Tänase saate külaline on kirjandus ja teatriteadlane ning kriitik Mardi Valgemäe New Yorgist kes möödunud nädala esmaspäeval esines teatriuurijate konverentsil Tartus ettekandega Eesti dramaturgiast. Samuti jõudis ta vaadata kahte Draamateatri uuslavastust, Mati Undi vaimude tundi Kadrioru lossis ja Priit Pedajase popid ja ohud. Kõigest lähemalt järgmise pooltunni jooksul ja saatejuht on maris Johannes. 90.-te aastate eesti teatripilt ilma Madis Kõiv võtta on kujuteldamatu. Igalühel on oma pisuhänd ja oma Kõiv Mardi Valgemäe, teie tuletan need kõivu lugusid vaatama siia Eestisse, kaugemalt, kui te nüüd võrdlete seda oma kõivu nägemust ja olete lugenud neid teisi arvajaid ja arvustajad. Kas te olete nõus meie kriitikaga või, või tahaksite vastu vaielda, mina põhiliselt loen kõivu, ma olen paari asja küll näinud, aga mitte kõiki. Nüüd, mis puutub teie kriitikasse, siis nii palju, kui ma aru saan olles näinud mõningaid näidendeid põhiliselt ma nõustun kõigega, mis on öeldud, aga minul on nagu eriline vajadus veel otsida väärtusi sealt, mida keegi ei ole siiamaani minu arust või minu teada vähemalt leidnud. Nii et mina teen oma pisu enda. Ja kui nüüd natuke lähemalt seda teie kõivu pisu enda uurida, siis mis on teie arvates kõivu uudsuse fenomen või, või noh, mis, mis teeb tema nii eriliseks tänasest? Minu arust on kõige huvitavam kõivu näidend tagasitulek isa juurde, nii et kui ma tohin, peatuks sellel pisut. Ja siis me võime, rääkides filosoofi näidenditest ja nii edasi. Miks minule tagasitulek isa juurde väga meeldib, on see, et Kõimun osanud seal väga lõbusalt edasi anda väga traagilise hetke Eesti ajaloost ja see, kuidas ta seostab seda endist aega Nõukogude ajaga ja nagu selle hilisema ajaga ja kuidas kõik need, et Eesti okupeerimise tragöödiat seal väga nii libedasti ja sujuvalt ja peaaegu arusaamatult juhtuvad, kuna tema ei pea ajapiire, siis see on omaette meistriteos. Aga selles näidendis on palju üldinimlikumalt sügavast kui nüüd see Eesti traagika, niiet seal on isegi niisugust ajakohasus, seal on ajaloolist, aga seal on ka üldinimlikku ja see on, mis minule kõige rohkem meeldib kõivu juures, et ta oskab viia selle Eesti asja nii-öelda maailmaperspektiivi. Eeldatakse, et kõik see on nõuab nagu lavastajalt sellist uutmoodi lähenemist või et sinna ei saa enam minna selliste traditsiooniliste Stanislavski like lähenemistega ja et kõiv ise on deklareerinud seda oma. Külmateatrite, et võib-olla noh, sellest aspektist ka natuke kasvõi sellesama tagasituleku puhul minu arus külmateatri ees, see on väikselt inglise keeles öeldakse, see on punane heeringas, tähendab see ajab meid natukene teistele radadele, sest põhiliselt, mis köiv teeb, seal on, ta kordab, mida Bertult ütles juba ammu. Et me peame sellest tunnete teatrist väljas rabelema ja jõudma mõistuse teadsime, peame teatrist midagi. Me peame mõtlema, teatri peame mõtlema panema ja see, see ei ole nüüd nii eriti uus idee. Aga kõiv paneb meid mõtlema. Ja veel, kui rääkides ikka tagasitulekust isa juurde, mina leian seal väga sügavaid niukseid, eksistentsiaalseid tõdesid selle auguga, mis on nii raskesti lavastatav, kus minut aurused elavad ja mis neelab vend Jaani millel on igasugused ülemtoonid, mis teevad selle näidendi