Raadio kaks. Laulikud kuulajad. Nädal tagasi oli meil juttu sellest, kuidas 1918. aasta novembrikuus jõudsid Pärtel pojad ema Johanna poeg Valter ja parajasti hispaania grippi põdev üheksa aastane noorem õde astreed näljasest Petrogradis läbi Riia Tartusse. Tartus jätkas Pärtelpoeg, õpinguid valis selleks saksakeelse, kes kooli kuivõrd ta eesti keel ei olnud veel koolikõlbulik ja ka eestikeelsed keskkoolid olid uudisasjaks. Ilmselt lõpetas aga 16. mail kutsuti ta õppursõdurina vabadus Ta ja arvati koolipoiss-le. Pataljoni koosseis. Seksus oli kasarmeeritud toomemäe nõlval tol ajal Hets oli nüüd Johan Liivi nime kandval tänaval suures punastest tellistest hoones. Varem oli olnud see jorjeve University, TTÜ tudengite kooselumaja nii tõlkeid, tee, venekeelne aps, šeedee. Tänapäeval ütleksime ühiselama. Poistele tehti õppusi täht pargis ja Tähtvere mõisa heina ja karjamaadel. Ja nende teenistus seisnes peamiselt valvesolek kol valve postides olekul tartus sõjaliste objektide juures vaksalis, samuti öises patrullimises linnatänavatel. Kuna kehtis komandanditund rindel poisse ei saadeta enam kevade poole. Kui olukord Herbos kallale olnud kriitiline, saadeti korraks seal ka langenuid ja haavatuid. Koolipoiss hoiti kui Eesti vabariigi tulevikule vajaminevaid lootusi. Tõsi, Landeswehri vastu läksid mitmed uljaspead väejooksu. Omavoliliselt sõitsid vannu alla. Pahandus sellestesse veeni rikkumises siiski tõusnud. Landeswehri sõtta läinud poisid olid teiste silmis omamoodi kangelased. Pärtelpoega oma märkmetes, mis vabadussõja-aastate kohta on õige napid. Meenutagem ka seal 50.-te aastate teisel poolel kirja pandud kui antud teema oli parem nagu vaikida. Pärtelpoeg meenutab, et suures ülikoolimajas Aia tänav 46 asus teise diviisi staap, kus töötas ka väli. Ja ta kirjutas nii. Suppi viisin köögis koju kattelokis. Kokk pani mõnikord ka tugevama rasvakorra peale. Õppur sõduritele oli lubatud pärast sõda tasuta jube nii gümnaasiumis kui rahvusülikoolis ja see oli võimalus, mida ei saanud kasutamata jätta. 1919. aasta see case seal. Veel enne, kui ülikool oli ametlikult avatud, viis ta oma pabereid et astuda matemaatika-loodusteaduskonda. Aga enne, kui sai õpingute juurde asuda detsembris 1009 19 saadeti ta käsu korras sõjaväe velskrikursusele mille läbitegemist orel sai märtsis ka velskri kutse. See oli tal üldse esimene lähem kokkupuutumine, keskastme meditsiini teooria ja praktika, aga ta arvati. Desinfektsioonisalka võitlus nakkushaigustega oli tol ajal vägagi aktuaalne. Kuid enne, kui ta sai ametisse asuda, haigestus pimesoole põletikku. See opereeriti ja Pärtel poeg sai järelravi. Tema märkmetest ilmneb, et 18. septembril 1920. aastal võeti ta vastu arstiteaduskonna tudeng, eks, ja väeteenistuse osas anti talle ajapikendust, muidu nooremad aastakäigud pidid Rasdemobiliseerimis, kui vanemad olid koju lastud oma aja täis teenima ja neid vabastati sõjaväest viimases järjekorras, kuni uued olid peale tulnud. 