tähendada rohelistele uut tõusu, sest praegu nad seal pisut allpool riigikogu valimiskünnist on, aga mitte kaugel ja kui nad saaksid tuule tiibadesse, siis siis kui pisut teoretiseerida, siis siis rohelised maamehed koos on tõenäoliselt kõige kriitilisemad Reformierakonna ja Keskerakonna aadressil. Aga aga kui me nüüd hakkame vaatama, et kellelt nad võiksid hääli ja võtta, siis tõenäoliselt on, on, on kõige suurema tõenäosusega kannatajateks sotsiaaldemokraatlik erakond ja Isamaa ja Res Publica Liit, sellepärast et nende segmendilt võiksid rohelised koos vabameestega kõige rohkem hääli ära võtta, nii et tegelikult tegelikult kriitis kritiseerides ühtesid, võetakse hääled ära teistelt, mis on aga huvitav paradoks. Ja muuseas, kui sotsid lubasid siin uut algust ja tänav on tänavad on täis kleebitud neid pilte, kus uus algus on kohe-kohe läbi sotsiaaldemokraatliku erakonna kandidaatide tulemas, siis siis noh, selle uue alguse loosungi on nüüd need vabamehed omale nagu sellise lähenemisega oma retoorikaga tegelikult Nad on võtnud, et nad on sisuliselt selle sotside uue alguse kaaperdanud ja kui me vaatame, mis on juhtunud siin Eesti poliitika täiesti uueks tulijaks tituleeritud mehe Sven Mikseriga, kelle kohta vist kaks kuud tagasi juba eelpool mainitud professionaalidele Lauristin ütles, et tegu on uue põlvkonna poliitikuga Eestis, et siis siis noh, tegelikult Sven Mikserist me viimased kaks kuud ei ole mitte midagi erilist ju kuulnud, et seda uut algust ei ole tegelikult sotside puhul ju mitte kusagilt näha. No ma jah, ma olen nõus, et sotside kampaania, mida me praegu tänaval näeme, mis on sisuliselt järjekordne kampaania, palju toredaid inimesi. Et see, see nagu on väga väheveenev selles osas, et et ma ei usu, et see saab neile suurt edu tuua, kuna keskmiselt sotside ringkonna esikandidaadid ei ole tingimata populaarsemad, kui ütleme, Reformierakonna või Keskerakonna või IRL-i esikandidaadid ega tuntumad, et selle tõttu lihtsalt ainult nendele, et, et meie oleme, meil on siin sellised toredad inimesed, see ilmselt ei saa olla nagu eriline edu. Samas, kui me nüüd vaatame kogu sellele poliitilisele pildile, mis meile praegu vastu vaatab, siis tegelikult sotsid Peaksid palju julgemalt ja ambitsioonikamad ütlema, et nemad ongi ainuke alternatiiv ansid. Sellepärast et olgem ausad, eks ole, Keskerakond on noh, teatud põhjustel ilmselt mitte valitsuskõlbulik. IRL võrreldes Reformierakonnaga on, on kindlasti erinev, on näha erinevusi, aga see on pigem ütleme maitse küsimus valija jaoks, et kas talle meeldib parem, pole parempoolne poliitika natuke sellises kastmes või natuke sellises kastmes ka, et sellel taustal võikski ju tegelikult valimiskampaaniasse sotsid täiesti ambitsioonikas, et öelda, et Sven Mikser on tegelikult opositsiooniliider ja, ja sotsid on alternatiiv, aga aga millegipärast nad nagu ise ei julge seda seda rolli võtta, vaid pigem mängivad mingit sellist väikese venna mängu. Ja noh, siis nad saavad ka sellise väikse venna tulemuse jälle kuskil neljanda koha. No IRL-i puhul on probleemiks see, et et ega siis, kui rohelised hakkavad siin veel nime muutma ja, ja kui võetakse vabamehed punti, siis ega siis see IRL-i rahvusliku nišši kõigutatakse ka päris korralikult, et kui ma siin lugesin ajakirjandusest, et see, see Isamaaliidu üks tiib on ikkagi väga kuri, et nad on nimekirjades suhteliselt marginaalsed, kohtadele tõrjutud ja, ja ei ole kõige rohkem rahul sellega, mida Res Publica poisid on, on Isamaa Res Publica liidu nimekirjaga teinud ja ja kui nüüd sellised sõnumid jõuavad avalikkuseni ja samas kandideerivad seal roheliste nimekirjas võib olla näiteks Eerik-Niiles Kross, Kaarel Tarand ja nii edasi, et siis ka see, see IRL-i rahvuslik nišš tegelikult kõigutatud. Kuidas teile tundub? Pigem otsivadki minu meelest sinna IRL-i sellesse, sellesse nišši nagu kõige tugevamalt või ütleme, seal seal nad konkureerivadki ja ja kui me samas jälle vaatama, et IRL ise nagu on jätnud mingi asja tõesti kuidagi nagu seekord, et