Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kolmel mandril uputab lisaks tulekahjud, lennuõnnetused, sõjad, nälg nagu ikka. Ja mida teeme, meie? Loeme muidugi Maarja Kangro luuletusi. Lähme teatrisse. Vaino Vahing pulmi ja kuulame Kivisildniku ja Jarek kasarit. Kas me nüüd oleme, sellepärast võivad inimesed? Või on meil lihtsalt vedanud. Aga võib-olla saame me siiski vastaseid maarjakongralt. Head kuulamist. Viivad Crescat floorat sibulad ja ananass lõhnasid pikal laual BBC patseid möönsidet koos viibis haritud rahvas. Siis kostis mõnusast vestlusest üle lusikaga õlil valges kuues tõsine mees, süüdis. Silentsium. Katsed taipasid näitleja. Mees ütles pidulikult. Road on küll head, aga nüüd on aeg korraks ka eestile mõelda. Mõelgem, saab iga mees oma riigi heaks teha. Kõigepealt kauneid ja tugevaid, puhtaid eesti soost, lapsi, puhtust igal tasandil. Seda on Eestile vaja. Hilise patriaid muigasid, kuhu ta naljaga tüürib. Karmus ka vahel peab panema kapip laatoni teoseid sealtsamast kapist haarama esiisade püssid. Viivise patrid ootasid, millal saab plaksutada koomik, ent hüüdis valjusti. Viivad Kreskad Florejad paatria viivad kastis ka rahva seast viivise patseid leid vaikselt teistega klaase kokku ja lootsid, et neid ei nähta. Väljas krabises suvevihm. Õhtu eel tunduste mahe. Aga vahel võib temagi olla kellegi poolt. Maarja Kangro Sul ilmus eelmise aasta lõpus luulekogu pealkirjaga kunstiteadlase jõulupuu, selles kogus on su tekstides ja tegelikult ma mõtlen, ega see kehtib ka teiste tekstide, mõtlen peamiselt test luuletuste peale, et seal on koos kõrvuti konkreetselt Platoni teosed ja Piivis pat, et noh, ma mõtlen siin mingit madalust ja tsitaate kõrgest kunstist ja kirjandusest, et see kõik on seal koos. Muidugi võib mõelda, et see on lihtsalt sinu, kui luuletaja võtta ja niimoodi asja segada või tahad sa öelda, et noh, et maailmas näiteks ongi palju koos asju, mis, mis ei pruugi omavahel kokku käia. Minu meelest on väga hea, kui maailmas on asju, mis omavahel päris kokku ei käi, kui maailm ei ole sellisi, homogeenset koega või struktuuriga. Aga seed silma hakkavad mingisuguseid harilikud kõrvutused või üllatavad kombinatsioonid. Mind muide üllatab natukene, et see ikkagi veel üllatav nende nii-öelda eri valdkondadest asjade kokkupanek, aga sellegipoolest see on kindlasti vaatliku loomispõhimõtte osa minu jaoks. Minu meelest kunst peaks küll olema selline valdkond, kus vabadus ja võrdsus on maksimaalsed, kus on kohta kõigele selline ruum, kus ei põlata ära mitte midagi. See tähendab siis, et ei ole niiskust, teemat või sellist objekti, mida kunstis ei sobiks kujutada või ei ole sõnu, mida luules ei sobiks kasutada. See kõik ei tähenda muidugi seda, et puuduksid mingisuguseid hinnangulised kriteeriumid sealjuures muidugi on kehva kunsti on head, kunsti, on nõmedat kunsti aga see kõik ei, ei muutu, ütleme teema ja sõnade ja siis nende kujutatavate nähtuste valimisel asjasse, et siin peab ikkagi see vabadus ja demokraatia olema maksimaalne. Pigem noh, ongi see mingisugune äratundmine, et Piivis patriaid on kuskil kunstisaalis, sest et, et mitte see, et kuidas nad sinna said, vaid et nad tõepoolest on seal kuidagi olemas olnud. Ma arvan, et ma ei kuuluta nüüd siin ka mingisugust ennekuulmatut tõde ja kui ma ütlen, et tegelikult näiteks needsamad pigem popkultuuri kuuluvad animasarjad nagu seesama Piivise patareid või siis South Park või, või veel midagi on mingisugustele, psühholoogilistele või sotsioloogilistele iga zoofilistele tõdedele teinekord palju tabavamad pihta saanud, kui nii mõnedki teosed, mis justkui pretendeerivat nägu, väärtkirjanduse nimele või, või midagi niisugust Aga Marje Kangro, miks sa tahad maadelda raamatukogus, seal on üks selline luuletus, kus sa räägid väga raamatukogus maadelda. Ja ausalt öeldes sa näid oma tekstides üldse väga agressiivne, eriti kui mõelda, et sa oled naisterahvas, kes võiks olla selline õrnem sugupool ja selline tasakaalustav jõud. Et kas ka sinu hinges elab Taliban, jällegi viitan su enda tekstidele. Ei tähenda, Alive on mu hinges, loodetavasti ikka ei ela. Aga nojah, kui sa niimoodi ütled, et nendes tekstides on palju mingit laagressiivsust siis ja tõepoolest, kui ma hakkan mõtlema niisuguseid agressiooni kujundeid seal ikka on, kuigi mulle endale jälle tundub, et vanemaks saades muutuma üha halvemaks, aga