Saatekülaline on näitleja ja pedagoog Ellen Alaküla. Ära otsi seletusi ja ära jumala pärast hakka ironiseerimas oleks vastik. Ka mina tahan last. Ma tean, et see on võimatu. Aga kas võib ükski seadus, ükski võim keelata mulle ema nime? Kes võib vasta. Ei. Ei või sa tead seda. Ma tahan last. Ma vajan teda. Aga mul ei ole sugugi ükskõik, kellega ma ta saan. Ma tahan, mõtlesin, et tal oleksid. Mis ma räägin? Nii rumal sa ju pole. Ja ema tunnetest, unistustest peaksid sa ju ka ometi midagi mõistma. Kas sinul on ema? Tahaksin last inimeselt, keda ma tunnen on need omadused, mida ma tahan oma lapsele. Miks sa baskid? Kas sa ei saa minust aru? Vaidled sa mulle vastu ei nähtsa, ei saa mulle vastu vaielda. Ma olen otsustanud lapse saada. Kas mul on õigus valida inimest, kellega ma ta saad? On? Aga miks sa vaata mind seesuguste silmadega vaid sa arvad vist, et ma tahan sind võrgutada etena head juhus, meest pole kodus, mees norskab kuskil Moskva hotellis ja naisel on priimus käes oma ihade pidu pidada. Narro, teeskle, ma tean, naised mõistavad Teide vahel paremini. Aga teie ise ja palju paremini kui teie meid. Kas see oleks, see on nii loomulik. Aga ei, nii, see ei ole üksuses just, miks? No milleks ma seda sulle seletad? Sa ei taha, Sa ei taha mõista? Siis pole vaja Pole vaja, sa ei taha, siis siis miner kausid välja, said aru? Ellen Alaküla, kas teie elu esimesed teatriskäigud on? Meeles veel on küll, ma olin hästi väike ja ma tean, et ma läksin vaatama ühte isetegevusliku teatrietendust. Ja meeldis mulle. Teatris käimine oli tol ajal. Suur asi, sest televiisorit juba olnud ja, ja väga palju käidi teatrites ja kuulati muusikat, kontserdid olid väga tähtsad. See oli aeg, kus jah, televiisorit ei olnud ja inimene oli otsekontaktis inimesega. Te olete pärit Kohtla-Järvelt? Sündinud olen Kohtla järvel. Kuid terve oma teadliku elu olen ma ka elanud Tallinnas ja kooliajal. Nii nagu ma nüüd meenutan, päris palju esinesin teie kooliaeg, langes sõja aega ja kas teatriinstituudi mõte tuli siis sõja ajal või oli see mõte teil juba enne? Ma ei ole kunagi mõelnud, et minust saaks näitleja ja ma ei ole kunagi tahtnud näitlejaks saada. See mõte ei tulnud mitte minu pähe, vaid keskkooli lõpuklassis tuli minu klassijuhataja pähe, mille ta siis süstis mulle. Aga mina tahtsin saada lastearstiks. Ja teine soov ja mida Veiga õpetajad soovitasid, et minna Kehakultuuri Tartusse õppima? Te olite kõva sporditüdruk, olin küll, ma olen võimelnud, ma olen teinud kergejõustiku, aga kõikidest kõige enam olen ma teinud korvpalli. Ja. Ma võin uhkusega öelda, et ma olen olnud saviõpilane ja tema esimeses naiskonnas ka mängija. See on Lõssov on väga palju õpetanud, õpetanud kui inimeseks olemist. Et ära mängisin midagi solisti, vaid meie eesmärk on ühine. Ja see on võit. Platsi, näe teisi inimesi jälgi. Ja see on õpetus, mida ma olen kandnud terve elu endaga kaasas. Kui te kodus rääkisite, et kavatsete teatriinstituuti minna, mida sellest siis arvata? Teie isa ei arvanud selle kohta midagi, ta jäi natukene vaikseks, sest ta ise oli ka kunstilise kallakuga ja oli isetegevust teinud ja käis kirikukooris laulmas ja. Aga ema ütles, lõpet ta ära, see mõte ei mingit teatriinstituuti. Sina lähed, õpid apteekriks, nagu ta ütles, sest see on amet, mida sa võid pidada niikaua kui sa elad. Ma arvan, et põhjus, miks ta niimoodi ütles, et mitte näitlejaks. Sest on ju teada, et see ei ole kerge elukutse. Ja teiseks, et hirmus palju on inimesed ju õhtuti siis kodunt, et ära ja kuna minu ema oli kodune, siis kodu ja pere oli temale väga tähtsad. Ja see tema tütar, nüüd lähed teatrisse, kus on õhtust õhtusse näite mängult esinemised? Ei, ei, see ei mahtunud lihtsalt minu arvates tema pähe ja seetõttu