Tere kuulama teatri magasini, stuudios on maris Johannes. Meie tänane saade on pühendatud Aare Laanemetsale oma kolleegi ja sõpra, näitlejat, lavastajat ja õpetajat meenutavad Lembit Peterson, Raivo Trass, Tiit Ojasoo ja Pille-Riin Purje. Alustame Aga katkendiga. Faustist. Lindistus on aastast 1987. Oh, ülev vaim, kõik, kõik sa mulle andsid, mis palusin. Ei pöördunud asjata, sama tulid alati minu poole. Ma kauni looduse sain kuningriigiks, jõu andsid teda tunda, maitsta ei ole täius, inimlapse osa, ma tunnen nüüd. Ma sinult õndsusele, mis jumalale ligemale viib, sain saatja kelletama olla enam ei suuda, kuigi ta mu enda ees mind alandab ja õelalt kõik Suannid eimiskiks muudab ainsa sõnaga. Ta Leicki õhutav lõõmaks ihas põu selle kauni kuju järele. Nii ihaldusest, naudingu, isse ja naudingu Is Maihkan ihaldust. Kas isegi kui tunnen taeva hurmada suul tas ülelustes ikka aina mind ühtlasi Idabiineib aina? Ma hulkur olen võõras inimsoole koll, keda sihita veab ringi, rahutus. Nii möödarahne kuristiku poole, vao metsik kiuga ümber vahutus. Hea, kiirendasis saatus, aja kulgu. Las ruttu sündida, mis sünnib niikuinii. Siis tema saatus minu peale, tulgu sa üheskoos meid hukka, vii. Räägime Aare Laanemetsast, tema koolivenna, Lembit Petersoni ka. See on legendaarne, seitsmes lend. Millised olid teie omavahelised suhted ja mis teile kõigepealt meenub, kui te täna kahju küll juba peate Aare Laanemetsast minevikus rääkimas. Ja noh, meie omavahelised suhted kooliajal olid väga seltsimehelikud ja sõbralikud tõtt-öelda, sest et aare on seda tüüpi sirgjooneline inimene, kelle kohta võiks öelda, et temaga võiks koos luurele minna. Oli, tähendab ja temal oli omane selline ääretu sportlik, isegi võib-olla sihikindlus ja teatud põlemine, kirglik vaimustumine, süttimine. Sisse läks nii nagu meie kursus inimestele enamuses see omane olnudki ta võib-olla selline suur hõõgus ja tunnetusjanu tunnetus jalami saare puhul niipalju kui mul temaga elus ka kokkupuuted oli hiljem pärast kooli sageli väljendus ka kuidas öelda ekstreemsetes sky rünnakutes vahelist, aga need rünnakud ei olnud selles mõttes, kuhjad olid suunatud ka sellele, et, et mõõtu ja piiri teinekord tabada läbi sellise otse löögiva ja otsese siiruse selles mõttes nagu lapselikult siiras ja läbinisti aususele pürgiv inimene, ütleme niimoodi, meelatuurid ilmselt on väga erinevad ja asjadele lähenemine ka. Ja tihtipeale mulle tundub, et ehkki me õppisime ühel kursusel paljude inimestega, ei olnud meie orbiidid, mille ümber tiirles, mitte samas, et sageli enamasti mitte, ma ei oska öelda, meil on üks koostöö olnud pärast kooli, see oli Paul-Eerik Rummo näidend kas, kas, kas, mida me tahame teada, kes tegi, mida mängiti vähe mis, võib-olla päriselt nii seda sedaviisi, nagu me oleks tahtnud, ei õnnestunud seda Peksar kohe Pärnusse. Siis on meil kokkupuuteid olnud, aga põgusad. Ja kui juhused on olemas, siis juhuslikud alati tähendusrikkad, alati sisukad ja kuidagi sihukesed olemuslikud olemust puudutavad. Tema kohta on ju räägitud, et ta oli nagu raske natuur või, või ei olnud ju temaga kellelgi