Lugupeetud kuulajad, tere tulemas kunstiministeeriumisse, mille nimi on Maarja mürk. Tänane kunstiministeerium jaguneb kaheks. Esimesel poolajal uurime nähtust nimega artist, kuku luud. Ja teisel poolajal vestleme Reet Varblase ka näitusest isiklik on poliitiline sõnal poliitikal. Aga kõigepealt annaksin sõna Tartu möliseb rubriigile ja Indrek Grigor ile. Palun. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. Eelmise saate täitnud artišoki biennaali kõrval oli teiseks kujutava kunsti suursündmuseks septembrikuises Tartus kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU UT mille korraldasid Y galerii galeriist Kaisa Eiche, Pärnumaa metsades resideeruv vabakutseline kuraator Rael Artel. Selle ürituse staatus ja formaat on üpriski määratlematud. Ajalooliselt on justkui tegemist Emajõelinna viimased viis aastat kummitanud Tartu kunstikuu mantlipärijaks. Rael rõhutab samas tungivalt, et tegemist ei ole kunstikuuga, vaid kaasaegse kunstifestivaliga artist. Kukkunud korraldajate duo tegeles festivali ette valmistades põhjalikult kunsti kuude ajaloo uurimise ja kogemuse analüüsimisega. Selle tulemuseks aga oli paraku järeldus, et kunstikuu tuleb aknast välja visata. Kuid ürituse pearahastaja Tartu linna jaoks on tegemist siiski kunstikuu õigusjärglasega ning ta nimi, artist kukkunud on varem kunstikuu kontekstis kasutusel olnud. Nimelt kandis sama nime viimaseks jäänud 2009. aasta kunstikuu, mille peakorraldajaks oli Kaisa Eiche. Seega mööngem veelkord, et seos on olemas. Ent arvestage, et korraldajate sõnul on sisuliselt tegemist täiesti uue üritusega. Ajaloolise ebamäärasus kõrval torkab silma ka nimelt sisuline peataolek. Kunstikuu oli omal ajal festivalile kohaselt terve kuu väldanud sündmuste maraton. Käesoleva aasta festival aga oli ennekõike trükis nimega artist kukkunud Tartu kaasaegse kunstiskeene subjektiivne uurimus ja lisad. Sealjuures lisad täpsemalt kolm neist Rael artali kureeritud kaasaegse kunstinäitus nähtamatu käe poliitika Y galeriis. Loomemajanduskeskuse korraldatav ja osaliselt Kiwa kureeritud Tartu noore kunsti näitus-oksjon, vali vitamiin ja Erkki Luugi karismal baseeruv rahvusvaheline konverents. Teaduslik konverents 2010 moodustavad ka festivali sündmuste kalendri Y-galeriinäitus nähtamatu käe poliitika, mille kureeris Rael Artel on festivali põhiosa ehk trükisega tõepoolest orgaaniliselt seotud. Tsiteerin näituse saatetekstist. Kui projektiga kaasnev trükis Tartu kaasaegse kunstiskeene subjektiivne uurimus, kaardistada positsioone ja liikumisi, visioone ja struktuure. Tartus kui konkreetses aegruumipunktis siis selle uurimuse ühe lisa moodustava näituse suhe teemaga on veidi laiem. Eesmärgiks on vaadelda ja analüüsida sotsiaalmajanduslikku olukorda, mis on kaasaegse kultuuriproduktsiooni vältimatuks taustsüsteemiks uutele teadmise kildudele ja tunnetus nüanssidele. Teedrajav töö on ära tehtud kaasaegse kunsti vahenditega ning uurimusrühma moodustab valik Euroopas tegutsevaid ja ümbritsevasse ühiskonda teravalt suhtuvaid kunstnike tsitaadi lõpp. Mis siis veel kord. Näitus on festivalikeskse teosega trükisega väga tugevalt seotud. Teised kaks festivali kavasse arvatud lisa ehk sündmust mõjuvad aga paratamatult kentsakad loomemajanduskeskuse korraldatav noore kunsti oksjon omaks justkui tugevat potentsiaali festivalikeskse teemaga ehk kaasaegse kunstiproduktsiooni küsimustega haakumiseks. Seda esmalt läbima loomemajanduskeskuse enese, mille ülesandeks on kunstiturunduse edendamine mille konkreetseks ja kompaktseks näiteks see kolmandat korda toimuv oksjon kaun. Kuid paraku ei suhestu selle korraldajad festivaliga muul viisil kui läbi oktsioni äramärkimise festivali kalendris. Festivali korraldajad Omalt poolt ignoreerisid sedagi fakti ja kuulutasid festivali artist kukkunud lõppenuks juba teisel oktoobril. Teaduslikku konverentsi rahvusvahelise konverentsi lõppu sõnadega. Samal päeval ja kellaajal lõppes ka näitus Y galeriis. Asjaolu, et oksjoni näitus jäi endiselt avatuks ja oksjoniaega veel pea nädal, unustati lihtsalt ära. Kuid lausa hämmelduma sunnib asjaolu, et festivali osana ei maini oksjonit ära ka selle kuraator Kiwa kelle ülevaade ja kommentaar artist kukkunutist 30. septembri sirbis keskendub ennekõike festivali trükisele mainides lõpetusena siiski ära ka festivali ülejäänud programmi. Ma tsiteerin, trükise kõrval on seekordse festivali kaheks, ülejäänud samuti loome ja ühiskondlike struktuuride seosele keskenduks tähtsündmuseks juba kolmandat korda toimuv teaduskonverentsi vormi. Saatuslik kaaperdus. Erkki Luugi organiseeritud rahvusvaheline konverents teisel oktoobril Tartu Ülikooli raamatukogus ning Rael Artel kureeritud näitus nähtamatu käe poliitika Y galeriis. Tsitaadi lõpp. Minu arust aga ei haakunud festivali põhiprogrammi probleemistikuga ka teaduslik konverents. Rahvusvaheline konverents Kaisa Eiche näol oli see küll korraldajate poolest festivaliga lõimunud, kuid midagi sisulist teineteisele ei pakutud. Need kaks lisaoksjonikonverents seletavad ilmselt kunstikuu jäänukitena, mida ei õnnestunud aknast välja heita. Seda sealjuures ka otseses mõttes teaduslik konverents. Rahvusvaheline konverents 2009 toimus samuti kunstikuu raames. Jääb mulje, et ilmselt mingil festivali ettevalmistamise etapil kuskil keegi nõudis või keegi lubas, et ettevõtmisel saab olema sündmuste kava. Et kui on festival, peab olema kava ja sündmused või vähemalt üritada. Kokkuvõttes sai linn loomemajanduskeskuse oksjoniprojektile tähelepanuteaduslikku konverentsi vedada. Eelmises kunstiministeeriumi saates tutvustatud Expy seltskond sai oma üritusele rahad ja ma arvan, et kõigile sai väga piltlikult selgeks, miks festivalile on vaja