Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Saatekülaline on psühholoogiaprofessor talis Bachmann ja teda usutleb Marielenud. Kuidas elate talis, Bachmann? Peaks ütlema, et väga hästi vastuseks, aga eks neid muresid on alati, sest tegemisi on palju eri suundades, reeglina korraga mitu asja ja niisuguseid väikseid probleeme tekib ja kohati selline stress on ka täiesti olemas, aga ei saa kurta. Kas aitate iseennast, kui stress on way vajastega mõne kolleegi abil? Teinekord ei, kolleegide abi ei vaja välja arvatud kui mõnda huvitavat juttu rääkida, aga ei ole aega tegeleda stressi maandamisega ütleme niimoodi. Ja see on muidugi rumal vastus ühe psühholoogi poolt, aga aga nii ta kipub olema lihtsalt natukene rohkem puhata, välja magada, ennast muusikat kuulata. Sobiv hooaeg, siis ujuda ja tennist mängida ja seal peaks. No täna, mil me teiega juttu ajame, on laupäev, valisime lindistamiseks just selle päeva, et siis on rohkem aega ja ei pea kuhugi kiirustama. Milline teie tavaline töönädal õigusinstituudis on? Mis kuulub teie kohustuste hulka? Ja kõik algab sellest, et tuleme perega Tallinnasse elama pisut linnast väljas. Nii et lisaks sellele ühele töökohale ja kolmele neljale tööle on ka veel neljas viies taksojuhi töö, aga see on päris meeldiv. Jõuan kusagil hommikul kaheksa-üheksa paiku linna, siis lähen Kaarli puiesteele ja seal esimene asi tuleb kohe läbi vaadata, kas on vahepeal mingeid emaile tulnud või mingit muud posti. Ja siis algab nisugune, osalt rutiinne, aga mõnes mõttes alati loomingut sisaldav töö õppetööga seoses loengud, eksamid, konsultatsioonid, tööde parandamised, uurimistööga seoses teadusgrandid, mingid pooleliolevad kirjutised, suhtlemine kolleegidega ja nii edasi ja ütleme selle õpetamise ja teaduste Poolale lisaks on siis veel natukene tarvis või noh, natuke palju, kõik suhteline on tarvis osaleda ka õigusinstituudi arendustöös. Olen õiguse instituudi arendusprorektor hetkel ja tubli ja ilusa, aga väikese ülikooli jaoks on ju aeg küllaltki küllaltki keeruline, sest täiesti selge on see, et Eesti kõrgharidussüsteem vajab korrastamist ja seda juba tehakse. Aga sellest tulenevalt muidugi üks väike kool peab väga paljusid asju juba ette mõtlema. Kui palju neid üliõpilasi on, et, et kuul väike on? Pisut üle 800 üliõpilase, nii et Eesti mastaapides ta päris lootusetult väike ei ole, aga rahvusvahelistes mastaapides on ikka väiksevõitu küll. Te saite möödunud kuul 50 aastaseks. See ei ole minu meelest teadlase jaoks küll mingi vanus. 50 aastane professor pole ju sugugi vana professor, mis teie arvate? Mõnes mõttes tõepoolest üks päev siin natukene mõtlesin, et kui vanad, siis olid need kolleegid, kui nende tööd, nagu juba pisut laiemat kõlapinda hakkasid leidma ja ja seal leidus nii 25 kolmekümneseid kui ka kuuekümneseid. Et selles mõttes ütleme, et kas seda maailmateadust mõjutada on suudetud selles mõttes võib-olla tõesti on see aeg, et nüüd peaks olema näha, kas midagi on olnud, mis avaldab mõju ka rahvusvahelisele teadvusele või mitte. Teadlaste kohta räägitakse tihti, et nad on nohikud, elukauged ja nii edasi ja nii edasi. Kas te olete teadlased? Ma kardan, et minu kui teadlase kõige suurem puudus ongi see, et ma ei ole piisavalt palju silmaklappidega hobune, hipodroomi, hobused, eks ole, paljudel neil on silmade kõrval klapid, et nad midagi muud ei näeks, kui ainult ühes kindlas suunas läheksid ja väga sageli ikkagi teadlane peaks olema ja sageli ka on sellist tüüpi, et ta töötab puhtalt teadusele puhtalt teaduse nimel ja kui ta midagi muuta jääb, siis ainult selle heaks selle toeks ja sageli unustab isegi isegi selle ära. Nii et selles mõttes ma vist ei ole see 120 protsendiline teadlase tüüp, aga teisest küljest ka elu ei seisne ainult teadvuses muusikaga tegeleda, spordiga, tegeleda, administratiivtööd, teha lisaks teadustööle esineda võib-olla ka pressis siin, kui seal seda kõike on saanud teha ja võib-olla õigustus on see, et väikeses riigis ei ole vist paha, kui niimoodi ka tehakse, meid on küllaltki vähe ja kui kõik teadlased ainult, et oleksid ühes suunas orienteeritud hipodroomi hobuse silmaklappidega, siis võib-olla jällegi riik ja, ja kultuur ei võidaks nii palju, see kõlab nüüd natukene arrogantselt, aga ma ei mõelnud mitte seda, ma räägin võib-olla teadlaskonna nimel üldiselt. Te olite 25 aastane psühholoogia üliõpilane, kui teie artikkel ilmus Inglismaal, see oli tolle aja kohta väga suur asi, kas polnud nii? Oli küll, jah. Ma mäletan väga hästi seda aega sai tehtud paar eksperimenti, millel olid huvitavad tulemused. Ja siis sai kirjutatud nendest artikkel. Selles töös osales ka kolleeg Tartu ülikoolist, Jüri Allik. Siis kui ma olin selle mustandi valmis kirjutanud ja me seda asja vaatasime, tulemusi taotlesime ja tulemuste töötlemise poole pealt statistika osas, jällegi Jüril oli head nõu seal andaja, otsustasime inglise filoloog loogide abi paluda. Natukene, aga see ei olnud väga hea mõte, sellepärast et tuli tagasi artikkel sellise soovitusega, et keeleliselt tuleks kohendada siis nii-öelda selle teise variandi töötamisel sai täiesti puhtalt ise kirjutatud ja siis võeti ta vastu. Ja siis ma mäletan, kui artikkel