kerge. Kuivõrd teie nüüd nagu nõustuksid sellega või, või, või oli see raskus seotud lihtsalt mingite nõudmistega enda ja teiste suhtes? Teinekord läks üle piiridega, mitte kurjast kurja pärast võideta tema piiride kompamise taga oli selline meeletu tung vaata järele ja teinekord võib-olla mingis seisundis olles kuulamine ei olnud nii terav, kui tal oleks võinud olla võib-olla. Aga see ei ole mitte ainult temale omane, vaid meil kõigil. Ja kellega meist teistel siis nii väga kerge on. Meil on kõigil omad rasked viljadki, kellel on rohkem peidetud, kellel rohkem ilmnevad kui Aare puhul, ma ütlen veelkord talle välja ja tema oli niisugune väljapoole elamine ja siira selles avaldusele võib-olla see, mis teinekord tegi temaga suhtlemise raskeks, et ta sageli ütles ka sobimatute situatsioonides välja seda, mida ta otse mõtles. Ja teinekord oli võib-olla tõesti selle pärast nagu raske suhelda ka selle kõige taga oli ta nagu inimene, kes ei reeda vihal. Aare Laanemets tuli kooli, kui ta oli juba kuulus Taali mänginud Tootsi ja see Tootsi lugu käis ju temaga kaasas kuni lõpuni ja ükskõik kui tugevalt selle vastu protestida või, või kuivõrd üritada seda kõike unustada, noh paratamatult see on jälg tema näitlejabiograafias. Kui tee nüüd kogenud ja juba lavastajana ja õpetaja on ise selle peale mõtete, et palju selline õnnistus, vaid taak või mis ta siis oli, et kui palju ta nagu ühele näitlejale andis, palju ta temalt võttis, milline on teie tänane tunne ja tänane tarkus? Kahtlemata see tema käitumist mõjutas, sellepärast et väga noorena sattus olema tegeliku töömaailmakeerises, tähendab, ma ei mõtlesin mitte ainult Kevadet ja sellele järgnevaid filme, suvi ja voila ka kõiki neid filme aarete saar ja kus ta kõik Venemaal reisides ja kui Eestis kaasa pidi tegema seal ta kutsus kokku juba vanemate näitlejatega, kelle elatud elukogemus talle nii või teistpidi kas siis ergutava või ka teinekord võib-olla rusuva mulje jätsid, mille ta kahtlemata kooli kaasade võib ma praegu tagantjärele mõtlen, luuleta, fantaseerin, siin ei ole tegemist mingi tarkusega, võttised fantaasiaga, nagu me kõiki fantaseerima. Et võib olla, tundis ta ka mingit sisemist nisukest, ma ütle kohustust, aga kuna ta temale kogemusele loodame, et siis ta pidi nagu rohkem teadma, kui teised teavad ja võib-olla see pani teda natuke ta teinekord kinni või ma mõtlen praegu tagant fantaseerinud et ta peaksingi olema, kuna ta filmides mänginud, et siis ta peaks juba asju nagu rohkem teadma muidugi seal alati riskantne, kui noor inimene, kes ei ole võib-olla alati küpsem, paisata sellisesse filmimaailma või filmikeerisesse alati vistega positiivselt ei mõju, aga ma ei mäleta küll kordagi ette, oleks kursusel kuidagi tunda andnud seda, et ta nüüd tuntud või pigem just sellest aspektist, et ta nagu tundis enda peale, ta peaks nagu teadma, teistest rohkem sõin, tekitas võib-olla mingisuguse konflikti. Niimoodi ma mõtlen, aga kõikides töödes, mis ma nagu ma mäletan, oli temas mingit niisugust valmisolekut, tahet, töökust, läbipugemise võitlusvaimu ja siis sisemist juulist sära. Kuidas