Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. 15.-st oktoobrist esimese novembrini oli Tartu Kunstimaja fuajees võimalik külastada maalikunstnikerühmituse tuul näitust tuul 2010 mida majutas miniatuur galerii luuta. Rühmituse tuul väga muutuva koosseisu moodustasid seekord Peeter Krossman, Rauno-Toomas, Moss, Nadežda Tsernobai ja Mihkel Ilus. Galerii luuk näol on tegemist endise nukumajaga, mis natuke kauem kui aasta on majutanud võrdlemisi erinevaid näituseprojekte tartust reisis galerii koos näitusega esialgu tagasi oma sünnikodusse Prantsusmaale. Grenooblisse edasine marsruut on täpsustamisel. Siinkõneleja esimene nii-öelda luupi kogemus pärineb 2009. aasta jõulude-eelsest ajast kui väisas Tartut Vladislav Novakki näitusega. Nagu järgnev luup galeriiga töötamise kogemus näitas, tabas mind toona paljude teiste luup galerii külastajatega sarnane elamus mille seltsiks on arusaamine, et näituse tegemiseks ei ole vaja piiramatuid finantse vaid nagu ütleb luup galerii galeriist Laura kuusk. Häid ideid. Konkreetsemalt sõnastatud tähendab see, et luup kui miniatuurne pind mudel galerii asub väljaspool kapitali ringlust sest ruumi haldamine on võimalik olematute kuludega. See kaudu aga suureneb oluliselt luupi sisuliste võimaluste spekter. Luup võimaldab modelleerida näituse tegemist miniatuurset skaalal. Kuitahes hullumeelne kuratoorne manifest on võimalik, kuivõrd on kõrvaldatud rahastamise probleem maalikunstnikerühmituse tuul. Näitus, mille siinkõneleja luupi kureeris on kaugel sellest, et olla hullumeelne. Küll aga püüab Salupi kui projektiga ühes keeles kõneldes Peeter Krossman ja Rauno Thomas Mossi sõnastust kasutades eemalduda nii professionaalse kui avardatud kunsti mõiste institutsionaalselt fikseeritud piiridest ja käia välja visuaalne manifest, mis võimaldab suhestuda etableerunud kunstikoodidega viisil, mis ilmalupi alternatiivmõõtmest tingitud sõltumatuseta ei oleks võimalik. See näitus oleks lihtsalt liiga kallis, et teda omadest finantsides. Kata aga samas ka liiga kaugel hetke prestiiž teemadest vormidest, et pälvida institutsionaalset katet. Kuivõrd ma usun, Tuuli näitus kõneles enda eest. Samas kui näitust galeriis Secureerides oli üheks minu eesmärgiks luubi. Kui Minnatuur galeriiruumi iseärasuste tasalülitamine siis võrdsuse saavutamiseks ei tule järgnevalt juttu mitte Tuuli näitusest vaid keskendutakse luup galeriile enesele, kelle eest kõneleb galeriist Laura kuusk. Tere, aura. Sina oled luup, galerii galeristi omanik, ma saan aru, et sa lihtsalt leidsid luubi tänavalt tsirka aasta tagasi. Natuke üle aasta tagasi leidsin krinoobli hinnas Prantsusmaale tänavalt, see oli nukumaja ilmselt ennem ja siis alguses ma lihtsalt võtsin ta kaasa, et ma ei teadnud täpselt ka, mis ma temaga teen, aga mul ei olnud eriti palju ruumi ka enda juures ja siis ma hoidsin ja seal ta võttis ruumi, aga tegelikult mul oli just vaja ruumi rohkem ja, ja siis ma sain aru, et see luup annabki mulle seda ruumi. Et ma hakkasin näitasid tegema inimesi, kutsuma sinna esinema ja siis niimoodi salgas. Kas klubil on ka selline, kuidas ma ütlen kuratoorne nagu printsiip või tähendab okei, et kõigepealt sa otsustasid, et sa teed galerii, teed sa sinna lukumajasse, tähendab, kuidas sulle näituse tavaliselt tulevad, kas sa tellid sinna näituseid sisse või, või näitused tulevad nii-öelda ise galerii juurde? No praegu on kahte moodi tulnud, alguses ma kutsusin ja pärast inimesed hakkasid juba ise pakkuma, et siis on olnud nii seda kui teist nii tellimusi kui pakkumisi. Kas sa oled püüdnud hoida seal ka mingit sellist konkreetset? Kas ruubil on oma poliitika? Noh, selles mõttes on, et lub ise juba nagu poliitika. Et see ruum ise on minu meelest nagu selline mingi väide või steitment või kuidas öelda sellise ruumipidamine. Aga nende näituste sisu mõttes minu poliitika on see just, et ma annan nagu vabad käed kunstnikele, et kui nad juba on kutsutud või või kui nad juba olnud ise leidnud luubi üles tulnud, pakkunud oma, näitas sinna, et siis siis edasi nad võivad teha, mida nad tahavad välja arvata, et nad ei võisid hävitada õppi. Aga ütleme, luup kui ruum, et kui sa ütled, et kulub, kui ruum on selline steitment, siis, siis kuidas sa seda steitment ise sõnastaksid? Ma ei tea, kas ma saan seda niimoodi ühe lausega öelda, aga vaata seda, ma pean mõtlema saama. Kutsete valmistamise jupp on kaasaskantav kunsti näitamise ruum mille mõte on selles, et näituse tegemine, isegi kui see näitus toimub kahel galeriilia, kui kunstnikul on kogu galerii kasutada, siis see küsimus ei ole nagu rahasega galerii avalduste täitmises ja kandideerimisest kuhugi, vaid vaid luubisam näitust teha mingite teiste vahenditega, et seal läheb rohkem seda mõttetööd võib-olla vaja, aga mingit sellist bürokraatiat ja materjali nagu palju ei kulu. Sest ma arvan, et tegelikult see, see on nagu petlik, et luban, väike, eks ju, et siis tundub, et seal on tohutult lihtne näitust teha ja võib-olla ka mõned inimesed on sellepärast pakkunud just see tekitab kohe igasuguseid ideid, et alguses tundub, et ja muidugi muidugi ma tahan luubis näitust teha, et see on ju nii lihtne ja teen selle. Ja pärast ma näitan seda. Tegelikult see käibki niimoodi, aga lihtsalt tegelikult seda ruumi on nii palju ja kõik on võimalik, eksju, ja siis ongi, et järsku tuleb nagu mõelda, et kuidas teha midagi sellist, mis ei oleks nagu lihtsalt miniatuurne vaid, mis ka ikkagi oleks osa selle kunstniku töö just nagu väljaspool luupi. Et vot see on ka tegelikult üks osa luubi poliitikas, ma arvan, et aga seda muidugi kunstnikele tegelikult nagu ei ütle. Aga seda iseenesest eeldan, et nad ei teeks luubis, näitas lihtsalt sellepärast, et seal on väike, vaid et nad teeksid ikkagi täie rinnaga näitus, nii nagu nad teeksid ükskõik kus mujal. Ja et see näitus oleks samamoodi osa nende tööst nagu see töö, mis nad teevad väljaspool luubi ennem ja pärast et see ei oleks nagu eraldiseisev ainult luupi mõõtmete tõttu. Et see kogu see mõte ei seisneks ainult selles miniatuursus, kuigi see annab nagu iseenesest mingeid võimalusi juurde mingeid asju läbi mängida nagu mudeli tasandil ikka. Noh, ka ise nagu luubiaks tuuli näitust kureerides siis kõigepealt jah, tema algne idee tuligi