Tervist austatud klassikaraadiokuulaja. Järgneva 50 minuti jooksul tuleb teil meeldiv võimalus tutvuda lähemalt Savonlinna ooperifestivaliga. Minu nimi Mart Mikk ja minuga koos on siin stuudios kaks kena blondi daami Helle Paas seal helipuldi taga ja ooprilaulja heli Veskus minu aastas ümber laua. Tänases saates on kõik natukene teistmoodi, natukene valesti peaks olema, sellepärast et ei ole sellist põhjalikku sõjaplaani, vaid otsustasime, et võtame ette ühe virna plaate ja räägime natukene muljetest Lisson, mis on kogunenud aastate jooksul Savonlinna ooperifestivalil. Mina isiklikult õnnestus olla seal kuuel aastal aastatel 93 kuni 98. Aga nüüd ütled Eli raadiokuulajatele tere ja räägib mitu aastat Emanud Savonlinnas olnud. Tere, hea klassikaraadiokuulaja, MINA, OLEN, heli Veskus ja mina olen olnud nüüd Savonlinnas neli aastat. Me kuulasime siin alguses Mozarti ooperi Võluflööt avamängu, see oli, nagu te isegi ehk pääsukeste vidinast ja publiku köhimisest aru saite, on tehtud otse sealtsamast Savonlinna ooperi festivali lossimüüride vahel 97. aastal ja dirigent Ulf söderblum. Võluv jutt on olnud Savonlinna ajaloos ehk kõige populaarsemaid tükke üldse, see on kasvatanud üles tervelt kaks põlvkonda ooperisõpru. Ja nüüd selle lavastada, professor August Evelin kahjuks on juba mulla all, aga oskad sa öelda, milles on selle võluflöödi selline sara salapära või eripära või populaarsuse põhjus, miks on niimoodi olnud? No kindlasti esiteks väga traditsiooniline lavastus mis, mis võlub minu arust igas eas publikut ka lapsi, sest see on ainuke tükk, mida, mida samu linnas käivad vaatamas ka lapsed. Ja, ja noh, alati tavaliselt alati vahetub vahetub lauljate meeskond. Vastus on püsinud sama, avastus on püsinud sama. Sest meil on, kolmandal aastal oli võluflööti esimest korda. Ja see aasta nagu esimest korda tegi Kirsi talvele, nagu selle taastas ta üksinda, sest everything on alati ju ikkagi üle vaadanud selle tüki see aasta siis esimest korda üksinda ja noh, on natukene, pani seda tükki elama, aga, aga midagi, midagi, midagi ta ei muutunud. Oluliselt selgituseks nii palju kirsi, talvela on siis legendaarse Soome ooperipassi marti talvela tütar kes on õppinud lavastajaks ja on olnud juba aastaid Savonlinnas lavastaja, endine ja Jaan, töötanud selliste teoste kallal nagu just nimelt võluflööt ja Bethany Fideelia. Ja ma mäletan ka oma nendest algusaastatest, et alati, kui veel professor Everdingi olnud kohale jõudnud, siis kirsi proovisid nagu sättida oma selliseid väikseid mõtet sinna hulka. Aga siis, kui lõpuks tuli professor kohale, siis võeti jälle kõik see, kõik need trikid sealt välja, aga nüüd. Ja loomulikult iga lavastus vajab värskendamist, kes olid sel aastal siis võluflöödi, sellised, võib-olla kõige silmapaistvamad lauljad. Minule jätsid kõige suurema elamuse pakkusid loomulikult Jaakko rühanen Sarastrona ja ja Tamiinana Jorma Silvasti, kes on juba mitmeid mitmeid kordi seda rolli seal esitanud. No Jorma Silvastelist kulubki vast Soome selliste nii-öelda saksa tüüpi tenorit esirinda täiesti vaieldamatult, jaa, jaa. Jaa, Jaakko rehanen, loomulikult on ka laulnud seda särast trati. Me elame siin oma saadetes ka Jakuröhanen esitades seda sära, Strot ka lasknud, aga nüüd on juba teist aastat olnud üks teine väga tore ooper mille nimi, taust ja kuna me oleme siin juba üksjagu lobisenud, siis laseme kõigepealt sellest Faustist lühem, populaarsem aaria nimelt valentini palve mille esitab meile hammas, Hämpson. Niimoodi kõlas siis valentini palve Šagunnoo ooperist Faust, kus siis Valentin palub taevasi vägesid, et nii kaua, kui ta on ära sõjatandril, et kõigevägevam kannaks hoolt tema