Keelesõnum jätkab tutvumist Eesti keele Instituudi keelekorraldajatega ja täna on stuudios Instituudi vanemkeelekorraldaja ja ka õige tuntud teadlane Maire Raadik. Tere. Tere. Paari sõnaga sellest, millega te olete oma küllalt Ki pikas keelekorraldajad ühes seni kokku puutunud. Millised on teie senised saavutused, kui nii võiks öelda? No meie tee on selles mõttes hea, et meil on mitu eri valdkonda, et asi ei lähe üksluiseks. Üks meie tähtis töö osa on keelenõuanne ja teine on õigekeelsussõnaraamatute tegemine. Ja peale Me puutume kokku ka tarbetekstidega tekstide toimetamisega ja mu enda suurem kogemus on tulnud just majandus, pangandus ja haldustekstide toimetamisest. Ja viimasel ajal olen tegelenud ka õiguskeelega. Olen justiitsministeeriumi ajakirja õiguskeel toimetuse kolleegiumis. Võib arvata, et see töö pakub üsna palju tööd. Sellepärast et siin korrastamist on palju ja meil Euroopa Liidu seadusandlus või Euroopa lindu juhindid mõjutavad siin üsna palju. Jah, ta pakub palju tööd, aga ta on ka huvitav, et ei pea ühte valdkonda kapseldume, vaid saab nagu laiemalt asju vaadata. Küsiksin, et kas juristidega vaidlemist ka tuleb palju ette? Nendega saab kaja asju ajada, ei ole see asi nii hull midagi. Ja kõika osata põhjendada ja seletada, et siis on võimalik ka juristidega kokkuleppele jõuda. Nii, aga nagu te mainisite, teid on ju pärjatudki õigekeelsussõnaraamatu ettevalmistamise eest ega nüüd tegelete selle meie keele piibliga, kui nii võiks öelda. Mida siis uus õigekeelsussõnaraamat, mis peaks lähiaastatel valmima pakub, võrreldes seniste ussidega, millel on olnud iseloomulik suhteliselt normatiivne iseloom. No ja siis on ju kirjakeelenormi allikas, see paneb talle teatud ülesanded. Siin on tegelikult võib-olla kas poolt sellel küsimusel üks on see, et milline tuleb ussi üldine hoiak sellesama normatiivse suhtes, aga teine küsimus on ka see, et kui palju uusi suuri normingu muudatusi on uuest tõstist oodata. Ja selle teise küsimuse kohta võiks öelda, et midagi väga suurt küll oodata ega karta ei ole. Nagu teada, nüüd praegu peaks tulema praegu käibe ossi, kolmas trükk, esimene trükk ilmus 99. aastal teine trükk 2006. ja nüüd peaks tulema 2013. aastal. Ja miks see suurte muudatuste hirm kasutajatel veidi on, on see, et võistside ilumises oli pikk vahe, ilmus 76. aastal ja siis 99.. Ja kui seitsmes Mul on taas tõesti oli ilmunud, siis pärast seda hakkas hoolega tööle vabariikliku õigekeelsuskomisjoni kolmas koosseis ja tegi hästi suur ja tähtsaid norming otsuseid. Ja siis esimene uss, mis aineid kajastada, oli alles 99. aasta oma. Aga nüüd tulevad need trükid tihemini, selliseid suuri muudatusi ja muudatusi tulemas ei ole. Ja on võib-olla selliseid väiksemaid, võib-olla üksik sõnutele, mingite väiksemate sõnarühmade arutamist. Eelkõige huvitab muidugi inimesi see, et kas sinna tuleb palju uusi sõnu juurde. Meil oli alles äsja suur sõnavõistlus, mis tootis tohutul hulgal ettepanekuid. Kas sealt midagi võiks ka jõuda. No miks mitte ja tegelikult ka nende võidusõnade hulgas on ju ka selliseid, mis on juba kasutusel, kui me mõtleme, kasvõi see teisestamine või pea voolustamine lihtsalt võistluses osalejad juhtisid tähele vanu, et sellised vastased on ka juba olemas. Aga uued sõnad on muidugi üks valdkond, mida tuleb uue trüki eel hoolega läbi vaadata. Siis me teame, et sõnastik vananeb juba ju oma ilmumise hetkel. Kui saab trükk valmis, siis sõnu tuleb ikka koga keelde juurde. Ja pärast 2006. aasta ÕSi me oleme sellele probleemile leidnud lahenduse. Et Meie kodulehele ehk