tõepoolest sellest, et Luut tundus majanduslikult hallata, tähendab, et seal on võimalik tehase näitus nii-öelda väljas pool kapitali ringlust omadest vahenditest. Ja peab möönma, et, et ka see kujutlus, et see käib lihtsalt okei, tööd on, aga see kõike teostatavaks aed. See tiksus ka tõepoolest väga tugevalt kogu aeg nagu kuklas ja oli tõepoolest lõppkokkuvõttes palju keerulisem, kui kui oleks julgenud endale alguses tunnistada ka puht tehniliselt mitte töötas luubis kunstnikuna vaid näitusetehnik, siis töötundide arvu poolest ei olnud tegelikult oluliselt vähem tööd kui näiteks siin kunstimaja suures saalis. Ajakulu oli ka umbes sama. Tegelikult see mulle väga meeldib klubi juures, et just see ajaline investeering, mida see nõuab, et miks ta nimi on luup ka, et see on mingi kokkuvõtmise hetk, kui mingi keskendumise hetk selline noh, minu jaoks luupa nagu kontsentratsioon väiksemal pinnal sama palju tihedust nagu noh tiheduse ja teostamise, tiheduse ja kõige selle mõttes. Et selles mõttes ta ongi just sa ütled, et see ei ole kulukas. Jah, aga tegelikult see ongi väga luksuslik samas sest ta võtab tegelikult sama palju aega või isegi veel rohkem ja ja väga palju keskendumist, et midagi nii väiksel pinnal nagu suudaks ikkagi näidata, väljendada. Lisaks sellele, et see näituse tegemine on seal Anubis mõnevõrra selline kontsentreeritud ja seal on, seal on ka jälle see, et, et noh, et see on nagu puhtvahend hiliselt nagu teostatav, et kas selle luubi nagu see rahvusvahelisus või mobiilsus, kas see, et galerii lihtsalt reisib lennukiga nii kuidas parasjagu kas see oli ka algusest peale nagu kontseptsioonist sees? Päris algusest peale ei olnud, aga see mõte oli selles, et see on teisaldatav galerii. Ma iseenesest ei mõelnud sellele, et oo, et nüüd nüüd ta hakkab seal seal reisima, aga lihtsalt see tuli asjaga kaasa, et kuna see on kastia noh, esimene näitus küll ei reisinud, see kestis ainult ühe päeva päeva, oli 2009. aasta kaasaegse kunstipäevaga seoses Grenooblis. Nii et toimus ainult selle kaasaegse kunstipäeva jooksul ja oli päris palju külastajaid, aga edasi see oligi näiteks läbi. Igatahes järgmine näitus juba reisis küll mitmes kohas ja edasi muutus see juba ka nagu täiesti asja osaks, et iga kord näitus. No see on peaaegu kohustuslik element, et ta nüüd liigub, kui just ei ole selline näitus, mis on mõeldud nagu ainult ühes kohas tegemiseks. Aga ikkagi ikkagi luubi mõte nagu lubi eelis on selles, et teda saab kaasa võtta ja teisaldada ja teda saab panna lennukis käsipagasisse või siis saata postiga näiteks suures kastis. Aga kuidas sa ütleme, luupi nagu ruumina enese jaoks identifitseerinud või defineerida, et esimese asjana värvisin truubi valgeks, eks ole. Aga mina ei värvinud, sest tegelikult see õde oli ka, et nagu lub teeb ennast ise, et kuskil blogisega ega lubi pressiteadetes või nii edasi, et noh, mina ei ole nagu kuskil seal sees. Ma kutsun inimesi, kes teevad seal, mida ka mina ju ise ei tee mitte midagi värvinud luubi valgeks, vaid esimene inimene, keda ma kutsusin, oli Triin tamm kes omakorda kutsus Stefan, teeb plaani. Ja see oli Stefan lõpuks, kes selle valgeks värvis. Tegelikult ma isegi ei arvanud, et see peaks olema selline valge kuub galerii. Aga see tuli niimoodi, mina ei sekku sinna vahele, nagu et nii kuidas need seinad muutuvad iga kord näiteks sina valisid seinad valgeks värvida ja Väljaste valisite, et oleks täiesti kõik värvikiht maha võetud ja nii edasi, kõik need olid nagu valikut tegelikult, mis selle ruumiga tehakse ka. Üks asi, mis mind ennast tabas, too hetk oma luupi, nagu esimest korda nägin ja mida ma ka siin Tartus maalikunstnikerühmituse tuul ei ole 2010. aasta näituse avamisel nagu kogesin, oli see, et see ruum ka ruumina inspireeris inimesi selles suhtes, et väga paljud näituse avamisele tulnud tulid mulle rääkima sellest, et oi, et kuidas seda kõike saaks edasi arendada ka puht tehniliselt, mida kõike teha. Et kui mina esimest korda luupi ise reaalselt silmast silma nägin, siis minu esimene mõte oli ka tõepoolest see õied on galerii, aga valgustust ei olegi, et küll oleks tore, kui oleks punktvalgustus, et noh, et, et ma võtsin teda ikkagi juba esimesest silmapilgust peale, kui teatavat nagu mudelit nii-öelda päris galeriile või aga samas mul seda ideed nagu enese jaoks mõeldes enese saaks arendada, siis, siis mul oli, oli kogu aeg hirm mitte konfliktis, aga, aga mul oli kogu aeg see küsimus, et huvitav, et mis galerist sellest arr, vaata, ma kuulutan tema ruumi nagu klassikaliseks galeriiks, et kui ma ei võta seda kui sellist eksperimentaalset ruumi vaid ma mingis mõttes nagu võtan truumilt tema ruumilisuse ära muundades ta täiesti klassikaliseks galeriiks, tehes seda nagu väga teadlikult, et noh, et meil on klassikaline galerii, kus on sõna otseses mõttes klassikalise maalikunstinäitus. Et, et mul oli, oli seda tehes kogu aeg see küsimus, et huvitav, et kas ma sellega ka satun mingisugusesse konflikti nagu galerii jänesepoliitikaga. Minu jaoks oli see pigem hämmastava mina olen nagu alati avastan seda, mis luubiga tehakse, et oleme, ahaa, ohoo, et aa niimoodi, sest tavaliselt näituste tegijateni tekib tihtipeale üsna kindel visioon, nagu sulgi tekkis, et milline see just peaksid olema. Ja need visioonid on alati erinevad ja siis minu jaoks on see alati nagu selline uus avastus, et et noh, et, et inimesel on selline kindel visioon sellest, milline see luubi ruum peaks olema. Näiteks teie tegite selle klassikaliseks näituseruumiks valgeks kuubiks ja valgustusega ja maalidega, kõik on väga klassikaline ja minu arust te mängisite selle tohutult puhtalt välja ka, et te läksite tõesti lõpuni, nagu aga näiteks on olnud selliseid näitusi, mis on jällegi võttis jalad nõrgaks täiesti, kui, kui hea näitas, et oli lihtsalt luubi seinaruumi kasutatud nagu paberina või joonistuse pinnaks. Väga see joonistus läks ka üle üle seina äärde ja niimoodi läbi korruste, see oli sümbringorlee ja klotkulbie, näitas, et, et nemad lähenesid jälle puhtalt sellele seinapinnale, mida nad said kasutada nagu, nagu alusena ja ja nad keskendusid hästi sellele, et see oleks miniatuurne pilt, vaid et olekski nagu sellesama päris suuruses. Ma leian, et need need kaks näidet on