noh, ilmselt ilmselt see on ainult minu enese illusioon. Ma arvan, et see agressioon, mis nendes tekstides esineb, on mõnes mõttes nagu kahte liiki. Üks on selline maailmast huvitatuse agressioon või niisugune nagu tung teiste poole või selline kirglik soov ühendust võtta selline kirglik kontakt maailmaga, mis väljendub mingisugusesse agressioonis ja ma arvan, et see raamatukogus maadlemise luuletus kuulub pigem sinna valda. Aga siis on ka seda destruktiivset agressiooni Talibani jah, ja noh, see on siis esitatud pigem niisuguseid küsimusena, et mida me peaksime sellega peale hakkama, kas ta on paratamatu ja on mingisugune noh, nii-öelda bioloogiline paratamatus siis, see ei tähenda veel, et me peaksime teda kuidagi aktsepteerima või et me ei peaks temaga tegelema. Ja samas ma ei taha ja üldse teisel ta nagu mina ei oleks ise osa sellest eluvõitlusest mai. Ja ei taha eitada, et ja nagu teinekord ei, ei esineks selliseid destruktiivseid, impulsse ja võitlushimu minus eneses. Et siit kohe su jutust kinni haarates ma mõtlen mingisuguse mugavuse peale, aga mul on üks nagu selline pikem, pikem küsimus Sulle viited paljudele erinevatele kohtadele, maadele võõrastele linnadele või siis noh, aimamisi me saame aru, et et sa oled kuskil võõrsil ja see kõrvutad neid inimesi ja linnusellega, kes sa ise oled või kust sa tuled. Ehk siis Eestiga ja sa räägid selle juurde ka mingisugusest turvalisusest ja mugavusest, mis sul on või, või sul ei ole. Ja sa räägid ka mingitest õudustest õudustest Afganistanis mis toimuvad ja näib kuidagi kauge, kui sa oled kuskil kaubandus keskuses ja topid enda Kerru mõnusat toitu ja korraga see, see mugavus muutub ise selleks õuduseks, justkui olekski kusagil Afganistanis või kus toimuvad need tõelised õudused, on selle nimi, ükskõiksus. Ükskõiksus, see ei ole kindlasti, ma arvan, et siin on just pigem vastupidi, sega tegemist, püütakse leida mingisugust vaatset ja, ja võltspaatosest ka viisi, kuidas suhestuda teiste kannatustega või nendega, kes kusagil meist eemal otsa saavad. Osa nendest võõrsiloleku luuletustest muidugi põhinevad minu enese konkreetsetel kogemustel. Aga on ka tõesti selliseid tekste, kus ma püüan nagu edasi anda või, või kujutada seda reaktsiooni, mida nagu suhtelises heaolus elavas inimeses tekitavad niisugused verised maailmauudised. Ja seesama luuletus, väike Afganistan, millele sai juba viidatud, seal ongi niisugune tegelane, kes muutub isegi nagu maailma veriste vägivaldsete uudiste peale kuidagi armukadedaks, seda tajub, et ta ise tunneb ka ennast võib-olla mahajäetuna, õnnetuna, üksikuna, aga ometi adub ta, et selles tema kannatuses puudub ka igasugune heroilisus või tema ei ole selle maailma kangelane. Afganistanis, Helmandi provintsis alustatakse pealetungi Talibani välja ajada, aga tema õnnetuses justkui ei koti kedagi. Tõesti, ta tajub ära, et kõige suurem niisugune füüsiline häda, mille üle ta hetkel saab, vaevata on sõita, ei saa endale konkreetselt sealt supermarketist maasikaid osta, sest need on mädad. Siis ta hakkabki mõtlema. Ei. Tegelikult see õnne kujutluskujutlusi mingisugusest, inimlikust õnnest, mis ei ole täide läinud, mis, mis elab tema hinges võiks olla ju sama ohtlik kui mingisugused fundamentalistlikul ideed. Ja noh, ma olen natukene püüdnud visandada potentsiaalse poe tulistaja profiili näiteks. Räägiks veel paarist nii-öelda teemast, üks on kindlasti raha ja huvitav on jällegi see, et, et sa oled ise sellises andia positsioonis ja ütled selle juurde, aga ka seda, et, et su enda taust ei ole ka külluslik, et mis selle rahaga sul on? Raha on mulle väga meeldib mulle loo, jah, no kellele ta ei meeldiks, mõned ainult minu meelest salgavad seda, et neile raha meeldib. Minu meelest raha on geniaalne idee, inimkonna geniaalne leiutis nagu keel või tõlkimine, luua selline vahetus, kus mingisugune ühikute süsteem, millesse siis võimalikult suurt osa maailmast püütaksegi konverteerida. Muidugi käib sealjuures selline heitlemine, et see konverteerimine on tinglikke, kuidas seda võib ja kuidas seda ei või teha ja nii edasi. Ja mu meelest rahad Ta on hästi dünaami, milline huvitav nähtus. Rahal on nii palju huvitavaid aspekte. Et sellest on lausa kahju. Seni luules on sellesse teemasse suhtutud kuidagi põlastavalt või raha on isegi nagu demoniseeritud või siis on nähtud nagu väga ühekülgselt, et