ta ütles, et, et ei ole vaja minna. Aga see, et ta on niimoodi mõelnud ja öelnud, mulle on minule küll andnud sellise nagu õppetunni. Et mina oma lapse puhul ei öelnud küll kunagi ära seda tee või ära seda vali sest inimene peab ise tundma. Ja kui ta on otsustanud, et ta tahab siis järelikult see on temaga kutsumus. Juh siis ikkagi midagi tõmbas, et ma sinna eksamitele läksin. Ja õnn oli, et ma sisse sain, reali järgne esimene Eesti riikliku teatriinstituudi loomine ja sinna soovijaid oli. Kui ma ütlen teile, siis ma võib-olla valetan, aga minu arvates oli küll üle 100 kaugelt ja palju vastu võeti. Paarkümmend jah, 25 ja siis esimesel aastal veel sorteeriti välja, kes seal eksamikomisjonis istusid, siis? Oi, kõik väga auväärset. Priit Põldroos, Leo Kalmet, kalja olla, Rebane, Liis, Lindau, Felix Moor muidugi. Oi, Felix Moriga oli meil üks väga tore vestlus peale seda, kui eksamid lõppesid, siis ta kutsus mind eraldi enda juurde, ütles niimoodi, tulge minu juurde ja kuulake. Ja siis ta ütles lause. Ja siis ütles teise lause. Ja siis ütles, kas te vahet kuulete? Ma ütlesin, et kuulen küll, vaat niimoodi, räägib Teie Virumaalt kõik kolmandas vältes. Aga tänu, et te kuulete seda, siis ma usun, et me saame selle paika panna. Ja pärast Felix Moor oli mu üks lemmik õpetajaid, kes teile veel meeldisid, kelle tunnist ei tahtnud kunagi puududa. Ma ei tahtnud üldse puutuda. Ma olen vist sedasorti inimene, et, et kui ma midagi juba otsustanud siis ma tahan teha nii palju ja nii hästi, kui ma olen võimeline. Aga õppejõud olid meil suurepäraselt kõik, alates Helmi Tohvelmani-ist ja Alberti üksipist ja Leosoon pääst ja see oli selline plejaad ime, esid rääkimata. Muidugi siis jah, neid veel eriala õppejõud Leo Kalmet ja Priit Põldroos ja Ants Lauter. Jaan kellega te oma kursusekaaslastest kõige rohkem läbi käisite, kes olid teie sõbrad, meie kursus Ortlemise hoidis esialgu kokku. Nii nagu inimesed ikka, noorel ikka ühised huvid. Aga väga, väga hästi sain ma läbi selliste inimestega nagu Heiki harade, Maret Simmo, kes on need surnud juba aastaid. Hinnad Aarna seal ja selline väike väike omaette punt veel. Aga mitte kellegagi ei saanud halvasti läbi. Kas käis niisugune aktiivne seltsielu ka? Võib-olla käis, võib-olla mina ei võtnud osa pärast, et maha. Sain õiguse eksamitele minna ja õppetööst osa võtta eriloaga, sest samal ajal lõpetasin keskkooli viimase või gümnaasiumi, nüüdse mõiste järgi viimase klassi ja ma sain haridusministeeriumit haridusministri loa etma, võin juba sealt õppetööst osa võtta. Teades, et ma kuhugi mujale ei pürgi hiljem. Nii et, et minu jaoks oli ainult õppimine, õppimine, õppimine, kui ma siis lõpetasin, mul oli võimalus valida, see tähendab, oli tol ajal selline seadus, et kes kiitusega lõpetab, see võib valida töökohta. Jaa, professor Põldrossis küsis, et kuhu sa siis tahad minna? Ma ütlesin, et sinna, kuhu määratakse meie kursus ja nii ma Lõuna-Eesti teatrisse satusenged, enne kui te lõunaeesti teatrisse läksid, toimusid siin sündmused, mis puudutasid väga valusalt Kadeid, küüditamine. Ja sel päeval ma läksin nii nagu normaalset, läksin instituuti 49. aastal ja. Siis tulid kaks meest. Meil oli vaheaeg. Ja Ma nägin, kui üks minu õppejõududest näitas sõrmega minu poole. Mida küsiti tema käest ma muidugi ei kuulnud, vahemaa oli liiga suur. Aga siis tuli need mehed minu juurde ja ütlesid, tulge meiega kaasa. Siis oli mul pilt selge. Mina olen üks nende hulgast, keda ka ära viiakse, me elasime siis nõmmel, hakkasime siis sõitma mina ees autojuhiga, tähendab ja kes seal tagaveomasinas oli, see teine läks ilmselt sinna ka. Ja siis ma jõudsin kodutänavat sõja, siis öeldi, et minge koju ja võtke mõned asjad ja küll me siis räägime edasi. Tundsin, et