ka ekstreemselt erinevad, aga samas nad on mõlemad väga puhtalt välja mängitud omas žanris. Ja, ja nad ütlevad ka nagu midagi luupi kui ruumi kohta selles suhtes, et ma käisin ka näituse avamisel luupi tutvustades, viitasin sellele, et, et põhimõtteliselt on tegemist nagu sellise noh, ruumi Scottimisega selles suhtes, et tänaval oli ripakil vaja, eks ole, ja siis nagu mitmel pool on juhtunud, mingid kunstnikud hakkasid seda maja nii-öelda Scottima, eks ole, pool piraatluse korras võeti lihtsalt mingi ruum üle, ta oli tühi maja, nüüd on kunstigalerii, et seda olete juhtunud ja väga paljude nende ruumidega raali näitusepinnad Pärnusse läbi läbijooksva katusega galerii ja Tartus siis kelder, kust vesi tulnud mitte mitte läbi katuse, vaid läbi põranda, eks ole, läbi laskma põrandaga galerii, et mõlemad olid nagu ruumina võrdlemisi ebameeldivad või samamoodi, et pärmivabrik või kaasaegse kunstimuuseum Tallinnas, kus Scotitakse ikkagi tegelikult mingit näitusepinnaks mitte tehtud ruumi ruum sea praegu näitusele alati omad piirangud, aga jah, need tavaliselt mõlemad projektid nagu lahendavad seda ruumi probleem, erinevalt. Ruby puhul see ruum tegelikult tuleb ka see kaudu väga. Et ta, et on miniatuurne või et see ruum hakkab inimestele kõigepealt nagu silma. Nüüd seda näitust tehes, vot see on just see, et kunstnik teeksime ruumi nagu seda, mida ta teeb ka muidu, eks ole, siis ma loodan, et mul tuuli näituse puhul nagu õnnestuseta tõepoolest nii Peeter Krossman kui, kui naasmas, kui, kui nad asju Tsernobai, Mihkel Ilus, kõik nagu töötavad tegelikult sarnases laadis lihtsalt tavaliselt märksa suuremas formaadis. Et see on täiesti selles mõttes nagu noh, tavaline näitus, lihtsalt pind oli selline, siis tehti nii väikesed tööd ka, aga teiselt poolt seda näitust vastuvõtu seal ikka tunda, et inimestele kõigepealt hakkab silma see, et, et noh, et pind on väga väike, see nagu mõjub veidi ja, ja tõepoolest, ütleme nüüd töödates ruumi kui sellises, kus krutitud pinnaga siis antud konkreetse Scottitud pinna põhiline probleem on see, et ta on nii väike ja see on nagu see esimene asi, mis hakkab nagu kiusama sind on ju nagu kui raali, galerii seid ennekõike jalgu, mingit torud ja, ja üldse siukest tehaseruumile loovad ruumi spetsiifikat, mis, mis hakkavad kunsti eksponeerimist mõjutama, siis luubi klubi puhul mõjutab ennekõike see, et päike siis küsimus on see, kuidas see väiksus ületada on ju, et kas nüüd siis kujutades suure joonistusena või siis nagu Tuuli näituse puhul sai püütud siis nagu tasalülitada tuul, kui, kui miniatuurne asi vaid noh, et viisime kõik mõõtkavasse kudenud kujutaksite seda hästi suurena, siis teil oleks päris galerii. Jah, aga minu meelest see väikses ongi, eksju, mõnes mõttes piirav, aga mõnes mõttes just see annabki need võimalused luubile, ta saab reisida ja lisaks sellele inimeste see kuidagi vabastab neid see mõõtkava, et nad tulevad ja ja nad nagu puhkevad naerma või kuidagi nõnda ei ole või kergendustunne, et ah et kas ongi niimoodi võimalik näitus ta, aga see on ju nii lihtne noh, umbes, et meil tekiks selline vabastav tunne, et appi see ongi ju näitas aga et see on nii väike ja, ja see nii lihtne, et ma võiksin seda ise kodus teha ja mulle väga meeldib see, see reaktsioon, mida see tekitab, sest et inimesed saavad aru, et, et tegelikult selleks, et näitust teha või kunsti teha, et selleks ei olegi vaja alati mingisugust institutsiooni või taotlusi ja nii edasi kõike seda, et tegelikult on muid asju vaja hoopis nagu mõelda on vaja ja mõnes mõttes on vajaga võib-olla, et oleks neid inimesi, kellega koos, nagu ma äsja kindlasti on neid inimesi vaja. Tegelikult luup on ka kõik seotud nagu mingi võrgustikuga või noh, praegu ma ei ole teinud mingeid avaliku projektitaotlust või keegi ei ole nagu avalikult pakkunud, vaid ainult inimesed, keda ma tunnen või, või vaat seda näitesse siis, keda ma saan tundma, et tulevad, pakuvad näitust. Kes tahab luuka riigi kohta lähemalt informatsiooni, võib külastada galerii kodulehte aadressil. Loop punkt, plokk spot, punkt com ehk L 10 ood bee punkt blokspot punkt com. Te kuulasite saadet Tartu möliseb luup galerii galeristi, Laura Kuusega vestles Indrek Grigor. Lugupeetud kuulajad, Kunstiministeerium käsitleb Eesti kunstiteadlaste ühingu kokku kutsutud seminaripäeva, mis toimus kumu auditooriumis 29. oktoobril. Olen siia kunstiministeeriumisse palunud Andres Kure, kes oli selle seminaripäev kahjuks kokkupanijatest ja kunstnik ja disainer Margus Tamme ja püüame siis tänases ministeeriumis arutada nii selle Konkreetse seminaripäeva üle kui ka siis laiemalt, et milliseid küsimusi ja seminaripäev või kuidas neid korraldada, milliseid meil vaja on ja mis teemadel neid võiks seal teha. Aga võib-olla kõigepealt alustakski üldisemalt moodustab siis sellise tausta seminaripäevale, et millega Eesti kunstiteadlaste ühing muidu ka tegeleb, et Andres, äkki sa lühidalt räägid. Kunstiteadlaste ühing on selles mõttes sarnane teistele erialaliitudele, et see koondab sarnaste ütleme, huvide ja sarnase professiooniga inimesi. Ja tegelikult eksisteeris kunstnike liidu hõlma all pikka aega ja nüüd ta siis iseseisvust mõnikümmend aastat tagasi, mis oli 90.-te alguses. Nii et kunstiteadlased, siis saavad paar korda aastas selle kunstiteadlaste liidu nimetuse all kokku ja korraldavad tavaliselt konverentsi või kokkusaamisi. Ekskursioone isegi on korraldatud, ma küll ei mäletanud, millal viimati oli, aga. Sest ma just küsin sellepärast, et nooremate kolleegide hulgas on kõlanike teatav segadus, et miks sinna liitu üldse astuda või kuidas liita oma liikmetega, tegeleb. Nojah, see on selles mõttes, kui me vaatame nagu mujal maailmas sarnaseid organisatsioone, siis nad on üsna kitsa, professionaalse suunitlusega, et ütleme kunstiteadlaste ühing Inglismaal või Ameerikas ja nende liikmete arv on tõesti tohutu, sinna sa astud liikmeks ja maksad selle eest kõva raha. Ja siis kõige prestiižsem ürituse nende aasta kongress või aastakonverents, mille käigus siis peamine huvi on siis nii-öelda nendel tööandjatel kokku saada oma tulevaste töötajatega ja Ameerikast ka kunstiteadlaste ühingu konverentsi käigus kollejatesse Šation, selle aasta konverentsi käigus viiakse läbi