põhiteema on see tohmine, vaene luuletaja, minul seda raha ei ole. Ma arvan, et luules tuleks oma hoiakud raha suhtes ikkagi avardada. Muidugi ma pean sinna juurde kohe ütlema, et ma ise olen pigem sotsiaaldemokraadiga vaadetega ja leian, et seda raha liikumist Tuleks ikkagi suunata ja teinekord tuleb teda ümber jagada. Ja muidugi ei ole kunagi imetlenud neid inimesi, kes on kelle elu eesmärk näib olevat kapitali kogu kuhjamine, pigem seda liiki tüübid tunduvad ikka naljakad või tüütud. Aga jah, mu meelest raha kui teemat ei tohiks ära põlata, sest ta on niivõrd olemuslik osa meie elust. Sul on ikka oma luuletustes olnud kahju mingitest asjadest, isegi mingitest tõesti tühistest asjadest kohe tuleb meelde mitte sellest kogust, vaid mis teisest luulekogust, kuidas seal oli kahju? Vanaks läinud piimast, mida sa ei tahtnud ära visata, et õudselt kahju oli nüüd selle raha teemaga jätkata. Kas Eesti krooni kadumisest kahju oli? Nojah, eks vihka oli, ma olen küll kogu aeg olnud veendunud eurole üleminekupooldaja ja esimesel jaanuaril ja tekitas kuidagi rahulolutunde, kui ma nägin, et bensujaamades olid hinnad väljas eurodes. Aga teisest küljest ma olen ka sentimentaalne inimene. Ja muidugi hakkab sageli nendest asjadest kahju, mis peavad kaduma ja eks ma olen neid eesti krooni kupüüre igasuguseid alles hoidnud, ka sajakrooniseid lausa mitu tükki sellest rahatähest hakkas kuidagi Tigahja. Luuletaja viskleb. Liibanoni poetess viskus juuste lehvides kõhuli põrandale. Roomas Roomas rääkis maja katustest pommide vilinast, mundritest, metallist banaanipuudega, ütles ta. Tuleb rääkida sosinal, ta karjatas ja Roomas Roomas, Roomas. Näe, mõtles eestlane. Ei näe enne enne. Võiks ju arvata, et akvaarium on kindlasti klaasist. Ja kultuur on tants ja laul ja luule ühesõnaga midagi eeterlikku. Aga ei, see kõik on hoopiski betoonist, teab Kivisildnik. Akvaarium number 14 tere tulemast akvaariumi elavate nipsasjade maailma. Head vikerraadio kuulajad. Täna on meil eriline päev ja ümbritsema ennast meetri paksuse klaasikihiga, sest nii on kindlam Ki, veel jututeemaks on meil betoon ja me tõestame teile veenvalt, et Eesti kultuuriraha ei olegi tarvis konventeerida millekski muuks kui betooniks. Kultuuriraha täieliku ja eranditeta betoonivalamisega oleme meie kultuuriinimesed kõik nii harjunud, et küsida, miks ja kelle huvides ei tule enam pähegi. Alati olnud ja meil, kunstnikel ja kirjanikel pole kunagi olnud kultuurirahaga midagi pistmist. Raha on betooni vahel ka dirigentide sportlaste päralt. Kuulame selgituseks katkendit Gailiti romaanist, Nipernaadi fail on klassikaraadio jutujärjeriiulilt Aastast 1994. Loeb Dan Põldroos. Vaata annemari. See on Marla soo. Ning ma ei saa aru, miks pole ta veel kuivatatud, lopsakas heinamaaks. Ka kuriseb ja suliseb ta mätaste all ning ta udutsemisel pole lõppu. Talupojamõistus näeb Zoozlurtsuvate kasutut ollust, ta ei mõista, miks pole seda mõtetut asja kuivendatud ja kasulikuks heinamaaks tehtud. Heinamaal saavad lehmad kõhu täis, annavad piima ning igasugusele Maran udutamisel on lõpp. Meie kultuuris toimub ilmselge melioratsiooni, kus humanitaarne soo betoneeritakse ja Laugaste asemel rajatakse kindel pind bürokraatia arenguks. Iga betoonkobakas, mis ehitatakse, annad toitu bürokraatidele, kes endale betooni sisse pesa teevad. Riigikontroll on arvamusel, et lähitulevikus sööb betoonist bürokraatiapesade haldamine suure osa ministeeriumi rahast. See on kole lugu, sest nuum, dirigendid ning tõus sportlased võivad sel kombel nälga jääda. Esimesed ohumärgid on juba avalikkuse ette tulnud. Ma vaatasin kose juures, seal on kõigest mõnes ülalaiune paest sein. See hoiab veed kinni. Kui seda seina mõne dünamiidi padruniga õhku lasta, jookseb suu kuivaks kui kummuli lükatud liud. Mis asi on see soo, see vesine ja kõigile risuks jalus mülgas mürgiste aurude allikas. Kõik, kes on koolis anatoomiat õppinud, teavad, et inimkeha kõige vesisem hullusana aju ajus on rohkem vett kui veres või kus iganes. Löömafilmid, kus aju laiali pritsib, olgu minu sõnadele kinnituseks. Betooniga valamine käib aju arvelt. Aju kuivendamine on meie kultuuripoliitika esimene prioriteet. Aga betooni valamist ei saa selgitada ainult põllumajanduslikes terminites. Kui vaatame meie kultuur betooni lähemalt, näeme, et kumu on süvendatud kivisse nagu klassikaline punker. Eesti Rahva