Tere on laupäev. Uudised on ära kuulatud, kell on tiksunud 11 ja viis minutit ja nagu ikka meil kombeks, seal on rahvateenrite aeg. Kõigepealt südames väike, et kas seal tuisu taga on meie kolmiku üks liige, Sulev Valner, Võrus tere, Sulev. Tere hommikust. Kostab küll üle, isegi Otepää ei sega meid vahepeal selge ja siin Tallinna stuudios istuvad siis kaks ETV koosseisulised töötajad, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe. On, nagu öeldud, on juba tuiskama hakanud, nii et talv oma positsioone veel loovutada ei taha ja oleks ka imelik, kui ta seda 22. jaanuaril peaks hakkama tegema. Kuigi kuigi hing ihkab kahtlemata juba seda järgmiste aasta aega oli väga. Tallinna täpsustus Võrus ei tohiks, ka Võrus on ilus ilm. Selge, siis on lootust, et ka meie suusatamise radadel sealsamas peaaegu kõrval on, on täna täiesti kuldne ilm, aga seda sellest kõigest hiljem ja loomulikult enam enam mitte meie saates vaid otsereportaaži tehes oli väga tihe. Ja, ja loomulikult nädala jooksul keskendus kõik kuuendal märtsil toimuvate riigikogu valimiste ümber, aga oli ka, oli ka teisi sündmusi ja tegelikult sellest nädalas võib välja noppida kaks väga positiivset sündmust. Millest me siin oma saadetes aastate jooksul oleme ka rääkinud korduvalt, aga ma usun, täna me sellele ei peata ka ära ei peatu või ära ära tuleb nad ikkagi mainida. Kõige positiivsem muidugi see, et Eesti iive hakkab vaikset pöörama plusspoolele, ta ei ole veel, ta ei ole veel plussis, aga, aga kõik tendentsid näitavad, et järgmisel aastal võiks juba nii olla ja ja see suur mõõn on ületatud ja, ja teine uudis on, on kahtlemata see, et et vabadussõja võidusammas on saanud lõpuks valgeks. Need on kaks vaieldamatult head uudist, on ju nii? Jah, mul on üks tuttav tuttav inimene, kes läks hiljuti sünnitama ja ütles, et sünnitusmaad on naistest niivõrd pungil, et on raske saada voodikohta. Rääkimata sellest, et külastusaeg on kõvasti piiratud, sellepärast et inimesed lihtsalt ei mahu sünnitusmaadesse sisse, nii et see on nagu väga kõva sõna. See on tore. Et huvitav, kas sellepärast Tallinki kahe suure parteiprogrammides kodus sünnitamine nendel valimistel eraldi esile tõstetud, et mis ju oli ka üks selle nädala teemasid? Sa mõtled, et sünnitusmajades lihtsalt ei ole ruumi, et nüüd on vaja nagu kodudes plats puhtaks teha? Täiesti ootamatu seos sulate ESTO. Aga üks üks pidulik sündmus veel. Kui te rohkem nendel kahel teemal ei taha, ei taha peatuda ja kõik, kes satuvad Tallinnasse või oli see tallinlased, nii et minge vaatama Vabaduse platsi sammas sammas tähendab ja teeb seda mitmel erineval moel, nii et et loodetavasti siis ka see, see probleem seal on lõppude lõpuks lahendatud ja, ja igasugune ilkumine sel teemal lõpeb lõpuks ära. Aga oli, oli üks oli üks visiit vabariigi president käis selle selle vabandust selle aasta esimesel ja ainsal riigivisiidil käis naabrite juures Rootsis. Visiit leidis väga palju taastamist, kuigi selle visiidi sisu jäi nagu kergelt hämaraks, aga, aga piisab sellest, et ta oli väga pidulik ja väga kostüümidraama rohkem. Ja samas sellesama visiidi kõrval jätkusid ka ka meie meedias debatid selle üle, et kas seda presidendi institutsiooni ikka on vaja või ei ole vaja ja, ja tundub, et see, see mõni nädal tagasi välja astud, sinna ei taha kuidagi purki tagasi minna. Nojah, kui sa räägid nädala kesksetest sündmustest, siis kui lähtuda need kollasest ajakirjandusest, siis kahtlemata oli sündmus number üks oli just presidendipaari visiit Rootsi ja ei, mitte sellepärast, et et Toomas Hendrik Ilves käis oma sünnimaad külastamas vaid sellepärast, et missugune kübar oli Evelin Ilvesel peas. Kui lugeda kommentaar kaariume, siis see oli vaieldamatult kõige kommenteeritum sündmus. Noh, tegelikult on, meil on nüüd presidendi paar ette võetud umbes samamoodi nagu nagu Rootsis on võetud kuningapaar ette, et et nagu selles mõttes on latid võrdsed, sest kui, kui meie ajakirjandus kritiseeris proua Evelin Ilvese peakatet, siis Rootsi ajakirjandus kritiseeris sama armutult kuninganna Silvia peakatet, nii et selles mõttes on võrdlus päris olemas. Nojah, aga ikkagi nüüd jätame meie need kostüümid ja disainerid ja peakatted ja vanutatud vilti ei ole vast meie meie saate pärusmaa, päris aga, aga, aga räägime natuke rohkem sellest. Sellest presidendi institutsioonist, sea Sulev, oled ka oma tõhusa sõna ühes ajaleheartiklis sinna sekka öelnud ja, ja tundub, et, et see teema on, on selline, mis, mis kommentaatoreid erutab. No erutab ju küll, aga, aga tegelikult ma ei tea, kas ikkagi endiselt ma ütleks, et ma ei saa päris hästi aru, kas ikka teemat on tarvis ja noh, sel nädalal nüüd püütud seda uuesti üles kergitada ja ilmselt ta ilmselt ta taas kogub hulga kommentaare, aga aga ma pigem nõustuksin Raul Rebasega. Aga kas ETV kahekõne saates ütles, et et selle teemapüstitus iseenesest on presidendi institutsioonile toonud väga palju toetusavaldusi ja Meile võib olla väga palju, et selles mõttes on kindlasti tänuväärt, et selline teema püstitati nii nagu mõned aastad tagasi, eks ole, tõsteti üles küsimus, et kas meie lipp peab ikka sinimustvalge olema või äkki peaks näiteks hoopis risti kujutis keskel olema. Et ma arvan, et sellise ühiskondliku konsensuse saavutamiseks, mida meil tõeliselt vaja on, oli see. On see selline väike vahepala, kindlasti oluline, aga aga tegelikult ma ei, ei näe ikkagi neid tõsiseid argumente mis, mille üle nagu arutada teemal, et et noh, kuigi muidugi see vajalikus mittevajalikkus ongi suuresti usu küsimus. Ega seal võib olla ratsionaalne, tihti arutamine ei olegi, kas tundub vajalik või tundub mittevajalikeks. No tegelikult on see teema ikka täiesti lambist tõmmatud, ma pean siinkohal üles tunnistama, et ma olin ise kaudselt osaline sellest debatist, mis puhkes sellepärast, et ma tegin Toomas Hendrik Ilvesega seda nüüd juba siis paljude silmis kurikuulsat aastalõpuintervjuud, kus ta siis ütles välja oma seisukoha, mis ta arvab Edgar Savisaare idarahaskandaalist. Ja arusaamatu on see diskussioon selles mõttes, et kui siiamaani on president ilvesele ette heidetud seda, et miks ta tõstab Ta ühiskonna jaoks valulisi probleeme, et miks ta tegeleb siin sõnadega Soomega ja käib avamas igasuguseid kultuuriasutusi käib kontserdil ja nõnda edasi, siis kui ta ükskord võtab tõepoolest sõna ühiskonna väga valuliselt teemal, siis ta saab süleselja kappaja labidaga saab, saab kriitikat kaela. Andrus paar, kes selle presidendi institutsiooni teema tõstatas. No minu meelest oleks võinud Andrus Saar paar öelda, et öelda kohe välja, et mulle ei meeldi president Toomas Hendrik Ilves kui selline, mulle ei meeldi tema maailma vaade. Mulle ei meeldi see, mida ta arvab, mida ta ütleb, mulle meeldib teistsuguste maailmavaadetega president. Selle asemel tõstatas teema, et kas presidendi institutsiooni on üldse vaja. Minu meelest kirjutas selle nädala teisipäeval väga, väga hästi ja väga õigesti diplomaatia peatoimetaja Iivi Anna Masso Postimehes artikli pealkirjaga palju kära, aga millest? Samamoodi ei saanud ta aru sellest, miks nüüd on see teema üldse tõstetanud, et see on tegelikult on tegemist ju pseudoteemana kui on tahetud polemiseerida Toomas Hendrik Ilvese poolt välja öeldu. Palun, seda võib teha. Aga seda võiks teha ka, nagu argumenteeritult mitte nimetada Toomas Hendrik Ilvest lihtsalt Reformierakonna ripatsiks, nagu siin üks kommentaator Ale seisis. Postimees tegi jah, aga need asjad on suhteliselt klassikalised, ega siis ka ütleme lääneriikidesse, kui, kui toimuvad mingisugused mullistused või, või, või riigipea saab millegagi hakkama või tulevad välja mingisugused seigad riigipea varasemast elust või, või teeb ta midagi sobimatut, nii peaaegu automaatselt puhkeb kohe ka niisugune noh, mull selle selle ümber, et kas seda ametikohta on üldse vaja, sealsamas Rootsis on seda ju arutatud, eks ole. Suurbritannias on olnud samad protsessid, kas ikka peab olema monarh noh ja siis jätkuna loomulikult nii-öelda kunagistes kolooniates Austraalias, Kanadas on arutatud ja väga-väga tõsiselt, et kas, kas nende riigipea peab ikka endiselt olema Briti monarh. Nii et ega, ega selles selles ei ole nagu midagi, midagi uut, samas noh, tuletame meelde, et kui näiteks Arnold Rüütel sai Eesti vabariigi presidendiks, siis oli ka ütleme noh, ma ei tea, kui palju elanikkonnast aga ütleme, umbes pool elanikkonnast oli, oli oli pikali maas, šokis ja ja osa neist väljunudki kuumast, enne kui kui Rüütel oma ameti maha pani. Nii nii vastuvõetamatu oli, oli tema, tema persoon Nojah, aga hoolimata sellest, et Arnold ei rääkinud keegi, Arnold Rüütel ei teinud ühtegi teravat avaldust ja hoolimata sellest keegi ei hakanud arutama, siis ma ütlen, et on vaja või mitte, et nüüd on nagu need need protsessid läinud natukene edasi ja, ja kui, kui president ei meeldinud Presidendi mingist lausest võib välja lugeda mingisugust toorikust või, või on ta teinud nii-öelda mingisuguse demokraatia põhimõtetele sobimatu mõne arvates sobimatu avalduse, siis kohe pannakse nii-öelda institutsioon kahtluse alla, nii et ega siin muud ei olegi öelda, kui, et Eesti ühiskond ka areneb ja toimuvad, toimuvad uued protsessid. No eks, eks nüüd paistab, mismoodi see võib mõjutada kõik. Kui üldse siis järgmise riigipea valimist. Kelleks siis president Ilves on ka avaldanud, soovi saada? Aga Aarne ja Sulev, võib-olla värskendab mälu, mina näiteks ei mäleta, kui president Lennart Meri tegi korduvalt väga teravaid avaldusi elavatel teemadel, kas? Kui ta näiteks lõi jalaga lahti Aktuaalse kaamera ukse ja tegi avalduse, et Eesti demokraatia on ohus, kui oli see Savisaare kurikuulus lindiskandaal, kas siis hakati rääkima, et meil pole presidendi institutsiooni vaja? Minu meelest mitte? No ilmselt jah, tuleb siin antud juhul tõesti aru saada, et millest tegelikult räägivad need, kes räägivad, et presidenti pole vaja ja mis neid on tõeliselt ärritanud ja ma arvan, et see, kuhu Peeter vihjab, on üsna õigele õigel teel, et tundub küll, et kui kasvõi nüüd tõesti sel nädalal Ahto lobjaka artiklit lugeda ta siis tegelikult ei häiri teda kahtlemata mitte presidendi olemasolu, vaid vaid tõepoolest see seisukohavõtt, et Edgar Savisaare skandaali suhtes. Ja noh, mina ütleks selle kohta niimoodi, et ega sellesse võibki ju suhtuda nii või naamoodi inimesed olenevalt oma siis poliitilistest uskumustest kui nad, kui nad tahavad, ütleme, tõsiasjadele niiviisi vaadata, aga sel juhul on tõepoolest sügisel tulemas presidendivalimised ja on ju täiesti võimalik esitada teisi kandidaate, kui Toomas Hendrik Ilves kellele Toomas Hendrik Ilves tundub presidendina ebasobiv, palun teine, kolmas neljas kandidaat täiesti võimalik ju üles seada siis keegi keskerakondlastest või või, või mis iganes, et see, see ei ole ju üldse, et, et selleks ei pea ütleme, presidendi ametit hakkama ära kaotama. Kui olemasolev president tundub kellelegi, et kellelegi ei meeldi, kuigi samas meie jutust võib siin justkui aru saada, nagu oleks president millegiga hakkama saanud või või nagu Aarne Ta viitas, et selliseid asju räägitakse siis, kui, kui kusagil keegi saab mingi vääritu teoga hakkama, et midagi sellist ei ole ju Toomas Hendrik Ilvesega kohe kaugeltki mitte juhtunud, pigem vastupidine. Me ilmselt paljud ikkagi, pigem tunnustame teda sellise teatud kodanikupositsiooni eest. Ma ei tea, kas ma võin seda öelda, aga ma ikkagi vihjamisi ütlen, et enne seda, kui ma seda intervjuud hakkasin presidendiga tegema, siis president ütles, et ma nüüd tean, mis järgneb sellele, kui ma selle selle avalduse siin ette loen, ma tean, millise kapatäie ma nüüd endale kaela saada. Nonii, aga see käibki palga sisse ja palk on kopsakas, nii et võib, võib lugeda küll ka neid negatiivseid komme, tere nende kohta, et selles ei olegi midagi, midagi hullu, meie kolmekesi minule teadaolevalt jäime valimistel kandideerimise hiljaks, me lihtsalt ei jõudnud oma oma dokumentidega vabariigi valimiskomisjonile. Sellepärast võime ka oma tööd rahulikult edasi teha ja loomulikult sel nädala tähtsündmus oli, oli siis valimisnimekirjade no ma ei saa isegi veel öelda, lõplik selgumine, sellepärast et lõplikult selguvad nad alles nädala pärast, 28. jaanuaril, kui, kui kõik on üle kontrollitud, kõik on kõik on Eiki sibula juhtimisel pandud nii-öelda õigesse ritta õigesse järjekorda ja, ja kõik surnud ja sobimatult kandidaadid on, on, on välja räägitud ja siis selgub see lõplikult, aga aga, aga põhimõtteliselt meil on nii-öelda 99 koma üheksasajaprotsendiliselt nimekirjad praeguseks olemas ja loomulikult oli see, see, see lugemine, selle nädala kõige kõige olulisem teema. Sissejuhatuseks, ma võin äkki niimoodi öelda, et ma ei ole, ma olen nüüd valimistega ajakirjanikuna tegelenud ju ju kaua-kaua aastaid. Aga ma ei mäleta, et, et solvujaid üle hüppajaid, petetuid, petjaid ja noh, mõelge ise edasi veel neid sõnu oleks, oleks niivõrd palju olnud, neid on vähemalt teise Parlamendi jagub veel. Ja eks selle selle teema ümber loomulikult on ka keerelnud, aga väga palju juttu. Ja erakordselt palju on võrreldes eelmiste valimistega loomulikult üksikkandidaate ja üks põhjus on need intriigid, mida sa sa mainisid, aga teine põhjus on ikka see, et Indrek tarandi fenomen on kõigil värskelt meeles. Üksikuna Europarlamendi valimistel 100000 häält saada mõtlevad või vähemalt paljud neist mõtlevad, et nad mingilgi määral võivad korrata. Korrata Indrek Tarandi edu ehk siis teha tarandit. Sa pead silmas neid 34 üksikkandidaate. Jah, päris prominentseid nimetas seal mõned. Aga samas ma ütleks siiski, et, et see ei ole sugugi ei olnud nagu raskesti ettearvatav, et neid üksikkandidaate saab olema rohkem kui eelmistel kordadel ja ja ma pigem isegi ütleks, et natukese on see võib-olla veel isegi see nimekiri pettumus, et et oleks võinud olla ka tugevam üksikkandidaatide rida. Arvestades kogu eelnevat õhustiku, mis viimase umbes aasta jooksul on, on üleval olnud. Tugevad pugesid roheliste hulka ja ma just. Kui näiteks, et ma kardan, et, et selle tõttu ikkagi ei teostu see, mida, mida, mida siis võib öelda, osad inimesed ilmselt lootsid ja osad kartsid, et, et mõni üksikkandidaat ka tegelikult riigikokku valituks osutuda. Ma millegipärast arvan, et selles praeguses 34. tahtmata küll kuidagi muidugi valimist sel tulemusi ennustada ja soovides neile kõigile edu ja jõudu. Aga mulle tundub, et sellist võib-olla päris tähtmängijat nende seas siiski ei pruugi olla. Kuigi mõned neist on kindlasti vähemasti vähemalt keskmisel tuntud inimesed ja ja võiksid edu saavutada, aga, aga ma mulle mulle tundub, et oleks oleks võinud oodata ka veel tugevamaid nimesid tõepoolest, aga et see ilmselt siiski öelda reaalsus on selline, et, et need nimed siis liikusid kuhugi mujale või siis ikkagi ei kandideerinud. No aga tegelikult ju kõik, keda nagu oodati või arvati, et nad üksikkandidaatidena välja tulevad, need ka ikka tulidega siis noh, 34 tükki on ikka, on ikka tegelikult ju metsik karme võime need, need selle kogukonna ju ära gruppi keerida, ühed on sellised tundmatud või peaaegu tundma antud elukutselised kandideerijate, me siin Peetriga oleme vedanud üksikkandidaatide teledebatti ja ja sealt tulevad mõned mõned nimed juba tuttavad ette, muide kaks nendest kaks vähemalt nende hulgast ei räägi praktiliselt sõnagi eesti keelt, nii et ma, ma tahaks näha, mismoodi nad hakkavad nagu ennast nüüd tutvustama, aga aga ega nad seda tingimata ei peagi tegema. Noh ja siis on seal kolm-neli-viis nime, kes on, kes ka tuntud oma töö kaudu oma varasema töö kaudu, aga, aga just viimastel aastatel oma oma artiklite kommentaaride ja arvamuse tõttu, mis on siis lehvinud üle üle terve meie ajakirjanduse ja, ja siis on veel, on nii-öelda sood, kes, kes on ju iseenesest mõistlikud, võib-olla inimesed, aga, aga lihtsalt vähe vähetuntud. Nii et et see seltskond on, on tõeliselt kirju. Jah. Tuntumatest igal juhul Leo Kunnas, Siiri Sisask, eks ole. Igal juhul on see tervitatav, et ma ütlen, et igal juhul on tervitatav, et seda valikuvariante meil valijatel on rohkem, et ega selles ju kuidagi midagi halba ei ole. Lõpuks me keegi ei ole ju sunnitud, et kui meil on rohkem võimalik valikuvariante, et me peame siis nii või teistmoodi ka tegelikult valima, aga, aga igal juhul on see nagu sümpaatne, et nii-öelda üksikkandidaat piltide kaudu kui ka ka selle kirju, rohelise nimekirja, kui ka tegelikult rahvaliidu suhteliselt samamoodi kirjuks muutunud nimekirja kaudu on tekkinud uusi uusi, ütleme valikuvariante, mida võib-olla ei pea, noh, kuidas keegi oma maitse järgi hind hakkas tõsisteks alternatiivideks või mitte, nendele suurtele parteidele aga aga igal juhul vähem on neid inimesi, kes peaksid ütlema, et mitte kedagi ei ole valida, mul ei ole mingit mõtet valima minna, selles mõttes ikkagi see, see palett on ju suhteliselt selline, et enam-vähem igale maitsele võiks nagu midagi olla. Sinu Sulev peaks olema ju väga lihtne valida nüüd nendel valimistel. Kandideerib endine kolleeg Maalehest esinumbrina. Peeter Ernits sinu sinu ringkonnas. Nojah, ei, miks mitte, väga tore, et kandideerib või? Noh, ma ei oska öelda, see on nüüd igalühel. No ajakirjanikele üldse Et need, kas on ette näha, et kas on, kas on tore, et üks ajakirjanik otsustas, eks ole, et olla ennast siduda natuke rohkem poliitikaga ja, ja mis saab edasi, ütleme, kas tema, kas ta osutub tõesti valituks või, või pigem tuleb tal pärast valimisi kuidagi leida uuesti oma koht ajakirjanike seas, mis ei ole, nagu me teame, väga lihtne, kui inimene on juba korra sinna teisele poole seda seda kraavi astuda on olnud, aga, aga teisest küljest ka see on nagu iga inimese enda enda õigus, kodaniku õigus proovida selles osas ma olen väga nõus, Maalehe peatoimetaja, aga kes ütles umbes talle tõin kaasa aga samas, et tegevusajakirjanikuna tuleb jälle sellel ajal peatada. No meil on seal ajakirjanike hulgikaupa ju sulega, et on üks üks peatoimetaja veel, kes, kes ei peata oma tegevust ja ikkagi kandideerib ja ta ei näe nagu selles mingisugust pattu. Sulev, väga diplomaatiline. Sa võid olla vähem, võiksime. Me võiksime siin kolleegidena seda täiesti arutada, mina, mina näen selles päris tõsist probleemi. Minu meelest. Kandideerimisel tarand a- või selles, et kandideerimisel ta Teerimine ei ole mingi probleem, aga küsimus on ikkagi nagu korraga kahel toolil istumisest. See, et ajakirjanikest võivad saada poliitikud, seda me oleme ju näinud palju, eks ole ütleme, et Enn Eesmaa oli kunagi ajakirjanik, nüüd on poliitik või, või isegi Urmas Paet, välisminister, ajakirjanik ja ja noh, neid näiteid on veel, eks ole. Aga küsimus on selles, et kas, kas sa saadist samal ajal kahel toolil ja, või ütleme nagu spordiparalleeli tuues ei saa korraga korvpalliväljakul olla nii mängija kui kohtunik. Sa pead ikka, sa võid olla ka korvpallikohtunik võib mingis teises mängus olla mängija aga ta ei saa nagu ühes ühes mängus olla 200 erinevas rollis korraga. Ja samamoodi minu meelest on väga selge ja ajakirjanike tsunftisisene selline kirjutamata kokkulepe minu meelest kestnud viimased paarkümmend aastat, et ikkagi kui mingi tõsiste uudistepoliitikaga tegelev ajakirjanik kavatseb kandideerida, siis sellega ta sõnaga valib endale teise rolli ja õnn kaasa. Aga ta ei saa jätkata samal perioodil, ajakirjanik. Jah, no ütleme nendest ajakirjanikest, me ei pea täna väga palju rääkima, aga, aga mul on siia juurde veel üks, üks kiuslikum küsimus, et hea küll, see tundub jah, tõesti suhteliselt loomulik, et kandideerimise ajaks valimiskampaania tegemise ajaks kuni kuni valimisteni välja pannakse nii-öelda oma oma ametit jäässe. Aga loomulikult ajalugu tunneb meil palju selliseid juhtumeid, kus ajakirjanik läks poliitikasse ja sinna ta jäigi ja seal ta ongi ja on ta seal edukas või või vähem edukas see ja see on juba iseküsimus, aga, aga nüüd on küsimus selles, et kas, kas on on tagasiteed või on see ühesuunaline tänav. Täna kandideerisin ja ei osutunud valituks näiteks ja pärast jätkan aga juba juba väga-väga kindla sildiga oma ajakirjanikutööd. No aga Peeter võsa on seda teinud, väga edukalt kandideerinud, mitte saanud jätkanud, nüüd jälle kandideerib ilmselt samal ajal ka, jätkab. Nojah, aga räägime nii-öelda, räägime poliittõsistest, ajakirjanikest. Jah, et räägime nendest tõsiselt ajakirjanduses, see on muide väga pikk nimekiri nendest nii-öelda ajakirjanikest, kes, mis koosnevad siis nii-öelda päris ajakirjanikest peaaegu ajakirjanikest ja, ja, ja ajakirjand. Lähedal seisvad, ärge minge, sõbrad, libedale teele, valged jõud ja mustad päris ajakirjanikud ja ajakirjandusele lähemale. Lähedalseisvatest jõududest vabaks võsa Petsi liigitaks viimase hulka. Aga mina läheks hea meelega. Tahaks hea meelega sellel seda libedat teed hästi püüda, hästi kindlalt määratleda, mis asi on ajakirjandus tõsises tähenduses ja mis mitte ja kes on ajakirjanduse, kes mitte, et et selles osas vahetegemine on päris oluline, sest minu meelest eriti ka valimiste kontekstis hästi palju meile saadetakse koju igasuguseid räsitud, mis tahavad näha välja nagu ajakirjanduses, samas me saame väga hästi aru, et see on kellegi poolt kinni makstud propaganda ja ilmselt esitatakse ühesõnaga tehakse igasugust muud asja ajakirjandus. Ja teiseks ka igasugune meelelahutustegevus eelkõige just eraringhäälingus on tihti selline, mida, mille, mille tegijaid justkui ka nimetatut ajakirjanikuks, aga tegelikult ta ei järgi peamisi ajakirjandus eetilisi ja selliseid professionaalseid põhi põhikriteeriume ikkagi oma tegevuses. Pigem noh, ütleme võtab neid kohati. Et aga sellised tõsised ajakirjanikud, nagu me räägime, ütleme, Maalehe peatoimetaja asetäitjast või sirbi peatoimetaja seda, et et sellised positsioonid kindlasti nõuavad teatud sellist selgust, et et ütleme, seisus kohustab sind ka käituma korralikumalt, kui võib-olla mingi JOKK mentaliteet lubaks. Et loomulikult nii nagu Kaarel Tarand on küsinud peaminister Ansip pilt, kellel ju teatavasti ei ole selles sellistes küsimustes eriti eriti ütleme noh, seisukohti minu meelest. Et puudutab, et siis, siis sealt loomulikult tuleb vastus selline, et, et eks, eks sa tööta edasi, et ega see meid ei häiri. Aga, aga ma arvan, et kolleegid ajakirjanikud ütleksid, et see siiski häirib, et selline hea valimistava, mis tõepoolest ei ole kuhugi valimisseadusesse kirjutatud, aga mida me ometi teame ja tahame järgida. See sihukest mitmel toolil istumist ette ei näe. Seega ma küsisin Sulev nagu natuke teise kandi pealt, et, et oletame, et need inimesed ei osutu valituks sellepärast, et see on tõenäolisem variant, kui nad osutuvad valituks. Et kui, kui sellepärast on eraerakondlik silt rinnas, et kas sellest nagu sinu järgmises kutsetöös ka nagu midagi sõltub või, või, või kuidas see mõjutab seda. See teeb keeruliseks, aga mina arvan, et Eesti ühiskond on samas jälle nii väike, ütleme oma ütleme mingil alal andekaid eeldustega inimesi päris niiviisi üks-üheselt ei saa nullida, et öelda, et ta enam mitte kunagi ei saa enam töötada näiteks pärast poliitikas olemist kas ajakirjanikuna või mingil muul sellisel ametil, mis nõuab sellist ütleme erapooletust, et eks me oleme ju näinud ka. Me võime paralleelina tuua ka selle, et kui poliitikust saab näiteks Eesti Panga president või riigikohtu esimees, Need on ju ka ametid, mis tegelikult nõuaksid väga selget poliitilist erapooletust või, või näiteks mõne ülikooli rektor. Et, et eks see, eks see mingi analoogia, et see on, see on võimalik, aga see eeldab esiteks, et see inimene ise deklareerib väga kindlalt, et sellega on tema poliitikuamet lõppenud, need sidemed erakonnaga on lõpetatud, läbi raiutud. Noh, me peame minu meelest sellise positiivse hoiakuga inimesena, kui inimene seda kinnitab, me peaksime seda uskuma. Kuni kuni tema tegevus ei anna selget põhjust vastupidiseks. Jah, aga noh, oletame, ikkagi puhul tõenäoliselt mingi eeldame endalegi üleminekuaja järel on see võimalik, tuleb, aga eeldame ikkagi süüdimatult, et inimene on erakonna erakondade ainult mingisuguse ilmavaate pärast. Aga ilmavaade prügikasti ei viska, ükspuha mis ametit sa pead, oled sa siis fekalist või, või, või siis Ülikooli rektor, et, et kui sul on ikka selline ilmavaade, siis ta sul on ja silmavaade võib tõesti muutuda, aga, aga mitte käsu peale ja mitte mingisuguse rahahunniku peale, vaid vaid ta võib lihtsalt elu jooksul muutuda, on ju nii, poliitikute. Samamoodi nagu luurata voolet, endisi ei ole. Noh, selles mõttes on, on need metamorfoosi, mis on siin nüüd nende viimaste üle hüppajatega ehk siis selle solvujate armee kõige väljapaistvam osakaal toimunud, see on, see on ikka väga-väga huvitav. Ma saan aru sellest, et tekkis tüli ja roheline Trapido on järsku üksikkandidaat okei, või siis noh, Mark Soosaar, kes on ka korduvalt erakonda vahetanud, aga ütleme noh, eks politseijuhi Andropov juhtumit Nemad jätsid mu välja ja ma leidsin kohe hopsti endale uue poliitilise õnne. Et see on, see on nüüd niisugune veider. Muidugi alati võib öelda, et valijad annavad, annavad sellele tegevusele hinnangu ja küllap nad annavadki. Aga, aga niisugune märk jääb ikka, jääb kindlasti külg. Jah, see on tropi pooli naljakas see, et tunnistas avameelselt, et ta läks ise, koputas IRL-i uksele ja küsis, et kas on võimalus, et mind oma ridadesse vastu võtate. Ja kus on võimalik kandideerida, ta sai nüüd suhteliselt, mitte tänuväärse kohaga, aga vähemalt koha nimekirjas? Noh, siin on veel mõned üllatused, no ütleme, roheliste puhul, need erakondliku kakluse traagelniidid paistavad ikka nii jubedalt välja, et kui siin vahepeal tõesti tundus, et et vabamehed teevad ainult ainult head ja rohelised on või võivad arvestada valimiskünnise ületamisega ja, ja mingi väike esindusel Riigikogus saab olema, siis siis nüüd tuleb hakata jälle selles kahtlema, sellepärast et esiteks lahkujad, kes, kellel on vastuvõetamatu, et mingite väljastpoolt sisse trüginud arvelt nemad oma oma nii-öelda erakondlike positsiooni kaotavad. Aga, aga tundub, et ka, et ka see vana vana tüli roheliste endi sees ehk siis parteiliikmete sees on, ikka, on ikka ületamatu. See kihk ikkagi minna kuskile partei rüppe ja kandideerida lootuses saada ikka soojale kohale. See on ikka hämmastav. Kõik räägivad rohelistest ja vabatmeestest, kes sinna trügivad, aga kui me vaatame, mis on viimastel päevadel toimunud tegelikult rahvaliiduga, millised kummalised persoonid on sinna potsatanud nimekirjadesse, kellel varem ei ole ju rahvaliiduga mingisuguseid sidemeid olnud toome kasvõi selle peaministrikandidaadi Jaan Tootsi või siis järsku hops. Vaatan Ivar Raig. Euroskeptik rahvaliidu number üks. Haabersti Põhja-ja Kristiine linnaosas Peeter Ernitsa eest me juba rääkisime. Vaata parem, kes on Peeter Ernitsa selja taga üld üldnimekirjas? Jah, nii et noh, selles mõttes Georg Bõstrov Maardu linnapea, mis, mis seob küll rahvaliidu tublisid inimesi, ütleme selliste selliste ringkondadega tahaks küsida. Ja mina või seesama Robergantroopa kangesti tahaks Toompeale saada, no ükskõik kelle koosseisus, mine kasvõi ust kraapima, peaasi, et sisse saaks. No ilmselt on jah, aga ausalt öeldes, ega ma ei tea, kas me peaksime väga palju pühendama enda tähelepanu tegelikult inimestele, kes kokkuvõttes selles mängus on ikkagi suhteliselt marginaalid ja ja kelle seisukohalt ütleme, et ka meid valijatena noh, nemad ei hakka nagunii otsustama seda, mis seal Toompeal tegelikult toimub, et otsustama hakkavad need, kes tõepoolest kuuluvad suurte parteide sellistesse tuumikutesse ja pigem selline, kes on nagu solvumisega ust paugutab, ega ta, ega ta lõpuks sellega sai tegelikult ka diagnoosi enda mõjukusele selles senises erakonnas ja vaevalt ta nüüd uues kohas, kuhu ta läheb kohe vähemalt väga mõjukaks osutub. Ei, Sulev, ma ei tahtnud midagi eriti halvasti öelda persoonide kohta, aga teisest küljest see näitab ka meie parteide taset. Ja küll erakondade taset peavad nüüd ennast erakonnaks nimetada, et ollakse valmis võtma enda rüppe ükskõik millise maailmavaatega inimest, lootuses, et äkki toob kümmekond või 20 või 30 või jumal hoidku, 200 häält. Nii et noh, see, see põhimõttelagedus on ju ju omaette diskussiooni väärt, tegelikult. No aga see näitab ka ühe või teise partei enesekindlust või siis ebakindlust, et kui Reformierakond võib näiteks suhteliselt enesekindlalt öelda ütleme, Robert Andropov sugusele, et näidata, et eks sa mine siis jah, vastupidi, jälle mõni teine erakond peab võtma vastu kõik, kes vähegi tulevad, ütlema rahvaliidu, nii välja, mis ikka noh, on tõesti tõesti päris päris uskumatult kirju seltskond, mis sealt tuleb, et näiteks roheliste vabameestega ühendus on ilmselt palju kuidagi koos kõlalisem kui, kui see, mis, mis rahvaliidust paistab väljapaistvate ise küsimused, et kui nad Riigikokku ei pääse, siis pole ka suurt vahet, kes seal kandideerisid. Mitte vabamehed, vaid vabatmehed. Mis ma ei pea, seda rõhutatakse pidevalt. Ja olgu-olgu nad vabamehed või vabad mehed, aga, aga ütleme, siin intriigi on, on nende valimiste puhul ikkagi nagu ikka kõvasti, ükskõik siis, kas ta, kas see intriigi nii-öelda ootus on positiivne või negatiivne, aga aga on, on Rinkonniti noh, eriti eriti põnev on muidugi siin Harju ja, ja Raplamaa, kus siis on, on kahe juhtiva erakonna liidrid ja nende vastas on Artur Talvik, kes kelle puhul võib oodata, et ta natukene tarandit teeb. Ehk siis päris päris korralikult hääli korjab, sest Artur on ju popp poiss ja ja oma oma oma tõsiste artiklitega ja oma oma šõu tegemisega saanud ja väga-väga-väga tuntuks ja kui ka inimestel on tõeliselt siiber valitsejatest, siis, siis nad valivad alati kolmanda võimaluse ja miks, miks see, miks ei võiks olla näiteks Artur aga siis Neljanda eks ole, Leo Kunnas on ka veel seal nimekirjas. Ja noh, näiteks jah, kuigi ütleme Leo Kunnas on, on viimasel ajal kuidagi tundub, et nagu, nagu oma artiklitega laiali valgunud ta, ta kirjutab viimasel ajal kõigest selle asemel, et jääda nii-öelda oma oma spetsialiteedi juurde, mis, mis võib tekitada ju viha ja vaidlemist ja väga raevukalt vastu ütlemist, aga, aga mida, mida ta kahtlemata ei tunne. Aga noh, see selleks ja siis on loomulikult veel igasuguseid ka Järvamaa näiteks ju väga-väga huvitav piirkond ja Tallinnas on paar väga väga-väga huvitavat piirkonda, nii et et seda, seda intriigi on, on, on küllaga ja loomulikult. Et palju siis nüüd ikkagi sisse saab, kas, kas ütleme, kui rahvaliidule lüüakse üsna üsna üksmeelselt sellele 88-le nimele, mis seal nimekirjas on, vaatamata hingekella siis intriig on ikkagi selles, et mis, mida, mida teevad rohelised ja nii, et kuuendal märtsil on, on seda kõike väga-väga huvitav jälgida. Huvitav, et kõik tõstavad alati esile, kui kõige põnevama ringkonna Harju- ja Raplamaa on võib-olla lihtsalt sellepärast, et seal on kõige rohkem mandaate mängus, aga tegelikult on Harju- ja Raplamaal ju ainult üks küsimus, et mitu 1000 või mitukümmend 1000 häält saab Andrus Ansip rohkem kui Mart Laar ja rohkem seal mingisugust muud küsimust ei ole. Aga sa viitasid veel paarile ringkonnale, siis näiteks Järva- ja Viljandimaa on tõeliselt huvitav. Kus on Reformierakonna esinumber, on Euroopa parim rahandusminister Jürgen Ligi, Sven Mikser, noorsotside liider Helir-Valdor Seeder, kellel on see põhikant, kus ta on kogu aeg kandideerinud ja Keskerakonnast Enn Eesmaa, nii et neli nimi tegelikult ja samamoodi on siis Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa, kus vastakuti on Keit Pentus, Andres Anvelt, Juhan Parts, Kaarel Tarand, Edgar Savisaar, nii et seal on nime nimekiri tunduvalt pikem tegelikult. Nii et põnevust on seal küll ja küll. Küll võiks arvata selles viimases, et nüüd Lasnamäel nendel nimetatud nimedel Keit Pentuse proovis linn kohalikel valimistel Savisaare vastu ei olnud, väga edukas. Ja noh, teistel jah, ühesõnaga, et võib arvata tõepoolest, et ega neil väga väga lihtne seda, seda, seda ringkonda nüüd seal keegi kellelgi väga tõsiselt nagu tagasi võita küll ei ole. Aga, aga pigem ma jah, ma lihtsalt mõtlen, et üldse, et see, et võid olla nende nimede tasemel ja nende nende, nende mõne ringkonna tasemel, kus tõesti teerivat partei liidrid ja üksteise vastu, et seal on tõesti nendel nimedel nagu oluline oluline vahe. Aga kui ma vaatan näiteks siit võrust kandist, et et see, et mul on siin tänava peal plakatid, Heimar lengi ka Valdo Randperega, ausalt öeldes see, see on suhteliselt minu meelest valija seisukohalt ükskõik tegelikult, kes neid suuri erakondi Keskerakonda, Reformierakonda paljudes ringkondades täpselt isikuti esindab, et, et seal, minu, mina kutsuks üles isegi valijaid nagu rohkem mõtlema erakonnale, kui mõtlema sellele, et kes meil siin parasjagu kandideerib, et kas ta on tore mees või või äkki äkki mitte nii tore mees või naine, et, et pigem ikkagi ikkagi siin hakkab nagu mängima see küsimus, et kas selle erakonna enda reiting on kõrge või, või madal, et kas selle, kas selle seltskonna poolt tasub hääletada või mitte, et mitte niivõrd selle ühe või teise kandidaadi mingist isiklikust isiklikust osast, sest olgem ausad näiteks Reformierakonna seal 20. 25. 30. esindajad riigikogus või Keskerakonna mingi 20. esindaja ega seal elu on näidanud ju väga suurt vahet ei ole, kes seal riigikogu saalis seda rohelist või punast põrandast parasjagu vajutab. Nojaa, aga Sulev, ära alahinda ikka sellist persooni nagu Heimar Lenk. Sellepärast et hea küll, Keskerakond, aga kui sa näed ikka Heimar lengi pilti postamendi otsas, siis seal tuleb kohe meelde see, kuidas ta 1000 krooniga kuus hakkama sai ja muud sellised huvitavad trikid, aga. Aga mis puutub nende seda vee hinda kontrolli ja aga. Nüüd ma loen, et aitab hinnatõusust, aitab tööpuudusest ja mõtlen, et ja vot see on küll mees, kes selle kõik ära lõpetada. Aga mis kindlasti jõuame me selles saates ka nendest valimistest rääkida veel korduvalt, aga et mis eristab neid valimisi nüüd eelmistest valimistest ma mõtlen, et sisulise või põhimõttelise poole peal oli see, et kui eelmistel valimistel oli küsimus selles, et kumb võidab kas Reformierakond või Keskerakond, siis millegipärast mul on tunne nende valimiste põhiküsimus on see, et kui suurelt Reformierakond võidab ja kui palju Keskerakond kaotab ja kui palju saab IRL'i hääli ja kas tuleb uuesti kaksikliidu valitsus või mitte. Nii et see on nagu põhiküsimus, see on nagu oluline vahe. Nüüd eelmiste valimistega võrreldes tundub mulle Jah, aga siin, ütleme politoloogid ja sotsioloogid on oma oma jüngreid tööle pannud ja, ja, ja igasuguseid ennustusi on ja nende nimekirjade kohta on ka juba igasuguseid arvamusi, et valdavalt ikkagi kui, kuigi me räägime väga-väga mitmest uuest huvitavast nimest, kes võiksid saada parlamenti ja kes seal kindlasti ei, ei hakka mingisuguseid memm panema ja ei hakka osakonna juhtoinaste järele kiitma ja ja kelle, kelle suud on, on väga raske kinni panna mingisuguste selliste partokraatlike argumentidega tervikuna on, on ikka uusi tulijaid noh väga vähe. Et niukseid, väike sihuksed, väikest intriigi on küll, aga, aga ütleme tervikuna noh, vaatame, need parteikontorid on ikka läinud väga-väga kindla peale välja ja niisuguseid vangerdusi on, on tehtud, aga neid on, neid on liiga vähe, mis tähendab seda, et parlamendi koosseis noh, ma ei oska öelda, kui palju kaks kolmandikku, ehk on see enam-vähem õige number tuleb täpselt samasugune kui, kui, kui praegu, nii et põhimõtteliselt 60 70 parlamendi kohta me võime ikkagi praegu juba suure suure kindlusega ette ravinud. Ja see ei mahu jah, aga siia võiks küsida. Aga see võiks küsida, et aga miks peakski teisiti olema, et sel juhul nad peaksid ju osutuma täiesti ebapädevateks, kui nad on seda tööd teinud. Nad justkui on tõestanud ennast ja nüüd me anname neile kõigile nii-öelda punase tule, ütleme, et me tahame, et kõik välja vahetada, see enamasti selline situatsioon viitab näiteks mingile suurele kriisile. Et tõepoolest mitte keegi ei kõlba, teeme puhta vuugi. Et iseenesest laenates kas või mõtet tänasest Andrus Kivirähu artiklist, et, et me kingsepa juurde minnes ju ei eelda, et meile vaatab vastu keegi, kes seda tööd nagu esimest päeva teeb või olime Me nagu pigem ju ikkagi kogemusi hindama enamiku enamiku elualade puhul, kus me tahame tulemust saada. Et miks, miks on poliitiku puhul niimoodi, et me hakkame alati rääkima, et kui kui vähe vahetub, seda riigikogu koosseisu, et siis on nagu pahasti läinud? Ja ma tahtsingi just juhtida sinu tähele pannud Kivirähu tänasele artiklile, sa võtsid selle ise jutuks, et tõepoolest. Et miks peab olema, miks peab olema näiteks vana kogenud poliitika hail Eiki Nestorile plakati allkiri, uus algus? Tahaks ikka. Ole vana heategija. Hea küll, me peame siin nüüd joone alla tõmbama, sel lihtsal põhjusel, et meie saade on täna natukene lühem, loovutame eetri õige varsti suusatamisele ja vanad head tegijad, kus on vanad head tegijad, kes vist enam ei ole väga vanad, head tegijad, sest et tundub, et Eesti suusatamine hakkab vaikselt vähemalt maailma tipust ära ära kaduma naiste hulgas, ta on juba seda teinud ja, ja paar paar meest meeste osas veel hoiavad seda, seda küünalt püsti, aga vähemalt me oleme saanud suurepärase Suusastaadioni defandil, mis olevat esimeste hinnangute järgi, noh, kui Meil on parim, siis Euroopa parim võib olla küll. Ja kus need parimad ikka on suusastaadionit, kui, kui nad Euroopas põhiliselt asuvad, aga et see on, see on tore ja tore, tore oleks, kui see, kui see staadion ka võimalikult palju nii-öelda rahvasportlaste käes tervisesportlaste käes oleks, aga, aga kui me räägime nüüd tõesti tippspordist, siis tulevad vist meie suusatamisel suhteliselt nukrad ajad. Eks meie meie spordikommentaatoreid jõuavad ka võib-olla sel teemal natuke peatuda, lähi lähitundidel. Kuidas teile tundub? Nii Peeter võttis järelemõtlemisaja ära, kaua mõtle, meil saab kohe saade otsa. Loota paremat, ega ega ma mäletan, et kui Erki Nool lõpetas karjääri, siis arvati, et Eestis ei kerki ka lähemate aastate jooksul ühtegi teist vähegi tugevad kümnevõistlejad. Õnneks on paremini läinud, et äkki läheb suusatajatega ka niimoodi. Noh, ja kahevõistluses oli ju ka, oli aastaid oli suur mõõn, aga nüüd uus tegija nurmsalu, ma lugesin ühte intervjuud, kus ta ütles, et ma ei julge enam mäe pealt hüpatagi tüpa nii kaugele, et panna metsa taha. Ja tahaks jagada muidugi teie optimismi, oleks tore, kui see nii oleks, aga, aga ma kahjuks ma kahjuks enam ei jõua seda teha. Meie tänaseks antud aeg on, on otsas ja ja täname teid kuulamast, ilusat nädalavahetust. Sulev Valner, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios.