Tere õhtust, siin Jüri Kuuskemaa. Täna on meil kolmekuningapäev ning mäletatavasti kolm idamaa tarka olevat jõuluõlvaksukesele petlasema toonud ande kulda, mürri ja viirukit maise vaimse ja hingelise rikkuse märkidena. Minul teile maist rikkust pakkuda ei ole, küll aga olen ma lubanud rääkida mõnevõrra ajalooilust ja valust Tallinna näidete varal. Ja ma piirduksin täna ühe ainsa, kuid väga erakordse objektiga milleks on Jaani seek ehk Püha Johannese Leprasoorium. Ja vahepeal, et jutt liiga igav kuulata ei oleks. Mõned vahelõigud. Lepo Sumera muusika varal mille on lindistanud Hortus Muusikus kaheksa aastat tagasi metodisti kirikus ja selleks palaks on spetsiaalselt Hortus muusikusele kirjutatud pantomiim, milles me võime tajuda nii hästi kerglust kui dramaatilist vanaaegset keskaega meenutavad kui ka kaasaegset helikeelt. Aga mis sellesse jaani seegi erakordsesse haruldusse puutub, siis meenutaksin kõigepealt Tallinna Linnaarhiivis, kus on ühtekokku, kui nad ühte ritta panna 5,6 kilomeetrit dokumente. Ja kõige vanem ürik on üks pärgamendiriba aastast 1237 mille on välja andnud toona paavsti ülesandel Liivimaad eestimat külastanud legaat modena Wilhelm või tõenäolisemalt küll Chilli Elmo, kes andis Tallinna pidalitõbiste seegile Toomus Fratrumale Brazoorum, tere veelija. Erilise õiguse, mis oli täielikus vastuolus keskaegsete linna haigustega, nimelt seoses Jeani seegiga kehtestas modena Wilhelm surnudki õigusse. See tähendab seda ilmalikus kõnepruugis, et kõik tolleaegsed inimesed, kes olid heal järjel ja kellel oli midagi parandada järglastele oma testamendis parandasid kiriklikele institutsioonidel ja nii mõni üksik inimene või väga usklik inimene võis parandada ka Ühele, kirikule või seegile näiteks oma maja linnas või oma mõisa või mõne küla oma mõisast või ka mõne talupere. Et saada toetust sellele hoolekandeasutusele, mis oli tekkinud noorukese koloniaallinna Kivisilla juurde härjapea jõe ääres, mis praegu on torusse aetud ja praegu seda kanti nimetama Tartu maantees linnaks. Aga linnad ei olnud huvitatud niisugusest parandamisest. Reeglina linnaõigustes oli taoline punkt, et kui keegi parandab midagi kirikule või see kile siis tuleb see müüa ja kirikule või söögile anda üksnes raha, mis sellest müügist laekub. Sest muidu, kuivõrd kirik on kestvam, kui inimene siis pikali põlvkondade jooksul võib need heategevaid annetajaid koguneda nii palju, et suur osa varasid koondub kirikute kloostrite söökidega ning nii-öelda vabaturule jääb seda liiga vähe ning kirik omandab ilmaliku võimu vaatevinklist liiga suure võimu. Aga nüüd kirikliku ja ilmaliku võimuga on ju alati olnud hõõrdumisi, jagamisi. Kumb jääb peale, kumb on olulisem ja meil ajal, mil on sekulariseeritud ühiskond, kirik on riigist lahutatud, on vast raske seda mõista. Kuivõrd võimukas oli siiski kirik omal ajal ligi 800 aastat tagasi. Ja selle Leprosooriumi ehk seegi teke on ka täiesti erakordne. Ja on ilmselt tagasiviidav esimesele Taani asevalitseja nii Eestimaal, kelleks oli Lundi piiskop Andreas suunas, see on erakordne isiksus, mitte üksnes kirikumees, vaid ka filosoofi mõõtu isiksus, kes kirjutas, ka luuletasin. Ja tema, muide juhtis Taani ristirüütlite esimest sõjakäiku eestlaste vastu aastal 1206 Saaremaale Mil Saaremaa. Näiliselt alistati Saaremaavanemad toona kapituleerusid vähemasti näiliselt. Ja siis oli probleemiks, et kas ehitati sinna linnus. Aga kui talv tee jõudis, siis said taanlased aru, et kogu maa Saaremaa sumiseb ja kobrutab vihast ning ilmselt jääteedega onu oodata saarlaste rünnakut vallutajate vastu ja keegi ei julgenud üle talve Saaremaale jääda ning ristisõdijad häbelikult põletasid selle linnuse maha, mis oli puust ning põgenesid kesta roniaga. Sulasen läks Riiga, kus ta tutvus Riia piiskop Albert ja teiste tegelastega. Ning kui ta aastal 1219 kokkuleppel paavsti ja riiglastega alustestani sõjakäiku Eestimaale, mis teatavasti tõi kaaslasele kuulsad Annebraagi lahingu 15-l juunil 1219 Lindanise linnuse jalamil, mere ääres kus eestlased ründasid, taanlasin ja nendega kaasas olnud slaavlast Rügenilt ja Saksa rüütleid nii vägevasti, et kui poleks issand jumal, heitnud taevast alla risti lipu siis poleks pärimuse järgi taanlased ilmselt seda lahingut suutnud võita. Kuid nüüd said nad eestlastest jagu. Se risti lipsaid anne pruugi nime all Taani riigilipuks ning. Des-Soomest kuni Islandini võtsid sama motiiviga riigilipu hiljem omaks, kuigi teistes värvides. Andreas sule sense piiskop jäi siia korraldama maa edasist vallutamist. 1220 oli see tehtud, niiet taanlaste alla jäid Harjumaa, Järvamaa, Virumaa ning moodustati Tallinna piiskop kond. Kusjuures kuningas Valdemar läks tagasi Taani varsti. Sõjategevust juhtis piiskop Sunesen koos oma rüütlitega. Ning ilmselt kuninga jaoks ehitati tee üks tornlinnus, mis on praeguse Soome saatkonna liputorni jala, mis selle müürijanused on uurijate poolt tunnistatud tõenäoliselt Tallinna vanimaks kiviehitiseks koloniaalajal. See on kuningas Valdemar torniks ja seal pidi kuninglik asehaldur suresen siis ametis olema. Aga temaga juhtus niisugune lugu, et kuigi näiliselt taanlastel õnnestus üsna edukalt allutada ja põhjaeesti seega nii-öelda ampsates tüki strateegiliselt tähtsal kohal olevast maast Taanile ja Taani soov oli saada balti mere äärseks impeeriumiks kõik rannikualad enda alla võtta, Lääs ei peakooliga õnnestamas kuigi, kuid lõuna poolt tungisid peale mõõgavendade ordumehed alates 1208-st 10.-st aastast, kes simustasid ka Eestimaad endale ja siis tulid veel vahepeal rootslased hulkam 1220, kuid tagasi Tallinna ja sume seni juurde. Sumesoniga juhtus niisugune lugu, et aastal 1222, seega kolm aastat pärast tema saabumist ilmnesid tal leepra tunnused pidalitõbi, mida toona peeti ravimatuks haiguseks ning reeglina käituti sel juhul leeprahaige vabastati kõikidest ilmalikest või kiriklikest ametitest abielust, kui ta oli abielus ning kuulutas eriti elavaks surnuks ning tsiviliseeritud linnadesse tuli ta paigutada Leprosooriumi või ajada lihtsalt linnast välja seal, kus ei olnud veel taolist heategevat süsteemi, nagu neid pidalitõbiste varjupaigad. Ja nüüd see on tõesti, panigi oma ameti maha pöördus Taani tagasi. Ning arvatavasti tema kaastundest oma saatusekaaslaste vastu, kes olid tekkinud just selle ristisõja käigus, sest meie arstiteadlased väidavad, et sellist leeprat varem ei olnud, et selle tõid kaasa taani, saksa ja slaavi vallutajad alles 13 sajandi alguses. Ja nüüd ilmselt olles haaratud sellest inimlikust kaastundest, Andres suresen käskis rajada selle sinasi püha ristija Johannese seegi. Ning see allus toomkapiitli, nii et see on kahtlemata oli toomkirik kui haldusalas ja alles hiljem läks üle linnale. Nüüd, kui suna tagasi läks, siis elas veel tegelikult kuus aastat eksiilis, kusjuures