kõik on ülekohtune, kõik on vale. Ja nagu keegi oleks öelnud, jookse. Ja niipea, kui ma tuppa jõudsin. Nii olime nagu keravälk, teises taas aknast väljas ja põgenesin. Petsin tükk aega ennast, käidi otsimas. Saadi isegi teada seda. Aga kust ma ei tea, öeldi mulle küll, et koertega tuldi jälge pidi. Kas on võimalik või ei ole, ma ei tea, see on jutt võib-olla ainult et esimeses peatuses, kus ma peatusin, sinna tulite ja küsiti ja otsiti isegi läbi terve maja. Aga seal jälle tekkis mul selline tunne. Tei. Ellen, siia majja. Ära jää. Ja nüüd mine edasi. Isa oli juba siis Siberis ja nii ma siis olin küla peal, aga kooli läksin, sest korralik inimene, korralik õpilane, läheb ju ometi kooli hommikul koolis rääkisite oma loo ära, kuulis rääkinud, ma olin sel ajal veel komnoor. Ja ma läksin kohe rajoonikomiteesse, rajoonikomitees. Oli imetore inimene, kes võttis väga hästi mind vastu ja kuulas mind ja ütles, et seda asja hakkame arutama aja. Ja et autake ja, ja siis kutsuti mind komsomoli. See oli linnakomiteesse ja on, ja seal siis küsiti ka kõiki neid asju veel seda ja teistpidi üle. Jaa jaa. Siis Lembit Remmelgas oli seal, istus laua taga ja ja siis tema oli see, kes esimesena ütles, et kuulge minge nüüd homme kooli, aga enne minge pagari tänavalt läbi ja, ja võtke oma pass tagasi. Minge kooli ja lõpetage instituut ära. Kuidas pagari tänaval teisse suhtuti, seal oli ainult üks küsimus. Ja see küsimus kõlas niimoodi, kas uksest või aknast? Mina vastasin aknast. Kas kontrolliti siis mind või kedagi teisi? Ma ei tea. Aga nii see tõesti oli. Ma olin ju aastaid ilma tööta, mind ei võetud mitte kuhugi tööle. Ainult sain isetegevusega tööd teha. Aga ju siis selline õppetund oli mulle vajalik. Vähemalt nüüd siis selle Lõuna-Eesti teatri juurde tagasi. Mida see teater siis endast kujutas ja kust see teater tegutses? See teater tegutses enne Valgas. Valgas tekkis selline olukord, teater oli nii põhjas nii võlgades, nii alla käinud, et taheti seda likvideerida. Aga kus ja kes? Miksis otsust, kuidas? Niimoodi, et ei, muudame kohta. Viime võõrsruu. Paneme uue nime, Lõuna-Eesti teater ja saadame Instituudi esimese lennu, üliõpilased, saadame sinna. Kuid kaasa andsid nad meile võlad. 200 andsid meile kõik, mis oli miinus. Ja mitte midagi plussi poole peale seda, et me ise olime lõpmata õnnelikud, kuigi olime näljas, ei saanud palka, saime ainult avanssi. Meil ei olnud, kus elada. Poistele anti üks ruum tüdrukutele teine ruum, pärast selgus, et see ruum, kus poisid on, et seda ei saa kütta ja vesi jäätub, poisid ka jäetasid. Siis kolisime kõik ühte tuppa. Nii et meil oli üks suurlaager ja hommikust õhtuni tegin ainult ise. Tihti maalisime dekoratsioone ja tegime proove ja rahvast käis. Rahvast käis, aga meie olime ratastel, ahi, ma veel kord ütlen, et see on nii imedemaa, see, kuhu me sattusime. Esialgu oli buss pärast buss läks katki. Siis me sõitsime. Tavalise veomasinaga all oli dekoratsioonid ja näitlejad üleval kas sajab vihma või lund, kas on tuuline või ei ole tuuline ilm, meie olime seal ja laul aga käis. Ja rõõmsad, et saime jälle etendust anda. Kes lavastasid selles teatris? Selles teatris lavastasid siis Gunnar Kilgas. Siis oli Heidelberg. Kui ma nüüd täpselt mäletan, et tema nime see oli üks vanem näitleja, kes toodi Valgast Kaasa siis tema, siis hiljem tuli järgi ka Jüri Järvet, kes esialgu loobus, aga siis tuli õige varsti tuli meile järgi, siis tema lavastas. Ja. Nii matise töö läks. Te olite joosta Lõuna-Eesti ainult aasta ja abiellusin, kuidas te, Leo Alumäega tuttavaks saite? Kallim, nägime juba tükk aega tuttavad ju siis see oli ka sellepärast, et mul vennas õppis konservatooriumis ja tegi hästi palju sporti. Ja ja siis nad said terve