Ütle, mis sul on? Ma olen siin selleks, et otsida sellele küsimusele vastust iseendast. Koos sinuga? Ja küsida seda sinult. Minu nimi on Kalle Kurg. Põld kaardusele silmapiiri nagu näinuksin maad kusagilt kaugelt. Nii et sirged silmapiiri ei saanud olla. Muld Veld ärkamata oraste all lõhnas teravalt Rammusalt kuupaistes ühekorraga must. Kadunud õhtu ja veel ärkamata hommiku vahele jääval tunnil olid ka linnud vait. Õhk. Kaugelt hiiglaslikult kosmosekivilt tagasipeegelduvat helendus täis. Ja aeglane tuul. Millel ei tundunud kodu olevat libises asjatult pidet otsides üle välja. Et ma kodunt ära olin tulnud, ei teadnud keegi. See siin oli eikellegimaa maantee ja väljade vahel. Mul oli vabadus minna üle põllu ja keegi ei oleks ka hiljem leidnud. Jälgi, milles tuul üle käib varutist missinkjalt hõõguva silmana lauale jäi. Ei olnud rohkem tunnistajat kui nähtamatust pilvedest kusagil, taevas võis uikuvast lindudest oksal. Nüüd ma teadsin. Ma teadsin, et saan mõõta oma teed mitte kilomeetrite, vaid teekondadega. Ja et ainult Mussina on kohtunikuks sellele kas teen õigesti või mitte. Pelgalt mu vari saatis mind veel. Aga ma teadsin, et kui kuu alguse paistelt varju alla saan siis varjus minu oma vari kaob. Mina, kes ma ei olnud kunagi mitte kunagi käinud päeval valguse käes väljas leian endale päris oma koha. Ja see kuulub mulle. Inimese õigusega. Nüüd ma nägin. Ma nägin oma aastatepikkust eksitust istuda kõigi ja kõige kiuste toas ma nägin koguma elu kestnud vangipõlve. Ei, mitte arstid ei olnud pannud mind vangi, keelates mulle valguse käes olemise, vaid mina ise. Ja täna tahtsin ma minna läbi öö läbi kuupaiste niikaua kuni hakkab helendama Koit, et ja maast on päikese kätte selle kuuma tule kasvavasse paistesse mida olin kartnud kogu elu. Ja mis mind arvatavasti ära kõrvetada. Ma ei mõelnud oma haiguse lähimõelnud surmale vaid sammusin vaevaliselt ja komistamisele jälgede, mille olid jätnud päeva inimesed. Kusagil seal, kus taevas silmapiiril oli, veidike heledam. Pidin kohtama päevaga. Ma ei teadnud, mis on päev. Ja ainult suur inimlik ähmane igatsus kujutas teda mulle tütarlapsena keda ma ei olnud kunagi näinud. Kuid kelle piirjooned ja läbipaistvas fragmendid hõljusid laialipillutatult suurel maastikul mu ees. Mul ei olnud teed. Mul ei olnud sihti. Ja ainult ähmane aimus sellest, et ühel hetkel peab saabuma miski, millest ma ei teadnud, mis on. Kihutas mind tagant üle väljade, üle niitude ja üle põldude, jooksima järel rohus ja viljas ja mullases kustuv jälg. Valguses kastepiiskade tihenedes avanes maastik mu ees nagu hiiglaslik litritega seelik. Aga maaemake maa oli selleks liiga suur. Et suutnuks sind pilguga haarata enamat kui tõusev voor. Hiiglaslik helkiv polk. Valguses voogamas udus mis kasvas õrnade sädelevat ööpilvede killunemisest kõrgel. Seal ilmutas end see, mida ma kartsin ja ameti ihkasin. Vari, vari vastu tärkava valguse tõusu, üksik püstine, varjutaoline kuju millel ka oli vari ja see vari jooksis ühtäkki kiiresti ülalt alla mu jalgade juurde ning peatus seal teatades ka minu Ma vaatasin üles sinna, kus silmapiiri taga pidi avanema teine silmapiir. See ei olnud üldsegi tema. Seisjal olid räbalad seljas. Ta peast lehvisid salkudena pikad juuksed ja Bilda käes oli veidralt paindu. Näis, nagu oleksid poisikesed linnu hirmutisega nalja heitnud ja talle viiuli kätte meisterdanud. Tolknemas poogna. Aetava taeva taustal oli ta üha nähtamatum. Ja valguse mängud tumedad viiruta pea ja keha ümber tõid meelde pühapildi. Kuid see ei olnud pilt. Temani ei olnud enam kauge ja ma jõudsin piisavalt lähedale, et võinuksin puudutada lehvi või hõlmu. Sea ütles ta äkki. Seal on pordumaja värvid. Ning ta poogen osutas tagasi sinna, kust olin tulnud näedsasele tulede punakat, plüüsi. Neid sillerdavad litreid, mis