väga-väga huvitavaks. Seda kollast valgust on juba väga palju räägitud, aga võib-olla mida keegi ei ole siiamaani puudutanud, nii august kui kollasest on palju räägitud. Aga minu teada keegi ei ole rääkinud, et sellest kala püüdmisest ja kalasupi keetmisest ja supi äraviskamisest ja nii edasi. Mina leian seal väga sügavat, et kristliku või nii-öelda antikristlikku sümboolikat, sellepärast et enne risti märgi omaksvõtmist oli kristlaste tundemärgiks kala. Ja Kristus nii-öelda oli see kala ja see, et kala püütakse ja ära keedetakse ja ära süüakse ja siis need suppi jäänused visatakse üle rõdu ääre alla, kus tekst räägib jumalast ja lunastusest ja halastusest ja kõikidest nendest asjadest siis nagu me kogeme, et kuigi Eesti esimene iseseisvus oli tore. Me kunagi ei jõua tagasi selle toreduseni, sellepärast et koos kõikide muude asjadega me oleme välja visanud ka selle kala Kristuse, mitte nüüd, et ma räägin kristlasena, aga selle sümboolika mõõtmetes kõiv näitab meile, et me ei saa taastada esimest Eesti vabariiki meise taastada kristlust tänapäevases maailmas. Kala haiseb, kala ajab isa kala hais ajab isa oksele ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis me juba haakuma sele iivelduse metafooriga, mis on väga laialdane neja, šampolsaatria, teiste maailmafilosoofide ja kirjanike töödes ja siis näidend avardub täielikult, et öelda universaalseks üldinimlikuks tõeks, nii nagu eksidentsialistid absordistid tänapäeval maailma näevad. Minu arust kõiv oleks väga hea proov, kuidas keelebarjääri ületada. Muidugi, eesti keeles ei saa üldse kuskil väljaspool Eesti piire, näidendeid mängida, aga nüüd kõivu teksti võib-olla saaks tõlkida ja siis lava ütleme niuke, Pedajase taoline lavastaja Pedajas on väga palju kõivu lavastanud ja tema ja kõiv ongi nagu mõned teie kriitikud on ütelnud, et noh, et Pedajas on nagu kaasautor. Kui nüüd niisugune Pedajase taoline lavastaja viib kõivu kas siis inglise, prantsuse või saksa või mis iganes keeles Rootsi keeles välismaal lavale, siis ma usun, et inimesed, kellel pole üldse mingit arusaamist Eesti ajaloost ega Eesti traagikat leiavad, et see on päris huvitav ja sügavtükk, palju on vaieldud või, või noh, väidetud ka seda, et see tänane dramaturgia ei vaja nagu süžeed, et siin on hoopis teised mõjujõud ja väljad, mille ümber siis tegevus koondub, kui nõusse sellega olete, ma olen väga sellega nõus ja isegi see hundi viimane näidend just teeb meile selgeks, et niisugune lähenemine ongi see, võib-olla see õige lähenemine, aga nüüd kõigust rääkides nüüd teine minu arust väga huvitav ja üldinimlik näidend on see küüni täitmine kus kogu aega asjad, terroriseerivad inimesi tähendab see heinakuhi ja samal ajal elu kulgeb seal inte sees seal küünis, eks ole, armulood ja surmad ja tapmised ja igasugused asjad, mis elus inimeste vahel juhtuvad. Kõiv on osanud niukse mikrokosmose luua, nii nagu just 20. sajandi maailmamainega näitekirjanikud on seda osanud teha, ütleme, võtame nii huupi, ütleme Jon Esko oma ninasarviku ka. See see on täiesti omalaadne metafoor, mida keegi teine ei ole kasutanud. Kõivul on see küüni metafoor, mis on, ütleme nii, agraarmaadel. Arusaadav, aga ta on, ta on hoopis laiema ja sügavapinnaga nüüd kui lihtsalt üks Eesti