väga palju tööinternet mõjusid ja raamatumess toimub nii, et see on, see on tegelikult selline kontaktide loomise koht ja oma tulevase tööandjaga kohtumise koht, et, et meil on see asi natuke teistmoodi. Kuidas meil see asi on olnud? Kaks aastat tagasi, kui mina alustasin seal juhatuses, et juhatus valitakse vist iga kolme aasta tagant ümber lisaks saab varsti otsa, aga kaks aastat tagasi, siis me mõtlesime, et teeme sellise konverentsi, kus me kutsume inimesi üles esitama oma ettepanekuid konverentsi ettekannete osas ja teemaks oli Eesti mõisti, teadlase geograafiat, et siis vaadata nii-öelda seda laia diapasooni, millega Eesti kunstiteadus tegeleb. Saatsime selle oma kolleegidele oma omalistis laiali ja saime kaks ettepanekut jätsime selle konverentsi ära, otsustasime teha siis eelmine aasta toimuski see balti riikide konverentsi inglisekeelse ja saime 14 ettekande ettepanekud Leedust, kaks Lätist ja umbes kolm Eestist, nii et see näitab teatavat proportsiooni, et noh, ka riikide suuruse osas, aga aga ka võib-olla sellise intensiivsuse osas, et Leedus on on kaks tugevat suurt keskust, mis tegelevad kunstiajalooga teadusega ja kui see eelmise aastakonverents oli selline, ütleme, Akadeemilisem siis otsustasime, et sel aastal mitte teha balti riikide konverentsi. Muidu olen jälle lätlased ja leedukad, palju aktiivsemad. Jah, ja, ja, ja et võib-olla siis uurida, et milline on see formaat, mis, mis paneb Eesti kunstiteadlasi nagu sõna võtma, sellepärast sai see ette kannetada sellisel kujul, nagu välja mõeldud. Enne kui me liigume veel konkreetsemalt selle seminaripäeva üles ehitanud võsa ja plokkide juurde, siis ma just tahtsingi küsida, et et kui palju selliseid koostöösidemeid on näiteks just analoogidega näiteks Lätis ja Leedus, et kas see selline üks, üks algatus, mis siis väga tormiliselt võeti ühelt poolt vastu, et kas selliseid asju on veel või jah, et kuidas on nagu Eesti kunstiteadlaste ühingus? Lihtsalt need välissuhtlus oli see Läti ja Leeduga tugev nõukogude ajal, siis oli vist kunstikriitikud, kohtusid ka, ma arvan kord aastas vähemalt, aga see jäi soiku ja meie nagu tõdemus oligi, et me kohtume oma Leedu ja Läti kolleegidega kuskil Läänes konverentsidel, aga mitte mitte omavahel. Ja sellest saigi see väljamõeldud, et võiks olla naalse teemapüstitusega konverents. Ja regionaalne on selles mõttes ka võib-olla hea, et me ei pea hakkama üksteisele oma tausta seletama ja me teame üsna hästi või vähemalt aimame. Mis laadi probleemide ees nii kolleegid on, selles mõttes, ma arvan, see eelmise aasta üritus võeti väga hästi vastu eelkõige nagu väliskolleegide poolt, et see oli tõepoolest esimene sedalaadi algatus. Ja ma arvan, et noh ma ei tea, kas nüüd iga kahe aasta tagant, aga, aga me võiks seda kuidagiviisi jätkata, et ma ei tea, kas nüüd eestlased peavad järgmine kord jälle selle korralduse enda kanda võtma, aga. Et selles mõttes on see hea võimalus või üks võimalus selles olukorras kus me oleme nii väikesed kogukonnad, kes tegelevad selliste kitsalt kunstiteaduse probleemidega et mingigi dialoog omavahel püsiks või tekiks, et, et siis on see nagu igati nagu perspektiivne, ma arvan. Aga tulles nüüd selleaastase seminaripäeva juurde, et peale selle, et te tahtsite jõuda, siis konkreetselt nende teemapüstitust, leni, mis paneksid siinse kunstiteadlased sõna võtma ja sõnavõtt, mis sellel päeval tõesti oli kohati see arutelu oleks üsna intensiivseks mõnes plokis. Aga mis eeldustelt või kuidas sa selle kokku panid või kuidas kunstiteadlaste ühingu juhatus? Ma arvan, et siin tuleks täpsustada, et see, see ei ole nagu mingi minu vaimud ei leia. Et kunstiteadlaste ühingu juhatus on, on tõepoolest selline organ, mida siis valitakse demokraatlikul teel ja sellelt tulemus on see, et seal on noh, erinevate elualade, selles mõttes erinevate siis huvialade ja generatsioonide esindajad. Et meil on muuseumi inimesed, kunstiakadeemia inimesed, Enn Lillemets Tartust lasest, Sirje Helme kumu kunstimuuseumist ja Mart Kalm, Krista Kodres, kunstiakadeemiast, Kadi Polliga kadriorust ja Kersti Markus on ühingu esimees. Mõte oli siis tõepoolest, et panna erinevad nii-öelda natuke nagu erinevat, võib-olla põlvkonnad vahel rääkima ja uurima seda, et mis on siis muutunud kunstiteaduses tõepoolest, ka meie tunneme, et midagi on muutunud, see oli ka üks selliseid üleskutselauseid, et uurida, mis on muutunud ja mida inimesed siis arvavad nendest muutustest. Ja, ja millised on need viisid nagu omavahel omavahel suhelda, see oli võib-olla üks nagu selliseid keskseid teemasid. Selle seminaripäeva pealkiri, mida ma varem öelnud, aga oligi kunstikompleks vaidlused asjade seisu üle Jah, see kunstikompleks on otsene parafraas võisti ministeeriumile öeldud, ma mõtlesin seda tükk aega, et kuidas, kuidas seda nagu parafraseerida algne ettepanek oli ka. Et selle koosoleku päeva nimi võiks olla kunstiteadlaste argipäev, aga see tundus mulle natukene liiga igav. See võiks olla ka palju õnne kunsti. Täpselt nii, et selles mõttes on siin seos Minski ministeeriumiga täiesti olemas. Aga ma loeksin ette selle, selle lause, mis on see sissejuhatav ja võib-olla märgistab need teatavad punktid ära, mida püüti kaardistada teooria, buumia, teooria, väsimus, uued institutsioonid, saneeritud, vanad blogid ja sotsiaalvõrgustikud, vaatemängutööstusšedöövrid, kriitika promo vastu, hegemoonia kohandumine, avalikkused ja klannid kunstiteaduses on midagi muutunud. Et räägiks nüüd selle teooria päeva sisust. Siin sai välja hõigatud mitmeid märksõnu, et kuidas siis see teooria päev püüdis nendega suhestuda ja, ja võib-olla sa räägid natuke sellest ülesehitusest blokkide kaudu. Ahjaa, üks neid lähtekohti oligi natukese mitmelt poolt läbi kumanud mure nii-öelda jutumärkides võib olla mure, et, et kõike toimub nii palju, kas kõigele jätkub publikut? Eesti teadlased tegelevad erinevate asjadega üritused. Et natukene nagu vaadata seda asjade seisuga sellest aspektist, et kas tõepoolest noh, ühelt poolt on selline võiks öelda soov nagu omada kontrolli kõige üle, mis kunstiteaduses toimub, mis võib-olla läheb tagasi sellesse Nõukogude perioodi, kus oli üks selline homogeenne avalikus, kus siis sirbi ja vasara veergudel pidas, mina seda omavahel, ma