muuseumi rajamiseks ehitatakse ümberpommituslennuväli ja paljusid teisi. Kultuuriobjekte ei rajata tiheda inimasustusega kohtadesse, vaid kusagile võsasse silma alt ära nagu sõjalised objektid. Kõige tähtsama kultuur, betooni, käki, rajaski, sõjavägi. Inimsusevastaselt kole Vabaduse rist on militaristid, kätetöökultuur, betooni ja militaarbetooni vahel puudub meil selge eraldusjoon. Oleme valinud albaania kultuurimudeli, kus kogu rahva higi ja veri investeeritakse betoonpunkrit, eks. Ma tunnen neid asju, usu seda, Anne-Mari. Olen elukutselt zoo kuivataja. Käin mööda maad ringi ning kus leian säärase soo, asun viibimata jaole. Mitu head kümmet sood olen juba alla lasknud. Veed voolasid hirmsa kohinaga alla ning järele jäi ilus org kui avatud peopesa. Ega siin suurt kunsti olegi tarvis. Kunagi, kui meil alles alustati kultuuri, raha, betooni valamist ei hakata ehitama väliskunsti muuseumi, siis selgitati, et seda on tarvis selleks, et näidata välismaalastele inimväärsetes tingimustes välismaa kunsti. Nüüd on selge, et need välismaalased on albaanlased, kes tahavad nautida neile tuttavat punkri kultuuri inimlikes tingimustes. Kuivatada vaata sõjafilme, siis näeme punkrites väikesed laskeavad, kust kuulipildujatorud välja ulatuvad. Filmide see ilmselt ka sõjas on, nii et keegi kangelane sülitab kõigele, jookseb punkri juurde ja viskab laskeavast granaadi sisse. Kui aga vaatate Rahvusraamatukogu valgusfoori juurest ristmikult, ei paista ühtegi laskava ega õhupilu akendest rääkimata, ainult lame kivi. Ega ei osatagi enam akendega kultuuri Sarasid ehitada. Pärnus tehti spordipaleele aken ja nüüd on tulemus käes, kokku varises. Eks sõjajumal karistas sama asi neetud ristiga betoon solgiti klaasiga ära ja kohe lahkus, elekter ja tükid hakkasid küljest kukkuma. Punkrikultuur ja klaas ei sobi kokku. Raudbetoon, see on kõva asi, aga klaas, betoon, see on täielik jama. Ega siin suurt kunsti olegi tarvis raiud, vaid kose lähedale nii sammu paarkümmend kõrval dünamiidipesad, täidad need lõhkeainega, paned süütenöörid külge ning kivid muudkui lendavad õhku. On nõnda talitatud, ühendatakse jõgi kraaviga ning siis oh seda armu ja õnnistust. Sellest ei ole midagi, et meie hirm, kallide koledad kultuuriehitised kohe lagunema hakkavad. Ega me ei peagi kõvasid albaania tüüpi punkreid ehitama. Asetama ennast laiemasse Euroopa konteksti, võime veenduda, et väga paljude Euroopa kultuuriväärtused on varemetes. Karakalla termid on puhta puru, akvedukt ka enam ei tööta, kolossi oman katki, etendusi ei toimu. Publikupuudust ometi ei ole. Mina arvan küll, et meie punkrikultuur, mis märgatavas osas koosneb kokku varisenud uusehitistest on meie rahvusliku identiteedi kandja. Kui identiteet on omadega õhtal, miks see spordisaali või Solarise katuse ei tohi kokku kukkuda? Homme pühapäeval esietendub Eesti Draamateatris Vaino vahingu näidend pulmad, mida ei olegi varem Eestis lavastatud. Ingo Normet. Teie olete selle näidendi noh, nii-öelda esmalavastaja, aga vahingut iseenesest olete te päris mitmeid kordi varem lavastanud, hea küsimus, miks te selle näidendi pulmad lavastasite, miks siis just nüüd, et kas seal on mingi vajadus, see, rääkimata lugu ära lavastada, sest et see aeg ju on ka kuidagi justkui võõras ja kauge? Vaino kirjutas selle näidendi tegelikult minule 1977. aastal ja siis ei olnud võimalik seda lavale tuua, sest seal oli juttu muuhulgas ka küüditamisest. Ja teatavasti küüditamise teema oli tollal täielik tabu. Nii kunstis, kirjanduses, Venemaal hakkas hakati rohkem kiiremini sellest rääkima vene rahvavastastest repressioonidest, aga Eesti pidi ikkagi vait olema. Naljakas on see, et need tsensorid ei keegi ütelda, otse küüditada ei tohi, küüditamisest rääkida ei tohi. Huvitav, see võiks olla ju küll väga tabuteema. Mida AK ained nad rohkem rääkis, et see ei ole ikka kunstiliselt hea ja ta on igav aru saama. Matu näidend rääkis niisugust asja. Rääkisid niisugust kunsti teoreetilist juttu, aga otseselt temaatikas midagi viga ei räägitud ja siis me oleme kavalehel ära toonud selle näidendi saamist, lood ja kuidas ta vahepeal ära kadus ja kas see kodus kõrval ma tean, et Potteri lõpp kadus ära, ära täiesti. Kus ta kadus, tantsija teab vahingle helistada pärast vahepeal üles oma kolimise järgi paberite hulgast ta kirjutab seal juba 80.