Saate esimese palana kõlab Eduard Tubina prelüüd C-duur andante Soste Nuuto eesti motiividel mängib Vardo Rumessen. Härra Heino tugina saatuse teed on imelikud ja meie esimene kohtumine siin on praegu roidis, mis ei ole meie kummagi kodupaik. Aga oleme Neeme Järvi juubelisünnipäeva pidustuste ajal kokku saanud. Ma kasutan väga hea meelega seda võimalust, et teie isikut kui ühe eestlase isikut tuua meie raadiokuulaja ette. Teie muumi, ütleb meie kuulaja. Esialgu ärge pange pahaks, teie isa kaudu. Aga oleks väga huvitav kuulda, kuidas on läinud helilooja Eduard Tubina lastel siis ära Eino Tubin, Eduard Tubina, kas noorem poeg? Ma olen noorem poeg. Mu vend Rein kadus 10 aasta eest, ta oli ju ka Stockholmis aktiivne koorijuht. 10 aasta eest suri vähka. Nii et mina olen see, kellel on vastutus isa ja päranduse eest ja mul on kontakte interprojektidega, kirjastustega ja autoriga ühingutega ja kõik, mis, mis, mis sinna kuulub. Et siis isa pärandust alal hoida ja et tema töid levida. Neid huvitab teie oma käekäik. Kust te kasvasite missugustes, kuidas öelda kultuurilistes mõjusfäärides ja kuidas lisan teie eriala ja mis seal teist edasi saanud. No ma olen eri minu erialaajakirjandus, ma olen sündinud Eestis, siin siin 42, sõja ajal. Põgenesime 44, minu vanem vend tuli Vaasa laeva peale. Siis oli minu isa esimese naise poeg. Linda, Tubina poeg Rein Tubin ja me põgenesime koos 44, ma olin siis kaheaastane olevat olnud väga merehaige laeva peal ja oli ka raskelt haige, kui ma rootsi jõudsin, kuidagi jäin, jäin ikka ellu. Ma kasvasin Stockholmi eeslinnas üles, käisin Eesti koolis. Õppisin seal eesti keelt, aga läksin siis rootsi kooli üle Rootsi gümnaasiumi jaoks ajakirjandust õppima ja töötasin mitte mitte otse ajakirjanikuga just erialal. Mul oli alguses ühe ametiühingulehe juures ja pärast läksin Rootsi riigikaitse peale üle, ma olin sõjaväes abis paar aastat ajakirjanikuna. Ja siis olin Rootsi kaitseministri pressišeff kaks aastat. Ja minu viimane töö oli, et ma töötasin Rootsi psühholoogilise kaitse juures. Informatsioon šefina, üks 10 aastat. Aasta eest otsustasime kolida türgi maale, mu naine on türgimaalt pärit. Me oleme olnud 32 aastat abielus. Naisel oli ka väga hea soe vahekord isa ja emaga. Me olime mitu korda nädalas koos. Ja no meil on nii palju ühiseid huvisid, reisud Vahemeremaad, muusika. Ja nad said suurepäraselt läbi. Ja siis, kui vanemad kadusid, siis meil ei olnud äkki enam sugulasi Rootsis. Vend kadus paar aastat hiljem ja siis otsustasime kolida türgimaal ei ole, me oleme ehitanud oma maja Vahemere ääres Lõuna-Türgi rannikul ja elame seal kaheaastast, kolisime sinna. Meie tütar abiellus ka ja elaksid Istanbulis. Mis rahvusest mehega abiellus, teie tütar? Ta piilus türklasega, see oli tema oma valik, et käia ülikoolis türgimaal ja Me saatsime tati ingliskeelsesse ülikooli Ankaras. Ja ta käis seal neli aastat ja tema kõige paremas sõbranna vennaga abiellus. Sellest ma võin järeldada, ma nüüd hüppan küll ootamatult tütre peale, et tütar valdab nagu oma emakeelt päris mitut keelt. Rääkisin temaga kodus alati rootsi keelt ja minu naine pöial rääkisid temaga alati türgi keelt kodus, nii et tema õppis kahe emakeelega üles. Kahjuks Padal eesti keelt. Ja seda ma nüüd väga kahetsen, et ma ma seda ei katsunud teha. Aga sel ajal seitsmekümnendatel aastatel ei tundunud olevat palju lootust, et Eestiga mingi soojem konteksti, kas tulevikus? See oli siiski raudeesriide taga sel ajal? Kui oleks olnud