õe Marguerite eest. Muideks Kunov aust oli Savonlinna ooperifestivalil üldse esimene nii-öelda välismaa ooperis esitate 1916. aastal esimest korda sinnamaani, siis said soomlased hakkama oma algupära vahenditega, mis teeb ausalt öeldes endiselt tähendaks, et Eestis kirjutatud ooperite arv on siiski kahetsusväärselt väike jama. Ja loodan, et sa ühined minuga heli, et, et need tulevikus peaks tule muutku veel veel, et et Eesti ooper saaks ka avalikkuse tähelepanu. Muidugi. Mis sa arvad üldse, mis, mis, milline roll võiks olla nii-öelda oma algupärase ooperi rahvuskultuuri seisukohast? No kindlasti see on, see on väga tähtis. Et Meil on ju tegelikult küll oma eesti oopereid kuid ma ei tea, millest see tingitud on, aga nii palju kui neid on, siis noh, nii palju kui neid teatrisse avastatud on, on tavaliselt ikka saalid kipuvad tühjaks olema erandlikud. Erandlik kindlasti on nüüd. Raimo Kangro, jah. Sest see on nii omapärane, omanäoline ooper. Aga siin kindlasti on mõtlemisainet heliloojatele. Jah, ja võib-olla ka Kultuuriministeeriumi töötajatega, et saaks põhimõtteliselt ju kirjutada võib igaüks, aga see eeldab teatavat ka tellimust. Lähme tagasi Fausti juurde. Faust on kavas juba teist aastat ja võib-olla eestlastele on paavsti juures eriliselt tähtis see, et teist aastat on selle etenduse muusikajuhiks dirigendiks olnud Vello Pähn. Mis mulje, et sul siis Faustist on? No Faustist on minu kõige-kõige paremad muljed üldse kogu selle aja jooksul, mis ma, mis ma olen nagu samu linnas olnud. See on suurepärane lavastus, lavastajaks on siis Vilpu, Kiljunen ja jah, muusika kõik nii nagu ütlesite, Vello Pähn. Ja, ja kuhu on kaasatud äärmiselt tugev solistide meeskond, keda sa tahaksid nimetada eriti ma tahaksin-tahaksin esile tõsta nii eelmine aasta kui see aasta ka tugevad Margaret eelmine aasta Soyle Isakovski kes on soome naislauljatest praegu kindlasti üks säravaim täht maailmas. Ta oli väga kuum suvi ja nii paljud solistid, koor kui kõik kõik olid põdesid väga-väga palju. Ja siis selle Tal oli selles rollis Niinasten. Tema on loonud varem Tanhalises Elizabethi ja on Rootsist pärit sopran ja kuidas siis olid meeste osalised Faust ja Valentin ja? No nagu ma ütlesin, kogu see meeskond on väga tugev aust kui, kui valetan, kui Mehhisto, Mehhisto Robert heil tema eelmine aasta esimest korda ilmus meile proovi, siis noh, kõik said kohe aru, kellega on tegemist, et tegemist on Mehhistaga, sest temal ei ole ju grimmi vaja üldse näkku panna. On kirjeldatud näkku ja tema ammefista, et nad tegid kõik suurepärased rollid. Ma ei tea, kas on ohtlik tendents küll niimoodi ütled, et vastakad Estoniast tulema Mckbet välja, seal on nõidade koor, et huvitav, kas siis ega ometi näidata ei hakata valima. Jaa, Valendajani laulis siis noor soome, rootsi bariton Gabriel soomlane. Mis mulje tema oli ju? Möödunud Dima Musta Kalju konkursil võitjate turul. Jah, tähendab, kui eelmine aasta oli veel vahest selline tunne, et võib-olla sihuke valentiniroll on sihukesele noh suhteliselt algajale algavaid noorele lauljale võib olla üsna raske. Siis sellel aastal enam nüüd küll sihukest asja ei saa öelda, et ma olen palju arenenud terve selle aastaga. Vahepeal on aeg kõvasti edasi läinud ja Gabriel on väga palju saanud tööd nii Soome kui Rootsi pool. Maa oli ju see, kes alles laulis Helsingi olümpiastaadionil Paavo normi ooperis nimirolli. See oli selline suur staadioni sho, kus kahjuks küll rahvast nii kohutavalt palju ei tulnud, vist 40000 koha peale saabus 10000 vaatajat, aga elamus oli nagu võimas, lendasid sõjaväe helikopterid ja see nagu tehti uuesti, toodi tagasi see moment, mis oleks võinud olla Helsingi