kuraatorit. Kadunukese kunstikuu sisuks ja eesmärgiks ei olnud terviklik sündmus, vaid lühikesele ajavahemikule koondatud erinevate tegijate erinevad üritused, mida ühendas ennekõike festivali kava festivali põhinenud ühtsel sisul vaid ühtsel turundusel. Selle mudeli alusel toimivad tartus võrdlemisi edukalt näiteks üliõpilaste kevadpäevad eklektika ja Prima Vista. Kuid põhjusel mine analüüsimiseks, mul kompetents puudub see mudel kunstikuu puhul tööle ei hakanud. Artist kukkunud, üritab tutvustada natuke teistsugust lähenemist, sündmusi on vähem, et need on tugevalt tsentraalselt kureeritud eesmärgiga moodustada ühtne tervik. Niisiis, kuivõrd noore kunsti oksjon ja konverents on festivali kavas justkui võõrkehad ning näituse ja trükise vahel valides kaldub raadioeetris kaalukauss trükise poole sest raadio paraku pilti näita. Keskendun järgnevalt põgusalt festivali ametlikule põhisündmusele. Kaisa Eiche ja Rael artali koostatud brošüürile artist kukkunud kaasaegse kunstiskeene subjektiivne uurimus. Jälisad. Trükise maht on 74 lehekülge pluss lisad kokku tsirka 100 lehekülge. Igati soliidne. See sisaldab autorite manifesti ja seisukohavõtte ning 25-lt kultuuriga seotud inimeselt tellitud kommentaare etteantud tüüpküsimustele. Veel on antud ülevaade Tartus ilmunud kunstiväljaannetest ning ajaloo rubriigina loetletud varasemad kunstikuud ja nende retseptsioon. Lõpetuseks toimib raamat ka festivali näituse nähtamatu käe poliitika kataloogi. Üldisema taustana tutvustatakse teiste, samuti perifeersete linnade kogemust festivalide korraldamisel ja teooriarubriigi täidab Aleksei bensiini intervjuu Paulo virnuga. Kogumikku avad Rael artali ja Kaisa Eiche intro, mille sisulisi seisukohti ma siinkohal otseselt refereerima. Ka latentselt on need juba eelnevas jutus ära märgitud ja tulevad ka allpool taas jutuks. Küll aga püüan tegijate introst leida vastuse küsimusele, miks nad seda teevad. Võtkem teki ääre kergitamiseks näiteks järgmine kaisa yhele kuuluv tsitaat. Ma tsiteerin. Ideaalis võiks sellest festivalist saada pidev protsess, mis ühendab gruppi yks mõtlejate, kunstnike, kuraatorite, filosoofide, kirjanike, kriitikute töö hästi korraldatud paktseks, intensiivseks, sisukaks tervikuks selles ajaperioodis, kus Tartusse sõidavad huviga inimesed Pärnust, Tallinnast, Riiast, Helsingist ja kust iganes tsitaadile. Idee on lihtne, korraldame Tartusse sündmuse, mis oleks piisavalt kaalukas, et meelitaks siia rahvusvahelise seltskonna. Aga miks sel lihtsal põhjusel, et igav on, inimene peab midagi tegema ja vabakutselisena tuleb see töö endale tihtipeale ise välja mõelda. Ettevõtlikkus on hetkel kuulutatud riigi ametlikuks tööhõivepoliitikaks. Meenub kohe institutsionaalse ametniku arutelu sisuga, et kui tahta edasi liikuda, siis on vaid kaks võimalust. Kas Eestist lahkuda või siis luua Tartusse uus rahvusvahelist kaalu omav keskus ehk tuua maailm endale koju. Rael artali ja Kaisa Eiche plaan. Seda viimast just väljendab. Pragmaatiline mõte selle taga on väga lihtne. Enamus suuremaid keskusi Euroopas omavad mingil määral välja kujunenud kaasaegse kunstistruktuure. Väiksemad keskused aga on igal pool ühesugused. Nii et Tartu ei ole laias laastus parem ega halvem kui mis tahes muu Euroopa väikelinn. Nii soovitus Markus Kasemaafestivali raames toimunud ümarlaual, et kui linn ei ole festivalist huvitatud, siis võiks Tartu kaasaegse kunsti festivali korraldada ju hoopis kuskil mujal näiteks mõnes Serbia väikelinnas. Miks aga ikkagi eelistada väikelinna on puhtalt ärimudelivaliku küsimus? Siin puudub konkurents. Tsiteerides veel korra, Kaisaised küsimus on, kuidas lülituda ära lõigatud provintsilinna positsioonilt toimivatesse globaalsetesse põrgustikesse. Vastuse leidmine sellele küsimusele on trükis ametlikult artikuleeritud eesmärgiks. Võib-olla veelgi olulisem, kuigi varjatud eesmärk on Kaisa ise poolt viidatud grupi yks inimeste mobiliseerimine. Nii on trükise olulisim osa kultuuriväljaga seotud 25 inimese kommentaarid tüüpküsimustele Tartu kultuurielu-olukorraga probleemide ja väljavaadete kohta. Sellega pandi inimesed end antud teemal väljendama ning asetati vastajad neile enestele suuresti märkamatult diskussiooni. Trükisele kaastööd teinud autoriteetsete kultuuriväljaga seotud inimeste kommentaaridest joonistub väga konkreetse punktina välja tõdemus, et Tartu on eneseküllane. Kogumikku läbivaks probleemiks on küsimus koostöö järele, kuid mitte küsimus konkurentsist. Ainus, kes viitab reaalsele konkurentsisituatsioonile on Esta Tatrik, kes analüüsib loomemajanduslikke. Väike Te võtate konkurentsivõimet või võimetust võrreldes suurprojektidega mis osaliselt tingitud ka riigipoolsetest juriidilistest möödalaskmisest. Kujutava kunsti kontekstis räägitakse samas ennekõike laiskusest. Nii näiteks vastab kunstnik partonoomi hor küsimusele, millist kunsti festivali Tartus teha? Fraasiga eks ikka sellist, mis motiveerib Tartu tegijaid, kes muidu Zavoodis ja näituste avamisel joovad. Kiva viitab üleüldisele laiskus atmosfäärile, mille põhjusteks loetleb ta ma tsiteerin. Kodanlik konformism, klassikuuluvus, meedia poolt primitiviseeritud maailmapilt, haridusliku tausta puudumine, kunsti üleüldine madal reiting, suhtlusplatvormide puudumine, ajude ja aktivistide äravool või eraldumine akadeemilisse sfääri kultuuri või kunsti produtseerimiseks on tartu sinnani hea, kui produktid on ekspordiks. Tsitaadi lõpp. Võtaksin arutluse kokku tõdemusega, et nii veider, kui see ka tundub, on probleem selles, et kunstiväljal, sealjuures ka näiteks kunstikriitikaväljal puudub konkurents. Nii näiteks õhkab müürilehe toimetaja Helen Tammemäe. Ma tsiteerin. Loodan näha ka seda päeva, millal oleks võimalik Tartu näitusele tellida kriitikalt väljastpoolt tsitaadi lõpp. Galeristi ja kuraatorina võiksin lisada, et oleks tore, kui saaks tellida vähemalt Tartustki enesesse suletuse ümber keeleka diskussioon teemal Tallinn versus start mille raames võtavad sõna Anders Härm, Raivo kilo mees ja siinkõneleja Indrek Grigor. Oma kommentaaris sõnastasin kolm teesi, mis kõik seletavad Tallinn Tartu opositsiooni just läbi Tartu tugeva oma ja kohamütoloogia. Nii et kuigi esmapilgul võiks ju väita, et Tallinn versus Tartu kemplemises ilmneb ootamatul kombel konkurentsisituatsioon, mille puudumist Tartu põhiliseks probleemiks nimetatud sai siis lähemal vaatlusel selgub paraku, et opositsioon välisega Tartu ksenofoobset suletust. Konkurentsi puudumine kunstiväljal on seda imelikum, et nagu kogumikus erinevate autorite poolt korduvalt viidatakse, on linnas kunstiharidus väga laiapõhjaline ja kõrgel tasemel. Nii näiteks loetleb fotoajakirjad siis toimetaja ja Tartu kultuuriosakonna ametnik Ahto külvet. Ma tsiteerin. Tartus pakutakse kunstiõpet kõigil tasemetel alates viie aastastest Tartu lastekunstikoolis kutseharidus Tartu kunstikoolis, rakenduskõrgharidus, Tartu kõrgemas kunstikoolis kuni akadeemilise kõrghariduseni Tartu Ülikooli, kultuuriteaduste ja kunstide Instituudi kunstide osakonnas. See omakorda tähendab publiku huvipuudust ei tohiks rahvusvahelisel kaasaegse kunstifestivalil Tartus olla. Tsitaadi lõpp. Tootlikkus on justkui ülisuur, aga ometi on põhjust kurta puudust nii asjaosalistest kui publikust. See tuleneb väga lihtsast asjaolust, puudub kapital, millele need massid saaksid konkureerida. Ja ma ei räägi siin rahast. Nagu kõlas üleval Kiva kommentaaris, väärtustatakse kunsti ühiskonnas üldiselt väga madalalt. Suisa vandenõu. Teoreetilised skeemid kumavad Tartu lastekunstikooli galeristi Margus kiisi sõnavõtust. Ma tsiteerin. Praegune Eesti peavoolu poliitika on suunatud väike kodanlikule rahvuslik-konservatiivsele maitsele ja kaasaegne kunst on sel puhul väga hea objekt demoniseerimiseks. Tõsi, viimasel ajal eriti peale jamasid vabadussõja sambaga on poliitikud ja peavoolu meedia valinud veel efektiivsema tee eiramise äraunustamise. Peavoolumeediat huvitavad kaks asja, mastaabid ja raha. Kunstiüritused on sageli tillukesed, neid ei reklaamita ja nadi kogu rahvamasse. Tsitaadi lõpp. Kunstiväljal puudub nii reaalne kui sümboolne kapital. Tartu omamütoloogiat põhinevas ksenofoobia suletud kultuurimullis. See asjaolu lihtsalt võimendub ning selle tagajärjel on kujunenud veider vaakum, rikk keskkond, kus ülisuure lokaalse tootlikkuse on kõik justkui olemas. Aga kuivõrd puudub olgu siis raha või sümboolse kapitali ära juurte vool, siis ei ole midagi, mida püüda või mille nimel pingutada. Selle väite selgituseks võib võtta taas näite Kivalt, kes põhjendatult solvununa asjaolust, et tema kureeritud näitus tekstist masinani, kuhu tal õnnestus meelitada ka rahvusvahelisi tippkunstnikke ei leidnud äramärkimist. Linna aasta kultuuritegude hulgas nendib ma tsiteerin. Järelduseks saab vaid olla, et kuna linnavalitsus eelistab populistlikku kultuuristiilis sport, laulupeod, käsitöölaadad, siis edaspidi ei viitsigi pärleid sigade ette visata. Tsitaadi lõpp. Ehk kui ei ole millegi nimel pingutada, siis milleks pingutada? Te kuulasite saadet Tartu möliseb kuulmiseni. Kunstiministeeriumis on nüüd külas Kaisa ise Tartule stuudiost ja räägime siis otse värskelt lõppenud või lõppemas sündmusest nimega dist kukku nuut. Tere, tere. Kaisa kõigepealt seda, mida sa mõistad kaasaegse kunsti festivali all ja kas artist peaks edaspidi olema temaatiline festival, sisuline festival, sest et minul endal tekkis küsimus just nende kahe mõiste määratlemisega kaasaegne kunstifestival et nende teatav laiali valguvus ja palju lubavusi ühelt poolt kaasaegne kunst kui kriitiline praktika maramile toeta pigem rõhunud on mõningases konfliktis selle festivali sõnaga, mis peaks olema selline kõikelubav ja laialivalguv, et kuidas sa neid enda jaoks määratlejad. No üks asi on, kuidas mina seda endale määratlan? Jah, see on tõepoolest üldistus, sõnapaaridest, kaasaegne kunst ja festival. Ja antud juhul siis neid ühendav taustsüsteem on Tartu. Kui ma toon kaks näidet, et kaasaegne kunst Tartus ja festival Tartus lahutan selliselt, et sisse toob sellise rõhuasetuse või erinevuse sisse. Aga oleneb nüüd, kuhu kuulaja asetada omakorda et mõnel on festival, selline laialivalguv, mõnele kaasaegne kunst paljulubav, mõnele mitte, ja nii edasi. Nii et igaüks saab enda pea, sisened, oma ootused siis defineerida. Ma ise arvan, et artist võiks nende selle aastate jooksul või ehk siis selle protsessi enda käigus muutuda ja teiseneda ja tema ülesandeks oleks pakkuda kogemusi ja selle läbi ka muutusi, et kuidas soovite. Aga jah, nii festivali kuraator Rael Artel kui mina projektijuhina oleme ühel nõul selles osas, et, et hoolitseme nii sisu kui temaatika valiku eest. Ise mis mulle tegelikult selle vana Tartu kunstikuu juures meeldis, iseenesest oli selle paljusus, et ühe kuu jooksul tõesti intensiivselt püüdsid korraldada üritusi ja, ja tihedamalt nähtaval olla siis absoluutselt kõikvõimalikud tartus tegutsevad kunsti praktikaid, seda nii väga eksperimentaalselt tõst ja väga kaasaegse kunsti sellest uuemast suunast kui ka täiesti loo majanduse ja muude valdkondadega või muude kalletega need initsiatiivid. Ja kui ma seekord vaatasin teie programmi, mis koosnes üsna vähestest sellistest sündmustest siis ka selleaastane teatav programmiline hõredus oli kontseptuaalne või juhuslik või, või milles sellised üritused sõelale jätsid. Marin, sa vist oled ise ka, on ju kunstikuul osalenud, mõnel üritusel käinud ja et sinu kirjeldatud viisil on Tartu kunstnikud tõepoolest viis-kuus aastat niiviisi tehtud ja seda siis tartus olevat võimaluste ja võimaluste piires. Aga nii kahju kui see ka ei ole, sinul on võib-olla kahju, aga kõikidel teistel korraldajat, nendel, kes on ka sellega seotud olnud siiski suhteliselt justkui ühest suust öeldakse, et niiviisi enam edasi teha ei saa, ei ole mõtet ja see, kui esimene küsimus oligi seotud sõnaga festival ja selle defineerimisega siis tegelikult noh, üks konflikt koorubki sealt, et hästi erinevaid interpreteeringuid sellele sõnale erinevatelt osapooltelt, et festival justkui laadakultuur või festival kõigile midagi seenenäitus, pildi, näitus, festival kui kuraatoriprojekt, mida nüüd ka draama kasutas ja seda niiviisi uhkemalt ja või noh, spetsiaalselt välja reklaamis. Aga ma arvan, et kontseptuaalne läbi mõeldes on eesmärk küll ja ilusti välja fokusseeritud detailid, et selleaastane festival lisaks sai tehtud ka poole väiksema eelarvega. Et võib-olla sellepärast, et saab nii ja naa, et saaks öelda, on ju, et oleks rohkem raha, paneks ka seenenäituse kinni, aga samas ei tahaks ka nii-öelda. Aga mille järgi need. Kütused, mis, mis osad on toimunud kunstikuu raames varem ja sellega haakuvalt. Kuidas te, jah, jätsite sõelale need üritused praegu nii näitusetrükis ja need on nagu arusaadavamad osa taga ka oksjon? See teaduslik Pirformatiivne konverents, kuidas selline valik sellel aastal? No laias laastus sai nii paika pandud kondikava et, et oleks kuraatori näitus või sellel aastal on nagu selles mõttes halb näide, et pean rääkima siis tulevikukondi kõvasti sellest aastast, kuidas sa teostad sai. Et on nii-öelda tuntud kaasaegse kunsti klassiku näitus, võib-olla siis sellel korrald, Phil Collinsi video The World fontlisse on Ateena keskuses kuraatori näitus, mida kureeris Rael ise sellel aastal ja mõtlesime, et võiks olla performad Aktiivsete kunstide plokk, et kuna tartus vaiksel kujul sellega siiski tegeletakse. Et see konverents siis, kui performatiivne üritus ja oksjoniga on selline lugu, et, et see on selline verivärske ideed, kus ja kuna ma olin kohe seal alguse juures koos Kivaga ja Indrekuga ja me oleme seda arutanud koosloomemajanduskeskuse inimestega ka, et ta siiski ei püsi jalul iseseisvalt veel, et tal on vaja selliseid katuseid või raami ümber ehitada ja seekord siis saigi nii et oksjoni näitus on festivali raames. Oksjon ise on ettevõtlusnädala raames päris märg. Kihiline katus, andmeid aga selle aasta artist teemaks nii-öelda on siis tartus, olemasoleva skeene subjektiivne kaardistus, nagu te määratlete kogu seda trükis pealkirja ja siis lisad, sellele tundub mulle väga ambitsioonikas projekt, kaardistada olemasolev, määratleda kontekst, leida vajadused, potentsiaal ja nii edasi, et tegelikult oleks peaaegu piisav teemapüstitus, et jäädagi sellele keskenduma. Lähiaastatest meenub näitena näiteks Moostes Moksi korraldatud kunsti sümpoosion bosovhoos, mis tegeleski aasta-aastalt ühe kohaliku skeene kaardistamisega ja sellele uute tõlgenduste otsimisega. Aga teil on selline suur ambitsioonikas kaardistamis projekt, ainult sissejuhatus. Jah, et ega ei olegi aeg veel kokku töid teha, ma arvan, ja seda me oleme rääkinud ja rääkimas ka teiste korraldajate rahastajatega, et nendest on välja öeldud nagu soovid või oletused ja nendest riski rääkida nelja-viie aasta pärast. Ahaa, millest me seni räägime, mida ma olen tähele pannud, et see trükis ja siis nagu muust ei räägitudki, kui sellest sisust seoses selle festivaliga on tellitud ja juba olen näinud oma silmaga kolme nelja tekstiosad, vist on ka ilmunud juba Kivama sirbis ja Bergi oma Tartu Postimehes tuleb paar veel ja nad tegelikult räägivad kõik ühest ja samast asjast. See on seesama Tartu, see siine skeene, et ei räägitegi nii palju programmist, aga sest tahtsitegi praegu ja ma olen küll väga rahul. Aga mis on need nii trükisest kui nendest artiklitest ja teie isiklikust uurimusest Sisveegaardistuses selgunud, et millised on tarvete tugevused kompleksid ja ma saan aru, kontsepti järgi on Tartu ükskõik milline väike linn kuskil nii-öelda suurema kunstimaailma provintsis ja miks ei võiks siis toimuda kaasaegse kunstifestival näiteks Tartus, aga siiski, mis teile on selgunud ja miks siis just Tartu ikkagi? Siin on jälle nii raske üldistada, et tüüpiline on, on ju see, et elad siis ükskõik, kus sa elad, õpid, ükskõik, mida sa õpid aga ikkagi saad nagu kaaslastega kokku ja mõtted teeks midagi ägedat. Ja, või on, või mida mida teha, et oleks äge või, ja siis nagu kui on viitsimist, siis mõeldakse edasi nagu missid täpsemalt ja kus. Aga mulle tundub, et seltskonnad siin on väga tundlikud ja intuitiivsed. Neid on raske organiseerida. Mul on selline tunne, näiteks, et kui on selline ambitsioon, et tuleb rahvusvahelise kaliibriga kuraator ja siis ta lihtsalt ehmatab oma asjalikkuses nagu papp, pia siinsed inimesed ära, aga kes kannatab välja ja kes mitte, et selles ongi selline indikaator valmisolekuks. Samas mulle tundub, et Tartu on nagu igavest teismeliste Lynne, et siia tullakse või jäädakse, tähendab pigem siis, kui tahad olla veidi kauem noor. Igavene üliõpilane. Saan aru, et selle artisti edasist profiili veksis kirjeldada igavesti noor ja äge aga ma tahaksin küsida, et mis siis nüüd edasi saab või milliseks siis artist kujuneb? Peale selle, et ta on selline popikas, on raske öelda, eelarve ongi vaatamata projektid on esitatud, eelarve kinnitatakse, siis kinnitatakse ka esinejad, et see kõik tajub nagu step by step. Praegu ongi väga raske situatsioon, et mu suu peab olema selle koha pealt lukus. Sellised on kokkulepped, aga Me proovime ikkagi laiendada seda korraldus seltskonda