On persooni tunni aeg ja selle aasta viimases persoonitunnis on meil mitu külalist, tegelikult ka need külalised mahuvad ühe nimetaja alla ja selle nimetaja on Õ-fraktsioon. Madis, mis sinule? Seostub fraktsiooniga kõigepealt paraku hea küll, ma mõtlen nüüd ennast rolli, et et kui ma ei teaks midagi, siis ma hakkaks mõtlema, et tegemist on uue poliitilise erakonnaga, kes seoses lähenevate valimistega nüüd üritab turule tulla, sest sest no mis muud sõnase fraktsioon ikka tekitama peaks. Aga õ-täht tahtsin, võrdub mulle toredate asjadega nagu näiteks õnn, õlu veel palju sektorist toredaid tähega asju. Aga tegelikult on meil külas Tõnis Leht ja Erik Moora, tere päevast. Tervist. Mis õhufraktsioon siis on ja kui vanaonu fraktsioon? Oi pagan, keeruline küsimus, aga me oleme harjunud sellele aegade jooksul vastama, nii et palun, Eerik, lase tulla. Vastus on siis, on, kunagi oli ta selline difraktsioon on kimbuke politoloogiatudengid siis osad lõpetasid ülikooli, osad kukkusid välja, siis me ütlesime, et fraktsioon on kimbuke endisi ja praegusi politoloogia tudengeid ja siis nüüd on aeglane ja nii edasi, kõik viimasedki on välja visatud või lõpetanud või oma kraadid kätte saanud, siis nüüd on, et fraktsioon on kimbuga endisi politoloogia tudengeid, kes üheskoos on igasuguseid asju teinud. Kui paljud teist, kui palju neid kokku on õhufraktsioonis on kuus liiget, tegelikult kui paljud töötavad või teenivad leiba politoloogidele, kui te olete kõik endised politoloogiatudengid. Taevale tänu, mitte keegi. Ei, ei teeninud politoloogina otseselt lõime, oleme endale ikkagi inimese ametit leidnud. Politoloog. Meil oli ka noh, seletan. Ei, tegelikult võib-olla ei olegi väga viga, aga no mis amet see ikka on, see on nagu selles mõttes ta nagu ikkagi sellise asjaliku näoga soolapuhumine ikkagi rohkem. Ja et lihtsalt elu näitab, et et kui sa oled akadeemilise politoloogiaga tegeled ja, ja siis sa nagu sellest päris protsessist või päris poliitikast või sellest, kuidas otsused sünnivad ja kuidas neid tehakse ja nii edasi või teada ikka suhteliselt kaugele. Et aga mida rohkem suuride õpid, seda kaugemale sa sellest jääd. Et võib juhtuda, ja selle noh, siis juhtubki see, et politoloogi kontakt päris poliitikaga, ehk siis uurija kontakt oma uuritav aga võib päris ära kaduda. Või äkki vastupidi, et hakkad liiga hästi aru saama, mismoodi maailmas asjad käivad ja satuvad musta masendusse? No ei saa ka seda päris välistada, aga siinkohal tervitaks kõiki meie õppejõude, kes ärgu laskunud ennast heidutada, uurige ikka edasi. Kuulajatele, kes on vaadanud teie loomingut ja nautinud teie loomingut või vihastanud teie loomingu peale, siis aga pole tähele pannud, et just nimelt selle loomingu autonov fraktsioon siis niisugused märksõnad nagu riigimehed lõppevast aastast loomulikult tujurikkuja onu fraktsiooni tehtud ja on uus tulemus, ma saan aru üks teie hulgast, kes pidi ka siia saatesse tulema, veel viimistleda seda saadet. Nii ta ei pea homne tujurikkuja veel päris valmis, ei ole. Erisaade selle taga nõu fraktsioon film, Malev, see oli nagu läbimurdefilm, võib öelda. No see oli meie esimene pikk mängufilm, mida me tegime siis noh, nagu tavaliselt politoloogiatudengid ikka filmi teevad. Ja enne seda oli, olid niisugused. Praegu tagantjärele võib öelda, et amatöörfilmid Jah, meil oli esimesed käeharjutused, olid terve nii-öelda filmide tsükkel teemal tapja õllejogurtirünnak üks inglise keeles ja teine oli eesti keeles ja. Tehtud sai igal juhul jah. Et me saame väita, et asi hakkas pihta sellisest noh, kuidas me ütleme, lustimisest teeme