te tunnete, kas see teatriaeg mis oli laanemetsale antud ja, ja osa sellest käisid ju koos, kas see oli nagu õnnelik oli ta nagu teatri jaoks selline soodus aeg või, või, või, või olid neid kata klusme liiast, et, et see nagu segas või kuidas te, kuidas te nagu seda aega ja näitlejad siis selles hindaks? Aitäh. Ma arvan, et see aeg iseendast kus meil on tulnud tegutseda siiamaani lüklot soodusteatri tegemiseks, siiski teater oli ühiskonnas võib-olla tähtsamal kohal, kui ta praegu on ta ühiskonnas selles mõttes, et inimeste teadvuses ja hinges ja selle tõttu oli ka näitlejal see tunnetus oma rolli ja missiooni tähtsusest paratamatult suurem, ehkki ma arvan, praeguses situatsioonis peaks ta veel suurem olema. Kui siis veel ka tema sai mängida, palju lavastada, palju, lisaks see suurepärane pedagoogitöö, mida ta tegi Pärnus oma koolilastega, ilmselt see soon on midagi niisugust, mis minu jaoks oli nagu varjatud kogu see aeg kooli ajal. Aga kui ma praegu tagantjärele mõtlen, siis needsamad märkused, mida ta tegi kas või proovides koolis või või kommenteerides mingite Osa mingit etüüdi analüüsi tugevuse, selgus auditele ilmselt sobilikud tööks, tööks, noortega ja tema on niisugune ela, sisemine elan või võime innustada teisi innustada. See oli võimas. Ja nüüd sõnajärg noorema põlvkonna lavastajale Tiit Ojasoole küsib Pille-Riin Purje. Tiit Ojasoo. Te olete üks Aare Laanemetsa õpilasi Pärnu kooliteatrist. Kuidas nüüd, kui on läbitud ka lavakunstikool, kuidas tagasivaates tundub see Pärnu kooliteater ja, ja õpetaja Aare Laanemets. Nii mina kui, kui Janek Joost, kes koos minuga lõpetas, koos minuga kooliteatris käis oleme mõlemad mõelnud eriti esimestel kursustel, et me õppisime seal sellised põhitõed selgeks, millega noh, millega ülikoolis ka kõvasti kergem või kõige elementaarsemad lihtsamad asjad ja mõnes mõttes ka suhtumise, et mismoodi see näitlemine siis võiks, võiks üldse olla, võib. Pärnu kooliteatri ta erines tavalistest kooli teatrites sellepärast et et seal ei hakatud kohe tüki tegema, millega siis festivali minna, vaid suurem osa sellest aastast kulus trenni tegemisele, tüüdide tegemisele. Kõiksugu muudele meelelahutusele ja sissetüki tegemine ei näinud ka niimoodi välja, et et aare oleks kohe esimesel hetkel lavastanud, et teeme, nii, jääb vaid nagu te ise ka ütles, et ta ootus alati, et noored näitlejad või õpilased pakuksid välja, kuidas, kuidas neile tundub või kuidas nemad mängida tahaksid. No see oligi tal nagu pea eesmärk, et, et inimesed mängiksid ise. Lõpus muidugi ta vormistuse vormistas väga puhtalt ja selgelt. Mis lavastus see oli, mida teie mängisite? Mängisin koguni kolmes lavastuses oli seal kolm aastat. Esimene oli kilplased. Teine oli ulgumerel ja kolmas oli seitse venda. Vahepeal me tegime veel ka eraldi projektori, käisime luulevõistlustel ja palusime Aarel olla olla ülevaatajaks. Aga need, need kolm materjali olid nagu tema valikul või. Kas veel teda kuidagi iseloomustada või, või äkki on mõni põhitõde, mis, mis just tema on öelnud või või kui palju ta niisuguseid tõdesid ütles, tuli rohkem