Vardo Rumessen, sinul oli võimalus olla Austraalias tunnis meheks selle juures, kuidas Rudolf Tobiase Joonase lähetamine teeb oma võidukäiku maailmas. Palun ole nii kena ja võta nüüd meid raadiokuulajaid kaasa. Ja räägi neile, kuidas läksid Austraalias esinemised, Eesti muusika kontserdid üldse. Ja missugune on seal üldse muusikaline taust. Ja muidugi ka sellest, kuidas see suurprojekt, Joonase esitamine Austraalias teoks huvis saada. Mul oli tõepoolest meeldiv võimalus viibida sellel suvel Austraalias umbes kolm nädalat, see oli mul teine Austraalia reis juba esmakordselt, ma olin seal 10 aastat tagasi seoses ESTO päevadega. Ka seekordse sõidu peamiseks põhjuseks oli muidugi see, et Melbourne'is toimus Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine ettekanne. Kuid peale selle olid mul seal veel endal esinemised peamiselt eesti muusikaga, kuigi mitte ainult. Ja samuti palusid mind kohalikud Eesti organisatsioonid, et ma peaksin enne võidupüha puhul siis Eesti majades, kus tavaliselt toimuvad sel puhul pidulikud aktused, nii et minu ülesanded olid seal mitmeplaanilised ja nad olid eelkõige mitmeplaanilised selle tõttu, et kui tekkis üldse idee juba, et toimub Austraalias Joonase lähetamise ettekanne siis oli Neeme Järvi sooviks, et, et ka mina viibiksin kohal. Ja ma olingi sinna kutsutud nii Melbourne'i sümfooniaorkestri kui ka Eesti seltside liidu poolt. Kusjuures siis eesti seltside liit kattis tegelikult minu sõidukulud. Ja loomulikult nad olid siis huvitatud, et nad saaksid ka mind ära kasutada. Mõtlesin seoses jahma võidupühaga selle tähistamisega mitmes kohas, nii et minu ülesandeks oli siis ka nende kõnede pidamine seal. Aga kui nüüd tulla tagasi selle Joonase lähetamise juurde siis see idee esmakordselt oli juba umbes kaks aastat tagasi, kui Neeme Järvi ükskord mulle helistas ja ütles, et ma võtku kiiresti nüüd kontakti Austraalia orkestri mänedžeri härra seal Dixoniga ja saatku talle ruttu klaviir. Plaat on seal noodi poeme muusikapoes saadaval, aga et nooti nendel ei ole. Õnneks selleks lisaks oli juba klaviir meil ilmunud mis oligi väga oluliseks materjaliks ka, mida oli võimalik siis välja pakkuda, kuigi meil siin ju oli, oli päris palju murdmist selle üle, kas seda klaveri üldse on tarvis trükkida ja nii edasi ja vastuseis sellele oli, oli kultuuriministeeriumi poolt seal päris suur. Aga see lõpuks siiski õnnestus ja, ja see oli ka üheks eeltingimuseks, et niisugusi ettekandeid on võimalik organiseerida. Ja ma olen neid klaviire saatnud välja päris mitmele poole praegu, kus on ka järgmised Joonas ettekanded planeeritud nii et, et see on osutunud äärmiselt vajalikuks materjaliks. Ja nii oli ka seal ka möödunud aastal ühel päeval sain ma äkki siis Saksi Eesti vabariigi aupeakonsuliproua Malle Tohvrilt, et kas ma ka tean, et Austraalias on planeeritud Joonas ettekanne. Talle vastasin, et jah, et, et ma tean seda küll, et see peaks Melbourne'is olema, Melbourne'i sümfooniaorkester oli võtnud siis temaga ühendust ja informeerinud selles osas. Nii, et, et tegelikult jah, Joonas ettekanne toimus muidugi täielikult tänu sellele, et Neeme Järvi oli selle taga. Tema oli see hing ja, ja kes oli väga huvitatud, et seda saaks seal teha või nii, nagu ta ühes intervjuus ütles. Pärast Skandinaavia reisi ja kõiki neid inetuid intsidente, mis siin olid ja vastuolud, et nüüd ma juhatan Jonast Eestist nii kaugel, kui vähegi võimalik on see ka tema selles raamatus see intervjuu seal sees. Ega ega vist kaugemale enam eriti võimalik. Pool maakera nii palju, kui nüüd üldse võimalik on. Ja ega ma ausalt öeldes väga konkreetselt tol ajal alguses veel ei uskunud, et see üldse teoks saab ja, ja siis ei olnud ka veel seda mõtet, et minul oleks võimalik sinna üldse sõita. Aga ma saatsin need materjalid, saatsin plaatide vastukajad, kontserdite arvustused ja nii edasi sinna. Ja nemad olid jah, kutsunud Järviti reageerima Melbourne'i orkestrit, kus ta varem ei ole dirigeerinud, ta on juhatanud küll Sydney orkestrit ükskord varem aga Melbourne'i orkestrit juhatanud ei olnud. Ja siis Neeme ütles niimoodi nendele, et, et jah, et, et ma tulen küll, aga et, et mul on teile pakkuda üks äärmiselt huvitav suurteos, mis võiks Austraalias kõlada, kuna seda Austraalias veel ette kantud ei ole. Et, et see on eesti helilooja Tobiase oratoorium ja siis ta paljuski mõned materjalid saata ma saatsin ja niimoodi see kavasse võetud. Ja siis, kui see ettekanne oli juba selge, siis ütleme möödunud aasta sügisel tekisse ideed. Järvi tahab ikaat. Ma oleksin ka seal kohal ja siis hakkasid läbirääkimised eelkõige Malle Tohvriga ja siis eesti