kaunistavad seda tumedat lehkavad tasumit. Vaata, sõber. Seal on karnevali ilu. Ja see On kahtlemata ilu. Ta keeras mind sinna kust pidi tõusnud päike. Ma ei julgenud talle näkku vaadata Kuigi tal oli nägu Kahvatu, parem silm veidi allpool kui vasak. Kergitatud kulmud. Jäkipras, laup, pikk, kitsas märtrinägu, mida ma oma vaimus teadsin. Kuigi ei olnud kunagi varem näinud. Tuul tugevnes ja silmanurgast nägin kuidas seisja sirutas oma viiuli lõuga, et mängida. Aga pill mängis juba ennegi, sest vagude vahelt magamast tõusis õhku tuhandeid linde nagu oleksid noodid pääsenud noodijoontelt. Ning kõrgelt kasvavas Helendumises juba vaevunähtavalt tähtedelt. Vastasid neile nende tiivulised hinged. Esimene päikesekiir ilmus uksele. Tungis otse silma sisse. Ei. See ei olnud muusika. See oli midagi seletamatut. See oli heli. Aga viiuldaja venitas ikkagi poogna kõrgele. See langes keeltele ja Siis hakkas jälle pihta. All korteris, kus minu teadmisel pidi elama üksik vanamees. Ma ei suutnud uskuda tema ise seal räpiks Rauskaks ju need olid mingid üürilised, mingid noorukid. Ja seekord ei pidanud ma vastu, oli öö ning inimesed pidid saama olla rahus. Ajasin end voodist üles, tõmbasin mantli peale ja tormasin korrus allapoole ning tõuka sinust. See oli lahti. Väikeses kitsas nagu mingite ürtide järele lõhnavasse isikus ei olnud kedagi. Ning mat rügisin puurilinnupildiga seina ja imelikult palju jopesid täis riputatud nagi vahelt edasi. Et elukas, kes oli mind pärast mu siiakolimist kui terroriseerinud jalge alla tallata. Ma ei olnud teda kunagi näinud, aga tundsin ta vastu kiusakad, silmitut, vahk, viha. Ma tahtsin teda lüüa, igaveseks lõpparve teha. Ta oli seal otse ta pea kohal rippuva vana valgusti valguses seljaga minu poole, üksi. Hõredad pealae peal turris ilmselt pesemata juuksed millest läbi küündiv elekter andis pealaele imelikult punaka heli nagu tõusnuks pealae seest leek. Aga ju olid need lihtsalt punaseks värvitud. Mitmevärvilise tekstiiliäärisega must nahkvest teksased jalas, saabas, jalg trummipulgaga tardunud käsi. Ta pöördus, valgus langes ta näole ning ta vahetu puhas pilk tabas mind otse silmi. See oli kuidagi. Otsid abitu. Ma pöörasin pilgu tahtmatult ära. Keldrikorruse korter oli hoopis teistsugune, kolin võimalikuks pidanud. See oli kunstniku korter. Võimatuseni diivanid, tugitoolide, vanaaegse sirmi, kirjutuslaual, lampide, skulptuuride ja igasugu ammu enne teist maailmasõda hangitud mälestusesemetega üle külvatud toas libises pilk ühelt asjalt teisele ilma, et oleks kusagile haakuda saanud. Ainult tagasipilt. Tagasein oli täiesti tühi, juba aastakümneid koltunud, kohati veel vaevu nähtavate lilledega maitsete tapeet. Aegade jäljed ja toas rändav valgus olid muutunud selle taustaks millest tundus, nagu oleksid ülalpool olnud pilvede all aga tantsivad inimesed. Selle ettekujutus. Kindlasti oli vanapaber täis seintel rippunud piltide hoopiski reaalsemaid ristkülikuid, need olid sealt tõesti need seinalt maha võetud. Pildid olid kuhjatud akna alla. Trummikomplekti kõrvalt, kuhu oli ruumi tehtud, oli niimoodi tagasi üksikut pilti hea vaadata. See oli punases liibuvas tsirkusekostüümis punast viiulit mängiva viiuldaja pilt. Ja kohmetudes panin ma tähele groteskne figuur. Pillil oli mu eesseisva vanamehega üllatavalt sarnane. Eriti nägu see altpoolt ülespoole laieneb pea suured kõrvad, Allapi nurkadega suu. Ja muidugi juuksed turris, leegina püsti tõusnud juuksed ja kummaliselt pelglik, ärev ilme. Sama ilme nagu pillil poogna keeltele vajutanud mängijal kellel oleks nagu hirm teada saada, mis peitub viiuli sees. Või mida teeb see, mis viiuli sees on inimesega, kes seda kuulab? Magogelesin. Tunnused tallalise kergenduseks. Pilt või ehtne, muidugi nema elasin ju siis mitmel pool Berliinis