midagi toredat iseenda jaoks, vot milleni oleme jõudnud. See hakkas peale toredatest asjadest nagu õnn ja õlu ja mis need siin nimetatud said. Ehk siis jah, niimoodi haaval näpsasime nagu uusi asju, mida kollektiivina teha ja siis tänaseks oleme jõudnud sinna, et nagu peaaegu professionaalselt, teeme hoopis telesaateid ja filmikunsti. Jah, et me olime nii-öelda selline Tartu ülikooli politoloogia osakonna üks paljudest taidluskollektiivides ja enne, kui me jõudsime filminduse valdkonna nii üldse, siis me proovisime lihtsalt kõik teised eranditult kõik kunstivaldkonnad ära ja tundus, et noh, film on võib-olla kõige parem, kuna seal see on nagunii üldine asi, et, et seal nagu on nagu kollektiivne looming ja nagu ühegi ükski nii-öelda inimene konkreetselt ei pea nagu maru andekas olema nagu koos teha. Et ühtegi asja said oskama, aga kõik need kokku panna. Film. Kui vaadata teie loomingut, siis valdavalt Ta on läbiv ikkagi selline huumor on vale sõna. Ütleme niimoodi, et prooviti inimesi naerma ajada või tekitada nendes naeru läbi pisarate. Paraku on elus niimoodi, et naljategemine on alati oluliselt raskem kui inimeste nutma ajamine nii laval kui filmis. Inimestelt pisarat välja kiskuda tuleb oluliselt lihtsamini. Küll aga kui me vaatame selliseid eesti algajaid filmitegijaid, siis paraku on tendents, et kõik tahavad kohe kohe alguses olla Feliinid. Ja teha väga sügavamõttelisi asju. Teie hakkasite lihtsatest toredatest asjadest pihta, et kui saate inimese suu muigele, siis on, olete eesmärgi täitnud, kas see tuli teile kergelt, sest noh, kui me räägime nüüd sellisest filmi käsitööoskusest või sellisest, hakkasite ju lihtsalt katsetama. Kui palju oli sellist enesepeataolekut. No alguses oli ikkagi valdav peata olek, kus me lihtsalt tegime seda, mis me tegime ja täpselt me ju ei teadnud, mis sellest asjast välja Nii ta nii ta on, käis alguses ja tänaseks on see täpselt samamoodi. Et ega seal palju muutunud ikka katsetada ja proovida, võib-olla natuke paremini teame mis, mis võiks töötada. Aitäh, ja mis on natuke teistmoodi, algusega võrreldes on see, et et kuidagi nagu selle katsetuse tulemus ei saa seda rahulikult lihtsalt salaja ise ära vaadata, vaid paljud televaatajad ja, ja muud huvilised nagu kipuvad ka seda hindama ja siis oma sõna ütlema. Mis teie meelest ajab inimesed naerma? Üldiselt lihtsalt öeldes nagu. Mali põhiliselt Kristjan, see nali, jah. Ja ega seal mingit teadust nagu ei olegi, selles mõttes, et mis me, ega me ei saa öelda, et inimesi ajab naerma selline nali, mis on üles ehitatud nii vaid lihtsalt, mis ajab ennast naerma, ajab vahel ka teisi naerma. Kuidagi kurb on, et ikka jätkuvalt nii teatris kui, kui filmis kui ta teles et žanrit, mis tegeleb naljaga, peetakse nagu selliseks teisejärguliseks, et et see oli nagu selline tõsine tegemine. Nii ja naa ja ikka tõsine asi on, on ikka siis, kui tulevad esilinastuselt pikkades kampsunite mehed kinosaalist välja, kiidavad üksteisele, et oi kui sügavmõtteline diipoli keegi midagi aru ei saada. Jube hea. Kuidas teie võrdlete, sellise naljategemise raskuskeset, kas või kui me võtame tujurikkuja, et aastavahetus, see on see etalon, kus ikka tehakse alati läbi aegade on tehtud ja läbi aegade vilistatakse, et oi ei ole ikka need head ajad, kui Krjukov ja Kibuspuu ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Et kas olete kartnud või kardate siiamaani, et kuidas välja tuleb? No ikka kardame, ma arvan, et ega me kindlasti meil meil ei ole niimoodi, et meil on kindlustunne, teame, et tujurikkuja, mis me oleme teinud või mis saab täna valmis, et