Tere kuulama teatri magasini. Jõulueelsel ajal jagas Eesti riik oma kultuuripreemiaid ja seekordne teatriauhind läks Liina Olmaruga rolli eest Jaan Tätte, Jaanus Rohumaa näitemängus sild, mida mängitakse linateatris. Täna kordamegi saadet kui sillast rääkisid teatrikriitikud reed Neymar ja Madis Kolk ning saatejuht maris Johannes. Ma olen suhteliselt nagu psühholoogismi vaenulik teatrikülastaja või ja sild minu jaoks nagu õilistas mingisuguseid vanu asju üle või et ma nagu lõin enda jaoks selle silla kaudu silla mingisuguste asjadega, mis ei ole minu jaoks uued või ma ei jaga mingil juhul seda ülekiitmist silla suhtes, mis on ilmunud kriitika puhul aga kas või puht teatraalselt või metateatraalselt, ta valgustas minu jaoks läbi mingisuguseid teatri teatrivahendeid, ta tõi kõigepealt meelde näiteks isegi Unesco näidendid, mis, mis tegelesid keele, keele ja kommunikatsiooniprobleemidega. Et Eesti kontekstis minu jaoks ei ole selliseid asju tõepoolest tehtud, et Ma võib-olla mingi mingi vana asja tabasin seda vaadates uuesti Äravi. Nonii, arvas noormees, kes on meie eesti teatrikriitikas selline väga teoorialembeline reet, Neymar on rohkem, võib-olla praktik teatrivaatleja, jätkame ikkagi sedasama silla teemat, et uus ja vana sillas? No ma olen juba esiteks nii vana, et uus ei ole üldse mingi absoluutselt vajalik, absoluutselt. Automaatselt positiivset hinnangut või märki kaasa toob. Kategooria minu jaoks lihtsalt kas, kas teatrietendus mõjub või ei mõju? Uinutab või erutab nõnda et et see uus kriteerium loomulikult kesk ja ületanud vaataja puhul üldse ei ole töötav või tähtis kategooria, tahan ka kohe öelda, et üks päris kindel tunnetus käib selle teatrimuljega koos, see on see, et et tegemist võib olla küll väga originaalse vormiga või originaalse asjaga ütleme Eesti kontekstis siis jah. Kuid mitte sugugi originaali tsemisega. Et see uus ei ole olnud eesmärk omaette. Päris kindlasti on selle peksti ja selle lavastuse tegijatel olnud palju tähtsam see vanaaegne sõna, mida nimetatakse teema. Minu meelest on Jaan Tätte ja Jaanus Rohumaa olnud. Väga julged või väga rahulikud endas väga kindlad mehed. Et nad on nii lahtisel nii kaitsekilpi ees hoidmata tulnud publiku ette mingisuguste väärtustega. Nad on oma seesmist tunnetust ja veendumust mööda teinud midagi nagu see asi on tulnud. Ja see on vist tavaliselt kunstitunde värk, beib, proovita mingisuguse tuntud struktuuri või või kusagil käibivate kontseptsioonide teooriate järgi midagi teha, vaid kunstnik loob, nagu ta loob. Ja teooria asi on pärast vaadata, mis sõnuscle jaoks leida. No me võime rääkida nii palju vaatab tulevasele vaatajale vormist, et esimene vaatus võib panna imestama oma lõputu monoloogi kaheta, meenutab nagu monotükke. Ja, ja teine vaatus on siis sootuks teiste tegelastega ja nagu teises kohas ja ja isegi nagu teises stiilis ja nii edasi. Ja kuidas need haakuvad seal siis kõik need vaataja taibu ja vaataja tunnetuse küsimus, kuidas, kuidas ta need kaks vaatust oma peas haagib? Minu jaoks kumas ikkagi läbi selline teatriajalooline tasand või ühelt poolt ühelt poolt teatrivahendite helistamine, nagu ma enne ütlesin, minu jaoks. Ja teisalt kahtlustus dramaturgi soovis see näidend kirjutada ikkagi konkreetsetele näitlejatele mõeldes või oma siirusele vaatamata oli ta minu jaoks natukene vormi vormimäng ja, ja täiesti teadlik teadlik näitlejatele ja teatriteatrile suunatud tekst. Ja kindlasti, sest nad ei ole seda ka varjanud, seda kindlasti ja nad on tunnistanud, et see on ühelt poolt Liina Olmaruga kirjutatud näitemäng ja teisalt ka teine vaatus, et noh, nad on arvestanud juba näitlejaid, kes seal mängivad ja, ja teine vaatus on ilmselt mõeldud välja sellel pinnal