ja omalt poolt ikka teha kõik, et tuleks äge. See kõlab väga, ühelt poolt loomulikult paljulubavalt, siis kellele meile ei meeldiks ägedad kaasaegse kunsti festivali eriti rahvusvahelised. Aga teiselt poolt kõlab ka väga ähmaselt, aga tundub, et ma ei suuda välja. Pressida kahjuks mitte midagi konkreetsemalt, aga kui sa küsid, et miks Tartus, siis mina olen Tartus ja ei ma ei tea tõesti, miks teistes Eesti väikelinnades neid asju ei tehta. Ma olen kuulnud Valga kunstikuust, kusjuures. Ei saa jätta mainimata siinkohal Pärnu väga aktiivset tegevust mõningad aastad tagasi seoses Nongrabja tiheda lainega et tegelikult neid on toimunud küll, aga võib-olla siis rääkides asjadest, millest saab rääkida just see koostöö pool ja tahtsin tausta mõttes küsida, et kuidas üldse algas koos rajal artaliga teil, sest et Tartu kunstikuud, mis oli siis juba oma nime ära hakkinud, artistiks korraldasid 2009, sina üksi, kuidas siis nüüd platvorm? On laienenud ikka teed asju nagu oma nii-öelda võimaluste või haarde piires, onju, et 2009 keskendusin sellele kohalikule noorteseltskonnale või kes on siit välja kasvanud, räägid, nagu sa oleksid ise palju palju vanem või teine ei möödunud põlv, käin ma ise kaasa arvatud ju? Ei no kui mõelda, et kes olid osalenud kunstnikud või kes olid nii-öelda kambas, et need olid kõik needsamad inimesed, keskendusin nagu kohaliku skeene tundmaõppimisele ise. Rallile tegin ettepaneku, mina sellepärast, et kuna huvi on ju Tartu siseselt on selline, nagu ma ütlesin, et nii edasi teha ei saa ja teised nagu omavad sama arvamust, siis tuleb leida inimesi, kes on huvitatud ja kellel on ambitsioon. Ja kuna mul olid railiga varasemaid töökoostöö kogemusi, siis teda tundus kuidagi nii loogiline valik oma selle suure kontaktide pagasiga ja. Kas teil on omavahel välja kujunenud ka mingid rollid, et sa mainisid, et sina oled rohkem projektijuht ja rajal on kuraator või te teete kuidagi koos seda sisu ikkagi järgmistel viiel aastal, mis välja käidud? Eks me ei juhisetaja nagu kinniselt, et sina tegeled oma asjadega, mina tegelen oma asjadega, et me ikkagi suhtlema avatult, omavahel, ka iga võimaliku küsimuse korral konsulteerime nii omavahel kui erinevate osapooltega, keda see puudutab. Või noh, see on jagatud niiviisi tema ja maailm, mina ja Tartu ja kellele jääb universum. See ei ole märgisüsteemis mitte selles. Sest mulle tundus Sel aastal, et see jaa, see siis tunne ongi põhjendatud ei omavahelise nagu kerge jaotamisega, et see oli väga raekäekiri, samamoodi selleaastane artist, et just mida me oleme näinud nii tema tehtud suuremate ürituste nagu noorte kunstnikega biennaal puhul ja kaasaegset rahvuslust uuriva sarja raames kõigepealt kuulutatakse välja avalik ettevalmistusfaas, tuuakse tööprotsess nii-öelda köögilaua tagant ja kalevi alt välja ja alles siis hakatakse edasi tegutsema, et see on iseenesest väga tervitatav praktika. Ära elan patendeerinud isegi termini Pablik reparation. Et kas edaspidi te kutsute veel teisi kuraatoreid peale teie tegutsema müüjate peamiselt sisu osas kahekesi. Ma pean oluliseks, et siin on vajalik jälle eristada, et kuhu nurka sa kuule või publiku paigutad, et kui inimene tuleb näitusele on ju siis ta on pigem ise valib positsiooni, et kui ta on nii-öelda selline skeenesse orgunni pool, mingisugune teine kuraator nii-öelda, et siis ta võib-olla läheb, toome näite. Michael Jacksoni kontsert on ju, et produtsent muusikaprodutsent läheb teise produtsendi korraldatud Maicel Seksani kontserdile, siis ta võib-olla paneb tähele mingeid nüansse, aga kui inimene astub lihtsalt näitusele nii-öelda tänavalt sisse, siis ta leiab ikka selle oma või suhestub kasujanud mõne tööga. Kuraatori käekiri ei ole mitte määrav, aga miks ma olen seal nii pikalt? Sissejuhatuse tegi, on see, et jah, tal on küll väga selgepiiriline ja eristatav käekiri, aga samas ei oskagi kas ette heita või nagu seda esile tõsta, et keda on nagu panna kõrvale niisama selge piirilise käekirjaga Eestis kuraatorite seas. Aga ei, siiski tuleb väliskuraatorinäitus ja on oma suulise nõusoleku esialgu andnud. Üks Berliinis tegutsev vabakutseline tegelane, kes Berliinist tulevad, on muidugi kahtlemata ägedad, temale jäi valik sellepärast, sest et ta oli eriti sõbralik tüüp. Et Tartu kohe ära ehmataks. Aadee hoiataja nullutatustada Tartud nagu, või suhtute temasse väga pehmelt nagu raeütlebki, et siin võetakse pikalt ja kaua hoogu, et me rakendame vist ka seda festivali puhul seda hoovõttu. Ma tahtsin lõpuks küsida, et milline on sinu ideaalartist kukkunud, mida sa isiklikult oota tõi, mille järgi sa ka mõtled või mis on mõõdik, mille te olete enda jaoks paika pannud, et nüüd läks tõesti hästi, et nüüd nüüd oli tõesti äge festival. Ma ei tea, need üldtunnustatud mõõdikud vist ei ole olemas on ja mitte eriti, et need on küll mingid sellised, mis kuskil aruandes sisalduvad parameetrit, publikunumber, eelarve suurus ja nii edasi ja nii edasi. Mulle tundub, et need mõõteriistad ja standardid tekivad festivali sees ja selle läbi, aga et saada öelda missa ning komplist. Seda saab vist võrrelda siis, kui festivali väliselt nii-öelda see rutiinne argipäevane kunstielu. Et kas need mõjud ulatuvad sinna ja nelja-viie aasta pärast võiks rahulikult pensionile minna. Pigem varast loobumine, jah, aga sellise fataalse noodiga ma arvan, et me lõpetamegi siin oma helisilla. Aga ma siiski loodan, et see olukord ei ole nii dramaatiline. Artist kukkunud, kestab veel tükk aega ja ootan igatahes huviga järgmist sügist. Aitäh Kaisa. Kunstiministeeriumi teises poolajas on meil külas täna Reet Varblane Tallinna kunstihoonest ja käsitleme lähemalt näit, sest personalis poliitikal isiklik on poliitiline