ei tea, kas Leogens kellelegi noorematega või Boris Bernstein või et teatav selline soov omada ikkagi sellist vanamoodi, avalikkust, kus kõik jookseb kuhugi keskmesse kokku ja võib-olla siis minu tees nagu seda välja käies osa neid teemaplokke on see, et, et tegelikult meil puudub selline kese, kuhu me saaksime kõik taandada ja võib-olla see laiem, selline tunnetuslik murrang, et võib-olla meil meil ongi nagu väli, et me kaardistame siis seda metafoor on eksju väga levinud võib-olla isegi ülekasutatud viimasel mingil 15. aastal, aga aga tõepoolest, see, et, et me kaardistame, tähendab seda, et me ei tõmba teda ühte keskmesse kokku, vaid et me näemegi seda mingi laiema väljana ja see oli see eesmärk ja siis need teemad kerkisid üles tegelikult diskussiooni käigus. Juhatuse liikmed pakkusid neid, et mind ennast huvitasid need uued institutsioonid eelkõige, kuidas nad on tekkinud millele vastukaaluks nad on tekkinud ja millist mõju nad omavad vanadele institutsioonidele, ma arvan, et see on väga oluline, muidu ei oleks mõtet nendele üldse vestluspäev või diskussioonipäev algas siis sellise võib-olla traditsioonilise vastandusega, et muuseumiakadeemiad, mida tehakse siis muuseumites ja mida tehakse akadeemiates. Kuidas siis üks on teooria keskne, võib-olla teine pildikeskne nagu lahkasid siis tegelikult muuseumis nii juhid nagu Sirje Helme ja Kadi Polli ja teiselt poolt Kunstiakadeemia professorid nagu Krista Kodres ja Katrin kivima selles mõttes oli see ka väga traditsiooniline väga traditsiooniliste esindajatega, et ma võin aru saada, kui siin oli võib-olla mõnel kriitika, et miks me ei toonud nagu alternatiivseid hääli siia sisse, aga, aga ma arvan, et seda oli võimalus inimestel ka saalis teha või siis need alternatiivsed hääled said äkki kõlama võib-olla päeva teises pooles rohkem, aga paneel, mis mulle endale tegelikult kõige parema mulje jättis, oli vana ja uue kunstipaneel, et mille suhtes meil oli kõige rohkem nagu diskussioone. Et mida sa üldse peab tähendama ja nii edasi, aga, aga kokkuvõttes mulle tundus, et sealt sellise uurija jaoks koormuselt palju huvitavaid asju välja, et ma ei tea, kuidas laiemale publikule, võib-olla see võis jääda natuke kitsaks, aga, aga no ma ei tea, ma arvan, et seal oli palju, nagu selliseid öeldi välja asju, millest pole palju rääkida nagu mida tähendab kaasaegne kunsti, kui kaugele see tagasi läheb ja millised probleemid saavad alguse vanas kunstist, mida me nii-öelda 19. sajandi mõistis? Nimetaksime võib-olla esmapilgul vanaks. Et kogu see moderniseerimise protsess, mis saab 19-l sajandil alguse, kuidas me elame selle järelmõjudes ja ja kuidas, võib-olla kunstis Me maadleme kaudselt ka samad Samal uurijad järelmõju teemadega, uurija, probleem ka et see uurija suhtumine oma sellesse materjali on tegelikult väga paljuski sarnane või ta kohta mingeid sarnaseid probleeme. Et see tuli ka sealt küll välja. Siis oli pealelõunal ajakirjanduse paneel, mis jäi üsna kunsti probleemi keskseks, Eha Komissarovi, Andres trossekvolemiseerisid kunstiajakirjandusest ja võib-olla jäi natuke vajaka sellest, et kuidas siis see uus meediamaailm või ütleme, blogide maailm muudab seda kunstiajakirjandus, kus meil ühelt poolt on tõepoolest ajakiri, mis ilmub kaks korda aastas, mida ei saagi enam ajakirjaks praktiliselt nimetada, et ta võib-olla jälle tagasi vana hea almanahh või siis aasta raamata kahes osas, aga kus siis diskussioon toimub, kus uudised nagu liiguvad ja, ja kus mingi arutelu toimub, et see on võib-olla see huvitav küsimus, võib-olla see raadiosaade on üks koht, kus diskussioon Ja siis viimane paneel oli nendest institutsioonidest, nagu ma juba ütlesin, kus oli siis Airi Trisberg Anders Härm kes esindab siis nii kunstihoonet kui Eesti kaasaegse kunstimuuseumidega, huvitav kooslus ja huvitav positsioon ja siis Martin Rünk kultuuritehasest polümeer, mina ise. Ja toredam oli see tegelikult oli päeva lõpus selline nagu kokku võtta või interventsioon siis virve sarapik Jaak Kangilaski polku siis mõlemad nagu ütlesid välja, mis nende jaoks kõlama jäi, või siis virve sarapik puhul mulle eriti meeldis, et ta tegelikult tõi välja selle, millest ei räägitud. Et millised teemad nii-öelda jäid, et tähelepanuta ja mille suhtes me olime pimedad. Meie, kes me selle päeva kokku panime, mis need olid siis, selles suhtes on Eesti kunstiteadlaste ühing pime. Ta tõi iga selle ploki kohta välja ühe teema, et ta ütles, et miks on kaks, miks on see üles ehitatud sellisele binaarsele mudeli ja võib olla võiksime rääkida näiteks kolmest osast iga ploki puhul. Et, et kui meil on muuseumiakadeemia, siis, siis tegelikult see ei ole universaalne mõiste, vaid et see on ka omamoodi nii-öelda suhestub omakorda näiteks ülikooli ülikooli akadeemia pole üks ja sama ja nii edasi ma ei mäleta, tegelikult kõik on, ma ei oskand peast, loodan, et see on kuskil salvestan salvestatud jahe vere virve, kindlasti kirjutab sellest ka. Aga võib-olla siin ma annaksin sõna Margusele kunstniku ja vaatleja positsioonilt, tegelikult see saalis ei olnud väga palju kunstnikke. Hiljem ma tulen selle küsimusega Andrese juurde, et kellele see nii-öelda suunatud oli, kellele selliseid asju teha, täpsemalt, et aga aga Margus, äkki sinu muljed sellest teemapäevast või teooria päevast seminaripäevast. Tulin ka kohale teiseks pooleks, aga noh, üldiselt on muidugi väga positiivne, et kunstiteadlased teevad ja seda ka välja reklaamivad avalikult. Noh, teisest küljest, eks ta jättis sellise perekonna kokkutuleku mulje või aastakoosoleku mulje, et ma saan aru, et see on teatud professionaalsuse tunnus, et kui eriala inimesed tulevad kokku, siis nad noh, jumala eest räägivad kõigest, aga mitte erialast, räägivad positsioonidest, räägivad rahastamisest ja muudest sellistest spetsialistidele südamelähedastest teemadest. Jana võib-olla diskussiooni tekkimisel, mida ma mõtlesin, on on seesama asi probleemiks, mida sina välja tõid, et noh, tegelikult kõik teavad, mis positsioon, et keegi räägib. Mis tähendab, et meil on tulenevalt meie riigi suurusest kõik institutsioon on üks laias laastus mis tähendab, et kõik on omavahel mingisugustes, hierarhilise suhetes juba enne seda konverentsi noh, kõik kellegi alluvad, õpetajad või