Tere päevast algab saade piirikunst, kus räägime uue meedia ja ühiskonna omavahelistest suhetest. Stuudios on kunstikriitik Katrin Kivimaa ning kunstnik, kunstiülikooli rektor Ando Keskküla ja tänane saatejuht on samuti kunstikriitik Anders Härm, kes alustabki saadet lühikommentaariga meediakunsti positsioonist ühiskonnas. Meediakunstiajalugu võiks siis laias laastus käsitleda kui resistantsi, ajalugu. Ja üks meie tänaseid saatekülalisi, Ando Keskküla on siis. On öelnud, et kunst on alati reageerinud uutele meediumitele, see on põhimõtteliselt tõsi. Seda olete teinud mingil määral läbi eituse nagu maalikunst alates 19.-st sajandi lõpust reageeris fotograafiale kes varastas maalikunstnikult õiguse olla nii-öelda reaalsus ainuesitaja või siis või siis pakkuda alternatiive, vastandudes ametlikule või riiklikule meediumine, nagu see toimus kuuekümnendatel aastatel telemeedia suhtes. Kahtlemata on meediakunstiajalugu ka optimismi, ajalugu või õhk oleks õigem öelda selle hääbumise lugu. 60.-te vasakpoolse kultuurirevolutsioonilaine oskasid kunstnikud. Mitmed teoreetikud, alternatiivsete televisioonide loomine võimaldab esitada sama informatsiooni teistest vaatenurkadest ning tekitada arvamuste paljusust. Kuid nii film kui ka televisioon muutusid kiiresti kultuuritööstuse masinavärgi ustavataks, mutriteks kommertsrealiseerusid ja ei osanud mitte looma uusi väärtusi, vaid pingsalt jälgima turu nõudlust, mida võiks tõlgendada igasuguse loomingulise tegevuse vastandina. Sama müüt sisenes hoolimata oma läbi põrumisest visa järjekindlusega. Võrgu mütoloogias usuti ju 90.-te esimesel poolel jällegi siiralt internet kaotab piirik perifeeria tsentri vahel võimaldab kõigil kommunikeerida ja nii edasi. Viimasel ajal eesti keeles ilmunud kaasaegsete mõtlejate Pier pard Jean patriaari, Umberto Eco teiste teoste taustal võiks siis öelda. Optimism hakkab hääbuma. Ja nagu viimasele intestallingul rõhutasid mitmed mõtlejad, on internet muutunud globaalseks kaubamajaks. Paljud filosoofid on kaotanud usu vastupanu võimalikkusesse ning tunnistanud süsteemi võitaks. Nii vasak- kui parempoolsed kasutavad samu ideid ja mõttekäike, igaüks vastavalt oma huvidele ja süsteemi vastane mõte on süsteemi jäneseprodukt, mille eesmärk on varjatud, et tema surma kõik muutub. Kõige vastan, mõistetakse, lahustub, lõputus simulatsioonis. Piltlikult öeldes. Umbes selle koha peal jäi novembri lõpus pooleli vaidluse interstallingul mis, mistõttu me täna siin oleme ja, ja saatejuhi arvates esindajate just teie neid mainitud vastandlikke voorusi siis. Katrin, sina oled öelnud, et sa tahaksid uskuda veel vastupanu võimalikkusesse. Sina, Ando, jälle käisime interstendingu konverentsi teemana välja idee, et oleks aeg vastasseisust loobuda, põgeneda marginaalsusest ning jätta selja taha vastandus opositsiooni ja süsteemi vahel. Nii et ma tahaksingi siis esitada sulle Katrin küsimus, et kuidas sa seda vastupanu õieti ette kujutad ja sulle, Ando, et millisena sa kujutad etteütlemisest kriitilise mõtleja ja kunstniku käitumismudelite positsiooni selles uues olukorras? Küsimus vastupanu võimalikkusest ütleme iseenesest, see on umbes samasugune küsimus nagu, kui ma küsiksin, et kas armastad mind sellepärast, et see küsimus ei ütle iseenesest mitte midagi peale, usub, tähendab jah või ei, vastus on ainult see, usu püsivad ja siis sealt edasi edasi, et aga mis siis nüüd edasi saab, on ju. Et mis siis nüüd on, need tähendab, mis hakkab juhtuma, tähendab, see on alles alguspunkt ja sealt kogu see lugu hakkab pihta, mul ei ole mingit ühest vastast ainet, et kuidas see vastupanu tähendab ükskõik siis mis, mis plaanis, kas isiklikus plaanis, ütleme mingil inimese üksikul, ütleme vaimsel tasandil vastupanu näiteks kommertskultuurile või sellele kommertsialiseerumisele või sellisele globaliseerumise leia ühe tasas susele ja tasalülitamisele, mis tegelikult toimub minu meelest ka eesti kultuuris, Eesti ühiskonnas ja toimub siin eriti teravalt, näiteks Eesti meedia on noh, selleks sellest võib-olla kõige parem näide. Kuna me räägime kohalikest nähtustest, siis siis ka sotsiaalses plaanis minu meelest ikkagi praegu, mis toimub, on just nimelt selline erinevuste ja ütleme, marginaalsuste heas mõttes tähendab selles mõttes, et selliste teistsuguste olemisvormide täielikke hävitamine ütleme selles mõttes, et nendel nendel kaob ära isegi selline sümboolselt positiivne tähendus, ühesõnaga ainuke siis, mis, mil moel olemas, saad olla või ainuke, mil moel sinu olemist väärtustatakse, on muutunud minu meelest väga kitsaks sellel samal intest häälingu konverentsi tegelikult kui, kui Saskia Sastsem puudutas. Neid samu probleeme ütleme laiemas mõttes globaalsemas mõtted, siis minu jaoks ütles ta välja ühe väga olulise sõnumi, mida võib näiteks paralleeli tuua ka, ütleme sellise Kristavalt toodud mõistega poeetilises revolutsioonist on ju revolutsioonist, kirjanduses, revolutsioonist, kultuuris, et tema rääkis ka sellest, kuidas ütleme, akadeemikute või, või ütleme, loojad üks ülesanne produtseerida erinevaid lugusid, produtseerida teistsuguseid lugusid. Ja tähendab, kui ma ütlen, revolutsioon või kui ma ütlen vastasseisu või kui seda ütlevad väga paljud ütleme, kaasaegsed, kas mõtlejad või kriitikud või kunstnikud ja mitte ainult et ütleme maailmas vaid, vaid tõesti, ka siin Eestis, siis ma kujutan ette, et võib-olla mõtleks hellal mingisugust relvastatud ülestõusu, mis tõepoolest ei olegi võimalik ütleme, sotsiaalses plaanis, aga küsimus on selles, et võib-olla siis tõepoolest on võimalik pidevalt toota teatavat sellist vastasseisu nii isiklikul tasandil kui ka väikeste gruppide tasandil. Muidugi üks asi on, Eesti probleem on see, et kollektiivsus Eestis ei tööta. Ta pole kunagi töötanud. Ja, ja ma tahan rõhutada seda, et Esscapismi ei pea vastuseisuks, et ma tõmban nagu selle eristuse jooned, see, kui sa peidad pea liiva alla ja ütled, et ma ei taha selles mängus osaleda, aga sulged oma silmad sellele mängule tähendab siis see ei ole minu jaoks vastaseid. Ja, ja kui nüüd meedia juurde tähendab uue meedia juurde tagasi minna siis ma toon ühe konkreetse näite. Ja see oli viimase Jugoslaavia sõja näide. Kui tõepoolest erinevad neti seltskonnad ja meililistid näiteks seesama sündikaat keskendusid just nimelt sellele, mis toimus Kosovos ja mis toimus Jugoslaavias NATO pommitamiste ajal ja tõepoolest edasta täiesti erinevat informatsiooni sellest, mida me saime kätte, ütleme siis kas CNN või BBC ja ka Eesti ajakirjanduses oli täiesti erinev informatsioon, see oli teistsuguse sisuga, ta oli teistsuguse sõnumiga ja tähendab tõepoolest see näitas, et, et ütleme, sellisel uue meed uuel meedial letil tähendab, on mingisugune võimalus, tähendab midagi vastuseis sõnaga sellele ühel ainult ühes suunas tulevale sellele meedia tulla. Ma olen siin selle vastulausena jälle välja tuua, et tõesti, see nii-öelda väikese revolutsiooni idee ei ole iseenesest ju ka uus nähtus, et seal teles Katariin nimetavad seda mikrorevolutsiooniks, aga samas on nad näiteks välja toonud just nimelt Felix Katarii nalja toonud näite, kus siis Saksamaal rohelised, nii-öelda väike grupeering, kes 80.-te alguses siis pääses Saksamaal võimule ja, ja sealtpeale koheselt muutsema vaateid kadusid. Kõik õilsad põhimõtted, mis olid olnud seal väikesel väikesel roheliste kupeeringuks, muutus nii-öelda väga homogeenseks süsteemi osaks. Tähendab, no mitte tingimata tegelikult kõige suurem šokk oli see, kui oska Fisher, kes on roheline ja kui ei oska nende põhimõtteliselt võimul ja samal ajal Saksamaa osaleb esimest korda peale teist maailmasõda sõjas Euroopas ja osaleb tähendab Jugoslaavia pommitamises ja noh, see oli tegelikult suur suur šokk, ütleme et tegelikult ikkagi ka Saksamaa rohelistele, noh, tal või ütleme selline šoki dilemma, vähemalt osale sellest grupeeringud, aga loomulikult need need protsessid on olemas, aga mind huvitaks, miks Sando selle sina selle Esiteks, ma peaks ütlema, et ma enam sugugi, et me istume, me istume küll üle lauanoaga, et meie vaated oleks väga vastandlikud, aga ma täpsustaksin seda alternatiivsus küsimustega osa, mis oli manifesteeritud intestandingul, sest see ei ole ju mitte see, et igasugune teistsugune mõtlemine võiks nagu ära kaduda. Vaat selle peamine mõte või idee oli selles, et et meil tekkimas tekkinud suhteliselt palju selliseid grupeeringuid kes rahulduvad sellega, et nimetavad ennast lihtsalt alternatiivseteks mängivad alternatiive ja tegelikult nende mõju idee maastikule ega ühiskonnale on minimaalne. Kusjuures nad kerjavad endale tähelepanu just nimelt kuulutada sõnast non grataks, alternatiiviks ja nii edasi, aga minu meelest on siin tegemist kõige lihtsam on turu spekulatsiooniga. Ja ma olen täiesti nõus, Katrin Eesti ühiskond on, on tõepoolest erakordselt võiks öelda raske, sellepärast Eesti ühiskond ei suuda luua konsensust. Ta ei suuda luua konsensust ja kui räägitakse eesti nukkiast, siis otsitakse enamasti Eesti toodet, aga tegelikult Eesti Nokia puhul kui me vaatame Soome näitel siis Nokiat kui sellist tegelikult leiutis oli tegelikult see, et ühiskonnas on teatud konsensus, mis on aidanud tuua tipu Soome arhitektuuri, Soome disaini on loonud ühiskonnas sellise sellised tingimused, Nokia sai sinna tekkida. Vot sellise konsensuse tekkimine Eestis on, vot see oleks meie Nokia, aga ma näen, et seda ei teki niipeagi. Ja sellest tuleb ka kohe. Mõttearendus on edasi. Et võib-olla me peaksime palju rohkem tähelepanu pöörama mitte nüüd alternatiivkultuurile, kultuurile, just nimelt massikultuurile ja poliitikale siis ma ei näe mingit põhjust, miks kakled või sina ei võiks osaleda suures poliitikas. Miks te peaksite sulgema just nimelt Lugidesse, jätate endale kuskil mugavad piirid, mille sees on palju mõnusam tegutseda kui avalikus ruumis, ütleme nii. Nojah, samas me mõlemad tegutseme avalikus ruumis, et me ei ole, et et diis nüüd alternatiivkultuuri ei ole mingi sumbunud geto ka iseenesest. Et võib-olla prioriteedid ongi lasuvad mujal hoopis, et et Me mõtlesime nagu üritades vältida seda ametlikku poliitikat. Üritame seda siiski teostada. Võib-olla niimoodi. Ja mina tähendab kaks asja, esiteks ma arvan, et, et kultuur tähendab, vot see on see, mida mina Eesti sellise kultuuriinimeste seltskonna ja üldse nagu võib-olla kunstnikkonna puhul tõepoolest nimetan eskapismiks, on täpselt seesama väidet, et kultuur ei ole poliitika on küll tähendab oleneb, mis enam-vähem siin selle seltskonnaga jääme selle koha pealt nõus, aga suur osa meie kolleege meiega nõustuks ja ütleksid, et kunstu puhtalt puhas kunst, mis on kuidagi ei ole tingimata seotud sõnaga, et tal puudub see ideoloogiline või selline poliitiline seisukoht, aga noh, ütleme teataval määral on see praktiliselt igas loomeaktis olemas on ja sa ikkagi paigutada ennast kuhugi. Aga teiselt poolt on nagu see, et mina ütlen ausalt, mina ei näe Eesti poliitilisel maastikul praegu mitte mingit võimalust, aga mitte mingisugust nišši ühele ütleme siis niimoodi? Noh, kuigi need vastandused on tänapäeval hägustunud, aga ikkagi ütleme siis sotsiaaldemokraatlikult või vasak poolselt mõtlevale noorele kultuuriinimesele ta, mina seda nišši ei näe. Ühesõnaga, ja näiteks ma isegi olen alati naernud, et eriti kui naine näiteks ütleme, ütleb, et ta feminist, siis on endale noh, vabatahtlikult sellise häbimärgi külge panemine mehe puhul pole, see võib olla nii hull, aga kui ta veel ütleb sinna juurde ta vasakpoolne, no tähendab, see on poliitiline enesetapp mingis mõttes. Tähendab, selleks, et minna suurde poliitikasse. Ma ei näe isegi seda kohta seal. Ma tahaksin nagu lisada siia piiride kaotamisega, et me tõesti nagu ikkagi mingit pidi ju trambib servad maha, teravad otsad. Et Katrin võib minna poliitikasse, öeldes, et on feminism või minna poliitikasse, eeldatav vasakpoolne, aga need kaks koos võib-olla. Võib-olla see tuleb ka teatud määral east, sellepärast et ühel heal hetkel sa näed, et. Selline nii-öelda. Alternatiivina tegud tegutsemisel ei ole noh, erilisi vilju ja samas on võimalik avalikus ruumis tegutseda nii, et seal mingid tulemus on. Ja aga tähendab asi ole alternatiivsus, kuidas me saame rääkida, et, et ütleme, selline mõtlemine, mis tõepoolest on minu meelest ikkagi, on eelkõige humaanne ja inimesekeskne tähendab ikkagi just nimelt see sotsiaalne pagas, mis on, mis on pärit tähendab vasakpoolsest ideoloogiast, ühesõnaga kas me tahame seda või ei taha, see tuleb seal. Ja näiteks, kui me vaatame Põhjamaade näidet, mida nimetatakse irooniliselt või ka mitte irooniliselt, oleneb, kes ja kui ta väga tihti sotsialistlik, eks siis tähendab, kui me lihtsalt võtame konkreetsed faktide, võrdleme nende sotsiaalsüsteemi ja meie sotsiaalsüsteemi, siis see vahe on naeruväärne ja tahes võrdlus naeruväärne. Eriti arvestades fakti, et Eestimaailmale räägib, et me kuulume Põhjamaadesse, see on kõige absurdsem väide, mida ma kuulnud olen, et Eesti kuulub põhjamaadesse. Ma olen täitsa nõus antelt, sina võtad praegu seda maastikke nagu jumalast ette antud, et Eestis on need ja need ja need parteid, eks ole, sellised, need on mina sinna. Ka seda jah, jumalast isegi etteantuna tähendab lihtsalt küsimus on selles ma näen, et see võib muutuda loomulikult absoluutselt fina sabaga ja, aga tähendab, on teatavad muutused, mille jaoks peab aeg küps olema ja ma arvan, et, et see on üks muutustab mina usun siiralt, et näiteks et on võimalik, tähendab leida teatav grupp, ütleme noori kriitikuid, eriti, kes, kes mõtlevad ka sellises sotsiaalses plaanis enam-vähem sarnaselt ja mitte ainult ütleme kunsti peetika hulgas, vaid ka vaid ka teistest kultuurivaldkondadest. Et kui nüüd näiteks tulekski grupp, kui otsustaks, et tõepoolest, et võib-olla me võiksime moodustada mingit sorti noort poliitilise ühenduse, mina isiklikult arvan, et lihtsalt meil on praegu teisi vahendeid kasutades võimalused palju suuremad, sest ma arvan, et aeg ei ole Eestis selleks küps, sellepärast kõik on õige. Ma, ma olen sinuga täiesti nõus, et ei maksa võtta asju nagu jumalast antud loomulikult me peame arvestama eesti ajaloolist, tähendab arengut ja Eesti ajaloolist konteksti, et sellel on omad põhjused, miks suhtumine, ütleme, teatavates ideedesse on Eestis selline, nagu ta on ja sellega ma olen nõus. Aga ma tahangi öelda, et, et noh, neid muutusi on võimalik genereerida. Aga lihtsalt, ma, ma isiklikult arvan, et näiteks genereerides neid sellise kultuuri ja ütleme ajakirjandusliku ja ja, ja sellise loomingulise tegevuse kaudu hetkel on seal rohkem vilju ja, ja see on ka just nimelt võib-olla see selline uue meediaga tegelemine ja ütleme, sellises uue meediaruumist tegelemine, kus ma usun, et, et võib olla, tähendab, see, need ideed leiavad omale õigema konteksti õigema koha, kus neid väljendada. Aga kas nad ei getostu seal mõttekaaslaste seas liialt? Ehk siis, kui me vaatame näiteks Eesti meediat, eks ole, sa võid ju oma võrgulehekülje teha või isegi selle kombaini, mis me kunagi tegime, eks ole, aga see praktiliselt ei tööta, sellepärast kombaini toimetaja tahab saada vähemalt 10000 krooni kuus palka, eks ole. Tähendab, siin puudub teatud entusiasm, selles suhtes puudub selline, noh, no mul mõnikord heidetakse ka isegi ette, tähendab, eks ole, et näed, et Lätis on otse netiraadio äsja alustanud ja nii edasi, aga tuletan meelde, et see tüdruk nägi esimest korda, puutus nende asjadega kokku üldse esimese interstandingul. Ta läks koju ilma ühegi sel ajal olid seal vistel rublad, rublad ja kopikad, eks ole, ja ta suutis viia selle asja nii kaugele, eks ole, et tal on nüüd korralik labor olemas. Täna akadeemia õppejõud on üle maailma tuntud oma eriala spetsialist, tema alustanud oma küsimust sellest, et minu kuupalk peaks olema 10 või 12006, eks ole, ja ta pani selle asja käima. Ja siin on ka mingisugune rahvusliku kultuuri eripärale, et miks meie kultuuris selline asi ei toimi. Ja ma olen sellega täiesti nõus, sest mind ei huvita poliitikukarjäär karvavõrdki sellepärast et seal liiga pikk teede tulemusteni liiga palju kompromisse ja ma näen just nimelt, et just nimelt selles meedia vastupanul on oma teatud potentsiaal olemas ja ka Eestis võimalik. Aga ma ei ole näinud ühtegi häkkerit, kes oleks mõne purjus firma näiteks arvutisüsteemi tunginud ja seal midagi segi pööranud või nähtavaks teinud ja nii edasi. Nii et ma näen paljuski, et kõik kogu see, noh, vastupanu on suures osas lihtsalt ka vastupanu mängida, millele ei riskita võtta ette tegelikku vastast. Ja mina ei ole sellega nõus, sellepärast et, et see on nagu igaühe isiklik küsimus, ma ütlen, et ei olegi ju mingit grupp? Ei tähendab, ei olegi. Eestis ei olegi grupp Eestis tekkinud. Aga tähendab, et tal on juba kaks jõhvi ja, ja kolm, võtame sellesama Sammy. Tatinäitusele praktormeedias omistati, see oli Päctormeedia festivali mine koratrali, Hanna saanud selle raames tehtud selline arvuti peal põhimõtteliselt kopeeritud väljaanne, mida, mida ant andsime välja, mis, mis oli nagu kaheosaline, et tal oli, kõigepealt oli selline sotsiaalia osa ja siis teise teine osa puudutas siis konkreetseid kunstiprojekte, mida seal esi, et ta oli kuidagi noh, nagu ütleme, selline, mitte päris kataloog, aga samas mitte ka eraldiseisvad. Minu ideaal oli, see tahaks avaldada seal seal sellised materjalid, mida ma arvasin ja noh, ütleme mitte mina, vaid nagu sisse ka autorite kollektiiv. Et mida meile tundus, et võib-olla ütleme Eestis ükski selline mainstream meediaväljaanne avaldas ajaleht just nimelt sellepärast, et oh, sir, on teine asi ja sirp ei ole ka mainstream ja noh, tähendab selles mõttes võimelda, aga kõrvale jätta ütleme, sellest ringist. Ja konkreetselt tähendab, näiteks on on minul endal ja, ja mitmetel minu kolleegidel olnud probleeme näiteks Eesti Päevalehe või ka Eesti Ekspressiga, kus tõepoolest sinuga konsulteerimata osad asjad toimetatakse ära ja mul oli sellel teemal suur vaidlus, Ants Juskega, kes ütleb, et ole nüüd sa oled ise töötanud toimetajana ja asi on lihtsalt selles, et artiklid on liiga pikad ja mina ütlesin, et vot mina ei usu, et kui minu artiklis tähendab sel ajal, kui, kui NATO pommitab Belgradi ja tähendab Jugoslaavias ja kui mina kirjutan artiklis nagu viimasel ausad, et võib-olla Eesti võit, kas Eesti ühiskond, Eesti üldsus võiks sellises situatsioonis ümber mõtestada selle, kas me üldse tahame liituda NATOga või taha, kui see lause tõmmatakse selles situatsioonis maha, siis küsimus ei ole artikli pikkuses ja noh, mina seda ei usu, oligi just nimelt see, et, et et anda nüüd see võimalus, et tõepoolest inimesed kirjutavad niimoodi, ilma et neil ei muudetaks, ei pehmendataks seda mõtet. Tema on ka täiesti nõus meedias, praegu on varjatud tsensuur, teda ei ole mitte poliitiline tsensuur, võtt on sisuliselt kultuuritsensuur tahab teistsuguseid hoiakuid, kui ajakirjanduses, noh tavaks on, ei lähe naljalt läbi. Ma olen, ma ei ütleks, et ma just kannatanud olen, aga näiteks enne, kui meil hakati rääkima sellest genofondi loomisest Eesti genofondi loomisest, ma pakun samasugust artiklit problemaatikast artiklit ajalehele öeldi, et, et see ei ole meie lugejate jaoks, eks ole. Ja ma kolm neli ajalehte, kellele ma olen pakkunud ühte või teist artiklit, mis on olnud Nende jaoks ilmselt noh, nagu ajast ees pärast mõne kuu pärast on läbi Lääne lehtede on kuskilt needsamad teemad tulnud meie ajakirjandus uuesti üldse. Nii et ega see on olemas küll, ainult et selle Sammistati võiks ju, ma ei näe mingit takistust, miks teda oleks muuta. Sest kui me vaatame teisi kultuure, noh, ütleme Kesk-Euroopas eriti siis sellised ise loodud ajalehed toimivad. Hästi läheb, neil on oma lugejaskond ja. Tahaks meile ka toetanud, tegelikult on meil ju Eestis olemas küll selline kunstiajakiri sisuliselt kur kursi kaussi. Ja saavad hakkama. Jah, ei, loomulikult täiesti rekloime välja on, võiks, ma olen sinuga põhimõtteliselt. Nõus, ja ma usun isegi, et riik oleks võimeline seda finantseerima sealsamas, kus ta finantseerib näiteks sirpi. Nojah, aga teine asi on ka see, et võib-olla ta ei peagi olema Ma riigi finantseeritud, sest see on küll asi, millega ma olin nõus, mis seal päris alguses ütlesid, et väga tihti mängitakse alternatiivsest ja ma pean tõesti ütlema, et mulle mulle tundub, et, et noh, see on olnud ka Eesti, ütleme selline uue meediaväljaannete tegelikult selliste kultuurikriitiliste väljaannete seismajäämise nende mitte oleme siis on see, et meil ei ole, see on see probleem, et et väga tihti on nii, et ma ei hakka enne midagi tegema, kui mul on rahapatakas laua peal ja ühesõnaga ma olen küll õudne alternatiiv, aga kumule ikka Kulka raha ei anna, ma seda näitust ei tee. No tähendab minu meelest. Ma ei pea seda seisukohta õigeks, see on igaühe, ütleme enda otsustada, aga ma ei pea seda seisukohta looja seisukohaks lihtsalt. Olgu, aga milliste rahadega ta peab endale siis rentima, videokaamera, muretsema arvutid, tegema teostuma programm ja nii edasi, et kuidas ta siis selleni peaksite jõudma, tähendab, kui me, kui me tahame. Ma arvan, et ta õli lõuend ostmiseks tõesti ei ole palju raha tarvis. Aga selliste multimeediaprojektide jaoks ikkagi on. Et kui me, kui me tõesti tahame Eestis uut meediat arendada Mõnikord ei olnud ka nii kallid, kui seda oletatakse. Teisest küljest noh, ma olen mingil määral kursis, kursis, kuidas Amsterdamis toimus mõningane fantastiline, eks ana, rahvusvahelise anarhistide konverentsi finantseerib Hollandi välisministeerium. Sellepärast et üks üks terviklik süsteem, nii nagu sina, mina või sina ja mina nõuame pidevalt enesereflektsiooni, oli täpselt samamoodi, nõuab enesereflektsiooni ka ühiskonda, aga ühiskonna kultuur on piisavalt küps siis hakata tellima selliseid asju, mis näiliselt on tema vastu. Aga, aga see ehitatuid teda teda ennast uuesti üles, ta näitab temas oma süsteemi nõrku kohti. Nii et see, mida ta ütleb Stop surmast jah, just nimelt selle kaudu sama asi täiesti fantastiline, näiteks näiteks keeld loving, keda me kõik tunneme, eks ole. Tuleb välja, et mees elab Amsterdamis väga ilusas kahekorruselises kolmekorruselises majas. Tal on kaks oma piraatraadiojaama, eks ole, ja nii edasi, tal pole rahaliselt häda midagi, eks ole, aga samas anda anarhistide koosoleku või konverentsi läbiviija. Aga vaata, selliste asjade peale tullakse ja öeldakse Eestis kohe, et meie riik ei ole nii rikas, et kinni maksta igasuguseid selliseid eksklusiivseid asju. Ja, ja noh, kuule meil öeldakse isegi selle peale, et me ei saa naistele ja meestele võrdset palka maksta, kuna meie riik ei ole nii rikas, on ju, et noh, et tähendab, me ei saa lastele piisavalt toetust maksta, kuna Eesti riik ei ole nii rikas, kultuurkapital oli ju tegelikult küsimärgi all ja ma kardan, et, et see väga tugeva küsimärgi all veel juhtuda tähendab, tegelikult on ja siiski siis, kui selles situatsioonis ikkagi needsamad kultuuriinimesed ütlevad, et nemad poliitikaga ei tegele, nemad poliitikaga seotud ei ole, siis tegelikult on see omaenda võimaluste kättemängimine tõesti mingitele ütleme parteidele ja riigiametnikele, kes leiavad, et seda ei ole vaja ja siis on väga lihtne tähendab otsustada, et me ei ole nii rikkad, sest me ei saa endale Tuuri lubada? Midagi sellist toimuda Kunstimuuseum. Jah, midagi sellist. Ja mida kaugemale kaugemale seda lükatakse, eks ole, seda enam inimesed harjuvad olukorraga. Muuseumit ei ole, on enne läbi saadud ilma selleta 100 100 aastat ja saadakse järgmine 100 aastat ilmselt veel läbi. Aga samas ja paljud asjad tegemata. Ta paljud süsteemid ei toimi, kuna, kuna ütleme, kultuur toimub, ütleme, kunstikultuur suures osa aktsioonidena praegu, tal ei ole piisavat institutsionaalset taset. Need institutsioonid, mis isegi on, on kaunikesti kaunikesti kõikuvad, eks ole, nii, nii mentaalselt kui rahaliselt. Ja samas ütleme see funktsioon Kunstimuuseum rahvuskunstimuuseumi igas riigis ajab, et seal see rida tegemata praktil Te kuulete saadet piirikunst, kus vestlusringis kunstikriitikud Anders Härm, Katrin Kivimaa ja kunstnik Ando Keskküla. Kas tegija saab väljaspool institutsiooni ennast teostada ehk mis on sõltumatu teinud, selles on küsimus, jätkab Katrin kivima. Ma olen mõnes mõttes senini Maximolist ja ma tõesti oma ideaalis ja vaimusilmas näeksin tõesti seda ette, et et siis päeval võiks, noh, ma kujutan ette, ükskõik, kas koristada linna, see on niisugune ilus, teeb inimestele head meelt, et võiks nagu lehti kokku pühkida päeval linnas ja siis näiteks õhtul, tähendab ühesõnaga see tähendab, see tagab sulle teatava elatustaseme, sa ei sure nälga, sa saad oma, ütleme, üürid, makstud, söögid ostetud ja noh, nii piiripealselt ja siis tõepoolest, või töötada kuskil baaris ka inimestele hea selline meeldiv tegevus. Inimestele meeldib paarid käia, siis on juba väga paljudel ja selline eluviis on olnud tegelikult näiteks noh, ütleme nõukogude ajal väga paljudel intellektuaalide siin seoses tänu poliitilistele tingimustele, aga Läänes elavad niimoodi väga paljud noored kunstnikud ja noored loojad, tänu ütleme, majal tähendab majanduslike tingimuste tõttu. Et nagu mingis mõttes loomulikult on see nagu ideaalne, et tõesti, siis sa võid kirjutada, mida sa tahad ja sa võid oma kunstis öelda, mida sa tahad, sa tõepoolest ei sõltu Don ja sa võid õhtul trükkida siis kuskil kodus oma või oma tuttavaid kasutada ja lasta arvutist välja oma Sammistate palju süda kutsub ja pärast ei saa keegi ütelda, et aga sa tegid seda ürituse raames, kus on hansapangal ja keegi ei saa seda ütelda ja sa oled täiesti nii-öelda ütleme siis puhas, aga aga on ka teine tee, tähendab, et see on sama, see ütleme ikkagi poliitiline, ütleme seal, see on väga või mitte poliitika, vaid see on seotud nagu selle poliitikasse minemisega, sellepärast et et see on kompromisside tee, aga samas mingis mõttes on sellele võimalus mingeid asju rohkem ära teha. Lihtsalt ma, ma, ma, absoluutselt, ma ütlen, üks ei ole hea ja teine halb lihtsalt igaüks peab ise valima, mis tema jaoks õige. Aga fakt on see, et kui sa töötad teatud institutsioonis, sa tahad ka kasutada neid asju ära, sa saad kasutada neid sidemeid ära saad kasutada neid rahasid ära sellega, et teha midagi, mida õigeks pead ja ma ei arva, et see kuidagi nüüd, et kuskil on mingi Hansapanga logo näiteks selle Sammistati taga, et see millegipärast ütleks, et kõik on õudselt need, kes inimesed, kes seal kirjutavad, on silmakirjatsejad ja lihtsalt mingisuguse alternatiivsus, mängijad. Ma ei arva seda, et olla ühel ajal nagu kahes kahes paadis, et edendada mingit noh, uut uut suunda ja samas olla mõne institutsiooni juht kes eriti lihtne ei ole tõesti, näiteks mina olen jätnud mitmed artiklid kirjutamata ainult sellepärast, et ma olen rektor, praegu rektor sellises toonis ütleme, kellelegi vastata ei saa. Kui mina oleksin vastanud, noh kunstnikuna, eks ole. Jätame oma piirid, paneb päris kindlasti. Aga samas ütleme rektorina teed sa mingeid asju, palju rohkem suudad ära teha mida sa ilmselt ütleme jälle ei saaks ära teha, kui sa seda positsiooni ei oleks, nii et seal noh, kogu aeg seal seal on nagu see vastastikune dünaamika Michel koon ju ka öelnud, eks ju. Et et seal, kus on, see vastas siis on, on noh, nagu otseses seoses selle võimuga, tähendab ei oleks üht, ei oleks teist. Et selles mõttes ka noh, tähendab tema ka ei vaata võimu kui millegi negatiivsena on ju noh, iseenesest, et võim oleks iseenesest midagi väga negatiivset. Küll seda, et, et niipeaaegu vastasseis nii-öelda saab võimule, siis ta muutub ise. Ja ka loomulikult hõimude loomule. Tekivad uued vastasseisud, lihtsalt küsimus on selles, et muiugi kus kuidagi ei ole võimalik vältida, tähendab sõda on tähendab, on selles mõttes, et sa liigud, tähendab vaata maaling, ütleme siis isiklikus plaanis on see võimalik, ma usun, tähendab vähemalt ideaalis on see võimalik ütleme, ideaal ja praktikaga. Sina ei taha kellelgilt teiselt midagi ja siis keegi teine ei taha sinult ka midagi. No selles mõttes, et kui sa lepingule alla ei kirjuta, kas siis keegi ei saa sealt midagi ka küsida. Aga niipea, kui sa alla kirjutad, niipea oled sa millekski kohustatud. Ja samas sa oled sunnitud seal tänu sellele piirama oma vabadust, kui sa lähed sellele nii-öelda kollaboratsialistlikule teele, ütleme siis mõnes mõttes madinat seal mingit pidi parata Mõnes mõttes ühel konverentsil rääkis üks kirjanduskriitik, tähendab tan, kirjandusteadlane, Ameerika kirjandusteadlane, feministlik kirjandusteadlane, kes kunagi mis 80.-te lõpul võttis sellise tohutu positsiooni, et oli mingi 20 tuhandelise kolledži tähendab dekaad ja ta oli üks umbes Taligist ainuke naine, kes seal oli, ülejäänud olid kõik mehed ja tema tähendab siis ta rääkis sellest, et miks ta seda tegi ja ta tõesti tegi seda tööd viis aastat ja ütles, et noh, et loomulikult see oli, see oli kogu aeg, mingid kompromissid ja ja, ja kogu aeg mingisugune selline enese allasurumine. Aga ta ütles, et ta tundis, et lihtsalt oli selline moment, kui talle pakuti seda võimalust ja see oleks olnud vastutustundetu ära öelda, sellepärast et selle viie aasta jooksul ta suutis niivõrd palju ära teha hoolimata kõikidest kompromissidest, mida ta tegi. Nii et võimalik, et seal on ka elu eaga seotud, tähendab, et ühiskonnas on ikkagi selline dünaamikat, kui noor inimene tuleb, ta nagunii ei sobitu ühiskonda, tal on oma tal, tal endal puudub veel see identiteet ja ta hakkab, hakkab ennast vastandustaja samasuguste kaupa Auda alles ühiskonda nagu sisse sisse elama, eks ole. Ja ilmselt tuleb see roll maxima maksimalistliku ka teostada. Aga samas ma olen pannud tähele, et kui vanemad inimesed sellega tegelevad, siis muutub jälle nagu naeruväärseks. Mõtlesin Markuuse paradokse 20 aastaselt on umbes 20 aastaselt on kommunist. Kui ta neljakümneaastaselt veel komplisse on täielik viha. Q7. Luudest saadi lahti. Ameerika ülikoolis sellega muudeti ülikooli sea. Vot vot seal näide. Mis seal see oli, pigem nii, et kes noorest, kes noorelt on parempoolne, on täielik lontrus ja kes veel üle 40 on vasakpoolne Aga aga, aga tähendab Ta ütleme oma oma ikkagi selline sõnu oli nagu ma ütlen, et just nimelt see teistsugune temast endast taati lahti sellega ülikoolis, et pidi muutma ülikooli seadust. Selleks, et Markus Päris veendunud poliitikas on tegelikult õhus on juba noh, selline situatsioon, kus parempoolset või vasakpoolsed päris õieti enam rääkida ei saagi. Põhimõtteliselt ei, mina jälle mõtlen jah, aga palju palutud. Noh, mul tuleb meelde, just, sattusin ükspäev lennukis lugema ühe Poola bemmartsisti artiklit, tähendab kes on tõeline martsisti marksismi-uurija, eks ole, mitte isemarksist ja ta jutustas lõpust oma poliitilistelt veendumust väga veenvalt, tähendab teatud ideed, kus ma olen täiesti parempoolne, on teatud kultuuri või sotsiaalsed ideed, kus ma olen täiesti vasakpoolne, nendel omavahel ei ole mingit vastu oluda. Tähendab, selles mõttes jäik liigitamine ja ma olen parempoolne, on parem, polnud nagu eeldaks teatud süsteemsus teatud loogikat, et vot no tähendab, rahaga käitutakse, Maxeraga käitutakse, niisiis tulebki nagu kultuurid, seda raha natuke on veel kokku hoida ja nii edasi. Tähendab ei pea ei pea, aga tähendab. Me teeme siin vahet, üks asi on, on vasakpoolsed ja parempoolsus filosoofilises paradigmas, aga teine asi on vasakpoolse parempoolse konkreetsel poliitilisel maastikul siin ikkagi on, tähendab, ma ei ütle, et nad ei haakuks omavahel, loomulikult aga on ütleme, teatavad eristuse tähendab, ütleme, teatavat prioriteeti, dieedid, mis on teistsugused. Ja noh, tähendab kui, kui vaadata kuigi noh, ütleme teatavad sellised suunad, mis nad ikkagi mida, mida saab niimoodi eristada ainult minu meelest poliitilisel maastikul küll ütleme, sellisel poliitilise praktika seamboidulises mõtleb. Kultuuris võib-olla tõesti, aga poliitikas ma ei suuda eristada ei Läti ja ka Eesti poliitikas või ka Saksa poliitikas sellised selgelt välja kujunenud boonuseid või deklaratsiooni küll jah. Ja koalitsiooni kokkulepetega. Nojaa, aga asjad saavad, asjad vaatas, alguses käitub teistsugune, alguses oli sõna, alguses oli sõna ja tegelikult. Sõnadel on väga palju tähtsust, tähendab, küsimus on ikkagi selles, et et kui elame riigis, kus, kus näiteks tähendab no kus hakatakse tõsi küll, mitte poliitikute poolt, aga näiteks ajakirjanduses süüdistama inimesi kommunismi-is noh, ja ja nõu kogulikkuses, kes ütlevad, kes ütlevad, et peaks olema tugevam sotsiaalhooldekandesüsteem siis on natuke selles riigis midagi korrast ära. Et lõppkokkuvõttes jääb alles, et mingisugune poliitiline mass, kelle vaated ei olegi nii kardinaalselt erinevad, noh supernäide on see banaalne näide, on Ameerika, eks ole, kus vabariiklased ja demokraatide suurt vahet ei olegi, platvormid on nagu nende platvormid juba iseenesest ei erine. Et kogu valimiskampaania on suunatud isiklikule rihmale tegelikult või noh, ütleme siis mingit tea, aga ja, ja siis noh, Eestis samamoodi, et lõpptulemus on see Hästi ei ole ühtegi vasakpoolsed, ütle mulle mõni poliitik, kes vasak pool Eestis, siis ma teeksin selle eristuse, ma lihtsalt ei tea. Noh, meil on, meil on vasakpoolne sotsialism natsionaalsotsialism välja arenevas tugevalt minule see partei Tööpartei Tee on ja kes on noh, nii marginaalne. Keegi midagi, eks ja Mõõdukad just nagu on vist ka mingi sotsiaaldemokraatiat esindamas, aga ütleme vähemalt ma ei tea, mingi vormi poole seisund, eino ütlengi, et see on nii hea, ei ole mõtet tegelikult ka rääkima. Parempoolsed. Radikaalset parteid on meil vaid üks, on ju, kes esindab siis seda nii-öelda nii-öelda anarhia kapitalistlikku suunda, mida siis tema koalitsioonipartnerid võib-olla natuke suudavad tagasi tõmmata, eks ole, Ma pean silmas Reformierakonda. Iseenesest päris õudne. Jah, aga selles mõttes vot see on hea näide, majandus ongi hea näide, sellepärast et tegelikult on sul muidugi õigus ja, ja mis Ando ütles, et need asjad suubuvad väga tihti ühte suunda ja võib-olla on lihtsalt küsimus tõesti selles, et kogu ütleme tegelikult noh, räägime siis, ma ei tea, kogu maailma või kogu ütleme sellise vana maailma areng peale kuuekümnendaid on üldiselt üha selline konservatiivsem ja ütleme näiteks mamps majanduses väljendub ikkagi selles, et vahed üha kasvavad, alates 60.-test on väga väike, ütleme, see väike, rikaste krõpsab kogu maailmalaastus saab üha rikkamaks ja tegelikult praegu enam mitte vaeste arvelt, vaid praegu saab keskklassi arvelt. Ühesõnaga et see keskklassi teatav osa hakkab vaesemad, seal on see, mis Eestis näiteks toimub väga-väga ilmekalt, mis Venemaal toimub, ilmselt on toimunud veel ilmekam. Et noh, et see on tõepoolest mingi üleüldine maailma areng selline ja tegelikult noh, seal siis selline tõeline vasakpoolse on lihtsalt nii marginaalne, et ta ei hakkagi enam absoluutselt silm või, või ütleme, et tal puudubki tegelikult selline prominent ja tõesti selline midagi, et ta ei suuda enam isegi niivõrd nähtavalt otsuseid mõjutada nagu ütleme suutis selline vasakpoolne radikaalne liikumine kuuekümnendatel. Sellepärast, et noh, tähendab see, see tähendab, see maailma majanduslik areng toimub üha suuremate ütleme eristavuste poole. Noh, see on lihtsalt arvudes kirjas ja sellele nagu ei saagi keegi eriti vastu vaielda. Aga minu meelest me räägime nagu ikkagi suhteliselt teisest asjast, tähendab et minu meelest sellel vaestekihile suhteliselt suhteliselt vähese haridusega vaestekihile ei saagi vasakpoolses toetuda juba 60.-te toetusi üliõpilaskonnas, eks ole, ta haridusele oreliintelligendid ei saagi, et selle selle baasiga ei ole nagu suurt midagi teha. Ma ei tea, vaata Venemaal tähendab, küsimus on selles Juguleerimise, see on just nimelt need, kes juhib. Aga noh, tähendab, me ei hakka siin praegu korraldama. Küsimus, mida minu meelest on ikkagi küsimus selles Igas ühiskonnas ja, ja noh, kui ma tahan rääkida Eesti ühiskonnast või Eesti on mu kodu ja loomulikult tähendab see, mis siin toimub, läheb mulle. Ühesõnaga, reaalselt läheb see mulle rohkem korda kui see, mis toimub Lõuna-Ameerikas või Lõuna-Aafrikas, ükskõik kus sa oled reaalselt see läheb mulle rohkem korda, midagi ei ole teha, see tähendab ka seda, et ma olen reaalselt kriitilisem nende protsesside vastu, mis siin toimub. Aga sa oled elanud ka Ungaris ja Tšehhis või töötanud ja õppinud seal, et, et et kas seal on siis kuidagi teistmoodi või ma ei tea, kas sa oled sellega üldse kursis. Ma eriti ei ole sellepärast et see oli imepärane võimalus ennast ära lõigata ja see oli sihuke tõeline noh, tähendab välismaale õppima minek on alati selline natuke SKP natuke selline ehkaabismi hõnguline ju selles mõttes, et sa lähed ära ja sa oled võõras maas võõras tuuri. Ma tegelesin tõesti rohkem nagu kultuuriga, et ma, ma, noh, ütleme just kunstiga, eriti, et ma üritasin nagu jälgida, mis toimub nende kunstis. Ja sa oled maal, kus, mille keelt sa ütleme ei valda ja, ja nii edasi ja teiseks, sul on suurepärane võimalus, et sulle maksabki slipi selleks Oma asja. Ja seda loeksid, aga tähendab mõningaid asju, ütleme, selliseid olmelisi asju sai räägitud küll ja noh, näiteks Ungaris oli üks erinevus oli küll, mis, mis mind nagu hämmastas nendel näiteks erastamise programm Nendele ei toimunud sellist lauserastamist, sellepärast et sellisel juhul oleks Budapestis pool linna praegu tänavatel. Et noh, tähendab mingisuguseid ja näiteks meie sinu kaaskuraator Eerik luitenberg jälle intertehnika juurde tagasi minna rääkis ju siin korduvalt sellest, kuidas Eesti on maailma kõige realistlikum riik, mõeldes selle all just nimelt seda varakapitalismi, mis, mis on ikkagi suunatud ainult edule ja, ja ainult ühesõnaga senisele üha üha suurema kapitali kogumisele, kus tõepoolest üksikisikukaitse nüüd nüüd ütleme, riigi poolt on ikkagi suhteliselt minimaalseks muutunud ja noh, tähendab, kui inimesed, kes tulevad heaoluriigist Hollandist siia ja seda meil siin näevad siis minu meelest me ei peaks mitte hakkama. Ma ei tea niimoodi reageerima umbes, et ah et nemad on mingid lollid eurooplased, kes midagi ei tea, vaid me võiksime, tähendab, me võiksime mõelda, mida nad ütlevad ja tõepoolest üritada vaadata, et kas see nii on ja üritada sellele reageerimata, kas nüüd peaks hakkama vägisi ametiühinguid looma, aga meil on, meil on ametiühingute ju olemas, miks ta peaks vägisi looma? Sa arvad, et inimesed ei taha sinna ametiühingutesse tingimata kuulutada, näiteks mina olen ka saanud ise. Kui meil olid probleemid, kui ma sirbis töötasin, meile, ei tahetud seal teatavaid ühesõnaga riikliku palgatõuse välja maksta, niipea kui me ametiühingusse astusime, me saime koha oma rahaga. Praktiliselt päevapealt. Nii et mul ei olnudki, ei ole küll, tähendab miks neid peaks vägisi looma ja näiteks ütleme, õpetaja olemusega väga nõrgad ja väga nõrgad. Väga nõrgad. Päris imelik on kuulata mõnda lapse ajakirjanike õnneks ei ole meil ametiühinguid, et seetõttu on mugav majandus maas. Isaga loomulikult sellepärast, et see ongi, tähendab, see on, ütleme omanikel ja on, on tõesti väga mugav tegutseda, sest õnneks meil on väga nõrgad Aga miks see siis niimoodi on, tähendab, et see on ju töötaja algatusel. Miks ta siis ei toimi, noh, Inglismaa, eks ole, meil on siin kõige pikemate traditsioonidega ametiühinguriik. No vaata sellepärast et esiteks tal on ju see väga halb ideoloogiline maik nõukogude ajast küljes ja tegelikult ütleme ikkagi kogu praegune Eesti identiteet ja ka varasem eesti identiteeti, eestluse identiteet on olnud kogu aeg, see meie oleme ütleme, viimase 50 aasta jooksul või rohkemgi nüüd juba meie oleme. Tähendab, me ei ole seda, mis venelased on tegelikult son, negatiivne identiteet, ühesõnaga mitte isegi nagu positiivset identiteeti ole umbes, et venelased on seda või Nõukogude liit oli seda ja meie nüüd seda ei ole, tähendab, kuna siis olid ametiühingud, järelikult meil nüüd ei ole seda vaja, see on üks asi, aga teine asi on ikkagi konkreetne tööpuudus, sellepärast et, et ega siis inimesed ja kes see siis julgeb hakata mässama, kui sa võid järgmisel hetkel. Tänaval olla ja üldine foon ka muidugi sellepärast, et kodanikualgatuse ja kodaniku kolmanda sektori nõrkus on noh, nii totaalne, tähendab, et selle selle pealt ei tekigi. Lihtsalt sellist ametiühingu, aga minu meelest on see näide lihtsalt pessimismist või sellesse mitte uskumises? Ei usu, siis on see nii üleüldine. Aga küsi, miks inimesed ei usu sellesse, vot seda peabki küsima, mitte. Viimased 50 aastat on mõjunud tegelikult palju palju saadanlikumalt, kui me tavaliselt arvame. Kui me arvame, et me likvideerisime Ühed struktuurid, saime Vene väed välja, et siis oleks nagu asi kõik korras, aga, aga meil on sotsiaalpsühholoogiline taust on erakordselt tugevalt riivatud. Meil on ka eriline, eriline viha, igasuguse aktivismi vasse. On mis on tõenäoliselt tingitud igasugustest sihukestest komsomolid, komsomolide, pioneeri. Ma tahan ühe näite tuua, ühesõnaga jälle sellesama, sellesama viimases, aga see oli lihtsalt täitsa ühesõnaga, mis oli selline juhtum, et ütlen, ma ei hakka nimetama põhjust, aga ühesõnaga või ütleme, ütleme siis selle ära, et kuna tähendab hor esimestel sõjapäevadel panid ju kõik ümbritsevad riigid panid piirid kinni ja tegelikult ei lastud näiteks Horvaatias ja sisse ka Horvaatia endi kodanike sõnakese, kujutate ette, et sa sõidad omoraatia passiga, seal tahad Jugoslaaviast ära minna, sind ei lasta sisse. Ja selline juhtum juhtus ühe minu kolleegiga ja siis üks teine kolleeg, kes ise on küll serblanna, aga tema on elanud ameeri, kas suure osa oma elust, mis tema tegi, tema kohe kirjutas Helsingi komiteele. Ja ühesõnaga, ma jäin täiesti mullis suu lahti ja mõtlesin, et et iseenesest, et issand, et mitte vähe see, et ma teaks, et siukest asja võiks, seda mul ei tuleks iial pähegi. Ma ei oska kodanikuna käituda. Ma isegi ei tea, et mul on need õigused olemas. Aga iroonilisemad mõtlevad, suhtuvad sellesse kodanikuaktivismi ikkagi suhteliselt suhtes skeptiliselt, et millest see tuleneb? Sa mõtled siin kultuuriinimesi? Et, et selle, see oli selline nii-öelda laadapalagani, ei kannata meie elitaarne, suhteliselt kiiresti võib selliseks muutuda, ükskõik milline kodanikuaktivismi demonstratsioonide vastu on vist kõigil juba kaheksakümnete lõpust üheksakümnete algusest täielik siiber. Küsimus on selles, kuidas demonstratsiooni korraldada ja millist demonstratsiooni korraldada. Mina ütlen näiteks ausalt, et kui oli see kultuurkapitali küsimus küsimärgi all, siis meie sai küll sai arutatud mitmete inimestega, et kui see asi ikka tõsiseks läheb, siis tuleb demonstreerima minna, ükskõik kui kuivõrd seda ka ei, ei mõnitanud, läks ajakirjanduses aga näiteks on ka üks asi tähendab me kõik teavet, daam, ütleme, meedia ei peegelda ainult ütleme tegelikult vaid meedia toodab tähendus. Ja see on ka üks asi on see, et tõepoolest meil on igasugune selline aktiivne ütleme, ühiskonnas osalemine on muudetud millekski eriti häbivad väärseks ja noh, eriti siukseks nõmedaks. Ja, ja noh, selge on see, et tähendab, kultuuris on alati olnud sellist Elitorismi ja ütleme ka negatiivselt tellid. Ta oli enne kohalikke oma valimisi. Ühest küljest oli, oli teada, kui suur oht on, kui eestlased ei lähe valima, eks ole. Et vähe vähemusrahvaste osakaal kohalikes omavalitsustes tõuseb ja loob teatud probleeme juhtimise tasandil ja samas ajakirjandus täiesti vastutustundetult avaldas kandidaatide nimekirju suurte pealkirjade all. Noh, võiks öelda mõnitavate pealkirjade all, et need, kes ihkavad võimu juurde, ühesõnaga noh, see on puhtalt halvustatav. Sest ühest küljest sedasamast ajalehest järgmisel leheküljel loed, eks ole, kui oluline on, et inimesed valima läheksid ja samas mingi lapsajakirjanik paneb siis sellise pealkirja sellise suhtumise valimistesse üldse. Aga aga samas on meil ju ka nagu kogemus see et või vähemalt et et kõik, kes, kes selle aktivismi peale on läinud välja, on siiamaani suhteliselt rumalad olnud. Et mina, mina, minu arvates küllat Süüdistada sellisel juhul ei ole midagi, lähed peegli ette ja küsida endalt, et Anders Härm, et miks ma olen selline eelita rist, et ma ei tee midagi konkreetset, kui näiteks ähvardatakse mai tea kultuurilt raha ära võtta või midagi niisugust teha, vot siis peadki. Aga samas ma langen samale tasandile demostratidega, kes nõudsid. Ma ei tea. Ameerika saatkonna ees purjuspäi Kosovos. No esiteks, ma ei usu, kust sa seda teada tahad, purjus olid, ta lugesid seda Postimehes Danieli. Vaataks Soela. Sa lugesid, Postimees ei olnud ju ise seal vaatamas, kas nad olid purjus. Olgu, see pole olemas. Ja mis sa arvad, et sa langed samale tasemele tähendab, kui keegi hakkaksin tuumapommikatsetusi tegema, kui tuleksid rohelised või ja korraldaksid siin mingisuguse šõu ja teid tuumaga pommikatsetusi ei juhtuks. Tähendab, saad aru, sellel on konkreetne tagajärg, ära mitte, mõtle oma imidži yle. Muidugi kultuuriinimesed ikka mõtlevad oma inimestele väga palju, võib-olla see ongi meie vika. Tähendab, noh, mingi hetk, sa pead lihtsalt ära unustama selle, et mida siis meedia sinust mõtleks, vaid mõtlema asja peale täpselt ei lähe demonstreerima mitte sellepärast, et sul oleks pilt ajalehes või oleks telekas vaid sellepärast, et midagi ei juhtu või midagi, näiteks ütleme, midagi juhtuks täpselt üks kahest. Ja aga noh, seda ei saa ka vägisi teha midagi, kui enda konstitutsioonis sellist kirge ei ole, tähendab loomulik vägisi tehtud, mulgitase, naeruväärne, loomulik nagu kopsupõletik ja nii edasi. Loomulikult loomulikult ta lihtsalt küsimus ongi selles, et et tähendab, me kõik teame, et noh, et me ei sünni tähendab sünnime ütleme, kas sellistena, et umbes olen kohutav introvertne, mitte kellelegiga ühtegi sõna ei räägi ja terve oma elu ainult istun nina raamatus või, või ei, sünnimaaga sellisena, et ma ei saa elada muidu, kui, kui, et ma kogu aeg demonstreerin. Tähendab, meil on mingid eeldused, aga meil sünni sellistena ja nüüd ongi see, mis, milliseks seesama ühiskond meid kasvatab. Ja noh, ütleme kõik ütleme alates perekonnast ja kogu see selline tähendab noh, see, et see, et ümbritsevale meile tohutu mõju meie käitumisele, see tuli täpselt sellest sinu lausest välja, et aga siis ma langen nendesamade tasemele, kui sa ise usud, et sai, langes sa ei lange ka. Aga kui sa usud, et see meede Teha selle kanged hinged. Aga noh, loovinimesed on alati olnud suhteliselt eksistents realistlikud ja üksildased ja seetõttu Ja meil on saart, tegi kuuekümnendatel. Siis ei ole, tähendab just nimelt ütleme. Tentsialism võib selline ekstrintsialistlik suhtumine võib olla ju väga revolutsioon ja vägaradiga. Ka on aga noh, paraku mõlemaid loomeinimeste puhul see enamasti nii ei toimi. Selline sai vestlusring, kus maailma asjade üle arutlesid ja piire kompasid kunstnik Ando Keskküla, kunstikriitik Katrin Kivimaa ja saatejuht Anders Härm. Järgmine saade sarjast piirikunst on eetris juba nädala pärast pühapäeval algusega kell 13, null viis. Kuulmiseni.