olümpiastaadionil siis kui kõik ootasid, et Paavo normi jookseks, siis tõrvik käes ja ja tooks olümpiatule ja võidaks Maran, ühesõnaga seda neid olümpiamänge kunagi kahjuks ei tulnud. Ja siis Gaabrieli Soonen veel laulab järgmise aasta alguses Tamperes Nathan lab Jevgeni Oneginit. Ja omavahel öeldes on mingi väike lootus, et ka Eesti publik teda järgmise aasta alguses siin näeb, kuuleb aga veel. Ma tahaksin veel lisada, et oli veel üks äärmiselt ilusa rollisooritus selles ooperis oli tan Karl Stroomi poolt lauldud Siibel. Bakter tenori roll, mida väga tihti laulavad ka metsa sopranit, aga, aga minu arust see on nagu tantsirke juba? Jah, kui nüüd jälle sinna tagasi jõuda, et välimuse järgi, et, et sihukene väikest kasvu, noor poiss, et see on juba see on nagu temale loodud roll. Soomes üldse hakkab tulema selline omangi kindel koolkond, lauljad, just Ahvenamaalt soomerootslaste seltskond seal on juba päris mitmeid näitunud ja Kanstromon selles ringis siis ka. Ja äkki kuulame vahepeal muusikat, võib-olla räägid sellest margarita? Kalliskivi äärest ise lähemalt, kes laulab ja mis seal öeldakse? Nüüd kuulame siis Margarete kalliskivi Maarjat, laulab Ameerika sopran Renee Fleming. Ja see on siis aaria, kus Margarete leiab aarete laeka, mille on talle muidugi ette söötnud Mehhisto. Ja see on täis täis ilusaid kalliskive. Ja siis ta selline imetleb. Peegli ees. Need Margarita aaria, Renee Fleming. Nii laulis Ameerika sopran Renee Fleming ja minu vastas istub heli Veskus. Ja nüüd küsin, et minu teada oled ka sina seda aariat laulnud ja veel võrdlemisi vastutusrikastes kohtades. Mägi räägib midagi. Ja ka mina olen seda laulnud selle harjaga, muideks ma lõpetasin Eesti Muusikaakadeemia. Ja praegu võib-olla kõik raadiokuulajad ei tea pitsa juba mitmendat aastat Helsingis Sibeliuse akadeemias. Räägi paari sõnaga oma õpingutest, kelle juures? Kes sinust saab, kui sa suureks kasvad? Jah, ma siis pärast meie akadeemia lõpetamist astusin Sibeliuse Akadeemiasse ja minu pedagoog, üks on Anita välki kes on ise olnud omal ajal väga suurde Eelpool kõlanud jah, ta ikka vahest räägib, kuidas ta koos, õigemini see oli sel ajal, kui Kallas tegi Kambeki, siis tema, tema, tema debüüt oli just nimelt siis Metropolitan ise, siis ta kulissidest vaatus põles, kallas laulis laval. Et jah, tema, minu pedagoog ja, ja ma olen nüüd õppinud seal kolm aastat. Ja kavatsen veel paar aastat seal õppida. Ma mäletan, et selles akadeemias õppimise ajal Se Savonlinna ooperifestivali kooris töötamine suvel see oli nagu Roosikohtadelt vaatamine, kuidas rahvusvaheliselt tähed oma tööd seal teevad ja ja noh, alati küsitakse, diskuteeritakse no et kooris laulsid nii ja naa, et kuidas see ei ole ikka ja, ja aga seal, sellest Savoline koorest saab ju nii-öelda täie häälega täieri naeramugala laulda, et et et mis sinu jaoks on olnud Savonlinna selline tähtsus või noh, peale selle, et sealt loomulikult saab väikese pataka raha ka, kui, kui suvi lõpule jõuab, aga tegelikult on see variant Just tegelikult on see ju väga ränk töö, et kui sa ikkagi terve hooaja oled õppinud ja samal ajal ka töötanud, siis võiks ju suvel puhata, milleks veel tööd teha? Aga just nimelt see, nagu sa ütlesid, et see päev-päevalt kõrvuti seismine ja töö tegemine selliste nimekate artistidega nagu seal laval on et see on, see on väga suur kogemus. Ja ma just nimelt ütleksin seda, et, et see on see number üks, mille pärast sinna tasub minna. Isegi just koori. Et sageli just öeldakse, et no kooriselt, kas solistile ikka on mõtet enam kooris laulda, aga just nimelt see, et sa õpid seal ühtlasi kooris 30 ringis, nii et üks kolmandik on nüüd siis sellest koorist