õpilased. Ja see mõnevõrra määrab ära selle, kas seal tekib väitlust või mitte või et noh, kes on kuuldav, kes ei ole, et seetõttu oleks tore, kui oleks rohkem erinevatel seisukohtadel ja võrdsetel või vähemalt omavahel võrraldamatutel positsioonidele inimesi. See on ka just see probleem, mille peale ma mõtlesin, et alati on see tõdemus, et me vajame mingit arutelu, toimub harva ebaregulaarselt kaasa selle, et kui inimesed lõpuks kohtuvad, siis neil on nii palju seda mahalaadimist teha, et kuidas jõuda selle mingi sisulise aruteluni, mida siis iseloomustavad just nimelt mingit erinevat positsiooni võtnud ja, ja tõesti, et me jõuaksime mingite sisuliste küsimusteni, et ma olen seal selline perekonna kokkutuleku ühine suguvõsa, kokkutuleku metafoor oli selle päeva kohta päris täpne, et see oli kohati oli väga isiklik ja see läks nii-öelda hoopis teistele radadele, kuivõrd võiks nagu eeldada. Aga samas see, et, et kui sa ütled, et me vajame arutelu, kas siin ei kunagi läbise puudus sellest kunstikriitikast või kunstimeediast, et okei, sirp on olemas, kas kas saaks arutelu võib-olla toimuda, aga aga tõepoolest, et midagi, et kas see pole siis blogindus, ei ole veel nagunii intensiivselt nagu sellesse sisenenud, ma ei tea, artišoki on tihtipeale ka väga kirjeldav, et ta ei ole selline jõuline kriitika hääletoru aga kogu aeg kokku saada, eks ju, siis keegi ei saa osaleda, siis ta tahab seda lindistust, siis keegi kirjutab seda ümber, võib-olla lihtsam on tegelikult kirjutada otse ja siis võtagi avalikkuses sõna, et minu jaoks see näitabki seda, et, et midagi on sealt vahelt puudu ja selles mõttes on huvitav situatsioon. Aga see küsimus just, et miks sa midagi on vahelt puudu, on just see, et lõppkokkuvõttes, et mis, mis on puudu, kas lõpuks jääb puudu kilesta, et selles mõttes me võime alati puudu jääb rahast. Et ka artišoki puhul, et tal on langenud praegu mingi teatav rõhk, mida ta ei saa täita, sellepärast et tegemist on täiesti inimeste, kõigi muude miljoni asja kõrvalt tehtava asjaga ja see, kuidas Ardysox saaks täita, seda on ikkagi teatavad finantsilised vahendid. Lisaks on erinevaid viise, aga kokkuvõttes see kõlab nii lamedalt, et raha on põhjused lõppu, kuid kas see on nagu kirg või see, mida sina kirjeldad, pigem kirg ja ma arvan. Blogi eelis ongi see, et ta on informaalsem kui lehe formaat või veelgi enam ajakirja formaat. Seda kirge saab seal seal tekkida, selles blogis kütta lihtsamalt, et noh, kasvõi mingi kommentaariga sa saad seal oma märgi maha jätta ja keegi teine seda lugeda ja selle üles korjata ja sellele reageerida. Et sellisest asjast ma tunnetan seda, seda tühikut tegelikult kogu aeg. Et kui ma vaatan näiteks kirjandusalaseid blogist, mida on palju rohkem, siis ei ole ka võib-olla väga aktiivselt, aga ikkagi seal on see diskussioon palju elavam Aga minu meelest kunstis üks probleem on ka teatav nagu klannilisuse, et näiteks jällegi võttes oma kogemusest artišoki kommenteerivad teatud inimesed, kes üldse kommenteerivad samamoodi, nagu sellel Päeval käivad kohal teatud inimese kunstiministeeriumil käivad kohal teatud inimesed ja nagu mis on minu jaoks olnud suur mõistatus, on see, kui sa daami üritust välja otseselt mingi nii-öelda segase sõnumiga kodeeritud sõnumiga sihtgrupile. Aga sa tahad teha laiapõhjalist asja, aga lihtsalt inimesed ise klannistuvad selle suhtes nagu minu meelest väga ruttu ära ja selle tahaks nagu kergelt võimatuks sellise mingi selle tühimiku, suhtlus, tühimiku täitmise kuidagi. Inimesena tsineerivane tühimik, mina arvan, et, et see ei peagi olema ju see laiapõhjaline, siin on seesama mure, sellepärast et meil kaob nagu ühtne avalikus käest, et arvan, et inimesed võib-olla tan tunnevadki nagu või paljud tunnevadki ennast turvaliselt selles selles kindlas kogukonnas, kuhu, kuhu, mille taustale nad enda sõnavõtu provotseerivad. See vist ongi probleem, et ka see, et kui see kunstiteadlaste ühing saan aru, et nihing ta tegeleb kunstiteadlastega. Et noh, seetõttu seal kuna positsioonid on teada paigas, siis ongi turvaline, et seal ei ole, ei ole erilist hirmu, et keegi kõrvalt mingi autoriteetne lugupeetud inimene, noh, võib olla ühesõnaga ei ole mõtet kellegi heaks pingutada. Võib-olla, kui õnnestuks kaasata rohkem mitte kunstiteadlasi, aga ma saan aru, et see on vastuoluline kogu selle ürituse baasiga ka ütleme ka, et näiteks alternatiivsetest institutsioonidest, keda siis noh, kohal on ikkagi need institutsioonid, kes suudavad välja panna kunstiteadlase ütleme, non kratta kui selline noh, kõige pikemate traditsioonidega võib-olla kõige jõulisem alternatiivne institutsioon teda ei ole kohal, sellepärast vähemalt formaalne põhjus, ma kujutan ette, on see, et nad ei ole kunstiteadlase taustalt. Ei ole, seal on ju ka mari kutsuda, eks ju, mari kartau, et noh, et, et tema on rattaga seotud, et tegelikult see ei olnud üldse nii, et me rääkisime Raeliga sellest ja kuna Rael ise ära, eks siis ma algselt pöörasin Raili poole teda kutsuda. Lastele. Siis käis läbisen Angrata ka, aga, aga sel hetkel tundus see asi, et ta on just nii vana institutsioon, et. Kultuuritehas on oma mudelil palju vanem kui see, mida Non kratta on teinud. Nojah, mudelilt küll, jah. Aga siin ma mõtlen ka, ütleme esindajatena, et võib-olla nendega koos tekiks kuidagi, võib-olla vihasem väitlus ei oleks selline sõbralik noh, võib olla looritatud polemiseerimine ja yldiselt vastastikune õnne soovimine, et lihtsalt võib-olla nad esineksid piisavalt jõuliselt, et ja noh, oleks ka selline nii-öelda teine oleks päriselt kohal, kes siis sunniks ennast võib-olla kokku võtma ennast noh, ette valmistama ja siis loogilisi argumente esitama, mitte lihtsalt, ütleme ehtima enda kohalolekuga seda auditooriumit. No ma olen selles mõttes nõus, et tegelikult võib-olla kõige huvitavamad diskussioonid sündisid päeva esimesel poolel avatud aga, aga, aga see oli ja need sündisid ka reaalselt tegelikult teemadel, mis jäi ära, mis oli algselt plaanis aga ära selle pärast, et me ei leidnud sellele nagu õiget katet. Tegelikult noh, kõige lihtsamalt öeldes teema, mida me sellisena algselt ei sõnastanud, aga mis kerkis esile, et mis on hea näitus ja ma arvan, et noh, see oleks muidugi väga palju kirgi kütnud