parem, rohkem lootust, siis ma oleks kal eesti keelt kaera õpetanud ja nii et nüüd ta kasvas kahe emakeelega üles. Me saatsime tema saksa kooli Deutsch suure Stockholmist, mis oli sel ajal kõige parem keelekool. Seal ta õppis suurepärase saksa keele ära täitsa emakeele moodi pärast Drake'is, inglise keelses ülikoolis, nii et tal on neli emakeelt tegelikult. Ja ta töötab nüüd importdirektorina ühes Türgi firmas kus ta kõiki keeli vaja Rootsist. Ta toob põllumasinaid ja Saksamaalt autosid. Nii et tal on kõiki keeli vaja. Kas teie naisel on eriala, on ta töötanud või on ta olnud kodune proua? Ta on töötanud Rootsis tooli tõlk, Stockholmis, probleem nende sisserändajatega, kes on tulnud Vahemere maadest, tulid võib-olla otse väiksest külast, kuskilt nad välismaa keel üldse ei tunne, saatsid võõrasse ümbruskonda ja sellega on sotsiaalametnikudel ja politseil ja üldse arstidel on väga palju probleeme, sest nad ei saa. Nad ei valda küllaltki rootsi keelt. Ja minu naine oli tõlk, mitte ainult tõlkis, vaid tagav vaheldas, ütles, mida nad ise tahtsid, oleks tahtnud ütelda, sest need lihtsad inimesed ei oskanud vahest ka väljend, mis, mis osa kehast valutas õieti arstile ja siis oli vaja kedagi, kes, kes kes nende kultuurist aru sai ja kes, kes seda oskas arstile väljendada ja ka arsti oma arvamisi, patsiendi lehe edasi kanda. Nii patsient nendest aru sai, nii et see oli väga tähtis tõlkimistöö, mis ta tegi Rootsis. Aga kuidas ta sattus Rootsi, ma saan aru nii, et tutvusite Rootsimaal tegelikult. Kütime tutvusime türgimaal, ma 1965 tegin ühe pikema autosõidu üksinda läbi Türgi maa ja siis ma sain juhuslikult tema aadressi ühe ühise tuttava poolt ja niiviisi saime kokku Türgis. Ja aasta aasta hiljem tuli ta meile külla Rootsi ja siis abiellusime 66. Nii et me oleme vist 32 aastat, tuleb see aasta välja. Et me puutume siin kokku mitme kultuurilõike punktiga, siis valisin siia ka muusika, mis omamoodi samuti ühendab mitmeid kultuure. See on rootsi helilooja Wilhelm Sten hammari teosest Chitra, mille ta on pühendanud oma abikaasale ja mis on mõjustatud ta koore mõtetest, poeesiast sellest heliteosest kuulame Ühte osa tempo, moderaato allegretomussossemperetolczissima ja et tõepoolest siin jätkata seda kultuuride paljusust. Rootsi raadio sümfooniaorkestrit juhatab Soome dirigent Esa-Pekka soomlane. Võib-olla natuke räägite, millega te praegu tegelete ja kuidas oma elu nüüd olete korraldanud? Jah, ma ütlesin ma oma töökoha üles ka aasta eest, aga mul on siiski tihedad ühendused oma endise tööandjaga. Ma just praegu kirjutan ühte raamatut, kuidas saab arvutisega pilte moonutada ja kuidas need pildid kasutatakse ajakirjanduses ja mis ei, eetilised normid on seal sealjuures vaja ja kes nende vastu murravad? Ma kirjutas ta koos ühe ühe daamiga Rootsis, kõik see töö käib interneti kaudu arvutisel. Ja minu endine tööandja Stad, Rootsi psühholoogiline kaitse annab sulle raamatu välja nüüd sügisel. Ja ma kavatsen selliseid töid teha just interneti kaudu. Ja siis on loomulikult muusikaga palju tegemist, neid kontakte pidada. Missugused on praegu sidemed praeguse Eestiga, sest olud on ju tõepoolest muutunud, näete, meie singi grupp eestlasi nüüd Detroidis ja ja nagu täiesti endastmõistetavalt on maailm on meie jaoks avardunud ja. No ei, meil on tihe tädi sidemeid Eestiga. Aasta eest käisid veel paar eesti ärimeest külas ja meil on kontakte näiteks türgi kahvel, kivid vabrikutega ja nad on hakanud importeerima Türgimalt