noh, näiteks kas või vaatama, et Mart Laari peaaegu siiamaani ei ole ju näha selles kampaanias ei ole kordagi tegelikult tõsiselt kuulnud juttu, et Mart Laar peaks peaministriks kolmandat korda saama, et peaks olema Mart Laari kolmas tulemus. Mart Laar ei saagi seda teha, et ta on praegu loodetavasti mitte tuulevaikuses kusagil ookeanidel kui tagasiteel, aga ma tean, et ta Harjumaa ja, ja, ja, ja Raplamaa on tema pilte küll täis kleebitud, et nii palju siis Mart Laari kampaaniast. Aga samas, kui sa nimetasid, et rohelised on tõesti ju siin käinud, aga mõte, et võib-olla hakkaks nime vahetama, siis kogu selle toreda nii-öelda vaba meest kui sellise ütleme siis, nagu nad ise on ka seal öelnud, et et sellise liigilise mitmekesisuse suurendamiseks rohelisel, eks ole mänguväljal ja kogu sellel kogu sellel maastikul, et selles mõttes, kuidas nad ju võib-olla nagu positiivsed, aga siis tõepoolest on küsimus, et mis identiteet siis sellel nii-öelda roheliste nimekirjad, mis nagu ei olegi enam siis nagu päris roheliste nimekiri mis seal siis kokku nagu on, mis asja nad nagu esindavad või kes nad sihukesed kokkuvõttes nagu on. Ja see on kindlasti selle vaba meest või selle aktsiooni üks kõige segasem ebamäärasem tulemus, kuigi muidugi roheliste erakonda niigi on nimetatud pigem mitte erakonnaks, vaid klubilised nähtuseks. Muuseas ei ole nagu väga-väga tõsine selline erakonda Sulevit kindlalt tegutsenud, kui keegi hakkab rääkima erakonna nimevahetusest, siis on täiesti selge, et erakonnas on mingi suuremat sorti jama. Et kui siin üks kõige märkimisväärsem juhtum esile tuua, siis Mõõdukate saamine sotsiaaldemokraatlikuks erakonnaks oli kantud just nimelt sellest, et okkad olid oma oma kütuse lõpuni ära kasutanud, sealt ei olnud enam midagi võtta ja siis oli vaja kuidagi maailmavaateliselt selgemat profileerimist ja nii muudetegi nimi ära, et selliseid näiteid on ju Eesti poliitmaastikult veel ja veel. Ja ka kõige vabam mees tundub sel nädalal olevat siiski Jaan Toots. Nädala nali minu meelest täiesti noh, et rahvaliit on ennast küll prügipartei sekka ametlikult tituleerinud, et kui ikkagi erakond tuleb välja Peaministrikandidaadiga, kes kes ei ole, sugugi mitte erakonna esimees on see, kes ei ole vist erakonna liige isegi, ja kes maksis kinni näiteks Indrek Tarandi valimiskampaaniast sinna europarlamendi poole oli tema suurim sponsor, valib sellise mehe enda peaministrikandidaadiks, siis sa lihtsalt tekitab nagu ämmale. No aga Indrek Tarandi toetamises ei ole ju midagi halba? Ei, seda küll, aga valimistulemus oli ju väga hea. Ma oleksin mõelnud, et äkki ta läks nagu võinud olla pigem Villu Reiljani sponsor? Noh, hästi, aga samas võib öelda, et tegu on, tegu on ka Juhan Aare mantlipärija. No täpselt, et seal remont, seal on vist üks teine mees, minu meelest bloki nimeline tüüp on, on jumala haarem mantlipärija. Et minu jaoks on tegelikult kogu selle, see rahvaliidu küsimusest tegelikult, eks üks üks huvitav, huvitav seik veel, et nad otsustavad, et kes on nende erakonna esinumber ja kes mitte ja praegu on räägitud ikkagi sellest, et erakonna esimees on ka erakonna esinumber, aga aga et mida siis hakkab, hakkab tegema see peaministrikandidaat, et kui me räägime siin kõikvõimalikes debattides, kui kõik valimistega seotud korrad on kokku kirjutatud selliselt, et toimuvad ikkagi esinumbrid, debatid, mitte peaministrikandidaatide debatid ja kõik on eeldanud, et erakonna esi, esinumber ehk käilakuju on ka erakonna peaministrikandidaat ja kui nüüd mängitakse peaministrikandidaat number neljaks ja siis öeldakse, et meil on peaministrikandidaate, siis on veel esinumber, et noh, see tegelikult nagu killustab seda olukorda veelgi. Ja, ja see Ma ei tea, kuidas seda isegi nimetada. Rahvaliidu deja vu läheb lihtsalt edasi. Ja siis saab. Rahvusringhääling, ütleme viimasel paaril valimiseelsel nädalal nagu hullupööra vaielda poliitikutega, kes kaebavad, ma ei tea, kohtusse või kuhu iganes ahistamise pärast, et nende peaministrikandidaat ei