22. jaanuaril saab kuuekümneaastaseks Jaan Kaplinski. Said selle elu endale kanda, on luulekava, millega tänases keskeprogrammis astub üles Mikk Mikiver. Luuletused ei ole tihti luuletused, nad on osa suurest armastuse avaldusest maailmale. Pikk poeetiline nimekiri inimestest ja asjadest, kes, mis mulle meeldivad. Kirjutab Jaan Kaplinski. Selliseid jaane on üksainus. Kuigi hetkelgi on eesti kirjanduses veel vähemalt kolm tublit Jaani. Jaan Kross, Jaan Kruusvall, Jaan Undusk. Ometi pole neist ükski sündinud Suure-Jaanis. Kord mäletan, olime pikali maas suve selgel hommikul. Sa panid oma pea mu puusale ja sirutasin õrnalt end üle minu ning lükkasid särgi mu rinnaluul ja pistsid keelemucatmata südamesse ning riivasid mu habet ja puutusid mu taldu. Kohele võis mu ümber rahu ja tarkust, mis on rohkem kui kõik maailma arutlused. Ning ma tean, et mu enda saatus on see, mida jumala sõrmega pean. Ning ma tean, et mu enda vaim on see, mida jumalavaimuks pean. Ning et kõik mehed, kes iganes sündinud on mu vennad ning naised, mu õed ja armsamad. Ning et loomise selgroog on armastus. Ning et lõputult võrsub ja vajub rohi väljade peal. Ning pruunid sipelgad elavad mullas, vinged tarad, kasvatavad sammalt, et kivid on kuhjas, on leetrid, on vägihein ja tuli liilier. See polnud Jaan. See oli ameeriklane, hooldu, uitmann keda mina pean Kaplinski sugulushingeks. Poeet tänaseks jah, juba ülemöödunud sajandist. Olgu see siis üle aegade ja merede ja maade ulatatud terekäsi. Jaan Kaplinskile. Meie peatsele juubillarile. Teel sündisid lapsed ja enne päralejõudmist said nad nimed. Maa, mida veel ei olnud, sai tõeksmetsad ja maa, rohelised nõlvad ja tuul kaugelt merelt. Lilled, mida meil polnud aega noppida. Aga lastele jäid nad meelde. Lilleti äärest, kus kevad oli suveks saamas. Pea vallutas rohi tuleasemed tagasi ja kitsed ei nuusutanud varsti enam õhku. Sest meie olime läinud oma teed. Vankrid lagunesid ja lapsed õppisid rääkima enne päralejõudmist. Vanaisad ja vanaemad matsime tee äärde. Vahel oli pühapäev. Kaevasime sügavad hauad, panime käed kokku. Vahel oli pühapäev. Lagendikud andsid meid metsadeks. Kuuluval metsad. Lagendikku teile maad. Ma tuli otsata, palju vabama. Poleks uskunudki, keegi meist poleks uskunud. Taga ei olnud enam kedagi. Nood seal. Jäid oma kõrbe oma kõndudele jagama ja valitsema. Meie tulimäära. Meie jälgedes kasvab kõik, mis varem. Mida sa vastata neile, kes sinult vastust ei kysi? Kõik, mis sai valmis eile täna sõrmiseibisi sihidmis radasid, ise on võõrad ja tummad ja kurjad jättes otsimise taas kummuvad mägede turie. Must mets, hõikas tagasi, rajad. Juured vaikivad jalus. Asjata jälgisid ajad olnud lihase valus. Sest sild, see vastus ei ole. Vaid sildade põletamine ladvad kõiguvad. Pilved lähevad, tõuse ja mine. Ja valgus siin tabab, kui piik, üks valgus murdub su silma, jah. Tõesti. See kuningriik ei mahu ühte maailma. Meie varjus on väga pikad kui tuleme õhtul heinalt ja me ise oleme lühikesed. Kirikakar paneb palveks käed kokku üle pea. Naine sirbiga ronib üles