oli juba vastu võetud ja juba esimesed veerud tulid. Ja sel päeval siis juhtus nii, et selle posti sai esimesena Jüri, mina tulin õhtupoolikul siis kateedrisse, nii, tookord nimetati psühholoogia osakonda, see oli veel tartus, ta lausa sörksammul tuli mulle vastu mitte kõndides, vaid lausa sörksammul, endal silmad peas suured ja ja seda nähes oli ka muidugi rõõm tulva sulle, see on selline eriline rõõm. Rõõm veergudest rõõm värskes trükipaberi ja trükilõhnast ja koguse ühesõnaga nähtavaks sinu mõtted ja tehtud mingid eksperimendid, muutunud see selles on lausa teatud esteetiline elamus olemas. Muuseas, ega selle artikli saatus pole paha olnud, et temal on ikka viidatud ja viimati nüüd ka Saikoloshikal riivius ja ja trenzin kognitiivse majanduses ja, ja noh, seal olid mõned tulemused, mis siiani tähelepanu pälvivad. Kuidas praegu on, kui tudengikirjutis ilmub välismaal, kas selles on midagi erakordset? Erakordsed mitte, aga ega see asi võib-olla nii väga lihtne ei ole, see vajab ikkagi juhendaja poolset tuge ja juhenda osalust reeglina, sest enamasti avaldavad ju juhendatavad magistrandid, doktorandid või need, kes töötavad teadusgranti peal nooremteaduri või insenerina või ka teadurina ja ja enamasti siis on tegemist ikkagi kaasa autorlusega. Neid pretsedente palju ei ole. Võib-olla võiks mainida Endel Põderi, kes on praegu minu doktorant, kes kaitses magistrikraadi ja kellel hiljuti ilmus Vision risoachis üks artikkel, kus ta on ainus autor, sai küll pisut nõu antud ühes kui teises kohas, aga ikkagi see oli sedavõrd palju tema enda töö, tema enda panuseta. Ta ühe ühe ainuautorina avaldas selle Sotšis. Aga teisalt on ka tegemist inimesega, kes on siiski aastaid lugenud ja töötanud ja selles mõttes teda ühele pulgale bakalaureuse üliõpilastega või väga värskete magistrandid ega ei saa panna, ta on tegelikult selle sees juba aastaid olnud. Keegi küsib, kuivõrd populaarsed on üliõpilaste seas sellise teealad, mis nõuavad aastatepikkust süvenemist, suurt tugemust ja nii edasi ütleme nagu teie eri Alagi Kahjuks mitte eriti ja see ei ole mitte ainult üliõpilaste hädase onn ajas tuha ta üleüldse, ma arvan, et postmodernistlik maailm ongi selline maailm, kus võtad pisku siit pisku sealt natukene mõtled ise juurde ja juba oledki spetsialist nii-öelda. See on vist juhtunud igal alal teaduses ilmselt ka, aga ka maalikunstis muusikas, mis tahes aladel, seda väga täpset, aastatepikkuse töö ja selliks olemise tulemust, kus meistriks saadakse, sellist stiili on üha vähem. Ma olen päris kindel, et kui me kuulame näiteks kitarrisoolosid praegustel ansamblitele ja võrdleme seda 60.-te 70.-te omadega või vaatame maalikunstnikke ja võrdleme seda tehnikat, mis oli sajand mitu sajandit tagasi praegusega siis me näeme, et puht tehnilistes ja erialaentsüklopeedia istiks olemise mõttes nendes küsimustes muidugi praeguse aja keskmine inimene jääb alla, aga maailm on ju ka muutunud ja me oleme oma maailmanägu. Kui teie Tartus keskkooli lõpetasite, kas oli kohe selge, et, et nüüd psühholoogiasse või mõtlesite ka veel mingite muude asjade peale? Seal oli paar varianti, ma mäletan, kolm peamist niisugust mõttesuunda oli. Psühholoogia, õigusala ja ajakirjandus. Need kolm nagu tundusid huvipakkuvat, aga siiski oli psühholoogiat tutvustav ettekanne, Uno Siimann Tartu ülikoolist käis seal ja siis see nagu kallutas huvi ikkagi psühholoogia suunas. Sain ka sisse esimese korraga noatera pealt, sest mul oli eksamitel üks kolm sees. Kippusin kirjandis liiga palju oma mõtteid ja omastilistikat paneme järginud seda, mida ikka koolis soovitati. Kuidas täpselt see koolikirjand peab olema üles ehitatud? No te lõpetasite ka Tartu lastemuusikakooli, olite Erich Loidi noorte viiuldajat ansamblis, kas niisugust mõtet ei olnud, et muusikat võiks edasi õppida? Peaaegu oli, aga analüüsis olukorda ja mõtlesin ja vaatasin ja mul oli tunne, et nii nagu enne sai räägitud sellest silmaklappidega hobusest ja ma arvan, et üks erandeid, mis siin postmodernistlikus maailmas veel on, on võib-olla kõrgeklassiline muusika, interpreetide TÖÖ, dirigentide töö, vot see on veel jäänud võib-olla selliseks, nagu ta on sajandeid olnud. Ja selle nimel tulebki siis niimoodi tunde, tunde tunde päevas töötada, töötada, töötada. Aga mulle tundus juba siis, et võib-olla minu huvid on niimoodi mitmele poole suunatud ja kas ma olen suuteline selle läbi tegema. Ühesõnaga tekkis kahtlusi ja sai järk-järgult rohkem ikkagi sinna ülikooli ja teaduse poole mindud. Kui te ülikool olite sisse saanud, hakkasite juba teadusega tegelema, kas siis viiul jäi unarusse? Päris unarusse ta jäänud, sai natukene osaletud, et Tartu ülikooli juures oli seal rahvakunstiansambel Maie Väljase juhatamisel sai seal pillimehi oli vähe, sai pisut seal mängitud ja siis, kui olid viiuldajat, ansambli vilistlasüritused seal osaletud. Jaa, jaa. Niimoodi aastas mõned korrad ikkagi iseenda jaoks ka mängitud, et selles mõttes paar päeva natukene harjutada ja käed soojaks mängida, siis aeglasemaid, lihtsama tehnikaga lugusid võid mängida praegu ka. Millal viimati viiul käes oli kuu või kaks tagasi helist, see maandab ka stressi teatud mõttes, eks jah, aga ma teen seda