Siin Tallinn vikerraadio kell näitab 14 ja viis minutit ning lõpp hea, kõik hea, mille sahtlid saatejuhtideks Kristo toime, Lauri Hussar läheb teemadega edasi ning nii nagu ikka, on meil see tund persoonitund. Ja, aga enne, kui me ütleme tänasele külalisele tere, kuulame ära ühe lõigu selle aasta seitsmendast maist, mil Saku Suurhallis etendus teatri NO99 suur projekt ühtse Eesti suurkogu ning anname sõna kõigepealt näitleja Jaak printsile. Kõigil normaalsetel erakondadel. On aga esimees suure algustähega. Kui ta saabub, põrisevad trummid. Kuidas saabub on tema saatjad noored ja tugevad inimesed, kes on parteile teril temaga tõusnud? Pesime lehvivad lipud purskab tuld, vilguvad tuled. Ja rahvas plaksutab. Niisiis, kes on Tiit Ojasoo, otsime sellele küsimusele vastust meiegi täna Lauriga ja tere tulemast saatesse, Tiit ojasoo. Tere. Tiit Ojasoo seda lõiku kuulates teil suunurgad läksid, läksid ülespoole, kerge naeratus tuli ruulile. Mis mõtted tekkisid? Ma ei teagi, mõtteid nagu eriti ei tekkinud, lihtsalt selline kohtlane joon tekib võib-olla seda, seda kuulates, et ega ma ei ole seda teeveedeed ausalt öeldes algusest lõpuni läbi vaadanudki pärast seda, kui see suurkogu läbi sai, ehk siis ma ei olegi seda tegelikult näinud. Aga seda kohta ma olen paar korda vaadanud erinevatel põhjustel ja iseenesest sellistel hetkedel on ju täitsa tore olla partei juht. Aga see, see situatsioon ise on ju väga õõvastav. Kuulsime tegelikult, see peaks ju tegelikult inimestes õudu tekitama, sellepärast et see manipulatsioon või soov, manipulatsioon manipuleerida, see, see kostus kogu sellest kogu sellest loost ju väga selgelt läbi. No ongi niimoodi see iroonia, mis seal sees on, see iroonia tegelikult ehkki teebki rõõmu või et seal vaadanud veel seda nii-öelda seda dokfilmimaterjali, mis sellest tehtud on, et selles mõttes, kuidas me seal nurga taga ootan ja siis, kui jaak parasjagu karjub, et kes on Ansip, kes on Savisaar. Et, et selle, selle, selle asja iroonia ühelt poolt ja samas just nimelt, et see tegelikult ka toimib, et kui sa ikkagi paned lipud lehvima ja trummid mürtsuma ja ja võtad, et ma ei mäleta, mis seal seal oli mingi 20 noormeest lippudega marssima, et siis see näeb väga imposantne välja igal juhul. No seda on nimetatud aasta teatrisündmuseks. Oli see nüüd etenduse või oli see nüüd siis? Või kas oli siis üldse selle? See Eesti suurkogu aasta teatriaasta ja see ka nii on ju tegelikult avaldatud selle etenduse kohta arvamust. Ma ei tea selle ühtse Eestigi ja teatriga, et noh, iseenesest on väga meelitav muidugi, kui öeldakse, et, et see oli nagu ühtse Eesti suurkogu teatriaastaga. Aga teiselt poolt on jälle natukene mitte kurb, aga kuidagi. Et ega me ju väga ainult teatrit kaid teinud sel hetkel, et, Te tahtsite midagi muuta? No kas midagi muuta tahtsime, ega me nüüd nagu maailma ka ei parandanud lihtsalt tegime sellist asja, et meil oli juba sel hetkel, kui me siin selle välja kuulutasime, siis me tükk aega mõtlesime, et kuidas me seda nimetama peaksime, kas nagu teatri projektiks või mingisuguseks partei loomiseks erinevatel põhjustel, mida, mida me siis nimetada saime, aga aga me nimetasime selle lõpuks suurprojektiks lihtsalt lihtsalt selleks, et mitte öelda, et see on teater ja mitte öelda, et see on, et see on partei, mida ta tegelikult ju ei olnud enne. Et siis noh, tore, kui inimestel kord oleks loodetavasti ka nendele inimestele, kes ei ole sellised igapäevased teatrikülastajad jäi see meelde selle etenduse sõnu. Oli ju tegelikult väga lihtne, et kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. No mitte siis, vaid noh, poliitika tegeleb igal juhul. Ükskõik, kas sa temaga teemaga tegeleb, tegeleda? Tema tegeleb ikka sinuga, jah, aga noh juba haistan nagu seda järgmist küsimust, mis, kas tuleb järgmise või ülejärgmise, et noh, et kas see on siis nüüd korda läinud või kas midagi on muutunud või? Jaa ja seda on küsitud siin viimaste päevade jooksul niimoodi aasta lõpuski kohe pärast suurkogu loomulikult ka, aga et kas siis on midagi muutunud või? Ausalt öeldes, sellele küsimusele ma jätkuvalt jään vastuse võlgu, et ma arvan, et, et. Noh, kena on vastata sellele, mida ma olen vist juba korra teinud ka sisaliku tee kivil jätab jälje. Küllaltki mingi jälje jättis aga see, see põhislõugan, et kas kui see tegeleda poliitikaga, siis poliitika sinuga tegeleb, et Ma olen nagu täiesti hämmastunud, miks praegu nagu viimaste nädalate poliitikasündmuste taustal ei viska keegi Tallinna linnavalitsuses aknaid, siis ma ei saa aru sellest, mis riigis me elame. Mitte et ma kutsuks üles vägivallale jumala eest, tore, et keegi ei viska ühelt poolt, aga aga teiselt poolt on ka lihtsalt väga imelik, et me nii et me oleme nii rahulikud. Mulle meenub sellest etendusest solist Andres Mähar katasa monoloog, kus kus ta, kus ta nii-öelda kogu selle sisemise ängi püüdis sõnadesse valada