tegemise käigus kõik välja. Põhitõde, mis mulle kohe nii hoobilt meelde tuleb, noh, see on selline väike ja praktiline asi, aga jaanist proovisituatsioonist meelde jäänud, et et kui on vaja midagi põhjapanevat öelda ja siis jalaga vastu maad lüüa, siis tuleb ka enne lüüa ja siis öelda kõigepealt öelda ja siis müüa. Täiesti lapsik asi, aga ega selle peale ei tule ja ei tule siiamaani kõik, ja ise ka mitte sellised just nimelt nagu professionaalse näitleja asjad tegelikult noh, mitte midagi müstilist, mitte midagi. Eksistentsiaalset, aga noh, selline asi, vot see loob nagu selguse. Ja samas muidugi ka see julgus, et et kui palju näitleja võib ise väljendada, sest koolilisest trükinad toimusid deklaratsiooni jaoks mingisugust raha ei olnud, eks ole. Ja tühi lava, seesama seitse venda oli seal vist üks poodium. Poodium oli siis kordse seitsme venna kivi ja kord oli saunalava ja noh, mis iganes, eks ole. Just see julgus, et kui näitleja tahab, siis ta mängib selle tühja lavalist selleks ruumiks, mis, mis tal vaja on. Kas oli mingit juttu laanemetsaga ka sellest edasi õppima minekust, andis ta selles suhtes mingeid soovitusi õpilastele või? Ta ütles jah, pigem et eks te ise teate. Noh, muidugi, mismoodi see öeldud oli, see nüüd ei tähenda seda, et ärge minge või, aga see tähendab ka seda, et minge, minge, huvitav on see, et see aasta, kui kui Arenam ei teinud Pärnus kooliteatrit, siis uuel kursusel ei ole kedagi karmast. Te kohtusite ka nii-öelda teistpidi rollides. Tiit Ojasoo Talvemuinasjutulavastajana ja Aare Laanemets näitlejana. No mis see nüüd nii väga teistpidi protsess on selles mõttes, et ega lavastaja ei ole õpetaja. Aga mina ju haarem, näitlemist ei hakanud sellepärast õpetama. Või nojah, tema aeg-ajalt lavastamist ta püüdis õpetada, eks ole. Aga noh, see on iseenesest mõistetav, meil on, mõnikord oli sellest ka kasu tõepoolest, sest just needsamad sellised professionaalses teatris tüki tegemise kombeid või noh, neid, mida koolis õppida ei saa. Tallu muinasjutt oli ju esimene tükk professionaalses teatris. Neid mõnikord nagu meenutas, et tegelikult võiks niimoodi teha ja saaks märgatavalt lihtsamalt. Olgu öeldud, et Tiit ojasoo ise astub viimastes talvemuinasjutuetendustes üles rollis, mida mängis omal ajal Aare Laanemets. Ja nüüd on telefonil Raivo Trass, kes on olnud Aare Laanemetsaõpetaja ja Pärnu teatrijuhina tema viimaste aastate üks lähedasemaid võitluskaaslasi meenutame Raivo trassi lavastust piknik Reiu jõel, kus laanemetsa õlul oli üks suurrolle. No tema oli kõige õigem mees seda rolli mängivad. See oli omamoodi keeruline roll ja idee roll. Tema oli ideede maaletooja kõikides aegades. Tähendab, ta pidi kehastuma ümber erinevates aegades meheks, kes toob uusi ideid Eestimaal. Päris alguses. Hakkasime tegema proovitükke, siis Aare oli just eelmine aasta lõpetanud oma Mahtra sõja. See oli väga suur töö ja see võttis temalt kindlasti tohutult palju energiat. Aare oli umbusklik esialgu. No me räägime kõik kaks-kolm aastat tagasi olnud asjadest. Ta oli alguses Umbuslik. Aga sellel suvel, kui mängisime nagu teist korda