Pariisis, sai mängitud, kõigis kõrtsides see leida olid ja neid oli, nii, oli kellaga. Nüüd sain ma aru, et ta oli palju vanem kui osanuksin ette kujutada. Ta võis ehk olla üle 80 kindlasti üle 80 15 aastasel riietes ei saanud ma endamisi irooniliselt nähatamata olla. Värvitud juuksed. Ja Wiiralt, no eks ta teinud selle vastika peast Valotüüpia ju. Aga vast sai ta minust inspiratsiooni ka viiratiga küll koos olnud, eks ma ju tantsin ise oma viiuli, kuigi mul on, mul oli. Oma number. Palees oli kõik, kõik oli, eks see oli rohkem porduvoodi või nii, olime noored, ma võin näidata hakkassekeldades midagi nähtavasti albumeid otsima. Ega mina, mingi pätt ei ole. Masin ärgu ärgu ära pahanda, kui ma tean küll, et muusika olete ja see tagumine siin nüüd see võib häirida. Ma siin katsun paistele üht-teist õpetada, lubasid ansamblisse võtta. Ma vanameest ehiti saaga. Vala mees pundis viidi jäle. Naljakas olevat. Peabki harjutama, teadma, mis nad tahavad. Riiulit enam mängida ei saa. Käed värisevad, ei kuule ka hästi, aga seda trummi tagumist. Seda ikka kuulen veel. Ta püüdis mulle mingit vala albumit pihku suruda. Esiteks nad läinud autoga veini järele. No näete, siid otsed, Apordu elu ja pordu ilu. Kell võtke oma kätte ja vaadake paheliseerur ja. Ta vaatas mulle otse silma. Ja vaikis enne, kui sõnas Tühjus. Ängistus tühjusest ja. Sees. Pärast mattaoki siin kallaset teile ka maailmal magala nagu haige, sest maailm on haige. Aga parimas eas mees aeg magada veel küll. Ta naeris, kui see oli naer. Tõesti vaheliselt. Proovige proovige, ega see nii hull ei ole. Mitte see ei ole hull, vaid. Ta oli joonud. See vanamees pidi olema joobunud. Ta surus mulle trummipulgad vägisi pihku. Ma ei saanud muud kui selle peale tükkiva ja külge kleepuva mehe tahet täita. Kuigi ma ise olin tulnud selleks, et see tahe, maa, surude, jalgardalata, esikuks, avaners, keegi sisenes vist, poisid. See oli maailm, mis tuli kutsumata siia tuppa pidu pidama. Lamp laes sähvatas heledamaks nagu ennel läbipõlemist. Ma tõstsin pulgad ja. Keegi puudutas mu varrukate ja nõksutasin ärkvele. Kummardava maestro ütles vaikne hääl. Ega nad lõpeta. Ja nad muudavad kannatuse karikatuuriks. Mis mõtet on kõigel sellel kummardamisel ja muusiku helistamisel? Kui kummardama ja ülistama peaks muusikate ennast. Ja sellegi puhul on küsitav, kas see ongi nii ühemõtteline. Et seda kummardama ja imetlema peab. Mis pillis sees on, ei teagi. See selgub alles mängides, ütles minu õpetaja. Ja seda Lähen magama õpilastele. Kohutavad loodusnähtused, tormid, vulkaanipursked, mis tahes. Lavale tagasi minema. Kui mul seal mitte midagi muud teha ei ole kui muutumatul punaste ja muud sõltumatult lüüsist eesriiete kõrval kummardada. Miks peaksin ma veel kellelegi kummardama, kui ma olen tahtnud et mu riiul oleks nagu pandora laegas? Kust pääseb maailma puhastama hiigeltuul mille ees peaksid kummardama hoopis nemad. Maestro O. Kontserdi juht. Ta on ju õigupoolest ka mu meistriklassi õpilane. On tõepoolest kannatlik. Ta käitub minuga nagu vanamehe vähki, oleme tuttavad noorukieast peale ja peaaegu ühevanused. Elanud nagu unes peletanud kiusatused endast eemale. Nagu külvi ähvardavad linnud. Elanud aplaus-ist ja arvanud, et olen linnupeletis. Kas ma siis nüüd ei või teha nii, nagu mulle hetkel meeldib, nagu pähe tuleb? Igasugu reeglite ja normide vastaselt lihtsalt lavalt ära minna, seda enam, et nad teavad. Ma ei pea õigeks. Kontserdil plaksutatakse. Sest plaksutatakse sellele, et vanalinnupeletise tegelikuks rolliks elus on olla linnupeibutis. Mikspärast peaksin ma kummardama neile kelle maailmas puudub Barbarossa, nägi kus linnud leiaksid pelgupaiga rafineeritud ilunautijate ees, kes torkavad neil silmad välja, tal lennata ei saaks. Miks peaksin kummardama väikestele kurjadele