nii hästi või halvasti, kui see tal õnnestus, aga, aga seda peeti kindlasti etenduse üheks, kõige, kõige huvitavamaks hetkeks ja, ja, ja, ja ka seal on tegelikult üks selline lause, mis, mis kõlab väga, väga, väga, väga üles kutsuvalt, nimelt kõigile noortele kõlab selline selline soovitus või, või lausa karjuv soovitus, et sa pead olema vihane. Nojah, sa pead kuidagi mulle jätkuvalt väga meeldib see kõnekäänd või kuidas see nüüd täpselt oligi, aga et kui sa ei ole kaheksateistkümneselt revolutsionäär ja neljakümneselt konservatiiv, siis esimesel juhul sul pole südant sees ja teisel juhul mõistust peas, et et nagu seda südamega inimesi tahaks rohkem enda ümber näha, aga tahtmine on taevariik. Ainuke võimalus on seda ise olla siis nii palju südamega kui võimalik. No sina oled veel vihane, sest neljakümneseks ei ole saanud konservatiiviks hakata. Jah, praegu on 33, et eks ma vaikselt sinna poole liivane. Jeesuse iga paras aeg tegudeks. Aga et teil mitte teateid kõrvale jätta, siis kui palju sa käid vaatamas teiste asju ja kui palju sa näed, et, et seal on mingeid selliseid üleskutseid sõnumiga asjad, mis paneks inimesi mõtlema. Noh, sõnumiga asju, et ega veel kord ega teater ei pea ju tegelema ainult poliitikaga, et elus on muidki teemasid, millega või, või olema poliitikas, aga noh, nii-öelda sõnumiga tükki noh, mõned ikka on, et. Võib-olla no kuidas, kuidas ma ütlen? No ühesõnaga selle, kui nüüd hakata natuke põhjalikumalt teatrist rääkima, siis teatriga on see häda, et et teater ei ole selline tarkuse väljendamise koht, vaid teater on ikkagi emotsioonide koht, et et Mul oli siin, kuna ma juhendan lavakunstikoolis kursust, siis mul oli siin esimene eksam noortega ja neid katkendeid vaadates, mida nad ise olid teinud sai jälle kord selgeks see, et lõppkokkuvõttes katkendi sisu võib olla üsna lihtne. Kui, kui see hästi mängitud, kui seal kirega mängitud, kui see, seda, neid inimesi, kes seda teevad, kui see neid inimesi tõesti kirglikult huvitab. Ja võib-olla see, miks, no 99 ja siis meie Enelisi ja Eero Epnerile dramaturgi pöördunud sellistele poliitilistele radadele aeg-ajalt on see, et et see erutab meid hetkel kõige rohkem, aga võib-olla, et selle suurkoguga me oleme ka natuke nagu oma erutust saanud kuidagi niimoodi maandada, et. Me ilmselt otsime ka nüüd oma teatriga uusi radu vahepeal. Kui palju ta ise Eesti poliitikaga noh, nii-öelda ennast kurssi pidite viima selleks, et see etendus rahvani tuua ja ja kuivõrd headeks, eks ekspertideks ja Eesti poliitika asjatundjad, eks te nüüd pärast seda suurkogu etendust ennast peate ekspertideks nüüd kindlasti mitte. Et asjatundlik Mõningane manipulatsioon oli meil ju täiesti selge. Plakatid tänavatel ja sõnumeid ja, ja ja sellised lihtsustatud käsitlused, demagoogilised lähenemised ja nii edasi. Aga sellega vist on niimoodi, mida mitmed teised lavastajad on ka väljendanud, et noh, et mis hetkel siis ikkagi lavastust hakatakse ette valmistama või, või noh, millal on võimalik, mida on võimalik nii-öelda juurde lugeda või juurde õppida ühe ühe tööprotsessi käigus ja see pigem kipub olema niimoodi, et, et sa teed ikkagi ühel hetkel, kui sa otsustad, et vot nüüd on vaja teha selline projekt, siis sa teed selle teadmisega, mis sul selleks hetkeks on. Loomulikult, et sa saad täpsustada fakte, sa saad mingisuguseid nüansse uurida, aga, aga noh, see selline emotsionaalne teadmine see oli. Ma arvan, et olemas sel hetkel, kui ma seda lavastust hakkasime tegema, et loomulikult me nagu me ka kõigile ütlesime, et me rääkisime poliitikute ja erinevate tarkade inimestega ärimeestega PR nõustajatega ja meil olid ka väga head nõustajad, kes andsid ka igasuguseid konkreetseid soovitusi, et kuidas need sel hetkel peaks käituma ja sellest supist välja tulema. Aga aga noh, see lõppkokkuvõttes ei ole ju ei olegi küsimus nagunii väga selles, et noh, mis konkreetselt toimub, see, ma arvan, et see, mis noh, mida üks või teine inimene konkreetselt ütles mingil teemal, et see huvitab ikkagi rohkem neid inimesi, kes keda, kas see teema huvitab või siis keda huvitabki põhimõtteliselt poliitika, kelle jaoks on, see on tööga siis poliitikuna või poliitikaajakirjanikuna või midagi sellist, aga aga, aga kui kodanikuna silmad lahti hoida, et siis see selline nagu üleüldised suundumused ja võib-olla ka mingisuguseid noh nii-öelda demagoogia, läbilugemise oskus on küll suurenenud, seda küll jah, et ma suudan. Suudan võib-olla nüüd igaüks iga kord enda käest küsida, et kui mingi seadus võetakse vastu, et huvitav, miks nad selle seaduse vastu võtavad ja kes seda võtavad ja kes koalitsiooni moodustavad selle seaduse vastuvõtmiseks, et kui nüüd jälle Reformierakond ja Keskerakond panevad sabad kokku ja võtavad maavaraseaduse vastu siis. Ma oskan teha sellest võib-olla natuke kaugele ulatuma järeldusi, kui kui aasta tagasi ma küsinud üsna otse Selle etenduse taustal, et