seltside liiduga ja nii see lõpuks kujuneski. Mul oli siis võimalus sinna sõita ja ausalt öeldes, see oli väga elamuslik sait. Kuigi praegu ju Austraalias on talv tegelikult ja mis nende talv tähendab see tähendab seda, et väljas on küllaltki sagedased vihmahood, peaasi peaaegu nii nagu meil suvel siin ja väljas on siis küllaltki külm, umbes nii 10 15 kraadi sooja, noh umbes nii nagu meilgi siin praegu seal nende talv. Vaatamata sellele, see kõik oli muidugi väga elamuslik ja, ja ega mul looduse vaatamiseks ja nii puhkuseks seal muidugi absoluutselt üldse seekord aega jäänud ESTO päevade ajal oli palju, selles mõttes huvitavad mitmel pool ringi käia. Praegu oli mul küllaltki tihedalt see plaan koostatud nii, et sest vaba aega praktiliselt üldse ei jäänudki. Räägi palun esitusest ja, ja sellest. Orkestripoolsest suhtumisest sellesse teosesse ma vaatan, et väga soliidne kava on antud välja. Ja väga ilus, kaval ja, ja väga-väga suurele pieteedi-tundele selle asja. No nagu, nagu sa näed, siin on kohe Jüri Arraku maal on kaanepildina ära kasvatatud. Ja eks see nagu selle teose firmamärgiks olegi praegu kujunenud ka mitmel pool mujal. Seal ilmusid varem juba ajalehtedes tutvustused selle teose kohta ja ka seal on kasutatud Jüri Arraku maalivärviliselt, muide jaa, ja siis oli seal mitmeid intervjuusid küll eesti seltside tegelastega, oli Neeme Järvi kooli intervjuu ja pärast tehti ka minuga intervjuu. Muide, seesama tuntud ajakirjanik Anna Murdock tegi ka minuga intervjuu seal ja suhtes väga positiivselt tervesse sellesse suures ettevõtmisse. Ta oli väga erinev sellest, mis me oleme siin kuulnud. Sest me peame arvestama seda, et seekord esitasid selle teose ainult välismaalased, antud juhul siis kõik austraallased ja solistid olid rahvusvahelised solistid nendest enamus Austraalia päritoluga, kuid mitmed töötavad praegu Euroopas. Ja muidugi peamine oli austraalia, tähendab Melbourne'i suur sümfooniaorkester. Siis Melbourne'i sümfooniaorkestrikoor, suur koor, umbes 130 liiget oli, oli laval siis sealsamas orkestri juures on ka nõndanimetatud Melbold korral ansambel, tähendab, väiksem kammerkoor siis. Ja rahvuslik poistekoor, National poiss vaja. Neid oli umbes 50 poissi, koor oli umbes üks 40 inimest. Ja siis suur sümfooniaorkester ja solistid ja orel, nii nagu see teos ette näeb. Saal oli väga suur, umbes 2800 kohta ja saal oli peaaegu täis, seal oli vabu kohti küll, aga see oli korraldajatele isegi üllatuseks, et, et see saal nii täis tuli. Kuigi esialgu jah, oli kartus päris suur, et kas niisugune tundmatu helilooja ja tundmatu teos tuvi äratab. Aga see oli organiseeritud, kalla kontserdina. Ja kuna see oli hooaja lõpukontsert, siis ilmselt see ka tõstis huvi. Ja vahepeal juhtus veel üks niisugune veidi naljakas seik, Neeme Järviga. Nimelt kui ma viisin siit Tallinnast talle kaasa partituuri, siis minul ei olnud selle partituuri ka lennukis mitte mingisuguseid probleeme. Need olid rahvusvahelised lennud, aga kuma neemega kohtusin Sydneys, jätsin ma talle siis partituuri sinna. Ja kui tema tuli Sydneyst pidi tulema Melbourne'i juba solistide proovi siis mina olin seal orkestri management'is, kui tuli Fex neemelt, et palunetromission, alusta kui kiiresti proovidega ma ei saa tulla. Et ma jään hiljaks. Ja siis oli, oli teadmatus muidugi, milles asi on ja solistid tulid kohale ja ma alustasingi solistidega proovi. Ja tema tuli umbes üks kolm tundi, siis hiljem ja ütles, et lennuk peeti kinni ja teda ei lastud lennukisse nii suure partituuri ka, nagu seda on Joonase partita. Ja, ja, ja seal oli see bürokraatia nii võrdlemisi suur, siis järelikult et sunniti. Mehed ületasid mõõtme. Reglemendi võiks ütelda nii. Jaa. See oli niisugune väikene naljanumber selle asja juures, aga Järvi kasutas seda ära väga osavalt kohe reklaami tegemiseks. Tal oli kohe muidugi Melbourne'i saabudes ajakirjanikud vastas ja tal olid intervjuud seal ja ta ütles, et teate, et see on nii suur oratoorium, Te olete isegi lennukisse vette ja sellest siis seal räägiti nii raadios kui, kui oli ajalehes viited selle peale. Nii et, et võib-olla siis see aitas kaasa publiku huvi suurendamisele, võib-olla veel ka see. Ja siis jah, ma tegin kõik proovid kaasa ja minu rolliks oli siis veel ka see seal, et Melbourne'i orkestri juhatus palus mul seda teost tutvustada ennem publikule. Nii nagu seal maal üldse, muide see on tavaks, et keegi kompetentne isik, kas siis mõni interpreet või, või mõni muusikateadlane, tutvustab sümfooniakontserditeel umbes tund aega varem kuskil fuajees tutvustab seda kontserdikava ja kes siis tahavad, tulevad varem kohale, joovad