seda lugu siis tal tuli kõige paremini välja, kui see kulges. Tema oli ju minu ristiisa Pärnus mõned lavastused ja siis, kui teatri direktor hakkas otsima uut kunstilist juhti Pärnu teatritele saarel oli see, kes pakkus välja minu kandidatuuri. Oleme olnud tülis ka, aga need on niisugused loominguliste inimeste, mitte viha, tülid, tegemiste, kuidas paremini teha tülid. Aare oli minule õudselt lähedane inimene ja arutasime kõiki asju. Ta oli tugev pedagoog. Tema suurimaid väärtusi oli selles, et Ta nägi ära näitlejate nõrkus ja näitleja häid külgi. Ta oskas analüüsida näitlejate professionaalsust. Mitte igaüks ei oska aga muidugi selle kooli seisukohalt, kust õppinud oli. Ja seetõttu oli ta tegelikult kolleegidele ühelt poolt pinnuks silmas poolt väga heaks toeks ka muidugi tema heategu on see, et ta vedas seda, Kuperne kooliteatrit tegi lavastusi ei saa tervist, tasu aga annab edasi ja sealt tulnud nimekaid inimesi oli hirmus vitaalne inimene selles mõttes, et ta tahtis teada kõigest. Näiteks ta tahtis teada ka vahel ma panin tähele ka sellest, mismoodi Peeter Kard retsepte koostab. Rääkimata sellest, kuidas ehitada remonti, teha, kuidas linna juhtida kõigest, kõigest. Minu jaoks tuli õudselt lähedane, vanem inimene oli niisugune igavene eestlane, jumala pärast ei olnud ju ots. Pärnuga ju seob teda pea 40 rolli ja lavastusi ja lastelavastusi. Aga kas te oskate ka seda öelda, Raivo Trass, miks ta nüüd Pärnust tahtis ära minna? Ta alustas Tallinnas tuli Pärnus, tuli pikka aega Pärnus. Tegid toredat tööd. Ja nüüd ta tahtis elu muuta. Pojad suured, eelmine abikaasa, Ameerikas, 45 aastane mees, 46 aastane, meestäisväge veel täis. Aaret tuleb võtta ikkagi sellena, kes ta oli, ta oli juhtiv näitleja Pärnu teatris. Ja Pärnu teab. Ta on ikkagi üks perifeeria teatritest üks provintsikeskustest. Aga Aare oli siiamaani Pärnu teatris esinäitleja üks esinäitlejatest loomulikult. Kellel on see üldse see võimalus? Kõik esinäitlejad, need on juba tuntud näitlejad, Eestis. Tahaksid veel uusi loomingulisi kogemusi võite loomulikult pealinnas siin. Kuidas keegi oskab oma elu sättida juba selles eas, kus ülene 40.-te, et sa suudad uue kodu leida Tallinna teatris peale selle väga oluline see taar ema õde tähendab tema omaksed, elavad kõik Tallinnas. Tal oli uus armastus, rajab oma kodu Tallinnas ja alustada seal. Raivo Trass, teie olete ju ka ühte otsa pidi olnud Aare Laanemetsaõpetaja. Ja mulle kui õpetajale ta ei äratanud tähelepanu, et see on niisugune igavene probleem ja mina ütleksin niimoodi, et isegi on hea, nii et need, kes lavakunstikoolis kursuste aegadel silma paistavad, need ei pruugi pärast enam elus läbi lüüa ja are ikka millegi alla, aga käib paistnud ka eredusega silma oma kursusetöödes. Aga kui isikuna olid tähelepanud arestulevad jutt, ta oli liiga teisest maailmast tulnud, see lavakunstikooli kursuste tööde väljatõstmine on üks täiesti eriline teema, mida on mõningad nonii sugused teatrivaatlejad püüdnud üldistada, tegelikult oleksime homses, Elo peab alati teatris peale viiendat aastat kuuendat, seitsmendat aastat siis