milline on sinu hinnang Eesti poliitikale, et noh, tõenäoliselt siin hinnet anda on väga raske, aga, aga, aga lühidalt, et mida sa ütleksid, et kas kas asi on, kas asi on rahuldav, asi on, asi on suhteliselt lootusetu või pigem pigem ikkagi lootustandev. Minu meelest on poliitik asi, mida selles mõttes, et kuidas ma ütlen ei peaks nagu üldse hindama, vaid peaks hindama seda rahvast, kelle poliitika see on ja siin, nagu ma juba ennist ka ütlesin, natuke, mitte natuke, vaid on väga nukker, et ma noh, ma ei saa aru, kuidas me nii leplikud olema ja ja ma ei saa aru sellest, et, et missugune on see generaalplaan, et no mis see, mis see plaan on meie riigiga, et miks me, miks me üldse seda teemat ei ole mõtet rääkida sellest, et noh, et kas korruptsioon on selline või kas, kas mõned inimesed lepivad mingite ühtede või teiste asjaolude pärast mõne seaduse või või ma ei tea mingisuguse lepingu, vaid vaid vaid küsimus on, minu jaoks on ikkagi see, mis see plaan on ja seda plaani praegusel hetkel ei ole küll keegi välja käinud, et me võime teha noh, võime teha liiklusseaduse sellisena või uute sõnade võistluse teistsugusena, aga, aga mis see plaan on, mis me tahame saada oma riigist, et meie riik on väga noh, teistsugune, iga riik on muidugi erinev teistest teistest, aga et meie riik on suhteliselt spetsiifiline, tal on väga väike ja need on väga imeliku koha peal. Ja, ja tema tema keel, kultuur, tema võimalused on, on väga spetsiifilised, et me peaks kuidagi kokku tulema mõtlema, et mis, mis see plaan on, et siin Hanso ess kirjutas, Luik ütles siin mõni nädal tagasi ekspress sellest, et kuidas nüüd kogu aeg korraldatakse visiooni koosolekuid mis on ju tõsi, tõesti, korraldatakse kuhugi visiooni koosolekuid ja siis ta ühtlasi kirjutas ka selleaegne, aga need ei vii mitte kuskile. Ja ma ei mäleta, keegi kuskil kirjutas, et need pigem nagu söövad kodanikuühiskond, vist tarand kirjutas kuskil. Et see, kui poliitikud nendega ei arvesta ja samas nagu inimesed muudkui käivad koos ja teevad erinevad majandus ja mis iganes visiooni koosolekuid, siis. Ma arvan, et see on nagu see tunne on väga paljudel erinevate eluvaldkondade inimestele, et mingisugune mingisugune visioon peaks olema. Aga ainuke küsimus on see, et noh, et kuidas me selle visiooni sõnastamisel saaksime nagu natuke laiema seltskonna kokku, et kuidas me suudaksime televisiooni sõnastada jälle lauluväljakul piltlikult öeldes, sest ma arvan, et praegusel hetkel külmaga lauluväljakule minna oleks natuke tobe. Aga et kuidas me saaksime sellele mingil kombel rahva mandaadi ja noh, samas on selge see, et rahva mandaat tuleb sel hetkel, kui kui, kui rahvas saab aru, et meil on olukord väga halvasti, aga aga sellest kas meil olukord on halvasti, vist ei ole nagu noh, kas on halvasti, ma ei tea, jaa jaa, kui on halvasti, siis sellest ei ole aru saadud, sest praegusel hetkel on ikkagi üsna selline nagu individualistlik ajastu meil. No ma olen kuulnud ka hinnanguid, et sageli kõik algab pisiasjadest, nii et mida rohkem pisiasi on korras, seda, seda, seda paremini jookseb kokku ka see suur pilt ja siis teiselt poolt. Ta on jälle jälle need, kes ütlevad, et tegelikult me peame ikkagi lähtuma ennekõike sellest, et eesti rahvas, kultuur ja keel säiliksid ja et inimestel oleks siin hea elada, et see oleks ju nii-öelda nagu see, millest lähtudes me peaksime oma tuleviku eesmärke üleüldse sõnastama. Ma tahaks seal viimasele küll alla kirjutada, aga et noh, see nime ja põhiseaduseski sees, aga mida kõik ju armastavad tsiteerida jälle, kui on vaja midagi tsiteerida, aga aga mis me selle teadmisega siis nüüd teeme, et iseenesest. Võtame liiklusseadust vastu võtta. Seaduse vastu loomulikult, ega liiklusseadus ju ühtepidi puutub, puutub ka sellesse, noh ma ei tea, mõtleme, noh, näiteks minu üks selline mõte, mis mind mitu aastat ma olen selle peale mõelnud, et miks meil on kultuuri ja spordiministeerium ja siis on meil tervishoiuministeeriumis on meil haridusministeerium, miks meil ei võiks olla kultuuri ja haridusministeerium ja spordi- ja tervishoiuministeerium, sest sport ja tervishoid nagu riigi seisukohad kuuluvad ju iseenesest kokku, et meil on, spordis on kaks poolt tippsport, mis on meelelahutus ja, ja tervisesport, mis ilm seal ilmselgelt on ju rahvatervishoiu huvides välja mõeldud, järelikult see võis kuulda tervishoiuministeeriumi all. Ja täpselt samamoodi nagu kultuur ja haridus tegelikult kuuluvad nagu väga selgelt väga selgelt kokku oluliselt rohkem kui, kui kultuur ja sport. Tiit te mõtlete nii keerulisi mõtteid, et ma ei tea, kui palju võiks Eestis olla neid inimesi, kes samamoodi mõtlevad. Et mis on need lihtsad mõtted, mis teil pähe tulevad igapäevaselt, kui jätta need suured suured mõtted kõrvale. Seal ma ei usu, et kui ma mõtlen keeruliselt, siis ma järelikult ei ole, ei ole keeruline, ei ole veel oma mõtteid kuidagi suutnud