lasta peaministrikandidaatide debatti. Viimasel valimiseelsel päeval. Aga see on nimetatud esinumbrite debatiks, seal ees ei olegi peaministrikandidaatide debatt, see on esinumbrite debatis sellepärast et kõik ei olegi ju peaministrikandidaadid, ega siis inimesed annavad endale selgelt aru, et mingi marginaalse oma erakonna esimees ei saagi olla peaministri tõsiseltvõetav peaministrikandidaat, aga ta on kindlasti oma esierakonna esinumber ja esindab väga selgelt oma erakonna vaateid. Et selles mõttes ei ole rahvusringhääling sellist korda vastu võttes küll mitte midagi valesti teinud. No aga ega ausalt öeldes, kui vaadata nüüd rahvaliidu olukorda, kellel ju tegelikult noh, Jaan Tootsi välja tulebki peegeldab sellele, et ega kaotada pole ka midagi. Et selles mõttes ega ausalt öeldes nad ei kaotaks ka midagi, kui nad nüüd Jaan Tootsi ikkagi neil on veel paar päeva aega, kui nad ta ikkagi esinumbriks kinnitaksid, ega kui nad võisid juba praegu lambist välja hüüda, et ta nende peaministrikandidaat, kusjuures ma arvan, et suurele osale rahvaliidu 10-st 1000-st üheksast 1000-st liikmest tuleb see täieliku üllatusena, et keegi, keegi pole kellelegiga sellel teemal ju mingisugusel rahvaliidu üldisel kogunemisel ilmselt kunagi rääkinud. Mingis kitsas ringis kuskil rahvaliidu juhatuses sündinud uitmõte. Et aga proovime niimoodi, Jaan Toots on, eks ole, kõva seltskonna tollane tuntud inimene teda, miks, mis meil kaotada on, eks ole, proovima, äkki saab äkki tema aitab ja noh, igal juhul ütleme viimasel paari kolmel päeval ongi ju ta kahtlemata ütleme, ületanud uudiskünnise. Et ja ilmselt ka kuni valimisteni välja, eks ole, Jaan Tootsi ilmumine kusagile noh, igal juhul ütleme teatud seltskondlikust tähelepanu, see ületab uudis. Küll ühes on ühes ma olen sinuga nõus, et kui me vaatame siin ükskõik kes saab roheliste esinumbriks või roheliste vaba meeste esinumbriks, siis Jaan Toots on kindlasti tõenäoliselt avalikkusele tuntum nimi kui roheliste esinumber. Kui, kui see ei ole muidugi Marek Strandberg, aga Marek Strandberg ütleb, et sellist ambitsiooni tal ei ole. Aga siiski, Jaan Tootsi nimi jooksis läbi seoses rahvaliiduga ka kevadel, minu meelest me oleme isegi siin saates temast rääkinud, et ta oli üks võimalikke rahvaliidu juht, aga siis ta oli kõne all, et ta ei ole selles mõttes täiesti nagu uustulnuk täiesti lambist sinna sinna ilmunud. No kanname Jaan Tootsile vähemalt võimaluse tõestab ennast peaministrikandidaadina. Eino, ja samas ütleme kogu see jutt kui kokku võtta, eks ole, sellest vabameestest, kelle hulka me võime ka veel seni veel nagu suhteliselt vaba mehe Jaan Tootsi arvata. Noh, on ju ühtepidi nagu poisike aktiivne, et kui me üldiselt kartsime, et meil tulevad väga igavad valimised, kus meil on täpselt, eks ole, Ansip, Laar ja noh, ütleme selline Savisaar ja ongi niisugune nii-öelda vanad vanad härjad omavahel räägivad ka seda. No mida me kõik oleme plaadilt ammu kuulnud. Et siis tegelikult vähemasti mingite neljandate viiendate parteide tasemel, eks ole, on see, see isikute pilt, Ta nagu valija jaoks nagu kirjumaks muutunud ja meile on nagu mingisugune valikuvõimalus nagu suurenenud, mille puhul ju alati võib ka öelda, et ega me valijatena ei pea neid valima. Noh, nendel on õigus kandideerida. Meil on õigus, meil on õigus neid valida, aga meil ei ole kohustust, eks ole, anda oma häält kui nad ei, ei esine piisavalt, et ütleme, väärikalt ei suuda meis tekitada sellist kindlustunnet, et neid tõepoolest ütleme, et nad on nagu võrdsed partnerid suurtele välja kujunevad parteidele, siis ega keegi ei pea neid valima. Et selles mõttes ei ole ju midagi halba, kui meil valimispäeval on suurem valik Positiivne on kindlasti see, et on ilmunud ka värskeid nägusid, täiesti uusi tegijaid, ütlen näiteks Kaja Kallas või Eerik-Niiles Kross kes võiksid meie ikkagi, kui nad pääseksid Riigikokku, võiksid seal päris andekaid mõtteid välja tuua ja kindlasti seda poliitmaastiku väärtustada. Tegelikult. Kui valimised on suuresti ka selline