siis Eesti keele Instituudi keelenõuandekodulehel on olemas selline rubriik nagu issi uute sõnade loend. Ja sealt saab igaüks siis järele vaadata, milliseid uusi sõnu on keelde tulnud ja ka ise neid lisada või täiendada või parandada. Ja enne siia tulekut ma heitsin sellele loendile pilgu veel peale ja et mõned näited teile tuua sõnade puhul meid huvitab ju kõigepealt see, et kuidas neid kirjutada, milline on kirjapilt. Ja sealt saab näiteks võtad sõnade džihaad ja mokša hiid, tuleb kirjutada häälduspäraselt, et nendes sõnades on v ja õige on just mokša hiid, mitte näiteks mošeed. Või sellised uued sõnad nagu guugeldama Skypima, et kuidas kirjutada, kas nii nagu need nimed Google ja Skype või häälduspäraselt ja sealt näeb, et õige häälduspärane kirjapilt või ka näiteks algustäheküsimused kõik need puutume palju kokku mobiiltelefonidega ja on selline uus mõiste nagu mobiili dentimine, ehk siis identifitseerimine mobiiltelefoni abil. Aga kui on nüüd selline lühem vorm, mobiil-ID siis kuidas kirjutada kasvõi näiteks algustähe poolest? Et kas mobiil on suure või väikese tähega? Et näeb ju seda teistpidi näeb suur täht, aga kuivõrd sõna mobiilidentimine ise on väikese tähega, siis on kasemobiil-ID see, mis seal ikka väike, nii on õige. Või kolm teelühendi küsimus. Küllap me kõik oleme näinud need kolmdee filme käinud kolmdee kinos ja uute sõnade hulgas saab teada, et see kolm tee kirjutatakse kokku ja siis, kui seal järel on sõna, kino või prillid või film, siis tuleb see liita sidekriipsuga. Üks on siis see kirjapildi küsimus, teine on, kuidas sõnu liita või tuletada. Näiteks kas õuesõpe, ujue õpe. Me teame, et on koduõpe klassiõpe, aga miks on siis õuesõpe on kui näiteks kodus töötamine. Ja siin ongi nii, et kuigi sari on just omastavaga koduõppeklassi õppehaiglaõpe aga see õuesõtta oli niivõrd levinud, siis leidsimegi, et, et niivõrd levinud vormile pole mõtet vastu seista ja olgu siis õuesõpe või tuletuse küsimused. Räägitakse sellisest nähtusest nagu düsleksia, aga kes on see inimene, kes selle düsleksia ehk vaeglugemisel kannatavad kastantis leksik või andades lekti? Ja kui me siin mõtleme anorektik kui peale, siis on ta ikka õigega teegahetuslectic nagu anorektik. Järgmine tähtis valdkond, mida uute sõnade puhul tahetakse teada ja millele kaseloend vastuse annab, on sõnade tähendus. Et näiteks sellised sõnad nagu arvevabrik või lävepakuküsitlus me neid teame ja sealt saab järele vaadata, nende tähenduse arvevabrik on, võib teisisõnu öelda võltsarve äri. Kui hävitatakse fiktiivsete arvetega maksupettuse eesmärgil või lävepakuküsitlus pluss siis hääletanute küsitlus. Ja tähendab see pool on ka see huvitav, et sõnade tuleb ka juurde uusi tähendusi, vahel on see tarvilik, vahel vähem tarvilik näiteks selline sõna jagu Kont Ta, et mis on esimene mõte, mis sellega tuleb, on ilmselt pangakonto. Aga kui mõelda ka informaatika peale, siis on meil ju kontod ka veebisuhtluses, nii et tähendus on ses mõttes laienenud. Me teame, et tõstjana ses mõttes varasematest asjadest teistmoodi sõnaraamat. Ta näitab ka palju seda, kuidas kasutada sõna lauses, toob lausenäiteid, annab reaktsioone. Ja on meil selline uus sõna nagu survestama ja selle puhul ongi küsitud, et kuidas seda lauses tarvitada. Uute sõnade loendis on näide, et on selline lause tööandjaid survestati palku tõstma ja sealt on siis kohe näha, et survestada saab, keda ja, ja mida tegema. Ma küsiksin vahepeal, et te tõite näited uuest ÕSist, meil ilmus ju äsja seletava sõnaraamatu uus trükk, et milles on nende kahe sõnaraamatu