veel selgeks mõelda. Noh, need lihtsad igapäevarõõmud ja mured, millega te kokku puutute, muidu mul siit kõrval tekib tunne, et, et te muretsete nii palju maailma pärast Eesti pärast. Aga need pisikesed rõõmud ja need, kas nende jääbki märg. Aga noh, eks see tasakaalu leidmine kodu ja, ja ühiskonna vahel on keeruline ja praegu ilmselt tundubki, et et see lavastus, mida me nüüd Tenelisiga kohe hakkame ette valmistama raisanud foolof, Estonia jääb mõneks ajaks meil viimaseks siin. Et rohkem keskenduda oma oma kodule ja lastele ja ma arvan, et eks sealt need Noh, väikese ma ei saaks nagu väikesteks rõõmudeks nimetada kõige suuremad ja suuremad täna näiteks palju väga rõõmus selle üle, et ma käisin oma kaheaastase pojaga, käisin arsti juures ja siis tal võeti sõrme otsast verd ja ta isegi ei hakanud nutma, vaid ta oli väga vapper. See on tõesti selline, kusjuures verd võeti veel kohutavalt palju, nii et see kestis mingisugune, ma ei tea, kuus-seitse minutit ja ta oli täiesti selline isa südant rõõmustav. Hetk, kui palju te saate olla oma perega koos? Kui palju on seda aega näitlejad on hõivatud õhtuti kogu aeg? Lavastajad, ma kujutan ette, et ka ööd läbi peavad mõtlema ja materjali ammutama. Vastus on, et liiga vähe. Et ma ütlen, et meil ongi plaan seda liiga väheste nagu natukene ühesõnaga teha nii, et seda aega oleks natuke rohkem. Et eks me natuke ikka saame, aga aga kui ütleme lisaks lisaks teatriteatris lavastamisel on vaja nii-öelda ka teate, et juhtida, et siis võiks, tulin sellele mõttele, et aga teistele teatritele on niimoodi, et seal on nagu teatrijuht ja siis on veel lavastajad, on, meil on kuidagi sattunud, on selline teatri, kus teatri juht ja lavastaja on ühes isikus, on see väga ohtlik kokteil pidi olema? Jah, ja muidugi kõige ohtlikum selline maitseline sinna juurde on veel see, et kui see lavastaja ja teatrijuht satub endale veel lavakas kursuse võtma, siis Panso sai infarkti selle peale, et nii et ma loodan, et ma nikov pritsega hommikuti meres ujumas käimine nagu. Kuidas ma ütlen, mis te käite hommikuti praegu meres ujuma ja väga tore on kohutite talisupleja. Ei, ma ei tea, ma ei. Talisuplejad vist on kuidagi vapramad meiega, me ei usu, sellise ilmaga me täna hommikul me käinud homme hommikul me kindlasti lähme, et Mikko elab ka siinsamas, raadiomaja lähedal ja mina elan ka siinsamas lähedal, nii et me saame. Käite siin jälle kohe sadama juures? Ei, me me saame siin nurga peal raadiot lugeda kui ja siis sõidame ratastega Piritale, et kui teed on rohkem lahti lükatud, sõidame sinna peaaegu meriväljale välja, seal üks talisuplejate koht ja siis kui praegu on lumi, lumeolud on väga halvad, et siis seal Pirita jahisadamas on, on kohe spetsiaalne bassein, seal saab niimodi ennast vette kasta ja on väga mõnus. Rääkige veel sellest on seal veel peale teie inimesi ja mis kellaajal näha seal? No hea küll, kellaaega pole vaja. Miks ei võiks, me käime enne tööd ja see kellaaeg sõltub vastavalt, mis kellaks on vaja tööle minna, vaata umbes tund aega kaksimenti rattaga sinna külonite ujumist, natuke lõõgastumist ja siis tagasi. Aga jaa, ei, seal kohtab ikka küll inimesi, meil seal juba kes jalutab, kes käib, et seal on üks härrasmees, kes jookseb aasta ringi palja ülakehaga ja võimleb ja, ja siis ka talisuplejaid on seal ja, ja noh, ma ütlen, et need tehti ju talisuplejate suisa basseini, et küll väga palju on, on venekeelseid inimesi ja talisuplejate seas, aga, aga on ka eestlasi, nii et see on, see on see tegelikult ei ole üldse nii hirmus nagu see paistab, see, see psühholoogiline hirm, et ma alustasin eelmine aasta no umbes aasta tagasi jah, ja Mikko. Aga siis iga päev ühtegi päeva ei vahele jääda. Ei, ei. Meil ei ole iga päev aega lihtsalt paraku suhteliselt hõivatud ja lükkab mikrofoni Soomes ka nüüd enamus aega ja. Küsimus ei ole selles, kui mitmendal korral siis tekib see tunne, et oh, nüüd ongi vees hea olla ja ei peagi ja ei peagi ei peagi kohe välja jooksma. Ei, mees no ei noh, see, me ei ole ka meile eesmärk, et vees on hea olla nüüd tundide kaupa hõlbiksime v s tähendab niisugune suhteliselt lühike lühideks jääb meie minu jaoks on see pigem selline eneseületuse hetk ehk siis esimest korda, kui ma käisin, oli paks, lumi maas ja siis seisad seal ja mõtlen, et huvitav, kas ma nüüd tõesti nüüd siis võtangi riided seljast ära ja lähengi vette ja siis võtad ära ja lähed vette ja välja tulles, ausalt öeldes on nagu väga soe. Kui see, kui see veest välja tuleks, siis on, siis on tõeliselt mõnus, jalutad lumi ja vaade Tallinnale, see on väga oluline sealt merivälja poolt sealt juba kaugelt näeb. Tallinn on väga ilus välja. Ja siis kiiresti jalgratta selga ja ruttu-ruttu, et külm ei hakkaks koju. Ei, kui sa ennast ära kuivatad ja paned särgi selga, siis põhimõtteliselt nagu soe. See ei ole nii midagi hullu, ma ütlen, see psühholoogiline hirm on sealjuures kõige