Tere kuulama teatri magasini stuudios maris Johannes. Täna on päev, kui Tallinna draamateater saab 80 aastaseks. Eesti professionaalse teatri vanust mõõdetakse 94 aastaga. Shakespeari võim oli äriteatriga võrreldes oleme veel poisikese eas. Aga sellest, kui unisoonis on tänaseks teatriprotsessid meil ja mujal. Millised on viimase aastakümne teatri suundumused ja dramaturgia otsingud? Kas uus teater võiks olla avangardismile endalisem ja kas kõrgtehnoloogia ja digimaailm on vana teatri haua kaevajaks? Sellest ja paljust muust kõnelesid eesti teatriuurijad oma sügiskonverentsil Tartus, esmaspäeval refereerin mõnda ettekannet, aga kõigepealt sõna- ja kähe soole kes vaatles 90.-te aastate teatri seisu Eestis. Kui kaheksakümnendatel vahetusid teatrijuhid kõikides suuremates Eesti teatrites ja 1988 kadus tsensuur, siis 90.-te tunnusena tõi Jaak Rähesoo välja väikegruppide teket. Jaak Rähesoo sellel konverentsil tee üritasite määratleda 90.-te aastate teatri seisu, see on veel hästi lähi-, vaateline ja alati problemaatiline, aga mis meil siis on, on stagnatsioon või revolutsioon? No mina jäin sellisele neutraalsele ja ettevaatlik olla seisukohal, et ma ei tahtnud kasutada kumbagi sõna, vaid kasutasin enda asemel sõna üleminek mida muidugi on kasutatud ka igasugustes kõiksugustes muudes eluvaldkondades, aga mille heajoon on siiski see? Ta ei väida otseselt ei tõusu ega langust ja ma arvan, et praegu Eestis üldiselt terves Ida-Euroopas on vast selline asi, et meil on väga raske seda üldisemalt määratleda kas tõusule või langusele. Sellepärast et võib-olla päris läänes on küll, võrreldes nüüd 60.-te aastatega saame rääkida mingisugusest stagnatsioonist ja selles mõttes võib-olla vangus ajastust aga ilmselt Ida-Euroopas pass rikkus selle pildi ära. See suur ühiskondlik murrang, mis oli 80.-te aastate lõpus ja 90.-te alguses, nii et ta tõi sisse natuke jõnksulisema sellise graafiku, kui, kui mingisugune otsene otsene langus või, või ühtlane madaljoon. No praegust teatriaega on ju ka iseloomustatud kui sellist nii-öelda mitmesse harru mitmesse suunda liikuvat, et nagu sellist peajoont ei ole olemas, kas saab välja tuua ka need tendentsid, mis võiksid iseloomustada, ütleme Eesti 90.-te aastate teatrit? No nagu üleminekuaegade puhul üldiselt on tendentsid just nimelt raskesti määratletavad ja nad on pigemini määratletavad eitusse kaudu. Tähendab, on olnud terve rida pisikesi selliseid juhuslikumalt lühemal ajal valitsevad tendentsid käsi, mis on ka omavahel ristunud ja vastuolus olnud näiteks umbes viis aastat tagasi oli hästi palju selliseid romantilisi kangelasi, aga samal ajal oli ka näiteks absurdidraama, mis on midagi hoopis teistsugust asja. Nii et kui laekuma kõige üldisemat asja ütleksin, siis tuleb seegi sõnastada eituse kaudu, nimelt et selle viimase kümnendi eesti teater tähendab selle ühiskondlikult nii murrangulise ajateater ei ole püüdnud nende murrangutega kaasas käia ega neid kuidagi otseselt kajastada niivõrd kuivõrd pakkuda võib-olla argimuredest teatavat oaasi abstraktsematele ja üldinimliku vatele ja individuaalse matele mõtisklustele. Nii ütleksin mina selle asja kohta, nii et teatava selline realismi vält temine võib-olla on üks ole. Selle argirealismi vältimine on olnud üks selle perioodi põhitunnused. Argirealismi vältimine on olnud jutuks ka see, et Eesti teater on leidnud tuge, ütleme absurdismis, kas see on siis seotud ainult ajaga või on see näiteks seotud ka mingisuguste nii-öelda tendentsidega maailmateatris. Siin on Eestis võib-olla natuke teistsugune seisukoht kui maailmateatris üldiselt, see tähendab, et seal, kus absurd ei draama tekkis tähendab lääne teatris kitsamas mõttes Prantsusmaal, Inglismaal ja seal see oli ju viiekümnendatel aastatel. Hiljem ta nihkus niukene Ida-Euroopas kaalid, sellised autorid nagu Morošek või haavel. Ja see oli kuuekümnendatel aastatel. Aga seda kõike ka Eestis tol ajal toimus 60.