usaldus, umbusaldusavaldus praegu võimulolijatele või nendele suurtele, et juhul, kui ütleme, valija ütleb tõepoolest, võtab kinni reformistide loosungist tuid meie peale kindel olla mida erinevalt paljudest mina pean täiesti heaks loosungiks, ütleme Reformierakonna tänases positsioonis, neil ei olegi vaja rohkem öelda. Neil ongi täpselt seda vaja öelda, eks ole, et te teate, mida me teeme. Te võite kindel kindlad olla, et me enam-vähem sedasama teeme edasi ja andke. Meile ärge muretsege, ärge üldse vaadake kuhugi vaba meeste poole, rahvaliidu poole jumal teab kuhu veel, eks ole. Te teate, et meie, meie oleme nii-öelda kindla meiega, olete kindlates kätes, andke hääl meile selles mõttes. Aga kui, kui mingil hetkel ütleme, või kui valija jaoks, kellel see usk nagu mureneb millegipärast et ta tahab nagu teist alternatiivi, siis on ju väga hea, kui tal on võtta tahab, et mulle otsa Ansip, Savisaar, Laar, ütleme, need ei meeldi, ma tahaks midagi neljandat. Tõmbame siinkohal sellele teemale joone alla, siin kaks järgmist päeva toovad juba uudiseid ohtralt juurde ja küll seda jõuab ka järgnevates saadetes rääkida, aga ma küsiks teie käest, et et mis te, mis te arvate, kellelt pärineb selline tsitaat? Meie eesmärk on juba eos likvideerida sõiduparasiitide mõtteviis, mis lubab neil häbenematult maksumaksjate rahakoti peale vegeteerida. Endise juhi suus väga õige, õige Kaimo Järvik on sellise väga jõulise lause öelnud veel eelmise aasta sügisel, aga aga siis selle nädala algus tõi meile uudise, et kaitsepolitsei on kinni pidanud mupo nüüdseks juba endise juhi Kaimo Järviku ja seda pistise küsimises. Kohtutäitur oli ta nimi Priit lanti, lanti neilt küsiti siis 150000 krooni ja, ja siis eurodes on see 9500 eurot ja seega saadi, et et see on nüüd küll nagu üks väga-väga huvitav juhtum, mille puhul tasuks natukene arutleda tõenäoliselt mupo üle ja selle üle, mis ikkagi ikkagi siin Tallinna linnas toimub, sellepärast et, et ühelt poolt, et see, kuidas Tallinna linn ja kuidas Tallinna linna juhtkond kogu sellele Tomile reageeris, et see, see oli, see oli hästi kiire ja hästi otsustav. Ja kui me vaatame, et, et kui palju üldse Kaimo Järviku kaitseks sõna võeti, siis eelmisel pühapäeval, kui see uudis välja tuli, siis olid vist poole sõnaga tema kaitseks välja astunud abilinnapea Aas ja riigikogu liige Evelyn Sepp ega rohkem keegi tema kaitseks välja ei astunud ka sellepärast et tõenäoliselt oli see oli see kuritegu, mille, mille ta siis ka ise üles tunnistas, niivõrd selge, et seal ei olnud nagu midagi eriti vaielda, et mida, mida sellest loost teie hinnangul järeldada võib? No aga, ega tegelikult võib öelda ka nii, et erinevalt paljudest varasematest kordadest seekord oli Tallinna linnavõimu reaktsioon täiesti adekvaatne lahendati kiiresti ära, eks ole, ja selge nii-öelda noh, et me kahjuks eks ole, näiteks kas või sel nädalal toimuva Ivo Parbuse ka seoses ei ole analoogset reaktsiooni näinud ega, ega mõnel muul puhul, eks ole, vaid vaid on olnud kuidagi mingisugune ringkaitsetüüpi asi, ma ei tea, kas ta näitab edasiarengut või lihtsalt Kaimo Järvik asetub mingisse teise konteksti, aga aga igal juhul iseenesest see oli nagu õige, et teda, et, et ei, ei tehtud temast järjekordset mingisugust süütud kannatajad. Sina asetabki teine konteksti, asi on selles, et Ivo Parbuse protsessil mitte ükski süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud aga Kaimo Järvik ja priitlantiin tunnistasid ennast süüdi. Teiseks on küsimus ka selles, et kes ei raha? Kaimo Järviku puhul on arusaadav, et see raha Antid ALLA. Ivo Parbuse protsessil ei käi jutt mitte niivõrd juma Parbusest ainuüksi vaid ka tegelikult Keskerakonna propagandamasina finantseerimisest. Loomulikult partei. Ja siis linnavõim, mis on ühe partei käsutuses, läheb Parbuse ja teiste süüdistavate kaitsmisele, sellepärast et ohus on kogu partei rahastamise skeem. Samamoodi ka maadevahetuse protsess, mis jätkub järgmisel nädalal kohtus. Ka seal on küsimuse all, kuidas rahastati