tassi kohvi, kuulavad seda juttu selle teose kohta ja loomulikult kontserdi kavas on veel omaette jutt kõik, kuid peale selle on veel niisugune väikene elavdada, kusjuures ja minul paluti seekord sisse teha otse suures saalis laval. Ja, ja ma palusin, et kui nad saaksid Mullega panna veel kontsertklaveri sinna tavaliselt, et ma saaks mängida siis seal ka mõne Tobiase teose veel iseloomustuseks. Ja nad olid lahkelt seda kohe siis valmis tegema. Ja nii siis oligi, tund aega enne kontserdi algust oli, oli saalis ikka päris suur hulk juba publikut kogunenud ja siis ma nendele rääkisin seal Tobiasest ja tema teosest ja sellest tagapõhjast eriti rõhutasin seda, milline tähendus sellel teosel on mitte ainult eestlastele, vaid üldse kogu kaasaegse kultuuri maailma jaoks selles praeguses niukses äärmises kriitilises situatsioonis, kus eetilis-moraalsed väärtused üha rohkem nagu devalveerunud. Et, et siin on üks selge konkreetne niisugune mõõdupuu. Kuidas jõuda linastuseni ja pattude andeks Kuulmiseni. Ja selle järgi mängisin siis kaks Tobiase klaveripala seal, et need on enam-vähem loodud samal ajal nii nagu oli Jonas oratoorium üks oli üks väikene prelüüd ja teine oli siis Valburgi pur lesk oma niisuguse väga selge rammilise alltekstiga küll hoopis teisest maailmast kujute Faustist. Aga helikeelelt paistis, et see pakkus nendele huvi. Ja ma arvan, et praegu kaevast saates teeme väikese muusikalise vahepausi ja kuulame natukene seda Valburgi Burleski sellelt viimaselt Tobiase klaverimuusika heliplaadilt, mis nüüd just äsja Eesti raadio väljaandel ilmus. Austraalias on väga palju eestlasi. Missuguse tähenduse omandas eestlase jaoks Itaalia eestlaste jaoks kogu see sündmus, mis oli seotud neid Joonasega? No see oli kahtlemata äärmiselt oluline Eesti jaoks tervikuna mitte ainult sellepärast, et esimest korda selle kandsid ette ausalt, ütleme, välismaalased, austraallased, antud juhul vaid esimest korda oli tegelikult Eesti ja tema muusika ja tema tuur ja eesti nimi üldse sellisel tasemel Austraalias saavutanud oma kõlapinna, seda eelkõige muidugi ka tänu sellele, et Eesti vabariigi peaminister Mart Siimann viibis seal kohal ja tal oli mitmeid kohtumisi Austraalia valitsuse esindajatega seal valitsuse liikmetega. Ja samuti tee oli ikkagi väga oluline ka see, et üllatuslikult president Lennart Meri oli teinud tervituse Austraalia publikule ja, ja orkestrile kõigile ettekandjatele ja tema tervituse tekst oli trükitud ära selles kava vihikus mis seal ilmus. Nii et tänu kõigele sellele, et sellel oli ka oma teatud niisugune poliitiline tagamaa see sündmus kahtlemata tas tunduvalt ühe tavalise kontserdi tähenduse. Ja see loomulikult tõmbas endale tähelepanu nii austraalia muusikute poolt kui Austraalia laiema kuulajaskonna poolt, et mis maa see Eesti siis üldse niisugune on, kui kui peaminister tuleb seda siin kuulama. Isegi üks ajakirjanik, naljamees vist oli kuskil niimoodi küsinud, et kas peaminister ei ole seda siis varem kuulnud, et ta tuli seda siia kuulama. Aga aga see oli muidugi minu meelest oli see äärmiselt oluline, et see peaminister seal oli. Seal oli ta eelkõige Eesti riigipeaminister. See ei ole praegu oluline, millise koalitsiooni, millise erakonna peaminister tema meil siin Eestis on, aga seal oli, oli see riiklikul tasandil väga soliidselt esindatud ja muidugi kõik Austraalia eestlased elasid seda selle tõttu ka väga läbi. Ka peaministril oli ju mitmeid kohtumisi sealsete eestlastega mitmel pool ja eestlaste jaoks, see oli loomulikult väga suureks kultuurisündmuseks ja nad olid kohale sõitnud sinna Melbourne'is küll ladelaidist ja Sydneyst ja, ja ma ei teagi, kuskohast päris päris arvukalt oli eestlaskond seal esindatud ka oli kohal. Nii et, et see oli kahtlemata Eesti muusikaelu ja eesti kultuuri jaoks ikkagi oluline niisugune suur sündmus. Ja mul on selle üle ainult hea meel. Et, et see sai praegu teoks, mis jäi teostamata ta 95. aastal kahjuks ka siis oli ju väga palju tehtud ettevalmistustöid selleks, et see omandaks niisukese laiema kõlapinna eelkõige eestluse ja eesti tuuri propageerimise nimel eelkõige seeläbi, et sellest võtaksid osa siis ka meie poliitikud. Valitsuse liikmed, aga kahjuks tol korral jah ei õnnestunud millegipärast ja mul jäi siiamaani ma mõtlen Põhjamaade reisi, kuigi selleks kõik ettevalmistused olid tehtud, aga, aga seda kahjuks ei toimunud ja see jäi ära ja kui see põhjamaade reis oli, oli läbi, siis mulle oli äärmiselt suureks pettumuseks see, et mõned, et meie niuksed juhtivad muusikaametnikud võiks ütelda, ütlesid lausa otseministeeriumis välja seal, et seda vanasti kant enam