kõige kõige hullem. Ma arvan, et kõige raskem hetk selle juures on ennast hommikul kuskil seitse või pool seitse voodist välja vedada. Me jõudsime selleni, et psühholoogiline hetke, kui palju selliseid hetki on teil elus veel olnud, kus on mis mida saab siis võrrelda selle jääauku hüppamisega? Ma arvan, et need on ikka väga palju olnud. Mul tuleb kohe esimesena, mul tuli meelde siis, kui ma lavaka ajal raha oli, vähe oli vaja tööd teha ja siis esimestel kursustel vanemad vanem kursus andis nagu oma kehvemad tööotsad nii-öelda andis, andis meile siis ma sain mängida Heleni kiirkaerahelveste kaerahelveste poes ehk siis ma sain sellise kollase poroloonist ülikonna endale. Ja siis ma mäletan, kui ma seisin seal selle poe tagaruumis, vahetasin riided ära, siis seisnes seal selle ukse taga ja vaatasin seda ukselinki, mõtlesin. Ma ei taha, ma ei taha, ei taha. Ma ei taha sinna minna ja siis ikka tuli minna ja sai vist 70 krooni tunnist, kui ma õigesti mäletan, need abiks ikka. Tiit mis suhe sul muusikaga Muusikaga on, ma ei oskagi öelda, ma arvan, et täitsa täitsa soe suhe aeg-ajalt. Kuidas ma ütlen, nagu muusika ununeb minu jaoks, aga ma arvan, et see on elus mänginud väga-väga tähtsat rolli, et ma olen väga väikest viisi ise musitseerinud ja mul on väga hea meel, et et mu tütar õpib klaverit praegu, aga, aga ma olen nagu läbi läbi aegade kuulanud väga erinevat muusikat, ma arvan. Nii et ma saan aru, et me jõuame sinnamaani, et me laseme nüüd ühe ühe loo kõlama ja see on, ma isegi ei tea, kuidas seda hääldatakse, aga alifarca tuure on selle, selle autor, tema on Malist, ta mängib kitarri ja ja ta mängis selle loo linti juba vist kas 84. aastal umbes ja see räägib ühest, ühest mehest ja tema armastatud, see on siis ühesõnaga külma südamega armastatud kurb laul. Jah, aga ta mängib seda väga lõbusalt. See oli siis maalimuusik, kes meile mängis ühe loo, mille sõnu ma ei tea, aga ei peagi kõike teadma. Tiitse lugu oli sinu valikul, kui palju sa üldse kuulad seda siin maailma erinevaid rahvaid, nende muusikat ja, ja mis see sulle annab? Vahepeal kuulasin päris palju, et ma igal reisil seisin, seal, otsisin ühest plaadipoe ja siis läksin maailma muusikaosakonda ja seisin, kuulasin ja kuulasin ja seisin ja tundide kaupa kõike, mis, mis seal kõrvu jäi, et et see, see mingisugune rahulolematus, sellise väga. Ma ei teagi, kas Fadraatne võib selle kohta nii-öelda, aga sellise väga lihtsa lääne lääne popmuusikaga on, on nii suur, et et mis iganes. Ma ei tea, kas autentsus jällegi on õige sõna, aga mis iganes nagu midagi, midagi teistsugust või midagi inspireerivat kuskilt leida. Ma mingil hetkel avastasin, et maailma muusika on nagu see koht, kus, kus teda võib leida. Et nüüd võib-olla viimasel ajal ma olen rohkem liikunud erineva klassikalise muusika poole, aga need maailma muusikaplaadid on, on riiulisi kõik alles ja aeg-ajalt nad käivad ikkagi plaadimasinas. Et selliseid mõtterännakuid muusika abil, kui palju sa muidu reisid? Noh, viimastel aastatel paraku mitte mitte väga palju nii-öelda lõbureis ei ole saanud ette võtta, et need lapsed on väiksed, aga, aga teisest küljest jälle et kuna teater reisib viimasel ajal jälle päris palju, et siis Euroopa erinevad linnad on, on saanud päris päris koduseks juba. Nii. Berliin, viin, Bern tüüris. Hamburg on nagu need kohad, kuhu on viimastel aastatel nagu korduvalt ja korduvalt satutud, nii et rohkem selle saksakeelne ruum, tegelikult ka Venemaa, Läti, Leedu, et ma arvan, et üks. Te olete selle teatri, mis sõidab ringi, nii nagu teater peaks sõitmagi, et ei ole ühes kohas kinni. Ja ma arvan, et üks 10 kas trolli aastas on, meil on meil vähemalt jah, et nüüd jaanuari teises pooles jälle Hamburgi ja loodetavasti meil õnnestub siis ka ka kevadel ja ja sügisel nii-öelda avardada oma kastrollide nimistute uute maadega, ehk siis hispaania ja prantsuse. Ma mida sa võõrkeelsele publikule esinemine tähendab, mida, mida te teete sel puhul teistmoodi? Mängin veel paremini. Aga ma ei tea, üleüldse, mis keeles, mis keeles, ega me ju ei tea, me käime veid eesti keeles. Ei mängitaksegi. Mängitaksegi eesti keeles, kui mingisugune väga spetsiifiline selline publikuga suhtud, mõtlemise koht on, et siis siis jah, see tehakse kas kohaliku maakeelde ümber, et ütleme, meie esimene lavastus, millega me käisime, oli nafta, et seal oli mingisugused hetked, kus oli vaja, kus oli vaja otse publikuga suhelda ja siis seda me üritasime siis vastavalt kas inglise või saksa keeles mängida, aga aga, aga sõltumatu vastase spetsiifikast, et kas, kas tõlge tuleb kõrva või, või näidatakse projektoriga seina peale, et meil viimasel ajal me reisime lavastusega kuidas seletada pilte surnud jänesele, et selle noh, seal on ka teksti tegelikult suhteliselt vähe, eks ole. Lavastus kestab kaks ja pool tundi ja tekstiraamat on ainult 20 lehekülge paks noh, normaalne oleks umbes 100 