küüni täitmine. No ja küüni täitmine on tõesti agraarmaal üsna arusaadav, aga agraarmaad siiski ütleme need filosoofide lood on nagu rohkem ehmatanud või, või noh, tundub, et, et mis meil nendega tegemist? Nojaa, ühest küljest nii nagu teie ajakirja akadeemia ja mõned teised niisugused asjad tahavad nagu rahvast õpetada või ütleme, Estonia teater, nüüd kui ma tohin, ma räägin õige vähe oma probleemidest eesti kultuuriga. See Estonia mängib peamiselt mitte-eesti oopereid ja operette on minu arust kuritegu kusagil mujal Eestimaailmas ei mängita Vikerlasi või teisi eesti opereti ja kui eesti oma ooperi mängi eesti oopereid, no siis on midagi liimist lahti. Nüüd, mida Estonia ilmselt teeb, on ta tahab eestlastele näidata maailmarepertuaaris on tore noored või mitte, nii noored lähevad sinna ja nad tutvuvad Verdiga või putšiiniga või vaad merega või mis iganes. Ja sellel on oma koht kultuurielus. Aga. Me nagu peaksime need asjad viima Eesti näidend või Eesti siinjuures heliloojate juurde, nüüd rääkides näidenditest, minule meeldib Unduski kütnaid kud Pae, Vienna, Gertrud sellepärast rohkem, et Undus toob sisse selle baltisaksa Eestis sündinud elanud filosoofi või kaudselt selle filosoof Hermann Keyserlingi kuna Kõiv räägib ainult nendest saksa filosoofiast, nüüd muidugi osaliselt, mis see pikk sissejuhatus tahab ütelda, on see kõiv, harib eesti teatrikülastajaid, kui palju meist teavad midagi, lib neitsist võispinozast või Fistest või kandist või me oleme kuulnud neid nimesid, aga me ei tea eriti palju nende õpetusest. Nii et see selle koha pealt, et on need näidendid teretulnud, nüüd seal on veel teine väikene, niisugune osa. Need näidendid ei tegelenud mitte ainult nende surnud meestega, tähendab Ameerika ja üldse lääne con tekstis feminismi ja nii-öelda, kui sa oled surnud ja meessoost ja veel valgenahaline ka, eks ole, siis ei ole üldse lootust neid, see on üldse, millega kõiv tegeleb nende surnud valgete meestega. Ja see on tore, aga peale selle kõiv oskab nendesse filosoofi näidendites sisse panna kahe niisugusi eksistentsi, realistlikke üldinimlikke universaalseid teemasid, nagu see kärbse metafoor näiteks kokkusaamises. Aga Ma ei saa üldse aru, kuidas teie kriitika nii leebelt suhtunud nendesse näidendites vähemalt need kriitikud, keda ma tsiteerisin oma ettekandes, need lausa kiitsid neid näidendeid, mul on niisugune tunne, et tavaline teatrikülastaja küll nii võib-olla hasarti ei ole eriti, kuna palju teksti võõrkeeles. Nii et see on, see on, see oleks minule problemaatiline nisukest näidentidega maadelda, isegi neid lugeda raske sõnastikuga lugeda, eks ole, kui sa otsid mõnda niisugust terminit või kui sul on, kui sa oled ülikoolis filosoofiat õppinud, eks ole, siis võib-olla aga niukene, tavaline teatriharrastaja sellele on ta küll vist Hiina maa, aga teie olete üldiselt olnud väga leebet nende väga raskete näidendite suhtes, tundub, et see on nagu midagi tõelist, kui sa tuled sellest ajuloputuse ajast ja noh, tegelikult kõivu näidendid tulid meie lavale peale seda ajuloputusaega, siis tal oli mingisugune teine teatraalne dimensioon veel juures, et mõtlesin, et noh, et noh, et ei saa aru, sellepärast ei saa aru, et seal on omad hariduse lüngad. Aga, aga noh, samas nii tore oli istuda selles seltskonnas olles aadli seltskonnas. Ja, ja muidugi kõiv oskab seda niimoodi teha, et tal on tavaliselt üks tegelane, kes on siis nagu niuke talumatš või see teener, nüüd see, kes see Martin, kes nagu sele, Heideggeri eksistentsiaal istlike mõtteid kannab, filosoofipäevas see kuidagi teeb ja, ja see, see on, see talu pojalikus ja eestilikus. Jaa, jaa, see on see vana nõks juba roomakomöödias oli niimoodi orjad olid need kavalad, et tegelased ja need isandad olid tubakat ja siis kuidagi rahvas, kes seda vaatas, peamised, ega nad ei olnud kõik aadlisoost või, või rüütlid. Nii et nemad, et leidsid, et see on tore, kui orjad tõmbasid naha üle kõrvade oma isandate ja siin on täpselt samuti meie meie kohe leiame, et see teener Martin on, kes meile meeldib ja eesti talupoeg või niisugune pruugi nüüd eesti talupoeg olla, aga ta on ikka lihtrahvast pärit ja ta ei ole mitte niisugune mõttetark. Ja me naudime seda. Ja noh, sellega on juba pool võitu saavutatud. Ja räägime nüüd nendest lugudest ka, mida te siin Eestis seekord nägite? Mati Undist oli juba vilksamisi juttu seoses sellega, et lavale ilmuvad ümma kindla süžeega ja kindla nii-öelda storita lood ja vaimude tund Kadrioru lossis. See oli siiski minu arvates küll väga elegantne mäng. Teemaks tõesti võiks olla või telefoniraamat, aga, aga miks mitte ka sedalaadi esseed, ma lugesin näiteks Päevalehes ilmunud arvustust, mis algas umbes niisuguse sõnadega, et Mati Undi kõige uuem näidend on üks suur udu. Nüüd minule ta udu küll ei olnud, seal leiti, et noh, et see on tegelikult monodraama, kaks inimest vahetavad repliike, mis on, ei ole mingit tegelast. Tagapõhja ei ole mingit arengut, ei ole mingit nisukest, tavalist konflikti või siis see. Aga tegelikult Unt kirjutab nüüd teil Eestis nii nagu väga paljud läänekirjanikud on kirjutanud juba 100 aastat. Hunt kirjutab mitte lineaarselt. Mina võrdleks seda Cupismiga. Nüüd, kui Pablo Picasso maalis naiste portreesid, siis tema nägi Neid oma armsamaid või abi, kellega abielus ei olnud või üle aisa lõi või mis iganes. Nii külgvaatelt, otsevaatelt, nii et tema naiste portreedel me näeme kahte nina ja kolme silma. Ja alguses inimesed arvasid, et noh, et see on nagu veider. Aga kui sa hakkad mõtlema, Ta võtab kaks nagu pinda ja paneb nad samasse kohta, ta näeb seda nägu eest ja külje pealt, et täpselt samal ajal ja see on tegelikult, mis kubism on, eks ole, see oli tema kubistlik periood ja hunt teeb täpselt sama asja, aga minu arust veelgi elegantsem olnud hunt võtab nüüd selle ruumipoeetika. Filosoofia paneb selle konkreetsesse eesti ruumi kuigi kahju nii-ütelda, et viimane kui üks Eesti arhitektuuri mälestis või mis meil siin veel on, see ka need, ükski neist pole meie oma, need on kõik sakslaste või kes iganes neid siin tegid. Aga igal juhul noh, seal meie Kadrioru loss, seal on siis saal ise, kus seda mängitakse. Seal on see väga huvitavalt sisse toodud muusika, mis on rohkem kui muusika. Seal on siis tekst, mis on tegelikult väga huvitav, säält jooksevad igasugused teemad läbi ja see tekst on osavalt kokku seatud. Siis on see näitlejate akrobaatika või ütleme, nad vahest nagu tantsiksid, aga vahest nad liigutavad endid nii kandilised, nii et sa ei saagi aru, mida