kunagi, et misjaoks meil on tarvis ainult ühe teosega nii palju tegeleda ja kuidagi andis jälle Kundas ja teatud meie niisugune kitsas mõtlemine piiratud noh, niisugune mõtlemine kus, kus tegelikult nagu jääb, vahest niisugune mulje puudub nendel inimestel tegelikult niisugune tõelisem äratundmine üldse meie muusikalistest väärtustest ja, ja kõik see muusika propaganda ehitatakse nagu üles rohkem mitte niivõrd sisulistele aspektidele, sisulistele väärtustele, vaid niisugustel välistele, kergelt, kohati labastele sõudele ja arvatakse, et me niimoodi siis kas brokkab propageerime oma Eesti inimestele oma kultuuri, oma kunsti või, või ka ütleme väljaspool. See on äärmiselt kahetsusväärne, et niisugused asjad nagu on toimunud. Aga see, mis seal toimus, see on, loomulikult oli, oli praegu väga väärikal tasemel ja selle üle mul oli selle tõttu noh, äärmiselt hea meel, mida ma seal ka meie peaminister Simonile otse ühel vastuvõtul ütlesin, mul oli seda hea meel teha ja kinkisin talle Joonase särgi ja ütlesin, et mul on hea meel teid siin näha ja et, et see on tunnistuseks, et ka opositsioon ja koalitsioon võivad vahest mõningates küsimustes saavutada äärmiselt suure teineteise mõistmise. Kui küsimuse all on Eesti riiklikud huvid ja nende esindamine välismaal. Aga see juhtum nüüd kindlasti annab nii Järvile ja ma mõtlen ka organiseerimise mõttes sinule sellist usaldusliku sisemist tuge. Kõigeks selleks, mis edaspidi hakkab sündima ja ma usun, et, et võib-olla Siimanni võib, võib ka otseselt kasu olla. Kindlus. Joon tähendab alati, kui, kui valitsuse liikmed niisugustele asjadele juba pähe tähelepanu pööravad, siis see näitab juba, et inimesed saavad aru, millega on tegemist üldse. See on esiteks aga, aga nüüd antud juhul mina olen niisugune praeguses seisundis, kuidas ma ütlen, personal? Ta Eesti vabariigis ja, ja minust hetkel ei sõltu siin küll absoluutselt mitte midagi, ma olen eraisik ja ja, aga muidugi Järvile oli see äärmiselt oluline suur ettevõtmine ja see niivõrd menukas oli, niivõrd edukas ettekanne oli. Seal oli väga palju sellest tuga oli kohal Sydney orkestri esindus ja Järvi väga kirglikult selgitas nendele, et see on äärmiselt oluline, et niisugune suurteos võiks kõlada Sydney olümpiamängude kultuuriprogrammis. Ja noh, kui temal see õnnestuks näiteks tõesti läbi viia, mida ma praegu küll ei julge ise veel uskuda, siis muidugi kujutan ette, millisesse fookusesse tõuseks Eesti. Aga no ma nägin seal ka muidugi seda, et milline suur võitlus käib niisuguste kohtade pärast laias maailmas, kus on meeletult suured rahad ja suure suured riigid eelkõige võitlevad oma huvide eest. Nii et jah, see on veel tulevikumuusika praegu, kas seda õnnestub teha. Aga mis Joonase tulevikku puudutab, siis? Jah, siin on ju nii, dirigent Leogreemer, kes juhatas muide Jonast siin Tallinnas 92. aastal, juhatas väga hästi, väga huvitavalt, juhatas kuigi täiesti teistmoodi, kui seda tegi Neeme Järvi. Tema tegi ettepaneku Saksamaale ja Nürnbergi vaimuliku muusika festivalil jazz Baieris ja, ja samuti. D loodetavasti veel Stuttgartis ja võib-olla veel kuskil teiseski linnas. On oodata järgmisel aastal nii Joonase lähetamise ettekannet kui ka Artur Kapi Hiiobi oratooriumi ettekannet mis sai selgeks praegu Melbourne'i ettekandel. Et sellist suurt teost muidugi niisuguse tagasihoidliku väikese koosseisuga ära ei tee. Tähendab, see nõuab väga suurt füüsilist vastupidavust ja balanssi orkestriga, et täita suurse ahel ära, eriti kui veel need ettekanded tulevad praegu suures kirikus siis nii nagu praegu seda siin on arvatud meie Eesti kontserditegelaste poolt, et aitab 90-st liikmest kooris küll, noh, see kahjuks ei pea paika. Ja ma usun siiski, et korraldajad leiavad ja neid vahendeid ja võimalusi. See on suur oratoorium, kui meil. See võimalus peab olema, tähendab, kui see kaob ära, siis siis parandada. Ette kanda siis kanda ette midagi muud mis, mis on võimalik siis vähema koosseisu kätte kanda. Oma tasakaal isegi. Vihjab, et oleks võimalik seal sellise koosseisuga ette kanda, aga mitte mitte tobias Jonast, mis kaotab äärmiselt palju. Ja teine asi on seal, et seal tingimata on tarvis muidugi see efekte, et seal on äärmiselt olulised need suured kontrastid ja kammerkoor peab asetsema suurest koorist täiesti eraldi tasapinnal. Nii nagu see on olnud Eestis, nii nagu ta oli siin Põhjamaades ja nii nagu ta oli ka Melbourne'is seal suures saalis oli see kõik võimalik. Ja, ja neid asju ei saa kuidagi lahutada. Ja muidugi oli see, et kui ta tuleb järgmise aasta teda kutsutakse siia üldlaulupeole juhatada, ütleme et kui ta tuleb üldlaulupeole ja