Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, neis hooned tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Luuletaja päev algab lehmakellaga. Vanamees hüüab seda võidukalt jänesekindlalt. Lehmakell on füüsiliselt olemas suur vask tilaga, instrument ripub alla elutoa laest ja on mõeldud selleks, et elukaaslane saaks loome balangus luuletajale delikaatselt märku anda. Kui on aeg vaimse tegevuse juurest asuda olmeliste asjade juurde. Leida, ei tohi vaimutuppa minna ega maestrot segada. Ja nii on pastoraalne Kell parim viis luuletaja lorismidest maa peale toomiseks. Aga praegu on luuletaja maa peal ja taabisekellamis olla. Leida Leida professor jääb kaunis valjult, kuni hüütav lõpuks tuppa astub. See ei ole see, siin on minu elukaaslane minu võitluskaaslane leida tutvustanud Ilmar tohutu teekannuga pastanud väikese kasulist lihtsas riides, intelligentse näoga daami. Leida on intelligentsem kui lähem. Ning talle omaselt vajub teine suunurka irooniliselt alla. Ja kui leida on intelligentsem, siis olen mina ka, sest ma olen Leidast veel intelligentsem, mida keegi jälle peale minu kindlasti ei ole. Nüüd on Vilmaril lausa lõbus jada ehibise majutadel naerda. Vil Maran luuletas professor professor ja luuletaja, kus siis kaks isikut, kes, nagu ta ei väsi rõhutamast, on veetnud osa oma elust elu ülikoolides, oma saatusele, vihje vene kirjanduse professor, ühtlasi Eesti luuletaja, on kirjanik Maksim kõlbki meenutamisel irooniliselt piinlikult täpne. Ja on ka põhjust, sest elu ülikoolid tähendavad muidugi Siberit. See on hea, et sai ülikoolides käidud, sain endale selle halvatud suunurga. Halvatus mus sümbol, kirjanduslikkuse tunnus. Et mind kellegi teisega segamini aetakse, ka minust suurust ära ei unustataks. Agasse suurustus, teatesse suurus. Ilmar räägib endast umbes nii, nagu minu matemaatikaõpetaja eesti ajal väljapaistev tegema matemaatika ja igasugutabelite Neile neljanda klassi untsudele. Tema elu kõrgpunkt olnud tsaariaegse gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetamine ja siis alanud pidev langus, kuni ta jõudnud siia meie õpetama. Kirjandusloost rääkides meenutatakse ikka Ilmari noorus luuletust. Massey san, arr rätanud, oo siis on täh tedes Muup järjest. Aga vana professor Ilmar oli minu ülikooli ajal nii populaarne, et tema vene kirjanduse loengutel millest osavõtt oli fakultatiivne, kui avatahtlik tuli auditoorium alati pungil täis. Hüüdis auväärt professor auditooriumi sisenedes rebis peast mütsi, virutas tagumisse ritta, et suunurka alla venitades, alustada tänna. Ma räägin teile, kui lollid on kriitikud. Müts oli karvik ja selle üks kõrv oli alati kikkis, teine lontis. Ilmar haaras kõrvikul parema käega üle pea vasakust kõrvast ja rebis mütsi peast. Niiviisi kui müts allesama orbiidil viibis, rebis Vilmar sama käega ja sama liigutusega kõrva pealt ka musta katte, mida ta kandis oma haiguse pärast. Paadid kannavad mustalapakad ikka silma peal, aga mina kõrva peale, siis on kindel, et ma ei kuule, kui ma ei taha erriti Burroc rajate vajutas ta asja seletades suunurga irooniliselt alla. Ja tema puhul ei võinud sugugi kindel