ta oli oma kiriklikud ametid kaotanud, kuid arvestades tema nagu erakordselt positsiooni riigis, kiriklikus hierarhias paigutate teda mingisse tavalisele prosooriumi, vaid ta oli juba nii-öelda nagu ühes lossis, mis tema jaoks oli eraldatud, veetis oma viimased eluaastad. Ja nüüd see isiksus on väga särav ja on kahe eesti kirjaniku tähelepanu äratanud ja ma arvan, et see oleks vaimselt väga rikastav kui tee head klassikaraadiokuulajaid otsiksite välja. Nõukogude ajal avaldatud Jaan Krossi romaani väljakaevamised ning Bernhard Kangro raamatut kuues päev ja seitsmes päev. Need on sunnessenile pööratud vaatenurgad, üks Rootsist nii-öelda asüüli Eesti ajaloolase poolt ja teine Eesti ajaloolase poolt, kes siin nõukogude tingimustes vaevleb kompromissidest ja, ja probleemide ees, kui palju on võimalik järele anda hingeliselt, et mitte reeta. Ja seal väljakaevamiste romaani teljeks on Andreas Suneseni fiktiivne päevik, mis justkui olevat väljakaevamistel leitud ning milles une see on, mõtiskleb ja filosofeerib selle üle, kas ja kuivõrd oli otstarbekas korraldada üldse seda ristisõda et eestlasi eestlaste maad vallutama, toda ja neile peale suruda vägivaldsed ristiusku. Ja samuti see on seal nüüd isiksuslikud, mitmesugused mõtlide kaalutlused, mis mõistagi on Jaan Krossi vetelmass antud 20. sajandi lõpu inimese vaatevinklist nõukogude aja inimese vaatevinklist. Huvitav, milles on üldinimlik kaaluvus niivõrd tugev, et see väärib kahtlemata säravamat populaarsust, kui sellel romaanil minu tele siiani Eestis on, ta on jäänud kuidagi väheste intellektuaalide vaatevälja ja kolme katkuvarjund. Aga mis puutub Bernhard Kangrossessis, Bernhard Kangro lon Öinenusse fantaasiaga sellisel kombel, et Eesti eksiilis olev ajaloolane, kes tunneb teravat koduigatsust kohtab Simele Pille ärganud Andreas Suneseni ning vestleb temaga ja samuti on tegemist Andres Suneseni kujuteldavat mõtetega tema pagulusse sülis olevasse lossis. Nii et see on kõik väga huvitav lugemisvara. Kui me tuleme nüüd tegelikkuse juurde, siis selle sinasele prosooriumiga oli lugu niimoodi, et 1376. aastal olevat olnud selles umbes umbes 40 kuni 50 hoolealust. Jaani hospidali sai väga rikkaks. Vaadake omal ajal oli heategevusse üldlevinud ja kehtis tõesti põhimõte, et rikkad inimesed on loodud vaeste inimesete päästmiseks, vaesed inimesed on loodud rikaste päästmiseks. Selleks, et viimased liiga kalgiks tuks ja selle tõttu annetati Jaanissegile ohtrasti ja koguneb, kujunes, tekkis selline olukord, et raha nende testamentide annetuste alusel laekus rohkem, kui oli vaja Janissegi hoonet personali anna haigete ülalpidamiseks, seda enam, et selle surnudki õiguse alusel oli Jaani Hospital saanud ka terve rea mõisaid ja külasid ja talusid, mida ma siin puhul nimetama ei hakka, kust saadi toiduained ja loomi ja nii edasi ja saadusi, mida oli võimalik müüa ka välismaale. Nii et Jaani seegi loo puhul tulevad käiku mitte üksnes heategevus ja meditsiiniajalugu, vaid ka haldus ja rahandus ja pangandus. Sest me võime täie tõsimeelsusega nimetada Jaani seeki üheks Tallinna ürgpangaks. Sest vaadake, kristliku arusaama järgi oli niisugune hoiak, et aed kuulub jumalale ja sellele too raha ei tohi välja laenata, taotledes kasumit. Sellega võisid tegeleda ainult mittekristlastest juudid, aga muidu oli see väga pahaks pandav veel 12-l sajandil ja sest et vaadake, kui mina laenan teile