kõigepealt, et seal peaksid olema vanemad inimesed ja seejärel on ta juba tehtud konkreetseid näitlejaid, arvestades, kes selles teatris all. Nii et see, kui inimene, kes seda ei tea, selle ära tabab, siis on see suurepärane, ainult et ma ei saa aru, miks see see kõlas kuidagi nii, et, et see on nagu negatiivse märgiga, et ma ei saa lahti sellest, et seal vist siiski on, et, et miks ei võiks siis olla mis, mis. Halba teed? Ei ma ei arvagi, et, et see ei võiks olla minu jaoks, nagu üleüldse teatrikunst on, on pigem lavastaja kui dramaturgi või näitleja kunsti ja, ja selles mõttes mulle meeldib, kui need impulsid, tulevad väljastpoolt teatrit ja seetõttu maa teatri seest välja suunatud teoseid, nagu kaldun ikkagi hindama kõigepealt vormi ja seejärel sisu on, aga, aga ma ei tahtnud öelda, et selles oleks midagi halba või. Hoi impulsid on seal kindlasti väljast sisse ja selles mõttes, et et Jaan Tätte ei ole üldse tüüpiline teatriinimene, kes elab ainult teatriseinte vahel, ta on täiesti kuidas öelda kontrapunkte alternatiivne nähtus, teatri tsunftis ta nii palju väljaspool elav ja, ja mingi mingi teise maailmatunnetusega teise maailmavaatega inimene, ta on bioloogiat pinud inimene, ta on pidevalt looduse keskel elav inimene ja tähendab, siin on kindlasti elu vaatlemise impulsid, impulsid on väljast sisse, ainult et kuna ta on ühtlasi siiski ka teatris, siis ta on väga, ma ütleksin inimlikult ja eetiliselt arvestanud konkreetselt oma kolleegidega, mitte nende pealt maha midagi kirjutanud, aga arvestanud. Nende nagu vanasti öeldi ampluaaga ja tegelikult siis nende nende mingi kunstniku loomusega. No eriti, mis puudutab Liina Holm Arud kahtlema. Ja, ja teiseks seal käivad lihtsalt, mida absoluutselt vaataja ei pea teadma, seal käivad teises vaatuses mingisugused konkreetselt naljad või lausekese, mis on kellelegi ka seotud seal jah, esitajatest. Aga see on nii-öelda sisemine tsunftinali. Aga ma mõtlesin ka sellel etenduse sellel etendusel ja selle järel, et huvi tav, kuidas võtab selle vastu siis meie noor kriitik kuulsin Vanemuise mägede iluduskuninganna etenduselt välja tulles oma selja taga niisugust dialoogi? Asse Mäeots on nagu see rohumaagi kogu aeg on ikka vaja moraali juurde lugeda, kogu aeg kusagile vaja mingit Lürismi ikka sisse panna. Aga need tänapäeva näidendid on palju jõhkramalt, mis neist pehmendada. Ja siis ma mõtlesin silla etenduse järel. Et Jaan Tätte, Jaanus Rohumaa hämmastavad poisid omas põlvkonnas Neil on säilinud mingid väärtused, võimalik, et uus põlvkond ütleb siis nende, nende põlvkonnakaaslased, võimalik, et ütleb, et neil on mingid vanaaegsed väärtused. Neil on olemas mingisugused väärtused, mida nad ei häbene kuulutada ja peatada. Ja, ja väärtussüsteemi olemasolu on tegelikult see, mis publikuga ühendab. Ja esietenduse publiku reaktsiooni järgi ma julgen küll öelda, et see oli, see oli meeletu tormiline tänulikkus, mis saalist vastu hoovas. Aga kuidas seal hakkab nüüd edaspidi olema, ma ei tea. Minu hüpotees on see, et inimestele on niisuguseid niinimetatud vanaaegseid väärtusi vaja. Et need vaesed, vaesed inimesed, kes päevast päeva rabelevad oma oma dünaamiliste orbiitidel oma oma oma edu ja toimetuleku kütkes ja kellel ei ole üldse aega nagu mõelda, mis elus tegemata jääb või mis elus tegelikult tähtis on või nagu kavalehel on öeldud, mida su hing igatseb või mida su hing armastab. Ja, ja sillalugu on nüüd sellest, millega me asendame. Seda, mida, mida hing igatseks mille tõttu me unustame selle millal me hakkame tajuma, et midagi äkki on tegemata või ütlemata jäänud mis on siis millegi ehtsa ootus? Jaa. Ja mina võtan seda tükki küll niimoodi vastu, et see on üks kaasaskandmise või tagantjärgi. Noh, kas just mõtlemise, mis seal nii väga mõelda on, aga aga tagantjärele meelespidamise või, või kaua aega meeles püsiva rõõmsa ja kurva Mediteerimise. Tükk. Mulle tundub, et, Ma olen oma Elus näinud juba nii palju inimesi, kes saavad adrenaliini verre, kellel on Kellel on energia, püsib selle peale, et me elame täiesti uuel enneolematul ajal. Eks see ole võib-olla ka selline põlvkonna tunde määr eiei varasemal ajal ka varasemal aega ja pikapeale ka selgub, et aga on mingid väärtused, mis jäävad kogu aeg inimesele omaseks. Ja nüüd kuidas neid edastada, no kui see, millest me alustasime, tegelikult, et kas, kas vorm on ebaharilik, vorm on uus, vorm on vana. Vorm ei ole kõige tavapärasem selle tõttu võimalik, et ta siiski haagib ka mingisuguseid inimesi, kes vanas vormis nende väärtuste peale sülitavad või igalevad nende jutustamist juures, aga võib-olla selle vormi juures siiski kuidagi kuidagi haakuvad. Põhimõtteliselt on. On tegelikult see, millest Sven Karja kirjutas lehes, et et see sobib. Silla lavastus sobib linnateatri konteksti, et Linnateater olevat idealistlik teater oma parimates tükkides Ma arvan, et sedasorti idealism on üldse kunsti missioon. Ja, ja kui ma kogu aeg Eestist tunnen seda valu, et kus sünnib uus teater. Siis ma mõtlen, et uus või vana, aga kui ta olemas on, teda tuleks ära tunda, mis on kunst. Et huvitav, et nii ebatraditsiooniliselt toimivat teatrit nagu Linnateater mõningad uue ihalejad tegelikult jätavad kõrvale? Ta on ebatraditsiooniliselt toimiv. Ja, ja siiski selle kõrval on, on vaja jälle järjekordselt veel midagi teistsugust. Olgu, kui nad leiavad selle, mis toimib, jumal hoidku, seda vahvam meile kõigile. Aga ka kunstiga on see, et kas, kas ta, kas ta toimib, kas see töötab, kas see mõjub ka, kas sellel on resonantsgrupi või ei ole. Ja mulle tundub, et linnateatri parimatel aastastel see on. Ja vot sellesse ritta nähtavasti see sild tõesti läheb. Aga nimetada seda idealismi yks no võib ju ka, miks mitte? Ma ütleksin, pigem mitte idealism, vaid ideaalid. On olemas kunstnikke, kellel on säilinud ideaalid. Ja ja selle koha pealt mina olen rohumaale ja Tättele väga tänulik. Aga selles mõttes kuigi vorm on uudne ja, ja lugu ma enne ei teadnud. Aga kokkuvõttes, kui ma lõpuks mõtlen, mis ma sealt teatris nägin ja mis ma sealt sain, siis ma ütlen, et ma ei ole üldse üllatunud. Kogu nende eelnev looming on tegelikult sama laine peal. See on just see, mille pärast mina neid hind on ja ja kõige naljakam on see, et et selles maailmatunnetuses on minu meelest kaasas või õigemini, et sellist teatris on kaasas üks väga kindel elutunnetus ja maailmavaade. Ja selles maailmavaates omakorda ei ole tühja jooksnud need aastad mõlemal mehel. Nad on õppinud mõlemad Tartu Ülikoolis bioloogiat. Et see mida kui rääkida mingite sõnadega Humanismist ja mingist inimlikest jäävast muutustest võib ette kujutada, kui ei ole kohal käinud, võib ette kujutada, kui mingit sentimentaalse lugu siis selles huvitaval. Huvitaval kombel ei ole selles loos absoluutselt sentimentiga kõige. Pisaraterohkemad, naised ei saa seal vist absoluutselt kusagil nutta ja ja, ja samal ajal. Noh, see on mingi mingi teise elutunnetusega, mingi ehe, mingi looduslik mingi karge, no ikkagi, vabandust, väga mehelik maailmatunnetus. Mis sa arvad ise sentimendist? Ma tahaksin nii kohutavalt reetne huumoriga nõus olla või ma tegelikult tegelikult nagu mõtlen samamoodi, aga, aga ma ei tea, kui, kuivõrd see läheb korda, ütleme publiku enamusele. Aga mingisugune radikaalne noor teoreetilise ettevalmistusega publik ei, ei, ei pruugi seda siiski niimoodi vastu võtta, vaid ta ikkagi pigem asetab selle meenutades kasvõi mingisugust ajakirjanduslikku poleemikat küüni täitmise