olla, et ta viitab komparteilisele büroole. Kõrgi oli kannatada saanud siis, kui ta vangistuse ajal halvatuse sai. Ja Vilmar oli vangis olnud nii saksa kui ka vene ajal. Lõi ta. On ikka maja siin majas on loominguline seltskond, vaatavad veidi vehisest, aga ilmekad, silmad ilusast. Jah, tõesti, kunagi veel praegugi ilusast näost mulle teravalt silma ja ega siin keegi teisele tähelepanu pööra, igaühel on oma osa nagu Aadress ja igaüks i ja ainult omma joru, nagu igaüks mängis, i nolk on näidendit ja nii on kõik näidendite tohuvapohu loominguline mina ütlema elal, Eeessekas egoistlik ja, ja ega mina ei ole ise teistsugune, mina TMK teatrit. Aga te muidugi teate seda isegi. Majakus professor tuuriliste teenete ja positsiooni pärast võiks elada üksinda. On tõesti asustatud värvika seltskonnaga. Üle koridori elavad Vanemuise balletipoisid annavad oma olemasoluga maestro Vilmari elule omamoodi pitseri sest Vilmaril juhtub igasugu asju, mida balletipoisid teatris edasi rääkimata jätta. Sest Vilmar on teatraalne isiksus. On sügav öö ja balletirahvas pärast väsitavat etendust vooditesse vajud. Kui vannitoast kostab ägedat karjumist ja lõpuks hüütakse. Poisid tormavad vannitoa ukse taha, aga see on kinni. Seest kostab mitmes balletipoistele tundmatus keeles monoloog, millest helistavad hell ja muud sarnased sõnad. Kui poisid lõpuks vanni juurde pääsevad, näevad nad maestrot abitute käsivartel ajaliste vannist asjatult end püsti ajavat. Maestro pilgu, aga silm ka, kui ta täies hiilguses püssi seistes saab lõpuks teatada, et maailma hiilgus kaob. Ma demonstreerin nüüd teil oma autoriteedi täit hiilgust. Pjedestaalil siig transit klaari Hammondi. Ja ta viskab vannilina kõrvale ning deklameerib oma kõneõpetajat täie teadlikkusega läbi öise vaikuse. Nagu räägiks otse tähtedele. Nii tuleb seista ellu a- ja olgu joobumus Krist, tall. Kes joobnud nii sel arveed aia on mitteloss? Lõpuks külma tundes tõmbab ta endale jälle vannilina ümber, et poisid saaksid lihakeha toimetada magamistuppa, kus proua Leida magab pärast ränka päeva õiglase und. Jaagus Vilmaril algavad valud. Ei, ta, kust ta nüüd jälle on, inimese elu on ummidki, nii lühike. Inimese ellu koosneb Juszek kõndei sekk täis. Pellet Rust, küllap te teate, mis pellet rista minu üliõpilased ja pellet risk on käsitööline, kes võistleb masinatega isegi meil, kus massimeediumit ei saa ollagi üksainus suurt propagandat siis siin on poeet üksinda vastamisi masinatega, mis lõikavad tema elust Fay teid. Ja nii jäävad poeedile-i nult hetked. Professor saatnud mulle siit vaimulinnast Tallinna toimetusse juba aastakirju. Ja iga kiri vanal masinal tipitud on sinise tindiga suure käekirjaga tehtud parandusi täis. Ning iga kirja alguses on kindlasti käsitsi juurde kirjutatud lause arstima suren ära. Seepärast on mul vastusega kiire. Ma tahan kõik kätte saada veel siin, selles elus. Ma vaatan teda vanameest, kes on ilmselt väsinud ja otsustanud hetkes teha vaheaja ning sulgenud silmad. Tal on küll hall ülikond, mis on ilm selgesti värskelt pressitud, aga tõelise boheemlane teadlikkusega juba hirmsasti kortsu istutud kõhu kohalt, kus pintsaku