sa kõigile hirmsasti meeldib, peakski meeldima. Aga ega see ei ole ka meil nagu põhieesmärk. Põhiline on see, et et ta vastaks nagu sellele, mis me tahtsime teha ja meile endale meeldib. Siis elu näitab, et meeldib mõnele veel. Et võib-olla mitte väga paljudele, võib-olla väga paljud nii-öelda laiemad massid näiteks riigimeestest Ja aru, aga või noh, ei, ei, ei püsi sellel väga sellel lainel, aga need, kes on natuke kokku puutunud poliitikaga, nendele kõneleb rohkem lihtsalt või tema tunnevad ära seal konkreetses situatsioone. Kas teil on naljategemisel ka eeskujusid? Teie nali tegelikult ei ole ju päris niisama lihtne nali, see on niisugune, kas kiuksuga nali või on ta siis must huumor või võib isegi öelda, et on natukene groteskne, päris mitmedki sketšid, kas teil on ka omad eeskujud? No tegelikult, küsin siis otse välja, et kui palju armastate või naudite te ise näiteks Monty Pythonit või, või briti seriaali? Jah, härra minister. No siin sa panid ilmselt nii-öelda eeskuju osas. Äpp jah, et kas nüüd üks-ühele, aga on ka kindlasti mitte, aga see on selline huumorilaad, sobib meile ja tegelikult Briti selline väikse musta varjundiga intelligentne huumor tegelikult minu meelest nagu eestlaste mõttemaailmaga läheb päris hästi kokku ja ja, ja üldse võib-olla Põhjamaade inimestega, et soomlastel on ka päris sihuke mõnus oma britilik Soomelik. Kriuksub huumor, selline eneseirooniline ja niuke must natukene siis meil samamoodi, eks neid on neid öelda nüüd, et ainult Monty Pythonit vaatan, on ka selles mõttes vale, et et tegelikult on ju nüüd uuemal ajal tehtud ka mitmeid väga häid selliseid musti sketšisarju, mida me vaatame hea meelega, kui, kui neil nadi välja tuleb. Et minu meelest tegelikult ma tahtsin jõuda sinna, et minu meelest te lähete natukene Monty Pythonit isegi kaugemale ja veel mustemaks, sest et alles hiljuti vaatasin üle Monty Pythoni ühte sketši, kus surm tuli inglaste seltskonna juurde ja see seltskond ei uskunud mitte kuidagi seda, et nad tegelikult surnud on. Neis, kui nad aru said, et nad on surnud, siis nad hakkasid seadistama, ütles, et oi, missuguse autoga me lähme nüüd surmale järgi. Et siin meenub kohe küüditamise sketš, mis tekitas ju eelmine aasta väga palju vastukaja. Et teie, selles skepsis on veel üks nõks juures ja seal veel natukene kangem. Muidugi, Monty Pythonit tuleb mõista, ka nemad tegutsesid ajal, kui midagi taolist enne tehtud ja seal, kus oma pea teistmoodi kammimine oli juba julgustükk, et selles mõttes noh, tänapäeval on ju praktiliselt kõik juba tehtud. Et sellest sellele vinti peale keerata polegi nii lihtne. Aeg-ajalt ikka sümptomaatilised kerkib üles selline hala, et oi küll vanasti tehti häid asju ja oi küll film mehed ei nuta oioi küll siin olema, et tänapäeval ei ole nagu midagi. Et küll oli nõukogude ajal selle naljategemine oluliselt lihtsam ka, et läksid lavale, ütlesid, et poes ei ole vorsti ja juba oligi naljakas. Tänapäeval võid sa kõike öelda ja kõike näidata. Kas nüüd selline paali tekitamine, võtame kas või seesama juba toodud küüditamise sketši, et skandaali tekitamine kui selline on ka kohati mingil määral eesmärk, et sketši sketši juhus, kus temale et temal ei ole mingit sellist teravust, mis võitja ootuspärase järele andnud. No see puudutabki võib-olla kõige rohkem tujurikkujat, et tujurikkuja tegemise põhimõte meil on olnud see, et mõtleme täiesti ilma piirideta ja nii jaburaid või eriskummalisi asju kui, kui suudame. Ja noh, tegelikult kui päris aus olla, siis enamik meie mõtteid, kui me siis kambaga neid sketše püüan välja mõelda, siis nad on loomulikus arengus nad ikkagi ujuvad ikka palju Sagasema sees, kui oli see küüditamine või ükski meie kõige nii-öelda radikaalsem sketš. Küüditamise sketš oli siis nagu lasteversioon Pehmeke. Midagi ei ole. Lihtsalt tulevad, kas väga tegemise juures saab olla asja ma mõtlen, et jutumärkides pühaduseteotust. Et võib-olla noh, kui me räägime mingisugusest põlvkonnast põdet, põlvkond, noori, kes elas näiteks Eesti vabariigi ajal eelmise Eesti vabariigi ajal kui kogu muistne vabadusvõitlusega seonduv oli selline apologiseeritud, et kui nemad oleks tol hetkel näinud filmi Malev see oleks olnud väga, väga vägagi olemas. Ja me oleme, selle kohta on meil ka kinnitus olemas, et kui malev saadeti Eesti filmi sihtasutuse poolt mingile kanale vaata festivalile Eesti filme esindama kunagi mingil ajal siis kui ta ilmus parasjagu, siis siis sa, Eesti filmi sihtasutus, mingit paar ikka väga sellist raevukat kirja Välis-Eesti väärikatelt vanapapid, kes ütlesid, et kuidas selline asi on võimalik, et riigi rahadega niimoodi eestlast venitatakse ja teostatakse. Ja et kuidas nii saab. Saab saab ja mina ise ei ole päris kindel, kas, kas eestlaste kas, kas malev mõnitas eestlasi, minu meelest olid nad päris armsad. Olen õnnelik. Mul on niisugune ettepanek, et kuulame nüüd vahepeal natukene muusikat, mille on valinud täna Õ-fraktsioon, kuulame esimese pala ära, see etteruttavalt olgu öeldud, et see on seotud ka fraktsiooni loominguga ja siis räägime naljategemisest ja riigimeestest edasi. Ja laul oli siis Paylando. Kustkohast see, kust te seda kasutasite? Algatuseks tahaks kohe vabandada muidugi vikerraadio kuulaja ees, kes kindlasti sellise muusikaga harjunud ei ole. Ja me ise ka sellist tegelikult ei kuula. See on meie kõige esimesest filmist. Mis filmi filmi me tegime kohe inglise keeles, mõeldes, et võib-olla saaks kohe rahvusvahelise läbimurde. Jah, kui noored noored, kui hakkavad midagi tegema kohe all tahavad teha rahvusvahelist läbimurret esimese asjana. Ja meie niisamuti. Riigimees proovis riigimehes meestes sotsiaalse sidususe minister proovis ka rahvusvaheliselt läbi lüüa. Proovis teda kohustas selleks amet. Kuidas see seriaal riigimehed sündis? No idee oli meil tegelikult tiksumas juba paar aastat, et teha nagu sellisel Eesti poliitika eesti riigi teemal üks selline satiiriline värk kuna olemise Vastava nagu eriala taustaga ikkagi ja see poliitikavärk on ikkagi tegelikult maru huvitav ja ikka kogu aeg jälgima, siis tundus, et noh, miks mitte viia nüüd need kaks asja kokku, et teha, teha eks, satiiriline asi valdkonnast, noh, mida me tunneme? Aines on teil selge? Et meil on Tõnis ise on pikaajaline kõrge riigiametnik on töödanud, töötanud riigikantseleis, täpsustatud. Et ikkagi madalama astme, ligemale, Failidest kõrge, ära ole tagasi ja siis ja siis. Meie ülikooliga sõbrad, paljud töötavad kas ametnikuna või on poliitikaga üht või teistpidi seotud ja nendega me oleme ennast selle teemaga pidevalt püüdnud kursis hoida. Ja huvitav huvi valdkonna vastu on suur ja kui ilmuvad tulevad poliitilised uudised hakkab aktuaalne kaamera, siis me siis me kindlasti ei pane televiisorit kinni, ei lähe võileiba tegema, vaid huviga jälgima, vastupidi meie kodudes kõlab röögatus vaikust. Siis tuleb tähelepanelikult jälgida aktuaalset kaamerat. Ja, ja tegelikult ongi nii, et kodusega mina mingisugused meelelahutussaateid ei vaata üldse kunagi, vaid ma kuulan ära kõik raadiote ja kõigi eesti raadiote ja kõigi Eesti telekanalite poliitika saada. Kas see nüüd sellepärast, et huvitab, lihtsalt huvitav või sellepärast et saaks kuskil jälle seda pea peale pöörata? Ameerika puhul on see ettekääne, et ei peaks midagi asjalikku tegema. Kius lihtsalt raadioeetris, praegu rünnati mind vabalt, vabandage. Eestlastele on kirjeldamatult omane see, et peale nelja pits viina teab iga eestlane väga täpselt, mismoodi peab seaduse kirjutama, mismoodi peab riiki juhtima ja mismoodi peab haigeid ravima. Igale eestlasele on konkreetne arvamus selle kohta, et mida üks või teine poliitik on valesti teinud või mida ta peaks õigesti tegema. Kas teil ka. Ole vajagi, nelja pitsi ei kulu nii palju. Jah, saab tegelikult ikkagi noh, tegelikult oleme tihtipeale saad juba aru, et mida peaks tegema juba enne esimest pitsi muidugi siis üha selgemaks läheb. Poliitiku elukutse on selline suhteliselt tänamatu amet, et ükskõik, mida sa ka ei teeks ikka kellegile jääd sa hambusse ja ja võib-olla nad ka suhteliselt õrnaks tehtud. Sellepärast kui vaadata nüüd nüüd reaktsioone, mis nii siit kui sealt avalikumalt varjatumalt hakkasid tulema peale riigimeestesarja ekraanile ilmumist, et olid need reaktsioonid teile, üllatused, Õiot üllatavad, ootuspärased. Üldiselt ma arvan, et natuke üllatav oli see, et nagunii palju kära ja müra ja arutamist kõik need riigimehed siis põhjustasid, aga põhimõtteliselt ma arvan, et reaktsioon oli üsna sihuke ootuspärane, et et põhimõtteliselt ikkagi enamus väitis, et maru tore ja, aga noh, päris nii see ikkagi ei käi, et, et noh ma vaatan küll, et hästi tore on, aga tegelikult muidugi on asjad ikkagi noh ikka palju normaalsust. Ja et noh, tegelikult ka kui nüüd nagu kuidagi tagasi vaadata selle protsessi peale, mis meie kuulsime, mis meile öeldi ja kuidas see tuli, siis peab esiteks muidugi ütlema, et, et võib-olla on meedias levinud nagu see müüt, et et kuidagi poliitikud reageerisid valulikult ja hakkasid tõmblema ja kaitsma. Et meie ennekõike olema nagu kuulnud ja kokku puutunud sellega, kuidas ikkagi inimestele ja poliitikutele ja mõnedele ka kellel on rohkem või vähem seost mõnede karakterite sündmustega see sari ikkagi meeldis ja nad vaatasid seda rõõmuga ja oskasid seal nagu sealt ka naeru või lõbu leida. Ka samal ajal ikkagi oli näha, et kommentaariumides töötasid erakondade need kommentaariumi masinad ehk siis toodeti mingisugust teksti, määriti kellelegi mingit asju, oli seal pähe süstemaatiliselt ühe sama käekirjaga ja nii edasi, et mis võib-olla ka ei olnud juhuslik See aines, mille põhjal te kirjutasite riigimehed, mille põhjal valmis riigimehed see aines oli varasematest aastatest kui 2010, aga mis te võtaksite nüüd politoloogi täna kaasa aastast 2010, et sellest uus mõni mõne teise pealkirjaga seriaal võib-olla teha või millest sketše teha? Ma vastakski nii otse ja kõigepealt ütleks ka seda, et me armastame kõiki parteisid eranditult kõik nunnad ja annavad head ainest ja, ja nüüd toredad tervitused kõikidele poliitikutele, siit siit stuudiost praegu. Ja kui meie teha oleks, siis võiks kõik eesti parteisid lihtsalt nagu teise samasuguse veel teha kõrvaleparteile, aga mis sellel. Seal muidugi oli kahtlemata nagu selgelt naljakam ja parema stsenaariumiga ja üleüldse võimsam sooritus, kui oli näiteks riigimehed, oli kindlasti. Rahvaliidu šõu. Nendesse sisenemise pressiteadetevoog, mis sealt tuli öötundidel küll ühelt küll teiselt poolt rahvaliidu nime all, siis see oli ikka noh, jah, ütleme nii, et riigimeestesse meil selline asi veel ei sattunud. Ei suutnud nii kiiresti reageerida. Kirjutamine oli juba käimas ja lihtsalt vaata ja imesta. Aga eks võtan sellest vastusest midagi, meil viste sattus. Riigimeestest oli see möödunud aastast näiteks lauluväljaku üritus, kus vaeste märkamise suur üritus lauluväljakul, mis toimus siis ka reaalselt ju alles talvel toimus küll vist eelmisel aastal esines eelmise aastanumbri sees. Et kui teha elulistel asjadel mõnda seriaali, siis on alati olemas elutõde ja kunstitõde, teinekord tuleb elutõele ühtteist juurde pookida, et ta kannataks ekraanil näidata, oleks apatiitseme. Ja nüüd see puhul selle vastase tagasi vaadates võib öelda, et elutõde oluliselt naljakam kui, kui see, mis seriaali jõudis. Oli kahtlemata naljakamaid asju, jah? Jah, et ühesõnaga mõnel mõnel juhul ongi see, et kui sa seriaalis ajad asja nagu ikka, väga absurdi, siis lihtsalt ei usu, seda, lakkab uskumast. Aga päriselus ei takistuse, tegijaid. Sotsiaalse sidususe minister elab oma elu tegelikult edasi, võib öelda. Facebookis. Tal on päris palju sõpru seal ja ta sõpru on tal seal juba varsti neli pool 1000 kes temaga usinasti suhtlevad. Praegu hetkel ongi sotsiaalse sidususe minister veel võib-olla isegi väikeses sellises isiklikus personaalsest mõõnas oma ameti ootamatu ametist vallandamise tõttu ja seetõttu ei ole nii aktiivne enam Facebookis olnud. Aga on lootust? Lootus sureb viimasena. Ega meie ei tea Kuulame muusikat, järgmist muusika, para. Karla pruuni laulis praegu miks ja millega seoses teda kasutasite? Kasutasime seda oma amatöör mängufilmist tõprad ühes kuumas seda rahulikku lugu ühes kuumas tormilises tagaajamisstseenis autodega, kus politsei ajas pätte taga. Ja võib vist öelda, et selle filmiga ja selle lauluga siis tõmbasimegi Karla pruunid poliitika valdkonda, kus ta praegu aktiivselt tegutseb. Meie armastasime teda juba enne Sarkozy'd. Teie toode? Jah, võib nii öelda küll. Aga räägimegi nüüd ikkagi lähemalt, kelle teie, kellest koosneb Õ-fraktsioon? Alustame, võib-olla. Alustame Eerik nooreks sinust sellepärast et sina oled nagu meil kolleeg ka otsapidi raadio kahes tekitab kaost. Raadio kahes on ütleme nii, et koos kolleeg Mart Normeti on mul tänane saade juba mõnda aega kunagi tegime hommikuprogrammi, aga praegu on niisugune üks sutsakas iga nädal, kus me käime, hüppame stuudiost läbi oma muudele tegevustele, tekitada eelist rutiini vaheldust või ja seetõttu on hea see nädal meil saadet otse-eetris ei ole ja väga tänulik olen saanud ennast välja elada just siin vikerraadio eetris. Et saad rääkida ja eetris, ma vajan eetrit. Rodo tekitab sõltuvust. Teate ju ise? Teisi. Jah, mina olen endine riigiametnik, kõrge madalastme riigiametnik, töötasin pikalt riigikantseleis. Siis siis me tegime, tegime oma firma nagu ikka läheb fraktsiooni baasilt tegime sellise filmide ja reklaamide tootmise firma firma katapult Films ja nüüd ma töötan siis seal. Kuidas need rollid teil tegelikult jaotatud on, et te olete igal pool enamasti kirjas Õ-fraktsioon, aga, aga mis näiteks Eerik, sinu funktsioon, sina ei ole lavastaja, oled sa kirjutaja segavõist segamine või teil töö toimubki töö kõik koos? Eks ütleb ühte ja. Tegelikult tegelikult toimub veel nii, et asjade välja mõtlemine ja kirjutamine toimub kollektiivselt ja, ja siis teostamise käigus on erinevad rollid inimestele, et meie Tõnisega olema pigem nagu produtsendid, tootjad ja siis kaaren, kaer ennekõike on, on siis režissöör Todd ühesõnaga režissööriks hakanuid meie seas rohkem ei ole, kui Kaarel. Kareni juurde jõudsimegi kaaren see, kes siia ei saanud tulla sellepärast, et ta valmistab ette või lõpetab, viimistleb viimast tujurikkujat. No tõenäoline on ka ta väsinud peaga magab pea klaviatuuril. Tujurikkujast tuleb mingeid sigrimigri. Sest et seda nüüd viimastel õhtutel väga kaua tehtud. Aga sõnaosavus, kellele see sõnaosavus kuulub? Mulle jäi ühest varasemast filmist meelde üks äärmiselt kaunis kujund, minu meelest see oli. Tütarlaps paneb noormehel vere libledena lehvima. Pane verd keema, nagu ütleks, tavaline inimene, vaid paneb vere libledena lehvima, et kes see kõige sõnaosavam teistan. Seda võistlust me vist ei ole teinud, aga see fraas, mis, mis praegu jutuks oli, see oli vist seda ei olnud kunagi kirjutatud, see sündis võtteplatsil Tõnisel loomulikult ta räägibki. Nii ei kõnele nõndamoodi. Küll jah, praegu me varjame seda, kas need välgunooled, nobedad sõnad ei lenda teie huulte vahelt esile just sarnase säraga? Ei no ühesõnaga ükskõik. Ma arvan, et nii nagu me kuulsime, me kirjutame Näiteks kõik noh, meil on fraktsioon koosneb kuuest liikmest, kellest praegu nagu aktiivsemalt neli, tegelevad siis selle meie ühise firmaga katapult Films ja seal me teeme kõik kõik seda kollektiivselt jagatud ka seal. Ja, ja oleme ka varem teinud kõik kuuekesi seda kollektiivsete jagatult. Kaaren kaer on režissöör ja kaaren kaer, tegelikult on ka tõlkija. No viimasel ajal me ei anna talle selleks enam võimalust Aga ta on jah, päris tublilt ja hästi tõlkinud erinevaid inglisekeelseid ilukirjandusteoseid eesti keelde. Nii ja siia vahele võime öelda, et üks teie hulgast, Raul halli kivi on tegelikult võib-olla vikerraadiokuulajatele ka tuttav, sellepärast et Raul on õppinud vahepeal jaapanis politoloogiat ja paraku on ta ka praegu Jaapanis, mistõttu ei ole teda siin stuudios ja tema on meile jaapani poliitikat analüüsinud varem vikerraadiosaadetes. Ja temagi ei tööta enam praegu politoloogina. Ei, tema on ainuke riigiametnik hetkel meie seast, et keegi peab siiski hoidma kätt nii-öelda pulsil ja kuidagi iraali õiges sihiselt. Tema töötab praegu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ühe keerulise nimega talitluses. Väga keerulise nimega ametikohapeal, aga mina olen nii aru saanud, et tema vastutada on siis Eesti majanduse käekäik ainuisikuliselt. Uhke uhke Andres Corberg on nimetamata veel. Tema on siis meiega aktiivselt pundis katapult Filmsis ja tema on nagu natuke nagu mina eerikat toodab ja kirjutab. Lauri ja Lauri Lippmaa meie kuues liige töötab ajakirjanikuna BNS-is ja veel selle kõrvalt teeb ta näiteks toimetab mitmeid kultuurisaateid Eesti Televisioonis sealhulgas näiteks Jüri Üdi klubi, mis just sel hooajal Plansseeriti. Peale selle, et te olete nalja hoolsasti teinud. Tegelikult olete te rääkinud ka tõsistest asjadest tõsiselt, mitte ainult läbi huumoriprisma prisma ja need on Eesti televisioonis linastunud Eesti lood. Kaks tükki. Kui päris aus olla, siis tegime isegi kolm. See oli siis, kui algas, nüüd on see saatnud meid juba ma ei teagi, kui palju aastaid, 10 aastat vähemalt on vist see sari elus olnud ja kui see oli esimene aasta kuulutati välja, siis see tundus meile kuidagi nii õige asi, et Eesti elust otsitakse nagu selliseid lugusid lihtsaid ja siis väikse käe proovina Me sinna esitasime, on mingisugused taotlused ja ja meie suureks ehmatuseks siis neist mitu võetigi vastu. Ja me pidimegi neid tootma. Mina tean kahte nimetada raisakotkad ja jäätants, missugune see kolmoson. Kolmas oli, kui mu mälu nüüd alt ei vea, siis suve värvitzi rääkis, võrdles Viljandi folgifestivali Pühajärve biitspordiga. Aga see raisakotkad ja jäätants või missugune neist kolmest teie endi jaoks on kõige olulisem. Raske öelda, kuidas ikka jagad oma lapsi millist oma last ikka kõige rohkem armastad jääd. Et üksikule saarele võtaks, siis nad ikkagi, kui peaks valima, võtaks kaasa nad kõik kolmekesi. Räägime lähemalt, ütleme, et see on jäätants. Seda oli väga vahva teha sellepärast et tegu oli filmiga Peipsi kaluritel kallaste linnast ja tervitusi Igorile. Ja oli väga huvitav käia nendega koos kalal. Ja meelde seda, et meie küsimus sai alguse sellest, et kuidas kevaditi ilmuvad uudised kogu aeg selle kohta, kuidas haprale juba kadunud jääle jäävad kümnete kaupa kalamehed. Ja siis kõik sõimavad näide lihtsalt sinna ronivad ja päästeametnikud peavad ära tooma ja piirivalve on hädas ja nii edasi siis meid huvitas, et mis neid siin ajab. Ja siis läksime sinna neid filmima ja vaatama neid kallaste kalureid ja leidsime siis tõesti jälle selliseid hästi sümpaatsed. Hästi sümpaatsed elurõõmsad, toredad inimesed, kellel lihtsalt elatusallikas ja töö töö töö tõttu nad seal igal võimalusel kallal käisid. Selle firmalt oskasid kohukesest elada. Saimegi vastuse, et mis need siin ajab, et jälle kord elus on tihtipeale päris lihtsaid vastuseid keerulistele küsimus-vastus oli, et kala. Kala ja. Kuigi kuigi selle varjus sai osaletud ka ikkagi keset järvejääd, ikkagi väga uhketel pidudel oli keset järvejääd Lausal umbes lõkke ja grilliti, tehti süüa ja ja jäi naastud kaine peaga. Kui spekuleerida tuleviku teemadel kas on kuskil sahtlis või, või riiulis ka mõni taas täispika filmi stsenaarium ootamas oma aega. No mõte peaks tegema, on loomulikult olemas, aga ma julgen kinnitada, et see kapp, millel on see sahtel, on veel ehitatud juba tähendab. Jah, ei ole, ühesõnaga, on olemas kuplid, mille all liigub, liigub taoline idee kuskil aga, aga noh, see ei ole praegu ka väga konkreetne, selles mõttes me otseselt ei tee midagi selle heaks, aga ma arvan, et las ta seal kupli all natuke liigub. Aga väikesed vihjed sellele, millest kõnelevad tänavused tujurikkuja sketšid. Tänavuse tujurikkuja sketšid kõige laiemalt tegelevad ikkagi väga ilusate ja huvitavate asjadega meie elus igavesti oma igapäevaelu selliste valupunktidega ja väikeste rõõmudega on seal nii puhast romantikat kui ka sellist noh tavalist, koolivägivalda, natukene lihtsalt ka ikkagi lihtsalt perverssusi, hoolimatust, lugupidamatust, vägivalda, valu. Et kindlasti tuleb ka selline inimene erutusest, haarab sule, et kirjutada kirja kuhu iganes, et kuidas sellist asja on võimalik teleekraanil näidata. Nüüd tuleb välja, et vaba, väga vabandame, on tõesti kallid. Siis vanast õhtu teleka, vaataja, et me kindlasti ei mõelnud neid sketše nii nagu me tegime. Meie jutuajamise lõpetuseks jääb kuulajatele tuttav laul, see on tujurikkuja tunnuslaul. Ja kes selle välja valis või jälle kõik koos. Tõin välja, mina sellepärast, et minul on tänu oma raadio kahe positsioonile on mul ligipääs eesti raadioarhiivile ja siis ma sealt usaldasin üks kord ja leidsin hästi sellise väga huvitava artistiga. Vähemalt sel hetkel ei olnud veel välja lastud plaadina ja ma ei tea, kas üldse on nagu ansambel Tornado kes 80.-te alguses tegi, siin oli 80.-te aastate olümpiaregatile pühendatud, et mingisuguse sellise lugude mingi tsükli ja leidus mingi mingi tsükkel oli nendest ja nendelt kõik väga kihvtid lood. Niisugune mõnus selline retrohõnguline popp seast valisime, see ei ole küll selles tsüklis ansamblid tohiks lugu nimega siuh-säuh polka, mis tundus sobivat ja aasta-aastalt on see valik ennast õigustanud. Ja ma arvan, et meil ei jää midagi muud üle, kui soovida head tuju rikkumist teile ja kõigile kuulajatele, meil oli täna persoonide mingis külas Õ-fraktsioon koosseisus Tõnis Leht ja Erik Moora, siis täna aitäh teile ja head vana aasta lõppu. Tallo. Et loom Aarega kirja.