kahhelkive ja me oleme ka seda aitanud seal. Nii et meie kaudu saab eesti türgi kahvli kive. Ja kui eesti kultuurist rääkida, kas teil on palju sõpru? Ma küsin just niimoodi isikliku tasandi järgi, palju sõpru Eestis. Noh, ega eriti palju ei ole, sest see tublina pere oli väga väike, minu ema oli ainukene laps. Minu isa jah, tal oli üks vend, kes suri sellest hispaania haigusesse, esimese ilmasõja ajal aga onu Pole mingisuguseid järeltulijaid. Nii et jaa, minu vennal oli kell kaks last, aga need ei ole muusikast eriti huvitatud, et tegelikult terves Tubina perekonnas tulen mina ainukene, kes, kes praegu aktiivselt tegeleb parandusega. Nii et see on väga väike suulaskond. Ja teist sõpra on Eestis ikka nii, et ma nendega teeb kirjavahetus ja käime läbi, aga eriti palju ei ole. Kas te ise olete käinud oma perega Eestis? Oi päris mitu korda. Me käisime 88 siis, kui, kui fotosoli, kas oli Reigi õpetaja toodi lavale Estonia teatris ja siis ka 90, kui, kui Varvara toodi Barbara fantiis on uus etapp minu isa teine ooper toodi lavale siis oli ka see suurepärane jõulupidu ja ja. Siis olid juba sinimustvalget lippu esimest korda väljas, Tallinnasse oli üks unustamatu moment meile seda üle elada. Ja siis oli ka see Eduard Tubina festival. Suvel. Ikka veel palju kontakte, alles näiteks me saime seal kokku Petrafalega vioolamängijaga jate porist, kes kes kandis, et isa vioolasonaati Tallinnas. Me oleme temaga kontakti pidanud. Olles sonaadi pärast Rootsis sisse mänginud Vardo Rumessen saatel CD peale ja me oleme kutsunud teda praegult türgi maale, nii et me paari nädala pärast saame temaga Istanbulis kokku ja tema esineb siis avalikult esimest korda türgimaal. Isatöödega. Kuulame siinkohal üht Eduard Tubina orkestripala. See on pidulik prelüüd. Teil endil ja teie perel ei olnud mingeid maid, maju ja muud seesugust, nii et teil nagu oma pesapaika Eestis ei ole suguvõsa pesapaika või on. Siis ei ole üldse mingisugust pesapaika. Isa tuli ju Peipsi äärest oli kaluri poeg ja ema poolt ka, ma ei tea, et oleks sugulasi või mingit kinnisvara olemas, nii et see kõik on ära kadunud. Mis isa paberid ja fotod ja mis on järele, on praegu minu käes, need viisime türgi maale ja neid ma korraldan ja katalogiseerin. Kui palju te huvitute poliitikast ja kuivõrd Eesti poliitikast? Noh, ma olen alati poliitikast väga huvitatud olnud, eriti sellest julgeolekupoliitikast sõjaväepoliitikast ja ma jälgin suure huviga, mis praegu sünnib. Ja praegu on Eestile loomulikult võib-olla üks kõiges saatus rikkamatest momentidest ajaloos üldse ajaloos. Küsimus on see, et kas Eesti jääb vene varju või jääb või jääb Eesti lõplikult Euroopasse kuuluma. Ja just see, et Neeme Järvi ja teised eestlased Eesti ja üldse teiste balti riikide üldse balti kultuuri Balti nime välja viivad maailmas on väga suure tähtsusega. Seepärast, et no me oleme nüüd paar nädalat Ameerikas ringi sõitnud ja me me näeme, et inimesed on siin üldse huvitatud ainult oma kohtuprotsessidest oma tornadodest ja teistesti ilma pöördest üle uputustest ja mis väljaspool Ameerika piire sünnib seal, nendel täitsa ükskõik. Ja sellepärast on, on vaja üldse Euroopa kultuuri, Euroopa olusid ja kõike seda välja tuua ja eriti balti riikide tulevik. Kui. Te peate silmas, et Eesti peaks igal kombel ühinema. Euro ja, ja sellest ma olen veendunud, Eesti kuulub Euroopa uniooni, Eesti kuulub NATOsse, seal täitsa kindel. Aga no eks Venemaa katsub nii palju kui võimalik takistada seda praegu. Te