eestlaste. Ja kui ma ei eksi, siis esimeses tenoris vist on. Ma ei tea, kas kõva 10-le. Ja et see oli aastal vist oli kaks või kolm tenori esimest tenorit Soomest. Ja ülejäänud eestlased kuidas näeb üldse välja see koorilaulja tööpäev selle suveperioodil, et, et see vist hakkab peale juba enne jaanipäeva? Kõne ja natukene jaanipäeva tavaliselt nädal enne jaanipäeva, siis on nii-öelda harjutusperiood, kus tuuakse tükid nii-öelda lavale. Sel ajal on päevas kaks Ja muidugi siis nagu eriti midagi muud ei jõuagi, kui vahepeal koju sööma ja jälle tagasi. Aga kui juba etendused hakkavad käima, siis on kogu hommikupoolik vaba, et sa lähed õhtul ainult etendusele, et siis saab ka vahest endale väikest puhkust ja lõbu lubada. Aga rumalateks. Aga räägime sellest kooridest veel. Kuulame nüüd veel ühe pretegoori, sedapuhku Savonlinna paljukiidetud ooperikoori esituses, nimelt hiljuti on plaadifirma ondiin ilmunud välja maailma kuulsamad ooperikoorid salvestatud Moskvas ja orkestrile. See oli Novaja Opera orkester ja dirigendiks oli siis Savonlinnakoori dirigent kös tihadonen. Nüüd kuulame Faustist siis seda kuulsat meeskoori truuks meile isade vaprus jääb ja küll prantsuse keeles ja laulab siis Savonlinna ooperifestivali koori meesrühm Novaja Opera orkester Moskvast ja dirigent on Kösti Haadanen. Selline siis oli sõdurite koor täis isamaalisust ja patriotismi. Kuna ooperist Faust oleme rääkinud võluflöödi-ist, oleme rääkinud Faustist ja kolmas selline suur ooper oli veel ka juba kolmandat aastat repertuaaris Verdi saatuse jõud. Mis sa sellest ooperist räägid? No see on väga traditsioonilise lavastusega ooper, lavastajaks Sis Maicel hunte. Ja. Ma seletan mark märkimata seda, et selle lavastuse võlutüki võlu on just nimelt äärmiselt tugev, solistide tiim teevad kaasa ju soomlaste endi. Raimo Lauka, Raimo Sirke senti Emakris. Ja siis vene sopran Jelena ši Klenskaja. Ja muidugi. Kaks väga kuulsat passi on seal Klepnikkolski ja 34 aastane pulga Taarja pass, Juljan konstantiinov. Sel aastal oli ka jah, kaludiga loodav, mõtlesin, jagavad kahe peale rolli Raimo Sirkija Don Alvaro rolli. Kaloodiga Ludovi, kuidas see oli tema hüüdnimi, oli, koorilauljad ristisid ta eesti koorilaevad ristisid ta mäletan, esimesel suvel, kui ta tuli radames laulma idas, siis kuna ta rada, mis siis oli 33 Siibemmollerist ooperijooksu, siis ristitud ja väga sujuvalt ära kalle Kuulame ühte kooris stseeni sellesamasooline koori plaadi pealt. Verdi ooperist saatuse jõud. Selline oli siis üks stseen Verdi ooperist saatus, jõud, selle suve neljandaks ooperiks oli hoopistükkis jällegi punaste teos ja seekord oli see väga eripärane. Me oleme ju mitu korda juba toonitanud, et Savonlinna ooperifestivali üks kõige tähtsamaid missioone hoone on ka Soome ooperikunsti edendamine. Sel suvel edelati seda traditsiooni tervelt kolme eri ooperi. Nimelt 15. juulil esitati siis maailmas esimest korda kolmeosalist soome pärit, mis kandis ühist pealkirja aeg ja uni. Ja see koosnes siis kolmest eri helilooja päris need olid Herman rehvergeri nuuketsemper, olli korda, kanga Maria armastus ja Kalevi Aho saladuste raamat. Kas Eli oli neil operitel ka oma mingisugune ühine nimetaja, mis pärast selliseid kolm teost oli omavahel kokku pandud? Ei oska, tähendab. See oli nendel kolmel ooperil oli ikka niisugune läbiv läbiv nagu teemani läbiv joonis. Kuna libretistil oli sama Sama hind ja ja, ja. Ei noh, algaski see, algaski see nii-öelda see kolmikooperis Herman rehv, Bergeri nuukentsemperiga ja tema oli oma teoses puudutanud väga sügavalt just juudi teemat, mis toimus nagu teise maailmasõja ajal. Et kõik oli väga elav, mis laval toimus. Et minu jaoks nagu see jättiski, see ooper jättis sellest kolmikust kõige elava mulje. No võibolla nendest kolmest nagu helilooja nõlvast Kalevi Aho ise olnud kõige tuntum just tänu oma sümfooniatele, aga Herman rehvergeri on olnud kogu aeg selline natukene selline. Omamoodi selline eripärane juba tema selline füüsiline olemas on natuke teistsugune, ta mängib lotot ja on vanamuusikaga palju tegelenud ja ja nendes. Aga need ooperid olid nagu toodud kaasaega või nagu kostüümi selle poolest või olid, olid vanad, sest siin ju. Näiteks ta oli just nimelt oli, et nad olid erinevates aegades. Et kui, kui selles, kui selles rehvelegele teoses oli just nimelt ja kõik oli sihukene, hall, kõikide kõikide koor, koor oli põhimõtteliselt see mass, kes siis neid juurde mängisid ja, ja, ja, ja noh, saksa sõjaväeriietust oli selle küki, sellist siis samas jälle edasi Maria armastust, siis see oli rohkem sega, kaasaegsem seal oli, kuid jälle väga erinevad, väga erinevad kostüümid olid, et. Samas, Kalevi Aho saladuste raamat seal ju toimub tegevus üldse Pilatuse palee juures 2000 aastat tagasi ja, ja siis ka ka Roomas ja Pariisis 15. sajandil, nii et need on sellised väga kiired liikumised läbi aasta sajandite, aga tegelikult, mis ma tahaks sinu käest hoopis püsida, on see, et kui nüüd üks inimene võtab siit kätte Eestist ja otsustab minna Savonlinna ooperifestivalil, siis loomulikult jääb nagu võimalik valida sellised kindla peale teoseid, jääb ka võimalik valida uusi lugusid, et et mida soovitada inimestele, kas on, on põhjust vaata uut muusikat või mitte või et mis sa arvad? No muidugi, ma ütleksin, et inimene nii-öelda tavakuulajale, ma soovitaksin ikkagi minna vaatama-kuulama klassikalist ohverit, sest kui ta nii-öelda saab oma esimese elamuse koheseks uue ooperi ega siis võib juhtuda rohkem ooperis ei lähe. Aga kindlasti asjatundjatele on uus ooper. Väga põnev ja huvitav. 1988. aastal, 87. aastal tegi Estonia teater lahti ukse ühele uuele traditsioonile Savonlinna ooperifestivali ajaloos, nimelt et igal igal aastal on pärast nagu selle põhihooaja lõppu on üks lihtsalt teater. Ja pärast seda on olnud väga palju külalisteatreid, küll Vilniusest, küll Rootsist, Hiinast, Jaapanist, aga sel aastal oli Savonlinna ooperifestivali külalisteatriks Iisraeli opera Tel Avivis Iisraelist, kes siis esitasid kaks ooperit, esiteks tantsijate armujook ja siis Richard Straussi Elektra kuulemegi sellest elektrist, kuna seda siin väga pikalt aga esitatud ei ole. Kuulame. Ja nii laulsid siis sous ooperis Elektra katkendi Ingeborg ja Marianne Šehk. Ja dirigent oli karm. Seda siis ei esitanud mitte Iisraeli Opera. Tel Avivi, st see on alles väga uus teater, vaevalt 15 aastat tegutsenud. Nüüd aga aeg on möödunud väga ruttu ja märkamatult, et äkki lühidalt sellest, mis ootab järgmine aasta. Järgmine aasta on Savonlinnas Verdi aasta. Tulevad sellised ooperid nagu wet, Rigolettot, Haida. Muideks kui märkmed tuleb, siis sa saad veenduma selles, et tegelikult märkmed minu arvates sobib sinna veel paremini kui sinu kiidetud Faust, aga selle sellest räägime aasta pärast. Ja siis loomulikult lõppkontsert on Verdi reekviem ning kavas on veel ka see aasta aiga jooni, mis oli nagu sellel aastal esimest korda. Enamasti külalisteatritest on järgmisel aastal Los Angelesi ooper, nemad näitavad siis Mozarti Don Giovanni samuti Richard Straussi Salome, et seekord aga oleme sunnitud tõesti lõpetama. Ma ma arvan, et selleks järsuks lõpuks sobib üks järk number nimelt hertsogi aaria, kosta Aquella. Kuna järgmine aasta tuleb Verdi Rigolettot siis sellega lõpetame tänase saate. Soovime teile kõikidele kõike head ja meie saadet jääb lõpetama.