Tere hommikust kõikidele vikerraadio kuulaja kätele. Ja rõõm on siinses tänases jutusaate stuudios tervitada läbi sulava Tallinna kohale jõudnud Raul Talmar. Tere hommikust, Raul. Tere hommikust. Mõistega on sinu valitud ka kõik selle saate lood. Esimene on kõlanud vähem kui minut, mis kestis, mis lugu see selline Nindolisse. See oli nüüd jah, Hando Runneli tekst, mis tundub, et tänapäeval haakub selle meie, meie Eluga võib-olla ka mingil moel. Kas need pühapäeva hommikul peab inimesi sellega ehmatama, aga, aga, aga miks ka mitte aitäh natukene raputada, natuke raputada ju ikka võib? Jah. Ja Veljo Tormis on selle kirjutanud oma mõtisklustes Hando Runneli ka. Neid tekste kasutanud omal ajal olid nad, et need laulud isegi kõik keelatud. Mul oli võimalus käia sellel heliloojate liidu koosolekul, kus tormis esitles oma lugusid ja siis peale seda ööd alles sealt vist. Sest pärismaalase lauluke ja õde läks mehele. Saledad ameti poolest vigurijuht oled seda õppinud, oled seda tööd teinud, samas oled teinud ka väga palju muud, mistõttu ma ei julgeks sulle külge panna tiitlit koorijuht, vaid see asi peabki inimesi sildistama. Aga noh, ju siis su taak on olla koorijuht ja ju halvasti, kõlab eestitingimusi ja Eesti kultuurilugu arvestades on koorijuht olnud väga väärt amet. See aasta, mis nüüd algas, on see aasta, kus sina oled noorte laulu- ja tantsupeoprogrammi juht ehk siis sinu kokku panna ja vaadata ja hallata on see, et kõik see tervik toimima hakkaks. Kui siis kell oli 12 saanud ja Pill president, Ilves oli oma kõne lõpetanud ja paugud käisid, mõtlesid sa ka, et nüüd siis algab see aasta pihta, mida sa oled oodanud ja enam tagasi vaadata. Mõtlesin tõepoolest mõtlesin, et tuleb üks, üks töine ja huvitav aasta, seepärast et laulu- ja tantsupeoprotsess on tegelikult ju ju väga pikk ja, ja see, et ühel hetkel, kui siis lihtsalt ollakse seal väljakul koos siis tegelikult ei muuda enam midagi, siis ei ole võimalik eriti midagi parandada ega eriti midagi tagasi võtta. Ja, ja sellisel juhul on ta ju ka nagu kõik muud kontserdid, et kontserdi ettevalmistus, kus on kõige tähtsam, et kontsert õnnestuks? Noh, ja see protsess on ju tegelikult käinud juba üle üle aasta või poolteist aastat, see see ettevalmistamine natukene lühikeseks jäänud. Kuna eks ju noorte pidu toodi aasta võrra ettepoole. Seoses kultuuripealinnaga. Aga ma vaatan veegade positiivselt sellesse suvve, sellepärast et kõik, mis me oleme koos istunud, teinud ja mõelnud. Lugu on läinud veerema maa ja ilm, mis on selle loo sellesuvise laulu ja tantsupeo siis, nagu pealkiri on, on kokku saamas ja seda ootan põnevusega. Sa oled olnud laulupidude juures juba päris tükk aega lauljana siis dirigendina, siis said sa juhendada seda, et inimesed õigel ajal laululavale jõuaksite sealt maha saaksid, ehk siis see protsess on sulle ju tegelikult tuttav. Kas mingil hetkel see hakkab kuidagi vähe üllatusi pakkuma ka, et sa tunned, et ma olen seda kõike juba kogenud ja et ei ole enam nii põnev niisuguste Sarty tekki? See on, hakkab, see on tore, kui üllatusi jääb üha vähemaks, tähendab ütleme siis ebameeldivaid üllatusi selleks peab. Ma arvan, isegi kasvatama järjest endale ka järeltulevates põlvkondades neid neid inimesi, kes teaksid, kuidas nii suur masinavärk üldse käib. Et mind ju tõepoolest kava juhina kunagi õpetas. Paul raud kellel oli erakordne oskus tegelikult need sekundid kogu aeg lugeda, vaadata, näha, kuidas kõige