perega väga hästi läbi ja nii sain minagi siis oma tulevase abikaasaga tuttavaks ja ju see siis oli ka niimoodi ette määratud. Ja siis tuligi see taidlusperiood Teeellud, siis tuli ja taidlusperiood sellepärast, et Draamateater ei võtnud mind, võttis küll. Esialgu niimoodi, et punkt dialusel võisin ma mängida mõningates lavastustes ja ma tean, et esimene näidend, kuhu Süvalepp võttis mind ka osatäitjaks oli tütarlapsed, kaunitarid. Aga Draamateater ei olnud siis mulle enam võõras, sellepärast et Instituudi viimasel kursusel anti selline võimalus. Aga kahjuks ainult minule. Et, et see, kes õpib viimasel kursusel teeb ka ühtlasi praktikat draamateatri ühes lavastuses. Ja minul oli siis võimalus dubleerida Ellen liigerit Kremli kellades Maša rolli. Ja see oli suur õppetund ja, ja ääretult huvitav. Jäime. Nii et nüüd siis juba teist korda, kui Kunnase valet lavastas tütarlapsi, kaunitare Edda võttis mind sinna osatäitjaks. Aga see oli ainult nii kaua, kui ma võisin veel noh, ühesõnaga punkti alusel teha, siis ma mängisin vargamäes. Maretit käisin ringreisidel, aga iga hetk öelde d sind me ei saa tööle vormistada, nii lausa isegi hullemini öeldi, aga jäägu see ütlemata. Ja see, et nii julmalt ära öeldi, see võttis minult eluaeg. Isegi praegu ma tunnen veel eluaeg tunnen ma seda, et minut rööviti. Usk endasse, hakkasin mõtlema, et äkki ma saan näite juhtimisega hakkama. No see oli nüüd küll rumal mõte, ei ole minul näitejuhi soont. Aga noor inimene ja on sellisel arvamusel, et ta oskab kõike, teab kõike ja suudab ka kõike. Kuulsin, et vineerimööblivabriku, kultuurimaja või rahvamaja. Seal otsitakse näitejuhti. Ja nii ma siis sinna läksin ja sain seal tööd teha umbes pool aastat. Kui tuli üks inimene proovi ja ütles, oi, kõrval on trammi ja trollibussid Rust. Ja meie kuulsime, et te olete nii vahva näitejuht ja tulge meie näiteringiga. Et asi läheb päris hulluks. Et kuidas ja mismoodi, aga muidugi ega jälle noor inimene ei ütle, jäi. Ja läksin. Ja mul oli mõlemis asutuses väga-väga tore kollektiiv ja trammi trollibussitrustis töötas sel ajal ka Raimond Kaug-ver. Ja me saime väga headeks pere tuttavateks ja ja, ja ta oli minu näite, mängutasime osalisenani Undoriks, stange ääres tult andekas näitleja ja huvitav inimene ka. Käisite isetegevus ülevaatustel ja käisime isetegevus ülevaatustel, esinesime valimispäeval hotell ja ja asutuse pidudel Ilja ja tantsupidudel ja nii et tööd oli. Aga ise tegin isetegevust. Samal ajal. Oma õppejõuga Leo Kalmet töötas sel hetkel Tombi klubis sellise vanatomp. Ja Ma kohtasin teda tänaval ja ta ütles, et ole hea tule ja hakka ka seal mängima, et ma hakkan lavastama. Vedelvorsti. Ja mul on vaja seal, et mari mul on, aga mul ei ole Tiiutet, tule teise Tiiu ära. Ja nii ma siis sinna läksin. Ja hiljem tuli veel ka Priit Põldroos sinna lavastama. Ta tegi väga huvitavaid proove ja ta tegi stuudiotööd. Nii et mina sain tema käest küll teise teatriinstituudi täiendkursuse. Ja siis tuli ettepanek tulla Pärnu teatrisse. Jah, enne seda tuli teine ettepanek, tuli selline ettepanek, et tulge kultuurharidusala kooli õpetajaks. Õpetajaks ütlesin ma vaikselt iseendale. See oli see ala, mida ma mõtlesin, et elus kõike muud ma võin teha mai või ettekandja olla, sest ma ei kujutle, kuidas ja mismoodi see ettekandja seal kandikuga käib, mööda saali ja midagi maha ei pilla. Ja teine oli see, et õpetaja hoidku taevas, ei, seda ma küll ei taha. Aga see soov kordus, helistati veelkord, et tulge ikka rääkima, jäädul käika. Vähemalt kohale läksin ja ja siis oli seal väga range direktor. Ja mina ütlesin, et niikuinii ei võta mind. Et kui ma teile kõik täie tõe ära Teie ütlete, et jah, te olite väga huvitav, aga ma ei saa teid kasutada. Ma olen harjunud