nad teevad. Seal on kõik need pinnad, mis täidavad ruumi. Ja kui põhimõte oli, et käsitleda ruumi öelda poeetikat või poeesiat, ükskõik kuidas sa tahad seda ütelda, siis minu arust hunt Ta tegi seda suurepäraselt, kuna seal oli tekst, seal oli liikumine, seal oli siis akrobaatika või tants, seal oli muusika ja seal oli lossi saal. Ja minul küll igav ei hakanud, aga ma olen väga või no mitmete inimestega rääkinud, kes nägid samal õhtul kui mina ja need enam-vähem nõustusid Päevalehe arvustajaga. Nii et ma arvan, see oleneb sinu tagapõhjast. Nüüd tegelikult noh, kui tuua üksainus näide, see kõige kuulsam Mittelineaarsete tekstide koostaja oli üks ameeriklanna körtsud Stalin, kes elas Pariisis peaaegu terve oma eluaja ja kes esimese maailmasõjapaiku ja natukene hiljem kirjutas just nisukesi ooperi libreto Sid ja näidendeid ja lühijutte ja romaane. Ja tegelikult me oleme niimoodi või üks osa maailmakirjanikest on niimodi kirjutanud vähemalt 70 80 aastat, nii et uus ta ei ole, ta võib siin uus olla, aga sellel midagi viga ka ei ole, nii on absoluutselt lubatud, et kirjutada ja väga paljud kirjutavad ja lavastavad niimoodi me peame ainult vahet tegema siis lineaarse ja mittelineaarses. Tegelikult saab seda kõigega ju analüüsida või mängida, aga täiesti tavalise Stanislavski mudeli järgi minu jaoks isegi ei olnud seal niivõrd oluline see, mida nad rääkisid, noh küll sai kuulatud küll seda, aga, aga vahel olid need mehe naise omavahelised suhted sellised, et, et, et noh, mis vahe seal on, kas minu veetlev leedi või see, peaasi, et nad teevad. Vaata ja isegi ma mingil hetkel mõtlesin, et huvitav, et milline oleks tulemus siis, kui see kõik see tekst oleks, ütleme, prantsuskeelne mida üldse mitte millestki aru ei saa, et milline tulemus oleks siis nii, et ei pruugi ka ainult seda mittelineaarses taga ajada, vaid võib ka ma ei tea siis veel mingid oma Pisujanda ehitada. Ma nõustun, sest näiteks see tekst ei pruugi olla ka prantsuskeelne tekst võib ainult koosneda häälikutest või niukestest noh, Taadadest ja maamadest ja et sellel üldse mingisugused leksikaalsed põhja all ei ole. Aga nüüd üks spetsiifiline näide, kui see mees tuleb revolvriga ja sihib, siis naine on kohe sealt nagu tal otse ees, aga tegelikult see mees sihib aknasse või läbi akna, kuna keegi võõras või kahtlane tüüp on seal akna taga. Ja muidugi noh, nii palju kui me teame inimvahekordadest, siis vahest juhtuvad niisugused õnnetused, kui öeldakse, et arvati, et varas oli toas ja naine laskis mehe maa või vastupidi. Jah, just seal oli väga palju elulist väga palju konkreetset ja sa ei pruugigi siis muretseda selle väga raskelt, arusaadav oli reaalsuse üle, sa lihtsalt leiad need hetked sellest lavastusest ja neid oli seal palju. Ja nii, et noh, lihtsalt kui sa näed, et keegi teeb kohutava innuga midagi, siis mind on üsna kerge ära osta sellega, et kui, kui, kui tema usub, siis mina hakkan üsna ruttu uskuma ja nii on vaimude puhul tihti. Aga räägime veel ühest vaimust, mis siin nii-öelda viimasel ajal eesti teatriruumi lahti Teil on lastud. Nimelt Priit Pedajase, Popi ja Uhuu, no mingil määral ju ka teistpidi ootamatu asi, ma usun, et eile kest ei ole näinud Merle karusoo kunagist legendaarset lavastust ja läksite seda vaatama siiski ainult Tuglase novelli pealt, et teil on natuke teistmoodi nagu vastu võtta ja natuke teistmoodi arusaam sellest, kui, kui nendel eestlastel, kes juba rikutud Merle karusoost. Kahtlematult ma olin osaliselt üllatanud, eks ole, kuivõrd Pedajas tabas seda, mida mina olen juba aastaid või aastakümneid taga ajanud, teoreetiliselt, millest me oleme palju rääkinud ja siis on see kehade grammatika. Tavaliselt, mis tükki lavastatakse, unustatakse ära, et mis loeb laval on just näitleja keha, eks ole, kõik muu on nagu. Kui teater sündis tantsus, siis verbaalsust Aristoteles räägib sellest ka teatas sündis tantsus, ta oli mitteverbaalne, verbaalsus on vähese tähtsusega, see visuaalne opsis kreeka keeles on, mis teatri teatakse, et nii nagu Aristoteles seda mõistab ja, ja paljud teised nüüd minule oli kõigepealt see rõõmus üllatus, kuigi ma olin Pedajase lavastusi mõningaid enne näinud Mao tee kalju peal meeldis mulle väga, just sellepärast, et ta oli niisugune kehade grammatika. Ja siin ta oli nüüd absoluutne, see oli sajaprotsendiline. Ja et minu arust nii palju, kui ma ise mäletan seda algteksti Tuglase teksti, see oli väga täpselt edasi antud kolmandas dimensioonis. Ja muidugi, Pedajas oli siis leiutanud niukseid, mis on seene, mis olid tõetruud, et nii loomariigis kui ka kui nüüd neid loomi võtta allegoorijatena inimallegoorilise inimestena siis ta oli andnud neile niux, kest miimikat ja igasuguseid väikseid liigutusi ja kõik need tegid selle väga nauditavaks ja publik minu ümber turtsatas naerma pidevalt ja naeris südamest. Tihti ja see pakkus niukse äratundmise lõbu, eks ole, et kuigi me vaatame inimesi, kes mängivad koera ja ahvi, Me tunneme inimesed nende taga ära, aga me tundsime need loomad, kased seal ära ja mulle väga meeldis. Koera küünte klõbin ja ahvi on võib-olla kergem järele teha, kui sa oled filmi näinud või käinud loomaaias. Koera on võrdlemisi raske, eriti mulle meeldis ka veel see, kui koer magab, mis minu emal oli hundikoer, koer ikka näeb und, jooksmisest ajab kassi või jänest, aga, ja siis tal käed ja, või käpad liiguvad, eks ole, see oli niuksed, väiksed asjad, aga üldiselt, et mina leidsin, et see oli tõetruu. Tuglase üks asi nagu, mis väikselt jäi puudu, aga ma ei oska sellele lahendust leida. Ma tulen kohe selle juurde tagasi, et oli tõetruu. Ta oli omapärane, tähendab iga lavastaja muidugi teeb seda isemoodi ja Pedajas oli sellele andnud nii-öelda omamärgi juurde ja. Me mõistsime seda laiemal pinnal kui nüüd ainult ühe koera ja ahvilugu, mis nüüd nagu minule veidi puudu jäi, oli see lõpuplahvatuse moment või kõik, tähendab selle seda nagu ei olnud ettevalmistatud, ega seda tegelikult Tuglas ka ette ei valmistanud, aga me teame, et Tuglas kirjutas selle aastal 1914. See oli seotud esimese maailmasõjaplahvatusega ja kuidagi see üks teie retsensentidest mainis seda ka ühes ajalehes. Et kuidagi see Universaalne, see totaalne, see maailma katastroof nagu jäi seal tabamata, aga siis ma hakkasin mõtlema, et noh, et ega see nüüd ei olnudki eriti oluline. Ja ma usun, et kui nüüd seda näidendit viia Eestist välja siis ei ole absoluutselt mingit probleemi. Publik on sellega. Ühes täpselt nii nagu ta siin oli tol õhtul, kui mina seda nägin, Priit Pedajas lavastuse eeltutvustuses mainis ära esiteks selle, et teda selline katastroofi problemaatika üldse ei huvita ja tema jaoks on see lavastus oluline. Et uurida erinevad Te vormide või erinevate nähtuste kooseksisteerimist, et see oli tema jaoks nagu selline võtmesõna, et konkreetselt seal siis ahv ja, ja koeraga üldse laiemalt, et et nüüd, kus kogu maailm hakkab siin nagu nagu ühte patta kokku minema, et kuidas saavad niuksed, erinevad nähtused koos eksisteerida. Klassikalised tõlgendused või vähemalt mina olen ise seda natukene uurinud näevad seal just Niukest, Froidiaanlik või Jungiliku või isegi platoonilist teatud inimtüüpide vahekorda, mis on enam-vähem just nii, nagu teie seda praegu ütlesite, ütleme. See ahv terroriseerib koera. Uhuu on siis nagu võib-olla isand ise, kes neid loomi võis peksta, ega muidu ta ju köhis ragistas nii nagu isand tegi, ju see kepi tarvitamine tuli ka siis isanda käest. Ja. Me näeme nüüd nii seda alateadvust, seal huuga tulevad kõik need hirmsad koledad asjad välja on siis nagu see Freudi iidkoer on siis nagu see ego või Jungi psühholoogias uhuu on see vari, see teine suure tähega, teine aga plaat on neil juba on üks dialoog, kus ta räägib inimhingest mida Ta samastab kaarikuga kaariku ees on üks hea hobu, jääks halb hobu ja hea hobu, püüab ülespoole sõita ja halbu allapoole ja me ei jõua mitte kuskile sellega, et hobused ei vea mitte ühtepidi ja see on täpselt samuti nüüdse uhu ja popi vahekord, eks ole. Aga see muutub, kui ahvi koerad hammustavad tänava peal ja ta tuleb verisena ja, ja nii-öelda viimasel veerandil tagasi aknast sisse, siis on see koer, eks ole, kes tema jälle nii-öelda terveks teeb, nii et need vahekorrad muutuvad täpselt nii, nagu muutuvad abielus või niukses tavalises inimvahekorras või riikidevahelises või erakondadevahelises või ükskõik kus hoopis laiemas laastus. Nonii, meie pooltund hakkab ümber saama. Te lähete varsti New Yorki tagasi. Kui nüüd New Yorgi peale mõelda, siis mis on olnud selle linna naguks, tugevamaid elamusi, mida te seal nüüd olete viimati näinud, kui kui teatris olete käinud? Kas, kas tuleb mõni meelde? Nojah, seda on nüüd piinlik ütelda. Ma olen ka natukene ikka nii vahepeal aastaid juurde saanud kusagilt ja võib-olla muutunud konservatiivsemaks. Mulle väga meeldis maiko Freini Kopenhaagen, mis on tegelikult elementaarosake osakestefüüsika ja aatompommiteooria ja kõik niimoodi. Ja seal seda kehade grammatikat nüüd nii palju ei olnud, kui ma tavaliselt seda otsin. Aga lavastaja oli Broadway lavastaja oli osanud näitlejate paigutusega laval joonistada elusalt, kolmes dimensioonis ütlemisele aatomistruktuuri, kuidas need elektronid seal käivad ja kuidas kuse prooton on ja kuidas kõik need asjad liiguvad ja kuidas nad omavahel Ta on, nii et sa võisid kuulata seda tuum füüsikateooriat ja siis inimvahekordi jälgida. Meeste ja naiste ja sõprade vahel, ütleme, üks oli Hitleri käsutuses ja teine oli nii-öelda vabas maailmas. Aga samal ajal sulle mängiti visuaalselt käte, aatomiteooria struktuur ja minu arust see oli suurepärane. Ootame huviga Freini Kopenhaagenis ka eesti lavale. Kuulsite New Yorgi linna ülikooli professorid, kirjanduse teatriteadlast, mardi valgemäed ja küsis maris Johannes kuulmiseni.