ka kunstnike seas, et võib-olla me peame sellise seminaripäeva tegema, mul on tunne sõnastama nii otse, et mis on hea näitus, sest see oli, see oli koht, kus saalis läks tuliseks vaidluseks See oli väga-väga huvitav, aga just see, et kui palju siis nagu mida Margus tõi välja, et tegelikult nii-öelda ei olnud selliseid pooluseid esindatud ja ma saan aru, et see oli ka kohati. Ma väga tahaks kuulda, mis sellise virve sarapik välja toodud puudused, et miks mind vist intrigeeriv seminaripäev oli see, et läks väga laialt ja tegelikult see võiks olla seda okei, seda korraldasid kunstiteadlaste ühing. Aga tegelikult need teemad on nagu põhimõtteliselt selline nagu üldine jooksev kunstielu põhimõtteliselt, et oli väga lai just nimelt. Ma ma olen nõus nagu kõikide kriitikatega, mis ütleb, et see jäi kuidagi nõrgaks ja nii edasi, aga, aga võib-olla nagu mingi mõte oleks tegelikult, et võib-olla see nagu koht, kus nagu edasi minna. Et tõdemus, milleni ma jõudsin, et sirbis umbes aastas ilmuma ilmselt üks kriitiline artikkel, mis sütitab tohutuid diskussioone, aga see on ka kõik, et, et kas võib-olla ei oleks aeg hakata tõepoolest võtma omale eesmärgiks, et oleks nagu diskussioon iga kuu näiteks midagi, mis paneks inimesed rääkima. Või vaadates viimast sirpi, miks peab tulema selline noh, väga sisuline, õigustatud ja, aga samal ajal terav kriitika, miks see, miks see alati tuleb nagu väljastpoolt, kui ma mõtlen viimati sellele Enn Kunila näitusele viimases sirbis, et sa loed ja sa tunned ära, et tegelikult ma olen seda oodanud. Aga miks, eks ju noh, võib-olla ka enesekriitiliselt öeldes, et miks ma ise seda ei ole teinud või miks keegi teine siit meie kogukonnast kunstiteadlaste kogukonnast ei ole seda ette võtnud, et see on nagu huvitav, mis siis probleem, Margus, mida sina arvad? Noh, tõesti, sul on õigus, et kindlasti see on esimene ja noh, see on positiivne, see on igal juhul on positiivne tõsisena mõõdetamatult positiivsem, kui et üldse midagi ei oleks. Võimalik, et see jah, selline väitluskultuur areneb ja noh, tõenäoliselt kui seda saaks toimuda tihedamalt sisse, tuleks kasuks sellepärast et noh kord aastas siis ikkagi tekib selline kokkutuleku tunne, et noh, tõesti aasta on olnud pikk rõõm on kõiki näha. Selle jaoks on jõulupidu, nii nagu huvitav ongi see, et tegelikult see aasta oli võib-olla isegi veel pikem kui üks aastasest, et jällegi üks jaotus võib olla, mida otseselt püüdis, lahvatas esimene paneelmuuseumist, akadeemiast oli see, et Ühelt poolt selline akadeemiline kunstiteadus läheb nagu oma teed ja suhtleb oma selliste nišidega ja ja ütleme, see publik, kes tuli kohale eelmisel aastal selle balti kunstiteadlase konverentsile, oli hoopis teistsugune sellest publikust, kes seekord tuli, ma saan aru, et see on ka igati loomulik, aga tõepoolest, et mingi selline eraldumine või erinevaid seal on, mida, mida varem kunstiteaduses ei olnud noh jällegi taga mingit vana head aega. Kas mina isegi ei ole elanud, eks, aga aga selles mõttes, et see on üks nagu küsimus küll, et akadeemiline kriitika või akadeemiline kunstiteadus on kapseldunud, ta suhtleb teistel väljadel, et ja, ja see on ka normaalne, et üks üks asi, mis võib-olla ka sealt nagu väga selgelt kõlama jäänud, aga, aga mida adresseeriti on see, et kunstiteadus on tegelikult globaalne distsipliin, et mis ei ole selline kitsas rahvuslik tegevus, vaid et me lähtume juba mõistetest, mis on välja töötatud, eksin mujal skulptuuri keskkonnas ja tegelikult see diskussioon on pidevalt laienenud. See paljutsiteeritud Siim selgints ütles ka, et, et see, kui Ladina-Ameerikas keegi kirjutab raamatu, mis on metodoloogiliselt uuenduslik, siis, siis on see oluline ka kunstiteadlasele Eestis. Nii see paraku on, nii et selles mõttes on noh, see suhtlus on nagu mitmel väljal paralleelselt. Mis oli üks asi, mis mulle jäi sellelt seminaripäevalt kuidagi kõrvu või, või tunne ja mis on ka üldisem tunne, on just see, et ei osata midagi peale hakata selle oma algatusega või sellise ise organiseerumisega, et see on pigem vorm, mis jääb kuidagi katmata ja just minu meelest on hästi märgime see, et kui lokka alternatiivsed institutsioonid siis needsamad need konverentsi üritused, et kui me teeme aastaid kunstiministeeriumid ja me teeme põhimõtteliselt samadel teemadel, eks ole, või need käivad nagu ikkagi läbi. Ja siis tundub, et kunstiteadlaste ühing võtab mingid teemad üles ja siis järsku tuleb teatav kaardivägi kohale, kes nagu samade teemade puhul kuskil mujal ei võta jälle sõna, et, et mul on tunne, et kuidagi üldisemalt ka, et see tundub ühelt poolt hästi huvitav kõik see uus just nimelt kirjutamine internetis alternatiivsed institutsioonid ja kõik see, aga mul on tunne, et kus ikkagi nagu kaasatakse, et siis sellega päriselt ei osata midagi peale hakata või selle tegelikult sellest ei räägita või räägitakse ikkagi nagu mingist kaugvaatluse teel. Et see oli huvitav jah, et ma mõtlesin ka, et huvitav, millest see on, et kas see on lihtsalt mingisugusest formaadifetišismist või harjumusest, aga paneelid, mida ma tellin kuulama just sellepärast, et seal ütleme uuest meediast alternatiivsetest institutsioonidest, et ikkagi kuidagi tähelepanu kaaperdasid endale noh, üks ametlik kunstiajakiri, siis noh, selline niivõrd-kuivõrd, alternatiivne omaalgatus mida esindavad sellised ametlikult aktsepteeritud inimesed. See oli jah, huvitav, et kuidagi kuidagi see alternatiivsus olid deklaratiivselt olemas, aga samas reaalses väitluses ta jäi kuidagi. Säärehääl jäi väga vaikseks. No mina arvan, et miks kunstee tuli päevakorda, on just seesama, et tegelikult lisaks ei ole alternatiivsus oluline iseenesest muidugi et see suhe, mis ta omab nagunii-öelda selle suure võimukeskmega ja kuidas ta seda suudab mõjutada, see on oluline, võib olla okei, see ei tulnud välja, aga paratamatult sellepärast kerkivad esile need nii-öelda etableerunud või, või, või siis sellised kesksed nähtused. Et nad siiski omavad teatavat võimu ja tänu sellele ta tõuseb esile või kontsept teemaks ja see on ka ikkagi mingil määral eraldi niisugune harjumuse mõttelaiskus, et sa otsid võimu sealt, kus sa oled harjunud seda nägema. Ja ma ei oska nagu siit koheselt kommenteerida. Teine põhjus oli muidugi