selle ütelusega. Ja ma olen leppinud saatusega, tema kuulab, kuulab, kuulas kõik ära ja ta ütles niimoodi. Siin on paber, kirjutate oma elulugu. Ja hommepäev tulge tööle. Ja nii sai minust pedagoog, mida ma olen nüüd senini pidanud 46 aastat. Võite arvata, kui huvitav inimene ei tea, kuhu ta sobib. Ja ma pean ütlema, et. Ma olen tihtipeale mõelnud, et ju oleksingi vist parem pedagoog olnud kui näitleja. Näitlejana olen ma arglik ja pidevalt ennast praadiv ja alahindav ja. Ei, ma ei ole näitleja karakteriga, ma ei lähe üle laipade. Aga vaatamata pedagoogiametile läksite ikka Pärnu teatrisse ja jäitusin õige kauaks ajaks. Eks siis edevus. Ja natukene ka see, et, et kas tõesti ma ei saa endast võitu sellest õudusest alaväärsustundest. Et kuidas mäki olen nii halb ja nii kehv see on see, mida inimene saab teise inimesele teha sõnaga tappa inimest. Ja see on nii lihtne ja see on nii kerge. Aga sellest vabaneda on väga raske. Ja jah, see oli jällegi imeline. Telefon on minu elus nii nagu üks mingisugune vahetalitaja helistas n toona Pärnast. Ja Ta oli tol ajal peanäitejuht ja ta ütles, et mul on kavas lavastajad, vaistvangeri Mariantonet. Ma kõiki osi. Juba tean, kellele ma võiksin anda ainukene, keda mul ei ole teatris, mulle ole Mariantonit. Kas ei tuleks mõtlemist, palju? Aga kõik tuleb alati kuhjaga. Võis omal ajal samal ajal oli selline moment, et helistati ka Tartust ja Tartu diaatris paluti et virve Kiple lahkub Tartust ja meil on ringreis hädaohus. Ja kas tee tuleks ja ei õpiks ära virve Kittle osas oli suur osa peaosa. Eksamid olid selline näidend ja, ja võite kujutleda, et, et siis ma mõtlesin teater ja Kaarel Ird ja tema lavastus, juuksed püsti, jahu, Visuur. Ja siis ma niimoodi ütlesingi, et jah, olen küll nõus. Ja kui hakkama saan, siis lasete võib-olla isegi mind etendusele. Ja tegime Kaarel Irdiga kahekesti ja siis mõne näitleka proove. See oli ääretult huvitav, kõik räägivad kaareni erdist. Õuduslugusid. Ja mina armusin temasse. Nii hea, nii südamlik, nii mõistev. Nii nagu me inimesed, kõik oleme, kes messist ainult inglid on. Ja niimoodi ka tema pani väikese tilgakese sinna karikasse, et mul tekkis usk ja kui siis lõppesid proovid, siis ta kutsus mind oma kabinetti, mul põlved värisesid, ma mäletan siiamaani seda tunnet, kuid siis ta istus seal oma laua taga ja ütles niimoodi. Kurat, ma ei oleks ette kujutanud, et sa nii hea näitleja oled mängija ja ma tahan sind üldse oma teatrisse ka. Aga seal tekkis väike teisiti mõtlemine teistel inimestel ja ja. Kaidu helistas siis nädal aega hiljem, et jah, et meie arutasime teie probleemi, sest ma siis ütlesin juba kiiresti ka Kaarel Jerdile ja tahtma tulen vaatamata ten toona läheb mul veel vastust lõplikult. Ei olnud öeldud. Jah, ega ei, ta ütles siis, et teate, et meie ei saa ikka teid võtta. Et teie katate väga Heli Viisimaad. Nii suurt kiitust ei ole mina eluaeg kuulnud ja keegi ei ole mulle seda rohkem öelnud. Nii et mu kõrvad ainult laperdasid peas edasi-tagasi ja siis ma ütlesin, ei ole midagi. Ega siis tõesti, kui ma juba nii suurt näitlejat katan, mina, kes alles noori algaja. Saite vähemalt proovi teha sain. Ja mul on hea meel, et ma sain. Ja siis tuli Pärnust ja siis tuli Pärnu. Otsustasin, et jah, lähen Pärnusse. Läksite koos tütrega? Jah. Ja siis te mängisite seal endises pangamajas ja oi ja see oli ütlemata tore maja. See oli ju ehitatud siis ümber teatrimajaks. Siis anti minule luksuslik elamisvõimalus võrreldes lõunaeesti teatriga. Mulle anti kasutada kolm tuba samas majas samas majas. Nii et mina Ei liikunudki välja, et proovile minna. Kõigepealt anti mul kohe ära õppida Kitzbergi tuulte pöörises, Leena. Õie Maasik tegi seda rolli enne. Aga ta oli beebipuhkusel ja ta ei saanud mängida. Ja seda Olimenditud ainult paar-kolm korda ja nii etet koheselt, nii nagu ma jala Pärnu teatri uksest sisse astusin, pisteti mulle tuulte pöörise raamat näppu ja et hakka kohe kiiruga õppima ja ja hakkame proovidega peal. Seal oli mul ees muretsema ja, ja Heiki Haravi. Ja, ja terve rida kõik teisigi inimesi, kes olid tuttavad ja see aeg oli ütlemata ilus aeg. Minu jaoks võib-olla kõige ilusam näitlejatööaeg, suured rullid pidevalt tööd, pidevalt tööd, väga suured rollid. Ja publik armastas mind. Tänu Enn toonale sain mina natukene julgust ja, ja ja eneseusku. Sest ta oli inimesena väga. Hea te olite hommikust õhtuni teatri ruumides, tütar oli siis üksidel kodus ja tema oli üksinda kodus ja ta ei olnud siis veel kooli villane või sellega on veel üks huvitav moment. Eelnevalt, kui laps läheb kooli, käivad klassijuhatajad kontrollimas, et kas ikka elutingimused on vastavad, et võib ikka last koolis Asta ja mismoodi nad elavad seal ja siis tuleb õpetaja, vaatab aga eksam, tütar, siis ilmselt seal midagi, kirjutas õpetaja, vaatab ja vaatab, laps liidab, lahutab 100-ni. Ja ei ole veel esimeses klassis. Ta tuli, kutsus mind välja, see õpetaja ütles, kas te olete hulluks läinud? Ma ütlesin, miks, miks te sunnite last niimoodi? Loomulikult, see on ju hullumeelsus, seda teises klassis alles tehakse, ei ole vaja. Ja, ja, ja siis ma sain teada kaid, mis mu laps teeb. Aga hiljem oli mul koduabiline. Ja see oli lõpmata huvitav, proua ja ja siis mul mure kadus, aga, aga kui ma teatrimajas elasin, siis on mul tütrega veel seotud üks. Moment, mis ei lähe kunagi meelest ära, nii nagu te teate viimases vaatuses viiakse ju Mariantonet hukkamisele ja terve siis rahvas loob teda mädamunade ja, ja tomatite ja kõigi muuga ja sõimusõnad ja kõik, kõik, mis siis tulevad. Jaan äkki ühel õhtul, mina vaatan, kes seal kardinate vahel ja vaatab etendust, see on minu laps. Ja just nimelt viimast vaatust. Ja siis, kui etendus lõpes, tuleta minu juurtel silmanurgas pisar, ütleb Emma. Kas teatris ei ole tõesti ühtegi näitlejat, kes tee? Seda viimast vaatust, aga pead siis sina seda mängima. Mis eriala teie tütar valis? Tema matemaatik, nii et see oli ta veeres. See oli veres ja. Ja siis helises jälle ühel päeval telefon või kuidas ta sinna draamateatrisse sattusite? Oo jaa, üheksa aastat Pärnu teatris. See oli veel kord, ma ütlen ime. Aga seal ma tahan tänusõnu öelda näitejuhtidele. Artur Otsale, kes andis võimaluse ise mõelda, ise teha. Ja siis, kui läksid metsas, siis ütles tule nüüd ja ma ütlen sulle, see ei kõlba kuhugi. Nii et see oli minu jaoks haruldane. Põneva töö ja mõtetega tuli Mai Mering Moskvast. Ja suurepärane näitejuht oli Kruusement. Ma mängisin tema kolmes lavastuses ja mulle ta tööstiil meeldis. Aga siis jah, draamateatrist helistati äkki, et aitab küll sul Pärnu teatris. Mängimisest Draamateater vajab sinusugust näitlejat ja kas sa oled nõus? Tammur helistas ja helistas Ilmar Tammur, kes oli tol ajal peanäitejuht. Ja mina nii nagu puuga pähe saanud inimene, sest kujutage ette näitleja ja veel naisnäitleja ja teda palutakse draamateatrisse teatrisse, kus sööd ja mulle 49. 50. aastal, et sa ei kõlba mitte kuhugi. Ei tule kõne allagi. Ja nüüd äkki kutsutakse Noviti ise mõelda, mis minu süda ütles. Mõte hakkas ainult käima selles liinis. Einar Tammur ütles, et aga enne kui sa kohe siia otsust, et tulla, meil on praegu lavastus, aiti Marta tule, võta raamat. Ja kas sa saad hakata käima proovides? Et sa sõidad Pärnust siia Tallinna ja, ja et ma saan näidata Ta kunsti nõukolevamaid, Dio, kellele ta kõike veel peab siis näitama, kellele pidi näitama et sa sobid ja me võime sind võtta praegu aga ainult punkti alusel. Draamateater ja punkt tee alusel siis