kiiremal moel lauljad lavale saavad, kuidas need kõige kiiremini sealt maha milline meeskond, kus kohas töötama. Tema puhul ma nägin ka seda, kuidas ta näiteks rongkäigul läbis korduvalt eelneval talvel stopper käes, valides seda õiget, käigu tempot, teadis täpselt, missugune linn või maakond peab, mis hetkel kustkohast mööda minema. Et see on selline põhjalik eeltöö, mis, mis mis testib. Peab ka nagu edasi kogu aeg kanduma, siis on võimalik seda, seda pidu nii suurelt, nagu ta meil on. Minu meelest ta läheb meile üha suuremaks, ega see, see on meil omamoodi küsimus, me oleme siin juba natuke nalja visanud sellele, et võib-olla vaja varsti uus lauluväljak või laululava ehitada. Kui kõik ära ei mahu. Aga õhinat on sul sama palju kui näiteks 10 aastat tagasi, kui sa said ka juhatada, said seal olla. Tead, ma ei oska seda nagu võrrelda, Ma ma on, õhin on, õhin on igal juhul, aga kas see nüüd on täpselt samasugune kui 10 aastat tagasi? Ma tõesti ei tea. Ja väike närv on ikka ka, eks, et kas nüüd kuidas seekord tuleb, aga ilma selleta vist ka ei saa. Mis aastal see esimest korda dirigendipuldis olid? Nüüd nüüd ma isegi ma ei oska sulle täpselt öelda, see pidi olema üks noorte pidu. Ega ikka ei ole ilus segada ka. Kas ei olnud siis sulle nii oluline, et sa seda elu lõpuni mäletaksid, seda päeva kuupäeva, hetketundi? Ju siis ei olnud, ma arvan, et, et minu jaoks on olnud oluline kogu aeg et ma teeksin oma oma selle hetke tööd nii hästi, kui ma nagu oskan huvisele, kui miskit seal. Ma olin täiesti kindel, et see on koorijuhi jaoks selline elu tipphetk, kui ta esimest korda läheb laulupeol. Midagi juhtub. Muidugi on muidugi ta on elu tipphetk, aga, aga inimesed selles mõttes vist erinevad, et, et mul on tõesti väga halb mälu kuupäeval. Kellaaegade järgi. Et see jah et nii ta on. Aga kirjeldab, kui sa mäletad seda esimest korda, kui suis need aastad olid oodatud. Sa olid kinnitatud ka mingi laulu juurde, siis olid proovid läbi, lauluväljaku proovid olid läbi ja siis sinu kontserdipäev oli käes ja siis mingil hetkel teadustaja, kes see siis iganes ka ei olnud, muulutas, et esinevad need koorid, selle laulupeo dirigent Raul Talmar ja siis Talmaril käis seest tuksatus ja tõusis püsti, hakkas minema. No sa kirjeldasid nii toredasti praegu kõik täpselt ära. Väga hea. Jätkasin sellest hetkest, kui sa püsti tõusid. Kui, kui muidu võib jah, oma koori kontserdil lavale minnes on see see, mis siin pintsaku all toimub, sellise väikese maaamplid Tuudiga, siis sellel hetkel tõepoolest hakkab süda kordades kõvemini lööma küll. Ja aga, aga kui ma, kui siis sinna pulti jõuda siis üldiselt läheb kõik rahulikuks kuna, kuna tegelikult seesama tunne, et et nüüd nina väga palju siin enam ei muuda midagi, see, mis me oleme teinud enne see peab nüüd lihtsalt sündima. Ja, ja see see tunne, et, et sa näed tuttavaid silmi, kellega sa oled kunagi harjutanud kas Valgas või Tartus, kus ja, ja nad tulevad sulle tuttavad ette, see annab sellise tõepoolest väga meeldiva tunde, nüüd me oleme siin siis selle asja pärast koos ja nüüd koos teeme selle selle ära. Nii hästi kui see meil meil praegu ja nüüd sellega hakkama saame. Ja see on muidugi, see on väga ülev. Aga ma isegi mõtlesin just korraks selle peale, et miks, miks? Ma ei pruugi mäletada seda kuupäeva, kellaaega, ongi see, see, see eelnev töö? On vaata et võib-olla isegi. Tegelikult ongi tähtsam seesama eelproovid kuskil väiksemates kohtades, kui