erinevus või erinev roll meie keele elus? Jah, nad on mõlemad hästi tähtsad, sõnaraamatud ja kas nende vahe on tõesti oluline see, mille poolest nad erinevad, see on natuke juba näha ka nende nimetusest seletussõnaraamat, eks ole, ta seletab sõnade tähendusi. Õis seletab võrdlemisi vähe ja ta ei seleta selliseid tavalisi sõnu, vaid seletab võõrsõnu uudissõnu. Aga see oluline vahe on just suhtumises, et toss on normatiivne sõnaraamat. Ta õpetab, kuidas on, parem annab soovida, dusi võtab seisukohti, aga seletussõnaraamat on kirjeldav. Et tema ülesanne on sõnade tähendust põhjalikult seletada ja anda meile koguse keelerit, kus nii et kasutaja peab siis alati mõtlema, et mida ta tahab saada ja selle järgi valima sõnaraamatu. Seda ka keelenõuandest. Sageli küsitakse näiteks kas või sel moel, et vaatasin uss ja vaatasin seletussõna raamatut näiteks sõna läbi viima koha kohta. Ja vaatasin, et tõstis, ütleb, et sõna läbi viima ei ole hea tarvitada, kui me mõtleme, tähendus korraldama või midagi pidama. Seletav sõnaraamat ütleb jälle, et läbiviimine võib küll öelda teostamiseni korraldamise kohta ja siis kasutaja on pisut segaduses, et raamatud räägivad vastu. Aga siin on jah, tõesti siis see, et seletav sõnaraamat kirjeldab seda, mis keeles on ja uss hoiab ka silme ees ideaali ehk mõtleb sellele, et mis veel võiks olla. Kas kummalgi sõnaraamatul on erinev sihtrühma kellel on üldse mõeldud, õhkas kooli õpetajatele ajakirjanikele, keeletoimetajatele. Jah, vahel jääb mulje, et võib-olla kool tahab seda asja ainult oma vajaduste järgi painutada, aga päris nii ei saa ka mõelda. Tegelikult on mõeldud kõigile, kes asjust õigekeelsussõnaraamat kõigile, kes eesti keeles tekste loovad toimetavad nii, et kõigile, kellel on eesti keelega tegemist. Ja ta just püüab anda sellise keele tuumosa, anda igast asjast selle kõige tarvilikuma. Ja ikkagi, kui on inimesele sügavad erihuvid, siis ta peab pöörduma erialasõnastike poole, et ikkagi, kui tahta selliste tavaliste eesti üldkeele sõnade tähendust, siis ikka tuleks vaadata seletavat sõnaraamatut. Või kui on murdesõnade kohta küsimusi, siis vaadata murdesõnaraamatut. Me teame, et seleta, sõnaraamat ja paljud sõnaraamatud on jõudnud veebi ja ilmselt ka pluss peab sinna jõudma. Millal saab ümber see aeg, kui üldse paberil hakatakse trükkima selliseid sõnaraamatut, sest tõepoolest, kui me mõtleme selle peale, kui kiiresti keel uueneb ja kui pikk on siiski ühe sõnaraamat too väljaandmise protsessis paratamatult sõnaraamat peab keele arengule alla. Oleme küll võtnud sellise põhimõtte, et kes on praegu võrgus, et me hoiame seda paber- ja võrguväljaannete ühes seisus, et me pahandusi teemaga võrguväljaandes alles siis, kui tuleb uustrükk paberil. Kui palju neid uusi trükke paberil veel tuleb, ei oska öelda, aga me peame ikka arvestama sellega, et on praegu veel inimesi ja põlvkondi, kes on harjunud rohkem kasutama asju paberil võtma riiulist pabersõnaraamatu. Ja küllap on ka jah, samas, teisalt palju neid, kes tahavad ainult võrgus otsida. Nii et veel lähiaegadel ei ole kartuste paberil sõnaraamatut ilmuks. 