hea kuulaja 100 marka ja küsinud aasta pärast andku mulle 10 marka tagasi siis on see röövimine sellest jumalikust, kristlikust vaatevinklist, aga isegi kõige rangemat sorti kristlased pidid tunnistama, et kuigi kuulub jumalale on siiski elus olukordi, mil selline laenamine on paratamatu ja tuleb kehtestada ka mingisugune kaasik. Ja nii jõutigi selleni, et näiteks jaanisöögist laenati nagu ka püha vaimusöögist inimestele, kes olid oma tulekahjus näiteks oma maja kaotanud, tanud või leksid kaubareisile ja pidid kaupa ostma või kavatsesid midagi midagi suuremat ette võtta. Laevaehitust anti neile laenuks raha ütleme 50 marka 100 marka 150 marka, tavaliselt need summad olid umbes nendes piirides. 15 sajandi esimesel poolel olen ja see laenusaaja kohustus kaks korda aastas maksma kasvikud see tähendab ütleme lihavõteteks kolm marka, kuidas 100., oli saanud ja mihklipäevaks veel kolm marka. Aga ma tean ühte juhtumit pika tänava Pagariga, kes ka vist 1433. aasta tulekahju järel maja taastamiseks laenasid. Temaga lepiti kokku niimoodi, et sina, mees, maksad pool kasvikust rahascolm marka ja kolme margast tootesaiu ja Kledzigi Santidele ja see oligi nagu kasulik seegile. Ja niimoodi tekkis olukord, et viieteistes sajandi keskel olli selliseid maju, kuusk 29 Tallinna vanalinnas, millest sai seek protsente ja millest Harendati kõike muud tegevust ja samuti kasvatati seda raha ja kapitali. Nii et kujutame ette, et kui nüüd me arvame, et see on üks vaene ja vilets asutus siis isegi lugu oli niimoodi, et kui oli oma käimasse Liivi sõda ja Tallinna piirasid need sina said Vene väed tõsi küll, Hertsog Magnuse üldisel juhtimisel 1571, siis linna raad laenas sõduritele palga maksmiseks 1100 marka, mis oli tohutu suur summa. Tulles tagasi selle pika tänava pagari Ortiveeristest sajandist kuid pagar surin ja küsiti tema pojalt, et kuule, kas sa tahad nüüd oma isa võla ära maksta või tahad, et jääks nii nagu ennegi ja poeg leidis, et muidugi tal on hõlpsure või mitte, et raske on leida 100 marka maksta, pigem maksan iga aasta kolm marka ja, ja kolme margast vintsis nädalas korra neile kukleid ja saiu. Ja kuna toona ütleme, 15 sajandi inflatsioon oli väga väike, elu oli õige stabiilne, sisse sobis Jaanissegile hästi. Aga kui me nüüd vaatame, ütleme veel seda, mida need hoolealused sõid siis võib öelda. Ta on säilinud Jaani seegi menüü aastast 1639, millest selgub täiesti jahmatav tõsiasi, et pühapäeval ette nähtud neli naela keedetud lihakastmega õhtul seesama ülessoojendatud. Kusjuures juurde anti päevas paar toopi, õlut ja tõenäoliselt ka piima, sest Jaani seegil oli komad piimakari. Te kujutage nüüd endale ette neli naela liha, see on 1600 grammi üle pooleteise kilo. See tundub uskumatu, aga lugu on niimoodi, et kuigi Me teame, et nagu eesti rahva põhitoiduks on leib, see olukord tekkis tunduvalt hiljem keskaegsetes linnades veel kolme, teistel 14-l sajandil oli peatoiduks, oli siiski liha. Ja edasi esmaspäeval oli kolm keedetud või toorest räime ja kastet. Leiba oli ette näha nädala peale 10 ja pool naela nael võid, see on siiski 400 grammi jätkus nädalaks küll leiva peale määrida. Siis oli veel jäänud kolme nädala peale antivakk linnaseid, nii et nad võisid ise lasta õlut pruulida. Ja ühe Ferding eest oli ka saiakapsast ja kaalikat ja veel vastavalt vajadusele. Ja peale selle hoolealustel oli isegi ette nähtud väikene taskuraha, et