meie parteisid Praha liikusena märkas näiteks rahvaliit, ütleme, mitte siis raha, vaid nad seal tehti, osteti näiteks kortereid ja nii edasi, et. Antud juhul muidugi see, kuidas Tallinna linn lahendas selle olukorra väga kiiresti. Et see väärib kindlasti tähelepanu, juhtimist ja, ja tunnustust, aga, aga kui me räägime nüüd nagu mupost laiemalt siis mupo puhul tekib küll nagu väga mitmeid küsimusi, et siin on ka Tallinna linnavolikogu korrakaitsekomisjoni esimees Andres Anvelt, juhtinud tähelepanu sellele. Tallinna munitsipaalpolitsei on, on ühe erakonna poolt ikkagi väga selgelt üles ehitatud struktuur ja, ja ligi pool seal töötavatest inimestest kuuluvad ka keskerakonda, et ta juhib sellele tähelepanu, et see on väga, väga tõsine korruptsiooniohtlikke olukord, kus peale selle, et inimesed, kes mupos töötavad, on, on munitsipaalpolitsei töötajad, on ka tegelikult nad veel ühe erakonna liikmed ja seetõttu neil võib tekkida rohkem sidemeid kui, kui võib-olla seda seda tavaliselt ühelt selliselt korrakaitse organisatsioonilt eeldada. Ma ise küll sellises seoses mitte kuidagi aru kuidas seal tekib korruptsiooniohtu rohkem, tänu sellele nad kuuluvad mingisse parteisse. No selline on, tema põhjendas ja esines ta nädala alguses ka vikerraadio saates uudis pluss seal ta juhtis sellele samale asjale tähelepanu, nii et et mõneti siin need seosed on Andres Anvelti poolt välja toodud. IRL näiteks tegi ettepaneku, et mupo tuleks likvideerida ja üks põhjendusele jällegi Järviku vahelejäämine. Aga samal ajal näiteks me saime ka samal nädalal uudiseid, et ka üks tollitöötaja vahel üks politseinike vahele. Õnneks ma vähemalt ei kuulnud IRL-i soovitusi politsei likvideerida või või siis Maksuametiga midagi ette võtta. Nojah, niiviisi. Mulle tundub ka, et, et kuna antud juhul Kaimo Järviku juhtum on täiesti selgelt nii-öelda saanud nagu iga igalt poolt ühtemoodi hukkamõistva seisukoha, siis see nagu iseenesest ei peaks saama Ma põhjust mingiks väga suureks üldistuseks, ütleme et see on, tegu, on konkreetse inimese konkreetse süüteoga ja karistataksegi konkreetset inimest mitte, sest mitte nii-öelda tema juhitud organisatsiooni. Küll aga ütleme ei saa samamoodi kiiduväärt nagu olla linnavõimu järgmine käik, et mupo uueks juhiks täiesti selgelt ja varjamatult, et nii-öelda pandi jälle keskerakondlane ja kusjuures pandigi mitte nagu mitte nagu spetsialistina, vaid sellepärast, et noh, et pannakse nii-öelda oma juht ja see praktika ka on see, kusjuures see on nagu üllatavalt vähe tekitanud jälle avalikku nagu nördimust või ka ajakirjanduse tähelepanu, et sellest on nagu üle libisatud. Et Kaimo Järviku järglase määramine selliselt nii-öelda omade jopede ringist, see on nagu olnud kuidagi nagu hästi enesestmõistetav Kuulge, aga, kas sa sellega, nagu nõus olete, et nagu põhimõtteliselt sellist organisatsiooni nagu MUPO on vaja, kes tegeleb piletikontrolli ka nii nagu ütleb justiitsminister Rang, koerte väljaheidetega parkimisega ja nii edasi, sellise sellise elementaarse korra tagamisega linnas, et sellist korrakaitseorganisatsiooni on ju tegelikult linna vaja. Minu meelest? Jääpurikad palun väga hea näide. Minu meelest on seda vaja ja eelmisel nädalal, kui ma vaatasin teleuudiseid, siis esimene uudis rääkis Järviku vahelejäämisest, järgmine uudis näitas, kuidas jää kukkus alla. Üks. Telemees oleks peaaegu jääkamaka alla jäänud ja öeldi selle kohta head politsei, kohalolijad, politseinikud olid mupo inimsed, järgmises uudises kohe näidati meile, mupod läheb vaja. Kui mupod ei ole, siis peab mingi linnavalitsuse ametnik hakkama samade asjadega tegelema. Sellesse organisatsiooni siiski läheb vaja. Minu meelest. Kuulge, ilmselt otsustamise küsimus, et kes tegeleb, sest mõned aastad tagasi mupod ei olnud ja ma ei oska öelda, kas nüüd sellepärast oli jäetud tegelemata, siis oli lihtsalt funktsioon ilmselt küll natuke ebamäärasemalt oli tõepoolest linnavalitsuse ametnike ja siis nii-öelda päris politsei vahel ära jagatud, iseasi et võib-olla on