ja püüame siis rääkida feministliku, st või naise perspektiivist siis läbi erinevate kunstnike loomingu ja lähikunstiajaloo. Tere, Reet. Anna kui dada istide hulgas selline hea tüdruk nii-öelda kogu see näituseprojekt haakub siis sellise feministliku kunstiajaloo kirjutamisega, kuidas siis tuua kunstiajaloost nähtavale need naiskunstnikud, et just nimelt nagu head tüdrukud, keda nende omaaegsed meeskolleegid pidasid siis jutumärkides isegi Amatöörideks? Aga kui me nüüd selle peale mõtleme, siis ta ju päriselt seda ei ole, et oleks nüüd feministliku kunstiajalookirjutamine selles aspektis, et me püüame nüüd sinna sisse lisada veel neid kunstnikke, naisi, kes sa pole kunagi seal vaadatud. Kuigi jah, mingis aspektis. Ta on, ma saan aru, et selle põhjaks on see Hannahhi rändnäitus, rändav kollaaži väljapanek, aga kuidas sa valisid sinna kunstnikud ja projektid juurde? Kogu see asi saigi ikkagi algust just nimelt Annahhist ehk siis saksa ta nüüd väliskultuuri instituut IFA koostatud näitusest ja kuna IFA kaamel jõuab päris pikale aega, koostöö tarnet Tallinna kunstihoonel on kuskil 90.-test peale ja 2003. aastal oli mina siis nagu siinpoolne vastuvõtja, kui ihvast tuli siis rosmoreid, rokkeli näitus. Ja pärast seda oli ka veel nende inimestega eelkõige nina pingeliga ka läbirääkimised, mida me võiks nende näitustest tahta. Ja minule Hanno idee väga meeldis. Nii tema kunst, millest viimasel ajal on päris palju räägitud, aga millest me siin ikkagi teame väga vähe. Ja see esimene mõte tegelikult oli, et tekitada Saksamaalt juurde mõne kunstniku noh, õigem oleks ikkagi siis naiskunstnikku, kes haakuksid just nimelt selle Hanna hõhi ideedega isegi mitte niivõrd siis tema, selle tehnikaga, mida siis selles väljapanekus on nüüd rõhutatud, sest kõik tööd on fotokollasid vaid just nimelt, et midagi, mis talle omane, oleks midagi, mis on läbi peidetuse läbi nihukese maskeraadi, maski aga samal ajal loomulikult märgatavalt avalikumalt, sest aeg on hästi palju edasi läinud. Aga kuidagi ma ei leidnud. Ja siis tekkiski see, et, et ikkagi Hannahhi võimalus tuli, et me sel ajal saame, sest ta just jäi parajasti mingiteks aegadeks vabaks ja kuna ma järjekorras olin, siis nina pingeldaga siia saatis, et mis on ka väga tore, et ta tuli ise niisugusest huvitavast kohast enne meid olite Kaplinnas Lõuna-Aafrikas ja neil oli sinna ümber tekitada Lõuna-Aafrika dadaismi näitus praegused kunstnikud ja mis seal Lõuna-Aafrika Taism praegu ma ei oska ka väga hästi öelda, sest ma olen näinud ainult fotosid sellest näitusest, ta on ka ikkagi niisuguses šokeerivamas vii siis kasutades seal olid küll kõiki meediumeid väga palju oli ka siis objekte ja just nimelt püüdes murda ühelt poolt neid arusaamu, et Lõuna-Aafrika vabariik oli kunagi nii-öelda valgete kas Aafrikas ja tegelikult nüüd ka seda tegemist meil ei ole ka praegu mitte niisuguse normaalse demokraatliku riigiga ja nad olid püüdnud ka hästi palju seal kasutada ka kunstnikke, kellel on selline väga mitmesugune identiteet, noh, ütleme kasvõi juudi rahvust on päris palju, sealt tuli ka siis geiproblemaatikaga mustade juures, kuidas see siis kunstis tuleb ja ma tean, et varem on olnud teda ka koos, ütleme tema oma aja kunstnikega ja kunagi otseselt sellest saksa taustast väga välja ei tulnud, siis ma hakkasingi otsima kunstnikke, kes temaga haakuksid, noh, jälle nendesamade tingimuste järgi teatud peidetus peidetakse kaudu mingisugune päris tugev oma sõnum ja siis veel, et mitte niivõrd nendest kesksetest maadest, vaid leida niisuguses kohtadest, kus on ka jälle selline segane, niisugune mitmekesine identiteet, natuke konfliktne olukord. Noh, nii nagu ma ise mõtlesin siis Iisraeli peale, et nende kunstnikega ma olen siin juba nüüd mõnda aega koostatud, tänud ja lihtsam ka kedagi leida. Siis sama Lõuna-Aafrika, mis kuidagi viimasel hetkel kadus käest ära, äkige selle video ma saan, et lõpuks ka näidata. Siis tuli mulle Põhja-Iirimaa, mis on jälle selline koht ja kunstnik, kes ise sedasama teemaga kus ja kes pidi algselt perfomance tegema, siis muidugi Venemaa meie kõrval on ja ka Eestist oli mul algselt küll mõeldud niisugune kaasaegne grupp kuigi nad ei ole mitte niivõrd kunstnikud, aga ma ikkagi mõtlesin, et me kuidagi suudame koos midagi rohkem välja mõelda. Need on need meie Elfriede Elinegi ja lugemislugemispea ja sellises koosluses läheb praegu on ka lugemisgrupina jäänud. Mõtlesin ka sellele eelnenud vali eksport, sus saieti peale, mis ses mõttes väga hästi haakub, sest nemadki on läbi kellegi teise, eks ole, antud juhul siis kad saksa taustaga, aga väga avalikult ja väga selgelt Niukest feministliku sõnumit sisendanud vali eksperdi kaudu. Agan Nende tõid, on ka viimasel ajal olnud meil näidatud, see koostöö jäi meil kuidagi katki. Ma loodan, et mingisuguses teises vormis asjas seda koostööd jätkama ja võib-olla natuke teistmoodi. Ja siis tekkiski ka Eesti poolt paar kuud enne näitust ka selline ajalooline väikene, eks kurss. Ma tahtsingi küsida, et väga huvitav oli see 60.-te eesti naiskunstnikke, keda sa olid välja valinud ka just osaliselt selle kollaažitehnika põhjal ja samas samamoodi sellise naised mingis rühmituses kuulumise põhjal, et see moodustas väga huvitava paralleeli tšehhile. Kuidas sinu jaoks need 60.-te põlvkonnast esile kerkinud sellega koos paigutuvad sellesse nii-öelda Eesti naiskunstitraditsiooniga naiseks olemist käsitlevate traditsiooni? Kui nüüd mõelda selle 1960. rühmituse peale, siis jah, üks see, mille kaudu ütleme, et on see tehnika ja teine on, on tõepoolest siis maa positsioon nii nagu ju kohanna ühil oli, et annab halbade poiste seas hea tüdruk, meie omad nii-öelda head tüdrukud halbade poiste seas kõige ütleme see nüüd päriselt ei klapi. Et kui selle venituse peale mõelda, siis jah, et nii kummaline, kui ta ka pole selle rühmituse koos hoidev jõud oli eelkõige ju Ülo Sooster, Ülo Sooster, kuigi nad kõik on Tartu taustaga, aga kes siis ju 50.