sa püüad seda, seda, mis, mis selles laulus, mida mina juhatan, püüad selle selgeks teha neile väiksematele koosseisude-le ja, ja kui sealse õnnestub Siis mingil hetkel võib-olla isegi tähtsam, eks ju. Paraku võib-olla ei teagi väga paljud, et see eeltöö on, on, on väga pikk ja, ja, ja ka väga põhjalik. Ka tuleva suve peo eelproovide arv on tantsu ja laulupeo peale kokku 600. Läheme hakkame tegema nüüd siit jaanuari lõpust lähevad siis proovid lahti ja, ja see on see tänu, millele me tegelikult võime tulla lauluga. Seda ei juhtu, et, et lihtsalt õpime kodus laulud selgeks ja siis tuleme, teeme. Hakkame laulma, see, siis tuleb üks suur jama välja. Ma nüüd jällegi selle spordireporteri põhiküsimuse esitan, et kuidas tunne on, et, et kui siis on sul ära tehtud seal lauljatega koos ja laul on lukku löödud, siis noh, mis tunne on? Siis tahaks kõiki kallistada. Põhiline tunne, selline eriline tänutunne on kahju kaet läbi. Muidugi sai, muidugi on eff ehk sellega koos, jah, on ka võib-olla natuke selline tühjuse tunne, et, et nüüd on ju pikalt on kõike tehtud ja siis siis siis nüüd on ta järsku ootamatult läbi, aga aga põhiline on tänu, kui selline üldise kallistamise tahtmise tunne, kui saaks neid kõiki korraga kallistada. Aktore. Kas koorijuht üldiselt, kui on teada laulupeo kunstiline juht ehk siis see kestev repertuaarivaliku ja hakkab kokku panema oma meeskonda siis mingil hetkel hakkab kuri juht ootama ka, et, et ei tea, kas ma ka laulu või kaks saan seekord. Ilmselt küll, ilmselt küll on paljud paljudel see see, kes oma tööd hästi teevad. Ja kes. Kindlasti kuidas öelda ei jää tähelepanuta. Ja eks ta muidugi omamoodi ju ju tunnustus on sellele tööle, mida kuskil kohapeal koorijuht on, ikkagi teeb oma põhitööd oma kooriga, eks ju. Ja et ta kutsutakse ja, ja palutakse oma mõtet kaasa panema. Tegelikult koorijuht kunagi ei tule niimoodi, et Talle antakse. Et tehakse telefonikõne, öeldakse, et tule, kus sa seda lugu või teist lugu, võte, tee seda. Vaid ikkagi töötavad ju ju vastavate liikide koorijuhtide siis nagu meeskonnad, et, et neidudekooride juhid töötavad koos repertuaari, väljamõtlemise ja töötamisega ja siis võib-olla küll mingil hetkel leitakse, et kellele võiks see või teine lugu paremini juhatada, sobida. Kuid jah, ütleme, et niukse. Ootamatusena see ei tule. Neile, kes siis laulupeol juhatavat, vaid ootamatusena võita tulla, sile, palutakse sellesse meeskonda. Kuidas jagatakse need nii-öelda kõige tähtsamad laulud Koit alguses lõpus mu isamaa ja, ja mis siis on tekkinud mesipuu poole lendamise laulja? Ja need no tegelikult on see ikkagi kunstilise juhi otsustada, tema leiab selle. Mõtleb sügavalt, kes on selles kuriliikumises kõige väärikamad tegelased, kes on olnud ka ütleme siis noortepeo. Õnnestumiste taga ja, ja sealt seda, seda teeb need otsused. Tead sa mõnda koorijuhti, kes on ise loobunud, kui tal on tehtud ettepanek juhatada laulupeol mõnda laulu, loobunud sellepärast, et ta ütleb, et mind lihtsalt ei huvita. Väga vahva ju tegelikult, et mul oleks olnud kahju kuulda, kui sa ütled, et ja et ikka juhtub, juhtub niimoodi, ja naamoodi. Ütle kas koolinoorte või siis nüüd on ta noorte laulupidu, on ta rohkem selline käeharjutamise koht ikkagi noortele. Et dirigentide seast ta on veidi väiksema kaliibriga üritus, kui suur pidu. See on nii ja naa. Miks ma ütlen nii ja naa. Mulle tundub, et noorte pidu aasta-aastalt kord-korralt toimub hakkab üsna selgelt kandadele astuma, suurte peole. Noortepeol on ju alati olnud võimalik teha midagi teistmoodi, midagi huvitavamalt, et võib-olla see alati polegi huvitavam, kuid ta on teistmoodi, ütleme nii. Ja, ja sellepärast on, on, on on see vastutuse määr tegelikult minu meelest suisa kasvanud. Muidugi me peame, ja see on ülioluline, et Eesti koorijuhtide Pink oleks nii palju pikk ja loomulikult on noortepeol noorema põlvkonna dirigentide osakaal suurem. Jah. Ütlen, et tantsupeol noorte lavastajate osakaal veel suurem tuleval suvel, kui, kui näiteks laulupeol. Et see on tohutult tohutult tore. Ja eks seal tekib võib-olla või võib-olla ka kindlasti, tekivad alles alles üsna hiljem mingisugused arusaamised. Et kes ohjas seda protsessi niimoodi, et ta ka järgmine kord kutsutakse nendesse meeskondadesse võib-olla mõnel ka nii hästi ei õnnestu, seeksid tihtilugu on vaja seda seda mingisugust nime, tot, kuuendat meelt või. Või kas seda võib nimetada, et see on laulupeo dirigent ja see too teine ei ole? Jah, võib küll öelda. Milles see väljendub, suhtlemisoskuses ka näiteks. Kindlasti suhtlemisoskuses ka. Mingil määral. Üsna oluline määr on tegelikult. Muusikaline veenvus et see, mis me ja ka ja moodne sõna, karisma eksivatmis, millega, millega paljusid inimesi saab köita, on väga tublisid inimesi, kelle oskus köita oma koori on täiesti hämmastav. Ja saavutused on, on suurepärased. Ja, ja ta on sellepärast ka väga hea dirigent. Kuid võib juhtuda, et suure hulgaga ta tunneb ennast näiteks ebamugavalt ja, ja ja see tegelikult on nagu vahearusaadav ka. Kui palju sa selle laulupeo protsessi jooksul tavaliselt puutud kokku kõikvõimalike solvumistega, et siis kas koor ei lastud laulupeole või või mingid muud etteheited saad, saad ilmselt aru saanud. No ikka puutun kokku, ikka puutun sellepärast, et ei ole võimalik nii palju nii suurtes protsessides olla, kõigile meeldib. Ja sinna juurde jääb minul ainult loota taga ka nende inimestega, kes siis mingil hetkel solvuvad, kas õigustatult või mitte, ma ei oska seda alati isegi kommenteerida, nende enda, iga inimese solvumine tema enda jaoks on alati põhjendatud. Aga aga näha seda, ütleme siis seda suuremat pilti, mille puhul. Need otsused ei ole kunagi ju kerget, et keegi on, on pidanud näiteks kõrvale jääma. Aga see ei ole kindlasti olnud ju pahatahtliku, et see on olnud ainult ühe eesmärgi nimel. Et tõepoolest meil ei oleks nii kõrgekvaliteediline pidu, kui me sellel hetkel saame seda teostada. Ja meie esimese tõstis tinglikult laulupeoploki. Lõpetuseks ma küsiksin sult, et on ju ilus väljend, et eestlane on laulurahvas. Kas sinu meelest on. See natukene müüt. Ma nüüd jah takkajärgi ja ja, või siis ütleme, et kaua üsna kaua olnuna selles protsessis. Kuna me seda ise ütleme, siis see on hästi tore ja sedamoodi ennast muule maailmale suurel määral ka teadvustame, et meil on tõesti laulupidude kultuur, on, on meil ju ilusti hoitud ja, ja, ja tore. Mina Enda jaoks on aru, et laulurahvas võiks olla pisut teistmoodi defineeritud, et ehk laulurahvas on inimene, kes tegelikult saab aru, kui tähtis on laulmine mitte lauluväljakul, kokkusaamine, vahid, laulmine kui selline, kui, kui suisa siis ütleme esteetiline kategooria. Et need inimesed, ma arvan, kes seda tunnetavad oma kodus oma lastele lauldes on võib-olla rohkem laulurahvad kui need, kes tulevad suurele püünele. Ma ju tean väga palju inimesi, kes tahavad lihtsalt. Saada püünele ilma, et