lehekülge nii pika lavastuse puhul, aga aga, aga see publik, kes käib kski teatrit vaatamas, et et ega see, mida räägitakse, ei olegi nagu kõige olulisem, olulisem on ikkagi idee energia, midagi sellist, et noh, mulle endale meeldib väga käia Saksamaal teatrit vaatamas ja minu saksa keele oskus on kasin või isegi veel väiksem, et ma saan küll mõnest sõnast aru ja noh, loomulikult ma loen ka enne läbi, mida ma lähen vaatama, aga aga isegi kui ma ei tea mitte midagi lavastusest, siis kui see on hea lavastus, siis ta mulle väga meeldib, et et ausalt öeldes, kui sõnu ei kuule, et siis seda rahulikum on lavastust vaadata, seda ka Panso oli kunagi öelnud, et, et hea lavastus on siis, kui sa nii-öelda keerad heli maha ja sa oled ikkagi kõigest aru, mis lava peal toimub, et et ma olen temaga väga-väga nõus. Kas saksa teatrite iseloomustavad ka mingid kindlad ühisjooned? No nii ja naa, et noh, kui keegi paluks mulle öeldi, et missugused kindlad ühisjooned iseloomustavad eesti teatrit, siis ma ei oskaks seda nüüd ka välja tuua, saksa teatri puhul on ka see, et noh, et seal on, seal on nagu kõige sellist kõige lihtsamast ja pealiskaudsest kommertsteatrist kuni, mis iganes suundadeni välja, et saksa teatrit iseloomustab, see on iseloomustanud läbi aegade see, et et saksa teatel on väga rikas olnud võrreldes kõikide teiste Euroopa teatritega, ta on, ta on repertuaariteater, ta on olnud lavastaja keskkonnateater väga hästi Läti rahastatud, noh loomulikult nüüd on neil ka kehvemini seal oluliselt kui varem, aga et see on andnud sellele teatrile teatava vabaduse võimaluse areneda, ta on olnud, et nii-öelda lavastaja keskne teater ehk siis või paremal juhul ka trupi keskne teater, mis, mis noh, näiteks Inglismaal on alati autorikeskne teater, ehk siis on autor ja siis keegi paneb selle lavale, näitlejad mängivad selle ära. Et aga igatahes jah, nii-öelda paremad ideed või sellised, et kui nad ei ole just tantsuteatrist, siis peab vaatama nagu veel sinna rohkem lääne poole Madalmaadesse, aga et paremat teatraalselt ideed Euroopast tulevad ikkagi jätkuvalt jätkuvalt Saksamaale. Aga kui palju sina ise ideid, sajad sedasi, et lähed, käid välismaal, diaatris, vaatad, Vause on hea nipp, selle ma kopeeris ei ole võib-olla hea sõna, aga ma kasutan ära maa, mugandan ta eesti teatri jaoks. Ma arvan, et varasematel aastatel rohkem, et ega need nipid saavad ühel hetkel otsa ja mida on võimalik varastada ja kusjuures ma arvan, et selline kunstiline nii-öelda varastamine, et loll on see, kes varastada ei oska. Et see ühesõnaga jah, et seda varastamise võimalust ja iga aastaga järjest vähemaks. Jah, aga, aga samas, et ega see vajadus käia väljas, et see, see vajadus ei, ei kao kuskile. Ma jällegi, ma pigem vaatan mingisugust sellist üldisemat mõttesuunda, et kuidas üldse, millest on mõeldud, mis teemadel näiteks. Kas see suvi, Me käisime Viinis fest ookeanil mängimas oma lavastust ja siis mul õnnestus Frank astrofi uut lavastust näha Moskvasse, Moskvasse, mille esietendus oli Moskvas olnud ja siis nii-öelda teised järgmised etendused olid Viinis, mis oli tehtud siis Berliini Volkspüüne teatriga ja ja seal näitlejad lava peal sõna otseses mõttes nagu karjusid täiest kõrist kogu aeg ja mitte ei olnud ju ebameeldiv, see oli väga-väga huvitav, et ma tükk aega mõtlesin, mis asja, mispärast see niimoodi on ja ja see tundus muidugi väga kummastav, aeg-ajalt tore, aga mitte nii tore. Aga järgmisel päeval ei, õnneks meie pressikonverents, kastabki pressikonverentsiga ja, ja siis Castrol rääkis sellest, et miks näitlejad niimodi teevad ja nad teevad seda, et see on see nõue, tšehh tulebki mängida niimoodi selleks, et et ainult sel hetkel, kui näitleja tõesti nagu noh nii-öelda täiest jõust räägib sel hetkel tema keha saavutab mingisuguse energeetilisuse ja, ja, ja sellest ahaa muidugi, ja, ja ongi niimoodi ja mitte, et ma seda nüüd mõnusama lavastuses kasutaksin, aga, aga see see kinnitus sellise vanameistri poolt nagu kastab seda, on tänaseks päevaks. Et see näitleja energialaval ongi primaarne, ongi, ongi esmane, mis tuleb saavutada ja kusjuures nagu vastarfi teised lauset välja tuli, et ega seda ei ole nii lihtne. Ühesõnaga näitleja ise seda tegelikult saavutada ei taha, ta tahab seda saavutada, aga niimoodi rahulikult, aga tema, teda tuleb aeg-ajalt selleks sundida. Mul tekib seda kuulata selline mõte, et huvitav, et kas vaatajad, kes tulevad teatrisse, kas nad teavad seda või peaks äkki ka neile seda eelnevalt teada andma, et vaadake, seda tehakse sellepärast et, et see on nii, et ega meil teatri läheb võib-olla liiga keeruliseks ära, et enam ei saagi aru, mitte et ta peaks olema teater imelihtne ja kõik peaks olema otse välja öeldud. No nii ja naa, ma arvan, et ega inimene, kes, kes tõesti tunneb teatri vastu noh, näiteks teatri vastu väga suurt huvi, et ega ta saab selle selle infoga kätte, et ega see ei ole