kuna teda on palutud ka Saksamaal juhatada osa kontserte järgmine aasta. Et siis oleks ju väga loomulik, et nendel vahepealsetel päevadel kantakse Tallinnas ka neid oratooriumi ette, sest kui me mõtleme, kui palju on siin selleks puhuks saabunud külalisi küll välismaalasi ja, ja eesti inimesi igalt poolt maailmas ja see oleks suurepärane võimalus tutvustada neil oma suurepäraseid saavutusi, mis noh, Joonas on vähemalt omas žanris kahtlemata koos Artur Kapi Hiiobi ka kindlasti üks, üks väljapaistvamaid suurteoseid, mida meil tasub alati niisugusel puhul esile tuua. Ja see oli Järvil peaaegu et tingimuseks, et kui tema tuleb üldlaulupeole juhatamata, tahab üldlaulupeol juhatada muidu otse lauluväljakul Tobiase Sunctust ei anna, sest ka et kui ta selle teeb, et siis ta tahaks tingimata ka ette kanda Jonas oratooriumi ja Saksamaal. Ta oleks hea meelega valmis kasutama neid soliste, kes laulsid praegu Austraalias eriti kahte solisti, nendest. See oli väga hea sõpral Debora riidel, kes elab Londonis, tegutseb Londonis, kuigi ta sündinud Austraalias meenutab kangesti nii hääle poolest kui välimuse poolest muide mul kuulsat Birgit Nilsson. Ja väga hea oli tenor samuti Londonis elav Austraalia päritoruga Glenn Winsleid. Jaa, järvi sooviks oli, et nemad võiksid kindlasti osaleda järgmisel aastal Saksamaa ettekannetel ka. Ja kui see Saksamaa ettekanne nüüd tõepoolest muidugi teoks saab, siis ma kujutan ette, et meie eestikollektiividele kooridele, orkestrile see oleks äärmiselt suur ja vastutusrikas ülesanne. Sest sel juhul peaksid oleme need kaks helitööd kõrvuti, mis seab muidugi kooridele lausa uskumatu raskuse füüsilise koormuse kahel järgneval järgneval päeval ühel päeval laulda Artur Kapi Hiiob, et ja järgmine päev laulda Tobiase Joonase. No see peab olema küll mingisugust suurt rahvusvahelist kultuuripreemiat juba väärt seal see on äärmiselt suur ja raske ülesanne, lihtsalt nad on väga tehniliselt rasked oratooriumi. Ja peale selle on järvil kavas aastal 2000. Seda Tobiase Joonast ette kanda juba saksa kollektiividega kahes linnas. Tõenäoliselt Kölnis ja hiljem Berliinis, aga võib-olla et koos Berliiniga veel mõnes teises linnas? No elame-näeme, praegu on selle kohta veel midagi raske öelda. Aga igal juhul tahaks seda loota, et need unistused saavad teoks. Mina raadio inimesena tunnen muidugi huvi ka selle vastu, kuivõrd austraalia raadiod huvitusid sellest ettevõtmisest. Austraalia raadiot huvitasid sellest juba ennem kontserti, sellepärast et raadios oli intervjuud. Nii Neeme järvil kui minul. Austraalia orkestrid nii Sydneys kui Melbourne'is on mõlemad ühtses korporatsioonis ühtses süsteemis raadioga ja selle tõttu toimus seal ka raadio otseülekanne, nii et seda kontserti Joonase kontserti oli kuulda tegelikult, et üle terve Austraalia ja seda võimalust kasutasid ka paljud Eesti inimesed ära, kes kontserdile ei saanud kohale sõita, kuulsid seda raadioülekandes? Hardo nagu sa ütlesid, saate alguses oli sul väga tihe tööaeg seal tegelikult ja sinu missioon Eesti muusikat tutvustada ei piirdunud ainult sellega, mis oli seotud nüüd Joonasega. Räägi palun nendest kõikidest teistest asjadest nüüd lähemalt sinu oma esinemistest ja ja kontaktidest ka austraalia, muusikute ja, ja muusikaõppeasutustega ja ja nii edasi. Ja minu eesmärgiks oligi see, et, et kui mul on võimalus juba Austraaliasse sõita et mul oli lausa idee, fix, need, ma tahaksin Austraalias kindlasti mängida esmakordselt Tubina teist klaverisonaati mis on meie eesti heliloomingus, teine üks niisugune äärmiselt väljapaistev helitöö omal alal omas žanris kindlasti. Sest nii nii Joonas kui ka Tubina nõndanimetatud virmaliste sonaat on kahtlemata eesti muusika tipud omal alal. Kuna seda ei olnud Austraaliasse nii keegi veel mänginud. Siis kui mul tekkisid kontaktid, manas ülikooliga Melbourne'i eeslinnas asub, manas ülikool väga suur ülikool, kus on oma muusika, fakulteid. Ja kui siia ülikool pöördus minu poole, nad minuga kontakti said, siis ma pakkusin kohe välja, et ma oleksin huvitatud mängima põhiteosena Tubina teist sonaati ja see juurde siis ka mitmeid teisi Eestile loojaid veel. No Sydneys toimus mul eelnevalt klaveriõhtu, mis oli enamuses küll rohkem eestlastele kohalikele eestlastele ja seal oli mul segakava, kus ma mängisin Khani šopääniscrabilit, Rahmaninovi, samuti tobias tellerit ja samuti selle Tubina sonaadi. Aga tänu Malle Tohvrile, kes oli vahendajaks, tekkis kontakt munas ülikooliga. Ja muidugi kahetsusväärne oli järjekordselt see nii, et kui manas ülikool ja Melbourne orkester pöördusid siia Eestisse faksi teel meie riiklikusse