ka, et, et kui meil on mõistee nagu toimetaja ühelt poolt, eks ju, tundub nagu õige kaasatada, sellepärast et tegemist on kunstiajakirjandusega, siis teiselt poolt diskussandid võtavad teema üles, sellepärast tegemist on kunstitoimetaja, on võimalus talle nagu esitada oma pretensioone või, või mõtteid, et sind tekivad lihtsalt sellised paratamatud seosed, mida noh, muidugi võib-olla saab orkestreerida niimoodi osavalt, aga alati võib-olla ei saa seda ette ühiselt määratleda. Paariniga noh, lihtsalt selle väitega, et võib-olla mingeid uusi formaate ei osata veel käsitleda, et no ma arvan, et samamoodi saaks artišoki ette heita või arstiks šokile polemiseerida ja noh, mis siin nagu võimukeskustele lähemal on või mis nagu rohkem või vähem mõjutab noh, see on juba selline diskussiooni objekt. Ja, ja mis on Eesti kontekstis üldse selles mõttes alternatiivne või et? Nojah, seda me tõdesime ka, aga jällegi, ja sellest ülesehitusest ma ei saanud marini sellest murest aru, nagu täpselt, kes olid mures selle pärast, et ei kutsuta inimesi, kes tegelevad selle teemaga. Et see esindatus demokraatlikus mõttes esindatus oli olematu või esindatust ei olnud, et võtsid sõna inimesed, kes tegelikult sellega kokku ei puutu. Ja teiselt poolt ma olen saanud, Margus ütles just seda, et on huvitav, kui räägivad inimesed, kes siis tavaliselt sellest ei räägi. Et noh, et keegi väljastpoolt tuleb ja siis ütleb midagi selle teema kohta. Mida mina tahtsin öelda, et konkreetse selle päeva puhul, et mida ka Margusega ilusti sõnastuselt jäi, nagu see nii-öelda alternatiivsus omaalgatus jäi nagu deklaratiivseks, aga just nimelt et tooni raskuskese tegelikult ei olnud seal. Ja mul on tunne, et kogu seda näiteks ka sellist väikest meediat nii-öelda inimestel on kohale jõudnud Eesti kunstimaailmas, et see on oluline ja see järjest rohkem hakkab mõjutama ja nad peavad sellega suhestuma. Aga siis sellega suhestutakse nagu sellise eksootika või teise koha pealt umbes, et tehakse mingeid ettepanekuid emale, et räägi blogidest, aga tegelikult ma ei tegele blogiga, selles on saate šokk, ei ole blogi artišoki, lihtsalt kasutab blogi formaati, sest et meie uuenduslik mõte oli, et me ei taha maksta interneti Iidee poisile ja sellepärast me ei ole blogi tegelikult. Teine, et me oleme kunstikriitika, mis ilmub internetis nagu teatav niuke, aga et ma ei tegele blogiga. Aga olen ainuke, kas sa ei arva, aga kas sa ei arva, et see formaat mõjutab, see mõjutab ikkagi seda, kuidas. Nojaa, aga see mõjutab tegelikult minu üllatuseks seda sõnavõttu rohkem kui sinna sisse nagu kirjutaja poolt on pandud minu meelest, et see vastuvõtt on ülimalt eelarvamuslik ja kirjutised minu meelest ei erine oma enamuse stiililt, mis on sirbis, mis on nagu kunste ees ja nii edasi. Aga see teatav eelarvamus, kuidas seda loetakse, on kõige suurem probleem, millega artes konkreetselt võitlemiseks. Võib-olla jah, kavaldasime ennast sellega alguses üle, noh, üks idee oligi võtta selline hästi ohutu formaatsest, et noh, neid kunstikriitika lehekülgi on siin uue vabariigi ajal näitame, neid on nii mõnedki miskipärast nad ei ole tööle läinud, noh, üks mõte oli see, et äkki see formaat ikkagi tundub inimestele kuidagi elitaarne, vaid noh, kodulehekülg kellelegi oma. Et võtame sellise üleshaibitud ja noh, nii-öelda kõigile avatud vot sellise hästi madalvormilise meedia. Et noh, millal siis selline lävepakk oleks tavalisel lugejal hästi madal. Et noh, võimalik, et me nagu sellest võttest ei arvestanud neid tagajärgi. Minu meelest just see mõte, mille sisevälja käisid, et see kõik võiks jätkuda, et kui me hakkame kokku panema järgmis Kunstiministeeriumit, siis minu meelest võiks teha koostööd ja, ja samamoodi kõik need formaadid, vinnid, vähesed üritused, mis siin üldse skeenel on, et kuidagi mõtestada mingeid väga konkreetseid küsimusi on, minu meelest võiks teha sellel ajal koostööd ja, ja just nimelt, mis on ka alati selline kurb arvamus kogu selle alternatiivse jutumärkides omaalgatuslikus geene suhteliselt tingimata vastandub, millele loomingut nukratta andnud oma tugeva pitseri ja märgistanud kogu selle praktika, nagu paraku ja kahjuks nagu vastanduvana. See ei ole vastanduv igal juhul ja minu meelest võiks nende siis need asjad erinevad maadid teha koostööd ja minu meelest oli väga hea kunstiteadlaste ühing tegi mõnes mõttes sellise üldise üldjooksevad kunstieluga artistava katse. Minu meelest see on väga hea samm nagu väljapoole mingi avatuse poole, ma arvan, et peavad jääma kindlasti ka sellised nii-öelda kunstiteadlaste enda ringile, spetsiifilisemaid probleeme käsitlevad üritused. Aga, aga minu meelest oli väga hea märk, et on selline katse, et keegi tegeleks selle olukorraga ka või nagu nii-öelda suurte küsimustega. Poissi teadlaste ühing ilmselgelt eksju, nagu oli juttu, et see funktsioon, et potentsiaalsele tööandjale oma muskleid näidata, noh seda tuleb nagu ka teha, ma arvan, et selles mõttes on hea, et ta on nagu paralleelselt erinevaid asju ja, ja mina ei arva, et, et nüüd kunstiteadlaste ühing peaks ainult tegelemegi sellise diskussiooni päevadega, et sealt ja samamoodi püüdes nagu sekkuda mingilt oma nagu mätta otsast sellele, aga mina arvan, et see, et üks sõnum oleks see, et rohkem kriitikat ja katsuks nagu seda kuidagi üle üles võtta, uuesti. Vene üleskutsemida saab öelda välja läbi raadioeetri. Et rohkem kriitikat ja rohkem, siis mina ikkagi ütleksin kirge, seal on minu meelest see kriitika, see on mingisugune kütmise teema, mis on, mis on puududega. Praegu ka siis tavakuulaja seisukohalt, et ma arvan, et teemad ei pea olema tingimata üldise dekordistavad, et noh, mingis mõttes ma võib-olla Parema meelega kuulaksin võib-olla mingit spetsiifilist ettekannet, mis mulle tõesti annab informatsiooni, mida mul ei ole, kui kuulen sellist võib-olla kohati väga ette arvatavaks muutuvat diskussiooni. Kui sellega me tõmbame kunstiministeeriumi seekordsed otsad kokku oli osalt selline enesesse vaatav ja samuti ka natuke Mardistav kohtumine, siis Andres Kurg kunstiteadlaste ühingust ja Margus Tamm kunstnik ja disainer, aitäh kuulajatele ja kohtume järgmises ministeeriumis. Kunstiministeerium toimub klassikaraadios neljapäeval kell 21. Kunstiministeerium.