liiga harva, seda, seda peaks sagedamini tegema, aga kas kodus ei salli seda tegevust nii et? Kumb kassidest siis kalev või Linda suurem, kas Kalev, kes üheksa kilo kaalub? Jah no räägitakse, et loomad maandavad stressi, kas olete tundnud seda ise, et kuidagi aitavad parandada meeleolu? Ma arvan küll, küsimus on muidugi selles, kas siin midagi müstilist on, võib-olla see on lihtsalt vahend inimesele mõtteid mujale viimaks ja keskendumaks ja meeleolu paremaks muutmaks. Aga vist küll jah. Teie nii-öelda hingearstiks ei tahtnud, teie tahtsite teadlaseks saada? Pigem jah, eksperimentaalseks teadlaseks tähendab mitte toetuda ainult arvamusele või subjektiivsele seisukohale või sellisele. Nägemusele, mida ei saa kontrollida, vaid ikkagi tegeleda sellise valdkonnaga, kus väite taga on kontrollitud faktid ja nende faktide põhjal kujunenud teooriad. Ühesõnaga sellised arusaamad nähtustest ja asjadest, mille põhjal saab asju ennustada ja mis tõepoolest niimoodi lähevad. Teiste sõnadega teaduslik teadmine asjadest, see see huvitas, ehkki seesama võib-olla muusikaga seotus ja selline võib-olla romantilisem vaimulaatmanaski mõttes viskab vimka sisse ka siin teinekord, nii nagu mõni kolleeg on öelnud, et et mõnes kirjutatud raamatusse stiil kipub natukene romantismi suunas. Aga noh, see on niisugune, võib-olla väikestilistiline küsimus. Mis on teid siis huvitanud, mis on teie teema olnud? Neid teemasid on olnud mitmeid, aga kui ühisnimetajat otsida, siis võiks olla küsimus sellest, kuidas tekib teadvustatud taju väga lühikese ajavahemiku jooksul. Me puutume ju kogu aeg kokku igasuguste objektide ja sündmustega. Mingi hetk on alati see esimene hetk, kui me selle nähtuse või objektiga kokku puutume. Ja sellele järgneb kohe teadvustatud mulje sellest teadvustatud taju või tajumus. Näib, et see tekib absoluutselt vahetult kohe hetkel, niipea kui toas tuli põlema panna, on näha, mis seal on, niipea kui autoga kaljukünka tagant välja jõuad ja merd näed, näed kohe, mis, mis see on ja mis seal on ja kuidas see paistab, tundub, et see on hetkeline vahetu peegeldus. Protsess. Täpsemad uurimused näitavad, et see nii ei ole. Tegelikult see teadvustatud pilt tekib justkui foto, mis on asetatud ilmuti vanni. Alguses ei ole seal midagi, siis hakkavad tulema mingisugused jämedad detailid või piirkonnad siis detailirohkus suureneb, juurde tuleb mõte ja tähendus ja nii edasi, see on nagu fotoküpsemine ilmutivannis või nagu mingi micro geneesi protsess. Seda nähtust võikski mikrogeneesiks nimetada teadvuse mikrogenees. Ja see on laias laastus siis see probleem või probleemide ring, mida on saanud uurida seoses tähelepanuga seoses kujutiste, globaalsete ja lokaalsete tunnuste töötlusega. Tõlgendatud on neid nähtusi toetudes aju mittespetsiifiliste keskuste mõjule ajukoore neuronitele. Nii et olles küll eksperimentaalpsühholoog, tõlgendan ma tulemusi ja ehitan teooriaid, toetudes teadmistele sellest, kuidas aju töötab. Nii et taju, tähelepanu ja teadvus on mikrogenees, on need probleemid. Ja teete katseid ja teil on katsealused ja, ja keda te valite siis katsealusteks? No nagu psühholoogid naljaga pooleks sageli ütlevad, kogu psühholoogia on üles ehitatud siis koerte rottide, üliõpilaste psüühikale teiste sõnadega katsealused on siis kas loomkatsetes väga sageli hiired, rotid, koerad, ahvid, aga inimkatsetes muidugi inimesed ja kust neid ikka võtta kui mitte üliõpilaste hulgast, sest selle kaudu nad ka õpivad, see on nende õppetöö üks osa ja teisest küljest on üliõpilased ka kõige lähemal. Nii et kõige rohkem ikkagi osaleb katsetes üliõpilasi, aga sageli ka lihtsalt vabatahtlikke katseisikuid, kes on otsitud siis katses osalema. Kas selleks on teil spetsiaalne laborkatseid, tehakse ikka laboris, jah, ja laboris. Kaua aega selleks seadmeks, millega katseid teha, oli tahhistosco tahistaskoopansis seade visuaalsete kujutiste esitamiseks väga lühikeste ja täpselt kontrollitud ajavahemike jooksul. Ja saab mitme kanalilise tahisto skoobiga saab näidata mitut erinevat kujutist teineteise suhtes ajas niimoodi täpselt asetatuna. Tänapäeval väga palju aitab arvutisest arvutit. Ta töötab küllaltki kiiresti ja kui on piisavalt kiire refresh Rait või piisavalt kiire see aeg, millega pilte saame vaheldada monitoril siis on võimalik seda ka kasutada. Tänapäeval üha rohkem kasutavad nägemise ja teadvustatud taju uurijad, arvutid. Kus neid andmeid saab siis kasutada hiljem. Milleks seda kõike teete? Põhimõtteliselt on see praegu küll fundamentaalteadused lihtsalt teada saada, kuidas need protsessid aset leiavad ja millised seaduspärasused selles peituvad. Aga põhimõtteliselt neid rakendusalasid on mitmeid, küsimus on selles, kui kaua läheb aega, et nende fundamentaaluuringute tulemused rakendust leiavad, see aeg võib-olla paar aastat kuni pool sajandit aga põhimõtteliselt ergonoomia. Kuidas konstrueerida juhtimispulti ja infopaneele niimoodi, et võimalikult vähe eksitakse, vähe, väsitakse märgatakse vajalikke signaale kiiresti see on võib-olla üks selline suund siis muidugi, teadvuse mehhanismide tundmaõppimine võiks aidata meditsiinis ravis edasi tehisintellekti ja robotite küsimused. Sest ehkki mõned piiratud ülesande teeb arvuti või robot ära tunduvalt täpsemini ja kiiremini kui inimene. Sellegipoolest ei ole olemas nii efektiivseid paindlikke universaalseid teabetöötlussüsteeme nagu inimaju ja inimteadvus. Seetõttu kui me saame teada, mismoodi infotöötlus leiab aset ajus luues psüühikat, siis me ilmselt saame häid ideid ka selleks, et parandada ja arendada edasi tähis intellektisüsteeme ja robotisüsteeme. Multimeedia võib-olla tulevikusuunaline selline arendus, kuidas kolmemõõtmelist ruumi tajuda, mismoodi tekitada liikumismuljet tegelikult staatilistest elementidest, kuidas värvi esitada, tajuda kontrasti, nähtused. Liiklusohutuses on kasulik tähelepanu ja tajuomadusi tunda. Neid alasid on tegelikult rohkem, kui esmapilgul tundub. Kas ei või juhtuda nii, et me tulevikus üldse enam ei hakka mõtlema, kui hakkavad masinad äkki meie eest kõike seda tegema? See on hea küsimus ja ma arvan, et võib-olla arvutispetsialistid oskaksid siin paremini vastata. Teoreetikud jagunevad mitmesse rühma, mõned on väga optimistlikud ja ütlevad, et see on ainult aja küsimus, kui inimesele jääb üle noh, nautida elu ja, ja nii nagu Kreekas ja Roomas võib-olla nii mitmedki haljale elu järele jõudnud, lihtsalt nautisid elu ja kauneid kunste ja orjad tegid kõik ära niimoodi võib-olla siis tehisorjad hakkavad tegema kõike. Mõned on, noh, kas on optimism, aga vähemalt selline tulevikunägemus, teised ütlevad, et teadvust ei saa iialgi olla tehissüsteemil, teadvus on bioloogilise objekti omadus väga kõrgelt arenenud bioloogilise süsteemi inimese omadus ja me võime küll aju moodi asja üles ehitada. Aga see elukogemus, see kultuur, mis rajandeid kirjanduses, kunstis, tööoskustes talletunud ja mida kogu aeg edasi antakse inimesele, et see on natukene liiga raske ülesanne, aga kõige keerulisemal robotile on ka sellised seisukohad, kus tõde peitub, seda on raske öelda, ma arvan, et kui mingisugused hämmastavad lahendused tulevad, siis on pigem võib-olla mitte seal silikon vallist tulnud asjad, vaid, et kuigi ka seal nüüd sellega tegeldakse, tähendab, on pigem tegemist biorobotitega, kus siis tänapäeva geneetika ja tehisintellekti ideoloogia kokku saavad sealt tulla küll muidugi väga hämmastavaid ja põnevaid tulemusi, kui palju üldse praegu aju kohta teatakse? Väga palju ja väga vähe. Ajuteadused arenevad tohutu kiirusega ja on juhtunud see, mida võiski arvata, et ajuteadused enam ei ole eraldi omaette teadusvaldkond, vaid üha rohkem ja rohkem on tegemist interdistsiplinaarset uuringutega. Ajuteadlased ja psühholoogid, ajuteadlased ja arvuti ja tehisintellekti spetsialistid, arvutiteadlased ja isegi filosoofid, näiteks George landid Californias arendavat neurofilosoofiat. Nii et aju-uuringud on saanud tänapäeva üheks märksõnaks ja nendes uuringutes tas mikrotasemel on teada väga palju üksikneuroni neuronitevaheliste seoste transmitter. Ainete kõige selle kohta on väga palju teada ja siin on saadud Nobeli preemiad ja nii edasi. Ja päris palju teatakse ka aju makrotasandil mismoodi töötavad aju üldisemad suuremad piirkonnad, kui lahendatakse mõtlemisülesandeid, liigutus, ülesandeid, kui ollakse emotsionaalselt mingis seisundis või kui kannatatakse mõne vaimuhaiguse käes ja nii edasi. Laialdased suured ajupiirkonnad on aktiivsed või vähem aktiivsed ja seoses nende minu poolt mainitud asjadega on teada, kuidas üldiselt toimub. Mis on kõige keerulisem probleem, on see keskmine tase? Selles suhtes on veel väga palju, väga palju salapärast, väga palju teadmata asju, nii et globaalselt teatakse palju ja väga väikese detaili üksikneuroni ja nende üksikneuronite väikeste ansamblite tasemel teatakse palju, aga kuidas tellistest see maja kokku pannakse, võib-olla see ei ole päris selge. Persono te kuulete keskeprogrammi, Persona saatekülaline on psühholoogiaprofessor talis Bachmann. Paljud inimesed kurdavad selle üle, et ei suuda inimese nägu ja nime kokku viia. Milles on asi? On olemas eri laadi vaimuelu, inimestel on individuaalsed erinevused ja mõni on pigem nägemisele orienteeritud, teine tahab rohkem sõnalist sõnalis loogilist teavet, nii et see võib tuleneda ka sellest. Aga muidugi kui ikkagi mälus on tohutult palju informatsiooni, siis üheks probleemiks on, kuidas sellele informatsioonile mingil ajahetkel ligi pääseda, see ei pruugi niisama lihtne olla ja kui informatsiooni on tohutul hulgal ja osa sellest on sarnane omavahel võivad tekkida vead. Ja üheks tüüpiliseks põhjuseks, miks mõni asi meelde ei tule, on see, et selle asjaga sarnane, teine asi, näiteks väga sarnane inimese nimi või sarnane inimese nägu on varem teadvustunud ja domineerib ja ta endaga sarnased asjad selles mälusust, see, mis, mis asuvad tema lähedal, pidurdab ära. Nii et kaugemalt eemalt võtta isegi on kergem. Aga sarnast asja ei pruugi olla lihtne leida. Võib-olla olete ka täheldanud, et kui mõni nimi on meeles ja tahate mõnda teist nime leida, siis ei pruugi see esimesel hetkel mälust välja tulla. See on niisugune lateraalse pidurduse nähtus püsimälupesades, nii et see on täiesti normaalne. Kuidas teil endal mäluga lood on, kas asjad jäävad hästi meelde? Minu mälu eripäraks on see, et mul paremini jääb meelde asja üldine idee, üldine mõte või ettekujutus asjast. Ja nimed on küllaltki hästi meelde jäänud, visuaalne asjade kulg on päris hästi meelde jäänud. Aga ütleme, konkreetse teksti meelde jätmine ei pruugi nii hea olla. Detektiividest saaks laisaks. No ma arvan, et saaks küll, sellepärast et ma märkan asju, seal võib olla eksperimentaalpsühholoogia üks niisugune oluline külge, et märgata midagi ja miski asi, tundub, et see on tähelepanu väärne siis seda uurima hakata või kui palju te teadustöid olete avaldanud. Teadustöid kokku on umbes 120, aga siia ei ole pannud ajalehtedes avaldatud ja populaarses perioodikas avaldatud asja. Teadustöö kohta on tabavalt öeldud. Teadustöö on see, kui loed läbi kaks raamatut, mida keegi pole lugenud ja kirjutad nende põhjal kolmanda raamatu, mida keegi ei loe. Kuidas selle teadustööga siis tegelikult on? Selles on väga tugev tõetera sees, sellepärast et see infohulk on nii tohutult suur, et eriti palju kohta ei ole tänapäeval jäänud sellistele universaalsetele vaimudele, nagu omal ajal olid Davintši või Göte või või minugipärast njuuton või poolt on. Selliseid nimesid võib ajaloost palju nimetada, kes olid universaalid, teadsid praktiliselt kõike, millega selle ajastu teadvus tegelaspraeguse enam ei ole võimalik infohulga tõttu uurimistöö spetsiifika tõttu kõige kõige selle tõttu, nii et siin on oma tõetera sees, aga niimoodi samm haaval ja natukese kaupa. Sellised Partsiaalsed teadmised, teadmised kitsamate üksikute valdkondade kohta, nagu basseanss hakkab jällegi välja tulema tuleb mingisugune uus paradigma, mis aitab asju näha koos kõlalises ilusas valguses. Aga see on tõsine probleem, sest ütleme, need inimesed, kes ilusaid üldõpikuid kirjutavad või ilusasti üldiselt asjast räägivad, ei pruugi tunda seda uurimistöö spetsiifikat ja seetõttu ka kõige ilusamini klantsivates. 1000 leheküljelises maailmas levitatud õpikutes võib leida väga palju ebatäpsusi ja vigu õpikut autorite poolt, sest nad selle asja mingisuguse küsimuse üksikasju ei tunne ja ei tea. Ja vastupidi, keegi, kes tegeleb mingisuguse väga kitsa alaga ei pruugi teada, mis tema naaber teab. Aga asi areneb ise ise oma arenguloogika järgi iseenesest ja ütleme, selline üldine pilt tekib paratamatult, mida rohkem on meil ka detaile teada. Mida rohkem on teadustöid avaldatud, kas seda kõvem teadlane Online? Päris üheselt vastata on raske neid näitajaid, mis aitavad hinnata teadlaste, laborite, ülikoolide ja riikide teadustugevust on mitmeid ja need näitajad kõik kokku annavad võib-olla selle kõige parema pildi. Aga kui loetleda neid olulisemaid olulisemaid asju siis võib-olla tõepoolest publikatsioonid sellistes väljaannetes, mida eel retsenseeritakse kolleegide poolt, kes asuvad ükskõik kus kohal maailmas, aga on teada, et nad on selle ala parimad spetsialistid. Nendele saadetakse retsenseerimise üks esitatud. Ja kui tuleb sealt, siis positiivne vastus. Toimetaja otsustab ka, et tuleks avaldada enamasti täienduste-parandustega, siis tehakse need täiendused ja parandused saadetakse uuesti sisse avaldataksegi. Nii et selline eelretsenseeritud töö rahvusvahelise leviga korralikes väljaannetes on vist ikkagi kõige tähtsam. Sest et siin käiakse läbi kõige tugevam kadalipp ühelt poolt ja teiselt poolt need tööd, kui nad on avaldatud, nad mõjutavad kogu teadust selles valdkonnas. Teine näitaja muidugi viitamised selle inimese töödele, kui palju on viidatud erinevates väljaannetes mingile artiklile või mingi inimese publikatsioonidena, sest see näitab, kas inimene osaleb rahvusvahelises teaduses ja kas tema tööd muudavad midagi selles avaldavad mõju teadlastele, üliõpilastele ja nii edasi. Aga ainult sellega ei saa piirduda sellepärast. Ta on veel õpikute kirjutamise rakenduslike jaga, fundamentaaluuringute grantide saamine, mingi kindla probleemi, tellimuslik täitmine, eksperdiks olemine, teadusühingute töö korraldamine. Ma täiesti möönan, et võib-olla mõni teadlane, kes ei ole eriti avaldanud, keda ärriti tsiteerita, kes ei ole administraator teaduses, aga kes osaleb paljudel teadusüritustel, esitab väga huvitavaid küsimusi, osaleb väga teravmeelselt ja mõjukalt diskussioonides ja on tal ju ka oma roll. Võib olla teadlasi, kes on rohkem õpetajat kui teadlased ise võib-olla ei ole palju avastanud, uurinud, avaldanud, aga nad on suurepärase lugemusega väga head pedagoogid, kasvatajad on ja nende käelt võib-olla tuleb väga palju magistrante ja doktorante. Nii et üheselt vastata on raske, aga praktikas on küll kujunenud nii enamasti teadlased, kelle kohta võiks öelda yhe vesi pilliti, nad on nähtavad, nad teevad midagi, osalevad sellest otsus, Nad tegelevad enamikuga, nendest asjadest mõnega rohkem, mõnega vähem, aga enamik nendest kriteeriumitest on täidetud. Kui tihti tuleb teiste töid retsenseerida, teil? Ikka tuleb, olen kahe rahvusvahelise teadusajakirja toimetuskolleegiumis ja see tähendab automaatselt, et minu pädevuse alal saadetakse aeg-ajalt töid retsenseerimiseks. Lisaks sellele saadavad ka mõned muud ajakirjad töid retsenseerida kui see, et on minu nii-öelda pädevusvaldkonnast siin hiljuti tuli 2000 söökhile retsenseerita üksta Saikolodžikal riieviule. Ma ei kuulu kummagi