2013. aastal ikka peaks tulema ka veel. Paberile. No see on suur töö, kui palju üldse asi tegemisel inimesi on hõivatud peale teie. Praegu me oleme jäänud kolmekesi peale minu siis veel Sirje mäearu ja Tiina Leemets. Ja saate hakkama. No see selgub 2013. aastal. No igal juhul jääme seda ootama sellepärast et see eelmine asju on juba natukene vananenud. Tõenäoliselt. See võistlus selles mõttes võib-olla tähelepanu väärib, et me oleme vahepeal kohtunud palju ka poissi kasutajatega oleme uurinud neilt et kuidas, mida nad sellest tõsist arvavad või mida nad ootavad ja tahaksid. Ja Tartu Ülikoolis on tehtud ka lausa magistritöö uuritud ÕS-i vastuvõtu, selle autor on Madis Jürvistaja. Töö aluseks on keeletoimetajate küsitlus. Ja näib, et selle küsitluse ja ka meie kohtumiste põhjal, et kasutajad on selle ÕS-i vormiga harjunud selle omaks võtnud. Ja mida tahaksid, muidugi nad tahaksid, et seal läks kõike veel palju rohkem. Seda kindlasti, ega küll küllale liiga tee, nagu ütleb selline kõnekäänd, aga kuna te olete nüüd selle keelekorralduse keskel siis küsiksin tõesti ka seda, et kas teil on mingi oma missioon või oma isiklik arusaam või tähelepanekud selle kohta, mis meie keele elus praegu on viltu või mida tuleks muuta. Nagu ma enne juba ütlesin, enda põhjalikum kogemus peale selle töö, millest juba juttu oli, on ka tarbetekstidega. Ja Ma olen lugenud ka võrdlemisi palju mitmesuguseid lepinguid ja, ja teenusetingimuste tekste, need on ju väga tähtsad tekstid, millega me kõik puutume kokku, olgu siis telefonifirmale pangaga suheldes me kasutame teenuseid ja sõlmime lepinguid. Ja nende tekstide puhul on mul küll tekkinud selline arvamus, et ikka kõige tähtsam on see, et tekst oleks arusaadav. Pean sealt mingeid lihtsaid vigu, noh, keegi on kirjutanud kohe asemel koheselt siis ma saan ikkagi tekstist aru. Aga kui on lausestus selline väga raske. Mul on tunne, et ma ei saa aru või võin saada valesti aru, siis see on minu meelest palju suurem viga. Ja teine asi, mis nüüd sõnavara puudutab, on see, et ikkagi ka kirjutajad arvestaksid rohkem sellega, kas nende kuulajad ja lugejad üldse teavad neid sõnu, mida nad kasutavad. Vahel kohtab sellist suunda, tahetakse iga võõrsõna välja parandada, aga see minu meelest küll õige ei ole sellised vanad, hästi tuntud ammused võõrsõnad, las nad olla, et meil on jama sõnu kui võõrsõnu. Aga tähele tuleks panna just selliseid võõrsõnu, mis on vanemad ja uuemad ja mille tähendust ei teata. Nende puhul võiks sageli kaaluda, et kas üldse on võõrsõna vajalik äkki öelda oma sõnaga. Kas vahel keegi, ka meenutasite lepingud on teie poole pöördunud, et ma ei saa aru, mis seal lepingus on kirjas seletaks? On ja on ka olnud, nii et ei oska ka meie seletada. Ja noh, vahel on ka olnud seaduste kohta, kuigi seadusime, pole pädevad tõlgendama, aga just sellised lepingud või mõne ametniku kiri ja kirja saaja lihtsalt ei saa aru ja oleme ka meie olnud sama targad. Ikka püüate inimesi abistada pidevalt ka sellistes asjades, mis noh, nagu on teie pädevuse piiril. Jah, aga ikka kõik algab, kirjutas endast, et tema peab panema ennast lugeja seisukohale ja mõtlema sellele, et lugeja ei tea, mida kirjutaja mõtleb. Tika näeb seda, mis on kirja pandud ja lähtub sellest, nii et ikka kirjutajal endal võiks olla hästi suur vastutus. Seda kindlasti aitäh teile, Maire Raadik tulemast meie saatesse rääkimast uue ettevalmistamisest ja oma muredest meie keelekorralduses. Keele sõnu. Vana aasta lõpul küsisime meie kuulajatelt, mida nad arvavad missugustele. Keele eluteemadele peaksime tähelepanu pöörama ja huvitaval kombel kõige rohkem poolehoidu või huvi teenis välja teema ortoepia mida võiks siis nimetada õige häälduseks või hea kõneks, aga ilus mõist. Ja see mees, kes nüüd häält tegi, on meie rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut, kes kindlasti kõige paremini meie suurest kollektiivist teab, kuidas peab õigesti ja hästi kõnelema. Tere, ma sain aru, eksisime mingisuguse range reegli enne suu lahti, tegin sinuga üteldes käis aga, aga aitäh. Martin kutsus. Miks me peaksime sellest rääkima, ma saan aru, et kuulajaid häirivad mõningad keelendid väljendid, mida eetris kasutatakse. Paljud inimesed on koolis väga range normatiivse keeleõppe saanud ja nüüd jälgivad rahvusringhäälingu inimesed, eelkõige ei eksiks sellise hea tava vastu, aga kas kõnelemine on üldse normeeritav? Kõigepealt ma tahan öelda seda, et mind üllatas ja rõõmustas väga see kuule, küsitluse tulemus. Et tõesti kõne häälduse vastu nii palju huvi tuntakse. Sest igapäevakogemus on minule pidevalt neid signaale andnud, et see jääb kuhugi tahaplaanile. Et selle vastu ei tunta eriti huvi, et sellest ei taheta. Keda võib-olla ma nüüd olen tõesti ülekohtune kuulajate vastu kindlasti olengi. Sest et tegelikult neilt on ju vahel ka minule tulnud signaale, miks nii või naa on hääldatud selline või teine viga või tiga kuulaja meeles tehtud ja siis ma olen suhelnud. Aga mulle tundub, et ega keeleinimeste ringkondades ja sealhulgas ka keelekorraldajate hulgas häälduse teema väga populaarne ei ole. Ja nii nagu küsida, et kas seda peaks korraldama, korrastama? Mina arvan küll, et peaks, muidu ma seda selle asjaga üldse tegeleks, see, see on minu südameasi olnud. Aga, ja nüüd iseasi on see, et kuidas me seda teeme, mida me siin arvestame, millest lähtume sellest kõigest võime rääkida. Me rääkisime tänases saates eelnevalt uue õigekeelsussõna raamatusi valmimisest, nosson norm mingil määral, vähemasti kirjade erandlikult on kirjakeele norm, kas ka kõnekeelel on normi või missugune see võiks olla? Kui ma sulle ütlen, kuidas isa on nii-öelda ametlik või avalikult kehtiv arusaam le inimeste enamik kaldub arvama, et ei ole jääd isegi ei ole mõtet seda normeerida. Ja On kuulda olnud niisuguseid väljaütlemisi, näiteks emakeele seltsi koosolekutel, kus ma aeg-ajalt ikka käin, kuna ma seal liiguvad, olen, et eesti keeles puudub õige hääldusnormistik. Ja see on nüüd asi küll, millega ma kohe kuidagi nõus olla. Sellepärast et eesti keele õige hääldusnorm on täiesti olemas. Ja selle kinnituseks kas või see, et me siin raadios, televisioonis, rahvusringhäälingus, aga ka teistes häälelistes meediakanalites ikkagi räägime suhteliselt ühtlast keelt millest kõik meie kuulajad aru saavad. Ja kui seal on midagi niisugust, mis tundub vastu võtnud, tõusis Vastuvõetamatu täpsemini siis sellele reageeritakse üsna agaralt, kohe. Tähendab mingisugune norm on olemas, aga nüüd küsimus on selles, et mida me nimetame normiks, kas norm on midagi, mis on keele sees iseenesest olemas või midagi, millele sellele juurde mõtlema ja ranges rahastuses reeglitena nelja ütleme kirja paneme kõigile kohustuslikuks, teeme, siin on suur vahe. Ja nüüd võib-olla tõstsin, võiksime nii vai et niisugust selgesõnalist korralikult kaante vahele mahutatud õige häälduse juhist juhiste kogumiku, sellist meil praegu ei ole. Ma olen ise midagi püüdnud niisugust kokku panna. Kunagi, kui ma selle peale mõtlema hakkasin ütlema ja noh, muidugi enda jaoks märkmeid tegema ja endale neid mõtteid arendama siis ma kujutasin ette, et seda oleks vaja just eeskätt Eesti raadio inimestele kolleegidele sest et tihtipeale ikka küsiti. Aga siis tuli pakkumine korraga hoopiski kooli poolt, mu kursusekaaslane enneliivaste, keda enam ei ole meie hulgas, aga kes oli väga lugupeetud ja jaa jaa hingega oma tööd. Tegevõpetaja otsustas kokku panna oma harjutustikuma oma juhiste kogumikku oma õpiku ja palus mind sinna kirjutada häälduse osa ja nii saigi siis mingisugune niisugune põhimõtete kogumik kokku pandud. Aga omalt poolt ütlen küll, et mina ei ole mõelnud seda nii, et see peaks olema kellelegi selline käsu ja keelukoht vaid, vaid see on pigem ka kokku pandud sellise mõttega, et ma üritasin seal sõnastada mingisuguseid tausta või aluspõhimõtted, millest, mille põhjal eesti keele praeguses hääldustavas on juurdunud ühed või teised niisugused kokkulepped ja mida me tõepoolest väga hoole kasutame, läks natuke pikaks, jutt aga, aga, aga see peaks olema selge vastus. Kui ma mõtlen tagasi oma ülikooli ajal ja siis meil oli siiski eesti filoloogide vähemasti selline ortoEPA kursus, nii et see kuulub ikkagi keeleoskuse juurde. Aga muidugi ja seda tuleks koolides õpetada ka. Ega ma muidu selle asjaga ei oleks tegelema hakanud. Kui me nüüd räägime kõnest tihtilugu öeldakse kõnekeele, vastandatakse seda kirja keelemi, nii nagu ma ennegi ütlesin. Aga kõne kui selline on hoopis erinev füsioloogiline protsess, kui kirjutamine. Nii ongi? Jaa, see on üks väga oluline punkt, mida kõnest rääkides ja kõne üle arutledes ja sealhulgas ka siis häälduse ja õige talvise üle arutledes peame teadma ja arvestama. Sest võtan kummalisel moel terve hulk niisuguseid punkte, kus me põrkame hääldusest rääkides kokku Kuu selliste ilmingutega, et me tegelikult räägime küll hääldusest, aga mõtleme nii-öelda kirjaliku keelekasutuse mõistestikus. No see see suur probleem, alati, kui inimene tuleb raadiosse, hakkab maha lugema. Eks ole kõige lihtsam, kõige lihtsam näide, aga kuni selleni välja, et kuidas me kujutame ette näiteks, millisel moel on hääldus üksikute sõnade hääldus terve meie leksikon, terve meie sõnavara, mida me kasutame iga päev aktiivselt, kuidas seal salvestatud meie mälus? Meie meil on kuidagi väga mugav ja endastmõistetav, kujutad ette, et see on umbes samasugusel moel seal salvestatud nii nagu sõnaraamatus, et täht tähe järel ilusasti reas tohutult eksivi ette kujutas. Aga, aga nõuab pingutust, et sellest aru saada või sellest välja tulla. Või siis teine asi, näiteks. Meil on väga hõlpus kujutada ette, et kui me kõneleme, siis me paneme need sõnad, mida me moodustame kokku häälikutest. Et meil on arusaam, kuidas üks või teine häälik moodustatakse, meil on teada, nende häälikute moodustus kohad, vähemalt mingil moel need meile teada, isegi kui me seda ei ole õppinud kunagi, aga igaüks teab, kuidas ta moodustab peed või kuidas ta moodustab Emmy või et see selline ettekujutus, niisugune loomulik loomulik tarkus on meil igalühel sees. Ja kui me räägime, et me siis panemegi need sõnad niimoodi kokku, et me viime keele ühest või häälduselundid laiemalt ühest hääliku hääldus asundist teise, et me niimoodi siirdume häälikult häälikule ja samamoodi siis sõnad sõnale. Ja see on jällegi täiesti täiesti Jaa, Nutliku toon vahele, täites sama hääl, et kui ma teda Ei saagi aru, millega tegelikult. Täpselt täpselt ja tegelikult tegelikult me räägime ilmselt sellest noh, see nõuab lihtsalt natukene süvenenumalt rääkimist, praegu jõuame ainult viijate probleemile. Aga tegelikult seal taga on terviklikud, žestid, kätteõpitud liigutused, mis meil tulevad ühe soojaga. Ja see on Me kõneleme, kõneleme kogu kehaga ja, ja, ja me ei kõnele ajust suujuust nimelist. Ja muidugi sõna, sest praegu see nüüd sellise laienduse juurde, mis on ka täiesti asjakohane, kuulub siia juurde. Kõne on tervik, tõepoolest, terve keha kõneleb, võtab osa žestidest. Nüüd uuemas foneetikas ja fonoloogias on juurdunud see sõna žest kitsamalt küll tõesti ainult nüüd hääldusliigutuste kogumi terviku kohta peetakse seda silmas. Aga see, mis sa ütlesid praegu seal väga hea laiendus, sellepärast et tegelikult meil sellest hääldamise liigutusest liigutamisest häälduselundite liigutamisest osa mitte ainult nüüd see konkreetne artikulatsiooni aparaat meil siin suu ümbruses suu piirkonnas, keel, lõualuu, lõualihased, pehme suulaelihased kõrilihas lased, asjal on, võtavad osa sellest ka ju hingamislihased. Ja näiteks ühe või teise keele aktsendi või häälduse eripära omandamisel ei ole see üldsegi teisejärgulisem sama tähtis. Muide asi, millest näited üks rahvusvahelises foneetikas või, või keeleõppeteoorias siiamaani veel üldsegi nii palju ei räägita, kui oleks vaja kujutatakseteid ekretseb häälduse lõpptulemus sünnib siis uus. Rääkimata sellest, et kui meie praegu istume laua taga ja vestleme, suhtleme, on hoopis teine olukord, kui inimene seisab kõnepuldis, räägib suurele. Ja muidugi ja erinev on, kui me räägime mikrofoni kaudu, räägime lihtsalt omavahel, kas me räägime usalduslikult võime, räägime avalikkusele. Täpselt, ja siin tuleb nüüd juurde see kõne sotsiaalne suhtluslik aspekt eks ole, et tegelikult, ega Me võime kirja kirjutada niimoodi või noh, isegi kirja juures muidugi mõttena, kellele me seda kirjutama, aga me võime näiteks mingisugust teksti kirja panna niimoodi, et me mõtle adressaadile konkreetsele adressaadile. Eesmärk on saada kompaktselt ilusas arusaadavas sõnastuses reeta. Aga kui me niipea kui me kujutame ette rääkimist tingimata kujutama ette ka seda, kellele me räägime, kuidas ta reageerib, olime temaga, leiame kõigepealt selle ühise pinna üldse, et tal huvi oleks selle asja vastu mismoodi saavutada tema kohal olek. Praegu meil teineteisega ei olnud siin raske saavutada vastastikuse kohaloleku tunnet, sest me oleme tõepoolest ühes stuudioruumis ümmarguse laua taga, kummalgi mikrofoni ees ja me ei saa teineteisest mööda vaadata. Aga näiteks avalikul esinemisel ei ole see enam nii lihtne. Sest seal on küll ruum. Võib-olla seob inimesi, aga, aga samasse ruumi ikka täiesti saatuslikul kombel lahutada inimesi. Niisugused asjad. Veel raskem on esineda monoloogiga raadioeetris või julgeda uudiseid. Ja õige sellepärast, et seal, nüüd tuleb see kuulaja endale ainult oma kujutlusvõime jõul ette kujutada. Aga tuleks siis valida mingi konkreetne inimene või mida? See on kasulik, see on kasulik, aga muidugi vilunud profid, nii nagu sina oled ja nii nagu enamik häid kolleege on meil majas ja kahes majas on niimoodi, et tegelikult see kujutluslik, töö, kuulaja, aga see kontakt, see on niivõrd sisse harjunud juba, seda ei ole vaja enam, selle peale ei ole vaja mõtelda, see tuleb iseenesest. Aga algajatega tuleb sellega väga tõsist tööd teha ja vaeva näha, et harjumus seda partnerid endale kujutleda, et see tekiks ja noh, sinuga, kes me oleme pikki aastaid ringhäälingus töötanud, meil on kogu aeg see harjumus, et meid keegi kuulab, me tegelikult kuigi isegi siis kui me räägime omavahel meiega. Me suhtleme põhiliselt, suhtleme ju sinuga hea kuulaja, seal teisel pool eetrit teie kõigiga, aga tegelikult ikka ükshaaval igaühega. See on nii raudselt sees. Et see, meie jutt praegu sinuga kahekesi on paratamatult jutt. Kuule, aga ühtaegu sinagi peab tunnistama, et aeg muudab ka raadiosuhtlemist. Sa oled ju ka lavakõne õppejõud ja oled õpetanud näitlejaid. Põhiliselt ikka kõnelejaid ja kui me nüüd mõtleme tagasi, no mina olen ka piisavalt vana, et mäletada veel kunagisi meie kuulsaid diktoreid siin Elfriede Ilvest või keda tahes, siis tänasel päeval raadios räägitakse teisiti. Mart alused on samad. Tahaks. Usu ma võin tõestada ja kinnitada, need, need jäävad muutumatuks, muutuvad, moed, muutuvad, võib-olla üksikud rõhuasetused alused on needsamad ja et mu jutt ei kõlaks praegu lihtsalt tühja tühipalja fraashina, tee palju loosungina, siis. Meile võib tunduda jah, et tänapäeval oleme väga moodsad, väga tänapäevased. Kui me nüüd nii palju kasutame eluskõnet, elavat dialoogi, vahetut peast rääkimist, improvisatsiooni eetris ja see on hea. Aga omaaegses ma mõtlen siin Eesti Raadio puhul, Felix Moria aegses raadio diktorite õpetuses oli ikkagi kogu aeg pearõhk sellel, et selle tekstist lugemise taga oleks kuulda suhet. Ja et see tekst oleks abivahendiks suhtlusele, mitte mitte vastupidi. Ma arvan, et sul on tegelikult õigus, kui ma kuulan näiteks ühte head näitlejat lugemas järjejuttu siis mul ei teki kunagi sellist tunnet, et ta räägiks minust mööda. Tänavu oleks paberil ja paberil nagu minul, aga teinekord mõnda kolleege kuulates jääb mulje, et noh, inimene nagu ei mõtle, kellele ta räägib, räägib nagu ainult iseendale. Kui võib-olla õnneks seda annab, väga palju, ei kuule on üks, julgen selle saate liigi nimetada, kus seda kõige rohkem on mitteuudised. Sest seal me teame, et loetaksegi paberilt, see on ettevalmistatud tekst, see peab olema väga kontsentreeritud sõnastuses. Väga ökonoomne. See on John tõesti info. Aga kõikvõimalikud päeva kommentaarid kus tullakse, ka tullakse, trükiajakirjanikud? Jah, sest nemad on harjunud sellega, et kõige tähtsam on see, mis on paberil. Ja muidugi kõiksuguse töö kokkuhoiu nimel, kaasa arvatud meie armsad operaatorid. Nad panevad selle võimalikult täpselt ja heast sõnast, Ühes paberile loevad selle sealt maha. Vaat nüüd on küsimus selles, et kas seda tuleks natukene elavamaks ja paremaks muuta kuulajale vastuvõetav maks, et ei oleks seda tunnet, mida, millest sa rääkisid, et näitlejate puhul me seda ei tunne. Vaat hea oleks ju, kui, kui üheski raadiosaates ka seda ei tunneks niimoodi, aga no see on unistus ja ja ilmselt ilmselt asi, mille poole tuleb liikuda vaevaliselt teed mööda ja ega seda ausalt öelda veel mitte kusagil maailmas ei ole saavutatud, kuigi kuigi nüüd üritatakse, kui nii palju, kui ma olen noh, mujal raadiotes Ringhäälingute tehtavat jälginud, siis tegelikult hea toon on ikka see tõesti komment märgalaks vestlusena, hooga vabalt intonatsiooni brikalt ja mitte mängitud intonatsioone tegevaid loomulikult. Et seal oleks ka natuke emotsiooni, no mina olen alati mõelnud selle peale, kui emotsionaalsed on meie spordireporterid, et mõnes teiseski saates võiks seda emotsiooni natuke rohkem, aga tänu sellele, et neil ühe teksti ees eks ole, nad peavad vahetult kajastuma. Loomulikult ja nad peavad kogu aeg mõtlema sellele ka, et kuule sellest aru saaks, mis muidu siin vadistan. No ma arvan, et me vist täna ei jõua kõike ära rääkida või õieti sellise sissejuhatuste sissejuhatuse ja neid asju, mida heast kõnest või õigest hääldusest rääkides võiks lahti rääkida. Siin meie eetris on kindlasti hästi palju, ütleme murdetaustad ja vöör, nimed ja noh, ikka seesama, millest ta oli juttu, et kuidas suhelda kuulajaga keele muutumine, Neile muutumine, me tegime siin Martin Ehala ka keelesõnumis sarja sellest, mida keel endast kujutab, siis me jõudsime üsna lähedale sellele, et keel tõesti pidevalt muutub ja ja käime sele muutusega kaasas, aga ühtaegu me samal ajal hoiame ka kinni traditsioonidest. Nii et Einar Kraut, ma loodan, et me kohtume juba järgmistes saadetes ja siis võtame ette mõned sellised konkreetsemad teemad. Teeme nii, aitäh.