mõistlik, et, et on mingi mupo sarnane organisatsioon, kes vabastab sellise tõelise, ütleme, välipolitsei nagu tegelemisest koerakakaga. Aga, aga et iseenesest ei saa nüüd öelda, et tingimata tingimata Ta on selleks ka vaja, nüüd see mupo üles ehitada, aga samas kui ta olemas on, et võib-olla tõesti noh, ütleme, et iseenesest see Kaimo Järviku juhtum ei ole nagu põhjust öelda, et mupo tuleb likvideerida. Ja kui siin oli juttu, et kuhu sa veel liigitub, siis tõenäoliselt see Kaimo Järviku juhtum liigitub sinnagu kuhu liigitus ka siin Vello Lõugas ja Mati Songiseppa ralli sõitmine. Et mingil määral on, on see tõenäoliselt ka võrreldav, sellepärast ka see reaktsioon on selline. Aga täiesti teenimatult on sellel nädalal vähe tähelepanu Värmina pälvinud üks oluline uudis, mis tõenäoliselt mõjutab meie elu rohkem kui me, kui me seda tegelikult isegi tunnistada endale julgeme. Nimelt Eesti energia sõlmis eile prantsuse firmaga Alstomi lepingu uue elektrijaama ehituseks mis plaanitakse rajada Narva lähistele Eesti elektrijaama kõrvale ja kuni kahe põlevkivil töötava energiaplokiga. Uue elektrijaama maksumuseks kujuneb siis ligi 950 miljonit eurot ehk 15 miljardit krooni ja, ja kui me sellele summale otsa vaatame, siis see on tõenäoliselt kõige suurem Eesti vabariigis tehtud investeerimisotsus läbi aegade. Ja peaks valmimas valmis saama juba nelja aastaga. Tegelikult ei ole selge, kas ta saab valmis, ei saa. Et väga palju, siiski sõltub Brüsselist. Nende nende plokkide ehitamise rahastamisskeem käib niimoodi, et elektritarbijad maksavad siis sinna peale. Ja sellise skeemi rakendamiseks tuleb olla Brüsseli luba, kas tegemist on keelatud riigiabiga või mitte ja ehitamine seisab sellel loa taga praegu ja samuti pole kindel, kas me vajame tegelikult kahte plokki ühte plokki. Nii et ka praegu on Eesti energia välja öelnud, et kindel, et et kui, kui luba saadakse, siis 2015.-ks aastaks ehitatakse üks plokk valmis aga teise ploki otsas alles tuleb tuleval aastal, isegi siis, kui brüsseli luba saadakse. Aga Eesti Energia energeetilisele varustamiskindlusele on see kindlasti äärmiselt positiivne otsus. Tõsi, jah, võib arvata, et küllap ta on niisugune varblane peos tüüpi otsus, et ühest küljest ta ju tsementeerib olemasolevat olukorda, et põlevkivienergia jääb edasi üheks peamiseks Eesti energialiigiks see, mille vastu siis nad rohelised on hirmsasti võidelnud. Põhimõtteliselt võib öelda, et roheliste nii-öelda võitlus riigikogus selle koha pealt ei ole olnud väga viljakas. Siiamaani, aga, aga teiselt poolt jah, et ilmselt see teatud, et kindlustunne, et kuni kuni ei ole siis leitud teistsugust lahendust, et igaks juhuks on seegi tagataskus on, on võib-olla võib-olla seda kulu väärt. Omaette küsimus, ma tean, et mina ei ole nii põhjalikult uurinud, et võib-olla võib-olla sa, Sulev, oled rohkem sellega niiviisi suudad sellele. Tegelikult börsistumine elektriturul ja, ja sellised, kui lõplikult välja ehitatakse side ikkagi ikkagi nii tugev side, ütleme Soomega, et tõepoolest Eesti elektrivarustus on võimalik katta Põhjamaadest täielikult kas siis üldse on mõtet seda miljardit eurot kulutada Eestisse mingi täiendava elektrijaama rajamiseks? Meil ei ole nii suuri plaane. Kui energia näiteks Soomest sisse osta, pigem me võime karta, et Vene elekter hakkab siia turule tungima. Ja ütleme, et Baltimaade ja peaministrid ja majandusministreid on täitsa tõsiselt arutanud, et kas kuidagi saaks rakendada aktsiisimaksu Vene elektrile mis võiks sellise allahindlusega siia turule jõudsalt sisse tulla. Leedusse tan tulnudki. Vaja sest, sest noh, kui ma toon nagu teise energia, näita siis siinsamas Võrumaal me ju teame nii-öelda ilma igasuguse valehäbita või noh, kõik saavad aru, et nii-öelda noh, mitte ainult siin, aga üldse selle piiriäärses, kaubanduses, Venemaaga, eks ole. Piirijärjekorrad on pikad suuresti sellepärast, et inimesed käivad üle piiri, eks ole, toovad autopaakides kütust. Et selle tõttu, et see on Venemaa pool ilma selle aktsiisitaja odavam. Ja, ja see on tegelikult noh, eks ole, see, see, see ühtpidi on mingi jama ja kütuseturu jaoks. See on jama nende inimeste jaoks, kes tahaks Venemaalt näiteks tulla Eestisse puhkama, lähevad mitu tundi mingite kütuseautode sabas seisma, selle asemel, et jõuda õigeks ajaks näiteks Värska spaasse. Aga, ja noh, kui elektriga mingis mõttes võib toimuda nagu sedasama häda, et lihtsalt noh, ilma aktsiisi tongida nii palju odavam, et et, et muutubki nagu noh, lihtsalt on nii lihtne on nagu üle ujuda. Aga vene elektrist rääkides on ju väga hea tuua näiteid, et kui palju keskkonna, kas see on Eesti elektril, kui palju hakatakse siin veel CO2 kvootidega seoses elektrile peale maksma ja nii edasi, et kui me vaatame nüüd Venemaal toodetud elektrit, siis seal saastemaks ja praktiliselt ei lisandu, ehk siis ehk siis Meie mõistes on täiesti selgelt tegu ju dumping elektriga, ehk siis selle elektritootmise tingimused on täiesti erinevad. Nii ta täpselt ongi, vanasti, kui Eestis ka jälle on, siis näiteks soomlased kutsusid Eestit mustaks elektriks. Ja Narva jaamadest läks ka muuseas suits osaliselt läks sinna Soome poole, et ka selles mõttes füüsiliselt oli see nende jaoks elekter. Soomlased on muuseas ka Vene elektrile rakendanud siis lisatariifi, et selles mõttes oleks nagu balti riikidel mõtet enda turgu kaitsta külla. Samas uue elektrijaama rajamine Narva võib tekitada küsimuse, aga miks me siis üldse tuumajaama ehitamist planeerima, et kui, kui see võimsus tuleb seal üle kolme üle 600 megavati kahe kahe ploki peale, kui ja kui me vaatame praegu olemasolevaid renoveeritud võimsusi, pluss tuuleparkide võimsusi siis tuumajaamale siin justkui nagu enam varsti kohta ei olegi. No aga ei ole tehtud mõlema ploki investeerimisotsust, et nagu ma alguses ütlesin, tuleval aastal olles otsustatakse, kas teist plokki ehitada või mitte, et vahepeal võib tulla ka otsus tuumajaama suhtes mis jällegi oma aetud, tekitab küsimused siin. Miks meie tuumajaama seadustele sugugi Riigikokku jõudnud majandusministeeriumis olevat see juba tükk aega tagasi ette valmistatud. Kolleeg liialt poliitiliselt liialt kuum teema enne valimisi, et ma arvan, et suuremad energeetilised otseselt kõik jäävad pärast valimisi siiski. Kuigi jälle ma saan aru, et vähemalt Reformierakond on pakkunud, et energeetika üle arutamine võiks üks valimiskampaania põhiteemasid olla ju väga õige, kui see kujuneb oluliseks teemaks, et kindlasti on oluline teema. Samas, kui me nagu ajaperspektiivis vaatame isegi kõige helesinise maid unistusi tuumajaamast siis number hakkab ikka kuskil aastatega 2020 ja sealt edasi millal üldse võiks nagu reaalselt midagi hakata tulema, et et kuni selleni on ju 10 aastat vaja vaja nagu elada iga aasta. Elektritootmisvõimsused on siinkandis jällegi vähe, ta võiks igal juhul ennast ära tasub saadan tuuma nagu tarbimise seisukohalt vaadates. Teine asi on muidugi hinna küsimus, suured elektritarbijad, nemad on täiesti selgelt nende uute plokkide ehitamise vastu, et nad näevad, et kasvõi odav Vene elekter ollakse kindlasti neile kasulikum. Stan lihtsalt odavam. Aga mis puudutab nüüd seda investeeringut, siis kui seda oma ehitatakse kuni aastani 2015, siis me võime ainult Eurotiseerida, et kui palju töökohti see jaama ehitus suudab luua ja, ja tõenäoliselt tekitab see kõige suurema põua keevitajate turul. Me mäletame, mis juhtus keevitajatega Eestis siis, kui Foster Wheeler ehitas kahte eelmist plokki, tõsi, seal renoveeriti ainult katlad. Nüüd on tegu veelgi suurema projektiga, sellepärast see puudutab ka generaatoreid ja turbiine. Mis, mis seal nende vanemate projektide puhul võeti tegelikult olemasolevatest olemasolevast elektrijaamast, et siis siis siin väga selge küsimus, et kuidas Eesti riik nüüd võiks maksimaalselt ära kasutada siin kohapeal olevat tööjõudu ja kohapeal olevaid keevitajaid või, või, või kas me peaksime mõtlema tõsiselt ka sellele, et alustada uuesti keevitajate koolitust, et meil oleksid ühel hetkel need vajalikud spetsialistid olemas, kes