-te keskel. Ja siis olid hunt, luges ema küla luges ja lugesid, aga huvitav on ka see, et nad ei ole detektiivlugu, lihtsalt väga hea psühholoogiline merel ja ka huvitav ja väga ilusasti mängib draamateatri näitlejad seal viis pilti, seal on näidendis viimases pildis juttuv poja surmast. Ja ma mäletasin kogu aeg, et see poeg sai surma Afganistanis, et nii oli see ainult kirjutatud, siis ma hakkasin kontrollima, et see on võimatu, sest Vene väed läksid Afganistani hiljem kui see välja kirjutada. Ja siis nüüd ükspäev ma leidsin Vaino vahingu ettepaneku, kuidas tema kirjutab näidendi näidendi ja seal oli küll juttu sellest. Poeg sai surma sõjaväes lennuõnnetuses, mis võib veel aktuaalsem olla ka kui see, nii et meil lõbu taastasime selle esialgse variandi järgi. Hiljem oli seal juttu turistidest lumelaviinide eest ja nii edasi. Küsiks ikkagi selle oma küsimuse korra veel üle, et, et mis see teie sisemine põhjus, et miks seda nüüd just teha on? Naine vahingu näidendit peaaegu kõik ei ole niisugused ajakajalised ajakohalised, mida võib lavastada Ühel aastale kahe aasta pärast läheb hapuks ja kedagi enam ei huvita tema inimesega käsitlus ja psühholoogia ja tema oskus üles ehitada stseene. Tema on omalaadne ütlemine, mis on alguses tundub ootamatu, millega näitlejate raske harjuda. Aga tema keeles on omalaadne muusika ja omalaadne niisugune, noh, Amstronglik, improvisatsioon see ei vanane ja siis ma ei oska, ma ei oska öelda, miks just nüüdisnüüd, miks see esietendus just homme alla, mis ta ei olnud kaks kolm aastat tagasi. Kaks kolm aastat tagasi. Oleks võinud teda ka lavastada, teda ka 10 aastat tagasi lavastada. Millegipärast keegi pole seda teinud ja mul on väga hea meel, et Draamateater oli nõus minu pakkumisega. Igas prooviperiood oli väga huvitav. Näitlejad seal Ivo Uukkivi, Lembit Ulfsak, Mari Lill, Merle Palmiste teevad nüüd kvartetiga väga ilusa töö toredast teinud kujundust ka Liina Unt. Aga Ma jään ikkagi vastuse võlgu, ma ei oska niimoodi ütelda, et ma tegin seda sellepärast, et. Aga mida te Ingo Normet arvate, Sofi Oksaneni juhtumist? See see vahingusega ma lugesin, siis ma nägin ka Soome rahvusteatri lavastust, ma kahjuks ei ole sattunud nüüd Vanemuise lavastust nägema, aga puhtromaanis siis ta on sarnane Ajax Egon Rannetega ja väga sarnane sellepärast, et tugevad rämedalt seksuaalsed kujundid. See oli karrannetti pärusmaa, kes oli dramaturgiliselt väga tugev, väga tugev dramaturg, ainult et noh, nõukogude ajal sai kirjutada niisugust avameelselt ja hõlmalt ainult ainult kas valetades või nõukogude võimu kiites, mida garan tegi. Kõik, kes olid ausad, püüdsid olla ausad, püüdsid mitte minna kompromissile oma südametunnistusega, need kirjanikud Nad kirjutasid kuidagi Bualeeritult ja aga Sofi Oksaneni noor kena daam tema teha, sest nõukogude ajast midagi tema põrutab otse nagu ranne. Noh, jälle aga miks ma tegelikult seda küsisin, Sofi Oksaneni, ma arvan, et eks ta aimas ette ka, et see noh, aines Eestimaa saatus, küüditamine, sõjad, Isamaa maa nii edasi ja nii edasi on, on seal täpselt samamoodi olemas, aga kujutas viis, on totaalselt teine ja noh, kõigi Se vahingu näidend on hästi omas ajas, kuigi ta on nagu keeleliselt väga tänapäevane, aga kuivõrd see taluelu ja nõukogude ajastu algus ja sealt edasi, kuivõrd see kujutamine teie lavastuses on üldse mingi ajastu kujutamine olemas? Ajastu peab olema, sest sellest on kirjutatud, et esimene pilt räägib küüditamisest küüditamishirmus, mistõttu ema kaotab vaimse tasakaalu. Teine pilt räägib ära võetud maadest kolhoosidele ära võetud maades, kuidas mehed üle elavad. Kolmas pilt on kujuteldavad pulmad. Kõige huvitavamaid pilte üldse eesti dramaturgia sniku poeetiline, huvitav omalaadne, kus kaks peategelast, poeg ja tema noor naine kujutavad ette nende olematuid pulmi. See on tõeliselt niuke pärlmeister eos. Ja edasi. Neljas pilt räägib sellest, mis väga aktuaalne tänapäevalgi veel, aga tol ajal oli see väga aktuaalne, nisugune hullumeelne tööl rabamine ja viinajoomine, enesepõletamine tähendab tööhüsteeria põletamine ja 500. niisugune kokkuvõtete tegemine on maaelust kui ka linnaelust, kui ka tegelikult võib öelda, et ta on üldse inimese elust. Vahingu puhul ei saa kuidagi üle sellest mängu mõistest spiilist, mida ta ise arendas ja mida ta nii elus kui kirjanduses hästi oluliseks pidas. Alguses tundub, et selles näidendis noh ei ole mingisugust võõritest mängu või, või noh, et mingit peategelane ajab mingit oma liini noh nagu näiteks suvekoolis, aga ikkagi ühel hetkel see kogu see realistlik kujutamine hakkab kaarduma ja kõik muutub kuidagi eeterlikuks. Ma pean ka silmas just nimelt sedasama pilti, kus naine ja mees räägivad oma pulmadest ja sellest tegelikult, kuidas nad läbi nende pulmakirjeldust, mida nad nagu vaatavad või näevad läbi riide läbi selle mängitakse läbi võib-olla isegi Eesti ajalugu. Et kui palju seal teie jaoks seda mäng on ja kui palju teie lavastajana seda, seda vahingu mängu mõistet kasutate. Ma olen lihtsalt selle põlvkonna mees, et ma mäletan neid vahingu, mängib väga hästi ise. Ja siin loomulikult tegelikult mängivad, aga mängitavad ju tegelikult ka Shakespeare'i teostest, mitte ainult lahinguteostus. Ka pojal on siin mitmed monoloogid, mis mida otse niimoodi otse rünnates ei saagi aru, kui saad aru, et see on inimene, taotleb midagi, tal on valus, ta tahab midagi, ta tahab endale midagi tõestada, ta tahab teistele midagi tõestada ja kasutab selleks kõik võimalik vahendeid. Mäng ei ole mitte tühjas tühja koha peal täis kõhuga mõnulemiseks. Ta on ikkagi millegi tõestuseks meilegi väljenduseks ja need on muidugi näidendis ja lavastuses juttu ka mängu. Näiteks ta ütelnud intervjuus Joe's pangale, et võib-olla on see imelike täiesti isikupärane, kuid mina ei suuda hoida lahus omaloomingut ja oma elu. Minu ideaal on selline, et see, mida ma kirjutan, peaks saama ka minu eluks. Ja et mu elu oleks sama avalik nagu mu looming. Kas ma kunagi selleni jõuan, vaevalt et jõuan. Vaevalt et ükski inimene jõuab, sest looming on just see, mis annab pidevalt uusi impulsse, esitab uusi valikuid. Looming ja elu on samaväärsed. Need kirjaniku loomeimpulsiks on tahes-tahtmata mingi eetiline hoiak millest kasvab välja tema looming, tema stiil, vorm, sisu, kõik. Et mul on no lahinguga väga erinevaid kokkupuuteid olnud ja ta tugevalt mõjutanud, mõjustanud just 70. aastal, kui ma olin noor poiss kuskil 20. 30. eluaasta vahel. Hiljem tema on niisugune raudne eetiline hoiak, tema keelekasutus, tema maailmanägemine ja ta mõjutanud mitte ainult mind, vaid väga, väga paljusid, ma tean. Kindlasti mängib oma rolli see nagu kõikides vahingu novellides näidendites et ta ju ametilt ikkagi ka psühhiaater ja see tema inimese nägemine, seda ei saa alati eristada, millal ta näeb kui kirjanik, mida ta näeb kui psühhiaater, sest see on niisugune väga selge nurgas. Ja seda niisugust diagnostiliste asju tuleb ikka ette, aga see on väga huvitav. Kui ma olin noor. 70.-te aastate alguses ma käisin lahinguga koos mõnikord tema nendel psühhiaatriliste seanssidel vaatamas. Panin valge kitli selga, olin nagu noor arst. Ja see andis mulle väga palju, väga huvitav oli. Kirjeldage mõnda seda vaatlust? No ma mäletan, siis asus psühhiaatriahaigla staadioni tänaval restoranis. Ja vestlesin ühe laua taga, minul oli mail hästi noorukene. Vahing vanem ei olnud. Mulle anti ka valge kittel, mötlesin toanurgas, ma loomulikult ei võinud mitte sõnagi ütelda, ma võisin märkmeid teha endale, noh, niisugune tudeng või nurgast tuleb sisse üks naisterahvas ja räägib ja Vaino küsib, kuidas tervis on, magada saab, kas rohi mõjub hästi ja ajab nüüd juttu, naine räägib talle vastu täiesti tavalist olmejuttu ja mina vaatan ka, et noh, polegi nagu midagi või ma saan midagi näha seal. Ja siis noh, kuidas veel, kas ta kaebab millegile, niuksed, rutiinsed, küsimused ja siis naine muuhulgas ütleb, aga see pilv tuleb ikka alla ja rõhub mind hirmsasti. Essegi vedas ja mulle hakkas korraga ikka, ma sain aru, et, et see naine hoopis teises maailmas ja kõik ja mis siis, et keel on sama, me räägime sama keelt, ma saan aru. Aga mingid kujundid ja asjad on temal absoluutselt teistsugused. Näib, et Jarek Kasar ansamblist Chaliis on üsna kodune ja peab päevikut ja jääb isegi vahepeal haigeks. Nagu me kõik, aga mida veel? Viies jaanuar 2011. Täna valitakse kahte asja. Esimene valik on lapsele tore, hoidjatädi, õudsad süümekad. Iga lapsevanem võiks ikkagi ise oma last hoida selle võrra siis vähem tööl käia. Hea hoidjatädi tund on niikuinii päris korralik kirves. Ma olen oma viimased lindistused teinud samal ajal jalaga last lamamistoolil kõigutades ja selle tõttu on taiming kohutavalt kannatanud. Ja kui ma nüüd tahan näiteks laul üles võtta ja poiss otsustab just sellel ajal aliseda, ega siis ei jäägi muud üle, kui võtta keegi teine paariks tunniks päevas lapsega askeldama puiduissi, ei saagi oma uut albumit kunagi valmis. Õnneks leidsin toreda inimese, kes paistab pojale ja lapse emale ka meeldivat, nii et sellega on vist kõik nüüd korras. Lihtsalt jube raske on oma last võõra inimese hoolde usaldada. Teise asjana valitakse täna raadio kahe aastahitti. Kunagi aastaid kuus tagasi käisin seal isegi kohapeal. Siis kui see pidu toimus ööklubis parlament. Rein pakuga töötasime tol ajal raadio kahes, meil oli oma saadet kohvik-klubi ja siis me kuulutasime kivist mingeid nominente välja seal või midagi. Ma mäletan, et sealsete sündmuste keskel kirjutasin oma teisele plaadile räpiloo nimega hitimeistrid mille teine salm algas nii. Mina ei tea, kes valis aastahitti. Sest kui Nexus esines rahval lava ees, oli pohh rippi ruumis. Kuulsin, kuidas lipid Eesti meelelahutuse koorekiht rääkisid neid taga. Ütlesid, et kaks tükki seal bändis on pandavad ja üks on panda. Nüüd iga kord, kui ühte selle bändi nimetatud bändi endist liiget näen saan selle panda nalja pärast pähe, see selleks. Sündmus ise on tore ja mul on hea sõber Tommyboy, kellega koos mäeplaadifirmat Superbandiit Records veame. Tema ütles, et sinna tuleb raudselt minna, kui ma tahan, et mul tulevikus veel mõni esinemine ka oleks, tuleb pildil olla. Eks ma siis lähen aga ainult sellepärast, et järsku tabab mind jälle inspiratsioon ja saab jälle mõne vahva kriitilise lookesi eesti muusikutest kirjutada. Kuues jaanuar 2011 küsisin kulgalt silmad maas oma esimese ooperi kirjutamiseks natuke raha. Ja täna tuli vastus. Ei anna. Kujutan ette, et nad said päris korralikult naerda, mingi räppar kirjutab ooperit. Tegelikult on mul kolm aariat valmis mingeid teemasid veel näkiga jõuan sellega sügiseks lavale. Kambal tegelikult raha ei tahagi. Ainult nõme on, see tahaks korragi elus teha midagi, mitte millegi arvelt. Miks peab alati mitu rauda korraga tules olema, sellest ma ei saa aru. Okei, eks ma tulen toime, on kõvasti raskemaid juhuseid, keda papiga aidata, ma arvan. Mul on siin ikkagi pisut kontserttegevustel uuele plaadile, mis nüüd kohe tuleb äkki veel rohkem pluss veel mingit reklaamitööd ja nii edasi, küll leiab tõsiseks loometööks Kaaja. Teine asi, mis täna juhtus minu ja Tommyboy plaadifirma Superbandiit Recordsi kõmulisem artist Aabraham käis täna saue politseijaoskonnas seletusi andmas. Ühesõnaga keegi Key ringkond oli poisi, tema video laulule, miski on lilla pärast politseisse kaevanud. See pidavat kutsuma inimesi üles, geisid nottima. Hästi veider, kui mulle näiteks kosmikute muusikat kuulates ütleme, tekivad mingil hetkel suitsiidsed mõtted, siis kas ma pean ka minema sellega politseisse või kituma? Samas selle Winny Puhhi Genka peded tegid peegelpõranda peal kükke laulupeole küll Key rahvas närvi ei läinud, kuigi see oli otseselt neist, eks ole. Igal juhul minu geisõbrad on kõik väga õnnelikud selle laulu üle, nemad saavad küll aru, et tegemist on hoopis Martin Helme unenäo kujutamisega muusikavideos, mitte mingi üleskutsega neid äratama. Ma kõiki, Abraham saetigi politseis sama targalt minema mingit süüd ei nähtud. Öeldi ainult, et ta tulevikus oleks ettevaatlikum kuulsuste nimede kasutamisega oma lauludes. Ma võin öelda omalt poolt, et mina olin küll hästi ettevaatlik. Ma küsisin Aabrahamile albumi ilmumist vähemalt kolm korda, et oled sa kindel ikka me selle välja anname. Nobeli sead, mis nad melisevad, aga praegu on see siiski kõige edukam Superbandiit Recordsi räpiväljale. Seitsmes jaanuar 2011 lindistasin päeval oma laulukest klaaskuulis trumm, kontrabass ja klaver vaid juba sisse tehtud, varem mängisin sündiga. Täna mingeid käike peale sai see lugu kirjutatud juba aasta tagasi ühele tüdrukule laulmiseks, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nii et olin sunnitud selle ise sisse kraaksuma. Tuleb tõstuk, sümpaatne, kolm neljandikku taktimõõdus. Soulipala. Järgmine nädal peaks miksi tegema ja siis Masterisse siis raadiotesse. Eks näis, kas rahvale meeldib. Vaimusilmas muidugi kujutan ette, kuidas muusikanõukogu saate rahvas sellele vee peale tõmbab ka ma ise olen ausalt öeldes rahul. Ja kui kontserditel seda esitanud, siis on rahvale ka istunud, nad on selline niisugune tavaline lugu. Õhtul käisin sõbraga söömas Kristiine linnajaos, ühes toredas kohas nimega pasar. Täpselt kell üheksa pandi restoranis muusika valjult käima ja söögisaali keskel ilmus kaunis tõmmu kõhutantsija, kes abistas oma võluvat keha ja liikus laualt laua juurde ja vaatas kõigile meesterahvastele, kes seal istusid, kelmikalt silma. Mul on tunne, et ma hakkan nüüd igareedesel söömas käima, kui koju jõudsin, mängisin lapsega ja öösel vaatasin telekast kahte katastroofifilmi. Ühes kukkus lennuk kuhugi alpidesse ellu jäänud, otsustasid surnuid sööma hakata ja teises kukkus meteoriit alla. Oli ilus öö. Kaheksas jaanuar 2011 ärkasin hommikul vara, suurte külmavärinate ja peavaluga, nagu oleks öösel lagi lumega pähe kukkunud. Meenus, et eile õhtul käisin duši all ja õue minnes olid juuksed märjad. Ju sain külma. Veetsin kogu tänase päeva voodis, ei jõudnud midagi teha, tervis läks iga tunniga aina halvemaks, olen üldiselt väga harva haige ja seetõttu tundus asi veel eriti hull. Õhtuks oli nohule lisandunud korraliku hobuse köha. Enne magamaminekut näitas kraadiklaas 38 52. Higistasin terve öö voodis, und ei tulnud. Nii kui silma kinni panin, nägin sedasama, mis suure vihmaga autoaknast suurel kiirusel. Üheksas jaanuar 2011. Tervis on veel halvem. Palavik 39 12. Pea käib ringi. Väga nii palju tööd on veel teha. Miksida laika pöörisini, mingit laulu, enda asju loomulikult kahele intervjuule vaja meilitsi vastata. Lisaks on veel neljapäeval rock Cafes esinemine. Ei tea, kas paranen üldse selleks ajaks? Ma olen elus ainult ühe kontserdi halva tervise pärast ära jätnud. Tavaliselt olen ikka alati kuidagi kohale tulnud ja asja ära teinud. Mäletan, et aastaid tagasi käisin Tartus Ruja etendust vaatamas, mul oli ühes käes vihmavari ja teises kampsun ja siis piletijärjekorras rapsides. Kuidagi suutsin pileti kontsaga niimoodi õnnetult oma silma sellest valgest osast jõhkralt läbi tõmmata. Järgmine päev oli Hiiumaal kontsert ja peale ööd täis piinlemist. Käisin siis hommikul silmaarsti juures ja sain mingit leevendavat salvi sinna peale ja õhtul laulsingi ja veel kaks tundi Hiiumaal. Rahvas plaksutas, kõik olid õnnelikud. Aga neljapäevani on neli päeva aega vast ikka paraned, enne enne magamaminekut palavik juba väiksem 37,47 10. jaanuar 2011. Täna on mu ema sünnipäev. Palju õnne, ema. Tervis on vähe parem. Köha ja nohu on endiselt, aga vähemalt suutsin mingeid asju ajada. Pea ei ole nagu mingi vati sees enam, kuigi ülakeha on veel ikka päris valus. Terve päeva mängis mul läpparis orelipoisi laul pealkirjaga laiali millega ta võtab osa Eesti laul 2011 nimelisest lauluvõistlusest. Jaan on kuidagi viimase aastaga nagu eriti lahti läinud. Lihtne ja võimas muusika. Mul on tunne, et sellel jaanilaulul on raviv toime, sest vaatamata suhteliselt kehvale enesetundele leidsin endas jõudu miksida lausa poole ööni. 11 jaanuar 2011. Täna ärkasin kell 11 11. Okei, tegelikult kell seitse, kui oled haige, siis on sul korraga palju aega üle. Ja vaba aega on hea kasutada koristamiseks. Eks korrastasingi veidi töölauda ja leidsin oma luuleraamatu käsikirja, see on seal vedelenud juba aasta aega. Kahjuks ei ole jõudnud erinevat kujundajad oma tööga valmis ja nii see planeeritult ka eelmise aasta lõpus ei ilmunud. Võib-olla siis see aasta? Lugesin igal juhul täna oma luuletusi üle ja võib-olla olekski ilus oma nädalast päeviku pidamist lõpetada ühe ilusa luuletusega sellest kogukesest. Eile napsu korralikult võtsin nagu jõmm peol seljast võtab särgi maha, viin alla tormas minu kõris nagu Markko Märtin vanasti. Peol õigel ajal ära ei läinud, ma ajasin, hoolitsevad sõbrad täis viha, ka naistega ei osanud käituda. Filosofeerisin nagu õpiks rääkima. Andsin lubadusi, sõimasin, armastasin, võimalik, et ka vaenutusesin ausal võtmisringil pudeli, hõivasin ja jõin dast, nii nagu oleks kaevuvesi. Oh lata langemas pisara vihjemm. Kuidas ma nüüd selle teadmisega elan? Nüüd vist kõik vihkavad mind ja ei taha muga koos juua, enam. Saaks aega keerata eile lõuna tagasi praegu und õndsalt magaksin oma kõval madratsil lega tõusta tahakski. See luuletus on tasuja, kuigi vajan long drinki. Mind karistati peavaluga, kuigi teenisin giljotiini. Tänase saate panid kokku Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Meid saab järele kuulata vikerraadio koduleheküljelt. Kohtume ülejärgmisel nädalal, sest on talv ja järgmisel laupäeval libisevad mööda vikerraadioeetrit suusad. Olge terved.