hakkas juba minu ihukarvad värisema näoga, mis ikka noor inimene veel noor ja otsustasin, jah, ma saan, ma räägin, proovid ära, sõidan nendel päevadel, kui mul on vaba päev ja nii edasi. Esimene osa oligi Malta näidendis Marta. Natubleerisin ita everyt. Ja siis kohe pidin kiiresti õppima vargamäes järgmise rolli ja see oli Krõõt. Ja siis järgmine lavastus tuli kriminaaltango, kus mängisin Seczpommi, maalin juba harjunud. Mulle antakse osi nii-öelda seinast seina küll koomilisi, küll küll vanu, küll noori, küll tarku, küll lolle, nii me siis kriminaaltango. Kuidas öelda, mängisime nii kaua, et täissaaliga etendus võeti maha. Ja ja, ja maha võeti ka Ilmar Tammur. No mitte selle muidugi kriminaaltango pärast, aga hiljem. Aga siis Draamateatris tulid veel sellised päris huvitavat tööd nagu Tammsaare Ma armastasin sakslast. Siis Liivese monoliskis. Ma mängisin sekretäri ühte koomilist rolli, mida ka kiideti. Väiksem roll oli töremmati vana vana staamis. Aga väga huvitav oli töö Kromanoviga ja ta lavastas pühajärve. See oli küll ainukene töö, no natukene, ma puutusin kokku veel õhtusöök viiele, mida ma hästi-hästi palju hiljem õppisin, sisse, olengi nagu sisse õppija tihti tee olnud, tõusis, kus auk on, siis pandi mind nii nagu punniks ette. Ja ja tore oli tutvuda ka külalislavastajatega, sel ajal käis lavastamas Vene Draamateatri peanäitejuht, lärm. Ta lavastas õnnetu inimese õnnelikud päevad ja, ja ta võttis järgmises lavastuses mind osatäitjaks. Ja siis tuli mul kokkupuude töös, Mikiver Riiga. Ja Mikiver on mul südamelähedane. Hoian teda nagu väikest kallis kyll nagu tervet Pärnu teatrit klappisid omavahel hästi, siin ma ei tea, kas mina temale klappisin, aga, aga tema minule klappis küll suurepäraselt. Kuidas tantsukooli ei töötanud temaga. Ta kasutas ühes lavastuses vist, kui ma ei eksi, parvepoisid. Aga mul on tunne, et mõningate lavastajatega juhtub nii, et neil on nägemishäireid mõningate näitlejate suhtes. Ilmselt tal oli minu suhtes, aga võib-olla ma teen pattu, siis ma palun vabandust. Ja ütlemata tore oli töö. Juhan Viidinguga kus ma mängisin vedelvorstist mari siis üks tuntud inimene, kes kuulis, et et mängin vedela vorstist mari siis ta oli küsinud, kas ma kuulsin õigesti, alaküla mängib või? Aga Viiding nägi, usaldas. Ja ja võrratu oli muide Kaplinski Neljakuningapäeva lavastus taas Mikiver lavastas. Seal oli jälle see tunne, mis oli tihti pärnus ette ükskõik mida sa teed. Me kuulume ühte ja meie hingame ühte õhku. Me hingame ühes rütmis, vähemalt mina tundsin, tont seda teab, kuidas teiste, ma ei tea. Aga, aga valmis tegema tööd nii palju, kui jõuad jaksad. Aga see etendus võeti ka maha. Huvitav moment minu elus veel. Oli hetk, kui Eesti Draamateater esines Novosibirskis ja repertuaaris oli tippteos elav laip. Ja kui me jõudsime Novosibirskisse siis selgus Et Silvia Laidlat ootab Tallinnas väga raskes seisundis tema abikaasa Jaa, ta sõitis kohe. Tallinna ja Mikk Mikiver tuli ja ütles. Ellen, siin on raamat ja õpid ära. See oli rõõm ja nutt korraga minu südames ja ka hinges, miks? Vähe oli kosi, mida ma väga tahtsin mängida. Ja üks nendest oli see roll Anna Dmitri ränna Kareenina. Ja nüüd avanes võimalus seda nii äkki jälle asendada jälle olla kusagil abimäeks või augutäitjaks. Ja loomulikult ma võtsin rõõmuga selle vastu ja hirmuga vastu. Aga ma olen õnnelik, et mul oli võimalus sellises toredas kollektiivis Draamateatris, vastutusrikkal etendusel Novosibirskis mängida. Anna Simmitrimina Kareeninat. See tuli kiiresti selgeks õppida, teil ei olnud ju üldse aega? Kahe päevaga ja siis tuli pensioniaeg ja. Ja siis tulin ma pensionile, Salme Reek, kui kuulis, et ma olin öelnud, et vot nüüd ma lahkun teatrist. Tuli garderoobi, ütles näitleja, ei lähe rism minema, kui tal on veel neli rolli mängida. Seda ei tee iialgi ükski näitleja. Mina ütlesin, et aga mina ei ole üldse mingisugune näitleja, ma lähen jälle pedagoogilistele tööle, siis mind kutsuti Tallinna 20.-sse keskkooli tegelikult ei kutsutud, vaid ma kuulsin, et oli vaja õpetajat. Ja, ja siis üks mu tuttav ütles seda ja ma ütlesin, et aga ma prooviksin, kuna ma seal kultuurharidusala koolis olen juba olnud, jäite, kauaks jäin kauaks. Olin aastaid ja see oli jälle huvitav periood. Sellepärast, et sel ajal toimusid väga palju isetegevuse ülevaatusi ja koolidel oli siis sundülevaatus niimoodi igal aastal. Ja ma pean nüüd natukene eputama kõik Need aastad. Me saime esimese koha, aga mitte minus ei olnud küsimus, vaid jälle kollektiivis. Mitte midagi, inimene üksinda ei tee ilma kollektiivita. Kuidas teil pedagoogilises instituudis õppejõuna töö kulges? Seal oli tagasihoidlik, ütleksin ma, seal oli nii vähem loenguaega. Kuid jälle toredad inimesed, kellega ma koos töötasin ja toredad üliõpilased. Nii et üks nendest üliõpilastest on praegu minu lausa sõbranna. Siis vahepeal oli ta mul kolleeg samas koolis õpet tasime ja kuna ma olin algklasside ja koolieelse kasvatuse kateedris ja teine minu õpilane õpetab nüüd minu lapsel No kui te pensionile jäite, Kasiste draamateatriga veel päris hüvasti jätnud, te käisite ikka seal? Teadvusel esinemas ja ei jätnud küll mul oli jah, seal veel mõned lavastused, mida ma mängisin ja vähe sellest, et need vanad vanad veel asendati. Aga siis tegi ettepaneku mulle trass, et ma tuleksin, õpiksin jälle sissegi, resti repertuaaris oli naised. Ja, ja selles rollis, mida mängis Ellen liider, ta tervis oli juba halvemaks läinud ja, ja Raivo Trass palused, ole kena. Tule tee paar proovi ja, ja õpi ja nii ma õppisin seal selle rolli ja aitäh Raivo trassile, et ta pidas mind sobiv. Nii et teie olite nagu revolver, näitleja? Tuleb välja jah, võib-olla sellepärast, et ma olen õudselt hea mälu, ühest inimesest pole me veel rääkinud seal Otto Roots, tuntud laulu sõnade autor, teie teine abikaasal. Mis mees stena oli imemees? Ei oska iseloomustada inimest kes on igati eeskujulik, igati võrratu. Kellel on hinge, kellel on mõistust? Kellel on tähelepanu, kellel on südant? Mustermees, nagu ütlevad minu tuttavad noored see ei võigi olla õige mees seal lihtsalt mustermees, uskumatu, et selline võib eksisteerida. Jah, selline ta mul oli ja ta oli matemaatik. Ja, ja sealsamas siis ka luuletaja, lugeda tugevus õpetust. Tema õpilased käisid veel meil ja ja, ja siis ükskord ta ütles, et tule, tule, kuula ka, et ega sa ei sega, mõtlesin, et mis ma sinna kuulama tulen, kui mitte millestki aru ei saa. Ja ometi sealsamas selline hing lahti. Süda laulab ja ainult arvestab teisi ja sõnu luues kogu aeg ütles, et oleks, et oleks niimoodi selline tekst, lauljal oleks mugade kerge laulda, et vokaal heliseks, et tal oleks hea. Mõelge kasvõi tema kodulinn Tallinn üle 1000 laulu. Ja viimane viimaseid mitte päris viimane oli harjunud haukiga. Minu maarjamaa. Ellen ära küla, kas oskate öelda, kui palju teil on olnud rolle ja lavastajaid, olete teinud statistikat? Ma ei pidanud statistikat, aga nüüd teades, et ma täna tulen teie juurde huvi pärast, panin endalegi kirja ja selgus pedagoogilist tööd olen ma teinud juba 46 aastat. Et teatris olen ma olnud 36 aastat pluss isetegevus. Ja mul on olnud lavastajaid 33. Jaa, lavastustes, milles ma olen mänginud, on juba üle 100. Nii etet, ühte teist olen siiski teinud ja tore klassivahetajaid, aitäh. Eta juhatas mind. Teatriinstituuti jõitles, mine Ellen vastu. Teatriinstituuti. Avaleva külaline oli näitleja ja pedagoog Ellen Alaküla. Vestlust juhtis Marje Lenk. Saanud pool ka Eesti kultuurifond.