ütlete, te olete pidevalt seda jälginud, teil on kindlasti oma arusaam ja oma ettekujutus sellestki joonest, mida meie poliitika peaks pidama ja võib-olla isegi noh, ettekujutus nendest sammudest, kuidas, kuidas seda peaks tehtama. Kas te tahaksite sellest natuke rääkida? No minu minu visioon on see, et, et Eesti kuuluks kindlasti kui võimalik, kui Euroopasse mitte ainult seal küll mitu võimalust, võib-olla Rootsi ja teised, Rootsi ja Soome peavad ikka oma neutraalsust oma sõltumatust väga kõrgelt, nad ei taha kuuluda veel NATOsse. Aga minu teadus, Balti riigid peaks nii kiiresti kui võimalik ühinema teiste Euroopa riikidega oma julgeolekupoliitika sama kaitsepoliitika alla, aga loomulikult sama majanduspoliitika all. See loomulikult võtab veel mitu aastat, enne kui seda on võimalik realiseerida, sellepärast et terve see süsteemivahetus ja kõik see nõuab palju aega ja palju, palju tööd ja palju kulu. See nõuab ka teatud murrangut rahva teadvuses, sest siin ju ei saa ainult, kuidas öelda, üksikud tipp-poliitikud seda asja otsustada, kuigi nende käes teha on ju väga palju. Ja see on täitsa selge. Ja aga üldse, mis, mis, mis Ameerikas mind, mida ma tähele panen, siin on, et, et see on üks väike eliit, kes tegeleb üldse välispoliitikaga ja kes on üldse välispoliitikast ja välismaailmast teadlikud. Tavaline ameeriklane teab sellest väga vähe. Selle vastu Euroopas ma usule, et on, on hoopis teine arusaamine ja teadmine ka välismaade kohta Euroopa ühingu, kohtu ja kõige kõige välispoliitika ja julgeolekupoliitika kohta. See, see on see suur vahe Euroopa ja Ameerika vahel. Ma ütleksin isegi nii, et mida väiksem riik, seda suurem hulk inimesi huvitub poliitikast, oma maa poliitikast ja maailma globaalsest poliitikast, sest minu arusaamiste ja kogemuste järgi Eestimaal on iga viimse külaelanikuna kõik huvitatud Eestimaa käekäigust ja, ja mis sellest, mis maailmas sünnib see on äärmine aktiivsus ja omamoodi paradoks. Jah, see on küll nii ja siis ka väike väikse riigi elanikud on vaja mitmet keelt osata. Näiteks siin Ameerikas on ainult inglise keelt käibel ja kui turistidena tuleme vahest kuhugi turistibüroosse või küsime midagi, aga te olete välismaalased, siis nad hakkavad otsima, toovad saksakeelse brošüüri välja, kuigi me oleme rääkinud nendega inglise keelt kogu aeg ja me kõik saavad aru, et nõmme inglise keelest saan aru, et välismaalased, Jaha, võib-olla nendel mõni teine keel sobib ja nii nendel ei ole keeltest üldse aimu. Siin. Ameeriklased on õppinud muidu prantsuskeelt kui esimest keelt, aga tegelikult on nende hispaania keelt palju rohkem vaja, sest siin on väga palju mehhiklasi kes elab vaat nende seas ja kes ei valda inglise keelt. Ja samuti on ka väga palju orientaaliasse, tähendab, indulasi on paljud hotellid olid siin Tulaste käes, siin ja hiinlasi on palju, jaapanlasi, palju korjalisi, kõik nendest ei valda inglise keelt. Ja see ameeriklastele on täitsa arusaamatu. Kuuleme nüüd taas natukene muusikat, et Eino Tubina abikaasa on türklane, tema praegune elupaik, Türgima jutu jätkame ka türgi maa teemal siis valisingi muusika vastava, see on Kemal ressid rei variatsioonid vana Istanbuli rahvalaulu teemal klaverile ja orkestrile. Esitab Ungari sümfooniaorkester, juhatab Hitmet, sim, sek ja pianist on aisse küll sarika. No enam-vähem, ma arvan, on need türgi nimed nüüd niimoodi. Kas ma võin korra veel tagasi tulla Türgima juurde, mida me nii vähe tunneme? Rääkige meile türgioludest ja