-te lõpul ja võib-olla natuke seitsmekümnendatel aastatel ainult väga riivamisi. Nii et siin on meil. Meil on natuke segane olukord selles mõttes, et see praegune absurd oleks nagu ühes mõttes ühes suhtes sellise selle teatrivormi kiirkorraline järelevõtmine, mis mujal maailmas on juba läbitud. Kusjuures siiski muidugi tõlgenduslikud ei ole ka võimatu, vaat siin on püütud tabada just praegu, seal on mingisuguseid absurdi. Joon. Ja ühelt poolt siis see maailmadramaturgia, teiselt poolt, kui üheksakümnendad ja eesti oma näitemäng siis palju selles Eesti oma kirjutajate lugudes on sedasama mis on olnud siis nii-öelda suurtel eelkäijatel maailma. Kõige esimene asi, mis peab ütlema, et seda sõna eesti kirjutamist on olnud seal selle dekaadi jooksul väga vähe välja arvutatud Madis Kõivu hiline tulek, mis enamasti tähendab lihtsalt varem kirjutatud näidendite lavale ilmumist on päris uusi näidendeid olnud üsna vähe, juba sellepärast on raske nendega kohta midagi üldistada. Minu arvates ei ole seal mingit mingeid väga-väga ilmselt tendentse. Te oma ettekandes ka tõite mõningaid näiteid sellest, kuidas teater ja poliitika on omavahel seotud. Kas eesti teatrit on mõjutanud ja kui tugevalt on mõjutanud sellised poliitilised katagrismid? No peaaegu kogu Eesti teatri ürgse kultuuri kronoloogia langeb suuresti kokku poliitiliste aastaarvudega, nii et pigemini seal pakuvad huvi sellised murdekohad, mis ei lange päriselt kokku. Ja need võiksid olla teatriloos, ma nimetaksin varasemast ütleme, 20 üheksandat aastat, kus tookord eesti teater, pöörus oma oma repertuaari lihtsalt realismi ja teisena ma nimetaksin 69. aasta metafoor teatritulek, et mis ka ei olnud nii otseselt seotud mingisuguse poliitilise tahtega Konverentsil käis läbi ka see mõte, et teater on alati olnud nagu võrreldes teiste kunstiliikidega võrreldes kujutava kunstiga võrreldes kirjandusega nagu mingil määral Samm taga rohklustunud teoreetikuna, mis te arvate, palju praktikud sellest hoolivad mida, mida teoreetikud üldistavad või välja mõtlevad, et kas on ainult teoreetikute oma mäng või, või on sellest kasu ka praktilises teatriprotsessis? Mingil määral on, aga ma arvan, et see siiski ei ole nii väga otsene ega, ega valda vaipa seguneb mingisuguste teiste tegeliku elu mõjuritega, mida, mis teatris on muidugi ärritud märgata, kuna teater peab kohe publikule mõjuma. Teatrit ei ole võimalik teha sahtlisse või ateljee nurka see on üks tema hädasid ja teiselt poolt ka võib-olla tema helisid. Eks rääkijale ole oma kuubika kõige lähem. Kui teoreetik on magistrantuuris, siis kogub ta esinemisega vajalikke punkte. Õppejõud kinnitab oma jõudu ja praktik kiidab ikka seda teatrit, mida ise teenib. Nii enesekriitiliselt alustas oma ettekannet Pärnu Endla draamas turg Ivar Põllu. Jutt jumala õige. Seda näitas ka järgnev konverentsipäev. Kristel Nõlvak noorema põlve uurija pakkus oma teatrimääratluse välja teljel teater kui kaugel. Teater kui rituaal. Tuginedes Ungari teoreetikutele. Milleks jäljendada reaalsust, kui see on olemas palju täiuslikumal kujul, kui teater seda iial pakkuda suudab? Need on vaid vanad klišeed. Armsana tunduvad valed, mis panevad meid saalist tundma mingit ühist hingust. Oma mõttelaiskusest läheb publik teatrisse otsima. Tuntud Kristel Nõlvaku seisukoht on, et näitleja ei pea teadma Tris esindama iseennast vaid vahendama sõnumit. Ja näitleja suurus sõltub sellest, kui palju ta suudab ennast eitada, vahetada maske. Näitleja kui kultusobjekt, mis omane meie kultuurile, ei sobi rituaali teatrimudelisse. Näitleja on sellises mitte kaubalises teatris, pigem kas preestri või narri rollis. Kui Kristjan Nõlvak esindas teoreetiku vaatepunkti, siis Andrus Laansalu on teada-tuntud kõrgtehnoloogilised digitaalteatriguru tema juhitud Lendava hollandlase nimeline teatrilaboratoorium, kus ei ole veel esimese lavastuseni jõudnud. Kuid Laansalu esteetilisi vaateid teatrilaval esindab väga hästi Ugala lavastus, üks mees, roheline. Ainult kõrgtehnoloogia päästab sumbunud teatri. Mingisugune uus raamat, turg ja sellega hakkama ei saa. Teatrit tehes mõeldakse tavaliselt vaid sellele, mida publik soovib. See võtab tegijalt ära igasuguse soovi riskida. Teatriuuenduse tee on liikumine perifeeriasse, olgu või kolbide lõhkemise hinnaga. Need on Laansalu mõtted ja tema perifeeria on kõrgtehnoloogia ja seda usub ta väga kirglikult. Laansalonalat eriti väljakutsuvalt poleemiline, nii et vägisi paneb vastu vaidlema. Kõik see meenutab tehnoloogilist sinisilmsust 20. sajandi algul, kui usuti, et teadlase ja insenerimõtte päästab maailma. Millegipärast nii ei juhtunud ja seda tehnoloogia eufooriat hakati varsti tehnokraatiaks sõimama. Ja progressiusust pole tänaseks õrna udu händagi järgi jäänud. Kas tehnoloogia toob teatrisse uue publiku? Kindlasti tuleb neid, kes selle vahendiga ise katsetada tahavad. Aga kas inimesed, kes sellel alal ise töötavad, viitsivad tööpäeva lõppedes jälle samasse keskkonda sukelduda? Äkki vajavad nad hoopis midagi, eriti vanamoodsad või traditsioonilist näiteks läbi elamisteatrit või lähevad hoopis suhtlemiskursustele, et oma tehnomaailmast välja murda? Järelikult peab digitaalteater ikka arvestama ka minusuguse huvilisega, nii et kurb küll, aga ootame ära. Igatahes tegi Laansalu teoreetikute konverentsil oma ettekandega toredat teatrit, vihastas publikut ja ajas naerma. Endla dramaturg, teatriteadlase haridusega Ivar Põllu pakkus välja oma arengukontseptsiooni, et kuidas edasi Eesti. Põhimõtteliselt saab teatri arengut jaotate kahtas eksperintensee, teatraalsus areneb sissepoole. Ja teine variant on see, et teater areneb väljapoole. Üks on siin nagu sisekaemust ja, ja läheduse ja sellise poolarnov teater, mida võiks võrrelda monogaamia abieluga ja teine on siis hõreneb ja ebakindel ja kõike enda sammutav teater, mis on siis nagu nümfomaan ja mis ammutab endasse igasugusest teisi teisi kunstialaseid, teisi dimensioone, et pidevalt nagu täiustada, aga samas seda hõreneb ja muutub aina ebakindlamaks. Samas tõstab kui seal nüüd eesti teatripealt vaatad tendentse, siis, siis kuidas sa seda võiksid nagu määratleda, kas me oleme sissepoole või väljapoole mida on rohkem, milleks sellist suundumust kõige rohkem palju seisust, tänase jututunni. Üks teema oli ka see, et tehnoloogia ja on üks lipulaev, milles ka võib siis nii-öelda teatri arengut seostada. Ja milline on sinu vaade, kas siis see avangardteater ja tehnoloogia, kas nende vahel käib selline võrdusmärk või mitte? Kui käia seda vist rõhutasingi, et tegelikult selle sisse pool arenev teater et see ei tähenda mitte kõigest loobumist, vaid see tähendab seda, et otsitakse üles kese öeldakse pudrupoisil ümber, see kõik muu võib ju ehitada ja sinna võib kuuluda ka tehnoloogia ja kõik see pole üldse välistatud. Ja samamoodi see väljapool areneda, see võib ju täiesti olla, tehnoloogia vabastab, see võib ju minna täiesti hoopis karnevaliks laevatehase ehitamiseks või näiteks kiriku lammutamiseks, siis kõik ei pruugi käsitsi toimuda, aga lihtsalt laieneb ja see ei ole nagu ta püüdleb nagu teatraalsus keskmest väljapoole. Ja see kese, see võisil, kõige tähtsam, et see taldrik protsessi suuresti veel putru. Mis sa arvad, kui palju üldse on sellel praktilisel teatril sidet ja seoseid ja palju ta saab nagu impulsse teatriteooriast? Üpriski seinad, platooniline suhe on teatril teatriteadlasel? Kindlasti meeldivad üksteisele, aga aga vähesed on nüüdseks otsesemalt mõjutusi kardangi. Vähemalt teatriteadus siiski teatrist tihtipeale mõjutatud on vastupidi. Ainult võib-olla mõnikord näiteks hundi hundi puhul, kes adraga rohkem ikkagi tunnistavad näiteks kasvõi sedasama Krisku mets, kes on täis Rakveres seal pooltes kandrile, kes tunnistab, et ta on tegelikult kirjandusteadust õppinud ja väga tark sellel alal. Aga selleks, et teha teatrit, on ta selle kõik asjad ära unustanud. Praktikutel pole sellest sooja ega külma. Mis me siin räägime. Ega me seda juttu neile räägigi, ikka selleks, et asjast ise paremini aru saada, nii et jätkame oma klaaspärlimängukonverentsil sõna võtnutest olgu veel ära märgitud Piret Kruuspere, kes rääkis monoloogist eesti dramaturgiat ja Rein Veidemann, kes kõneles stseenist. Luule, Epner, teema oli postmodernistliku draama paradoksid. Tänasel teatrikonverentsil üritatakse määratleda 90.-te aastate teatrit. Tee luule Epner olete pigem nii-öelda dramaturgia poole pealt seda vaadanud kui, kui, siis nii-öelda lavastuse poole pealt. Kas dramaturgi ja hinnates ja lugedes võib välja tuua ka mingeid selliseid tendents või neid 90.-te aastate tendentse? Et kindlasti võib, tehakse 10.-te aastate dramaturgiat mõndagi niisugust, mis tundub olevat uus. Ja noh, üks asi, millest ma rääkisin ka oma ettekandes, on see, et dramaturgia suhe teatri lavastusega on muutunud või, või muutumas vähemalt mingis osas teatrist. Et on küllalt palju niisuguseid juhtumeid, kus tekst sünnib nagu lavastusega koos ja elab koos ühes ja samas esteetilises ruumis kus ta kuulub lavastusega nii tihedalt kokku. Et isegi raske on teda kujutleda eraldi eksisteerivad. Aga samuti võiks rääkida ka sellest, et on ilmunud niisuguseid tekste mis ei ole draamat sõna traditsioonilises tähenduses, kus puudub sageli niisugune sidus lugu, ei ole konflikti tegelased võivad olla üsna ebamäärased, mitte mingid plastilised karakterid, dialoog laguneb, mis nagu ründavad kõiki draama konventsioone. Ja noh, siin võib nimetada Kruusvalli viimaseid näidendeid, aga mõndagi Madis Kõivu näiteks stseene saja-aastasest sõjast, mis on üks väga kummaline tekst sellelt seisukohalt. Ja samas need noh, mitte dramaatiliselt tava mõttes, tekstid on täidetud mingi sigima teatraalsusega, neis on olemas noh, niisugused teatraalsed, ruumilised, füüsilised visuaalsed, dimensioonid, vaikuse keel, pauside keel, omad siserütmid omad visuaalsed kujundid mis saavad tõeliselt oma mõjujõu teatris lavastatud, nii et need tekstid on teatrile väljakutseks kindlasti, aga samas see väljakutse on produktiivne, nad nõuavad ka teatrilt töötamist teiste vahenditega, kui tavaline tegevuslik analüüs ja karakterite psühholoogia analüüsi, midagi muud. Noovad teatada trilt töötamist teiste vahenditega, aga ju nad nõuavad midagi ka publikult. Küllap nad nõuavad ka publikult, ainult et kui nad jõuavad publiku ette teatris, siis on juba lavastaja ülesanne seda teed tasandada ja saavutada siis teksti ja, ja publiku. Nii et ma näen, et siin on ikkagi lavastajaid ja muidugi ka näitlejatel üsna suur osa. Aga kindlasti nõuavad nad üsna palju inimeselt, kes neid loeb, juhul kui niisugune tekst on trükis ilmunud. Niisuguste tekstide lugemine nõuab minu meelest tugevat kujutlusvõimet või seda teatrireaalsuse tajumist, mis seal tekstides esile manatakse. Ainult et kuna neid tihtipeale siiski trükis ei avaldata, siis on raske öelda, kas ja kuidas Eesti lugev publik niisuguse väljakutse vastu võiks võtta. Jaa, kui veel nii-öelda publiku poole pealt nagu mõelda ja vaadata, jäta see lugeja, praegu me isetahtsi rahule siis tähendab, kui noh, vanasti mõjus, eks ole, mingi süžeekäike, mingi karakter siis, mis on see, mis praegu on selline dominant seal nii-öelda publiku peal mängimisel? No jutt on ikkagi mitte dominandist eesti teatris tervikuna, vaid Nende nendes konkreetsetes näidendites ja lavastustes siis kannad kannavad seda nii-öelda seda 90.-te teatri mõtet nii-öelda. Ja mulle näib, et nagu on öelnud ka teoreetikud, publik peaks teatris kasutama oma meelelise tajumise vastuvõtuelamuse võimet, mitte nii palju ratsionaalselt püüdma mingeid tähendusi konstrueerida, mis kõige selle taga peituvad, mida talle pakutakse vaid pigem minema kaasa noh, ütleme siis nende energiatega või nende voogudega, mis lavalt tulevad, tajuma väärele, algusi, vaadame tajuma sõna oma, oma kõladega, oma helilisuses, tajuma rütme, tajuma pause, nii et nõuavad tõesti ehk niisugust niisugust intensiivset meelelist tajumist või kaasamineku võimet, võimet. Minna selle selle atmosfääriga kaasa, mida, mida lavalt luuakse, vast üritaks praeguses praeguses intervjuu käigus ära nimetada ka mõned nimed. Madis Kõiv, kes veel võiks kuuluda selle nii-öelda energeetilise teatritegijate hulka? Madis Kõiv oma tekstidega, mille lavastuste puhul tõesti on ka palju räägitud atmosfääri tähtsusest, mis on üks väga raskesti ratsionaliseeritav ja rohkem tõesti nagu tajutav tunnetatav asi. Ja ma paraku ei ole näinud Jaan Kruusvalli viimase näidendi lavastust, mis Miki Mikiver tõi nüüd välja mälestused ainult ei tea millest, aga kõik, mis ma selle kohta olen lugenud viib küll mõttele, et ka see on ilmsesti üks niisugune üsna tavatu lavastus, seda oli juba ka hullumeelne professor kus ju teel palju jäigi saladuseks süžee mõttes. Aga samas sellel lavastusel oli väga intensiivne mõjuväli ja kui vaataja selle mõjuväljaga nagu kaasa läks sellega kontakteerus, siis ta kindlasti sai tugeva ja teistsuguse elamuse kui vaadates niisugust huvitavat lugu või või, või põnevat seikluslikkus, süžeed või midagi muud niisugust, kuivõrd üldse draama, dramaturgia, rahvuslik dramaturgia, konkreetselt eesti dramaturgia un unisoonis, sellega, mis toimub väljaspool. Et kas need needsamad mängud, noh, mis siin tuleb neid kuskil mujal ka, et kui vaadata natuke laiemalt ja käia väljaspool Eestit konverentsidel, et kas needsamad teemad, mis praegu siin on õhus, on olnud ka õhus kuskil mujal oojaa, see niinimetatud energeetiline teater või postdramaatiline teater või kuidas seda nimetatakse, on läänes minu arusaamist mööda on nad viimastel aastakümnenditel ikkest tuga üsna oluline teatripildis. Aga kui nüüd vaadata laiemalt mitte piirduda energeetilise teatriga, siis mulle näib, et õigus on Jaak Rähesoo, kes oma ettekandes osutas sellele, et eesti dramaturgia on puudu üks mujal maailmas vägagi oluline tahk ja see on nimelt selle kaasa ja argireaalsuse kujutamine, see noh, niisugune räige realism. Seda meil tõepoolest ei ole, niisugust sotsiaalsete küsimustega teravate sotsiaalsete küsimustega tegelevat dramaturgiat ega teda kunstlikult muidugi tekitada ei saa. Õigupoolest ongi huvitav, miks see nišš on suuresti ikkagi nagu täitma. Seda asendab tegelikult selline väike absurdi nihestatusega materjal, mis on võib-olla Kivirähu võib-olla õunu ja no küllap kindlasti võitlema Ulmanil, sest nad kõik räägivad ju ikkagi ka Eesti elust, Eesti ühiskonnast, aga siiski on pidevalt tunne, jaga kriitikas on seda väljendatud, et midagi on ikkagi veel nagu puudu. Et Eesti Draamakaasaja probleemidega ei haaku, võib olla küllalt küllalt tihedalt. Et võib-olla just see on, on erinevus, kui nüüd kõrvutada eesti draamat sellega, mida mujal maalimas tehakse, mängitaks? Ma hakkasin praegu mõtlema ka noore kirjanduse peale. Et noh, seal on ja seal on küll Sauter, aga see on natuke ka teine ooper, see ei ole see, mida praegu osas ja, ja et seda pole ka proosa, seda palaga proosas. Nii et see on üldisem nähtus, õigupoolest mille põhjustele oleks ka huvitav mõtiskleda, kas see on tingitud eestlase niisugusest skepsist poliitiliste probleemipüstitust suhtes või? Ma ei oska öelda teoreetikutega vestluse lõpetuseks ma olen küsinud ja küsin, teil tuleb, mis te arvate, kui palju on praktikul sellest arvamisest nagu tolku, kasu, kas tema leiab ka siit midagi, kuivõrd praktik üldse haakub sedalaadi probleemidega, milles näiteks siin täna räägitud tehakse või või noh, kuivõrd see teoreetiline mõte on võimeline nagu mõjutama seda praktiku tegemist, vaat see on see ikka küsimuse mõte, mina arvan teooria pigem reflekteerin praktikat ja etnik teooria võiks välja kutsuda mingeid muutusi praktikas, sellesse ma väga ei usu. See on ehk võimalik küll ja läänes ma tean, kas või rahvusvahelisel teatriuurijate konverentsil tuli see välja on võimalik juhul, kui teoreetik ja praktik on nagu ühes isikus ühendatud. See on üsna tavaline juhtum, lääne teatris olen ma aru saanud, kussis teoreetikud hakkavad lavastama ja lavastajad hakkavad oma tööd teoreetiliselt mõtestama, aga see peab tekkima kuidagi loomulikul viisil. Nii et noh, nagu teooriaga eesti teatri praktikat nakatada ja sundida teda mingis suunas liikuma. See on küll üsna utoopiline ja mõttetu, sellesse ma ei usu. 90.-te aastate eesti teatritegu ja nägu on paljuski Madis Kõivust mõjuta tatud. Madis Kõiv annab tõelise klassiku mõõdu välja, tõdes Tartu Ülikooli doktorant Anneli Saro. Klassiku vastu tunneb huvi nii massimeedia, lai publik kui elitaarsem. Vaataja kõiv on kui kultuurimärg. Iga enesest lugupidav kirjutaja kipub teda tsiteerima. Samas on taga kui eesti kriitika suuruse ja Mannetuse lakmuspaber. Kõivu hulluks nimetas ennast ka mardi valgemäe New Yorgis töötav eesti kirjandus- ja teatriteadlane, kes konverentsil kõneles Kõivust ja Jaanunduskist. Aga pikemat intervjuud mardi valgemäega kuulete juba järgmisel kolmapäeval, kus Kõivu ja Unduski näidendite kõrval räägime mardi valgemäega ka Draamateatri uuslavastustest, Priit Pedajase popist, Johoostja, Mati Undi vaimude tunnist Kadrioru lossis. Aga konverentsi jutu lõpetuseks veel nii palju, et juba järgmisel aastal on meie teatriuurijad Tartus rahvusvahelise auditooriumi ees. Nimelt eesti võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni eest. Toimub siin aasta pärast rahvusvaheline konverents, mida ka Jüri talveti, kui eestvõtja nime järgi tuntakse. Ja see konverents toimub just teatri alal, nii et tõeline väljakutse meie teoreetikutele. Sest karta on, et kohale tulevad oma ala korüfeed üle maailma. Loodetavasti ei teeme oma marki täis, kuigi saate algul sai tõdeda tud, et teater alles poisikese eas. Siit raadio stuudiost, täna lõpetame aitäh kuulamast ja kuulmiseni järgmisel kolmapäeval, ütleb toimetaja maris Johannes.