ju saladus ja nii teatriinimesed kui teised kunstnikud ja hea meelega räägivad sellest, mida mida nad, mida nad teevad, aga ma arvan siiski, et et igasuguse kunsti puhul olgu see muusikateater või, või kujutav kunst kui sa suudad läheneda teosele eelarvamuste vabalt ja see on hea, et siis ta kõnetab sind. Kui sa ei lähe niimoodi sinna, sa ootad mingisugust konkreetset asja, et noh, et siis siis seda ehmatust nagu ei tohiks tulla, et veel kordades. No kui mina sattusin esimest korda saksa, teades vahel suhteliselt kohkunud, oot, mis asja nad teevad ja ja see oli ülikooli viimasel aastal ja ja mul võttis tükk aega aega, et aru saada, et miks nad niimoodi teevad, aga see oli huvitav ja, ja see on peamine Kuulge, aga mis teid veel huvitab, peale teatri kinoraamatud on nende jaoks aega. Millal te viimati lugesite, mida ja mis filmi vaatasite? Filmi vaatasin sellist aga ma arvan, et see ei olnud Ameerika, eksasin kusjuures viimane film isegi olime, vaatasin Nolani intsepsonit, ehk siis alguses oli ta vist eesti keeles, et aeg-ajalt õhtuti on täitsa tore vaadata, mingisugust põnevusfilmi, et see, see, mismoodi lugu kokku keeratakse, on ju täitsa tore. Aga, aga ma arvan, ma vaatasin mingisugust Sandensi festivali kavas olnud mingit sellist nii-öelda Arthausi filmi serveibi valimist. Viimane film, mida ma vaatasin, see on ka nüüd kolm päeva tagasi juba, nii et seal päeva peale mitu päeva pole filmi vaadata saanud, aga raamatutega on, on, vaatate isegi nukramad. Heal juhul jääb aega, jah, ajakirjandust lugeda. Olen üritanud nagu täitsa teadlikult vältida, vältida internetis Amistust ühelt poolt meeletud võimalused, noh, eriti tore koht on Youtube, mulle väga meeldib vaadata, mida inimesed teevad, missuguseid laule ja lugusid nad jutustavad. Aga et väga veider kunagi, kui ma väike poiss olin, siis ma olin oma tädi juures vanatädi juures maal ja ja siis tal oli piibel ja ta armastas seda lugeda ja mulle kohutavalt meeldis niimoodi, sa loed ühe salmi läbi ja siis vaatad, kuhu see viitab. Ja siis ma käisin kogu piiblit edasi-tagasi niimoodi läbi ja Youtube mõnes mõttes tänapäeva piibel, et seal on ka ta iga kord viitasin kuskile mujale, enamalt jaolt muidugi ta viitab siin kuskil täiesti rappa ja üsna kommertslik, kesse kohtadesse, aga, aga mõnikord natuke täitsa täitsa ootamatute ja täitsa toredate lõikude peale. Nii aga tuleme nüüd muusika juurde tagasi. Lubasime veel mängida muusikat sinu valikust ja seekord soodsatasid midagi raiumata kuulajate jaoks välja, valida. Ei, see väga raju ei olegi, see on niisugune lõunane aeg ikkagi, et see on deklaž, pungi, klassikuid, jaa jaa. Kui on Brighton ja see, see lugu on täidetud sellise sisemise energiaga minu jaoks, et millal iganes kuidagi meeleolu mõruks läheb, siis seda lugu kuulates saab omamoodi rahu ja sisemine laetus ja et see on see lugu on tõesti minuga olnud juba mingisugune 20 aastat, nii et see on mulle väga oluline. Kohana. Ja kuulsite siis ansamblit Klaž Tiit Ojasoo valikul. Ja kui siit nüüd teemadega edasi minna, siis siis teatripisikust ei ole tiitval sinuga rääkinud, aga aga nii nagu vaatan sinu eluloost, siis oled pärit Pärnust ja mängijana Aare Laanemetsakooliteatris. Ja nii see on, nii palju kui mina kooliteatriaega mäletan 80.-te aastate lõpust 90.-te aastate alguses, siis on Aare Laanemets mulle meelde jäänud sellise sellise tugeva pedagoogina ennekõike. Et nähes, kuidas ta Pärnu koolide kooliteatri trupiga tööd tegi, siis siis väikesele netitaktiline moment oli tal alati juures isegi siis, kui ta, kui ta rääkis tühjast-tähjast Ja ma olen väga palju selle peale tagasi mõelda, mida õpetas ja ja jätkuvalt ta rääkis ikka, väga tarka juttu, võib-olla võib-olla sellest on ka minul teatav konservatiivsus, pärit, aga, aga mingisugused põhitõed ehk siis, et kuidas lava peal olla ja ja istuda ja, ja kuidas kujutlus on see, mis, mis määrab, määrab ära selle, mida me lava peal näeme, et näitleja kujutlus ehk siis, et sa võid mängida tühjal laval põhimõtteliselt ükskõik mis olukorda, mis, mis tükki, et, et see on mulle väga-väga oluline olnud ja on tõesti väga hea meel, et ma arvan, et me olimegi umbes siuksed viimased, kelle jaoks talvel tõesti nagu aega ja tahtmist oli, sest eks iga tööjõu väsitab, et ma arvan, et me lõpetasime umbes siis, kui, kui Pärnu kooliteatrit tema juhtimisel oli 10 aastat juba juba tehtud, et et ja noh, sealt on ju näitlejaid tulnud, tulnud ridamisi tema tema käe alt. Naljakas on muidugi see, et minu esimeses diplomilavastuses, mille ma tegin Pärnus Talvemuinasjutt, et seal aare mängis ühte ühte kahest peaosast ja, ja, ja kui ta õnnetul kombel suri, et siis olid viimased etendused veel kaks etendustele veel jäänud välja kuulutatud ja ühe neist pidi ETV üles võtma nii et et ma sain siis tema kostüümis iseenda lavastuses tema rolli mängida, mis oli suhteliselt veider, veider kogemusega. Aga võib-olla. Ja samas oli ka väga ilus, väga ilus hüvastijätt õpetajaga. No vahepeal, enne kui sa astusid veel kõrgemasse lavakunstiga kooli Ingo Normeti käe alla õppisid sa ühe aasta Tartus eesti filoloogiat, et kas see oli lihtsalt selline hädavariant selleks, et selleks, et lavakooli sisse sisse pürgida, et lihtsalt see üks aasta kuidagi mööda saata. Täpsustame, ma ei õpi mitte eesti filoloogiat, noppisin klassikalist. Nojah, see on isegi siis, sellisel juhul tuleb see viga ära parandada. Kohutav, kus kohas vikipeedias Vikipeedia informatsioonile. Ideoloogiast, ma ei tea midagi eesti filoloog ja noh, ühesõnaga õppisin klassikalist filoloogiat ja ja see tundus kohutavalt kohutavalt põnev ja mõneti ka snooblik. Aga mis mulle ka sellel hetkel sobis. Nojah, eks see selline sisemine mõte oli küll, et, et see aasta tuleb kuskil võimalikult kasulikult veeta ja ja ma arvan, et sellest aastast oli, mul oli ka väga palju kasu, et tegi rohkem täiskasvanumaks ja, ja see lavakunstikooliminek ei olnud nagu nii suur maapoisi. Linnatulekus on, mida klassikaline filoloog ja ladina ja kreeka keel andsid. Ladina ja kreeka keel, noh eks ta sellise kerge kultuurikihi kooriku vast Lostantsite, kuigi mäletan, ma käisin nii-öelda kursuse videosõnaga, sellel kevadel käisin mingisugust Tallinna kammerkoorikontserti kuulamas mingit missat, nad laulsid ja ladina keeles ja siis kuulasin ja ma sain kõigest aru ja ma olin enda üle kohutavalt uhke. Praeguseks hetkeks ma ilmselt olen, olen selle kõik unustanud juba, aga see iga kooli juures on, on üks asi see, mida noh, mis teadmisi saada, aga teine asi on see, et millise suhtumise sa saad, milliste inimestega tud kuhu nii-öelda elu sind viib. Ja ma arvan, et et see teine pool oli, oli Tartus õppimise juures ka kindlasti väga oluline üle kaarsilla. Ma käisin küll alles mitu aastat hiljem, siis kui ma esimesel esimest diplomilavastust Tartus mängisin, aga aga mingi teatav kokkupuude Tartuga on, on jäänud siiamaani. No mis oleks see koht või kuhu sa tahaksid, elu sind veel viiks. Mis võiks olla selline üldisem kaugem eesmärk, et kas midagi õppida, midagi teistmoodi teha, mõned asjad revideerida? Oh, see on nüüd küll väga keeruline küsimus, et eks me ilmselt kõik ootame seda, et elu pakub meile uusi ja huvitavaid väljakutseid. Ameti suun, te peaksite teadma, et kus alal? Nojah, mul on, mul on praeguse tunne, et selle teatriga nagu ma ütlesin, et me nüüd mõneks ajaks mõneks ajaks tõmbume tagasi Ene-Liisiga, teeme oma viimase lavastuse, aga aga ma arvan, et selle teatriga on, on üht-teist saavutada, et me oleme ju praegu alles 73 juures. Ja pärast seda plaanide järgi keskmist elu. Armastus, neljanda üks neljandik ka siin on ette nähtud etenduste mahust ainult. Nojah, üks neljandik jah, natuke rohkem kui üks neljandik, aga ega meil on ajalugu, on ka väga lühike, ma olen viis aastat ainult tegutsenud, et et kui nüüd tõesti see keskmine eluiga ikkagi minu kohta ka kehtib, et siis pärast seda teadet ka veel natukene aega midagi midagi ette võtta, aga. No nii-öelda tulevikuplaanidest ma loodan, et mul jätkub Avatud meelt nagu elule silma vaadata nii-öelda et siiamaani ei ole igav olnud, vahepeal natuke aega oli, aga, aga see oli ainult rumalusest. Igavus alustasime tänast juttu ühtse Eesti suurkogu teemal, siin kõlas ka üks. Eks peagi lavalaudadele jõuda jõudva etenduse nimi on Follow Estonia ja ma saan aru, et see on, see on väga selge, jätke ühtsele Eestile, aga, aga täiesti omapärasem. Jah, ta on selles mõttes selge jätk, et nagu siin enne ka selle ühtse Eestiga seotud, et nad, kas see oli teater või mitte, teater? Noh, eks ta, loomulikult oli teater teatri mingisuguste piiride kompimine nii Eesti siseselt kui ka kui ka üldisemalt, et mida siis teater kui selline üldse teha võib. Aga et see Jah, naljakal kombel kõige kõige neutraalsem monoloog ehk siis seesama Andres Mähar katuse monoloog ja ja kõige neutraalsem hetk ehk siis see hetk, kui esimees siseneb lippudega, et need jäid sealt sellest, sellest etendusest ikkagi kõige kõige suuremate kõrghetkedele meelde inimestele, et me siis pöördume nagu selliste teatraalsete kõrghetkede juurde nüüd mitte tagasi, aga, aga edasi, et, et veel kord, et noh, nagu ma siin ennist poliitikast rääkisime, et üks asi on, kas muretseda, muretseda mingisuguste konkreetsete teemade pärast, et noh, et kas see poliitika on rohkem korrumpeerunud või vähem korrumpeerunud, aga küsimus on pigem pigem selles, et noh, mis see, mis see meie plaan on ja see Raisen fool pigem tegeleb selle selle plaaniga, et mis, mis see plaan on jaoks ja kas, kas see tõus ja langus käib meil lainetena, kas me oleme tõusmas või langemas, see on peaküsimus. Aitäh siia stuudiosse tulemast, teatrijuht, lavastaja ja näitleja Tiit Ojasoo. Aitäh kutsumast. Soovin teile head vana aasta lõppu ja, ja loodame siis tõepoolest kohtuda juba uute ja põnevate teemadega. Uuel aastal.