ümber, kus üks põlvkond nägi selles absurdi absurdismi edasikandmist ja kultiveerimist. Ja, ja, või noh, asi ei ole ilmselt põlvkondades, vaid lihtsalt mingise orientatsiooniga. Ja teine kõivu maailma mittemõistmist või kuigi ma ei leia ka, et seal ei võiks olla ühtegi kokkupuutepunkti all. Aga et, et ma maga silla silla puhul natukene natukene, kardan, et ta ikkagi eelkõige võib mõjuda. Sellise. Absurdi istliku näidendi järel järellainetuse või millegi, millegi sellisena aja mis oma olemuselt on ikkagi oma küünilisusele vaatamata mingite väärtuste taganutmine, mitte mitte, ütleme. Küsimus. Väärtuste üle. Reet Neymar kasutas ka siin mõtet, et tegemist on selles mõttes nagu rohumaja Tätte puhu sellise julge sammuga küll mina kartsin sellele lavastusele minnes kartsin ka seda sentimendi poolt ja seda, et, et see asi karmid mehed lähevad. Aga, aga kogu see teema, et see, et see läheb selliseks suhkruvatiga kätte ja, ja noh kuidagi peale esimest vaatust kogu lugupidamises Liina Olmaruga vastu ja on tõesti maa, nautisin teda kui näitlejad ja kõiki neid nüansse, mida ta seal välja pakkus. Aga peale esimest vaatust ma tundsin, et oi, et see on nüüd küll see lugu, mille jaoks noh, nagu mina olen kas nüüd liiga vana või, või kuidagi nagu vahele jäänud põlvkond, et ma ei ole ka see põlvkond, kellele on igasugune humanism ja see on nagu noh, niukene põhiline tanner, mille vastu võidelda. Aga samas ma ei saa ka temaga nagu siiralt kaasa minna või et noh, mida midagi on siin sellist, aga siis kui tuli see teine vaatus ja tuli see veidi absurdsem liin sisse või veidi nihestatum see nii-öelda maailm, mida mulle sealt pakuti. Vaat siis ma tundsin, et minu jaoks on see nüüd paras tasakaal, et, et, et üks ja teine, et just oma selles vastandlikkuses ja oma sellises pisut sõgedad sellises kokkupuutes on nad nagu minu jaoks niisugune paras doos. No ütleme nii, et et Jaanise Jaanuses on vast oma põlvkonna tunnetust küll, aga ühte neil ei ole, küünilisust ei ole. Ja, ja selles mõttes ma kujutan ette, teeb neil peaks olema ka siiski. Nooremate inimeste hulgas on ka niimoodi mõtlevaid inimesi küll, aga, aga see on üldse niisugune äratundmise või siin ei ole tegelikult teooriatega minu meelest palju peale hakata, me võime öelda, et ta viia kas viia rohkem või on ta viidud liiga vähe või, või viia rohkem või vähem absurditasandile. Me võime seda nimetada leebeks protestiks seda teist osa. Me võime öelda, et etendus, ma olen kaks korda näinud, etendus oli siis parem kui kui nihestatus teises osas säilis, aga aga millegi poolest teises osas näitlejad teisel korral olid nagu siiramad, kui esimesel korral see läks nagu neile endale tõsisemalt rohkem korda. Me võime siin selle selle mingi võõrituse või nihestatuse astet arutada, aga see tegelikult ei ava selle selle näidendi sõnumit absoluutselt. See on mingi doseerimisel küsimus, kuidas seda teha või kuidas keegi seda rohkem tahaks näha või teine lavastaja teeks teisel korral sama teksti kätte võttes mingisuguses teises võtmes. Aga selle pelg sõnum on tegelikult just nimelt see sõnum, see inimlik lihtne asi ja, ja siin kuidagi nagu nende teooria sõnadega ei saa sellele asjale ligi. Ta on, ta on niivõrd avameelselt alasti. Inimesest või inimese mingisugustest, intiimselt, salajastest tunnetest. Keegi ütlesite, et esimene osa on nii hämmastavalt. Avameelne intiimsustes no tegelikult siin ei tule mõelda mitte seda, mis nüüd käibenäidendites on, mõeldakse intiimelu all vaid, vaid vaid mingisuguseid mingisuguseid sõnastamisi aistingute tasandil, mis, mis inimesel on igal inimesel, olgu tänaval käies või, või tööl olles või öösel unetuna väherdes. Ja, ja ma arvan, et, et ilmselt see publik läheb kahte lehte, jah, ühed ei salli niisugust avameelsust ja ja kergem on mitte seda ligi lasta, vaid selle üle kergelt muiata. Ja teised on kuidagi äkki selle üle väga tänulikud. Mina arvan, et mil moel, kui alustasime seda jutu siiski vormist? Sess torm on võib-olla jah, ebaharilik, et hoiatame inimesi ette, aga tegelikult vorme ei ole määrav kategooria selle loobu. Jaa. Ja kuna Tätte esimene näidend ristumine peateega oli Üllatavalt vormi kindel oma oma valitud mudelis ja ja niisugune peaaegu Epuelmei play kõikide pööretega ja kõikide niisuguste süzee ootamatustega ja väga jälgitava süžeega siis noh, ilmselt nii palju on sil tahtlikusteta nimme tahtnud, ta on ühes intervjuus öelnud, et ta nimme tahtnud teistmoodi nüüd teha seda järgmist näidendit. Aga, aga samal ajal noh vorm on ikkagi ikkagi nagu ainult see, mis seda koos hoiab. Ma tean mitut inimest, erinevalt minust, kes on näidendit lugenud, mina olen kaks korda vaadanud, aga ma ei ole teksti lugenud. Kes olid enne lugenud. Ja üks inimene, ma tean, oli äärmiselt nõutu ja ütles, et ta ei saanud Talle väga ristumine meeldis ja ta ei saanud nüüd äkki mitte millestki aru ja küsis näitlejate käest, et kas teil on Endel ikka nüüd sisse sõidetud, mingid relsid, mingi arusaamine võib, kas, kas kas seda annab kuidagi mõistuspäraselt struktureerida, kaval jaa, jaa, teine inimene, olles teksti läbi lugenud ajakirjanik Saatis meili teel televäga ründavaid küünilisi küsimusi, et miks sa nii halva näidendi kirjutasid, esimene oli hea näidend ja kui rohkem ei, ei ole midagi öelda ja rohkem ei saa pihta, siis ei maksa rohkem kirjutada ja nii edasi, kes oli lausa vihaseks läinud seda teksti lugedes, nüüd ma tahaksin väga teada, mis ta arvab, kui ta näinud on. Nii et kui me räägime velg, et kas siin lavastaja osa ka on, siis loomulikult ääretult suur, et see, mis siis nähtavasti kas on on täielikult lukus, lugedes on, on tegelikult siis lavastaja poolt, siis nüüd niiviisi. Arusaadavaks meile struktureeritud jaa, jaa. Näitlikust. Et see, see ikkagi viitab vormi olulisule olulisusele või ma ei, ma ei, ma ei tähendab, ma ei tõsta mitte vormi tähtsamana esile sisu eest, see Tätte need teemad ikkagi teadvustas, olgugi et väliselt võib olla. Absurdi istliku vormi kaudu ristumine peateega mõjub, mõjub teema keskse näidendina, aga, aga see, et see selle näidendi esimene impulss oli vormikeskne, see sunnib teema peale ja sisule. Rohkem mõtlemine. Pole huvitav ette. Et üks inimene ütleb raadiokuulajale praegu, et, et absurd, Kistlik vorm ja, ja teine ütleb, et, et seal on kõige tähtsam see, see tavatu siirusi avameelsus ja inimestele arusaadavad elu asjad ilma mingisuguse vormita, eks ole. Kas see juba intrigeerib raadiokuulaja teatrisse tormama? Sellepärast et nii nagu on täiesti kaks ise asja, selle tüki esimene ja teine vaatus. Nii, nii on ilmselt ka see seevastuvõtunutt erinev inimestel ja, ja mis kedagi käivitab, mis, mis kellelgi nagu meelde jääb, kus lambike vilkuma hakkab. Kui nüüd rääkida natukene veel teatriväärtustest, siis siis noh, niisugust naisrolli hooajas meil palju ei ole, ma ei ütle, et aastapreemia on välja antud, aga aga ja kõhukonkurent on ikka ka, aga ma ütlen, et Liina Olmaruga roll on kindlasti tema oma biograafias. Seekord nüüd see on väga tähtis roll ja, ja teisest küljest ikkagi hooajapildis ikka väga uhke näitlejad. Nojah, ja kui me suutsime need kuulajat intrigeerida ja kui tal tekkis mingisuguseid impulsse huvi, et kas tema saab selle lavastusega kontakti, siis me oleme oma ülesande siin täitnud. Täna rääkisime linnateatri lavastuses Sild, mille autor Jaan Tätte, lavastaja Jaanus Rohumaa ja stuudios olid teatrikriitikud reet Neymar ja Madis Kolk ja kuulas, küsis maris Johannes kuulmiseni.