kontsertorganisatsiooni, et minuga kontakti leida ja minu kohta biograafilisi andmeid saada ja nii edasi siis kahjuks jah, nemad ei vastanudki, vaid jätsid selle nagu informatsiooni lihtsalt mulle edasi, et mina peaks nagu vastama. Kuigi nendel endal on need andmed biograafid ja kõik on inglise keeles olemas. Ma sain selle mõni päev hiljem alles kätte. Ma kujutaks ette, et meie eesti interpreedid, ükskõik kelle poole välismaale organisatsioonid pöörduvad, meie riiklikud organisatsioonid peaksid olema esimesed kohe, kes sellele reageerivad ja annavad vastavat informatsiooni aitavad kaasa selleks, et meie omad eesti interpreedid pääseksid üldse välismaal löögile, kui raske on tegelikult seda saavutada. Aga siin kahjuks need asjad, jah, meil nii ei tööta, nagu nad võiksid töötada, igal juhul mõni aeg hiljem ma siiski selle sõnumi sain kätte, et ja siis ma saatsin juba ise nendele vastavad informatsioonid ja nii see kontakt tekkis. Seal on muusikaosakonna juhatajaks monarhia ülikoolis üks professor mäkradi kes on tegelikult põhikohaga hoopis Münchenis, nagu ta rääkis ja ta on teatud osa ainult õppeaastast seotud, siis selle ülikooliga ja tema vahendusel, nagu see loeng-kontsert siis mulle sinna planeeriti. Ma ütleksin, et see oli vast minule isiklikult nüüd üks kõige olulisem noh, niisugune ülesastumine seal ja ma mängisin nii tobi just siis samuti Heino Ellerit, samuti Mart Saart ja lõpuks siisTubina selle suure võiks ütelda tõesti monumentaalse teise klaverisonaadi, ehk nii nagu teda on hakatud nimetama virmaliste sonaadi. Ja, ja seal oli siis ka palutud, et ma kuulaksin nende üliõpilasi seal mida ma siis ka tegin, olid parajasti eksamite aeg oli, siis ma kuulasin nende noori noori pianisti, seal need olid valdavalt kassis korealased, vietnamlased, sealtkandist, inimesi ja nende tehniline tase aastates, ütleme nad olid kõik kuskil 16 18 19 aastat vanad, umbes. Nad olid kõik väga hämmastaval tehnilisel tasemel. Seal üks poiss mängis suurepäraselt Screabini neljandat sonaati. Teine üks üks tüdruk mängis väga võluvalt Haydni viibima ilma soorsonaati ja nii edasi, ainult et mis andis tunda, et selle niisuguseid tehnilise meisterlikkuse ka kogu see asi nagu piirdub. Nii et niisugust omapoolset kujundlikkust ja, ja seda teostust ja seda vormitunnet just eriti sealjuures seda jääb väheks, kohati isegi väga väheks, aga kõik tuleb nagu iseenesest ja kadestamisväärse niisukese ladususega. Aga niipea, kui asi puudutab nüansseerimist, see, mis tegelikult tõelisest klaveritee peast klaverimängust ütlesime tõelise klaverimängu mille kallal tuleb eluaeg vaeva näha, et sa neid nüansse oskad läbi tunnetada ja oskad süveneda nendesse ja jõuavad lõpuks ütleme, helilooja stiili ja, ja tema isikupära, tunnetamiseni see on pikaajaline protsess ja, ja ega nii noorelt vaevalt et seda üldse võimalik Ongi saavutada, siis peab olema lausa jumalik niisugune mingi säde juba, kui, kui need asjad ilmnevad. Aga tehniline tase, keskmine tase oli seal kahtlemata väga kõrge. Nii et ma sain kuulata neli, millest seal ära neli esinemiskava. Ja, ja siis neid ka, noh, niipalju kui seal siis aega oli sellel sellel teemal nendega vestelda. Aga mis mulle jättis väga hea mulje, oli see väga suur huvi Eesti vastu, isegi mitte niivõrd Eesti muusika vastu vaid kui mul oli eelmisel õhtul professor Mike gradi ja seal ta kutsus veel teised professorid, ka. Meil oli võimalus veeta üks kena õhtu ühes restoranis. Ja siis selle vestluse jooksul päris mitmel korral. Kui ma rääkisin eesti muusikast, siis selgus, et nad ühteteist teavad väga juhuslikult. Nad olid kuulnud isegi Eduard Ojaoja klaverikvintetti näiteks samas noh, nad teadsid Tubinat, Nad teadsid Pärti loomulikult kõige rohkem vast Pärti. Aga samas näiteks Ester Mägi oli neile tundma siis tormist nad olid kuulnud, aga nad tundsid huvi, mitu sümfooniat on tormis kirjutanud ja kus saaks tema sümfooniliste teoste partituuri näiteks. Ja samas nad ei teadnud midagi, Urmas Sisaskil näiteks ja nii et see, need teadmised olid küllaltki lünga lünklikud. Aga, aga see oli väga oluline. Vähemalt paaril-kolmel korral nad avaldasid imestust, et kuidas ühel nii väiksel maal ja kui palju siis ikka tegelikult seal Eestis neid eestlasi üldse elab, et neid etil nii palju heliloomingut on teil nii palju, autorid on heliloojaid ja et nad nii erinevad kõik on. Et no kuidas teistes balti riikides on, et, et kas seal koon oma kiitsin tagant, et no loomulikult ikka on ka. Aga et meil ikka vist on rohkem nagu, aga tulge ise vaatama. Professor Mcredi ütles, et ma kindlasti tulen järgmisele laulupeole, et ma olen niivõrd huvitatud sellest ja