näitabki, kes, kes on elujõuline, mitte see, mis kursuse sees toimub. Ühelt tuleb ühel päeval plahvatust, teisel, teisel, aga isikupära kindlasti seal avaldub. Aga Aare puhul kõik teadsid, ta tegi filmi ja liiga ekstravagantne tamisele välja elav inimene ja noh, vist inimesed ju eestimaalane raske seedida. Ta ise on oma intervjuus rõhutanud sellist professionaalsuse olulisust või, või noh, seda, kuidas tal hakkab halb sellest, kui keegi udutab või, või ajab mingisugust muidu soga ja peidab oma selliseid hariduse ja, ja oskamatuse, selliseid kulisse. Aga kuidas teil temaga lavastajana klappis, kas te rääkisite ühte keelt? Kui mina oma veaks pean selle aja jooksul Pärnus olnud, on saarel oleks pidanud planeerima rohkem kuulsama tüki rolliga selle aja jooksul, mis ta oli. Kuid Aare sai suurepäraselt aru sellest, et näiteks see, mida, mis Pärnu teatris on viimasel ajal toimus, on hoopis teine tee, mis on varem aastate jooksul tehtud. Ja me oleme rääkinud sellest omavahel väga palju. Me tegime Eesti teatrit ja ajas vajalikku teatrit, teab nii, nagu ise tegi neid asju teatrist vabal ajal, mäletate, tegi Mahtra sõja ja suure Tõllu põhimõtteliselt me töötasime ühes suunas. Jätkame oma pool tundi Aare Laanemetsale mõeldes teatrikriitik Pille-Riin Purje. Laupäeval, kui Aare Laanemets suri, olin ma hommikul draamateatris. Vaatasin lastelavastuse Rasmus, Pontus ja lontu läbi mängu. Esietendus oli pühapäeva hommikul. Sama laupäeva 28. oktoobri õhtul oli Salme tänaval linnateatri Buratino esietendus, nii et uute lastelavastuste elav aeg ümberringi. Selles on oma tähendus. Buratino ma nägin esmaspäeva õhtul ja sinna on muuseas lükitud ka paar kelmikad tsitaati Lutsu kevadest. Eks see siin ja praegu panin korraks õpetama, aga samas on siis midagi väga olemuslikku teatri kestmisele. Ja kui möödub aeg, saab vana head kevadet ära tundes jälle heldinult muiata. Kõige olulisem laul Buratinos on papa Carlo laul Juhan Viidingu lihtsate, ometi eksistentsiaalsete sõnadega. Seda nüüd Nüganeni lavastuse alguses ei olnud ja ma juba mõtlesin, et kas nad tõesti leiagi vallatus näitemängus niisugusele mõtlikumale tõehetkele kohta. Aga see laul jäeti lavastuse lõpu ja 20. lennu noored näitlejahakatised laulsid üsna rambi ääres silmast silmasaaliga. Lihtsalt ja siiralt. See oli, puudutab hetk ja näed, saatuse tahtel see nüüd jääbki Aare Laanemetsaga ka seostuma. Mäletate, laulus on sõnad ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab. Näitleja elukutse on selline, et vist on võimatu kõike omaks. Süüde, mida mängida tuleb, ei ole ju ise valida. Aga lavastaja on oma valikutes ehk sõltumatum. Mäletan, kui Aare Laanemets Endla teatris tegi täiskasvanute lavastusi. Oli seal näiteks komöödia üks, kaks kolm ja hoopis tõsisem teatri kulissidetaguse maailmalugu kelm. Et siis ta ikka kahtles ikka, arutles küsivalt. Aga äkki ma ei peaks lavastama ja ikka jõudis vastuseni. Noh, ma ühe teen siis veel ja tegi mitu, tegi ka suured vabaõhulavastused, Mahtra sõda ja Suur Tõll. Aga nende kõrvale sootuks kannerlikuma ja hellema lavastuse vanakurja vokk, Kurgja talu õues. Aga neid lavastused, mida ta tegi oma kooliteatriga ja tema lastelavastused, ega ta neis ilmselt ei kahelnud, sest see oli südameasi. Esimene oli ju sinilind 1986 ja viimane Salaaed, mis esietendus aasta tagasi oktoobris. Oli kevade Endlas ja Pipi Pikksukk Rakveres ja palju lavastusi kooliteatriga. Neid ma kahjuks ei näinudki, ainult lumivalgetest. Küllap oleks Aare Laanemets ka nüüd Tallinnas midagi lastele lavastanud, kuigi ta järgmine plaan oli hoopis lühiooper täiskasvanuile. Stefan Zweigi male novelli põhjal. Aare Laanemets näis ja oli ka tihtilugu teravnurkne natuur ja ikka reipalt löögivalmis. Kuigi vaevalt kaks nädalat tagasi ta ise Pilles kajutuses lauset saad vanemaks, nurgad lihvitakse maha. Aga eks ole laanemetsale nüüd mälupildis iseloomulik alati kuidagi ootamatu naeratusi ja terav naer, oma sarnist, teadlik naer. Aga samas see oli päris tihti ka osa kaitsekihist sest tema oskas hoida, oskas mõista ja tõsiselt võtta seda poissi, seda last, kes tema sees kogu aeg elas. Ega ta muidu polekski lastele lavastada tahtnud. Laanemets on ise öelnud ja see on ka lavastustest välja loetav, et ega ta niisugust magusat idüllilist lapsepõlve ei usu. Seda aega idealiseerida ei taha. Ja tema lavastustest see ongi pigem keeruline, valus, tundlik aeg, konfliktne aeg, maailmaga pahuksis olemise aeg. Ja samas väga haavatav, armastust ja hingetuge vajab aeg selles tähenduses lapsepõlv ei lõpe kunagi ja seda tunnetust oli tema lavastatud kevade koolilastes sale aia lastes ja eriti Pippis, keda Ülle Lichtfeldt Rakvere teatris mängib. Mul on hea meel, et peremuusikal salaaed sai Salme Reegi nimelise lasteteatri aastapreemia. Kui ainsa vaatamise järel ma ise züriiliikmena veel ei olnudki nii veendunud, et see on see ainuõige preemia lavastus. Siis aru ma sain sellest salaaeda uuesti, vaadates külalisetendusel üheksandal septembril Estonia teatris siis nägin, kui läbikomponeeritud see lavastus on, et seal on nappide vaimukate inglaslike huumorinüansside peenike süsteem. Laanemets ise on öelnud, et tema ei kavatse kunagi teha publikule jämedati odavat laadanalja. Ta ei teinud ka laps publikule mingit allahindlust ei lihtsustanud, maailma. Meeles püsib lüüriline pihtimus, laul, mida laanemets ise laulis salaaias isa ja leskmehe mõisnik Grey veni rollis. See on nüüd tagasivaates sama oluline kui Nikose liblikalaul Sorbases mis õnneks on ka salvestatud. Ja see salaaed, kus isa ja poeg viimaks teineteisele kätt annavad. Selle aia võti oli Aare Laanemetsseal olemas ja ega ta seda kaasa ei viinud. See on kusagil peidus ja ootab leidjaid. Meelde jäi mul, see on nii kui kord puuoksa Admeythingaakonima. Pähe turgatanud, et on liblikas nagu soo, Ottanaasoni ta vabaks. Meenutasime näitlejad, õpetajat, lavastajat Aare Laanemetsa. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Jätka. Häbematus isoli peda soojendasin ma oma peopesas. Juba liblikas oli vanakestades Raave meenoosilme. Aga liblika tiiva olid abidurel, lennud puudus, neil. Enneaegselt ma oli saanud nina, ta oli katkenud. Jaa. Vanad ootame, et see ka nii on, lõplikult. Vajan aega veel.