neil oleks vastavaid oskusi. Ja, ja nii, et et muidugi me oleme laulurahvas ja, ja praegu on väga selgelt tunda just noortekooride tore kasvama. Ja, ja, ja ma loodan väga, et laulurahvana Me jätkame mind. Tegelikult huvitaks, et me oleks ka, kuidas öelda noodikirja tundev laulurahvas, et me käiksime ka teistel kontserditel, saaksime aru teiste muusikute kirjutatud muusikast. Et see, see on üks töö, mida peaks minu meelest natukene põhjalikumalt veel tegema. Kui jutusaates on külaliseks muusik, siis on muusika kuulamine ja täiesti loomulik ja kui on koorijuht, siis mõnes mõttes loogiline, aga, aga lihtsalt ilusam ka aeg-ajalt kuulata hommikuti koorimuusikat. Raul ühe loo valis välja teine lugu on ka valitud saada teine lugu, süsteem. See on siis jah, Pärt Uusbergi kirjutatud, siis vaikivad kõik mõtted. Mõnes mõttes suisa kahju sellise ilusa Pärt Uusbergi koorilaulu jätkuks jätkata siit stuudiost kahe sellise karuse mees häälega. Saade vajab jätkamist ja stuudios on täna koorijuht Raul Talmar ja raadiomaja poolt Sid Tarmo Tiisler esitab küsimusi. Raul, mul on aastate pikku jäänud selline mulje, et sa oled selline noorte inimeste fänn või noortesõber on see mulje mulle õige? Ma olen päris kindlasti aru saanud enda tegemistest, et kui ma noort inimestega ei saa tegeleda, siis ma saan ise ruttu vanaks, et puhtalt egoistlik selline soov ja tarve Aga kui sa ise olid, no selline noh, ütleme 20 näiteks, kes vist on veel noor, tahtsite siis pigem vanemate inimestega lävida või, või siis ka juba otsisid igasuguseid nooremaid? Siis ma tõesti tahtsin vanemate inimestega lävida oma, ei oma oma eakaaslastega mul olnud alati tore tore klapp, aga. Tol ajal ma siiski mingis eas ikka inimene otsib seda kuurot või õpetajat ja mul on hea meel, et, et mul on selline inimene ka kogu aeg olemas olnud. Ja, ja sellepärast jah üks ütleme mitte, kas siis me võib-olla ei saa sedagi nimetadagi vanema inimese otsinguks vaid õpetaja otsinguks, eks ju. Kes ta siis on? Minu hea õpetaja, Ene Üle vajaks muusika muusikas õpetanud algusest peale, aga ka edaspidises elus tema juurde saanud alati minna. Mingeid ka üks küsimusi vä? Jagad sina seda seisukohta, et selline õpetaja sageli ei õpetati mitte selliseid erialalisi oskusi, vaid sageli üldse mitte midagi tehes õpetab oma eeskujuga hoopis midagi sellist, mida teinekord on raske sõnadesse panna. Ma arvan, et õpetaja just selline ongi. Ja vahest ma nimetan neid omamoodi nagu vaimu sammasteks, keda keda maailmas on on, ei ole väga palju. Ja Eestis on need mõned ja, ja kes oma ümber kiirgavad sedasama oma isikliku eeskuju, vaimset tarkust. Jaa, ja need peabki olema, me, me ei tohiks häbeneda minna küsima tarkadelt inimestelt nõu või, või lihtsalt ka nende Nendega koos olla või soovida nendega koos olla, et õppida nende olemusest. Teeks nii, on. Ma arvan, et õpetajalt õpitakse kõige rohkem just nendega koos olles, mitte nende jutte kuulates isegi. Sina olid selline väga pikaaegne maleva komandör ja sa olid just nimelt Eesti õpilasmalevas, mitte ei läinud Euesse. Miks sa niimodi jätkasid? Esimese asjana jätkasime seda sellepärast, et minu enda tohutult tore toredat kaks õpilasmalevasuvi suve lihtsalt tekitasid minus soovi seda kuidagi mingil moel jätkata. Ja kui ma siis olin keskkooli lõpetanud, siis ei olnudki mingit muud võimalust jätkata, kui üritada saada selleks siis nagu rühmajuhiks. Ja, ja võib-olla sealt alates hakkas ka see seesama tunnetus peale, et noortega on koos erakordselt hea olla. Esialgu ma olin nendega üsna ühevanune. Aastad läksid edasi, ma tegin kokku 10 aastat õpilasmalevat, siis ma ilmselt olin juba viimastel aastatel küll juba nagu vanem põlvkond nende jaoks, aga, aga see meeldivus on kogu aeg alles jäänud, et see on eriline energia, eriline ausus, eriline võib-olla ka eriline oskus ennast nagu vabaks lasta või mitte mitte pühenduda. Võib-olla hetkest on teha, teha, teha pulli, aga, aga ühe sekundi pärast teha hoopis tööd tõsiselt, et see. Aga kui sa oled noorte inimestega koos, kasvõi nüüd näiteks koorijuhina, sa mingid piirid peavad paika panema vist. Ma arvan, et need tekivad kuidagi niimoodi, ma ei ole veel vähemasti teadlikult küll kunagi nagu paika pannud. Ja lihtsalt imestad, et mingil ajal jõuavad asjad sinnamaale, et keegi ütleb sulle teie saadet aha tema jaoks, ma olen siis nüüd nii palju juba vana, et minule peab ütlema, et käia ja siis pean nendega kokkuleppe, sealt räägime ikka sinna edasi. Aga, aga nii on jah, et et ma ei ole neid tiire tahtlikult küll kunagi seadnud ja ma arvan, et need ei peagi seadma, kui kui asjad on. Kuidas öelda, avalikud, ausad. Et kui me teeme, teeme muusikat, püüame oma muusikasse pandud sõnumit edastada, siis me ei saa seda isegi võib-olla nii teha, et oleks mingi piir. Vahel. Kui olid nõukogude aegsed õpilasmalev ajad, siis noh, üldiselt malevas võeti napsualaealised nagu kõik olid, aga ju seda ju tehti ja sellest seda kõik teadsid ja sellest räägiti ka ju täiesti kui loomulikust asjast, et siis olid seal mingil hetkel komandör ikkagi pidid mingid reeglid paika panema, samas teades väga hästi, mis tegelikult toimub. Et mis reeglid ja kuidas sina need enda jaoks paika panid, et mida üks selline 16 seitsmeteistaastane tohib teha midagi seadusevastast, mida ta tegelikult üldse ei tohi teha. Meil oli küll üks ainukene selline põhireegel et töö peab olema tehtud, on see 14 tundi päevas, tol ajal oli see täitsa võimalik, kusjuures see oli veel üks jõhkraid reeglite rikkumisi, seks tuli mingisugune paks, bülletääniks oli kirjutatud, kui nii palju, noored kui palju üldse mitu kiloalad tohivad tõsta ja tegelikult ei tohiks isegi ausalt öeldes ise pesu triikida, sellepärast et seal võid ennast kõrvetada ja nõnda edasi. Et töö peab olema tehtud. Ja. Kõik lõbu, mis me teeme, teeme me tegelikult iseendale ehk ehk kõige paremini korraldatud pidu on siis, kui me oleme selle korralikult ette valmistanud, et ja, ja tõepoolest Siis siis, siis on sellel mingisugune nagu, nagu väärtus, et meil ei olnud, ma arvan, et meil ei olnudki ühtegi nihukest. Siis maleva nagu läbusid, et me nagu ei lubanud, et, et kui meil on põhjust üks pidu teha, siis peab temal olema ettevalmistusperiood valdavalt leida. Ja ta tuleb läbi mõelda, milleks on. Ja siis olid seal küll mõned läbist ka. Kui sa oled praegu koori ees siis peaks olema mingil määral ikkagi diktaator, ka. Jah, mul on hea meel korrattalysodeeri klassi sõnu, et seal, kus algab muusika, seal lõpeb demokraatia. Vahendeid, et nii ta on, peab olema diktaator, küll seal saab. Kuid sa pead oma oma muusikalist tõde dikteerima. Sa ei saa dikteerida muid asju, sa kellelegi muutuda diktaatoriks, kuidas sa elama pead? Oled sa mõne oma väga hea kaaslase, kellega sa oled pikka aega näiteks koos kooris laulnud, pidanud kas siis kuurist välja heitma või ütleme, et sa ei saa tulla sellele konkursile või sellele sõidule, sest sinu muusikalised võimed seda ei luba. Paraku olen pidanud jah. Praeguse aja koorimuusikas valitseb üksteistsugune mure. Ausalt öeldes on see, kui tahadki kuhugi konkursile minna, siis tuleb raha kokku lugeda. Ja kui ja inimestel on palju tööd. Nii et kuidas ma ütlen, kollektiivid. On piisavalt väikesed tänapäeval, et nad võiksid kõik reisida. Kuid tihtilugu lihtsalt ei saa reisida. Et seal meil on natuke sedasama mured ikkagi noortekollektiivid, ega me tegelen ja, ja nende nute rahalised võimalused on veel veel ikkagi palju väiksemad. Kuid siiski jah otsustavatel hetkedel või väga oluliste esinemiste puhul tuleb teha see nõndanimetatud luukamber. Jaa, jaa, leida see võimalik parim koosseis. Ja jällegi ja mul minu laevalt üle loota, et inimesed kes. Näevad, et see on tehtud kõige parema mõttega. Ja neid on tegelikult väga palju, kes on meeldivalt nendes kollektiivis, töötavad edasi ja arenevad edasi ja järgmisel korral on ta juba ka koosseisus, et et aga muidugi, see on hästi raske hetk. Oled sa mõne hea tuttava või lausa sõbra kaotanud, tänu sellele. Ma arvan, et mitte. Vähemalt tahate seda uskuda, ma usun seda küll, jah, et minu head tuttavad ja sõbrad on endiselt minu head tuttavad, sõbrad. Kui sa asusid koorijuhiks õppima, siis mida sa ette kujutasid, mida sa teed 51 aastasena, nagu sa praegu? No eks eks ikkagi väikselt kuskil ju ajusopis oli, et võib-olla tõesti saab suurt koori juhatada ja. Võib-olla jõuan kunagi ka laulupeole. Tolleaegse nüüd siis Tallinna konservatooriumi koorijuhtimise osakond oli omamoodi siukseid erilise auraga ma tol ajal ei kasutatud kesta sõnaga. Ka meie me seal olime tõepoolest ühes mõttes kõik koos ühe asja pärast ja see oli see oli õppida või püüda aru saada, kuidas kuidas muusikat toimib, miks ta toimib. Ja, ja miks ta kirjutatud sellised tegelikult nagu eksistentsiaalsed küsimused, mida. Paraku ma ei näe, et me, ma nüüd näiteks saaksin. Kõigi noortega tänapäeval arutada on õppejõud ja üliõpilased on üksteisest paraku kaugenenud tänapäeva üliülikoolisüsteemis. Niimoodi ka meil olid väga toredad kateedri õhtut, kus kõigi õppejõudude kõikide esimesest kuni viimase kursuse üliõpilastega koos ja see tekitas selle, selle tsunftitunde. Et ma, ma seda aega natuke nagu nutan taga. Et, et ei ole niukseid, ameti, tsunfti tundeid, ma usun, et võib olla näiteks advokaatidel on või ma ei tea. Kindlasti saadakse kokku kuskitel torel, mingi ametimehed saavad veel kokku ja tunnetavad seda. Meister, sell, õpipoiss nagu nagu kasvu. Ülo Vooglaid on üks kord ühes oma kõnes väga kenasti öelnud, et see on tegelikult ikkagi ainukene õige õppimise viis, on seesama välja kujunenud aastasadade mister sel õpipoiss. Et kõik muu on. Ka õppimine. Mis sa arvad, kas tänapäeval need noored, kes lähevad koorijuhiks õppima muusikaakadeemiasse, lähevad nad sinna ikkagi illusioonid, et neist saavad vähemalt iiri klassid ja nime Järvid. Osa neist ja ja siis on mul neist kahju, kui nad peavad ühel hetkel pettuma. Näiteks. Mingi hulk või mingi mingi osa nendest ei ole võimeline seda selleks saama. Selleks et need on ikkagi see on suur töö, suur musikaalsus ja jällegi ma ütlen, vot seesama ongi. Kirjeldamatu osa ka, mida ei saagi õpetada, et sa selle kaudu tulevad, et ma arvan, sünnivad üsna harva suured dirigendid. Eesti on isegi õnnelik, meie väikese rahvahulga juures on meil erakordselt palju andekaid dirigente. Ja, ja et see on, see on et see, kuidas me, mida ma vist öelda tahan, on see, et tegelikult oleks ju tore, kui, kuid sellesse tsunfti taheta võiks tulla ka selleks, et õppida üks huvitav amet, mis annab huvitavaid võimalusi saada täiesti erilise, ehk siis muusikamaailmaga lihtsalt tuttavaks ja seda tahta teha nagu tavalisel moel teha arendada ühte koori, arendada ühte klassi või ühte ühes koolis muusikaõpetust. Et mulle tundub, et vahest ongi meie inimestel nagu niuksed, utoopilised ja arusaamatut eesmärgid, et miks ei või me ja meie eesmärk olla, et olla näiteks sisemine areng, et ma, ma, maailm on nii avatud, ma võin, ma võin tänapäeval kõigega tegeleda. Ma saan ka ka muusikailm on nii kättesaadav kui palju põnevaid heliloojaid, kui palju põnevaid kollektiive ja nendest kõigist saab juba näha, kuulda ja vaadata, et teha seda ise, seda tööd ka. Ja sa saan ma su väitest õiges tervet olla mõnes väiksemas kohas, koori juhataja ei ole sugugi vähem väärtuslik, kui olla näiteks Neeme Järvi absoluutne. Ilmselt see on? Jah, kohati on see palju suurema väärtusega. Paar minu tuttavat ajavad seda poliitikat, aga nad ajavad seda usku, et iga inimene oskab laulda. Kas sinu meelest oskab iga inimene laulda? Jah oskab küll, mõni laulab niimoodi, et lihtsalt teistele ei meeldi seda kuulata. Ja on muidugi ka lihtsalt loodusõnnetusi, mõnele inimesele tööd tähelepaelad. Iga inimene oskab või õigemini ma võin, ma ütleksin selle teise sõnaga ringi, et iga inimene musikaalne ja lauluoskus on lihtsalt üks musikaalsuse väljendusi. Ja lauluoskust saab arendada, kui inimene seda soovib, siis ta saab selles selles minna paremaks ja paremaks. Jällegi On olemas talendid, kellel on hääl lihtsalt looduse poolt antud parem ja, ja siis on patuasi, kui ta seda ei arenda. Aga tõepoolest, ma arvan, et iga inimene oskab laulda. Ja siis ma olen kuulnud ühelt ka oma tuttavalt sellist nagu seisukohta kooris laulmine ja sellisel kujul nagu ka laulupeol, et see on tegelikult üsna ebaloomulik tegevus, et inimene ju tegelikult niimoodi laula, nagu ta laulab kooris. Jah paraku ei laula inimene tegelikult ka nii, nagu ta laulab ooperis või kui me kuulame, vägagi ei leia, et need on. Ja tegelikult võib nii-öelda ka, et et inimene tihtilugu ju vist ei laulaga, nii nagu me oleme kuulamas näiteks rahvalaulikuid, et ka laulik on ikkagi ilusa häälega inimene, kellel on rahvalaulik, kes oskab mõjutada oma hääle kaudu inimesi. Koorilaulmise puhul on mul mul kujunenud väga selge arusaam. Ühest, miks koorilaul jätkuvalt on, on hästi oluline. Koori ise on ju nagu väike ühiskonnamudel, seal seal toimivad. Sellised sellised reeglid, mis, mis ka ühiskonnas, et kuidas ta saab nagu korralikult toimida, et, et see on üks pool sellest, et me õpime selle kaudu nagu elama, õpime teisi arvestama. Ja teine on see, et, et harmoonia kui tam, puhas kui kui kõla on, on ootamatult selge siis on tegemist üldise harmoonia, aga korraks kokkusaamisega ja need on väga harvad hetked. Aga on võimalik tunnetada, et sa ühel hetkel nagu harmoniseeritud kogu universumiga või kogu maailmaga, et et nüüd me väreleme nagu koos. Ja see, see on võib-olla selle kooris laulmise juures üks olulisemaid asju. Mul olid need viimane küsimus ka, aga kuna sinu viimane vastus oli niivõrd põhjapanev, siis viimase küsimusega saate jutuosa enam torkima ei hakkagi. Ehk siis meil on kuuluta veel viimane lugu, mina tänan sind rahul, et tulid pühapäeva hommikul rääkima sellest, mis sa arvad, ilmassidest tänan sind ka.