avaldas lootust ka, et edaspidi ka mind sinna kutsuda tagasi, et, et kindlasti oleks noh, nende jaoks huvitav. Ja minu kava oligi valitud tegelikult niimoodi, et ma püüdsin nagu välja tuua niisugused eesti muusika erilised momendid, ütleme meie sajandi alguse klassikalises perioodis kõige radikaalsemad, kõige moodsamad heliloomingu näited, tunneme siin, ütleme Mart saares kitsi ja tobias purgi por lesk ja mõned martsarepre lüüdid sinna juurde ja Heino Elleri prelüüdi niisukesed, moodsama suunitlusega, teisest vihikust seal. Ja samuti ütleme seal Tobiase pre-lüüdid. Ja lõpuks muidugi see Tubina suur sonaat, mis on ka tegelikult ju äärmiselt radikaalne, siiski oma aja tingimustes radikaalsete vahenditega kirjutatud ja väga, väga selge, niisuguseid turgilise ülesehitusega. Nii et see tundus küll, et, et neile jäi sellest ikka niisugune noh igal juhul väga huvitav mulje või ütleme, võib-olla natukene isegi rohkem ei julge ütelda, vähemalt suuliselt nad niimoodi seda avaldasid. Et, et see oli nendele igal juhul äärmiselt huvitav ja nad tahaksid rohkem nagu teada saada. Mul oli õnneks kaasas ka Nuutanud, küsisid kohe muidugi mõnedest teostest olid ka omal lindid mul kaasa võetud igaks juhuks, nii et ma sain ka need edasi anda. See toimus ühes auditooriumis, ainult et see auditoorium oli nagu kontserdisaal tahapoole üles tõusvate istmetega, mis mahutas oma, ma ei tea, neli 500 inimest vähemalt ja väga hea akustikaga ja mis oli mulle üllatus, ma ei ole kunagi eriti olnud suur ja maha klaverite fänn. Ja, ja olen eelistanud rohkem ikka kindlasti kas pesen Torphereid või, või siis ka ütleme, nostein veisid võimaluse korral nii kuidas kuskil. Aga seekord oli mulle väga suureks üllatuseks, milline suurepärane Yamaha kontsert, pill seal oli, see oli, see oli tõesti oma oma, tal oli nagu, ütleme pianistide jaoks kellukene oli, kõlas sees, tähendab, oli võimalik pilliga nõutseerida. Ja oleks meil Eestis üks niisugune pill ka niisugusel tasemel pill, millega oleks võimalik teha, ütleme kas raadiovõtteid või plaadivõtteid. Kahjuks meil asjaolukord on ju niimoodi, et, et meil niisugusi instrumentidega on, on ikkagi meil mitte päris päris heaolukord praegu siin veel, kuigi jah, Eesti Kontsert on muretsenud nüüd sinna uue, uue Steinway, aga kahjuks jah, see on kõvasti muidugi ülereklaamitud. Jaa, jaa, nii palju, kui mul on võimalus seda proovida. Ta on küllaltki siiski niisugune üheplaaniline ja natukene raskevõitu ja ta ei ole see, mis, mis võiks olla ühes niisuguses esinduskontsertsaalis. Aga millest mul muidugi oli äärmiselt kahju, mis mul oli pettumuseks. Kui mul enne Austraalia kontserti ma tahtsin oma kavasin läbi mängida kord kontsertsaalis ja küsisin, et administraatori käest, et ma tahaks ükskord ka tulla siia proovi tegema üks tund aega, siis et, et ei, see ei ole kuidagi võimalik, see ei ole kuidagi võimalik, need ei ole ju meie kontserdid ja see ei toimu meie liinis ja ja, ja kuidagi Küll aga me imeli ole, palgad ei ole just. Väga imelik suhtumine kuidagi nii nagu see oleks kellelegi ärapill või, või midagi sellist. Tähendab, see suhtumine on, on äärmiselt niisugune kummaline just. Aga jah, vaatamata kõigele jah muidugi see, et, et ma sain seal Tubinud praegu mängida. Minu jaoks oli see isegi väga suur, suur niisugune asi sest vaevalt et siin Eestis oleks võimalik olnud seda Tubine teist sonaati praegu mängida. Aga need palad muidugi olgu nad siis nii sajand ja algus ja poole, kui on, nad on ikka väga värvikad ka ja praegu väga huvitavat kuulata, lõpmata huvitavad, aga kuulame midagi sellest. Pakuksin välja siiski võib-olla mitte, mitte praegu, isegi nüüd kõige niuksed, radikaalsemad asjad pakuks vahelduseks välja ühe küllaltki tuntud klaveripala mis mul on salvestatud Rootsi raadios ja mida siin raadios ei olegi võimalik kuulata, see on tuntud klaveripala Heino Elleri kellad. Kuulame seda. Räägi, palun veel. Kuidas olid sinu esinemised, sa ju võtsid, kas sõna seal eestlaste hulgas ja ja oli seal mitmeid-mitmeid, kohtumisi, kuidas need möödusid, mis, mis nad andsid sinule ja, ja mida sa tahtsid pakkuda eestlastele. No kuna mul oli palutud rääkida võidupüha aktuse kõned esiteks Sydney's seejärel Sist filmeres siis Adelaide is siis Melbourne'is mitmes linnas siis ma seda ka tegin ja samuti noh, mitmel pool nendest oli, olin ma palutud ka, et sealsamas siis aktusel ka midagi muusikalist osa veel lisaks sellele kõnele pakkuda, nii et mul oli nagu jah, see mitmeplaanilised ülesanded võiks niimoodi ütelda. Jaa, kõige olulisem nendest võib-olla oli, oli see aktuse kõne Sydneys, kuna seal toimus ka nende eestlaste sõjaveteranide autasustamine kes olid siis saanud vastavat teenetemärgid presidendi poolt siin juba Eestis, aga need anti siis seal üle aupeakonsuli poolt. Ja Sydneys aktusel oli ka Neeme Järvi seal aga nendes kõikides kohtades ma rääkisin küllaltki erinevalt, too aga enam-vähem ma kontsentreerusid siiski kahele asjale. Esiteks muidugi praegune meie poliitiline olukord ja, ja selle põhjustele, miks ta on just niisugune, nagu ta praegu on. Ja sealjuures pühendasin eriti tähelepanu, meie ütleme rahvusluse probleemidele, mis meid ähvardab ja mida võib kaasa endaga tuua see kerge järeleandmine kodakondsusküsimustes, nii nagu see valitsusel praegu on kavandatud. Nii et jah, need on väga ohtlikud asjad, mida me kahjuks võib-olla Eestis siin piisavalt ei teadvusta. Nii et ma püüdsin nendele ohtudele seal viidata. Ja samuti muidugi, ega ma ei saanud mööda ei ole, sest ka oma nendes aktuse kõnedes igal pool ma ühendasin kuidagi selle poliitilise tausta ja selle vabadusvõitluse tausta ka, ütleme, nende ideeliste põhimõtetega, mis on väljendatud Joonases ja need on ju ausalt öeldes kaasaegsele maale maailmale üldse väga-väga olulised. Ja ka meil siin Eestis väga olulised kus ju välismaised luureteenistused kogu aeg töötavad edasi põranda all ja nii edasi paljud inimesed on sellega seotud, kes õigustavad oma igapäevast tegevust ja nii edasi ja, ja mingisugust nihukest, patukahetsust ega seda ei ole ju toimunudki üldse. Nii et see on kõik Joonase taustal nagu äärmiselt aktuaalne teema tegelikult. Nii et niisugused momendid jah, olid, olid ka kindlasti seal äärmiselt vajalikud. Ja kuna seal noh, kodueestlasi käib siiski suhteliselt harva, siis mul oli väga meeldiv tõdeda, et tõepoolest eestlased võtsid väga südamlikult vastu igal pool ükskõik see, kus siis ka oli Nad vajavad ikka kontakti kodu. Ja kahtlemata kodu kahtlema tuuri. Ja kahtlemata nad on sellest väga huvitatud ja Austraalia eesti lehed, no seal üks leht ilmub meie kodu, tähendab mitmes numbris anti edasi seal ka materjali terve selle Joonase kohta, samuti minu aktuse kõne tulid isegi tervikuna selle ära trükid ja igasuguseid intervjuud ja kontserdiarvustused ja nii et seda kajastati tegelikult päris laialdaselt, mille üle mul on, mul on kahtlemata väga hea meel. Aga nüüd, kui tulla tagasi Tubina juurde, mis oli üks minu niisugune eesmärk seal mängida Tubina teist klaverisonaati siis ma rõhutasin seal ka oma esinemisel munas ülikoolis seda, mis ma olen siingi varem pikalt rääkinud paljudel kordadel. Tubin on kahtlemata üks meie kõige väljapaistvam helilooja, võiks ütelda üldse kõige väljapaistvam helilooja, kes on kirjutanud niivõrd mitmetes erinevates žanrites ja tema kõrvale selles mõttes vaevalt meil on üldse kedagi teist eesti heliloojat panna. On kahetsusväärne see, et meie enda äratundmine Tubina muusika suurusest ja tema sisulistest väärtustest jätab teinekord küllaltki paljus soovida. Ja need hindamiskriteeriumid on teinekord küllaltki kummalised. Hiljuti kuulsin just Eesti kontserdi ühe produtsendi suust niisugust arvamust. Tubina muusika ei ole ikka nagu eriti tõsiseltvõetav, et ta kasutab liiga palju rahvaviise oma loomingus. Näiteks niisugune arvamus ja et noh, tõeliselt tõeliselt suured heliloojad on ikka eelkõige ainult need heliloojad, kes on orelile midagi kirjutanud. Mõtlesin, no aga kuidas siis saab, vääniga jääb, Supen on jah, no salongi helilooja rohkem ja nii edasi, et Tobinatisega tõsiselt võtta. Ja selle taustal on mul siiski vaatamata kõigele äärmiselt hea meel, et alates sellest hooajast praegu meie ERSO orkester on võtnud endale väga julge raske ülesande esitada ja ette kanda kõik Tubina sümfooniad näeb, kuidas nendel õnnestub, igal juhul ma tahaks seda ühelt poolt kindlasti väga-väga toetada. Ja samuti, mis puudutab nüüd Tubina teist klaverisonaati, siis see on kahtlemata üks üks Eesti muusika tippteos mida mul on võimalus olnud varem mitmel pool mujal mängida. Küll ka Kanadas. Jaa, jaa, eriti palju on Rootsis, ma olen selle plaadistanud varem ka. Ja ma arvan, et meie tänase saate lõpetuseks ma tahaksin just raadiokuulajatele pakkuda selle väga dramaatilisi ja väga selge vormi kontseptsiooniga ja väga omanäolise hili TÖÖ finaali kuulata viimane osa mis on inspireeritud lappi trummidest ja, ja sellest suurest ütleme võitlusest, mis siis selle taustal käib. See teos on kirjutatud 1950. aastal ja ei ole mitte ainult ütleme, Tubina loomingus oluline vaid see on kindlasti eesti klaverimuusika tippteos. Aitäh, parda ja palju jõudu ja jaksu ja ideid sulle ikka eesti muusika propageerijana ja meie kultuurikullerina kõigis maailma nurkades, aitäh sulle.