toimetuskolleegiumi, aga, aga ütleme viimase kahe aasta peale kokku ei ole neid nii väga palju olnud, olen ka reisinud ja töö- ja elukohti vaatanud. Aga. Alla 10, kusagil, millest te olete tegelenud ka reklaamipsühholoogiaga. Kas see asi on nüüd jäänud kõrvale? Ma loen veel loenguid sellel alal ja siin kui seal võib-olla annan nõu, kui küsitakse, aga aktiivselt jah, reklaamipsühholoogiaga, selles mõttes ei tegeleta teaduslik uurimistöö teemal. Rohkem nendes mikrogenesi ja teadvuse ja taju ja tähelepanuküsimuste juures muidugi taju ja tähelepanu on reklaamiga seotud. Iga reklaamisõnumit tuleb kõigepealt märgata ja ta tuleb teistest eristada ja teda tuleb eelistada ja nii edasi. Nii et need asjad päris teineteist ei välista, aga ütleme reklaami alal olin aktiivsem teatud perioodi siin 80.-te lõpul, 90.-te alguses. Kuidas praegu Eesti reklaamimaastik teile tundub? Mul on tunne, et esimese arenguhüppe järel on tulnud teatud rahulolu aga paigalseis on teatavasti tagasiminek, et siin ma soovitaksin küll võidelda selle nimel, et võiks rohkem teha iseseisvalt mingeid asju või et rohkem asjadesse süveneda, rohkem kasutada uuringuid, reklaami tegelikust efektist eel testimisi rohkem teha. Väga kiire areng kusagil kool kuni 90.-te lõpupooleni. Aga nüüd see areng vist on natukene seisma jäänud, liiga palju rahuldatakse ka sellega, mida omanikud mujalt maailmast ette ütlevad või kohaldada annavad. See on osalt ka paratamatu, sa pead tegema seda, mida su firma omanike ülemus ütleb, aga selle kõrval saab võidelda ka loovama ja huvitavama oma reklaami eest. Või teisisõnu olles elanud nüüd mõnda aega mujal, võib öelda, et ikkagi see erinevus reklaamitasemes püsib. On küll, seal ei jõutud rohkem, aga, aga seda viimast arengusammu ei ole tehtud. On veel kuhu liikuda. Kas reklaam hakkab teil vahel närvidele ka tuimaks muus? Pigem jah, ta on muutunud selliseks paratamatuks asjaks, mille puhul lihtsalt tõesti võib-olla nagu öeldakse, lähed külmkapi juurde. Aga teinekord, kui teda on liiga palju, siis parata, lõpmatult hakkad vaatama natukene sellise teoreetilise külje pealt mõtlema, et mida seal on siis taotletud ja kas see taotlus on õnnestunud, nii et selles mõttes mul reklaami vaadata alati nii igav ei ole, aga seda ei viitsi. Te töötasite Tartu Ülikooli Psühholoogia kateedris assistendi, õpetaja, vanemõpetaja, dotsendi ja professorina. Mis oli see, mis pani teid Tartust Tallinnasse tulema ja Pedagoogikaülikooli rektoriks hakkama? See oli ikkagi see ettepanek tulla kandideerima rektori kohale ja ausalt öeldes Ma ei uskunud, et mind valitakse. Ma mõtlesin, et noh, võiks ju proovida, võiks mõned kõrghariduse alased programmilised mõtted esitada. Aga mul seda kindlust küll ei olnud. Võib-olla see niisugune otsiv vaim sundis seda tegema. Ja siis ennäe valitigi ja, ja noh, siis ei olnud enam midagi teha. See õnnestus ja mis jäi tegemata, mis oli plaanitud, aga jäi tegemata. Ma arvan, et sellel sellel tööl alati jääb midagi tegemata. Ma arvan, et õnnestumiste hulka tuleks lugeda. Aastaid on juba möödas, kõik võib-olla ei tule meelde, aga kõigepealt see, et sel perioodil oli ju suur võitlus, kes on ülikoolid, kes ei ole ja oli see mudel ikkagi, et on kaks ülikooli, ülejäänud on rakenduskõrgkoolid. Õnnestus siis osaledes selles võitluses seal ikkagi parlamendi otsusega pedagoogikaülikool ülikoolide hulka jätta. No siis sai algatatud toimetiste seeria ja sai ümber korraldatud, võib-olla palgasüsteemi, sai edutatud noori andekaid õppejõude, sai loodud uusi allüksusi ja erialasid, muuhulgas reklaamiala ja samuti kognitiivse neuroteaduse labor sai reformitud asutuse struktuuri. Sai algatatud mitmeid asju, koostöös teiste kõrgkoolidega hakkas ilmuma ajaleht, mis nüüd on ajakiri Tallinna ülikoolid sai rahvusvahelisi sidemeid arendada. Raamatukogu poliitikat muudetud sai pandud välja preemiaid nendele, kes rahvusvahelistes retsenseeritavates ajakirjades avaldavad. Ma mäletan, esimese preemia sai Aira Lepik kes. Oli esimene, kes jõudis sellele sugusele kuulutusele, tuleb preemia reageerida ja avaldas ääres eelretsenseeritud korraliku artikli. Ja rida võiks jätkata. Võib olla kaheks suureks probleemiks oli see, et kriitilist massi lühikese ajaga ikkagi ei õnnestunud, et saada seda kriitilist massi, kes ütleme sellise kohaliku tähtsusega ülikoolist oleks kiiresti ja jõudsalt liikunud rahvusvaheliste mallide järgi toetava teadusülikooli poole, seda kriitilist massi niisama lihtsalt kokku ei pane ja mul on tunne et praegugi ikkagi on sellel suunal veel probleeme pedagoogikaülikoolis, sest kui ikkagi 99. aastal avaldatud 720-st tööst ainult viis protsenti vastab nendele korralikele rahvusvahelistele nõuetele. Seda on ikkagi natukene vähe ja mõnes teaduskonnas oli null või üks töö mis vastas nendele nendele nõuetele, nii et see on üks probleem. Teine probleem, võib-olla on see spetsiifika määratlemine, kasun kutse, kalku algas, on pedagoogiline kool, kasson univest, universaalne teaduskool või kas on ta rohkem sotsiaalteaduste kool ja muud menetlevad oma tähtsuse nii edasi, nii et neid probleeme on ja ja elan kaasaja, tunnen kaasa sellele, mis juhtuma hakkab, aga eks eks aeg näitab Kas oli nii, et tulite ära pedagoogikaülikoolist enne, kui teie tähtaeg otsa sai? See on täpne ja ma panin ameti maha, kuna ei saanud kokkuleppele. No ütleme niimoodi, kontseptuaalsed eriarvamused tekkisid selles, kuidas liikuda, mida teha. Oli ka väikseid probleeme selles, et, et nende inimestega, kes vastutasid finantsasjade eest ei kujunenud mul võib-olla nii kiire koostöö ja mõni asi jäi kahe silma vahele ja sain teada asjadest hiljem, kui oleks veto mõnele asjale peale pannud, nii et nendes tingimustes oleks vaja olnud siis tulla sellise veetšee mudeli juurde. Novgorodi jagus kõik absoluutselt koos, arutavatavad mõttetalguid. Dekaanidel on väga oluline sõna ja siis sellise ühise läbi arutatud otsuse alusel ainult tegutseda. Esiteks reformi tingimustes liiga aeglane, teiseks ei sobi minu natuuriga. Ja kolmandaks üks hall keskmine tõde on võib-olla vaese inimese poliitika, aga nii ta kunagi jõukaks ei saa. Ja siis läksite te Inglismaale, kas Inglismaa oli teil juba varakult soolas? Inglismaa soolas. Öelda on raske, aga kuna minu keeleoskused nii väga avarad ei ole, võõrkeeltest saan vabalt hakkama ikkagi inglise ja vene keelega siis valiku väli ei ole ju väga suur Inglismaa, Ameerika, Uus-Meremaa, Austraalia, võib-olla veel midagi. Inglismaal oli siis võimalik konkureerida õppejõu kohale, aga ka garantiid ei ole, sest reeglina ühele korralikule õppejõu kohale Euroopa ja Põhja-Ameerika maades on päris korralik konkurss ja sa ei tea, kas sind valitakse või mitte. Nii et Mul tuli konkureerida ka seal, Ameerika, hollandi, inglise ja mõnede teiste maade kolleegidega aga sai kohale valitud ja kui oli valitud sisaldus, oli selge, et Inglismaale Kui kaua te praad, esimene siis nii pool aastat, pool aastat ja mis on need kõige tähtsamad tingimused ka selleni, et teadustööd, mida arvestatakse konkureerimist. Paraku küll on kõige tähtsam eelretsenseeritud rahvusvahelise leviga teadustööd, see on number üks asi, aga siis üleüldse mingisugused muud teaduste näitajad ja samuti, millise mulje inimene jätab, kui ta esineb seal oma potentsiaalsetele tulevastele kolleegidele sellele valikupaneelile. Nii et nii ta on, aga kuna meil on palutud ka hindama inimeste sobivust professori kohale Soome, Inglise ja Ameerika ülikoolidest ja olen ise osalenud nii-öelda teise poole pealt, siis ma ka tean, mida ütleme, nendes asjades tarvis on. Ja tõepoolest üheks kriteeriumiks on võime uusi teadussuundi teha võime tulevikus uurimisgrante ja raha saada sellele koolile. Võime olla samas ka õpetaja, kes tänapäeva teaduse tasemel vahendab teadmisi üliõpilastele. Võime esineda ettekannet teha niisugused asjad, kus ülikoolis te olite maalin poots mosse ülikoolis. Aga seoses ettekannetega kutsutud loengutega sai käia ka Londonis Manchesteris Southamptoni Starr, mis tingis ka väljapoole Inglismaalt. Ühesõnaga, see on päris pikk nimekiri, kogu aeg tuleb reisida, ettekandeid. Kuidas te siis harjusite ära seal teises keskkonnas, teises haridussüsteemis? See on väga hea küsimus, question küllaltki raske oli esialgu, sest ütlen ausalt. Need nõudmised, mis keskmiselt Eesti ülikooli õppejõule esitatakse, on ikkagi oluliselt kergemad kui see, mida selles riigis ja nendes Põhja-Ameerika, inglise, saksa koolides tuleb, tuleb läbi teha ja esimene aasta oli, oli päris raske, oluliselt suurem osakaal üliõpilaste individuaalsele nõustamisele. Asju tuleb puust ette teha. Kui üliõpilane ei saa aru, siis nii koolis kui ülikoolis on esimene süüdlane õppejõud, mitte see üliõpilane. Poliitilise korrektsuse väga täpne järgimine. Iga aasta kõik loengukursused peavad olema uuesti läbi töötatud, täiendatud. Selle kõige kõrval peab pidevalt töötama reformi arengu suunas igasugused komiteed. Sel perioodil oli ka riiklik õppekava hindamine psühholoogias, seal õnneks tulemus oli hea, 24-st võimalikust andis Inglise riigikomisjon 23 punkti. Olime üks riigi juhtivaid, selles mõttes teadustöö oli pootsmorfis umbes 100 inglise ülikooli hulgas, kusagil nii viiekümnendatel kohtadel kusagil keskel oma hinnatud kvaliteedilt üldjoontes aga õpet tagamise osas oli oli siis asi riigi juhtivate ülikoolide hulgas. Nii et see kõik oli raske ja, ja seal üliõpilaste hinnangud Lektorileja loengukursusele on seal kohustuslik asi. Ja need hinnangud esimese aasta järel olid keskmised. Teine aasta oli parem ja kolmas aasta oli väga hea. Nii et kolmandal aastal mõned üliõpilased saatsid emaile mulle siia Eestisse ja üliõpilased oleksid tahtnud ja kolleegid näha, et ma ikkagi seal oleksin. Ja peab ka päris ausalt ütlema, et kui sa oled kolm aastat elanud sellises muinasjutt riigis, muuseum riigis nagu Suurbritannia on sõidad ringi nagu ajaloo väljapanek, kus on siis kõik need ilusad väiksed külad, omatud Harry või George'i stiilis majadega ja kruusatatud teed, aiad, puhtus, kord korrektne käitumine, selline huvitav, korrastatud loodus, vahvat Paabid, kogu see asi on selline, hakkab hinge ja, ja viimane suvi, kui Eestist suvepuhkuselt sai tagasi sõidetud siis La Manche'i väina ületamise järel autorattad jõudsid Inglismaapinnale sõitma hakates oli tunne, et nii nüüd ma olen jälle noh, kodus võib-olla on raske olla teises kodus või oma selles kohas kindel turvatunne, tekkis ja öeldakse, et kolm kuni viis aastat on see periood, et kui see periood ära olla ja kohaneda, siis pärast seda ei pruugi inimene tahtagi enam kusagile minna, nii et ilmselt et saatus sai sabast kinni mul mingil viimasel hetkel, et kui oleks veel aasta-poolteist olnud, võib-olla oleks isegi täiendanud nende mujal elavate eestlaste loendit, mis ei ole ju väga väike. Kas te tulite ennetähtaega ära või olite lepingu lõpuni? Ei, ma tulin ära ennetähtaega seoses sellega, et õigusinstituudis pakuti sõda väga väljakutset esitavat ja huvitavat tööd ja kuna me teadsime, et ikkagi ilmselt varem või hiljem tuleks Eestisse tagasi tulla, kuna see varem või hiljem on, ei teadnud aga asjaolude kokkusattumine, et selline pakkumine, mida niisama lihtsalt ilmselt Eestist ei saa, teiseks poiss lõpetas põhikooli. Jällegi õige hetk haridussüsteemi vahel, toda väiksem tüdruk, kui oli siis veel selles eas, kui võis alustada Eesti haridussüsteemis uuesti, hiljem oleks võib-olla natukene liiga hilja olnud ja mõned muud sellised väiksed momendid veel ka muidugi kolme aasta jooksul su harjumused ja tajud muutuvad ja see, mida enne sinna sõitu sa ei märganud, meie igapäevaelus avad teenindustöökultuur nii edasi. Need asjad võib-olla nüüd paistavad ka natukene teistmoodi. No täna meil Me juttu ajame, on teie poe kaadri on Lõuna-Aafrika vabariigis, tema väitleb seal kõvasti ja kui meie saade läheb eetrisse, siis ilmselt ta juba jõuab koju tagasi. Kuidas ta sinna sattus? Tulles nüüd siia ja. Asudes õppima inglise kolledžisse hakkas ta tegelema sellise asjaga nagu väitlus. Paljud õpetajad ja paljud lapsevanemad arvavad, et see võib olla ikkagi võtab liiga palju aega ja energiat õppimise kõrvalt, seda enam, et Inglismaalt või Ameerikast tulles meie noored võivad kohata raskusi siin reaalainetes sest seal on kohaldatud programmid, igas klassis on programm on endale, kas on andekad reaalainetes ja nendele, kellel see esmatähtis ei ole, nende programmide sisesi vaadatakse, kuivõrd hästi inimene hakkama saab ja kui hoolas on ja siis tekib selline edutunne. Aga meil on ühtsed nõudmised kõigile, nii et seda enam veel millegi kõrvalisega tegeleda on võib-olla ja oli problemaatiline, aga tal hakkas vist päris hästi minema ja hakkas see asi meeldima ja eks nad siin Eestis saavutasid hirmsalt häid tulemusi ja ju siis läksidki riiki selle kandi pealt. Kuidas teil kodus on, kelle sõna peale jääb, kui väitluseks läheb? Kaks kõva kivi ei tee head. Kui te Inglismaalt tagasi tulite, siis te pidite ju praktiliselt alustama nullist. Olite oma elamise siin enne ära müünud, nii et te pidite ootama tükk aega, enne kui maja valmis sai. Jah, see oli, võib-olla ma olen juba harjunud sellise eluga, aga oli vaja uut tööd alustada varsti pärast, et seda oli vaja ka teatud administratiivkohuseid õigusinstituudis täita, uued õppeprogrammid, elamine vaja sisse seada, et see siin oli mitmel rindel tegemistel, aga ja võib-olla nii mõnigi mugavus ja finantsiline seis sai ohvriks toodud selle kiiruse nimel aga vähemalt elama ja on veel koht olemas, saate lund rookida ja, ja tennisemängu asemel lumelabidat liigutada. Eks Eestis on neid pretsedente ennegi olnud, kus tennisereketi lumelabidas, nagu ära vahetatakse, need füüsilise koormuse annab ikka. Aga kuidas praegu on tunne, kas tahaks jälle minna kuhugi? Ütlen ausalt. Mõnes mõttes on muidugi Inglismaa, Ameerika Saksamaa-suguses riigis teadlasel lihtsam koguse kontaktide hulk, info kättesaadavus, üldine see kolleegide hulka, kes eksperimentaalsete uuringutega tegelevad, reisimisvõimalused, et sa ei pea sealt minema mujale, kogu maailmateadvus tuleb sinna kätte, ajakirjad antakse seal välja, tuntud kirjastuste esindajad käivad, et aeg-ajalt sul ukse taga, et oma uusi õpikuid ja raamatuid propageerida, see kõik on siiski siiski veel teistmoodi kui Eestis ehk Eesti on väga tugeva arengu läbi teinud, eriti Tartu Ülikooli osas ja üksikute eesrindlike instituutide nagu kaaperdaja ei või või mõned küberneetika suunad selles suunas teinud tugeva arengu, aga see areng ei ole olnud ühtlane, seda universaal lausete, ühtlast Euroopa tasemel teadusülikooli malli on ikkagi veel vähevõitu ja selles mõttes mine tea, võib-olla kisub ka kusagile tagasi, aga samal ajal on ka piir rohkem. Niimoodi järske muutusi ette võtta vist ei maksaks, kui siis seal peab väga hea võimalus olema. Ja ilmselt siis süümepiinad ka ei hakkaks piinamisest. Kusagil viimase kümnekonna aasta jooksul on ka võib-olla üht-teist tehtud siin haridusreformi kõrghariduspoliitika osas ja ja ka õpetamise osas, nii et mingi panuse oma rahva jaoks ikkagi selles mõttes, ma arvan, ma olen andnud, et selles mõttes süümepiinad ei tohiks suured olla, aga noh, see on kõik niimoodi puht teoreetiline ja abstraktne praegu konkreetselt ei ole küll midagi. Suur tänu, talis Bachmann, öelge mulle üks number ühest kuueni, mul on kuulajate küsimused ära nummerdatud, nii et üks kuule, saab siis preemia. Olgu Saviis. Persona saate külaline oli psühholoogiaprofessor, talis Bachmann. Persona saate auhinna saab Kuldar kriis Tallinnas, kes küsis, kui palju teatakse praegu aju kohta. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.