võib-olla ka natukene türgi poliitilises sellises. Ja no Türgi suur probleem on, et, et see on alati jäänud Euroopa ja Aasia vahele kuidagi eurooplased ei pea türgi maad Euroopa maaks ja ja teiselt poolt araablased ja need ei pea jälle Türgimat täitsa asjamaks. Nii et see on kahe kahevahel türgimaal on ka suured kultuursed ja usklikud pinget. Praegu. Sel momendil on, on valitsuses kaks parteid, üks partei, kodanlik park, ei, kes on, kes on see atakk tükki traditsioonis? Mitte usuvastane, aga sekulaarne, see tähendab nad on erapooletud usu suhtes. Teine partei on usklik partei kes katsub alal hoida neid usklikke traditsioone ja et naised kataks oma pead rätikuga ja et iga inimene peab kord mekas käima ja vastu pidama ja ohvrit seda looma ohvet tegema vaeste heaks iga aasta. Ja kes hoiab neid traditsioone üleval ja tahab neid ka teistele pääle sundida, kes, kes sellest ise huvitatud ei ole. Vahel seisab ka sõjavägi, kes on türgimaal traditsiooniliselt väga kõva positsiooniga ja kes vastutab selle eest, et atakk türki, Stablit, sekulaarseid, mitte usklike traditsioone üleval hoida. Töölisliikumine usklikute vastu. Nii et seal on päris mitu niisugust pinget. Samuti käib ka üks üks sisesõda kurtide vastu, kes on äärmuslased ütelda isegi mao istid. Äärmusvasak vasakpoolset leid toetab Iraan ja Süüria. Ja see sõda käib Ida-Türgi maal, sellest vahetevahel on lehtedest teata, loed jälle telligümmelt, surnud on kuskil 30 langenud ja ühel pool või teisel pool ja sõjavägi on jälle kuhugi tunginud, näiteks Iraaki pinna peale või? Pommitanud kuskil midagi. See on käinud mitu aastat ja sellele mingit õiget lõppu on raske näha, su nad, kuni see liikumine küllaltki saab ära väsitatud, nii et nad ei jõua enam enam pomo ohvensiivi alal hoida. Nad vahetevahel plahvatavad mõne pommi suurlinnades, et turiste ära hirmutada, aga see, see ju siiski ei ole eriti ohtlik seisund sünnib võrdlemisi harva. Nii et türgimaal väga palju pingeid, väga palju liikumisi, mis kõik kisuvad igale poole. Aga et seal elada on, on siiski võrdlemisi rahulik, aga nendel on niisugune külalislahkus türklastel, nendel on väga soe suhe kõiki välismaalaste poole. Ja kõik tunnevad ennast teretulnud seal. Eriti lõunarannikul, kus me oleme, on turismile olnud väga palju edu. Praegu käib ka eesti turiste seal Soome kaudu on võimalik lennata Antalyasse, mis on, meie läheb suur linn. Ja seal on tohutult palju vanakultuurivana varemeid, kreeka-rooma varemeid, isegi veel vanemaid, kus meie elame, on üks endine liikia kultuur, mis kadus, kadus siis, kui kreeklased tulid. Levi järgi on väga palju Audasid ja teisi mälestusi olemast teatreid. Iga nelja 50 kilomeetri järgi on üks uus, et sa oled vanakreeka-rooma nisugune, amfi lahtine amfiteater. Mõnes käivad ka tänapäeval tehakse ooperietendusi Antalya lähedal ja see on üks suurepärane elamus koos 20000 inimesega lahtise taeva all ühte ooperit heledust näha. Nii et see on üks väga inspireeriv, väga-väga huvitav ala või piirkond, kus, kus elada. Ja see on üks väga odav, väga soe ja väga külalislahkema. Ma tänan teid huvitava jutu eest ja soovin, et me kohtuksime ja järgmine kord juba kas Eestis või Türgis. Palju tänu teile. Saadet jääb lõpetama üks haruldasi teoseid maailma muusika repertuaaris üldse. See on kontsert balalaika-le ja orkestrile Eduard Tubina kirjutatud kuulamisi, teist ja kolmandat osa andante Soste Nuuto ning allegro Chocoso. Rootsi raadio sümfooniaorkestrit juhatab Neeme Järvi ning solist on.