osalevad selle elektrijaama ehitamisel ja et ka meie nii-öelda sisemajanduslikult võidaksime sellest investeerimisotsusest kõige rohkem, sest vastasel juhul võib juhtuda selline olukord, et meie, see välismajandusbilanss läheb veelgi rohkem tasakaalust välja. Oskustöölisi läheb sinna kindlasti vaja. Kui eelmine kord ehitati, siis poodi päris palju välistööjõudu ja Narva külje alla tekkis Eesti suurim ka selline konteinerites koosneva soojakutes koosnev linnak. Tegelikult ka kogu Narva oli tollal õnnelik, kaasa arvatud isegi prostituute ja välja, et Eesti energia inimesed rääkisid sellest täiesti avameelselt, et seal on palju üksikuid mehi kes vajavad lõbutsemist, kõrtsid elasid väga hästi ja, ja nii edasi. Et see kahtlemata annab Makko sellele piirkonnale mõneks aastaks sellist uut hoogu juurde ja hingamist ja Narvas on teatavasti tööpuudus. Nii saate lõpuks lühidalt veel see euro tulekust krooni, paralleelkäibe periood on nüüdseks lõppenud ja, ja kui vaadata, mis hinnanguid on antud nüüd krooni tulemisele, siis, siis üldjoontes on arvamus selline, et, et euro on tulnud ikkagi üllatavalt sujuvalt ja suuri probleeme ei ole tekkinud, kuigi tõsi siin siin aasta esimestel päevadel oli, oli ka kerget paanika hoogusid märgata ja pangakontorid olid ummistunud inimestest tahtsid stardikomplekte vahetada, paber rahadeks ümber ja nii edasi, aga aga see suudeti kiiresti inimestele selgeks teha, et selliseid samme ei ole mõistlik astuda ja tundub, et, et nüüd on asjad kuidagi oma sängi loksunud ja, ja ei olegi nagu väga suuri probleeme ette näidata, et asjad on sujunud kuigi, tõsi ka ettevõtjatel kõik, kes on pidanud tegelema uute hindadega ja nii edasi, et nendel on kindlasti töökoormus olnud mitmekordne, aga kõik on kuidagi väga-väga sujuvalt läinud ja inimesed on hakkama saanud, et mis teie arvate? Mina arvan, psühholoogiline laks veel, tuleb neile, et mina küll isiklikult vaatan hindu veel kroonides ja mul on väga raske eurodes arveldada. Mõistus kuidagi ei taha nende eurodega sugugi mitte harjuda. Ja no see võtab ikka väga kaua aega, enne kui inimesed hakkavad eurodes mõtlema, et praegu, mis meil on hästi läinud, on lihtsalt raha väljavahetamine. Et üks vääring on asendunud teisega meie rahakotis ja see ei ole mingi mingit suurt probleemi teinud, aga psühholoogiline osa see well, võtab kaua-kaua aega. Inimesed jäävad veel mitmeteks aastateks oma mõtete sammalt kroonides arvutama. No mina jälle üllatun üha uuesti selle üle üllatutakse, et eesti rahvas on selline korralik, korrektne ja suudab sellise asja läbi viia, et ma ei tea, mitu korda me peame uuesti üllatuma selle üle, et et me saamegi sellise asjaga hakkama, see ei olnud ilmselt üldse Eesti rahvale nii keeruline väljakutse. Täiesti rahulikult, aga, aga mis hindadesse puutub, siis jah, ma, ma pigem jagan ka seda seisukohta, et tegelikult need hinnad ikka tegelikult need hinnad ikka ümardatakse ülespoole küll päris paljud, kasutades ära ka meie arusaama, et hinnad, et 0,5 ja 0,6 tunduvad ikka väikesevõitu ja võib maksta küll 0,6 asemel 0,7 ja nii edasi. Aga hinnatõus ei ole sugugi ainult meil teemaks, et ta on ülemaailmne probleem, Nathan, inglise uudiseid siis seal räägitakse pidevalt inflatsioonist, näiteks inglastest on mul eriti kahju. Siis kui kriis hakkas, oli neil käibemaks 17 pool siis ta langetati 15 protsendi peale, et oleks parem seda majanduselu elavdada. Eelmisel aastal tõsteti 17 poole peale tagasi, nüüd sellel aastal tõusis ta kahekümneprotsendine kahe aastaga ta on siis tõusnud nende jaoks 15-lt 20 protsendi. See on väga väga valus laks. Kuigi näiteks jällegi teistpidi toidukaupadel, neil ei ole sellist suurt käibemaksu, aga toidukaupade hinnad on tõusnud jällegi. Et see ei ole sugugi ainult Eesti probleem. Üle maailma probleem praegu. Siinkohal paneme tänasele saatele punkti ja täna olid rahvateenrite võru stuudios pressinõukogu esimees Sulev Valner ning siin Tallinna stuudios Sulev Vedler, Eesti ekspressist jaam Lauri Hussar vikerraadiost. Vikerraadio.