nad mõnikord linna minnes võiksid sealt endale midagi osta. Nii et nüüd muud päevad, teisipäev, kaks heeringat või värsket räime võis asendada värskete rupskitega. Kesknädalal oli odratangupuder hapupiimaga ja seitse paari kilusid neljapäeval soolatud või värske liha, värsked rovskid, hernega värsked lestad või räimed. Reedel oli sama, mis esmaspäeval, see tähendab kolm keedetud või toorest räime ja kaste. Laupäeval puder hapupiimaga ja kaks räime. Ja võiks öelda, et see on ju oli ju täiesti Jurvile Jonti ka, eks ole, kapsast ja kaali, mis aitas vältida skorbuti. Ja võiks öelda, et need õnnetukesed pidalitõbised, kes nagu elusast peast lagunesid koostisosadeks keda ei osatud ravida, olid tõesti õnnega koos, et nendega tegeldi, et ühiskond nende eest hoolitses niinimetatud kristlikust halastusest. Ja nüüd, mis puutub nende hoonetesse, siis seesinane väikene kirik, mis on praegu Tartu maantee ääres, ei ole muidugi keskaegne kirik, sellepärast et kui 1570. aastal Vene väed asusid Tallinna piirama siis kõik kivist hooned, nii see jaanis seegi oma kui ka Rõuge majas Filitikud selle suure Rannavärava eest tallinlaste väljatungil lammutati, et vaenlane ei saaks sinna varjude, laske pissi sinna teha endale. Alles 1640 ehitati uuesti üles seegi kirik. Ja sellest 1640. aasta väikesessegi kirikust on kool praegusest kirikuhoonest see vasak poolne osa, mis saab torni alla moon hiljem pikendatud poole võrra suuremaks. Kusjuures võib öelda, seal oli üks huvitav väravapostis selline süvend, kus oli rahakassa, kuhu möödujaid pillasid annetusi veel tsaariajal lõpuni. Kuna seegis oli pärast pidalitõve põhilist lõppemist seitsmeteistkümne sajandi keskpaiku nii-öelda kohalike vaeste eestlaste kihelkonnakirik. Vanadekodu võttis sülle pidalitõbiste varjupaiga ülesanded. Nii et kui nüüd olid need kaevamised seoses Tartu maantee läbimurde pikendamisega läbi seegi ala, siis leiti seal mingit majapidamishoonet, kus ilmselt oli tehtud parkali töid värvimist, sest sealt tuli välja massiliselt pajukoorte põrandalt ja umbes 1200 skeletti. Kuid ükski neist ei olnud pidalitõbisest moondunuisema värkidega luustikud. Nii et tegelikult pidalitõbist Dianosid seemneid ka vist tegelikult leidnud. Nii et võimalik, et see vanem kalmistu osa paiknes näiteks praegust Tartu maanteest teisel pool seal, kus on seesinane kasiinoklubi. Ja nüüd tulles selle sinose hoonekese juurde tagasi seal värava kõrval süvendis oli üks maalitahvel, kus üks vaene ühte vaest pimedat vanakest arutab üks poiss ka kristliku halastuse ja ka heategevusse märgina ning väravapostist söandis. Kui seda hakati kogemata lamama, tema siis leidis sealt mitu kilo münte. Kusjuures lõviosa neist olid tsaariaegsed, aga oli ka mõnevõrra vanemaid rahasid. Need pandi välja sinna seegi muuseumi, mis rajati uue Takamata laienduse äärde. Aga seegi hoonel endal. Sellel väikesel kirikukesel on linnapoolsel viilu tipp pool üks väikene tuulelipp, millel me näeme hambulist lohet pead mille vahel on üks ketas, aga see pole Õunega kartul, see viitab ühele legendile nimelt lohed oma apluses kõike söövuses. Kui nad on väga näljased ja masendav tüdinud need kuskilt endale midagi muud hamba alla ei leia, siis neelavad nad raevukalt alla isegi päikese. Aga kuigi lohede sisikond on nagu auruveduri tulekatel, on päike nende jaoks siiski natuke liiga kuum ja mõne aja pärast on nad sunnitud päikesele välja sülitama. Nii tekivad päikeseharjutused, nagu millalgi vanasti tõepoolest arvati, toimuvad. Ja muide just paar päeva tagasi oli päikesevarjutus, aga kuna ilm oli meil siin pilves teisipäeval, siis keegi kahjuks seda näha ei saanud. Aga võtke heaks või pange pahaks niisugune see pärimus. Ja võib veel öelda, et kunstiliselt Ta on huvipakkuv ka üks maalitahvelpuidul kus üks vaene piiblitegelane, kes on pandud katsumuse alla issanda poolt, istub sõnnikuhunnikul löövetes ka nagu pidalitõbine võisi filiitik. Möödujad pilkavad teda, aga tema jääb oma issandale ikka jälle truuks ja ei lase ennast ka kõige rangemate katsumustele mitte tasakaalust jõusust välja lüüa. Ja muidugi vot see ajastu, mil inimesed olid tõesti siiralt usklikud olid nad palju Tõmad, palju abivalmimad ja nad leidsid, et see on täiesti loomulik, et ühtedel läheb elus hästi ja nad hõlmitsevad ja samas on aga neil, kes sõlmitavad kohustusi teiste ligimeste vastu, kes on kas eluheidikud või õnne, tööd või invaliidid või tõbised või, või muidu puudulikud see elus läbi lööma. Mingitel põhjustel, olgu need siis millised tahes, et neid on vaja aidata. Et ühiskonnas on ka täiesti loomulik, et on olemas kerjused, keda meie nimetama näiteks geoloogideks ja muu selline rahvas. Ühiskonna sidusus, mis toona, kui Jaani seek rajati ja tegutses oli ilmselt märksa tõhusam kui meil praegusel niinimetatud varakapitalismi ajastul ja see peaks panema meid kõiki mõtlema sellele, kuidas jagada seda, mis meil on, olgu siis teadmist, hingesoojust või mõnikord ka raha teiste toetamiseks. Mõnessegi juurde tagasi tulles. Me võiksime öelda, et sealt on huvitavaid dokumente leitud remontide ajal sellest tuulelipumunast, mida on üle antud linnaarhiivi eesti keeles publitseeritud ei ole, kui ma õieti mäletan, viimased nendest saksakeelsetest tornimana kirjadest olid vist aastast 1724 kui pärast Põhjasõda seda Sorni järjekordselt remonditi. Ja üks niisuguseid omapärasemaid töid, mis on minul tulnud kunagi või iganes. Tallinna linna tellimusel oli siis, kui Jaani seegi hoone restaureeriti. Muuhulgas puhastati ja korrastati ka need vanad tuulelipud ja nende vardad ja munad ja siis tellis linn ka uued tornimunakirjad tuleviku inimestele pannes kapslisse ka värsked ajalehed ning värsked mündid, mis toona olid käibel. Ja minul oli juhus kirjutada tekste tuleviku inimestele, kes järgmisel kiriku remondi ajal hakkavad seda tornimuna lahti võtma Maia korrastama kui ta on jällegi jõudnud tugevasti oksüdeerunud. Vaadake ajad muutuvad, ühiskond sekulariseerub, kuid osa inimesi jääb ikka truuks kristlikele põhimõtetele kuigi vahelduvad konfessioonid. Ja tollasest pärast peale ei ole Jaani seegi kirik enam mitte luterlik algus olide mõistlik katoliiklik vaid nüüd on ta lubatud Meie Armeenia kogukonnale Tregoriaani kirikuks, nii et see on üks omamoodi kõige vanemaid kristlikke konfessioone mis on olemas. Nii et selles mõttes deskristlik järjepidevus säilub. Ja ma tahaksin loota, et selle fassaadi läheb varem või hiljem paigutatakse tagasi ka koopia, mille me näeme, kuidas üks poiss aitab üle tänava minna pimedal mehel märgina sellest, et meie kõik ka tänapäeval Peaksime olema niisama hoolivad, nagu oldi nende seegi asukatega sajandeid tagasi. Stuudios oli kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. Muusikast kõlas Lepo Sumera pantomiim ja saatesari vana Tallinn jätkub kuu aja pärast.