alumine nööp millegipärast kinni on kostitab. Üks nüüd ei ole hall, vaid kollane. Heleroheline särk, mustvalgete täppidega, kiki, valged salkus, juuksed on vajunud ühele kulmule kui ta istub nii samas poosis kui rääkis, üks käsi kuuldeaparaadi juures. Ta on nii endasse süvenenud, et mu silme ette kerkib kujutlus, kuidas ta selles imelikus poosis vaimujõul õhku kerkib ja heljub toas ringi nagu fakiir. Juudandugastanud. Kuigi ta silmad on kinni, on mul tunne, nagu ta pilgu astel oleks ikka veel mu silmade särades kinni. Ja seal on midagi, midagi niisugust. Mul on oma kunagisest professorist äkki millegipärast meeletult kahju. Ma ei tea, miks ta on aasta otsa mulle peale käinud, et me peaksime jälle kindlasti kohtuma. Aga ma olen märganud, et tal on kurvad silmad ja kurvad. Irooniline suu. Aga kurvad silmad. Ago Mihhail Lermatovil, kelle meie aja kangelaste aeg-ajalt nimetab kõige paremaks romaaniks konsultatsioonil seal üleliigsel inimesel ka naeratades silmad tõsised. Aga seda mõeldes kerkib mu iroonilises mälust peaaegu samal ajal esile ooperifilmilaul. Ja justkui elaks minus nagu mingi häbitunne. Sellepärast et mul vanast sümpaatsest mehest kahju on. Me elame singel ajal mõtlema miskipärast nimetatagu seda aega kuidas tahes küünilise rajal. Ma vaatan vaimu tiinet, luuletajat, vene kirjanduse professorit, kellel on tuttavad nii-Peterburg kui ka Praha, München ja viin Petseri ja Põlva kui ka kauged vangilaagrid. Ning tunnen imetlust haledust ja kurbust. See mees, kes on istunud Saksa aja ning Vene aja ei ole saanud enam aastat avaldatud raamatuid. Ta nii särav ja nii abitu. See uinud mees Äkki Ma kuulan ohutusest vaikimises pingestunud õhus. Hääl on tasane ning kostab selles lähenevas hämaruses kui õhtu ei ole veel käes, aga päev on juba läinud. Nagu teisest maailmast. Ja aktsenti peaaegu ei ole. Kurjuse tuum. See on metsik loomalik, jabur. Jalge alla tallab elutahe. See hinga nii lastest kui ka mõrvaress kõigis näriliste siirtes ruttides, whrudes aga amatöör bussitajate kampades ning varaste nõupidamistel, kus valmistatakse ette suurt sissemurdmist või pisikest sissetõmbamist hämaruse kaitsevööndis. Kurjus jaamaga, taalsed, hoolimatud ja kavalad. Nad plaanistavad ratsionaalselt oma sosinal sõja ja seletavad siis selle ratsionaliseerida eska hästi, ilusti ära. Ja sinagi elad ja nende rüselemisi ääremail inimene ning loom, kes sa oled. Kellelt nõutakse inimväärikuse loovutamise hinda õiguse eest mõnevõrra ellu jääda. Inimesed kardavad valu. Seepärast väldivad nad konflikte. Ma kuulen ta hingamist. Aga see on just nagu keegi muu. Teine inimene, kes räägib. Inimene ise annab oma elu mõttetähest, mis saaks olla inimese mõtte, kui mitte valu, nii nagu seda kirjeldab inimlik komöödia, Dante. Seni veel inimesest tekivad valud ning eetilised konfliktid. Ravitakse õige pea välja õige ühiskonna arstid ravivad neil välja ning Me saame normaalinimese, kelle närvid terved ja tundmused mõtted õiged, absoluutselt õige, et me oleme absoluutselt terved nagu kosmonaudid. Aga inimesel ala vähemalt kaks mina. Päevaneminaasian Alice suhted materiaalsete hüvede kätte