Nagu kuulsite ja nagu ütlevad kava ja müürilehed toimub tänaseni kontsert-kohtumine sarjas koorijuhi kolmapäev. Mis on aga koorijuhil pistmist kandlega, võite küsida. Kui parafraseerida klassikuid, siis iga nähtuse suurus meie jaoks peitub selles, millise tähenduse me sellele anname. Küllap on kandlel oma roll meie tänaõhtuse nimitegelase Ants Söödi elus olemas. Ja selleni me ka täna jõuame. Aga enne Antsuga kokku leppinud, et me ei hakka ümber jutustama tema elulugu ei lapsepõlvega abieluaastaid sest Ants Söödi puhul jätkub juttu muustki. Alustagem kasvõi sellest, et meil on tegemist mehega, kellel on elus vedanud. Need, kes teda rohkem tunnevad, teavad, et Antsust rääkides tuleb alati kasutada superlatiivid kõige sest ta ise armastab seda sõna kõige rohkem. Ta on kõige ilusam mees, kõige parema abi, gaasia, isa, kõige parem õppejõud, kõige võimekam, koorijuht. Tal on kõige andekamad lapsed, kõige paremad koorid, kõige paremate häältega lauljad ja nii edasi ja nii edasi. Super võiks selle peale igapäevases kõnepruugis öelda. Aga muide, igas selles väites on ka killuke tõde. Tahame me seda või ei, aga elu on seda tõestanud. Ja veel üks asi, millest me omavahel kokku leppisime, on see, et kuigi Ants söödil oli kaheksandal augustil viiega lõppev sünnipäev ei pea seda tänast koosolek mist juubeliks ega ei pea ka seda juubeli tähistamiseks sest Ants Söödi arvates on kõik viiega lõppevad sünnipäevad peale 75 puu, juubelid ja puu juubelid tema ei tähista. Niisiis, Ants, milline roll on sinu elul ja sinu elus kandlel? Tere õhtust. Kõigepealt ma tänan teid kõiki. Kes te olete täna õhtul tulnud, et jagada minuga minu elutööd? Küllalt tagasihoidlikku tööd kuid. Mis on tehtud, seda ei saa teha olematuks ja. Ma oleks võinud rohkem teha selle selle sellele vähema juba jäänud hiljaks. Kui vastata otse küsimusele, missugune on olnud minu roll või mis see, mis, kuidas ma olen seotud kandlemänguga siis ma pean meenutama seda, et olen selle pilliga olnud seotud sündimisest saadik. Kõik see pill oli minu minu vanaisal tehtud, vanaisa oli mul ehitusmeister, aga ka väga peening peenmööblitegija ja meisterdas ka pill. Ja kannel on olnud selline pill, mitte küll selline, nagu te siin nägite, tavaline eesti kannel oli meie kodus ja see pill on esimene pill, mida mina mängima õppisin. Ja ma Alati kuulad, kuuldes kandlemängu. Võin öelda, et mul läheb süda soojaks, sest et need väiksed ja vaiksed helid tihtiga, tormilised ja kirglikud on alati minu hinge liigutavad. Ja ma arvan, et see pill on ka kõigi eestlaste üks ühine pill, mis, mis liigutab meie südant. Aga rohkem kui kannel on sinu elukäiku määranud ja määratlenud selline imeline instrument, nagu seda on kuur. Inimhäälte orel, nii on seda kunagi tituleerinud meie laulutaat olid maad kuuekümnendad ja ennäe imet, Eesti muusikamaastikul tegid ilma koor Tallinna üliõpilassegakoor ja tema dirigent Ants Sööt. Oli see sinu esimene? Ei olnud. Minu kokkupuude koorilauluga algas siis, kui kui ma olin, õppisin Elva algkoolis, laulsin Elva lastekooris. Hiljem koolikooris veel ja see oli niisugune äärmiselt meeldiv kokkupuude, kuna need õpetajad kesta, koori neid lastekoore juhatasid, olid äärmiselt võimekad ja väga niisuguse tõsise, tõsise suhtumisega. Ja see töö oli äärmiselt emotsionaalne, minul minu hinge alati liigutav. Aga õpid, õpid, kes Tartu muusikakoolis juhtus, niisugune asi, et Elvas üks koor ühele koorile ei olnud ühel päeval enam koorijuhti ja see oli minu Tartu muusikakoolis õppimise teise õppeaasta lõpul. Ja siis kutsuti mind, kuna ma minu kodu asus kohe Elva kultuurimaja kõrval kutsuti mind sinna ja siis ma kuidagi kuidagi läksin sinna ja siis mingisugust segast asja ma seal tegin. Aga, aga vähemalt ma mäletan seda, et seal eelmine koorijuht siin nähtavasti ka minust palju targem oli alustanud õpetamist meeskoorilaulu segakoorile õhtul rannas. Kui te teate ja, ja siis Need mehed ütlesid, et me varem oleme ikka kuidagi kõrgemalt laulnud, aga nüüd nüüd on, nüüd on see asi väga madalaks läinud, et ei tea, miks Ernesaks need tenori hääled nii madalale on kirjutanud. Ma ei osanud kama apelsini tenori Zopp tenori ja esimese teise tenori partiiga, õpetasin siis naishäältele ja, ja ja siis passi baritonipartii meeshäältele. Aga noh, ei saanud sugugi kokku. Hiljem siis tartus. Tollel ajal oli niisugune traditsioon, et kes gepagorjettimist õpisse kusagil mingisuguse tegevuse leidis ja mina, mina olen solin siis kelleltki päranduseks ma nüüd ei mäleta enam päris hästi, sain kammivabriku segakoori. Teate, ma pean ütlema. Nii nuh, praegune noor põlvkond ei teagi üldse ei kujuta ette, et nisukesi ühe mingisuguse vabriku või tehase juures v kuskil võib-olla mingisugune koor. Aga see oli tore, tore koor, see oli ka nendele inimestele ühtlasi niisugune koht, kus nad said koos käia, aega viita ja ja see koorona Eestimaal on alati olnud üks selline organisatsioon, kus on aetud rahvuslikke asju ja ja kus on koor, on selline üksus, mis on liitnud alati vaimulaadiga inimesi ja ühesuguse hingelaadiga inimesi ja nii oli ta. Nii on see kontsert suurte vägevate kontsertkooride puhul kui ka kui ka siis väikeste maakooride ja, ja siis ka asutuste kooride puhul ja ja siis ei olnud seegi veel enne üliõppesse ka koori esimene koor, kui ma olin siis Tallinnas, see oli juba leiva küsimus, siis me pidime ikkagi selleks mitte et ainult et kategooria, vaid ka raha saada. Jaa jaa kõlada pidime otsima endale ansambleid ja koorikesi ja nii kõik minu tolleaegsed kaaslased ja kursusekaaslased ja ja nooremad ja vanemad. Areng ja Ants Üle basselmesis juhatasimiga Žigore, mina näiteks juhatasin piimakombinaadi koori, mille ma parandasin pärast Antsüklojale siis masinaehitustehase koori, selle ma ei mäleta, kes selle sai. Ja siis lekkis üks niisugune koor, väga pika nimega koor, tol ajal välismaaga sõpruse ja kultuurisidemete arendamise ühingu segakoor sillele selle koori kohale soovitas mind professor Jüri variste, kelle juures ma õppisin. Ja see oli ausalt öeldes väga tugev koor, see oli tõeliselt tugev koor, seal olid head lauljad. Ja ta tegutses kabel hiljem hulk aastaga vähenes järjest vähenes ja sest eks seal, selle kuulsa sõprusühingu sildi all loodeti ka seda, et, et võib-olla pääseb kuskile ka välismaale, aga muidugi seda seda ei juhtunud. Ja nii see koor järjest kahanes ja kahanes ja nüüd lõpuks kadus ta mõned aastad vist mõned aastad tagasi veel päris ära. Ja siis oli üliõpilassegakoor. Ma olin enne üliõpi enne Tallinna Pedagoogilise instituuti tööle minemist töötasin ma paralleelselt õppimisega viis aastat Tallinna neljandas keskkoolis muusikaõpetajana või olgu siinkohal öeldud, seal seal olid minul niisugused kuulsad eelkäijad nagu Konstantin Türnpu, Gustav Ernesaks, Heino Kaljuste. Ja see oli, oli seal oli mul koolikoor hästi tore koor oli, see on selliseid lauljaid, sealt tuli selliseid lauljaid, kes kes kes olid, kes teevad eesti professionaalses laulus maailma, näiteks minu minu laulupoiss oli Mati Palm Arvo Laid ja teisi, kes laulavad professionaalsetes koorides tänapäevalgi veel. Ja siis siis ma läksin pärast seda, kui ma olin konservatooriumi lõpetanud tööle Pedagoogilise Instituudi ja vot seal tekkis üliõpilassegakoor. Ja jumal tänatud, et selline selline koor tekkis, sest et see koor ei olnud ainult pedagoogilise instituudi üliõpilastest koosnenud vaid ta haaras kõiki tolleaegseid kõrgkoole, see tähendab Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilasi siis. Kunstiinstituudi ja konservatooriumi üliõpilasi ja ma leian, et see koori koosseis oli selles mõttes eriline, kuna ta just koosnes erinevate erialade üliõpilastest ja see niisugune vaimsus selles kooris oli väga põnev ja ja niisugune noh üks täiendas ühte, teine teist, aga mis on nende kõigi ühine ühine noh, niisugune. Joon oli see, et nad olid väga musikaalsed heade häältega ja väga, väga niisugused töötahtelised ja, ja ja head head. Armastasin muusikat ja tahtsid palju laulda ja kontserte anda. Ja ma pean ütlema neile näiteks noh, et seal nagu arvati, et seal noh, jäme ots oli kah ikka kindlasti Pedagoogilise Instituudi muusika eriala üliõpilaste käes. Ta oli põrgulikult musikaalseid kunstnikke, noh näiteks nagu praegu täna siin istuv Jaan Pärn, kes on mind eluaeg parandanud niiviisi, et kuule, võta nüüd selle teise sõrmega, see saadi, eestlased sai mitu korda, mängid sealt mööda koori seest ja nende seas oli haruldase musikaalsuse haruldase häälematerjaliga inimesi. Ja ma võin öelda seda, et üliõpilassegakoorilauljatest paljud läksid laulma Raadiokoori. Paljud läksid laulma riikliku meeskoori, nii et oli üks periood, vot kus laulis riiklikus meeskonnas 26 üliõpilast, sega kurje endist lauljat. Mõelge ise, missugune see tase võis olla. Tänapäeval on võib-olla uskumatu, et olnud aeg, kus muusikaedetabeleid kujundas koorimuusika kahju, siis sel ajal ei koostatud muusikaedetabeleid, see on nüüd viimase aja trend. Aga mäletan oma mälestustes küll, et seesama Tallinna üliõpilassegakoor oli niivõrd populaarne, kui selle kontsert kusagil oli. Siis sai ummisjalu joostud ainult selle kontserdi nimel, et pääseda sinna, et saada piletit. Mis oli sinu kui selle koori dirigendi jaoks. Selle koori fenomeniks? Noh, kõigepealt see koosseis siis. Kuidas vabandus, kuidas sinna koori sai, kas sinna võis igaüks tulla ja öelda, et Ants Sööt, ma tahan teie juures laule? Ta jäi, sinna oli üsna raske pääseda. Seega põhimõtteliselt oli see ikka konkursi korras tekkinud koor ja, ja, ja see jäi nii kaua vist kui see, kui seal nooremad mehed lõpetasid, selle. Ei, ei olnud kerge pääs, kas sina viisid selle konkursi läbi või olid seal abilised? Viisin ise ja oli teada näiteks Tiina kiilaspea. Ja, ja oli oli ja ja tõesti oli. Aga noh, seal olid väga, seal oli kuri, väga tugevaid kuri-kuri esimehi oli seal noh, näiteks elu lõpuni unustada Taimugikast. Koormavedaja ja, ja ise lõpmata hea laulja. Ja hiljem teisi ja Paul raud ja. Ja kõik ei tule korraga meelde, ta kõik ei taha ühte nimetada, järsku unustame kellelegi ära, nagu solva, need ei tule, ei saa kõiki nimetada kedagi, keda peaks nimetama. Ja see oli niisugune, see oli ka seal omamoodi üliõpilasorganisatsioon, see ei olnud lihtsalt tavaline laulukoor. Seal olid omad omad niuksed. Traditsioonid, millest kinni peeti. Sidemed olid tugevad inimeste vahel väga paljudel väga palju oli, oli sealt, tekkis sealt abielu Aare Silavatiivne ühendas, kes elavad tänapäevani ja kellel on lapsed suureks kasvanud ja nii et vahepeal öeldi, et see on nagu kosjakontor venimise tipi postile. See koor on kahtlemata väärt et sellele pühendada pikemat aega, aga ükski jutt ei korva muusikat. Tänu Eesti raadio fonoteegile on meil nüüd võimalik värskendada oma mälu ja kuulata Tallinna Üliõpilassega koorilt 1968. aastal lindistatud Gustav Ernesaksa laulu kutse Juhan Smuuli tekstile. Solist on praegune Tartu loba Gümnaasiumi direktor ja Tartu poistekoori peadirigent undel kokk. See on laul, mida väga vähesed koorid vaatamata oma ilule on kavva võtnud ja küllap on siin süüdi just see küllaltki raske soolo partii. Ja siis kuulame samalt koorika veel Mart Saare laulu üksu. Solist kandis tol ajal nime Asta keerma. See laul on salvestatud 1970. aastal ja on veel kaks väga huvitavat heliülesvõtet Tallinna üliõpilassegakoorile. Ants Sööt ise peab täiesti unikaalset, eks need on Lorca sõnadele kirjutatud Kuldar singi kaks laulu karje ja Malacueenia. Kahjuks puudub aga Eesti raadios lindikarbil märge, mis aastal need laulud on kirjutatud. Aga kui me oleme laulud ära kuulanud, siis Ants Sööt räägib sellest palun Liit. Kuuldud laulude valik ei olnud sugugi juhuslik. Kõigist ei jõua aga rääkida küll, aga paluksin, et sans põhjendaksid, miks sa just palusid? Ma võtaksin fonoteegist välja kaks viimati kuuldud, kust Kuldar singi laulu. See teos kaks laulu vaid on, koosneb kuuest osast. Me töötasime Kuldar singiga mõlemad pedagoogilises instituudis esimesi aastaid. Kuldar ei saanud õppida Tallinna konservatooriumis, kuna ta vanemad olid. Isa ema oli helilooja, kes kirjutas anud vaimulikud muusikat. Isa oli kirikuõpetaja ja ta temal ei olnud võimalik õppida, teda ei võetud Tallinna konservatooriumi, ta läks Leningradi. Ka tollel ajal puhusid juba niuksed uued tuuled ja, ja otsiti väga palju uusi kõlakombinatsioone ja värve. Ja Kuldar sinki oli selline ja kuna me omavahel olime väga head sõbrad ja siis ta lihtsalt ütles, tahaks kirjutada midagi koorile ja mingi sulle mingisugust mingisugusele ansamblile ja seal on siis niiviisi koor. Altsoliste ühes osas ma mäletan, minu kursusekaaslane Linda Toomsalu laulis seda soolot hiljem on teisedki laulnud. Siis on seal kolm trompetit, igasugusi, löökpille, klaver ja siin selles, ma arvan, et see siin mängib seda klaveripartiid, Kuldar Sink ise. See oli tolle aja kohta väga novaatorliku, teostan meetriliselt keeruline polümeetrilina kohaga. Ta on ansambli käsitluselt eriline ja muidugi ka lihtsalt koorifaktuurilt eriline. Me küll vaidlesime tükk aega, tema ütles, et tema kuuleb, neid kõlasid ja värve seal on. Kui te panite tähele väga madalale kirjutatud meeskoor lihtsalt võimatult madalale, nagu segakoori mees segakoorimees oli, tavaliselt ei kirjutata. Ja ta on lihtsalt noh, meenub minu kolleegid muusikaakadeemias, isegi tänaseni peavad seda singi kooriteostest üheks kõige tugevamaks teoseks tervet seda tsüklit kuut osa. On vist koorijuhi jaoks küllaltki ülev tunne, kui kõrgkooli lõpetajad tulevad ja ütlevad, et dirigent me tahaksime edasi laulda. Minu mäletamist järgi niimoodi vist sündis sega Korolemine. Nojah, sest et seal oli niisugune olukord, et ma ei mäleta, mitmendal aastas oli, aga juba osa oli koorist nagu lahkunud ja oli lapsi vahepeal sünnitanud ja sööd lapsed juba kasvama saadud ja ja olid laulmises nagu olid kõrvale jäänud, aga ühel hetkel jälle leidsid, et teiega nii ei saa olla, et tahaks nagu laulda. Ja siis siis sündis, sündis olemine tänu muidugi Taimugikale, kes oli väga kõva eestvedaja ja ütlesime ka selles asutuses, kus taim oli üks juhtivaid töötajaid, sineli, ehitusmontaaži, valitsus selle all aastaid ja. Ta koondas põhiliselt endisi Tallinna Üliõpilassegakoorilauljaid, aga muidugi tuli hiljem juurde juurde täis. Ja see koor kindlasti oli oma kvaliteedilt Üliõpilassegakoorist üks aste kõvasti tugevam. Seal olid juba sellised lauljad, kellel oli, kellel oli laul, suur laulmise praktika hulka repertuaar Harri peas ja mulle tundub, et tänaseni. Ja mis mulle minule isiklikult oli äärmiselt meeldiv, et nad kõik, eelkõige nad olid väga maiad laulma Eesti muusikat ja ma võin julgesti öelda, et, et olemise segakooriga oleme põhiliselt laulnud läbi kogu martsa Cyrillus Kreegi paremini parema osa nende loomingust. Ja see on kuidagi hingekosutav ja kasvatav ja ja see on üks niisugune pidepunkt, mis on mis, mille läbi on võimalus on ka ikka ja alati eestlaseks jääda. Ja segakoor olevine oli täpselt samuti oma aja koorimuusika kuum sõna. Kuigi tol ajal oli kooridel lindistamine raadios lahedam kui on praegu. Ega heliplaatide nii nii väga kergelt ükski taidluskoor välja jõudnud, aga olemine ikkagi jõudis. Neid lindistusi võib seal olla raadius. Ma ei tea kõigi kokku, võib-olla mis mul seal sadu, aga, aga mitmeid kümneid olemisega, kindlasti aga ka isegi ahju tagantjärgi tol korral oleks pidanud nagu rohkem tegema seda Eesti klassikat. Üks plaat on tehtud Miina härmast. Ja üks on tehtud Gustav Ernesaksa loomingust aga siis on neid muid kassette ja neid asju lindistusi mitmetelt paljude eesti heliloojatelt. Nii kõik. Ma ei oskagi öelda kelleltki, keda ei ole laulud kõikjal laotud. Kas eesti heliloojad on sulle ja sinu kooridele palju laule pühendanud ja kirjutanud? Mm on, on ikka küll jah? Kõiki niuke kolla korraga meelde, aga kõike võib-olla ei olegi vaja, äkki? No näiteks siin saalis istub praegu Tiina kiilaspea loomulikult ta ise oli, töötas hulk aastaid minuga koos üliõpilassegakooriga ja ja tema laulud on laule on palju tulnud üliõpilassegakoorile läbi läbi olemise kooli läinud siis. Ernesaksale näiteks oli üks niisugune seik, ma võin isegi seda rääkida, Ernesaks, sellel ei olnud see eluga alati kõige libedam. Ja ta oli niisugune impulsiivne ja emotsionaalne inimene. Ja ükskord oli tal raske perekondlik probleem ja kus ta ei tulnud mitme nädala vältel kodunt välja. Ja mina tegin tööd Üliõpilassegakooriga Pedagoogilise Instituudi majas Narva maanteel ja järsku tuleb valvelauast üks inimene ütleb, et Ernesaks helistab ja palub tulla telefoni juurde, siis siis ma läksin sinna ja ta ütles, et ta on kirjutanud üliõpilasega kooli. Eks kaks uut laulu. Ma ütlesin väga kenad taga, et millal ma selle kätte saan siis, ja ta ütles, et ma ei tea, mõtlesin muutega, millal sa tuled siis sinna sinna tööle filharmooniasse ja ütlesin, et ei tea, ei tulegi. Mõtlesin, kuidas siis niukseid, mis, kas sa oled haige? Ei ole mul midagi viga, aga ma ei tule enam kuhugi mitte kunagi, mitte kuhugi. Ja siis me leppisime kokku, Läksin siis tema poole ja läksin selle sellele nendele lauludele järgi ja just oli kuidagi närviline ja, ja aga mitte nii enam nii närviline, nagu ta oli siis, kui ta telefoniga rääkis. Ja siis siis siis. Ütles ta mulle niiviisi, et, Ma ütlesin, mis sul viga on, ta ütles, et ah midagi, kui sul veel väiksed lapsed on. Ja siis need laulud olid Tartu valgel ööl ja külm. Ma arvan, et need on Ernesaksa loomingu tipplaulud kõige paremad. Kas just nii? Ei, nii ei saa öelda, aga, aga ühed ühed ühed parematest parematest talane teisi väga häid laule käega ja seal on see on ka üks üks niisugune niisugune perioode Ernesaksa kui helilooja elus, kus ta oma traditsioonilist kirjutamist on muutnud on see, need ei ole enam tavaliselt venitada ene vedenduseksa traditsioonilise kompositsiooni niisugused nähud, vaid midagi muutunud, midagi muutunud kaasaegsemaks ja uuemaksja teistsugusemaks. Me saame selles kohe ise veenduda, jääd mälusse, taastada omaaegse kuulsa segakoori olemine kõla. Siis kuuleme jälle Eesti Raadio fonoteegist heliülesvõtteid aastaist 1984 86 ja 89. Ja need laulud on siis Gustav Ernesaksa laul kuulajale, Betti Alveri sõnad, Miina Härma laulud küll oli ilus mu õieke sõnad, anna haavalt. Ja veel kaitse kange Kalev Ferdinand Karlssoni sõnad ning Gustav Ernesaksa Ernst Enno sõnadele kirjutatud laul. Tartu valgel ööl. Palun lint. 15 aastat tagasi, kui sul oli siis tõeline juubel, nagu sa ise ütled, 50. sünnipäev siis plaanis Eesti raadio sinust tehase juubelisaadet, loomulikult pidime hakkama saama ilma juubilarita, sest tantsu lihtsalt ei olnud. Ja ma usun, et mingi väega võimuga ei läheks ka keegi suutnud teda keelitama selles saates osalema. Aga me saime hakkama. Ja mul on meeles sellest saatest üks lõik, nimelt üks osalejaid saates Aivar Mäe kellest oli sinu tudeng saanud siis, kui ta oli jõudnud jõudnud kolmandale kursusele. Ja sellele selles saates ütles Aivar Mäe, et konts siis konservatoorium siis algaski, kui tuli sööt. Kas sinul on ka mõne oma õppejõu kohta võimalik selliselt väita, sest see on ju õpilase poolne hinnang oma õpetajale, sellega on kõik öeldud. Noh, küllap ikkagi sellepärast, et eks me kõik oleme õpetajast sõltuvad olnud alkoholist, väele. Mina näiteks olen väga tänulik oma Elva Elva koolis õppimise ajal oma muusikaõpetajale Koidula Lepasule, kes oli see inimene, kes oma eeskuju tegevusega suunas? Seal paljud läksid õppima muusikat aga erakordselt tugevaks õpetajaks peame me kõik, kes me seal õppinud õppinud oleme. Ja emakeeleõpetajad, see on Endla oja vanem proua praegu Tartus veel. Ja tema nihukese oma vaimsusega ja selle eesti keele ja meeleselle varjatud rõhutamisega oli äärmiselt suur eeskuju. Tartus movi muusikaõpetajatest rääkides veel teisigi õpetajaid, muidugi aga muusika õpetades rääkides, muidugi ma Tartu päevilt meenutan kõigepealt ma esimest dirigeerimise õpetajat. Voldemar kliimandit kes oli muusikuna väga huvitav ja nakatav ja õpetajana väga väga niisugune, huvitav, ta dirigeerimist ei olnud küll dirigeerimises oli ta tee, oli ta küll iseõppija, aga, aga tali ta tundis suurepärased muusikat, muusikat oli väga huvitav isiksus ja Tarja õpetaja tollest ajast. Marta jõudu oli lihtsalt üks imeline imelineinimene. Ja maailm ei osanud peaaegu üldse kla osanud klaverit mängida. Oma muusikakooli läksin aga minu esimene pala Tallinna konservatooriumis oli shopaania A-duur, palun mees, nii et mõelge ise nelja aastaga sõrmepanemisest alustades ja siis järgmine teisel kursusel mängisin nendega klaverikontsert. Nii et see oli mu sõnu neil küll selle inimese teenet, et see asi nii ludinal läks ja oleks veel rohkem püsivust olnud ja aeg oleks võinud veelgi rohkem teha. Ja muidugi eriline koht kõikide nende inimeste elus, kes on õppinud, kes on õppinud Jüri variste juures. Sellel on kokkupuude olnud väga targa inimesega mitmekülgselt haritud inimesega. Ja ma arvan, et Eesti dirigeerimise õpetajatest õpetajaga number üks sest varistidel oli, kõigepealt oli tal see võimalus rohkem olla kontaktis. Siis kõige sellega, mis maailmas toimub, kui, kui kõik ükskõik kellel teisel ja kuna ta valdas palju keeli, Dali, inglise, filoloog valdas saksa keelt. Oli kodus ladina keeles, Vene keeles, Tanja, kel mingil määral? Jaa, muidugi ta oli selline mees, kes uuris väga palju, väga oli väga põhjalik ja läks läks alati juurteni. Ja, ja see joon oli ka tema säärmisel või ta nõudis kõikidelt oma üliõpilastelt, et tööd tehakse sisuliselt, mitte formaalselt ja ja põhjendustega, miks just niiviisi. Noh, kui ma nüüd reaalselt edasi teisi huvitavaid õpetajad ja ei jõua ära nimetada. Kõige parem on, õpetaja on ellu ise see lihtsalt, ma arvan, et ükski õpetaja ei saa õpilast valmis teha. Me saame teha küll otsa pea ja käed ja ma olen isiklikult nüüd rohkem kui 70 70 seitsetkümmet inimest õpetanud. Pluss kõiki neid, kes on õppinud koolimuusikat ja kõik õpetanud neile muid aineid seal kuuri metoodikat. Ja ma arvan, et ülikoolis niisugust asja nagu kunsti õppeainet õpetades muusikat õpetades peab inimesele andma nisukesed asi, et ta eluaeg on võimeline ise õppima. Lihtsalt saab niisuguse pea otsa ja käed otsa. Ta saab divideerimise seisukohalt, ütles, et ta saab ise ise võtta enda käest pärast tunde. Olen sageli öelnud, kui maakooris midagi segiained, ma järgmisel päeval vaid ma võtan endaga ühe tunni, et siis ma püüan paremini teha. Ja muidugi minul on selles mõttes hea meel, et ma ei hakka siin kedagi eraldi nimetama, et on selliseid õpilasi, kes on oma tegevusega Meie Eesti riik, kes on rahvusvahelist tunnustust saanud, võitnud rahvusvahelisi konkursse, mis teatavasti ei olegi väga kerge. Ja on selliseid mehi, keda naisi, keda te teate, kes tänapäeval vaid väga edukalt eestimaa kooridega töötavad. Ja andku jumal neile jõudu Millal tulid sinu ellu naiskoorid? Vaat seda aastat ei tea ju, täpselt ei mäleta, mis aastal see oli. Haridustööliste naiskus oli niiviisi, et Merlin oli tervist Erwisakastel ära minema ja ja siis oli vist Taiskur pöördunud Ernesaksa poole. Ja küsinud tema kui esimese dirigendi käest, et, et noh, et kes võiks tulla ja ja millegipärast oli ta mind soovitanud. Ma ei oska. Ja siis siis ma alguses mõtlesin, et kuidagi nagu naljakas Monika segakooriga kogu aeg tööd teinud ja teate, ma pean ütlema, et jumal tänatud, et see niidaks. Haridustööliste naiskoori oli tollel ajal üks eriline koorsel olim, ülitugev juhatus ja niisugune väga targalt asju ajav esinaine oli seal mõlemal piiskopil, siis oli seal mitmeid ametites proua millacildja juhatuse liikmena ja need olid erilised naised. Nad olid niisuguse vana kooliga ja ülimalt heatahtlikud. Kõigepealt just Nad olid heatahtlikud, aga väga täpsed ja väga nõudlikud. Tänu, tänu just sellise, selle, sellele niisuguse juhatuse ja organiseerimistööle. See voor, kes tol ajal natuke juba nihukeses nagu mõõnas kosus kiiresti ja oli kuidagi. Kui naiskoor ütleb oma sõna, siis ta kas sõna peab. Kas sinu rahvusvahelised võidud on tulnud just tänu naiskooridele? Noh suurem enamus vist jah, sest et tol ajal, kui mul oleks võimalus olnud segakooriga minna midagi tegema üliõpilaskooriga või lõpu lõpuaastatel ja olemise kooriga tema parematel aegadel, siis lihtsalt ei pääsenud siit välja. Ja mina olin ise ka šiiidi nagu kadunud. Leinus ütles, et Lõmbatton sul hääd. Et kui suuteos kõige kohapeal kinni ja edasi on üks suur suur kunst. Või õigemini, see toob palju sisse pärast nii jutumärkides öelda. Ja see üks suurem apsakas, ma ei loe seda isiklikult, apsakas juhtus siis, kui haridustööliste naiskoor sai 50 aastaseks, ausalt öelda, ma ei tea tänaseni, kas ta sai 50 aastaseks või ei saanud aga vähemalt 50 aastast juubelit. Me pidasime. Sest Ernesaksaga ja need, need asutajaliikmed vaidlesid nii, et nad olid peaaegu tülli minema sealt üks ütlesid ikka järgmiseks teatel viis aastat vanemad, et te olete saksa ajal ennast nooremaks teinud. Ja see vaidlus vaidluse vist kestis, aga aga siis vähemalt tol korral, kui me seda juubelit tähistasime, laulsime Estonia kontserdisaalis esimeses pooles oli, oli n-võrgulaul lillesside. Ja, ja siis oli seal õige tekstiga. Mart Saare see prelüüd ja fuuga päikesele, kus me laulsime, sealt ei jäänud. See tekst oli muudetud, et seda üldse laulda ja sealsest muudatusest, et muud järgi jäänud kui päike, ohja rahvast, aga me laulsime selle õige teksti ka seal on teks nii päike, õnnista eesti rahvast, kaob kord eestlaste keele kõla ära siis sinagi tõuse ja ela. Aga juubelikontsertide tol ajal viibisite igasugused, kuna sellega teeneline koor viibisid igasugused noh, parteitegelased ja härra ristla, sellest sai väga puudutatud, et niisugune tekst, seal klaas ja nii jäävad, oli siis küsinud seal mis see sööt mõtleb, et ta niisuguseid asja teeb ja ja siis pärast näidati mulle seda õige mitu-mitu-mitu aastat, et, et ma ei saanud kuhugi liikuma, aga kui nüüd vabamad tuuled tulid, siis muidugi sai juba minna ja siis sai ka mitmus trahv paljudest rahvusvahelistest konkurssidest osa võetud. Aga siis toimus ja niisugune haridustööliste naiskooli pooleks minemine. Sest et meil oli küllalt suur koor ja, ja tublid lauljad olid ja nii noh, tavalises korras kõik, aga rahvusvahelised nõuded olid väga kõrged ja noorem osa, need oli väga palju seal konservatooriumi üliõpilasi ja lõpetanud. Et noh, see jäi nagu peale nendele nendele konkursside sõitmise sõitmi sõitmistel, teised lihtsalt ei mahtunud. Muidugi see kahestas sellega poolitas selle koori ja see tugevam pool, see õpetajate naiskoor, see. Hiljem võtsime selle, muutsime selle nimel, see oli haridust, tööliste naiskoor, tal on mitu, nimed on nagu mitu korda abielus olnud, küll tähendab seltsi koorunud ja teise tütarlaste gümnaasiumi vilistlas v vilistlaskoori. Igasugu nimesid on seal, ma täpselt ei tea. Aga noh, see ei ole eriline eriti oluline, aga siis tuli ja sellest sai siis õpetajate naiskorjasid, et sellega on tekkinud hulk aastaid tööd. Ja ma pean Nemad nonii hullu ropud, kõva tööd, nagu seal sai tehtud. Me ei varem ega hiljem teinud. Ja noh, see oli niisugune väga tugev koosseis, kui seal, seal me vaatasime neid linte, ma ei tea, kui seal on nüüd seal kaks Palestiina ja kui seal on neid võimalik nii viiselt kuidagi lasta, siis neid tasuks vist kuulata küll, see on niisugune väga tõsine polüfoonilise muusika, raske. Üldlaulupidu. Mina ei ole ausalt öeldes maania aru saanud seda mehhanismi, mille läbi dirigendid jõuavad üldlaulupeol üldlaulu üldjuhi pulti. Tean ainult seda, et ega see kerge ei olnud. Ega sina ka sinna kergelt ei pääsenud. Ega vist? Ega vist, aga tänapäeval tundub, et see on üsna kerge. Aga siiski ei olnud. Sest ma olen, ma arvan, et see laulupidu dirigendi seisukohalt võttes ei ole mitte lihtsalt niisama asi, vaid see on ka üks teatud teatud tunnustus inimestele, kes on aastaid seda tööd teinud ja kes on oma tööd teinud tulemuslikult. Nii, ta on traditsiooniliselt olnud, aga nüüd ma, kui sa mulle just seda, et kas need ei ole kerge pääseda, siis ma vaatan, et mõnikord lauljad küsivad, et kes dirigent on, sest et tavaliselt need dirigendid, kes laulupeopuldis on ikka üle laulurahval ikka enam-vähem tuntud olnud, aga aga on olnud niiviisi püks, kaob järsku teda enam kunagi kusagil ei ole. Mis aastal sa pääsesid laulupeol? Materjali, mina ei mäleta neid aastast kaheksa, 80 ojaga Ühe lahegümnend Olev Oja, kõhene 80 ja aga no siis ma olin ennem juhatanud mitmesugusi, muid laulupidusid ja ma ei ütleks, et vähem, vähem kergelt või vähem väärtuslikud oleksid olnud üliõpilaslaulupeod, neid ma ei mäletagi, mis aastast pääle käitub tunduvalt palju varem vähemalt 15 aastat varem. Ja muidugi mitmesuguseid vabariiklikke laulupidusid ja rajoonide laulupidusid ja maakondade laulupidusid ja palju juhatatud. Aga miks need koorijuhid sinna üldjuhi pulti nii kangesti ikkagi kipuvad, kas see on ainult nüüd see tunnustus et sind on peetud üldjuhi vääriliseks või on koorijuhil kui kunstnikul, kui muusikul ka vaja seda feelingut, mis sealt laululavakaarel? No seda ma arvan, et seda viimast on vaja vastiga kõigepealt mitte seda, et ma just nüüd, et ma, et ma seal pean ilmtingimata olema, see, seda ei saa seletada, see on, see on ainult selline kogemus ja seda teab see inimene, kes seal puldis on olnud, seda ees ei ole ümber jutustatav. Ütlen, et see kõla, mis sealt tuleb, see on, see on midagi täiesti erilist, seda, seda ei saa kusagilt mujalt, kui ainult säält selle saab selle kõla. See suhe inimestega sel momendil veel lauljatega terve selle suure massiga. See suhe on ainult et selle ühe puldis oleva dirigendi ja nende lauljate vaheline suhe ja seda ei saa ka keegi teine kuidagi teisiti teada. Reageeringut, kuidas koor reageerib, suur laulupeokoor reageerib dirigenditööle või tegevusele. See, see on ka jälle niisugune vastastikune. Et ma võin rääkida siia veel ühe illustratiivsem fakti juurde sellel samal 80. aasta üldlaulupeol. Ma tegin laulupeo otseülekannet ja pärast seda, kui naiskoorid olid lavalt ära läinud, läksin mikrofoniga laululava taha ja juhtusin täiesti juhuslikult Valga naiskoori säde lauljate juurde. Meil oli pisar silmis ja ma küsisin, et miks naised ütlesid. Kui te ainult peaksite. Kuidas sööti juba seal puldis näeb ja kas sa tead? Me ei tea, mis me ära teeme ja kui ta veel sinna Molgamale oma isatallu tuleb ja kui see sõnnik siis lendab ja see söök laulab. No kuidas sa siis ei laula? No ja vot, see on nüüd võib-olla nii, sina naljaga pooleks see Valga naiskoria, Valgamaa Eestimaa on ju nii väike. Ma olen seal palju kordi käinud enne neid laulupeoproove tegemas ja ja tunnen neid inimesi, on mõnda juba tunnen, Niirdud jumala õige, kuigi kohe tunnen koorilauljad tänaval ära. Asi on selline, et mina minu ema sünnikodu oli kui katsi vallas. Ja Valgamaal ja seal elas minu vanaisa ja vanaema ja pärast seda, kui nad surid, siis päris selle maja minu ema ja hiljem nüüd mina. Ja minul on selle kohaga olnud niisugune noh, teistmoodi suhe, võib-olla kui kui meel, Pire teistelgi lastel vend oli näiteks kas või hiljem ja tema oli rohkem Elvas ja aga mina olin suveti pärast sõda, just eriti olin väga palju maal ja tegin seal igasuguseid töid, mis vaja teha, oli jaa jaa, ja ma pean ütlema, et seal vist ei ole ühtegi jalatäit, maad, mida ma seal selle paarikümne hektari peal läbi kõndinud. Ja minu jaoks on see niisugune eriline paik. Nii nagu minema üks igavesti jääb eriliseks kohaks Elva, ma tunnen selle õhuselt ära, need lõhnad tunnen ära puude lõhna, vaat see valgus on minu jaoks seal teistsugune ja, ja kui minus midagi kuskil noh, võib-olla läbi minu käte nihukest no heliseb muusikas, siis ma arvan, et need on minu, need tagamaad seal. Mille poolest on minu jaoks erilised Tallinna õpetajate naiskoori poolt lauldud Giovanni Luitšida Palestiina Innodžentes Brok, Risto ja Toomas luiste Victoria oreetium sõeli. Miks sa seda nii kangesti tahtsid, et võtta need laulud? No need on üsna ikka üsna krõbedad laulud ja naiskooriga polüfoonia laulda, see on erakordselt keeruline ja ma ütleksin kohe kõlaliselt vahekorrad välja tuua ja need Annu puhttehniliselt on nad keerulised hästi ja ja kuidagi ikka väga, väga niisugused, noh ma ei tea, kui need on nüüd need lindistused, mis on, mis on ka millest ka plaat tehti, siis ma vastutaksid nende eest siin kõigi eelnevate testide vastutud. Ma ei tea, 89. aastal võetud, see on seesama plaadi võtta, jah. Minu minu mälu järgi sinna saalis neid, kes on seda laulnud, on see esimene laul tõi selle vetsu kulla ja teine tõi tulusas kulla. Ma olen mitu korda mõelnud. Vastus saamata. Ma olen näinud kuidasmoodi, sa oled teinud nii õpetajatele, naiskooriga kui ka koorijuhtide naiskooriga proove. Kuidas sa oled need naised täiesti mahlatumaks pigistanud? Nad lähevad sul proovist ära, sa hakkad hullumeelsena hommiku kell kaheksa pihta, teeb kella 11 12-ni. Proovinaised on vihased, nad kiruvad ja vannuvad sind. Sina oled teises ruumis möirgab nagu isalõvi. Kahe tunni pärast olete te konkursi laval. Ja te olete nagu üks vaha ja siis tuleb puit. Ja ma ei ole kunagi saanud aru, kes kedagi inspireerib, kes kedagi innustab, kas naised sind või sina naisi? Noh, ma arvan, et nemad ikka mind See on haruldane kooslus. Asi on selline, et noh, kui nüüd minna sealt edasi nüüd nendest koodidest ja nüüd minna siis koorijuhtide naiskoor Eesti koorijuhtide naiskoori juurde. Siis on see muidugi väga keeruline kollektiiv, sest et ta on, esiteks on ta ongi kõik on muusikaõpetajad, koorijuhid ja kõik on asjatundjad. Ja vot nüüd ja mina ka pean olema asjatundja. Ja siis on siis on see asjatundmine on niisugune, et aga meil ei ole tekkinud näiteks tunnetanud niisugust probleemi, et keegi seisab nüüd risti vastu sellele, et mina tunnen seda asja nii-öelda tema, tema, tema tunneb seda teist ja nad on, kõik on isiksusena ämblik oma kooridega teevad ja aga meil niisugust, meil ei ole niisugust probleemi olnud. Korjuste naiskooriga on ka olnud niisugune noh, õndsuse, seal seal on olnud väga häid in naisi eesotsas, kes on seda tööd juhtinud ja korrastanud, mina olen selle muusikalise osa tegija, aga ma ikkagi meenutan seda, mida tegi Kaie Kuslap. Kõik need aastad, kuidas ta ajas asju, kuidas ta oskas suhelda kõikide inimeste koorilauljatega paljude väsinud ja lihtsalt kahju oli temast kõik rahad ajada ja inimesi ühes, üks on võrus, teine on virus, kolmas on Saaremaale neljasid Virumaal. Ja kuidas ta seda oskaste oja oskas teha, nüüd jätkab seda minu vastas istuv Maire Pedak. Ja loomulikult see on see töö koorita näskuriga keeruline, mõnikord tulevad niiviisi, et ütleme, ma olen Nonii häälest ära, et ma üldse laulda ei saa. Aga meil on olemas üks hea vaim ja see vaim on ka mind terve elu saatnud, praktiliselt seal. Ludmilla Isakova, minu kolleeg muusikaakadeemiast, kellega me oleme küll vist mitu puuda soola ära söönud ja kes on nii olemise koori kui ka õpetajate naiskoori hääled võtnud nii-öelda enda hoole alla ja teinud seda tööd ennastsalgavalt äärmiselt suure sisemise põlemisega ja hea tahtega ja on pidanud need need hääled korras ja, ja teeb seda, seda tänase päevani. See ei ole ainult minu töö on, ainuüksi seda ei oleks suutnud teha ja ja kui on niisugused kõrget taset vaja, siis seda ma arvan, et üks, üks dirigent üksi ei suudagi teha, seda kõike peab olema palju häid, häid abilisi ja mul on selles suhtes vedanud. Ma pean ütlema, et eesti koorid, naiskoor, mis ta on praegu nagu need kooritusega Vistan lõpetanud oma tegevuse ja kooritud naiskoor on olnud ikkagi elujõuline ja selle põhjus on see, et need inimesed on väga tasakaalus. Väga heatahtlikud on, äärmiselt, on niisugune soe omavaheline sõbralik õhkkond alati. Ja kui kuskil midagi väikest asja nagu hakkab särisema või midagi, siis haihtub, niiet seisab lahvatada Legina põlema Pole veel juhtunud niiviisi. Nii et nendega inimestega on äärmiselt meeldivamat tööd. Jaa, muidugi. Eks vist seega mõjub, et, et need iga niisugune inimene, kes ise nagu tööd on teinud, püüab mõista seda, kes seal ees seisab. Ega temalgi v alati õnnestu kõike ma olen pidanud seda kindlasti, et ega mul ei õnnestunud. Seda vastastikuse mõistmise kooslust ja koostööd me ilmselt saame nüüd kohe nautida. Palume lavale Eesti koorijuhtide naiskoori. Nii nagu Ants Sööt ennist ütles, on tal olnud üle 70 õpilase. Kes oskaks ja kokku arvata neid lapsi, mis nendel 70-l ja enamal lapsel on. Mus nendest on ka valinud muusikutee ja üks, kes on astumas suurde muusikasse on antsu lauljate anne ja Alar Ojala tütar Evelin Oja loo, kes, muide Ants Söödi sõnutsi on õppinud käima tema isakodutalus Valgamaal Evelin Oja loo esituses, meil on neid võimalik kuulata. Anna karantiini tonitseti ooperis, anna poleena klaveril. Õnne on roos v. Siin on täna räägitud maast ja ilmast, aga on jäänud rääkima üks rääkimata üks väga oluline tahkanud söödi elus. Nimelt rääkimata see külg, mida võib nimetada ühe nimega, aga mis on väga tähenduslik. Õpetaja, sa oled pedagoog, sa koolitad noori dirigente. Sa juba mainisid, et sinu koori ei ole kerge saada lauljaks. Aga kas sinu õpilaseks on kerge saada? Keda sa valid oma õpilasega? Nüüdsel ajal ei vali enam kedagi, meil lihtsalt lihtsalt meid valitakse, meid valitakse, aeg on läinud nii kaugele ja ja mis siin salata, ega see, see elu on selline, et et kui inimene tuleb õppima ja, ja, või, või tahab tulla õppima kaaluma enne hästi, kas ta sellel erialal leiab tööd kooriv erialal, ma arvan, et on päris päris raske tööd leida. Kooliõpetaja muusikaõpetaja kuri, niisugune kombinatsioon, nagu te siin veel mitukümmend aastat juba kuskil 62.-st aastast saadik on olnud, on ennast õigustanud ja usun, et veelgi nüüd on veel laiunud niukene kirikusse töötamise võimalusi ja ja ma arvan, et vast ikka see, see, mis on toimunud nii lihtsalt ei kao, vaid säilib veel vähemalt mõnda aega. Aga noh, eks tulevik saab, tulevikus saab kõikjal palju raskem olema. Ja ma siiski leian, et sellepärast olgu see siis olgu siis see väike poiss või tüdruk või juba päris nii, tudengineiu või noormees ta ikkagi kõigepealt peab iseendaga jutud selgeks rääkima, mida ta tulevikult loodab ja tahab. Ja kui ta midagi loodab ja tahab, siis ta peab selleks midagi väga-väga tõsist tegema. Nüüd enam see aeg, kus midagi kandikul kätte tuuakse, see on möödunud. Aga ikkagi, kui inimesel on looduse poolt antud kõrva ja on sees helin mis kutsub teda muusikasse, kas siis igast sellisest inimesest võib saada koorijuht? Ohhoo koorijuht, vaat see on nüüd üks, noh, kõik need muusikalised omadused peavad olema, see on kõik kõikidel muusikutel ühine. Aga ma arvan, et koorijuhil peavad olema mõned niuksed eriomadused ka kõigepealt peab olema füüsiliselt tugev ja terve inimene. Sest see on ikkagi füüsiline tegevus ja üsna raske füüsiline tegevus. Seista kusagil kaks, kaks pool tundi või ooperis neli tundi. Ja juhatada see on äärmiselt füüsiliselt äärmiselt, pingutab, aga vaimselt ikka väga pingul pluss see, mis need helid, mis ja kümned noodi märgiminis silmadest läbi jooksev sajad sajad tuhanded ja miljonid noodi märgimis silmadest ja kõrvadest läbi jooksevad, see on ikkagi üsna kurnav ja tavaline inimene, sellega, kellel puudub, puudub niisugune ettevalmistus ja treenitus. Ma usun, sellega hakkama ei saa. Aga dirigendi omadus Nende hulka kuuluvad küll niisugust, minu arvates nagu improviseerima kõiki omadusi kindlasti ei ütle. Üks asi on see niisugune tahtilisus tahe seda teha ja seda läbi viia, mida sa oled eesmärgiks seadnud ja mida sa ette kujutad. Ja nüüd on teine asi, sinna juurde tulevad siis niuksed, muud omale omadused. Niisugune noh, sisse elamise võime, läbielamise võime, ilma selleta, ilma selleta ei sünnimuusikas midagi. Nii et lihtsalt. Ja kolmas kui need, kui need jooned on olemas siis on üks väga tähtis asi on muidugi see dirigeerimise oskus. Mind ei ole nagu alati ala küllalt süüdistatud ütelda lööb alati suure löögiga, aga ma iseenda kasuks ütlen seda, et ma mõnikord mõtlen, et ma olen ka näinud neid, kes löövad niisuta, et vaevalt, et sa näed, et ta lööb, aga see seal selles löögis, see käsi ei ela seal, selles käes ei ole midagi. See on kuskil, peab tekkima selline tunnetus, et inimene, inimesel tekib vajadus ennast kätega väljendada, vot siis on tegemist dirigeerimisega. Aga mitte ainult akti mahalöömisega, nii et see on, see on niisugune suur oskus ja ma arvan, Ma nüüd oskaks seda palju paremini õpetada ja ise ka teha, kui ma veel varem seda tegin. Sest et. Eks neid kogemusi on vaja, aga on ka halbu külgi selles asjas. Dirigendi iseloomuomadused, noh, see on ju praktiliselt on ikka küllalt suur türann, eks ole, sa pead nui neljaks kätte saama, selle, mida sa tahad, saagas oled või, sind ei ole lihtsalt. Ja eks see kujundab iseloomu ja võib-olla võib-olla perekond teab rääkida, võib nende lõige hullusti mõjuda või kuidagi nende, mõni elab kodus ennast välja, mõni tööl, mina olen rohkem tööl välja ele. Kodus ei räägi, kaller mõnivega. Ära sa ütle midagi, me teame kõik, et saaled, küllaltki kõrge enesehinnanguga mees, aga ütle mulle seda, kas sa oled ka enda suhtes sedavõrd tähelepanelik, et sul on kogu oma senine elutöö kodus korralikult kartoteeki kaustades, heligandjatesse ja jumal teab veel, kuhu kõik ilusti kronoloogiliselt ritta pandud. Noh, see isegi minu või minu peres leiduks mõni väga korralike Füüdlik järeltulija, kes püüaks niisugust asja teha, sellega hakkama ei saaks, minule mina ei ole mitte midagi niisugust teinud. Mis juhuslikult on, jah, on küll pilt ja kõiki asju, aga ma ei ole, ma ei ole nagu seda enda ümber seda suminat nii väga tähtsaks pidanud, pigem tunnen ennast ebameeldivalt kui niisugune käivi inimestele näkku ju ikka keegi Jaku lausa hullusti, ütleme niisuguses vanuses ka veel eriti. Kui ma mõtlen, kui ma vaatan isi jätma trammist maha astun, ma ikka vaatan ette, kui ma kuuma jalavanem varem vanema seda ei vaadanud, aga aga ma vaatan, et Me ei saagi nagu väga hullusti ennast nii ära kukkuda, lastest mul on nii palju tegemist sealmaal eespool ja küll mõtetud ja mõttelist ja ja, ja siis noh, kui igapäevategevuses siis siis ei saa ära kukkuda. Ka mingisugune emapoolne soodumus, ema, ema, kõike, kõige vanema onupoeg elas 101 ja pool aastat vanaks. Kuule, seal on pikk tee käia. Ja ema istub siin oma 88 aastase vanusega. Ma täie mõistuse juures. Ma olen terve selle tänase õhtu mõelnud, et sa oled üks väga hea ja tänuväärt materjal ajakirjanikele ja ma ei saa aru, kas nad on ise nii lollid, et nad ei ole osanud sind leida või sina teadlikult tõrjud neid endast eemale. Sinust saaks juba terve kaks numbrit vähemalt seltskonda kokku kirjutanud. Ütlesin midagi valesti ei tea, võimalik küll, aga no nüüd selle mina üldiselt neid seltskond seltskonna, seda ajakirjandust ma ei loe. Ma lihtsalt mulle mulle see seltskond, see seltskond mulle nagu vastu võtma. Aga ometigi seltsielust pead sa ja seltskonnas pead sa lugu, sest muidu sa ei oleks koorijuht. Nojah, loomulikult, eks ma suudan inimestega suhelda küll. Ja noh, eriti nendega, kellega on palju ühiseid mälestusi ja, ja on naisteta kasvõi lihtsalt mõne inimesega. Oll liigutavalt soe on mõelda ja saan kokku, küsin oma esimeste õpilaste käest, kuidas lapsed mõni mõne käest võib-olla varsti lapselapsed on ja kõik niiviisi. Siis on enda enda endise üliõpilasi on alati äärmiselt vähe näha, sest ma ei ole neid näinud. Seal on tulnud jumala veri rohelistena ja milliste nädal on läinud? Tavaliselt olen ma pidanud selle üle rõõmu tundma, kui nad on läinud niiviisi öelda. Ja kelleks nad on saanud, vot see on ka äärmiselt tähtis. Ja Ma arvan, et ma võin oma selle osa töö, selle, selles selles teoses võime õnnelik inimene olla. Sinu jutust julgen ma teha järelduse, et koorijuhiks ei saa inimene, kellel on küll väga hea musikaalsed eeldused muusikalised eeldused ja musikaalsus, tal peab olema sees ka mingi jumalik säde mis hoiab teda kontaktis inimestena inimestega ja mis ei tee teda teistele inimestele mitte peale tükkivaks ega, ega vastuvõetavam vastu võtmatuks. Ma ei oska seda piiri tõmmata, kust maalt, aga kindlasti mingi käitumine ja suhtlemine peab olema niisugune, et see inimestele vastuvõetav. Aga eks juhtub ju, ühel tegijal ütleme, mitme mitmekümnega paratamatult juhtub niisuguseid asju, et sa lihtsalt teinekord kas vääratad sõnas või või mingis mõttes või, või, või ma küll üldiselt nishi niisugune väga ropenda Jegorjevsk kunagi olnud. Ega, ega niisuguseid väga ennem naljaga oleks, kui, kui väga nihukesi hulle asju oleks öelnud tahtlikult ei tahtnud nagu kunagi ei ole tahtnud ka kellelegi halvasti öelda, aga võib-olla mõnikord on juhtunud, siis palun vabandust. Ma usun, et sulle andestatakse kõik juba ainuüksi sellepärast, et sa oled ikka üks kõige toredam koorijuht, küll ei ole neid koorijuht nii palju, kes võivad öelda, et aastakümnete tagant tulevad koorid kokku ainult selleks, et laulda kolm nei laulu siin talveaias Ants Söödi nimelisel õhtul. Sega Korolevine ja Tallinna üliõpilassegakoor on siia selleks kogunenud või pean ma midagi valesti? No ma usun, et eks neid kõigepealt kindlasti seob see oma vaheline suve, kes nad üksteisega kõrvuti on laulnud ja aastaid üksteisega läbi käinud ja perekonniti läbi käinud ja ja ka minuga kindlasti jaa. Jaa, aga noh, seda nooremat aeg on lihtsalt hea meelde tuletada ja ja kuniks seda seda korrust siis on, kes tuleme kokku ja laulame ja ja ma arvan, et et eks see on, on tore, seda võiks rohkemgi olla, mitte ainult nüüd Gurjevi juubeli veel niisuguseid noh, koorijuhi mingisuguse tähistuse korral kokku tulla, vaid lihtsalt võiks need inimesed rohkem koos käia, nad ongi käinud, ega see ei ole, see ei ole ainus kord. Ja ma olen selle üle, et nad tänan siia tulnud muidugi kõikidele äärmiselt tänulik, et nad on võtnud vaevaks tulla isegi väga kaugelt. Sega Korolemine, olge kena, tulge lavale ja üliõpilastega korga. See laul Ta lendab mesipuu poole. Te teate, kes te olete koorilauluga seotud ja et see on üks eesti meelislaule praegu. Ta on ääretult kena tekst Liivi tekst sellele tekstile on kirjutanud Riho Päts veel laulu. Olemise koor oli esimene koor, kes seda laulu laulis, kui ta selle laulu lõi. Nii et siis Peep särapiku. Ta lendab mesipuu poole. Aitäh Tallinna üliõpilassegakoorile ja segakoorile. Olevine aitäh Ants söödile, head inimesed. Me võiksime ands söödiste ands söödiga rääkida siin veel pikki tunde ja päevi sest igal meist on midagi tema kohta öelda. Aga et iga ilus asi peab ükskord saama lõpetuse selleks, et õige pea jälle all alata siis teeme ka meie tänasele õhtule lõpu antsu, et ise on öelnud, et viiega lõppevad sünnipäev Lähevad. Liiati kui neid veel tükk aega hiljem tähistatakse, on puu juubelile, neist ei pea lugu 15 aastat tagasi, kui sul oli see õige juubel siis sa ei suvatsenud ilmarahva ette ilmuda ja mul on nüüd au üle anda see, mis tol korral jäi sulle üle andmata. Auga kuuluks sulle, see on Eesti NSV Kultuuriministeeriumi käskkiri 30. juulil 1985. aastal kaua, aga eks see tulemusrikka tegevuse eest Eesti koorimuusika arendamisel ja seoses 50. sünnipäevaga autasustada Eesti NSV teenelise kunstitegelast Ants sööti. Eesti NSV Kultuuriministeeriumi aukirjaga ministri esimene asetäitja Ilmar Moss. Tuss laad rekordite raamatusse. Ja sellega kaasneb Eesti NSV Kultuuriministeeriumi aukiri, mis kannab pealiskiri ja kõigi maade proletaarlased, ühinege. Detaris Jeff transaid initis, ands söödile pikaajalise tulemusrikka tegevuse eest koorimi muusika arendamisel. Eesti NSV kultuuriminister Johannes Lott kaheksandal augustil 1985. aastal Tallinnas. Ma loodan, et sa saad sellega oma mälestustekogu väärilistelt täiendada, alustanud. Ma tänan teid, et nägite palju vaeva ja nüüd tulite siia ja ette laulsite, nii kõik, kes lauset täna ja ja kõige lõpuks on üks niisugune meeldiv kohustus, uuri, mida ma siinkohal lihtsalt mitte kõige lõpuks tahtsin teha. Asi on nimelt selline, et kõikidel on meil olnud ema, kõikidel on olnud meil isa, on õed-vennad, nad, minu, kõik, kõik nad ei ole siin, lapsed olid kõik siin, algused on väiksemad kui väiksemad poisid ära väsinud pojapoeg ja minu kõige noorem poeg. Suurem neid vist läinud kuhugi viima. Ja minu jaoks kõige tähtsam on see, et siin siin istub täna ka minu ema kes on 88 aastat vana ja terve selle elu on, on meie peret hoidnud. Meie lapsi hoidma ütlen, veel lapselapsi hoidnud. Toit on hoitud ja ma lihtsalt võin teile öelda, et minu elu oleks kindlasti võinud kujuneda hoopis teistsuguseks, kui ma ei oleks saanud tunda seda oma toetust ja emaarmastust lapsest pääle, kuni tänase päevani välja. Kuigi ega ta veel seda veel ta veel ei teagi, et ma nüüd nii suur olen ma pensionil ta arvab, et ma ikka veel väike poiss olen vahel. Ja eks ta peab mind jälle õpetama ja kasvatama ka, nii et suur aitäh, ema. Siis ma selle minu asjaajamisega siin on Eesti naislaulu selts näinud väga palju vaeva ja Meeli Müller, eriti temale, kus meeli jäi. Vaata midagi õiend. Aeg korraldab jälle. Ja meeli, meeli eelkoolivaheaegadel rikutud ja kõik, nii et meeli suur aitäh sulle. Head inimesed, suur aitäh teile, aitäh, lauljat teile, aitäh teile, kes te ei pidanud paljuks pea kaks ja pool tundi siin meiega istuda ja nautida. Ja minul jääb üle soovida teile kõikidele ainult kauneid ja meeldejäävaid hetki koorimuusikaga ja ants söödiga. Aitäh teile. Minule omalt poolt sulle age. Suur tänu, et sa selle asja minuga siin ette võtsid. Me, meil on olnud elus palju tööd koos ja aga mitte ainult minuga, vaid et paljude Eesti koori inimestega. Ja ma usun, et, et sa ikka ei väsi ja jääd, sul jätkub veel jõudu ja tahet ja ja Siukest entusiasmi seda vedada ja aidata ja ikka ikka ja ikka teha, aitäh sulle. Aitäh. Aitäh, aitäh.