nõlva. Nagu 1000 aasta eest. Ussaia taga on nõmm, nõmme, tagamets, kanarbik, kanarbikukarva. Kuuse lendad mesilind. See taevas on nii lage ja suur. Läbisest Walest läbisest, valust laiukek, kevadist metsaalust. Lihtsalt niisama olla, see võitles minu jänesekapsad Admerites. Kadunud kodu, kesk ruumi ja aega linnu lauluse, lehtiva laega, Homse hirmust ja punase vaevast kõrs kerkib üles vaatama taevast. Kõik, mis mulla lootusi elamas avab silmad. Ja ongi siin sammas. Põrmule põrmus puhkevat Lohtu kannikesi ja kopsurohtu. Savist sai ihu. Vaadata mastimände teisel pool lainetust. Ja valgusemänge aimata ainetust. Kõiges ilu taga. Teistega mõni ei jaga seda, mis on ta sees. Vaikivad maa ja marjad. Leib, suhkur ja sool. Vaikijaid on palju, ikka igal pool. Vaikivad pilved, valged. Taeva sinagi. Oi, surmalletena puhast seda maad, kus me kohtume kõik. Üle latvade Laila pükshõik. Eks lind sündis enese tuhast. Oi, koitu äkini noorel linnu silmades muistsel mäel. Ka selles, mis meid ei puutu. Pisi terake, meie sild ja ajajal tegude ümber kasvab ringi järel ringpuu, vangi ja hauakamber mille südames elab hing kus südames elab seeme, mis tuulega siia lendas. Kõigest, mis teame ja teeme, jääb alles jälg iseendas jääb miskit, sest seest ja vaevast mis kirjutab eluloo enne kui puudutad taevast ta sulg kägistab kasvuhoo. Vaid mõni kõrge ja kange näeb kaugele tuules. Meid elusalt maetud vange puu pimedas südames. Teisest AEG ilmast siia sadanud tumm kollane päikeselaik läbi võrrade vastu südant jälle koputab merevaik vaikmetsast, mis merre on vajunud. Millest üle käin, voodia jääd. Kõik lõhnad ja helid on hajunud, ainult valgus. Ainult valgushaigusse tardunud üks tere ja hüvasti pilk, meel. Ta tuleb kui õhtuti maja jääb vakka ja otsa saab rutt ja paneb mind läbise aia igatsema ilmvõimatut. Igatsema, Mandreidia saari oma mõistmata südamest vaigumetsade Tertsiaari enne jääd enne inimest. Ja ka mõistuse Igi kainus, sest lummusest jagu ei saa. Teab temagi pühana ainus üks taevas, üks aeg ja üks maa teab temagi vahel jääb kitsaks, mõnelegi ka aeg ja paik. Ning siis vahest nõia pitsaks võib saada ka merevaik. Ning nii keset põhjamaa talve on mul pooleldi paganal oma salamantra ja palve. Ja sellised sõnad on tal. Ma olen madalal sündinud, mu hälli on varjanud rohi, ma olen madalal sündinud, kuid siia ma jääda ei tohi. Ma olen madalal, sündinud kesksammalt ja lehekõdu. Ma olen madalal sündinud, kuid madalal pole mu kodu. Ma olen madalal sündinud, kuid mu kodu on kaugel väljas. Mu kodu on taevatuulte peal ja vahel külmas ja näljas. Mu kodu on ära igatsusi ja lõunamerede liivad ja kaasa kutse. Punab loojaku taevast, tuulehing, pärnapuus. Kollased karikakrad, EPahisuv, hernekaun ja mäel tiigi ääres vana vildak saun, kust me tuleme laubariietes suitsu hõng, ahneid, koduseid lõhnu, Suhid. Se pestud lõng. Öö on valge, on väga valge, valge variele tõmmu palge valge vari üle maa ja maja üle kaasiku ja põlluraja. Valge vari magada ei lase. Meel on virge mõte veel ei puhkemõtlesitest, mis jäi sinna tuhka. Sinna, kust veel kerkib suitsuvine, nagu öeldes. Jää veel ära mine jää veel, kuni vilu võtab võimust. Sinagi oled, tule hõimust. Aita siis tuld hingusele saata. Ära räägi, lihtsalt ole, vaata, jää lihtsalt vaata ära küsi, kuidas tuhmub viimne erga sisi. Udu laskub, tulevase jahtub, valge vari kahvatub ja lahtub. Igatsus, mis soikus põues õpetades virgus läbi saatusest ja elust sähva tule kirgus üle ahistuse halli puhtaks, leegiks puhkeära lahku, ära kustu, imelik ja uhke ohvet tuhaks ei muutuks, mis kordsetist tuleks? Oh, et kõik, mis tulemata kunagi ei tuleks. Miks nii üürike, sa oled? Miks nii kähku, sured. Oma paelad veavad kokku meeleümbermured. Kuningate linn õieti troonisaale tühja lund, mis ajab tühjale küntud maale tühja mütse ja mantleid rippumas tühjas varnast pühkijad turismirong Riias, Tartus või varnas. Vanatühja märssi tühjas aida lakas tühje asju. Kõik on ainult muld, vesi, õhk ja tuli üks teiseks saamase jäämas. Anda on parem, kui võtta. Tulla on parem, kui minna. Tulla tagasi koju aia kaevu. Värava. Võib ju olla vabavabadusest olla hirmuta, hirmu ees. Teavet, vihkamine ja armastus ei olegi eri asjad. Nagu kõik muugi. Kõige suurem, kõige sügavam igatsus annab su käe minu kätte. Sinu kahelaule? Eluaeg tulla tagasi koju õuemurule mis on nii pehme ja märg paljaste taldade all. Vana palkseina juurde, mis hoidis sind püsti, kaugel võõras linnas. Üksinduses ära olles. Tulles tagasi? Üksainus maa maailmas. Üks maa keset soolast vett. Üks maagahes uskmatu silmas maa, mis polegi silma bet. Maansündinud merest silmapiiride vahele saar. Kes mõõga lastus jala peab meeles Märjamaa lasseni sõna kala, kes lendab. Vett ei saa. Las olla täna ja eile. Las harguda homsed neist. Eks ainustele meile fassaalne polegi teist Aameis. Vikker kahes uskumata silmas. Seitsme värvine silma bet. Väikese sõrmega torkad läbi noori läbi buda ja Kristuse läbi seinte ja kauguse tuulde, mis pesitseb kuuri taga vanas kases kevade südamesse, mis tuikab siinsamas õuetoa. Kerge on raske olla. Raske on kergeks saada. Hõlpus on alla. Kes? Me ei ole vaev õppida olema. Kes me päriselt oleme. Ma jumalat vist ei usu? Ei usuvabadust. Ma usun tuba ja akent ja põrandat ja ust, ma usun ka ukse piitaja mati ukse ees ja võtit Te võtme auku siin selle ukse sees ja postkasti ukse taga mis paksust plekist teht, kus vahel on mõni kiri ja vahel ajaleht, kus vahel on mõni kiri või värviline kaart, mis kujutab mann linna või mõnda kauget saart. Ja ükskord ma Fidzi saartelt tõepoolest kaardi sain, kus peal oli suhkruroolõikus ja suhkrurookombain. Kasedama uskuma pean, kuigi seal pole käinud. Ja ühtegi Fidži saarlast ei ole ise näinud. Palju on ikka neid saari, kus ise käia saad. Mine tea, ehk usub siis mõniga eestimaad. Ehk usub mõni seal Eestit, kus kasvab suhkrupeet, kartul, söödana ääris, ja elab üks poeet, kellel on tuba ja aken ja mitu väikest last kes luuletab vabandusest ja vahel jumalast. Valu oskab olla targem vahvusest ja vihast. Kahetsus kui tuletera lõikab läbi lihast kõigest, mis kord tahtsid olla, päästab vaimuvalla. Satud avasilmi seisma suure taeva alla. Ammu tuntu, ammu nähtu, äkki uus ja lähem. Elu saanud aina rohkem. Sind jääb ikka vähem. Kõik on lihtne. Maa ja meri, tuul ja ilma valguskivid pilved, inimese aeg ja lõpp ja algus. Valgus ei saagi vanaks. Valgus on ikka uus. Valgus on see, mis paistab kaugel tunnelis Uus valgus on Jaanivus rohus. Valgus on küünal käes. Valgus on see, mis paistab siis, kui aeg on käes. Valgus on vahel ainult tilluke valge täpp. Valgus on valguse poole teerada näitab. Ma ei tea, kus ta algab, kas algusest temast mina siis räägin ja valgusest, mis paistab all ja ülal ja vahel ees ja valust, mida ei näe. Sest see on sees. Valu on valgus ise ja valguse mõõt. Ulatab ümbermaade ringi köidab, meteidja, seob mehingi. Aeldab laineid ja linde ja laevu, palju minejaid, palju on vaevu. Laulev liiv ja soolane valgus. Sõlmiti koos sinod, algus said selle elu endale, kan. Seisad kesksuletud seebimulli oled, viskad kirja ja kulli ümber on aed, on natuke ruumi, pöörlev pilvi, tiirlevaid, tuumi, juurija tüvesid õisi ja lehti. Saviõhku, millest tehti, said selle elu endale kanda. Käid möödabi, käid mööda randa. Laines Liivia laine peal tähed, kust sa kord tulid, sinna kord läheb. Kes need hetked kõik ajaks lükkis? Tõstab, sulen maailmaga kõikkis. Siis aga lend pillab valguse nokast. Ring saab täis ja elu saab otsa. Hing jääb õitsema, ahela otsa. Orjamiitsas ämblikuvõrgus kadubas piisas, veel peegeldub kõrgus. Elu on küll lühike aga kombik. Küünal läheb põlema siis, kui kustub tikk. Küünal läheb põlema kalmul lume sees. Väike annab suurele oma väikse käe ja nad lähevad, kuhu ma pimedas ei näe. Leexury viimastel sütel raskem valguse hind. Lapse kärsitust haardest pääseb minema. Sinine lind. Kividest muljutud käed. Mis tuultes sai sõnaks ohuse peagi tuultes kaob. Aeg läheb ja künnab neist õllel lõputud liivased vaod. Ühel pimedal päeval löödi risti jumala tal tule rehitadel surite sõnad kõleda päikese all. Tähistusid camu kõrval kurblik ja tasane mees. Me ei rääkinud ainult rinnas miskit puikas, mälestus hel. Uduste kinkide tagant helises matusekell. Uhkelt ja igavesti kaljudel puruneb voog. Kas meie siis langeme tasa kui niidetud pilliroog? Jumala poeg, kas ka sina oled ainult? Ja keegi ei kanname koormat. Ja keegi ei ohverda, ainult. See, mida valitsesid kaugelt, sündis su enesepääs. Kui talviseks tõmbus taevase loigu, praksusid jääs. Sõnade okkarägus, tee leidis vabane, meel. Tuul sosistas raagunud puudes, et. Pole kadunud, veel. Küünlakuu raevukas tuules kuulsin kevade häält. Päike tuli seil, sõrmil puudutas katusehäält. Nööridest, mis ei lõpe, otsime kaotatud ust. Kauaoodatud laevad merede taha jäid piinavat kiuslikud mõtted, tarku ja rumalaid päid. Kuni meid võidab vaikus, kuni meid päri, muld. Valusalt hõõgub põues kübeke röövlid tuld. Ja siiski. Ja siiski kord murdub vana maailma mõrane koor et linnuna lendaks välja üks uus rõõmus ja noor. Jaan Kaplinski luulet valis ja esitas Mikk Mikiver musitseeris Heiki Mätlik ja saate režissöör oli Külliki Valdma.