olenditele, kes ihkavad ainult topeltFlashallet, vasaku käe pitsikaatosid ja Plavad poognat. Aga veel enam näha, kuidas keeled katkevad, kõik neli, et siis vaadata, kuidas mängija olukorrast välja tuleb. Ja miks peaksin kummardama sellele väikesele haiglasele kriitikust mehikesel esireas, kes räägib pidevalt muusikas kui linnul lennust kuigi kardad lindu kui ka lendu. Kuidas ma saaksin talle selgeks teha, et viiuldaja narr näit näitleja kahe maailma piiril kellest teatud hetkel ei sõltu enam üldse mitte midagi, sest ta kaob nagu illusianist meeltevahelisse ruumi. Kuidas saaksime endale selgeks teha, miks mulle meeldib foto kus Chaplin ringitab laste keeru, Ratase Sarkisi algset ja harkis käsi kinni hoidvast Stravinski. Kuidas ma saaksin talle selgeks teha, et niisugune on olemine? Väikemees ütleb, et see on võimatu, see ei ütle midagi, et foto on võltsing, et Ratase siis peab olema Chaplini hoopiski Stravinski peab seda keerutama ja siis on kord, siis on maailm paigas, jääd alles sees, sümbol ütleb midagi. Et muusik peab olema ilus ja õilis nagu muusika ise. Jääd hirmutis, mis linde peletab eisaa ja neid mänguga ligi meelitada. Sest väikemees leiab, et see on võimatu, et muusiku osaks olgu hüplev, poogen ja väljapeetud toon. Olge maestro, oodatakse. Ma tunnen seekord meenutaja toonis varjatud kannatamatust. Hea viiuldajad teha väikemehe arvates olema ilus niisugune, nagu ta arvab olemalt Wiiralti viiuldaja kus mängija tema arvates meenutab pühameest ja mittekannatavat kerjust, kes võiks olla ristil. Teine pilt, elu viiul tähendab tolle mehikese arvates muidugi Gireil. Muidugi, mitte punast bordowelupi, püüsi, valu, mis muutub narritamiseksest, mängijal ei jää muud üle, kui moondunud maailmas leida mingigi mass. Viiul mängib ise ja ainus, kes seda tõepoolest kuuleb all mängija ise. Miks aga peaks endale laksutama? Maestro, kas te olete haige? Ja? Mitte mina, haige vain mopil, mu maailm mida saab mängida lisaks, mida saab lisada? Kui oled näinud, pannud kõik? Kui oled mängu pannud kõik, siis lihtsalt ei ole midagi lisada. Aga nemad tahavad just seda lisa. Ma ei taha linnupeletist, kes meelitab linnud rändele vaid et ma mängiksin nende eest linnu peibutist, peibutuslindu, mida nad ise ei oska. Et meelitaksin hääled, teisi samasuguseid linde, kes siis paratamatult satuksid võrkudesse, et gurmaanidele oleks kergem neid muuta praeks. Et annaksin kõik nagu linna, kes torgatakse pimedaks. Sest on teada, et nad siis vahetpidamata laulavad. Ja nii saab rohkem teisi linde praelinde kohale meelitada. Ja seda tahavad nautida seda väsinud viha. Hetke keeled katkevad ja viiuldaja haarad taskurätiku järele pühkida higi ning pillab pilli käest põrandale. Nad tahavad näha elu. Nad tahavad näha valu. Pillisest pääsevad vaimu, kui lõhun selle, mis on. Kõik keeled katkevad. Ja pill puruneb pingest ning klaasid akendelt purunevad pillihelist. Jäse pääseb mu käest mu seest. Sest kus mujal see sünnib, kui minu sees, kes ma ei ole muud kui üksnes pilli häälestaja. Sestap pill on üksnes mass. On enne kui pill. Ja seda heli tahavad nad seda mis oli algul. Maestro, siin on rätik, võtke siis pühkige higi ära ja siis kummardama. Et taskurätik pole mingi lahendus, sest ma olen üleni nii märget, pean ära vahetama kogu pesu. Et mu unenägudega Tugastused tulevad väsimusest, ääretust, väsimusest kui pill minuga mängib. Mis on enne pilli enne viiulivõtit see, mis oli alguses, mis on igavesti Ja ainult helikapil, aitäh. Minu maailm. Igavene ja ainet. Mis on helil sellest, kas me peame teda ilusaks või mitte? See on nagu valgus mis on, kas silmadeta olemas. Kas siis olemas, kui me teda ei näe? Ja nüüd tõstan assinsamas. Siin lava taga kõrvalruumis oma viiuli. Oman mitme sajandivanuse meistritöö ja. Ei. See ei ole uni. Minu nimi on Kalle Kurg.