-te aastate lõpust on ju seotud Moskvaga elab, töötab Moskvas, aga see kontakt on tal kõigiga väga olemas ja kui lugeda ka seda kirjavahetust nii palju, mis siit praegu kättesaadav on, siis oli ta ka tõepoolest nüüd see, kes püüdis neid oma vanus Bru ja nimetame seda gruppi ka siis koos hoida. Selles mõttes sellest grupist ja sellest, et nad on võib-olla esimesed avang artistid pärast teist maailmasõda eesti kunstis sest ta päris palju räägitud selles mõttes neist kellestki ja sellest aspektist, et kuidas need tüdrukud, need naised siis mõtlesid selle peale, mida tähendab tol ajal olla naine, naine olla niisuguses grupis, et sellest me pole kunagi rääkinud tegelikult üks, mis oli, ega nad avalikult ei mõelnud selle peale, nüüd on naine ja mida tähendab olla naine. Sest jälle võtame kaks tausta, üks on see, et kuidas siis sellel Saksamaal esimese maailmasõja alguse dada liikumine oli vahetult pärast seda sellest kõige vabamas Weimari vabariigis. Ju naisest räägiti, siis ta ju esimest korda, aga ta ikkagi avalikult nii, seal, aga igal pool üle Euroopa tuleb suus naisetüüp sisse, igal pool on see uus vaba naine, kena poisi pea kohalikult üksinda ringi, ta istub sõbrannaga kohvikus, ta joob veinidega, lühike kleit, suitsetab avalikult. Mis sa veel tahad, tohib veel valida ka? Ja samas on taust see, mis tuleb ju sama hallachi puhul välja kui poisid teda on nii-öelda need halvad poisid, keda me palju rohkem nimepidi ka suhtes kunstiajalugudes teame, et kui nad teda meenutavad või on meenutanud, siis räägivad ka sellest, et see oli see hea tüdruk, kes meile võileibu tegi, mille peale ta ise siis juurde on lisanud, et jah, olin küll ja mitte ainult seda, vaid need võileivad olid ostetud minu raha eest, et ta oli peale sellega ainukene, kes siis tööl käis, sellepärast et noh, sellele geeniusele ei sobinud ka mingisugust madalamat tööd teha, et sealt tuleb hästi selgelt välja see, et need samad halvad poisid tegelikult tahtsid enda kõrval näha seda vaba uut naist. Aga täpselt sellisena ja nendest piiridest nagu tahtsid, noh nii nagu ka, eks ole, Hannahhi, kui tema isikliku elu peale mõelda, et kuidas siis see konflikt on tal raul Hausmaniga kuidas ta vist isegi kolm korda oti tegi, sellepärast et Raul Housmani vabadus, vabadus ka oma isiklikus elus seisnes selles, et ta oma abielu lahutama ei hakanud, see oli midagi, mis oli sellest vanast ikkagi säilinud ja ütleme, kogus sellise tausta peale mõtleme siis on ta ju selle nõukogude ajal hoopis midagi muud, et ühelt poolt oli avalikult kogu aeg jutt, kuidas kõik on võrdsed, kõik peavad tööl käima. Pole küsimust, et nüüd naiskunstnike töid kuidagi näitustele ka vähem välja pannakse, kuigi jah, seal on ka see, et kuidas kellestki räägitakse, millisele positsioonile pannakse ja veel, kui need ilmselt nende rühmitust mõelda, siis seal sees ja eelkõige läbi Ülo Soosteri sellist suhtumist ei olnud, seal on ka väga ilusasti vaadata, isegi siis seda lüli. Kuidas on Ülo Soosteri ja Silvia jõge veri, vahel ka selline intiimne suhe, niisugune tõeline kirg, mis vähemalt Silvia Jõgeva jaoks on isegi nii traagiline ja, ja kuidas neid tolleaegseid kirju vaadata, tuleb välja see, et Ülo Sooster pigem püüab Silvia jõge veri suunata just nimelt kunsti tegema ja seda rõhutada, seda nii, et sealt on vahe soosivam. Aga teine asi, mis tegelikult näitab ikkagi niisugust suhtumise erinevust ja ka ühiskonnas selle suhtumise selget tegemist on see, kui see 1000 960. aastanäitus, mille järgi see grupp on nimetuse saanud selle näituse taga oli Silja jõge või see oli Tartu viiendas keskkool koolis, kus ta siis pani välja selliseid avangard, istikud, tööd, nende sõnum ei olnud, mitte midagi, polnud tegemist sellise sotsiaalkriitikaga või poliitikaga või niimoodi. Aga seal oli väga tugevalt sinna kunstniku isiksus eelkõige just abstraktsionismi näol. Ja sellest oli väga suur skandaal, parteikomitees. Seljad taheti vist ka, ta töötas õpetajana Tartu kunstikoolis, sealt välja visata, endast siin edasi või lahti lasta. Ja siis, kui üks otsustav koosolek oli siis Jaan Vares, tema kursusekaaslane või ütleme ka kooliaegne ülikooliaegne sõber, kes tol ajal oli juba kunstiinstituudi direktor. Siis soovitas Silja jõge verile. Pane selga roosa kleit ennast üles ja nutta, nutta ja nutta. Tõsi, ja see on nüüd, lööge venda, meenutused. Sille Jõgeva tegi niimoodi, nuttis, nuttis ja nuttis ja tegelikult ei lastud teda lahti ja jäeti asi hoopis niisuguse noomituse või, või rääkimise tasandile. Kuskilt jälle seesama, mis antud juhul tuli positiivselt kasuks, aga sisuliselt, mida ta näitab, et kui naine midagi teeb, siis no ega see võib olla midagi väga kardetav, ütleme, midagi väga tõsiseltvõetavat ei ole eriti kahetseb ja nutab. Lahinal tab, no naine ei tea, mis naine teeb sole. Aga kas sa oled märganud, kas see on kuidagi tüüpiline sellistele kultuuri või kunstiliikumistele, mis on olnud ühelt poolt just nimelt väga radikaalsed oma ühiskonna kriitilisuse nõuavad sellist kasuuti inimtüüpi ja põhiväärtuste ümbervaatamist ja hoiakute ümbervaatamist, aga samal ajal on väga konservatiivsed, et mõnes mõttes ootamatute kohtade peal näiteks seesama naise roll ja naise positsioon mulle lihtsalt Endale tuleb meelde, et muusikas näiteks Mailis Davis ja samamoodi mustast liikumisest väga miks, et nende puhul on alati välja toodud, et nad olid väga radikaalsed ühiskonnakriitilised ja tegid väga palju just selle rassilise võrdsuse kasutamiseks ühiskonnas. Aga samas on mõlema puhul välja toodud nende naissuhted olid kohutavalt vanamoeliselt või konservatiivsed, et neil oli väga selgelt, et naine ikkagi alamal positsioonil. No ütleme, kunstis võime neid näiteid ju päris palju tuua sellesse klassikale, mida on hästi palju toodud, on sama Jackson, Polokia liigrasnev võib-olla isegi mitte alati nende endi niisuguses väga intiimses suhtes seal ka, aga isegi rohkem selles viisis, kuidas neid on tahetud näidata. Et noh, ütleme kui nüüd jälle sele Polokkija ja Krasneri näite peale tuua sisuse tuntud foto Seeremis Spiegelis avaldatud Kedas peegeli kaane peal. Et kui kuulsat geeniust näidati siis naine, kes tegelikult täpselt sama asjaga tegeles isegi sama laadi ja siis siis ta istub tagaplaanil. Me ikkagi räägime loomulikult ja kui on andekas ja me oleme võrdsed, aga samal ajal kuidagi kerkivad esile rohkem need niisugused suured geeniused isegi mõtleme meie oma Eesti kunsti peale ütleme see vahe on väike, ükskõik. Me tuleme seal selle ant 64. juurde või või sama supigrupis oli neid üldse natuke vähem siis siis kuskil esimene, seega me nimetame ikkagi ju neid suuri mehi ja siis tulevad juurde, kes nendega koos olid. Ja kolmas moment selle asja juures on ka see, et väga paljuski on naine ka ise selle positsiooni võtnud. Et noh, ma ei ole ikka niipalju, et nemad on rohkem või nemad olid rohkem. Me mõtlesime, tuleme jälle nende otsaga kindlasti selle 60. aasta grupi peale siis Island ikka ise ootasid Ülo soostrilt ka sellist tuge ja ja, ja see ei olnud mitte ainult see vahe, et, et mehed ja naised ja naine on, on see, kes seda tuge vajab. Natuke muidugi ka selles, et kogu Tartu kõikest Tartusse tegutsema jäid, olid ka sellelt teise positsioonile kõrvale lükatud. Ülo ei olnud ju isegi mitte Tallinnas, vaid Moskvas ja Moskvas, vaatamata sellele, et ta oli võib-olla kõige rohkem kontrollitud, ametlikult oli seal ju võimalik kõige rohkem näha ka midagi, mis oli teistsugune. Noh, kas need esimesed suured Ameerika näitused või saatkondade kaudu kõik võimalik teave või ka sealtsamast väliskirjanduse, raamatukogust endast ja nii edasi, et sealt ta tekib ka ilmselt juba. Et ühelt poolt see mehe, naise ja naise roll, mida naine iseendale ka väga paljuski võtab ja teiselt ka juba see koht, kuhu ta siis jääb ja paigutub. Ja, ja eks ta sellest kohast ka väga palju sõltub ka see, et mida siis ametlikult või avalikult endale ideaaliks pakutakse jälle kui selle 60. aastanäitusele rühmituse juurde, et isegi selle väikse valiku, mis ma nüüd praegu tegin, et ilmselt, kui oleks nüüd väga usinasti nende kogu loomingus veel kaevanud, leiaks ilmselt veel paremaid näiteid ja, ja nõnda edasi. Et nende näidete põhjal, kuigi ma ei ole kindel, kui me neid praegult samad kunstnikud, keda me läheme, pole, aga kui nad mingil põhjusel meil saaksid tulla, nendega räägiksime, et nad nüüd ise seda tunnistaksid, aga seal sees see huvi küll ka ikkagi oli. Ja iseäranis ajal, et jälle, kui mõelda, et mis nende isikliku eluga on või kuidas, et kuidas siis see tuleb, kasvõi kogu see niuke seksuaalsuse küsimus, kuidas ta Silvi Jõgeval just siis tuli endasi. Aga siin on alati ka see, et kui otsida selliseid või püüda panna naiskunstnike eriti juba küpse loominguga naiskunstnike või püüda leida nende teemadest sellist naiseks olemise mõtestamist või käsitlemist, et kui palju siin võib-olla sellist kuraatori või kunstiajalookirjutaja teatavat meelevaldsust selle puhul, sest et nagu sa ise just välja tõid, et nad ise ei näe ennast alati või need teemad ei ole alati nende enda jaoks niimoodi esilaga. Nüüd, kui tuleb sellest teemast konkreetselt huvitatud ajalookirjutaja kas kuraatori või või ajaloolase vormis, siis tõlgendus võib olla kohati meelevaldne. Jah, aga milline tõlgendus on mitte meelevaldne ja kui ta võimaldab seda, siis järelikult ta ikkagi annab mingisuguseid nähtusi kuidagi vaadata, järelikult need nähtused ka ikkagi olemas on. Ja samas ma mäletan ka täiesti ise sel aastal 990, kui ma sattusin tänu heale kolleegile Gavin hallasele ühele suurele konverentsil võisidki kongressiks nimetatud hoolborisse, mis oli siis uninin, intseensing uuelt Vaitseeningse saeti seal kõige selle tõttu, et noh, ütleme Soomes ja just arhitektuuriajaloolased väga palju püüdsid mõtestada ja eelkõige naisloojaid ja, ja ka selle läbi naise feministliku aspekti ja noh, meie jaoks on see kohutav, huvitav, aga oli täpselt see tunne ka selles väikeses ettekandes, mis oli ja minu meelest ka Krista Kodresel, kes rääkis natuke teisel teemal, aga paatos oli umbes sama. Et jah, nii on ja, ja loomulikult, aga see pole nagu päriselt meie probleem olnud, et ega seda meil ei ole ju olnud, et meil on ikka see rahvuse küsimus ja nii edasi ja nii edasi. Et see on täpselt see, et mida me vaatame läbi, millise Rastri mingisuguseid teemasid vaatame ja kuidas need asjad on siis kui me suudame võib-olla mingi teise Vastri panna olla meelevaldsed. See oht on muidugi olemas, et kui mingi asi saab kuidagi nii-öelda moodi, et me siis võtamegi seal ühe Kastre ja kõik, mis on siis läbi selle, vaatame, aga samas kui on võimalik mingit neid teemasid niimoodi mõelda, siis ei tee ta ju midagi kurja. Ma arvan, et me tõmbame otsad kokku, aitäh rets kunstiministeeriumisse tulevast. Tänases kunstiministeeriumis rääkisid Kaisa Eiche Tartu uuest kaasaegse kunsti festivalist artist kukkunud sama teemat käsitles ka Indrek Grigor ning teises osas vaatlesime näitust personalis poliitikal koos Reet Varblase. Ka minu nimi on mari mürk, aitäh teile kuulamast ning uuesti kohtume kuu aja pärast kunstiministeeriumis. Kunstiministeerium toimub klassikaraadiot neljapäeval kell 21. Kunstiministeerium.