võtmine, asjatoimetused, sadama vaenlastega, jälitamine, tapmine konventsionaalsete raamides muidugi kõigi nõndanimetatud ET tegemine nagu kord ja kohus. Ta hingab filisevalt läbi nina, enne kui jätkab. Mina. Ühinemine asevast unistab armastusest annest seiklustest, sest need avardavad elutunnet mida võib armastuses surra. Ta leiutab, turism, püüab ilu ja mittekonventsionaalset filosoofiat, üritab olla inimlik. Kas sõjas, enne, kui hoidutakse ilmuksemina külmades unistustes, rahust, jaotast, naisest, kallistusest, uinumist. Ta teeb silmad lahti ja mulle korraks teraselt otsa vaadanud, suleb nüüd jälle ning kui ta jätkab tundub, et ta teeb seda läbi une. Teate, mina kirjutas Robert muudil. See on omadusteta mees. Terman i saate. Inimene, kes taotleb tõtt, areneb teadlaseks. Aga inimesest, kes tahab välja elavdama subjektiivsus, saadet, kirjanik. Mida peaks aga tegema mees, kes taotleb midagi, mis asub nendega? See, kes ei tea, kes ta on ja mis aega ta kuulub. See viimane on peaaegu küsimus. Peaaegu äratus. Ja ta vaatab mulle jälle otse silma sisse. Ma ei sa äkki millestki aru, kas see käis tema enda kohta, mida see mees minult ootab, et ma teda kiidaksin talle, poeg siin sellepärast et ta kirjutab ja tõtaatleb, et ma langesin talle seepärast kaelad on kinni istunud ja vaimuinimesena igal ajal võimuga sõjajalal. Ma olen ise võimuga sõjajalal, kuigi ma olen toimetaja ametnik, et ma helistaksin tema vaimupoosi. Ma olen ise vaimuinimene. Aga no Dalton ma näen enda ees vanameest, vanainimest, kes lihtsalt ootab oma pannkooki, mis tema arvates ei saa kunagi valmis. Vähemasti ei saa kunagi valmis õigel ajal, siis kui tema tahab. Vanamees, kelle jäme risti üle teise tõstetud reis libiseb kehal õttudes alumiselt jalalt maha. Kas see oli tõesti tema, kes kirjutas sarkastilised Rotsiga? Tuhk tõsine kuldnööp tähistab üleeilse aevastuse sajandat juubelit. Varblaseemandad nokivad aknaklaasi taga tõotavad kiti. Kuid aknakip polegi püülijahust einelaud vaid nitrolakiga kaetud. Kas see on tõesti mees, kes siis kui rauges mu jaks, ta alati ühte ja sama heietavatele kirjadele pidevalt vastata. Ilmus lõuna ajal, kui kõik ära olid toimetusse ja tagus seal kepiga uksi ning hüüdis hiljem kirjanike kongressil pateetiliselt, et toimetuses ei käida tööl seepärast, et keegi ei pane teda tema juubeli ajal tähele. On see tõesti deklaratsiooni kunsti eestvedaja pateerija peenutseja, kellele loengul meeldib asetada oma vanareis mõne noore neiu loengu lauale, talle sügavalt silma, vaadates oma katkevale häälel deklameerida Puškini maha vaikitud roppu poeemi. Keegi teine, äkki keegi teine? Kuulen, sosinad. Ega inimesed ei muutvaid, ajad? Ikka oma aja ära elanud vanad ja teised jonäritsejad, kes kirjutavad, et ühiskonnas äritsetakse, nagu nemad ise ei kuukski sinna ühiskonda nagu sees. Ta hääl omandab jälle aktsendi. Ma ei saa aru, kas akna taga on tõesti keegi või ei? Aga ei seal tõusta. Teate, seimis minna vaata inimeses sill, Maat silmad on hinge peegel. Minul luuletuses on peegel, seepärast üks läbiv motiiv. Ja minu noortel sõpradel, nagu sõber triviimil näid, eks peegeldub huvi ja pealuus olemise