Tere päevast, head kuulajad, täna on 18. detsember ja meie tänane päevade saade on pühendatud raadio või siis nüüd võib öelda, et Ringhäälinguaastapäevale mina olen Ülle Karu ja mul on külas hea kolleeg Vello Lään, raadioajaloo asjatundja. Hea küll. Alustame siis tänast saadet ühe toreda lauluga 30.-test. Jah, ja ütleme ära kohe, et laulab mees, keda nüüd tunti siiamaani neid draamanäitlejana, aga kolmekümnendatel aastatel oli ta poplaulude esitaja Ants Eskola. Paula, sul on poisipea? Tänases saates on meil päris palju arhiivilõike, aga kõigepealt räägib Vello Lään päris algusest. Raadio on 84 aastat vana, mis siis juhtus? No tegelikult paneme kaks aastat veel otsa, sest siis oli esimene niinimetatud katsesaade Haapsalust, seal oli kümnekilovatine telegraafisaatja, nii et kui nüüd seda eksperimenti tehti, siis võeti lihtsalt telefonitoru ja ja see oli mikrofoni eest. Niisugune kuupäev tasub küll meelde jätta, nagu 11 mai 1924. Kohalikud õpilased, segakoor laulsid oma koolilaule, kui nii võib öelda üks tund ja 10 minutit. Aga seda kuuldi lainel 2500 meetrit. Nonii, pikal lainel ei ole eales Eesti Raadiot edastatud ja kuuldi isegi naaberriikidest, nii et seda võib öelda esimeseks raadiosaateks Eestimaa pinnal. Need, kes hiljem seda asjaga võimeks paberile panid, siis see Eesti poolkaares, raadiojaama kõige suuremas ruumis telefon tõsteti töölauale ja uskumatu lugu, see telefoniriistapuu tegi oma töö väga hästi ära. Ja nüüd siis tõesti 18 detsember 1926 on siis ringhäälingu aastapäev. Ega seda päeva nüüd eriti eriti tähistada ka ajakirjanduse poolt ei osatud, sest sellest ei räägitud, suur midagi, paar rida nii-öelda palju tähtsam oli näiteks see, et Päevaleht sai endale suure uhke vastuvõtja raadioaparaadi ja sellest oli ikkagi 10 korda rohkem juttu kui see, et ringhääling alustas. Aga alguses oli ju ainult kolm tundi päevas ja seda ainult õhtul, kes teda üldse kuulsid? See on väga õige küsimus selles mõttes, et esimene aparaat, mis üldse Eestimaal ametlikult andis saateid edasi, oli Järvamaa mees Weidebaum hiljem eestistatultuurilist Viidemann, nii need nimed käisid tollal ja tema ehitas 1920 arvatavasti Eestimaa esimese vastavaid 22 ilmusid siis poodidesse välismaaaparaadid, aga isegi veel 1924 oli see ikka niisugune imeasi, et inimesed tulid noh, kas kohvikusse või klubisse ühiselt kuulama ja siis, kui näiteks Tartus Eesti üliõpilaste seltsi ruumides tuli kohe kümnete või isegi sadade kaupa, siis ei õnnestunudki midagi leida ja öeldi kuulajatele kokkutulnutele. Täna ei ole raadio kuulamise ilm. Nonii. Ja tõepoolest, poodidesse tuli ikkagi siis, kui juba saated käima hakkasite, üpris loogiline, kusjuures huvi asja vastu oli nii suur, et detsembri lõpust 1927 jaanuaris said poodides kõik raadiod otsa. Kõik tahtsid raadiot kuulata, väga palju oli ikkagi seotud kahe mehega, mõlemast jõuame rääkida. Üks mees oli tehnika jumala Fredo Albree, tegelikult oli ta siis major, hiljem Ringhäälingudirektorina kolonel kõrge astmega ohvitser, tema hakkas ikkagi plaadistamisega pihta, teiste sõnadega, kas otsesaade või siis heliplaadid mängiti maha, kusjuures angiti ka plaadistamis riistapuud nimetati. Teeme nüüd raadiokokteili, see tähendab, et sujuvalt läks ühelt plaadilt edasi inimese kõrv ei teinud üldse vahet, ühe plaadi lõpp, teise algus sulasid kokku. Selles mõttes enne veel jõudsid esimesed magnetofonid, tema kasutas ära siis plaadistamise masinad, nii et sai juba ka midagi tutvustada tulevastele põlvedele. Tallinnas pikk 43, mujal mälestustahvel, mis kuulutab, et just seal said alguse regulaarsed raadiosaated eesti keeles. See oli erakorter, neli tuba, Sulma pind, 55 ruutu võis lugeda stuudioks küll. Ja oli siis telefoniühendus, raadiosaatja, taiend, telefoni keskjaama ja saatejuhid, ütleme kohe ärad, telefonitraadid olid ikka peamine, mis seda signaali üldse edasi kandsid, kui ei tehtud päris koha pealt mikrofoni juurest. 27. aasta alguses koliti siis Estonia teatrimajja ja seal kolmandal korrusel oli siis osaühisus Raadio Ringhääling ja hiljem siis riigiringhääling kuni 44.-st üheksanda märtsini kus siis pommitamine hävitas raadiojaama. Aga no sinna me veel jõuame oma juttudega, aga tähtis on üks kuupäev veel. Kuues veebruar 927. Kas tööle teeniks muu? No ütleme, et asendamatu mees, sest esiteks ta oli 20 aastat ringhäälingus ja alguses jumala üksinda, see tähendab, et uudistelugeja ja tõlkija ja diktor ja saadete tegija piltlikult öeldes koja meheni välja kõik üks mees, mis oli veel ütleme selle aja kohta, et ta oli haritud mees, tal oli teatrimehe elukool selja taga, mis tähendas, et no väga hea eesti keel ja elu lõpuni ta võitles selle eest, et kõik, kes raadios esinevad, räägiksid ilusat, puhast eesti keelt. No igatahes ringhääling oli, kui ta tööle hakkas 50 päeva vana ja ta lõpetas 20 aasta pärast ja pidi Eestis kaduma, sest teda oleks tõenäoliselt tabanud küüditamine või midagi veel hullemat, nii et siis ta läks Moskvasse, teatriinstituuti koolitas meie näitlejad ja need said kõik ilusa eesti keele Moore'i plaate on säilinud, ütleme kohe ära, et miks nii vähe olnud 30.-te aastate 40.-te alguse loomingut säilinud. Need kõik hävisid terve fonoteegi koos selle Estonia, aga 44, märts ja kell olid nüüd plaadid kodus või jumal teab kuskil laenatud välja, need plaadid jäid alles ja üks nendest on siis ka Felix moori sellega, kusjuures ega tal ei olnud kõne mahlakas või, või rahvalik keel, tae jäi täiesti akadeemilise kultuurne keelena, aga ükskõik kus olukorrast aga olnud kas näiteks Petseri kloostris või, või ülikooli või mingisugusel vastuvõtul näiteks 300 aastat algusest, kui Rootsi kuningas, kes Eestimaal, siis ta jäi raudselt oma stiili juurde. Meil on võimalik kuulata ühte Felix moori, reportaaži ja son aastast. 1930 ma pakun, võin ka eksida, kuid kõik need raginat nüüd paratamatus, sellepärast et juhuslikud eksemplarid, mis need plaate alles jäide kahtlemata mitte kõige paremad, võib-olla oli mõni juba maha kantud, aga no igal juhul ettekujutuse saame, millal siis seda reportaaži, mismoodi tehti. Kui ta oli siis elu ja oluga, ütleme näiteks pile karteris oli seal ööpäev läbi voodi siirduviidisega vahet, jah, ei, see oli ainult öösel voodi magamiseks, hommikul voodi välja viidud ja selle asemel toodud sisse väikene paguneid igavik, sidend, mis oli siis üliõpilastele partnerite lubatud kaasa võtta. Nad tegid kaasa võtta südamina, nutta. Kuulge, kas need seal pisukese inimlike tarvete jaoks määratud ukse peal olevad augud ei olegi viimati toll püstolite kuulide augud, täielikult õiged, lennanud, moodustatud märgi laud ja tol ajal oli kahevõitlusmoodi ja nad on Sintrineerinuvad. Aga kuidas raamatute korigast kasu kaasa võtta ja tugevad isegi veidi vanad eksamil ette valmistada tinendidel? Kevadel, kui eksamite eel juhtinud keegid ees istuma, siis olevat Aja jooksul õppinud oma ülesande täielikult pähe, on eksamile, läheb siis nagu praegu üliõpilasi aitab Proveto mõnes asjas küsimustega, kuid tol ajal seda ei ole olnud lapsed üliõpilasel rääkida, nii palju, kui tema on teadnud ja teised professor küsinud lõpuks et kas te olete kartseris istunud, vastanud selle peale, jah. Siis vastanud professor, kahe ma kirjutan Sütiste Maxima. Lahke viis ta ikkagi see tark seal mingisugusel kujul oma otstarbetäitmist, kui siin isegi tugevasti õppetööd tehti. Sulgemise ajal. No ma, palju tänu, avaldan teile vaatele pilk, head kuulajad veel neid pealkirju, mis me seintel näeme siin kohe üks Pealkiri slaivocal, taas on diisel, kes Tercudjoodus, Edgartory tähendab Cap nädalad istus seal laua ääres. Tudeng etc Karpory, aastaarv on kaduv, antud 19 kuni 29. veebruar 1009 aga. See oli siis Felix moori reportaaž ülikooli kartseris, nagu kuulsite, oli selline asi ülikoolis tollal isegi olemas. Aga jätkame, Felix Morris. Temaga on seotud kõigi žanride sünd ringhäälingus esimene deklamatsioone, ma räägi nüüd uudistest, aga esimene lastetundi, esimene kuuldemäng, esimene kirjandussaade, isegi esimene spordisaade 35. aasta suvel. Kõikjal oli Felix Moor ikkagi tegev, sest esiteks ei olnud pärast 30 aastat lõpus, kui juba tõesti tekkis juba personal, ütleme, et toimetajad ja nii edasi, siis tema hakkas neid koolitama ja ühesõnaga ta oli universaal, kõik käis koos Felix Moriga. Loomulikult, kui sa oled nii populaarne. Ahaa, üks asi tuleb meelde. 38. aastal korraldati Eestis ringküsitlus, kes on kõige populaarsem eestlane. Võidumeheks tuli Anton Hansen Tammsaare ja mis te arvate, kes oli number kaks loomulikult, Felix Moor, see näitab, milline populaarsus tal oli eesti rahva seas, aga Saku kuna asuti Estonias, kus oli mitu restorani siis mindi sõpradega aega veetma ja saadete vahel olid pausid. No mida sa seal ikka teed ja sellega tuli pahandusi. Ja nüüd on meil võimalik kuulata Free Dolbrei mälestusi Felix moorist. Ma võin päris puhtast südamest sobivamat inimest teadustaja koha peal ja kui Felix Moor ei ole ma siia maale kohanud ja peab ütlema, et kõik teised teadvustatis siiamaani mikrofoni esineda püüdnud moori jäljendada niimoodi et neitsiks Holm, kes temaga paralleelselt töötas, omandas mitanud moori kõneviisi vaid ka tema hääletooni ja vähem mooritud. Ja inimesed ringhääling vähem kui Eestis on kiievi vahet, kummas rääkis, kas noor või kolm tama oli äärmiselt intelligentne inimene ja laialise silmaringidega ja andekas igatpidi andekas mees. Ja peab ütlema, et ringhäälingu edule saatekava edule on igatahes tema väga palju kaasa aidanud. Kahjuks aga oli temal üks nõrkus, mis kunstlik tikkude ringkondades sageli ette tuleb. Selle nõrkuse all kannatas mitte ainult tema ise, vaid ka ringhääling, see nõrkus, mis sassi saiti üleliigses alkoholi tarvitamises rikkus väga paljude. Ma tööd. Nii et ükskord ütles pahameelega Jaan Rummo, kui jällegi oli tekkinud suur pahandus, sellepärast ütles, et et see Felix on nagu ja piimalehm, mis jala kommunud üksiku ümber lööb ja tema äärmine populaarsus oli üheks põhjuseks, miks pärast ta alati libastas. Selle halva asja pärast tuli minul seitse korda teda vallandada, ringhäälingust ja seitse korda jälle tagasi võtta, sest tema kohale tõepoolest ei olnud, olgugi et siiamaale on kehtiv niisugune arvamine. Asendamatuid inimesi ei ole, kuid siiski peab selles suhteliselt mõningad eransi tegema, on teiste inimesi, keda Raskonnas räigelt leida, muidugi selle tema nõrkuse pärast oli sageli ka saatekavas väga mitmesuguseid äpardusi tuli välja jätta numbreid ja väljakuulutatud kavadest teha muudatusi ja ja see muidugi oli ringhäälingutegevusele väga suureks raskuseks mul meeles veel üks juhus, mis Narvas oli Gustav Adolfi ausamba avamine ja moor läks terribriga paadiga sinna ja tema määrati sinna brigaadi juhatajaks, vanimaks sinna tehnikutega Jäneda abilistega. Ja kui siis avamise protseduur hakkas Tallinnas, kuulasin peades 60 oli niivõrd joobnud, et ta ei saanud kolme sõna välja, rääkida korralikult. No see oli siis hirmus skandaal peale, selles, et küsimus oli isegi valitsuses oli arutluse all ja mina sain sellist märkuse ja nii edasi siis pidime teda pea siis nii lõplikult ringhäälingust vallandama. Aga ka see vallandamine oli ainult ajutine, sellepärast, et ta tuli. Järgmisel päeval tuli sinna juurija, pisarad silmis, ütles, et mina ei saa sinna mitte midagi parata, see on minule juba loomupärane puudus, millest me üle ei saa, et mu iseloomu nõrkus on niivõrd tugev, et manner ta vallata saame. Saatsime ta ravimisele, kuid sellest ei olnud suurt midagi abi. Free Dolbre nagu öeldud, tanud alle esimene seid plaadistamise masin jõudis Eestimaale ja 36. aastal olid juhuslikud Berliinis kui olümpiamängud ja siis ta nägi uut imeasja. See oli magnetofon, mille eest jah, oli kuuldud, aga, aga nüüd ta nägi seda töös Läks kohe saksa ringhäälingu peadirektori juurde kolleeg kolleegina juurde ja ütles, et kuidas Eesti saaks seda. See ütles, et Saksamaal ei ole ühtegi vaba eksemplari, aga neil on tellimus sisse antud. Ja ma panen kaks tükki juurde. Ja nii saigi Eesti endale esimesed magnetofonid stuudiosse, teine peatselt ehitatavasse hallimis jällegi Fredo Albradideene ega ilma seda, tema vahevahakuju ei ole ringhäälingumuuseumis Türil, sest tõepoolest kõik tehnilised uuendused tulid tema kaudu. Kui 30.-te aastate lõbus oli Eesti tehniliselt kehvas seisus, siis ütleks aastaks 1940, kui Eesti okupeeriti, olime kõva Euroopa keskmine, vaatad mõne asja poolest siin, Lätist, Soomest isegi ees ja ikkagi tänu sellele, et volbritehniliselt nii hästi haritud mees ja, ja nägi ette ka muuseas juba siis ta pidas plaani, et Eesti võiks ka televisiooni ära teha, aga no sinna läks aega, tema oli ka see, kes lõpuks algatas Türi masti ehitamise ja see oli nii põnev riistapuu, et kui 40 41 Eesti okupeeriti, siis Nõukogude liidus olid kõik raadiojaamad ära lahterdatud oma tehniliste näitajate poolest, aga tüliga tekkis probleem. Ta oli niivõrd hea teistest niivõrd üle sellist lahtrit Nõukogude liidus polnudki. Nii et nad ei osanud teda kuidagi klassifitseerida ja raadiomaja ehitamine, seesama, kus me praegu oleme, tema alustas 1940, sellega arhitekt, lohk ja tema tegid nii head tööd, et nagu me näeme, see maja toimib suurepäraselt, diatöötaja töötab ja mis estetele ehitati lõbuks 12 aastat küll saksa ajal ehitati ja vene okupatsiooni ajal, kas jällegi see tempo oli küll nii teosammul, aga ikkagi ta valmis sai, lõpliku 1952, aga, aga jällegi ikka free Dolbre oli see, kes kõike tegi, kõike ette, nägi vaat ühte asja, ta ei osanud ette näha. See, mis sünnib juunis 1940 Raadio Ringhääling töötas, töötas edukalt, inimesed töötasid entusiastlikult, aga siis tuli suvi 1940 ja selle aja kohta on ka päris huvitavaid arhiivilõike, mida vist ei ole ka eriti kasutatud ega mänginud. Ja annaks sõna nüüd, Fred on preile, keda ma ise lindistasin siis kui ta veel elavate kirjas oli, muide, minu teada see on ka ainus Albriaadega lindistus, mis mul õnnestus tookord teha. Jaa, jaa, hiljem polegi ühtki. Ja teine, keda nüüd Lembit Lauri on jäädvustanud tehnikamees Heino pillikse väga sorava jutuga ja ta proovis isegi ka natuke saadetes kaasa lüüa, aga igal juhul kõigini põnevamad ajad just elas tema ja on ka toonud meieni Heino pilliks. Meil üldiselt ärev ja 16. juuni õhtul pärast õhtuse päevauudiseid avaldas Ringhääling eriteate kui sütt ligemal ajal avaldatakse üks tähtis riiklik teade alluti kodanike säilitada rahu eri diale tuli minu arust järgmine päeva hommikul, kus valitsus teatas, et Nõukogude liit on esitanud Eestile täiendavad tingimused baaside lepingu täitmiseks. Ja vabariigi valitsus võttis vastu ühtede Unitult sisse punamäed, Tallinnasse pandi tähtsamate tänavaristide peale Vene soomusautod ringhäälingus oli tollal sees sõjalast mäe valve Eestis valve ja ta hakkas pihta sellest ajast, kui punaarmee Eestisse tuli. Kuna kardeti provokatsioone, tuli mingi telefonikõne Kolbre eile ja võttis kohene, et tunnimehed, mis meilt värava ukse vaid võttis need maha, siis läks veel natukene, mõni minut tulid siis kolm seltsimeest. Üks neist oli punane, mundris läksid Olbri juurde ja teised kaks olid Neymar ja Paul Uusman täpselt. Mul on sellest juuni sündmustest meeles, tähtis moment oli siis, kui siin võidu väljakul nagu tol korral nimetatud Vabaduse platsil oli esimene miiting teateid, et ülekanne on vajalik ja sellepärast oli meil õigel ajal olid need aparaatidel sinna ülesse saate teha hõbeandjale seal ja siis selle miidigi magnetofonirullid nyt veidi pärast ära kusagile Toompeale ja ma ei tea tõesti, missugune nende saatus, kelle kätte need esialgu muidugi meeleolu ringhäälingus oli nagu avati niukse järsu pöörde puhul oli kaunis nii ebamäärane valitsuse organid olid ise pead sellepärast et kui minagi viisime, mismoodi peab siis ringhäälingupersonal ennast üleval pidama, kui neitsiks tuliks ülevõtmine ja ma ei saanud selle kohta hoiti mitte mingisugust kindlat vastast, sest neil ei olnud oma kindlat seisukohta. Aga mul on väga selgesti meeles see ülevõtmise momendil, kui ringhäälingusse tulivad sisse, tulivad sinna sisse ja ütlesid, et Tottethi võtame ringhäälingu üliminul. Muidugi oli esimene küsimus see access teid, kuidas selleks? Sellepärast et mina olin vastutaja terve ringhäälingu eest ja ma ei saanud ju igale esimesele uksest sisse tulijale ilma pikema jututa ringhäälingu teile anda. Valitsuse seisukoht oli juba niivõrd kõikuv, et nad ise ei tea, mis teha, siis jäi tervesse vastutus minu peale ja esimene nõue, mis neil sisseaastatel oli, pange kõik jaamad seisma. Lõpetage ülekanded, ei saaks ringhäälingu kaudu välja saata mingisuguseid hävitavaid teated ja peeti nii kaua peab Ringhäälingute töö lakanud olema, kuningriigikogu istung on lõppenud. Ma küsin mikspärast trahvases mitte ärevust tekitada, mõtle, aga kui te rahva seas ärevust tekitad, siis on see vale sammu, kui te panete ringhäälingujaamad seisma, mina omalt poolt paneksin teile niisuguse ettepaneku, laskeringhääling töötab täpselt edasi, nii kaua kava välja on kuulutatud ja keegi ei teagi, midagi oodata, üllatavad ja sel momendil, kui tuleb sisuse vajadustele teada, et ja siis lüligeda selle kava veel üle. Esialgu muidugi arvati, et minu ettepanek on mingisugune kaval või mingisugune vigur, ettepanek suhtuti sellesse küsimusse nagu natukene sõjakalt, aga siis lõikes selles grupis inimesi, kes ütlesid, et ei, seal päts õige. Ja siis pandi iga mikrofoni juurde, igasse stuudiosse pandi üks mees valvama, sinna saaks ringhäälingu kaudu midagi välja saata. Nii et õhtul siis oli vist umbes kella kuue aegu, kui siis pärast linnavalitsuse juht doktor Vares tuli, siis selle deklaratsiooniga läks see asi ilma ärevuseta. Siis määrati kõigepealt sõdimise Uusman ütelda konsultandiks, tema konsultandina figureeris niikaua, kuni ametlikult ringhäälingu üleviimine Nõukogude Liidu süsteemi toimus. Nii et oluliselt ei muutu mitte midagi. Käid koha peale, aga siis liidust tulid veel konsultandiks, sinna, nii hästi tehnilised. Kui ka saada kavalised ühes liitmisega Liidu ringhäälingu süsteemi muutusi, vodka, teised suhted natseks, otsekohe suurendada orkestrit väga tugevasti, siis üksikuid toimetuse gruppisi täiendati personaliga. Saatekava pikkus läks kohe tunduvalt suuremaks venekeelsete saadete D-osa. Meie saate kants tunduvalt pikemaks valitsuspööris erilise tähelepanuringhäälingu peale kui juba poliitilise teguri peale. Seepärast et poliitilise tegurina ringhääling kodamises elus mängis suhteliselt palju palju väiksemat osa, kui ta praegust mängib. Sest tol korral oli ta pea asutigi kultuuriline tegur. Minu kui raadioajaloo uurija silmis on see vapustavalt põnev aeg, mis algas siis 1940 ja lõppes, no ütleme, 1945, kus vahepeal isegi kolmest riigist korraga otsekui tehti eesti raadiot. Sakslased taganedes Landesse, Reval töötas küll Poolas ja Saksamaal ikka nii, nagu oleksin Tallinnas tagalas veel toimis Moskvas Leningradis tatud Nõukogude Eesti ringhääling ja muidugi 44. aasta sügisest hakati siin Eestimaa pinnal muuseas siis Saiga raadiost linnaks Võru, sest raudtee rööbastel seisis üks saatevaguni ja sealt anti, kui Põhja-Eesti oli veel sakslaste käes, siis Lõuna-Eesti oli, oli juba nõukogude võimu käes ja see andis jälle oma saateid, aga no me sinna aega ka veel jõuame. Ühe mehe nimi on mainimata, kellest avalikkus eriti ei teagi, aga ometi väga põnev kuju vääriks omaette filmi või raamatut, tema nimi oli Igor Bogolepov. Nimelt, kui nüüd Nõukogude okupatsioon alustas, siis kombeks oli tollal, et tuleb Moskvast üks asjapulk, kes siis paneb korra majja. Tegemist oli väga haritud intelligentse mehega, kes olid töötanud Tšehhoslovakkias ja veel paaris Euroopa riigis ja arvata võib, mina arvan vähemalt et juuda seal värvata. D kas inglise või saksa luure teenistusse, sellepärast et nüüd, kus ta oli siin Eestis see aasta töötanud 40 suvi kuni 41 sõda puhkes, ta ei lasknud nagu tollal kombeks hävitada mitte midagi. Estonia stuudiod, jah, saatjata ei suutnud päästa, see lasti Lasnamäe lõhku, nii nagu Türi oma lasti õhku Tartu oma, aga ringhäälingu sisu Estonia teatrimajas jäi alles ja ta venitas viimase hetkeni taheti seda õhku lasta, aga ütles, et ei, me peame ikka nõukogude propagandat tegema ja, ja kuni enam ei jõutud hävitada ja siis, kui tulid esimesed saksa üksused sisse, siis ta kõndis nende juurte perfektses saksa keeles, ütles, et nii ringhääling on olemas, ise teate, kuidas saatjaga on ja siis olid veel mõne päeva teda näha ja siis ta kadus, kadus Saksamaale, nii palju on teada. Pärast seda ühtegi sõnumit ei ole. Nii et mis tööd ta tegi peale selle raadio töövõime arvata, aga tänu talle vähemalt 41. aastal ringhäälingut sisuliselt ei hävitatud, ta läks, hakkas Klandessenter Revali nime all peagi tööle. Muide, see on ka ainuke Kõsed kümmekond päeva meie ringhäälingu ajaloos, kus ei ole eestikeelne raadio kõlanud eetris. Seepärast alates nagu nägime 18 detsember 26 kuni tänase päevani igapäevane, ükskõik isegi kui mitte siit kohapealt, siis kas Venemaalt või Saksamaalt, aga siis jah, oli, kus kõik saatjad olid õhku lastud, enne kui sakslased jõudsid tehnika kohale tuua, vat seedepaus olid. Aga meil on nüüd põhjus edasi minna, siis Landessender Revali juurde, kus pool programmi oli eesti poolt saksa keeles ja Heino pillikse oskab väga hästi siis seda edastada koos Landesse Revali kutsungiga. Lanterson three vallaturge on Dorpat seal siis Türi ja Tartu ja kõik läks ikka puhta saksa keele peal, aga eesti keel otsaga. Siis sealt toodi Saksamaal raadi saatekava korraldajaid, artrus Tiige oli üks näitleja kuskilt Reini äärest ooper leid, krants oli maailmasõjaaegne mereväe ohvitser poodi terve ports neid mehi ja naisi ka ja seal oli muidugi huvitav see, et siis juba läks saksa värk kahtele, aitäh. Need saksa mehed, kes olid tulnud rindalt, need ei sallinud meid-mehikesi tagalas ja tagalamehed omavahel jälle need, kes olid siis sõjaväest, ei sallinud neid, kes olid essist selge, isegi igavene kemplemine, kogu aeg. Ma mäletan ühte kohtumist, doktor Schneider ütles doktor pinsile, et sa oled sellepärast parteisid juudi pähe maha ei löödaks. No see oli ikka ränk ütlemine ja eestlaste juuresolekul siis oli üldse teatesse, juudiprobleem oli saatekavas, aga põnev muusikas eriti muusika toimet. Ta oli väga raske elu. Seal oli kaks või kolm paksu köidet juudid muusikas ja iga pala islaks saatekavasse tuli kontrollida, kas ta ei ole seal nimekirjas ja selleks spetsiaalametnikud, kes pidid siis vaatama, et see oleks rassi puhas. See saade läheb eetrisse. Saksa ametnikud, meie kätte pole niisugust tähtsat tööd usaldasidki. Rääkis Eino pillikse intervjuu tegi Lembit Lauri. Tallinna Postimees ja kas oli ooperisolist Tiit Kuusik? Laulis Tiit Kuusik. Nüüd loeb Vello Lään Kert helbemäe mälestusi pärast märtsirünnakut 1944 ja seejärel kuuletega leegionäri. Mitte hümni koos Estoniaga kaotasime saateruumid ja nüüd otsiti meeleheitlikult ulualust. Juhtisin tähelepanu oma korterile Vene tänaval ja suurele saalile. Mida te see eelis, et ta asus postimaja vastas, kus asusid vaheseadeldised juhtimiseks. Diana ja need olid jäänud terveks. Mäletan hästi esimest saadet, kell neli pidi algama juba varakult, kogunesid ringhäälingu 16 liikmelise tantsu kapelli liikmed muusikaäridest ja tuttavatelt laenatud pillidega sest enamikul olid väärtuslikud saksofoni, trombooni ja muu jäänud maha põlenud stuudiosse. Estonias kõlas märguanne, kõik jutud vaikisid. Tehnik viipas söögitoast käega ja teadustaja lausus. Siin. Tallinna ringhääling algab pärastlõunane ajaviite muusikasaade. Jah, pidi olema küll meeleolumuusika, kuid meeleolu ise puudus. Mõtlesin, et kas need kerged lood täidavad ka selle ülesande, milleks nad olid mõeldud näidata Eesti elanikele ja sõduritele rindel, et Tallinnas läheb elu edasi, lõpetame tänase saate lauluga, millega Landesse Reval sageli alustas ja lõpetas saatepäeva. Koodi. Kui rent vutitormi ei elanud meiega tuul noodi ammu moodustanud Tierra, peske. Muhu Seena tuhud ja kõigil on ühine eesmärk käes relvaga vaenlase tulu. Nuusilmi kõlby raip. Korb ei too, kui vaata, Ants ja tapeti. Ta on etnoTartumaa tantsu luuleva kui muu kõrval, ta ei käi siis rõõmsa patriarh. Rindu. Jäkko Tuudias le Kentu. Kuulnud teato ja. Nii võrra USAs on ja neile talgujuht teostu sebin lapikud. Naaseb kodumaa pinnal. Või. Kõlas leegionäride hümn, nüüd kuulete Landesse Ender Revali kutsungit ja siis räägib Eino pilliks märtsipommitamise tagajärgedest. Muusikaline repliik, mis olid nii-öelda kutsusid naaliks kõikidele Ostlandi saatjatele ja niit. Kui see muusikaline repliik oli läbi, siis iga saatja andis ohesel lõpu morsetähestikus sisenda koodi. Tallinn oli Reemal ärve didaadi tita. Üks ilus meeleolu, piinlikene võiks olla. Kuidas rahvas suhtus sakslaste seal? Ma ei tea, kas ma võin eesti keeles rääkida ja ta ütleb nii nagu raadius praegu kombeks võõrkeeles. Kui reissarveid Stinud saadi tunte rikungi peale siis oli Raekoja platsil paraad, tähendab töö, teenistuslased saadeti Saksamaale väljaõppele ja siis oli raekoja platsil paraad ja seal esines siis ka kindralkomissar Litzmann isiklikult. Ja kõikul ära juhtime, andsime raadid üle. Ma olin Kitzberg kahekesi väljas. Kitzberg oli meil päevauudiste toimetaja ja kõik on ilus, meheglevad ära rivilauluga. Ja siis järsku Kitzberg ütleb, mõelda, mida nad laulsid. Mehed laulsid populaarset laulu. Jää vabaks, Eesti meri, aga need tööteenistuse laulsid saa vabaks Eesti meri, Mellik, mitu päeva oli hirm, et kas mõni kõrgematest ilmast märkas seda asja, aga õnneks ei märganud keegi selliseid asju, selle Hendik ei tuli ega käi eelnõud ära kooli võimalik midagi teha. Annaks siis saadi edasi 44. aasta ma pean seda vahepeal rääkima, kui pommitamine oli, siis ringhäälingustuudioid hävinesid, Estonia oli põlenud ja nii nagu mehed, vot Sillart oli seal ja Rehepapp oli seal, need rääkisid nii, et tegelikult ta stuudio osa kontsertsaalipoolset osa oleks saanud päästa, kuna põleng jõulud algusest totaalne, aga saksa välisandarmeerial ei lasknud mitte kedagi hinna sisse ja lasti lihtsalt silma alla maha põleda. Vot selleks kunagi sõjaväe kaasneks sagar Alfred, tema olis temaga tahtis kohe minna üles, et tema võtab kohe veeämbrit kätte läheb, teeb kustutamine depid ära, vahepeal selle treppe pidi läks, tuli edasi, aga ähvardati relvaga ja et ei tohi minna seal ohtlik ja, ja siis tehti nii, et tehti ringhäälingule sinna keldrisse, eks ajutine üks koht ja osa stuudiat viisist Tõnis võimlasse osa stuudiodgiidi kommertskooli, osa stuudiot viidi Vene tänavale, posti, valitsusse majja ja osa stuudiad viidi kahte erakorteris saadani tänaval. Nagu me teame, 44. aasta märtsis fonoteeki hävitati juhuslikku plaadid alles ja üks nendest on reportaažiga nimelt see, kui saadeti eesti leegion rindele. Paljud tööteenistuse ja lennuvad või teenistuse poisid läksid süütud mundri alla, aga ühel päeval öeldi neile nüüd originaal, vaja minna idarindele ja sellest katkendit nüüd kuuletegi. Lahkujad leegionärid on nüüd rivistunud raekoja platsil, üksteise järele ilmuvad külaliselt pidulikule ärasaatmisele. Kohal on ka kõik Eesti omavalitsuse direktori eesotsas doktormäega. Katkama äparaapa juut, kes võitleb tõe ja õiguse I, ei ka mitte tammurrad, ka tervet eesti rahva jaga teisi rahvaid, nende nõukogude vene mõrvarite värk. Ja see usk kapsarappa, juht, tee seda, mis õige on. Tee uss viib läbi meile selle vastupanuvõimaluse, füüsiliselt ja hingeliselt. Et me tänapäev, põime veel ringhäälingus loeti, et sõjakuulutus Nõukogude verele siis ei tulnud eesti rahvale puit välk selgest taevast nagu kogu muule maailmale. Vaithiilgulidega ooda tuur pööbli Aatjana. Sõda pillutas raadioinimesed, kes põgenes läände, kes enam ei võinud esineda raadiost, oli kahtlase inimeste nimekirjas. Irene Menning. Tema oli väga populaarne teadustaja 40. aastal, seal alustas juba 30.-te lõpus. Loomulikult tema karistus oli juba sellega ette näha, et ta julges rindeteateid kõike saksa propagandat ette lugeda, ehkki, mis tal seal validaali ehita, tegi oma tööd ja teda arreteeriti mõni aastat pärast sõja lõppu ja lõppesse teekond Siberis, aga millise diktoriga oli tegemist minu arust tema hääl sobis hiilgavalt just rinde sõnumite erastamiseks. Kui ma ei eksi, seitsmeteistkümnendal proba Irene Menning Kubani sillapea põhjarindel löödi tagasi tugevam rünnak raskete kaotustega vaenlasele Aasovi, mere ja Oscollist kagu pool asuva piirkonna vahelises ruumis, eriti aga Harkovis ja linna ümbruskonnas jätkuvad vihased võitlused. Kurskis põhja pool rauges vaenlase rünnaku tegevus veidi võrreldes eelmiste päevadega. Nõukogude pealetungid löödi tagasi, riivitati kohalikud sissemurrud ilmjärvest kagu pool ja Volhovi ning Laadoga järve vahel jätkas vaenlane oma rünnakuid äsja kohale toodud jalaväe ja soomusjõudude tugevate üksustega. Ega alati ringhäälingus ei saanud mängida. Neid heliteoseid, mida taheti näiteks Landes, Hender, Revalis, kõik juudi soost heliloojad olid keelatud. No Eesti vabariigi ajal, 30.-te aastate lõpus riigi ringhäälingus korraldati isegi küsitlus, milline on eestlaste lemmik helinud ja üllatuslikult võitis teos, mida ei osanud nagu algul arvatagi, nimelt heliloojatest Franz Schubert ja tema Ave Maria. Ja täna kuuleme seda Robert Inno Loretti esituses. Teile laulis Robert Inno Loretti lapstäht Itaaliast ja tema oli väga populaarne kuuekümnendatel aastatel ja nüüd teeme ka sellise väikese hüppe ja tuleme ka raadiotöös 60.-tesse aastatesse ja kuulame ka siit arhiivilõike, mille Vello Lään on välja otsinud. 64.-st aprillis alustas väga populaarne saadet tere hommikust, põllumehed linnas kuulatud ja seda täpselt sama palju kui maal, nii et ta tabas nagu seda noh, kuidas öelda populaarset ja samal ajal mitte poliitilist teemat, sest kõigil oli kõrini selles punases propagandas ja küll oli hea kuulata midagi inimlikku ja põllumeeste saate kaudu. Maarahvast on Eestimaal ikka austatud, tuli see kenasti välja. Ja selle lõigu ütleb meile sisse kunagine hea kolleeg Kaljo Jaagura. Tere hommikust põllule. Tere hommikust. Vabrik on hommikut, me. Tell kuulama. Kiirelt. Kommentaare lõikudes välja küll. Kuulama saadet lima. Pärast sõda oli probleem selles, kes raadiot üldse teeksid. Tulid igasugused suurtüki lähedased ja muud laskurkorpuse mehed, no lihtsalt neid suunati raadiosse, ega nad ei teadnud asjast mitte tuhkagi. Tuli ka niisuguseid mehi, kes asja vastu ikka siiralt huvi tundsid, näiteks Felix Leet oli ikka aastakümneid väga populaarne kuju Pärnumaa kandis ja mis sest, et korpuse mees, aga ta õppis asja ära ja et selliseid mehi ka oli, sest ega need ennesõjaaegseid inimesi praegugi kasutatud moor pidid pagema Eestimaalt minema, aga siis tasahilju koolitati uus kaader ja näiteks Lembit Lauri tulid 953 ülikooli õigusteaduskonna kasvandik ja selliseid mehi tuli teisigi, haritud ja samal ajal no julge ütlemisega, nii palju, kui seda oli võimalik teha. Aga selge on see, et näiteks põllumeeste saate ja üldse nende seltskond nadolid hea jutuga ja nad oskasid valida teemasid, mida tõesti rahvas ka tahtis kuulata, milles oligi Ringhäälingu populaarsust tollal, trükisõnas oli kõik sensorite poolt no rida rea haaval kontrollitud ja punase kriipsuga maha tõmmatud, mis liiga rahvalik või, või kahtlase poliitilise hoiaku kooliraadios libisesid need asjad kergimine, mis sest et taas olid koguni mitut sensorid tööl. Aga üks asi on muuseas, kõiki tekste kontrolliti paberil ka raadiomajas, ainult väga hea oli erand, kumis läks otse-eetris ja tõesti tsensor, enne seda kuulas neid lugusid. Aga muidu kõik trükiti, raadiomaja oli täis ju masinakirjutajaid, sest lugedes 10 korda kiiremini ülemused või ka valges majas, nagu tollal partei keskkomitee kutsuti, jõudis tekstiga tutvuda. Aga sellega oli niisugune konks, lugedes oli kõik tiptop. Ma nüüd demonstreerin teile oli kirjutatud, näitas, et me nii armastame kommunistlikku parteid, kena, aga kujuta ette, kui ettuseks nii me nii armastame. Komparteid, iroonia ja absoluutselt pea peale pööratud ja sellepärast niisugune, no kuidas öelda, õõnestamine vaikselt käis ja inimesed olid väga leidlikud, ridade vahelt osati väga hästi lugeda ja kuulata. Ja sellepärast ka näiteks oli meelelahutustoimetuse sünd, mis lühendatud Rameeto rahvale sai tuntuks, see oli väga tervitatav ja muidugi muutus kõige populaarsemaks, sest esiteks sinna kogunes selline seltskond, no kasvõi Priit Aimla või Ralfi juunior parve Toivo Tootsen, Peeter Hei ja Peeter Hein, kõik olid väga hea jutuga, väga targad seal tõesti ehtsat meelelahutus pakuti, kuid selge see, et kui Priit Aimla hakkas oma oma Resk esitama, et see oli kogu Läks sellise lubatu piiri peal, nii et mõnigi kord tal ei lubatud geoloogia eetrisse minna, isegi siis kui ta kohandas nõukogude vene oma humoristide loomingut tegi. Piltlikult öeldes mitte Odessas ei toimu, vaid tegevus toimus Tallinnas, siis järsku selgus, et mida Moskas võis siin õitsest, Moskvas võis venelasi veel naerda, aga meil venelaste väljanaermine tähendab poliitõõnestust ja tulemus oli see, et selle matusetegemised olid ikka ultrapopulaarsete, näiteks rameeto avalikud õhtud. Muide, nendega hakkas Felix Moor pihta juba 29. aastal. Et need olid ääretult populaarseid need üle Eestimaa tuldi neid nii-öelda publikuna kaasa tegema, aga ma arvan, et drameetost meil on vist ka lõik olemas. Ja enne kui me selle lõigu paneme, me jõudsime äärmiselt põgusalt, Vello jõudis rääkida raadioajaloost ja sellest on tohutult palju saateid tehtud. Mida me siis nüüd lõpuks lisame, raadio toimib, toimib siiamaani. Hästi meeldib sinu see mõte, et ükskõik, mis aeg on ja ükskõik, mis vahendid on ja, ja ükskõik, kas me kuulame telefonist või internetist või ükskõik kust ikka niimoodi, et ühel pool on tegija ja teisel palun kuulaja. Lisan juurde veel ühe asja on öeldud, et tehnika muutumine tervet meediat või näiteks nagu ringhäälingust räägime, muudab, tegelikult jääb ikka üks põhiline on tegija meil võib-olla sinuga igasuguseid tehnilisi vahendeid juures ikkagi oleneb, millest me räägime, kuidas me räägime, kuulajani jõuab ta lõpuks ikkagi sisu, mitte see tehniline vorm, nii et selles mõttes mina usun, et no ma ei tea. No vähemalt 100 aastat on seda ringhäälingu elu veel kindlasti ees, aga ma ise loodan, et ikka rohkem. Nii aitäh ja nüüd siis viimane helilõik rameeto. Köissos Kriisa, mõtlen kri, lisas. Too Joosep. Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi. Ei. Sa ei lähe karra, targem, ikka peavad teised sulle nimesid välja mõtlema. Ja tead, ma teen talle väljasadam, mis sitakott 200 grammide välja. Kui, kui oi kuule, sa oled, kas sa said nüüd ikka aru, et olen, eks ole, mis sa tead, madin sulle välja, 200 grammi õunaveini, missugune on 200 grammi õunamahla? Kuule, sa esindad nii, nagu oleksid nõelapadja alla neelanud baasmudel maksab ära. Mina nimetan genotoks. Rameeto. On raadio, meelelahutuse toimetus on meile ja, ja mina olen nüüd tema risti saatis aparaat. Näppasin selle nimel praegu rongad. Vot sa, sa ära sellest kellelegi patraks ole, jäägu see meie omavahele. Elu peab elama ja tuli peab põlema ja nalja peab olema. Nograasid rameeto raam. Korterite siis pargis tundi paar, üks väga noor ja armunud paar pois neiud küüsis, sosinad. Kas siin olin? See hetk jäi siiski pooleli, sest reproduktor laulis nii. Mehe Taaramäe, ka mees ei näe. Ma tooma. Läks vaevalt mööda tundi paar neist saamas abielupaar, et muutuks perega, on seis. Veel kord neid. See hetk jäi siiski pooleli, sest jälle kastist tuttav.