921. aasta jaanuaris jõudsid Pärtel poja isa ja ema Venemaalt tagasi. Neil oli kaasas vagun, täismajakraami ja muid asju ei saa, kui hinnatud spetsialist leidis tööd Postimehe trükikoja juhatajana. Ema oli aga Kodone. Tutvuse poolest kutsud teema aeg-ajalt jõukama rahva lapsi põetama. Elasid tart Tartus Riia tänaval majas number 64 algul, keldrikorrusel, hiljem kolmandal korrusel. Et teenida endale taskuraha sõltuda vanematest läks Pärtel poeg 1921. aasta suvel elektrikuna tööle Peipsi ratas laevale kongla. See oli huvitav seik tema eluloos, mille kohta ta oma märkmetes kirju järgmist palka sain ma Kunglal 300 marka päevas, sellest arvati maha 100 marka toidule. Ühel päeval sõitsime Mustveesse ja teisel päeval sealt gaasiTartusse. Kolmandal päeval sõitsime laevamasinist ja madrosolid läid lased toiduks saime sageli värskeid rääbiseid, mis maitsesid eriti hästi siis, kui hommikul peetult ta kohe pannile läksid. Tavaliselt sõime mena ja kassapidaja kapteniga ühes lauas, kusjuures mõnikord pakkus kapten kabeetseeveene talivana merele või oma 60 aastat vana. Aga lõbusam mäelt möödu seene siis, kui see korraldati masinaruumis masinameeste ja madruse poolt. Sel puhul läks ikka mängu suurem kala, kas siis uhhaa na šašlõkivarda otsas olija tol ajal kala valida ja jalaga segada. Vahel sattusime tormi kätte, Mustvee poole sõites kadus laev suurte lainete vahele nii ära, et Rann tänaveib paistnud rahvas ohverdas reelingu seistes kõhustama paremad palad merejumal Neptun nusele. Marcresin vahele. Ei ole selge, kas järved ja jõed ka merejumalale allusid. Aga mine sa tea, võib-olla kõik veekogud olid tema haldusalas. Pärtelpoeg. Ühel korral jäi meie laev õpsust, olles Piirissaare lähedal tormise ilmaga liivapangale kinni. Alles teise aluse abil pääsesime sealt lahti. Ükskord oli meile ette nähtud erakorraline sõit, laev kuhjati viljakotte täis, nii et v joon vajus tublisti vee alla. Sõitsime peaaegu pehmanni välja ja lossis eme ühel saarel kauba maha. Mäletan, et sellel saarel kasvasid kollases liivas poolad. Õuel olid lahtised leivaküpsetamise ahjud. Need olid köetud Jahjudesse kühveldate labidatega, tindikala lisan vahele. Venelaste hulgas. Peterburis oli Peipsi kuivatatud tint väga hinnatud paastu doi hiljem õllekõrvane Pärtelpoeg. See lugu juhtus 1900-ga 23. aastal. Meie piiril olid avatud vahetuspunktid, kus vilja eest võis venelastelt midagi vastu saada. Kord läksin trümmi sama kajutisse, kus ma tavaliselt magasin. Ust avades nägin laual suurt hunnikut kalliskive mida kaubid sõjalasi oma sõrmede vahelt läbi libiseda toppis lapse kombel kivihunnikus sama sõrmi. Võib-olla olid need Pihkva kiriku ikoonidelt võetud kalliske, veetsin mängus vahet, tas punktid tegutsesid poolametlikult ja siin võis ka vahele jääda. Meenub üks pühapäev. Sel korral müüdi laeval veel hea maitsega tumedat Jõhvi õlut. Mõni kohalik naine oli seda magusat jooki rohkem pruukinud kui lubatud ja püüdis siis moodi jäljendada, tõstis oma seelikuserva üles. Ja see võeti ümber ringis, see on rahva poolt kiiduavaldustega vastu. Mostwe poole sõites nägime alati punaseid liiva paljandeid ninal, kallastel ja Varnjas lähenes rahvas lootsikutega meie laevale kuna laev ise madala vee tõttu kaldani ei pääsenud. Egas Pärtelpoega olnud ainuke tudeng, kes käis suvel lisa teenimas. Mõned üliõpilased veetsid aega palkide parvetamisega, et talveks endale. 20. aasta sügisest kuni 26. aasta lõpuni oli Valter Pärtelpoeg Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilane. Esialgu suhtus ta arstikutse perspektiivi kuidagi ebalevalt. Näitamata erilist huvi meditsiini, sealhulgas anatoomia vast. Püüdis saada aine selgeks õppida sama käe peal võõrkeelsete õpperaamatute abil. Lootis õiendada paar eksamitki, lõi aga enne eksamile minekut araks ja loobus mistõttu jäi teisele kursusele teiseks aastaks. Ja tal sigines plaan eriala vahetada. Käis Tartus suvistel pedagoogilistele kursustel, kus valmistati üliõpilasi õpetajakutseks eesti keelt valdavat, et õpetajate keskkooli õpetajate järele oli tol ajal suur vajadus. Pärtelpoega huvitasid eelkõige loodusteaduslik talad. Pedagoogikat õppis ta professor Peeter Põllu juures. Ja kes võis aimata, et hiljem kulub see õpe talle marjaks ära. Oma märkmetes. Valter Pärtelpoeg mainib, et mõlgutas vahepeal mõtteid koguni väljarändamisest Lõuna-Ameerikasse. See oli tol ajal eestlaste emigrantide hulgas. Mingi tõotatud maa, annab populaarsust kogunud. Luges Paraguay Argentiina kohta mitmeid teoseid. Analüüsis neid kriitiliselt ja jõudis järeldusele, et elu Lõuna-Ameerikas on kõik kõike muud kui romantika. Seepärast otsustas siiski jääda Eestisse ja omandada seen. Kõigele vaatamata Arsliguts. Kahju sellest taigeerijata märkmetes üksikasju meditsiini õppimise kohta. Küll on teada, et õppetöö kõrval töötas assistendina mitme nimega ka meediku professori juures füsioloog Aleksander lipsurets hügieenist Aleksander Rammul ja maailmakuulus neurokirurg. Ludvig Puusepp oli Pärtel poja mentari Nende käe all tutvusta lähemalt arstiteaduskonnas tehtava ravi-õppe- ja teadustööga. Veel enne stuudiumi lõppu võttis ta vastu pakkumise asuda püsivale tööle anatoomia instituudi nooremassistendina. Töökoht vanas anatoomikumis ja anatoomia õpetamisele ning uurimisele jäi ta ustavaks oma elu lõpuni. Juhendas seal praktilisi harjutusi meditsiiniõpinguid alustanud noortele tudengitele. Lisaks sellele olid aastatel 1928 kuni 30 Calm veel plastilise anatoomia õppejõud Tartu kunstikoolis Pallas. Tulevastele kunstnikele toimusid anatoomia loengud kaks korda nädalas õhtupoolsel ajal ja seda vanasõnad toomikumis, kus vajalikud mudelid preparaadid olid käepärast. Eelnevalt oli noortel kunstnikel soovitatud teha harjutusi aktijoonistuse osas, et nad siis tunnetaksid, milleks tõelisel kutselise kunstnikul tarvis tunda vähemalt ka inimkeha ehitust. Inimese anatoomiat. 1933. aasta sügisest kuni 37. aasta sügiseni viibis Pärtelpoeg Tartust eemal. Ta oli suunatud Saaremaale Audakul Leprasooriumi juhatajaks ja pidi tegelema seent pidalitõbiste ravimisega. Saaremaal Pärtel pojale meeldis, sai kohalikega hästi läbi. Tutvus seen kirjanik August märguga ja Vilsandi linnukuningaks kutsutud kapten Artur Toomiga ja jättis oma lahtioleku ja huumorimeelega. Saarlastele igati hea molli. Aga Tartu meelitas ja esimesest septembrist 37. aastal oli ta jälle tööl endises ametikohas vanas anatoomikumis talivalitud kolmeks aastaks prosse tarriniks prožektori kohusetäitjaks. Prožektor on ametimees, kes tegeleb lahangute ja prepareerimis tööde juhendamisega. Nagu varemgi, viis läbi anatoomia praktikume. Ja pälvis peagi oma mõnusa olemisega tolleaegsete üliõpilaste üksmeelse poolehoiu. Iseloomustati kiilaks mineva peaga. Vunts nina all ja hästi roosade põskedega. Õppejõud. Oli juttu sellest, et Pärtel poja suureks hobiks oli mükoloogia. Aga selle kõrval oli ta teine huviala reisimine, täpsemalt kultuurilooline reisimine, reisimise abil oma teadmiste avardamine, süvendamine. Esimese välisreisi oli ta teinud 1926. aasta südasuvel Riiga. Külastanud iseseisva Läti vabariigi esimest laulupidu. Ja käinud ka Riia ümbruses näiteks Seegoldas, mida tol ajal tunti Eestis veel. See vald ei, Neeme all. Eriti paelus Pärtelpoega Prantsusmaa ja Pariis. Ning sõjaeelsetel aastatel õnnestus tal kahel korral seal käia. Neist reisidest on ta jätnud järele detailsemad märkmed, 1930. aasta šovi. Pärtelpoeg kirju tab. Huvi prantsuse kultuuri vastu viis mind tarutav prantsuse teadusliku instituudi poolt korraldatud kultuurireisile Prantsusmaale. Osavõtjaid oli meid umbes 40 ja üritanud tõstaetas materjaalselt allianss Hans, see propaganda ülesandega organisatsioon, mis tutvustas maailmale prantsuse kultuuris saavut. Tõsi meie reis algas Tartust Riias, istusime ümber Daugavpilsi kaudu Poola menevas rongi ja hommikul vara, olime Varssavis. Meie reisikohvreid asetati suure, ootas saali keskele ja reisijate hulk panime valve välja ning läksime linnaga tutvuma. Oli hiljem siiski pood ja nüüd järgneb reis läbi Euroopa sisse põigates Itaaliasse, Prantsusmaa lõunarannikule. Kuni lõpuks jõutakse põhisihtkohta Pariisi. On pilvine ilm parees meenutab oma majade poolest kuidagi vana Tallinna, nii et esimene mulje, mullane pettumus. Meid paigud tataks üliõpilaste linnaossa ladina kvartalis ühe kooli internaati allianss, Framsee poolt korraldatud vastuvõtud ja muuseumide külastamise, kes kolm päeva meelde on jäänud vastavat Pariisi maailmanäit tõsised Errektare juures. Direktor oli endine Prantsusmaa saadik Jaapanis. Seitse-kaheksa inimest, kes prantsuse keelt enam-vähem valdasid, nende hulgas ka mena. Võtsime sellest kohtumisest osa. Pariisi maailmanäitus avati alles järgmisel, 31. aastal, aga meie sõidu ajal olid valmis juba mõned ekspositsioonid, näiteks prantsuse Indo-Hiina tempel ja väljapanekud. Meile näidati loovurri. Mulle meenub Ermid pääshoid loov Rann, veelgi ulatuslikum ja ekspositsioonid poolest rikkalikum kostactor kelgiga külastada Tartu Ülikooli professor Edgars Flas männi, kes Raieste viibis. Pariisis. Sai käidud mootor tamis ja invaliidide kirikus, kuhu on maetud Napolion, samuti panteoni tähtsate tegelaste matusekohas. 50 meetri kõrguse võidukaare juurest avaneb vaade ümbritsevale välja kuule, kus lähtuvad 12 avenüü ööd. Võidukaare all on tundmatu sõduri haud igavesti leegitseva tulega. Peterburi Nevski prospekti-le vastab Parrish Amsellessee. Selle pikkus on kolm kilomeetrit treid. Jumalaema kirikusse sattusin ajal, kui altari ees seisis oma 30 vaimulikke. Kõik seljaga rahva poole, igaüks omaette palvetamas. Nii et see somm meenutas mesilaspere üksikud märkmed Pariisis kuulub jootraha taksojuhile antava sõidu hinna, siis samuti teatriplatsi näitlejale. Veenis aga oota, tähendab taksojuht, et talle jootraha eraldi pihku pannakse. Pariisi igas linnaosas on veini laoplatsid umbes nii, nagu meil Tartus autodele bensiinijaamad. Prantslane joob lõuna juurde alati pool liitrit veini ja selle maksab kinni. Kas tarvitad veinivõimeid? Ses lahtine viinamarjavein on siin väga odav. Sööklatas jaga restoranides olid ristil laua pandud pikad saiabatoonid. Jäiga külastaja murdis nende küljest endale paraja. Doro hooned võitsid peale ette nähtud kauplemisruumi enda alla veel naabruses asuvad tänavad. Toruplats suurenes tõttu mitmekordseks ja turul pakkuda külalistele erinevaid sub mida minagi Lõmpsisin, et maitset suhu saada. Mardi mägi. Moonmar meenutab oma tänavate poolest Tallinna Toompead. Seal on marmorist bütsantsi stiilis basseini ja Sacrol käär püha seda, mis asub oma valgete kuplitega mäetipul ja on juba kaugele nähtav. Mäge eelistasid kunagi prantsuse kunstnikud. Ühes mon maardlaid kohvikus mängis kuni kolmekümneliikmeline vene emigrantide keelpilli arh Kessler rõivastus välja õmmeldud vene särgid vöödega. Mulle räägiti, et leidub ka venes Klaid, aga sinna ei sattunud. Passi linnaosas elasid jõukad venelased kes olid need majad ja varandused omandanud juba enne seitsmeteistkümnendat aastat ja kellel läbisaamine vaest emigrantidega ei olnud kuigi hea. Valter Pärtelpoeg, kolmesajameetreid kõrguse Eiffeli tornid, buss asub restoran ja keegi kunstnik teeb seal portreesid, Sharf. Seda muidugi kalli raha eest. Eiffeli tornis sambad on oma aja ära teeninud ja tornis ammu lammutamisele määratud. Kaks aastat tagasi hüppas kahekümneaastane noor tüdruk 100 meetri kõrgusel asetsevat tormi soomelt alla. Õnneks kukkus läbi möödasõitva auto katuse tagaistmele. Kuna tal rasked vigastused puudusid. Lastega haiglas kohe koju. Lisan vahemärkusena retkel kõmulehtedest võetud Jott. Ühelt poolt Eiffeli torn seisab praeguseni ja tõenäoliselt Pariisi sümbolina jääb seisva veel kaua selleks ajaks aga teiselt poolt 100 meetri kõrguselt. Torni ehituse eripära tõttu on võimatu hüpata möödasõitva auto katusele. Ja sammud nii kõrgelt kukkudes ei pääse Kell eluga. Aga Pärtel poeg, kas uinutada sama kriitikameele on selle märkmetes kenasti kirjutanud. Veel, märgib ta, nägin tänavatel turbanitega seen, doosid, see kättpidi kinni hoidmas, kõneles Ena rahablastega, kes Pariisis kursustel viibisid ja vestlesin ühe Tuneesia ametnikuna, kes prantslasi kui kolonel saata. Taraid vihkas seeni, kalda kohal on üksteise peal kolm metrooliini. Üks leen läheb seeni alt läbi. Jõe kaldal võib näha pukinis raamatut, tootega kaubitsejaid. Müügil on tavaliselt läinud sajandite teoseid. Louvre'i muuseumis pühendasin seitse tundi valitud tubade, saalide ja lõuendit lähemaks tundma bemiseks. Ja lõpetab nii. 30. aastal võimaldati Ameerika valitsuse poolt neil emadel ja õdedel, kelle pojad vennad langesid 1918. aastal Prantsusmaal. Esimeses maailmasõjas sõita tasuta Pariisi ja menna lähingo platsidele, kus asuvad sõdurite ühiskalmistud. Nägin ühte gruppi Ameerika näisi Concordia platsil kuulamas seletusi. Või ta neid reisimuljeid Pariisist ja samuti teises pikemas Euroopa reisist 38-ni. Aastal pajatas ta pärast sõda jõudehetkedel spontaanselt vanas anatoomikumis anatoomiat õppivatele üliõpilastele, kes omakorda vaimustusega ühiselamus. Oh seda teistele edasi, rääkis. Detailsemad on Valter Pärtel poja üles tähendas, et teise maailmasõja sündmustest Ta kirjutab nii kui tulid neljakümnendat aastat elasin vaksali tänavas ja minu tubade aknad olid suunatud Jaan Tõnissoni ühekordse maja poole. Tõnisson oli sel ajal juba vana mees tegijaga akende all vabaõhuvõimlemisharjutusi ja ma nägin igal hommikul deba neid sooritamas. Juuli algul, 41. aastal, kui punavägi oli taandunud Emajõe paremalt kaldalt ja mõned saksa sõjaväeüksused Tartusse jõudnud algas linna pommitamine Nõukogude suurtükiväe poolt ja palju majad süttisid. Põleme. Olin professor Aunap ja rooksi seltsis Tähetorni all keldris varjendis lisan vahele. Praegu on seal püssirohukeldri nime kandev õllerestoran. Ühel korral toimus varjendis passide kontroll ja mind eraldati kui kahtlast isikut. Ses menu Nõukogude passis oli sünnikohana märgitud Leningrad. Menud taheti ära viia. Kuid professor Aunap astus minu kaitseks välja. Mullali varrukal kinni tatud seedepunase ristiga. See anti mulle siis, kui mind määrati hambolantsija arstiks ülikooli teenistujate juurde, kes pandi kaevama tankitõrjekraave Tartu lähedal. Kui sakslased olid linnas, nägime end ühel päeval Tartu endine linnaarst. Doktor Krall hakkas kohe kärg Kema ja teatas, et sõjatingimustes on tal õigus määrata arst sinna, kus neid vaja läheb. Ja ütles minu hirmaks, et vajab takse arsti koonduslaagrisse. Läksin järgmisel päeval näituseplatsile ja mind juhatati Helle Kell Pilku nimelise juurde. Lepik teatas, et neil on mitu parracy. Ühes neist on eeluurimisel olevat kerge, et kinnipeetavad kerged jutumärkides. Neid saadetakse igal hommikul tööle, teid parandama. Neid vange tuleb hommikul üle vaadata ja haigestunud vabastada. Selles seisnevad menu kui arsti töötegevuse alustamiseks olevat aga kõigepealt vaja soetada arstimeid, sidemeid. Tere jälle. Neid leidsin põlenud Siimeni apteegikeldrilaost. Vajalik materjal toodi sealt ära ja paigutati näid platsi vastas asuvasse garaaži. 1943. aasta suvel kinnitas rektor Edgar Kant Valter Pärtel poja anatoomia instituudi prožektori kohusetäitjaks jälle kolmeks aastaks. Aga need ühe põllumajandusteaduskonna naisüliõpilase Viivi Eelmäe mälestustest millest jutustab ühest seigast oma elus Pärtelpoegade juures. See oli 43. aasta, kui ma olin tark, too ülikooli õppejõu, Valtel Pärtel poja ja tema ema korteri üüriliseks Tartus vaksali tänavas. Õppisin sel ajal ülikoolis põllumajandust ja mul oli hädasti vaja leida eluase. Ei olnud see eriline probleemsest lased võitsid sõja ajal päris meelsasti õpilasi oma korteritesse, konna, karde, et suurematesse ja parematesse, kus elanikke vähe hakatakse sundkorras majutama saksa ohvitsere. Tänu oma energilisele isale leidsingi pea uue elamise. Vaksali tänava kahekorruselises puumajas. See korter asus alumisel korrusel ja ees oli pikk koridor. Korterinaabriks osutus Loctor vartel Pärter poeg, kes elas seal kahekesi koos oma emaga. Majas oli ahjuküte ahje teekoridoris, küttepuid oli napilt ja seetõttu ka meie talvine elamine õige jahe. Mul kujunesid proua Pärtel pojaga head suhted, kuigi meie vanusevahe oli õige, so minul napilt üle 20 tema juba päris elatunud, nii 65 aastane daam aga küllaltki kõbus kõndis kiiresti. Wave'i Eelmäe meenutab Pärtvel poegadel oli kasutada kaks tuba, üks ruumikam, elutuba, teine väiksem oli doktori pärajalt. Mööbel praeguse mõiste järele antiikne. Mulle millegipärast meelde jäänud hästi suur samovar, mille Veseks kasutati käbisid. Vanaproua tundus fantastiliselt harituna, kuna kõneles perfektselt saksa ja vene keeles. Ainult et oma pojaga armastas suhelda prantsuse keeles. Minu kokkupuuted Valtriga olid minimaalsed, lahkusime majast hommikul alati ühel ajal. Ta oli tõeline džentelmen, kes lasi mind esimesena uksest välja ja ütles tere hommikust või küsis preili. Kuidas teie tuju ka täna on? Kodus ta palju ei olnud, nii et seal me kohtusime, harv. Kuna õppisin põllumajandus, siis küsis doktor tal poeg sageli, mis aineid meil seal õpetatakse ja kes õpetavad. Mulle näis, et neile koguni meeldis, et ma pole arstitudeng. Proua ütles, et mine tea, mida muidu oleks hakatud meie kohta rääkima. Selles majas polnud üldse võimalik. Mõni naisterahvaks oleks Valter Pärtel pojale ligi pääsenud, sest vanaproua hoidis oma poega hirmsasti. Lisan vahele, hoidis nii hirmsasti, et Pärt poeg jäi elu lõpuni vanapoisiks. Kuigi tal näis paati. Ei, ta oli aga ilmselt ema teadmata. Nii et emad, ärge hooldage ülemäärasel oma täiskasvanud poegi. Ema rääkis alati minu poeg, mitte kunagi teisiti. Õhtuti viibis doktor Pärtelpoeg kaua tööl ja tuli koju õige hilja. Vanaproua oli üksinda ja kutsus mind seltsi saamiseks enda poole teed jooma ja juttu ajama. Mul on hästi meeles üks nende poolt korraldatud vastuvõtt. Ühel päeval küsis proua Pärther poeg, kas mul juhtub täna õhtul olevat vaba aega. Tema pojale tulevad külalised ja tal oleks nende vastuvõtmiseks vaja abi. Olin hea meelega nõus. Kui pärastlõunal koju jõudsin, nägin, et vanaproua katkus köögis mingeid õige pisikesi linnukesi. Nende siniseks tõmbunud kered nägid välja vägagi arme. Küsisin, mis linnud need on ja vanaproua vastas. Meil ei ole ju millestki õhtusööki teha ja mu poeg püüdis selle tarvis mõned tuvid. Puhastan nad ära ja püüan midagi söödavat valmistada. Ja kujutage ette, proua Pärtelpoega valmistas väga maitsva roa. Aga meil läks, tal oli minu abi tarvis. Nimelt palus proua, et kui külalised saabuvad ja helistavad uksekella, siis Avaguma uks juhatagu külalised piki koridori Pärtelpoegade suurde tuppa. See vastavad etiketile. Vanaproua pidas üldse väga täpselt etiketist kinni. Ta küsis minult, preili, kas teil on must kleit? Tee oli mingi must kleit, paraku valged lipsu keset kyljes. Proua vaatas kleidi ülesse, ütles noh, see loe ikka sõjaaeg. Pidin õhtuks selle musta kleidi selga paneme ja nii jõudis kätte külaliste saabumise aeg. Kell helises, avasin välisukse ja siis astus keegi kõrgemas aukraadis Saksa ohvitser. Tal oli peas kõrges Sadolvets ja ta lõhnas väga hästi. Juhtisin selle ohvitsere edasi. Ei läinud kuigi palju aega mööda, kell helises jälle. Sedapuhku seisis ukse taga keegi vene sõjavang. Küsib minult vene keeles doktor Pärtelpoega. See ehmatas mind nagu ära, aga kuna oli öeldud, kes ainult Pärtelpoega küsi, tuleb sisse lasta ja õigesse ruumi juhatada, nii ma ka tegi. Kui olin külalised tuppa juhatanud, tuli mulle appi rutata proua Pärtel pojale. Olime nii varem kokku leppinud. Laud elutoas oli kaetud mitte neljale, vaid viiele. Nii et ka minule oli koht ette nähtud. Etiketi kohaselt pidi tema kui pereproua istuma koos külalistega lauas, mina Grabeedeen tuvidestestud söögiaia sobival ajal lauale kandma. Nägin elus esimest korda, et huvisid ei jääks. Laval olid veel mingid valgetes seentest tehtud road, mida kõik keetsid. Veel serveeriti hallist jahust küpsetatud nikmärke. Aga see oli sel õhtul ka kõik. Ainult et söök ei olnud peamine. Kolm eri rahvusest meest, elukutselt köik arstid imestasid koos ja vestlesid omavahel elavalt prantsuse keeles. See voolas nagu vesi ja vanaprouaga Nendel ladusasti jutuajamisest osa. Siis tekkis paus ja külalistele püüti selgitada, kes mina olen. Selleks mindi üle saksa keelele. Saksa ohvitser päris, mida ma ülikoolis õpin, oskasin sellele vastata. Sõjavangis külaline pöördus minu poole vene keeles kana olin vene keelt õppinud, ainult ühe õppeaasta oli minu vene keele oskus õige vilets. Seepärast püüdsid mehed vestelda saksa keeles, mis aga venelasele käis üle jõu. Need mindi tagasi kõiki ühendavale prantsuse keelele, sest vene keel valmistas selle sakslasele raskusi. Mind hämmastas kõige rohkem, et vaatamata käimasolevale, suurele sõjale, kus ühe tundsid ennast võitjatena ja teised kaotajatele, kus valitses vaen ja sallimatus said kokku eri rahvustest mehed kelle olid, millest omavahel sõbralikult ja huviga rääkida. Ja kõik see toimus siin Tartu linnas vaksali tänavas. Ladusas prantsuse keeles. Kui ma hiljem proualt pärisin, et kus teie poeg, selle sõjavangist arstiga kohtus? Klambritest, muide vang oli väga puhtalt riides, kandis seljas märgistatud Bofaytgart. Lisan omalt poolt. Vene sõjavangidele oli seljale õlivärviga kirjutatud suure valged tähed SO Soviet Union. Tony on siis proua vastas. Et siinsamas, peaaegu meie vastas on rautel tööle rakendatud vene sõjavangide bar ja sinna oli Pärtelpoega aeg-ajalt kutsutud meditsiinilist abi andma. Valter läks alati õnnetuid inimesi aitama ja seal saida sellest venelasest arstiga tuttavaks. Mulle on see õhtu meelde jäänud kui üks ilusamaid koosviibimisi oma elus. Nende arstide omavaheline suhtlemine oli vaba igasugusest poliitikast. Oli sõbralik ja 11 mõistev. Õhtu ei kestnud kaua, kell 11 algas komandanditund. Et vältida võimalikke pahandusi, lubas saksa ohvitser ta vene sõjavangi üle tee asuvasse parrarcy, kus ta elas. Sügiseti Norrisas proua Pärtelpoeg. Et poeg käib liiga sageli seentel, toob igasuguseid seeni koju, aga ei luba neid kohe sisse teha, sest tal on vaja stseeni eelnevalt teaduslikult uurida. Kuna olin talulaps, oli mul toiduga olukord mõneti Terr kem isa, tai lenna piima, mune ja muidki tütrelles miseks. Aga nägin, et Pärtel pojad ajasid läbi tšehhi toiduga. Ta oli nende toidulaud õige kasin. Sellele vaatamata oli igal õhtul, kui Walter ülikoolis koju jõudis, laud korralikult kaetud salvrätikud omal kohal ja noad-kahvlid spetsiaalsetes hoidjates. Umbes nii nagu võime näha aristokraatia elu peegeldavates filmides. Panin väga imeks, et ka sõja ajal peetvakse lauaga Vese eetiketis nii kindlalt kinni. Aga vanaproua seletas. Toit talgu nii kesine kui tahes, ka tuleb ka see vähene korralikult serveerida. Siis saab kõht rohkem täis. Olen seda tarkust veetnud oma elu kõige raskematel aegadel jälgida. Olgu mis on, aga söögilaud olgu kenasti kaetud, iga asi omal kohal. See katkend on võetud Eesti naiste mälestustes saksa okupatsioonist, mille koos tas arroit Henricus. Nädala pärast Valter Pärtelpoeg oma kasvandike üliõpilaste mälestustes. Kui anatoomia õppejõud hüütud roosamannaks kuulmiseni A2.