vastu. Aga muidu eestlaste silmad, lõpp ükskõiksed. Sellel rahval puudub. Siis ERR rahvastan killustunud pisikesteks osakesteks, igaüks on omaette jagamatu aatom ja ta on tohutu jõuga mis venestamine vas lõhub end Jesswee seespoolt ära. Ta ei märka, et on ka ise individualist. U peab hoidma, ütleb Trivimi. Põlvedel peab olema elus side, see on ju peaaegu sama hull jutt nagu minul seal aga Sõvelt riv Vii, mille ma räägin. Kin, aga ei, kõik r-i, nagu ma kõnekursustel SEST TEMA ISE. Twin viimi n teadmata Ta ühiskonnaelus õrgan, Nilsson, ellus, hoidjasside kude. Trivimi immii. Eelnõus on see liik nagunii, elu on elus ellu. Ma ei julgenud naerda. Ma tunnen Trivimi hästi, aga kujutada triivi miinina küll ette. Aga vanamehemokk justkui muigab. Ometi silmad on tõsised. Ja äkki ta peaaegu sosistab jälle. Ühiskonnad päästavad ainult ühiskonnaelusolendid, taldrikutel limiidid aga mitte mõni veidi nagu elusolend, nagu seesi, kes avaldas aknad passi bet mul läp pugeda vanainimese kaudu karjääri teha minu vaimset tipp. Käsutada laudab. Andust tähtis, aga mitte? Jaa ai. Kirjanduslugu mitte. Ja ega elu ega vaimulugu. Linnupjedestaal. Talvel ikak käed sellele, et ta ei saa ronida, et mindavad bioloogilises egoismist alla lükata. Olen veel ellu. Äkki on mul enda pärast häbi? Mul on häbi, et see vanamees ootama pannkooki mida ta tegelikult kunagi ei saa sest on elanud valel ajal. Aga kas mitte alati ei ole või on alati õige aeg? Mu reisist tühjas kõhus kõnelevad voolne sellest, kuidas keegi ju ikka kriitikuid ja need teised ronivad minu pjedestaalile. Aga õnneks ei olegi mul oma aretis mingit pannkooki ka pjedestaali. Ainult töö. Küll niisugune töö, mille puhul ma iseenda üle pean ironiseerima, kuid siiski elude. Harjutan veel iga päev võimlen, harjutan pjedestaalil, see ei. Ega te olete seda, mina olen irooniline inimene, treenin keha ja vaimu, valmistun Ei mitt Impietest häälil seismiseks vaid tonn x. Pass ei. Tal äkki jälle hoopis teine. Ajab end püsti krahvat keppi ning viipab mind kõrvaltuppa, vaimutuppa, kuhu leida teatud tundidel ei tohi siseneda. Kogu tuba täis pabereid. Loome balangus, luuletajal pildunud, ebaõnnestunud ja kokuke kaardatud käsikirju üle kogu toa laiali. Neid on kirjutuslaual selle peal troonival, vanal kirjutusmasinal, kontinentaal põrandal ja imeväel püsimas koguni raamatutega täidetud riiulitel. Ta tõmbab vanaaegse lauasahtli lahti. Sealt paistab back ilmselt täis kirjutatud pabereid. See on minu unistus minu Vannatuse kolmummatukul. Ta peaaegu ei räägigi enam imeliku intuitsiooniga. Ma ei ole seda kellelegi näidanud. Ma näitan, et usuksite, et seal olemas keegi ei usu mind ja mul ei ole enam eneseusku. Kuid pooleli, sest see siis Kikatse kõik siinsele, olgu ta katse ainult lahtist legend, mõttel, looted, Millud teeksid on nagu piibel, kus ühel päeval võib lugeda üht ja teisel teist. Mul on häbi, et on pidanud Tallinna sõitma kepiga taguma Xi, mille taga kedagi ei ole. Kuigi ma ei ole seda ise kuidagi põhjustanud. See mees on hõisanud elada pidevas nina kontinuteedis, jääda allati endaga võlts üks, mis tähendas istet, ei tohi alla anda, tuleb end ületada. Vaim ei tohi murda. Kuidas siis nüüd? Kui tahad öelda, tahate öelda, et siis peaks midagi avaldama pärast tema surma? Mulle tuleb äkki raba mõtteni, et nad toetan end tahtmatult vastu laula. Ta ei suuda enam teatrit teha. Nii hästi teatrit teha, et oma valu varjata. Aga ta rabab mind veel enam. Kalle Ta paneb oma käe õlale. Keegi ei suuda pidevalt uueneda seda muutumist säilitada. Ma hakkan ära surema, sest ma ei taha enam teha rikk. Te mõistate, teatrit tegemine? Trid tegemine, aitab mul varjatas ela. Varjata seda, et ei ole ükskõikne paik Vastasest viisakus, saadan, kohmakad valed, ma tahan tagasi oma Tallinna ametiukse taha mad toimetaja koore alla peitu. Ma olen toimetaja, mitte psühholoog, psühhiaatoriga pihiisa, ma ei taha olla inimene. See on liiga raske olla inimene, olla kogu aeg inimene olla siin, olla selle vanamehega, kelle vaim mässib mind endasse. Moritz. Seal leida. Aga professor, luuletaja lööb käega nagu peletaks kärbest. Mina olen nagu ringi kvadraat, tuuri arvutan, loogiline ummik. Kuigi mul range distsipliin, tunnen ainult väsimust ja lootusetust. Minu isiklik elu on lõppenud ainult mõni kordsa ehmatus ajju, olen ellu uus, oled appi. See toetab puusa Teekäija liigangi teega viis lusikatäite kõrgemat sorti, siis suudan ma eksat tundi töötada. Tee teeb kaineks, tugevaks mitte nii nagu Werneri kohvikus. Konn jakk peab turgutama vähemalt Kimmeli, tema SEE romaani päev ja loengud KT. Aga see on siiski mikse nurgas seismine. Vaim ei ole enam virgem, olen käegardu olla ussikese staadiumis. Ellu on hävitatud ja tuslikult ma olen nagu vill Helm Becker, kes sattus deka Bristide hukka. Juhuslikult jõudis deka Bristol ainult kaks nädalat pidikemm aastat üksikkongis olema ning saadeti piisikus haigena Siberisse. Ja see ei olnud muidugi vaid Reichi linnukasvatus. Enn saiaprotsendiline seaduslikkus. Kas mõrvai jutt ei ütle teile midagi? Ellust? Minagi sain mõni aeg tagasi oma professor Filmarist kirjutatud loo pärast hurjutada. Isade patud nuheldakse laste kätte. Nii pahanda pidanud olema veel. Miks nõmedus? Professor Ilmari uurimus saksa keeles Enn vee, Gogoli idüll Hanskisel kaarte on selle looduskirjelduste valguses, mille pärast ta 46. ülikoolist vallandati. Karotamm ise küsinud, kas te ei tahtnud näidata, et kogunenud saksa, mitte vene kirjanik kummardamine läänest, kuigi partei õpetab vastupidist. Kohe pärast seda, kui kauge aeg, kui võõrad suhted kui kauges sugupõlv. Kui lähedane inimlik valu puutamis mind, kui ta ütleb. Vahel olen ma mõelnud end silla alla visata. Kõige parem oleks olnud G5 sillal. Aga te ei ole kivist silla näinudki, ega see praegune jalakäijate sild ole siis kivisild, et sellelt alla visata tasuks. Mikat tähtede taha ka tolmust elamukorpuste tahab valgennedsamas sõidaksin veel kui kes ei olegi enam mets ega valge. Ma ehmatan, sest äkki hakkab sumisema ei tea kust ilmunud kärbes. Ma kutsun teda ikka mooritseks, kuigi peaksin kutsuma vist härra Vladimir Rataskiks. See oli minu varjunimi tihk, teate, ma olen mees, paljude nimede kraak, ma olen nagu pallinud seist, kus ühele algsele tekstile teine peale kyll jutatud, aga tähendab päev. Ai, ainult seda, mis kunagisele algtekstile peale on kirjutatud. Kärbse. Mitte algteksti ennast keegi vaevu ju tänapäeval algteksti üldse välja puhastama. Ja ka kogu maailma noored tarbivad elukaitsed liimid ei suuda mind aidata nende teiste Noorte teiste noorte, veidi lihtsameelsete noorte mannide vastu, kes ei oska lugeda, kui ma selgesti ütlen, olla Miot summ, ergokoogid, too jutt, ta pidi elu võrratult sügavam terminoloogia, mis modelleerib tõelut rakenduslikuks tarbeks. Ei saa aru, et mina ei kirjuta vaid ENL kõnelenud valuuta Enn nimel ja see ei ole sama, mis kinkida. Telleerimine. Nendel vannidel ei ole kirjanduslikku kuulmist, sest nemad näevad ainult kirjutatud peale kirjutatud sõna. Ei kuule. Et kirjutatud sõna Ella tegelikult, et see sõna hõljub õhus, et seal algselt mõttesse vaimus räägitud, elab sõnadega. Mis pärast mina oma sõnakunsti suulises sõnakunsti deklamatsioonid, kursusi korraldab? Mina panen oma peatükkidele nimeks poeet olla ja ka kriitik peaks olema poeet, aga need kirjanduslikud jäljendajad, kriitikud, kellel on jälle tipppankrott, nemad panevad oma raamatu nimeks. Kuri kõik, mis siht on olla kriitik, nemad kirjutavad raamatuid. Nimme see keskpäev, mis on ju minu, ma ei matka poolel teel pealkirja plagiaat. Aga mina, vihjan siin ometi itele ja inimeste kannatustele. Vanamees on väsinud. Tõesti, väsinud, mõtlen, tuleb oluline olla, olla tõeline, õiglane ühike. Line olla ei tähenda, tahetakse pjedestaalile troonida, ainult lollid arvavad, et mina kirjutan endast minna olen pjedestaalil, sest jutt jedes tavalist on ju tõsimeelse ennesse iroonia. Aga sellest ei ole üle poole sajandi ikka veel aru saadud. Neil on kõik peale nende eneste vegeteerimine, tegelikult yks köik neis ei ole armastust, on ai nult jutt, jalad ainult pasundavad sellest armastusest kogu aeg. Arvan, et nüüd on Vladimir rovski, võib Elliovski või salapärase hinna vase teha kirjanduskriitika vastu lahtunud. Avada jätkab ikka vaikselt, peaaegu alades. Kui niisugused kirjandus essariteks siis tuleb liik kinni panna, sest neil ei ole kirme kirjanduslikku kuulmist, näevad, tahavad ainult pjedestaalile, ainult pjedestaalile meigikenegi. Ma taipan jumala hoiakust Et see oli vihje nimele, kuigi ta seda välja ei öeldud. Ma tunnen, kuidas protestitunne minus tärkab, sest see on väga järsk ja ühemõtteline eitus. Ja ma ei tahaks teada, mis ta minu sugupõlve kohta arvab. Ma ei taha nii palju inimene olla, ma ei taha selle igal ajal võimuga opositsioonis oleva mehe suust kuulda, et minu sugupõlv on igal ajal kohane. Õnneks Ki lahtab pääste Kell. Härra Kalle, ega teil ei ole midagi selle vastu, et ma kutsun teid palun lauda. Pannkoogid, ülimaitsvad pannkoogid, palju, palju pannkooke. Ja mina joon konjakit, ülikallist konjakit, 30 rublalist konn, jakid mida pererahvas ei puutugi valmis, on ostetud just minu jaoks. Võib-olla sellest, aga ma söandan äkki küsida midagi vaimuselguse kohta. Nii napuut tassisin mina siia välja magama, aga see ei olnud viis näpu taheti siis muudkui litsimajja minna, aga mina ei lasknud. Pöögelmanni jääb anud. Varjas ka end minu juures temast saatsin litsimajja siin vastas, aga nüüd varjab, eks, tulevane kirjanduskriitiline, mõtlesin kas minu käsikirju jahib ennast puuaeg seal. Vahel, kuidas sisse laseb, käib ta kirjanduslikke saladusi lunima, sest temal on vaja abil pjedestaalile tõusta. Kirjutab nii, olla. Ma peaaegu punastanud, ma olen ise ka kriitik peatoimetaja ja ei tea mitte kirjanduslikest revolutsionääridest mitte midagi, kuigi peaksin teadma. Tal ei ole lihtsalt kellegagi rääkida. See lihtne mõte. Pane mind õpetama. Kas see on tõesti seesama mees, kes teatas kirjanike kongressi avakõnes? Mina olen juba nii vana, et võin orgasmi saada ainult eks grammeerides. Kui te teate, mis meie mullapealsest keeles tähendab, eks kremeerida. Aga maestro luuletaja professor Valmar Ilmar kummardab usalduslikud minu poole paneb käe teist kordama külge ja küsib otse sinodi vaadates oma alla veetud suunurgast Talle. Kas tee teate, minul luuletust? Stahlist? Teie, teate, miks mina ramm eesti kirjanduskriitika üle, sest sellel on pankrott nagu keegi innovasse, eks kord. Kolmekümne rublalist konjakit ergutatud ajju kargab pähe mõtet, oskab lugeda mõtteid, ei, ära ära põgeneda, tagasi Tallinna ma peatoimetaja kabineti kindla ukse taha, sest nii palju inimene ei suuda olla mitte keegi. Mõnevõrra inimene olla tõesti lihtsam. Aga maestro kristallpilk on süüvinud mu hingesügavustesse ja ma kuulen kogu oma sihikonnas tema seletust, kui ta põrutab Massey salk oled talud, oo, siis on. Mokjedest aa, nemad on nii lollid, et nad yles nutta. Löövad tähtedest pjedestaalil vaid peente teetest pitsat tähtedes pjedestaalil seisan mina, Marfei Retanud poosis on tedest mutt, jänesemokk tee ei kata. Roosad roosid on mu kauge-ide. Nii roosid, roosid, roosis, elavisteer, moraal on jaamu rikutud, fantaasia kerib end 30 paberrubla toel taevatähtedeni. Aga siinkohal leida lehmakella ja see ei ole kerko kell Rootsi emigreerunud teise professori Gustav Suitsu luuletusest. Vaid märguanne mõlemale pannkoogisööjale. Ning ma hakkan minema. Leida sosistab, et ma vaadaku, kas akna taga ei ole kedagi. Aga ei ole. Mulle tuleb pähe, et Brežnev aeg on juba ammu möödas ja on tegelikult Gorbatšovi ja niinimetatud perestroika aeg. Kell löövel vaguniskima oimukohtades aga mu ette kerkiv vana professori kurb-irooniline pilk. Sest ma olen näinud vaimus silmad, kui ma depiiriks ai surm veel eestki asjas selles ilmas, mis rõõmus minule või. Vastasistuja avab krabinal ajalehe. Selle esiküljel on suur pilt kivikujust pjedestaalil. Tuhk tõsine kuldne tähistab tõesti üle ees aevastuse sajandat juubelit. Ja ajusügavusest kusagilt ammu loetud tekstist kerkib minuni vana professori laulev õhuline hääl. Tuleb alustada iga päev uuesti. Tuleb ületada Dali. Saabub taas lehekuu. Täna oli pööripäev. Juba märtsis, sõidad taas suvele, vastu vilksatab taas Ülenurme, jaamake vilksatab üle jõe, uus linnaosa. Avarama eluga vilksatab ülehomme. Milleni ma füüsiliselt küll ei ela? Vilksatab üle aja. Iga tõsiseltvõetav tuule. Tuleb elada nõnda et oled iga sekund valmis surema. Ollakse alati valmis naeratama, armastama. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg