Tere päevast, head kuulajad ja meie tänane ja nemad ei, saade on pühendatud läbinisti operetile ja operetimuusikale. Mina olen Ülle Karu ja kui me juba operetist räägime, siis kutsusin stuudiosse Meie operetitähed, Helgi Sallo ja Tõnu Kilgas, tere päevast. Jah. Kõigepealt, mis laulu või mis viisiga võiks helist operetisaadet alustada, mis iseloomustab kõige rohkem opereti toidu toidu? Jah, ilma naisteta. Mina ei ütle midagi, mis mul öelda on kõik need helgi poolt esitatud. Olen küll seda neidudest nüüd loobuma kui ka 1000 südant murda kikka külmut jääl kogu naisteilmaga lõpu argument tee vabal vanapoistega. Minu kindel mul arlastusega on null. Anname oma tööle neidudel määral, kui mina küll aru ei abiellu, oleks astunud juba ammugi. Kuid julgust pole sugugi, pole sugugi. Naiste seas oleks leidnud ju nii mõndagi, kuid mind keegi hoiatas, mis mulle meelde jäi. Naisega tood majja ta kodukooli. Tunnistan, teil häbita naist ei võta ja ma. Langen omadusena neidude päralt, mina Kell aru Nad ei ole päral, mina Kell, et nüüd enam ei pea. Kõlas paani laul Kalmani operetist Silva esitas Endel Pärn. Seda laul on, võib vist öelda küll, et sadu kordi esitanud ka Tõnu Kilgas. Aga jätkame alustamegi sellest, kuidas teie operetiga kokku puutusite esmakordselt. Mis on teie esimene operetielamus? Helgi Sallo. Päris esimest, ma, ma ei oska arvata, ma ei olnud suur teatriskäija, meie pere ei käinud Travis, aga millegipärast lapsena teatrit tegin ise oma lilleküla lastega seal, kust me selle võtsime, ma ei tea, aga esimest korda operetti ma nägin Estonias naaritsat ja mulle absoluutselt ei meeldinud, et mulle jäi täiesti mõistetamatuks, et inimesed räägivad ja siis äkki kukuvad laulma ja täiesti neist kummaliste häältega, mis natuke värisevad. Ja mulle jäi see täiesti arusaamatuks ja ma ei kujutanud ette, et ma kunagi peaksin operetis ise midagi tegema, et see on päris kummalisi vanade olite siis? Oi, ma olin ikka täiesti vana juba, ma olin keskkooli lõpetanud, õppisin teatriühingu lavakunstist. Et lapsena üldse ei vaadanud, aga ei meeldinud ilusad operetilood-meloodiad. Ei raadio mängis, aga raadios mulle meeldis kuulata, kui olid ooperiülekanded, siis need laulsid ka hästi kõvasti ja siis kaasa laulda, hästi kõvasti. Noh, mina olen nagu läbinisti selles mõttes väiksest peale kogu aeg emal või isal proovil kaasas olnud Vanemuise teatris. Seal tehti ka opereti, nagu ma mäletan ja sealt on mul meelde jäänud. Küll ma olen väga väike poiss siis kas nelja või viieaastane, aga mulle on meelde jäänud Helend Peebu ainult unistusesse kerjuse laul. Ja mäletan ka seda, et kui ta seda laulis, siis kõik pater tuli kokku, kõik õmblejad ja kassapidajad ja kõik tulid alati sättisid selleks ajaks ennast lava taha, kui ta seda laulis. Selle etenduse lõpus. Boris Kõrver operett, ainult unistus on veel selliseid üksikuid huvitavaid fragmente ja ma mäletan, mu isa mängis mingit operetti koos Velda otsusega, mille nimi oli Sombri, Piero. Ja siis on meeles üks mingisugune operett, kuiv tuli teatrisse, Vanemuise teatrisse neemes lepp. Ja selle operetinimi oli Kuuba, mu arm, seal olid sellised vahvad niisugused kuuba rütmid. Muid operetielamusi nagu teatrist ei ole. Aga, ja kui ma läksin Vanemuisesse, siis minu esimene operett Silva, ida Urbelile lavastuses 18 aastane poiss, nagu ma olin Ida-Tal oli siis juba istus ratastoolis. Siis ta kahe kepiga nagu suunas mind. Ei ole, ei ole, see ei ole see nagu rohkem libliku moodu. Valge nagu libliku moodu. Ei tulge äral sellist korratust minu laval ei ole kunagi olnud. Et tema ei olnud minuga rahul, eriti vanemis Silva läks väga menukad, me mängisime seda 100 korda ja ma olin üksinda rolli peal ka. Sealt see hakkas, see olite poni nagu ikka jah. Kui. Helgi Sallo ütles, et tema küll ei joonistanud opereti näitlejakarjääris. Te tahtsite saada draamat. Ja see oli Eesti NSV teatriühingu lavakunstistuudio õpperuumid olid seal draamateatriks proovisaal ja Estonia teatris käisime liikumistunde võtmas. Aga eks iga teatristuudio mängib ju ka operette. Muusikalõputööna jah, me tegime Boris Kõrver, Robert, suur, ma ei tea, kas ta spets meie jaoks kirjutas või seda ma ei tea, aga see oli jah, niisugune operetisugemetega. Kui mina Estoniasse tänu tõenäoliselt ikkagi eri klassile, kes õppis meie stuudios ühe aasta, aga tal oli kiire kõike korraga ja palju siis ta jäi ainult siis kontsi muusika peale. Ja kui hakati lavastama Estonias lavakunsti teedri lõpuetendustest saidi lugu, siis ta palus mind ka kutsuda katsetele Mario osa peale. Ja need ma läbisin, liisima pidasin ja ju midagi leiti siis ka minu olemuses marjaliku, mis oli mulle muidugi üllatuseks. Ja sealt seepeale hakkas nii, et Estoniast hakati siis ka juba muusikale tegema, nii et operetiga tegelikult oleme suhteliselt vähe kokku puutunud, sest ega ma ei ole ju operetis. Subrete jaoks olen ma liiga tõsine ja primadonna ähvaksele jälle liiga naljakas, niiet pole üht ega teist. Aga kuidas Eri Klas teadis, et laulate laulsite siis lavakunstistuudios olid kõik needsamad ained, mis on ka näitlejaks õppimise, nendes akadeemilistes koolides ja seal olid hääleseadetunnid ja ja laulsime eksamil laulukesi ja seal õppides te ikka mõtlesite draamanäitleja tee pealegi absoluutselt ikka draamanäitlejaks ja ma ei ole siiani seda lootust kaotanud, et ma tegelikult olen ikka draamanäitleja ja nii et nagu praegu ütleme, et Eino Baskini-le. Suur tänu, et ma saan mängida seda, mida ma tahan mängida ikka traumat. Tõnu sattus lavale operetti kohe Silvasse Jah, aga mina tahtsin ju ka draamanäitleja teha, sest ema oli mul draamanäitleja isa oli opereti näitleja ja niisugune hea karakter, opereti näitleja. Mida aeg edasi, seda rohkem ma vaatan, magan oma isa moodi minema. Ema oli mul niisugune päris hea oma näitleja ja ma tahtsin ikka kangesti draamat teha ja siis need lasterollid seal lavastustes oleme lastele mängisin elavast laibast last, ema süles olin lihtsalt, aga mul on meeles, ma võiks oma 50 aastast teatriteed istuva siis tuli seal ridamisi sellised Galileo Galilei soli ka mingi teismelise roll ja, ja sealt peale, et ma tegin ikka draama, oma rolle ka ja, ja poiste rolle ja, ja kui ma siis muusikakooli lõpetasin, suunati mind muidugi kuiv solisti ja tulevast opereti näitlejaid, just nimelt silmas pidades opereti, siis Õnneks oli jälle seal toomingas Hermaküla, kellega sai siis teha draamatükke ja ma läksingi siis Hermaküla stuudio juurde. Siis me tegime seal oma katsetusi ja tema katsetusi, niiet vedas sellega, et see kombinaatteater, et ma sain teha ühte kui teist. Jällegi minul oli täpselt sama lugu, ütle nüüd. Eerik klassi helistas ühel päeval vanemasse kuulased mulle meeldiga, seal suured lahkhelid ja eelis, sest mulle isiklikult ütles, et ma olen Eerik, laskmist ei tahaks tulla Estonia teatris, nii et eri oli ka minu kutsuja. Eri Klas on süüdi selles, et teist mõlemad said opereti näitlejad. Süüdi, jutumärkides? Nimetame jah, niimoodi. Helgi Sallo kutsuti Estoniasse, te olite mõelnud draamanäitlejatööle, kas teil mõtet ei tekkinud ära öelda või siis ikka juba tahtsite minna, Estoniasse. Ega ma ei ole ennast Estoniast kunagi kodus tundnud, mulle on alati olnud see tunne, et seal mingi ime, et ma siin töötan ja nüüd juba 46 aastat käib 47., mul on kogu aeg olnud see hirm, et ma ei ei vea välja lihtsalt, kuna haridus on mul ainult kaks aastat konservatooriumi laulu eriala ettevalmistusklassis, see on kogu mu muusikaline haridus. Nii et kõik, mis on tulnud ja see, et publik on mu nii omaks võtnud ja kriitikud on ka vahel vahel ma kordan olnud leebed mu vastu ja on isegi mõne hea sõna öelnud mu muusikalise külje kohta ja üks meie kontsertmeister Helju Tauk ütles, et ta ei ole nii ilusa fraseerimisega lauljat kuulnud, et need on sellised komplimendid, mis on mind nagu elus hoidnud ja, ja seal Estonias teatris ma olen ju nii palju kordi mõelnud, et ma lähen ära, et mul ei tule välja, lihtsalt ma ei saa aru, mida mult nõutakse ja nii edasi ja nii edasi. Nii et see, et ma seal teatris olen nii kaua töötanud, see, see on omamoodi ime. Mul ei ole haridust, teised võtavad noodi kätte ja laulavad noodist, nii nagu ma loen raamatut, see on müstika mu jaoks nii palju, ma saan aru, et ma laulan ülespoole, kui noodid lähevad ülespoole ja allapoole, kui lähevad allapoole. Aga ma Zoltenseeriksin noodist puhtalt kohe, see on täiesti mõeldamatu. Aga tõenäoliselt jälle jumal on meid hoidnud ja ta on andnud mulle harmooniataju või ma ei tea, kuidas seda kätelda, nii et kui saatja mängib, siis ma saan nagu kirikukooris või kirikulauljad, et ega need on ka orel ees ja kõik see koor järel. Ja ma ei usu, et nad kõik need viise täpselt teavad, aga et kui sul on see taju olemas, et siis sa lihtsalt tajud ära kohe, kuhu ma pean laulma. Nii et kaasaegset muusikat, ma kujutan ette, ma ei saaks üldse lauldadest. Ma ei ole nõus sellega, kui öeldakse, et talvel tuleb kõik lihtsalt mängeldes. See ei ole tõsi. Ma ei ole niisugune tüüp tõenäoliselt, et ma nüüd näitaksin välja, kuidas ma vaevlen ja kui jubedalt ma tööd teen. See ei ole õiglane, kui öeldakse, et tal tuleb kõik lihtsalt sõidule, lihtsalt ma loen palju, ma kuulan muusikat, palju, ma kodus ärkan isegi öösel üles ja mul on voodipäitsi sn, kohe vihik, kuhu ma siis kirjutan, mis mõtted mul tulevad, need roll? 24 tundi ööpäevas käib, käib mu sees. Aga vaat mul on jumalast või vanematest kaasa antud see tahtmine mängida see mängulustmängurõõm ja miks ma Estonias ütleme, lavakarjääri lõpetasin just sellepärast ma tundsin, et mul see sisemine rõõm, laulurõõm on kadunud ja kui see oli kadunud, siis ma enam ei saanud publikate minna ja peta neid, sest see oleks olnud lihtsalt töötreimine. Aga seda me ei taha. Aga ma ei saaks öelda, et mul üldse mängulust on kadunud, kuna ma draamas mängin edasi ja mulle see meeldib. Mul on see mängurõõm ja mängulust ja see, ma arvan, et peaks olema igal lava inimesel, et ma tahan lavale minna, mulle meeldib see, et ma saan laval elada kellegi teise elu ja ja väljendada mingeid mõtteid, tundeid, mida ma võib-olla elus pandaks mulle pahaks, aga laval võid seda kõike teha. Ja mida tugevamalt teed, siis öeldakse taga kõva. Mina tahaksin siin selle täienduseks öelda või tegelikult saan iseenesest operett, muusika on tohutult raske ja see eeldab tegelikult näitlejalt täiesti kolmeannet, mitte tavalist, ainult et sa selle draamaga vead välja. Sa pead oskama laulda, sa pead oskama tantsida. Sa pead oskama rolli luua, et see on ikka väga vähestele üldse antud. Ja see on suur, on see, et see laval paistab niimoodi välja, et me kõik nii säravad ja selle jaoks ikka tehakse metsikut-metsikut, palju valatakse enne ligi ja alles siis tulevad need tulemused kui tulevad, aga see on õiged inimesi, kes lihtsalt laval säravad ja kes on ka niisugused helgi puhul lihtsalt see jälle suur pluss, et kui inimesel on olemas ka selline väline sära juures nagu ütleme nagu Jeesus Kristus tuleb aupaistega lausuma. See oli Jüri Krjukov vilja ja, ja Katrin karisma all ja lihtsalt selline sära on ka veel lisaks juures, siis on see muidugi väga hea. Aga palju tuleb tõde. Mis ma veel tahan öelda selle ütleme, et opereti ja muusikali puhul, et miks ma lähen mõnikord mõne etenduse pealt ära, et ma ei saa vaadata, mind häirib see, kui kohal on kolm eri inimest, kes ühte rolli teevad, üks laulab, tantsib ja liigub minu kõige suurem mure ja kõige suurem raskus oli just see, et ühitada need kolm asja. Et seesama inimene ja leida selle rollivat, see õige hääl. See pidi alati mu sees kuskil kõlalaudades kõlama hakkama ja kui ma selle leidsin, siis ma sain nagu sellele rollile pihta. Kahjuks mul on looduse poolt antud niisugune väike mahu poolest igal värvide poolest, kuigi ma olen läinud sellega, et otsinud oma hääles võimalikult palju eri värve. Muidugi, ega see ole operetis, ma saan aru, vajalikes ei kuulu nagu klassikalise opereti juurde, et seal ei tahetakse seal tüpaažid ja need peavad olema, aga kuna ma ei ole, ma kordan, et ei primadonna aega ega su Brettide baas puhtalt, siis ma pidin kuskil sealt otsima, et oma rolle või enda olemist selles rollis õigustada. Ja ma katsusin vat just leida selle inimese, keda ma mängin ja siis kuidas see inimene ka laulab, et siis mul võimalus erinevaid värve kasutada ja nüansse. Ma olen ise nüüd kuulanud mõndagi linte ja ma olen tõesti imestanud, et kust see tuli. Sest ma ei oleks kunagi eeldanud, et ma, ma olen võimeline nii palju erinevaid värve, näiteks ma olen sellest vist raamatuis öelnud, et tütar käis vaatamas seda teist kabaree-etendust, mida lavastas Georg Malmös ja ta oli täiesti niisugune heas mõttes ehmatanud, et mind peetakse Julüüriliseks hääleks ja kuidas äkki mul tuli nii madalalt ja niisugune niisugune hästi hästi käre ja selline hääl ja ta ütles, et peaaegu nagu flamenko lauljalist kohati. Nii et kust ja sul tuleb ja ma ei oska seletada seda sõnadega, kust ta tuleb, aga tähendab, kui ma leidsin selle rolli olemuse ja selle tohutu valu, mis selles vanaproua soli tüki lõpupoole, siis ta hääl tuleb iseenesest. Härra midagi jälgi ei ole mitte ainult operetitäht nii-öelda selles mõttes, et siin on tehtud ikka metsamoor on ka ja see on ka ikka karakterroll ja siin olen otsinud ja igasugused toredad rollid. Karakterrollid ka, nii et mina olengi karakternäitleja tegelikult muusika laval, eriti et siis mina pean kogu aeg ennast väänama ja ja just nimelt selle hääle kaudu, nagu on kõige parem vahel tulek hääle kaudu, vahel Tulatu plastika kaudu, see roll. No eks need operetirollid on ju, Helgi ütles, et läheb igaühte sisse, aga eks nad ole ju enam-vähem ühtemoodi. Võib-olla teie eelis on just see, et te ütlesite, et teil ei ole tüpaaži, et te võite teha nii subjekti rolli kui ka primadonna rolli. Nojah, kuigi maailmas, ma kujutan ette, ega ma ei tea enam suurt midagi maailma operetist, et kas, kui palju mängitakse või seal on ikka on see tüpaažid välja kujunenud ja ladunud ja kogu aeg laulavad just nimelt ja laulab primadonna rolle ja Subretid on ja, aga noh, meil väike teater, et meil peavad kõik kõike nagu tegema, aga mis puudutab seda rolli sisse minekut? Ma nüüd niimoodi küll rolli sisse lähed, kui tükk on lõppenud ja ütleme, et natuke lõpus ära suren, et siis ma ei nagu siin, üks kuulus lauljana ütles pärast Carmeni etendust, ta ei saanud aru, mis publik plaksutab ja miks ta peab püsti tõusma, kummardama ta on ju surnud rollist välja kuidagi niisugusi asju pole mul kunagi olnud, et kui etendus lõpeb, siis sinna ta jääb. Selge see, et koduteel niuke väike analüüs käib läbi, et mis untsu läks ja miks ta läks ja aga noh, inimene on inimene ja laval, kui sa töötad, sul on ju kaks pisikest hääle paelakest ainult ja meie kliimas siin, millal sa päris terve oled, et kogu aeg on midagi viga. Nii et selles mõttes jälle minul oli suurepärane mul üldse kaaslastega vedanud lavateel, nii partnerite kui lavastajate kui dirigentidega kontsertmeistritega siin Viive Ernesaks, kellega töötasime aastakümneid koos, tema ütles mulle kohe, kui ma hakkasin jälle hädaldama, et oi, mul täna ei tule ja mul natukene pahandada ütles, et kuule, et terve, sellega ja tervena oskavad kõik laulda õppi laulma ka siis, kui su tervis ei ole päris korras. Tollel hetkel ma ei saanud aru, võib-olla sellest, aga mida aasta edasi, seda rohkem ma sain aru. Minu esimene ütleme, niisugune minu mõistes jutumärkides primadonna roll oli Abrahami Savoy ball, mida on alates Hendrik kerge ja ta andis mõlemad leni osa, kuigi kõik eeldasid, et ma hakkan teisiti tegema. Ja ma pean tunnistama, et mul oli tõesti hirm sest publik oli harjunud Pipi Pikksukk ja kõik niisugune, et ta on selline särtsakas, kuidas publik vastu võtab. Aga vaat kui sul on usaldus lavastaja vastu või dirigendi vastu, siis sa lähed, nagu ma ütlen, et tõmbad allveelaevast, tõmbad luugi kinni ja lähed sinna vee alla, sest ma usaldan oma kaptenit. Ja kui Hendrik uskused, et ma teen selle primadonna rolli, siis ma uskusin teda, aga hinges oli värin küll, et kuidas nüüd publik suhtub, et ja muidugi oligi, publik läks kui mitte pooleks, siis kolmveerand veerand küll, kes ütlesid, et no mis primadonna see on, et võttis aega, enne kui nad võtsid omaks sellise primadonna lahenduse, nagu mina pakkusin. Täielik enne oli ju ka mingis operetis selliseid kas nüüd päris primadonna sidega. No need olid vene operetid miljootin ja need primadonnad seal Rahvapats taga ja et see ei saa ju lugeda, või Eesti oma, need algupärandid. Sulev ja Nõmmiku seal siis Ülo Raudna tehtud kiri nõudmiseni ja muinaslugu muusikas. Esimene naispeategelane, aga seda ei saa ju primadonnat siiski nimetada. Kuulame nüüd Sonja laulu, Franz Lehari operetist, Zareevitš onsereid, primadonna lauldud või mitte, seda otsustavad kuulajad. Lisan veel nii palju, et tänase saate laulud meie rikkalikust lauluvarasalvest valisid Helgi Sallo ja Tõnu Kilgas ise. Kuulete operetile ja nüüd võib vist ka juba öelda, et muusikalile pühendatud päevade saadet stuudios on meil Helgi Sallo ja Tõnu Kilgas. Ikka küsitakse, et mis on teie lemmik roll, aga ma ei küsigi seekord seda, vaid millal te ise tundsite, et nüüd on kohe väga hea laval olla, et ma kohe olengi operetinäitleja. Minul on igal pool EAA olnud Nõmme 100 on lõppude lõpuks niisugune töö, mida see on töö ja sa pead sellega hakkama saama, sa pead leidma selle tee, kuidas asjad teostad võimalikult hästi, sa pead iseendasse uskuma ja sellesse uskuma ja sa pead selle töö ära tegema, see on see, mida parasjagu teed, see meeldib kõige rohkem. Arvad, et see nüüd tuleb kõige parem, see on lihtsalt selline enesepettus ilmselt, aga, aga kindlasti on nii, et mõni rull sobib rohkem mõnda lihtsalt ennast natuke rohkem sisse väänama ja mõni võib-olla ei tule ka selle tõttu nii hästi välja, aga rõõmu tunned ikkagi oma tööst. Mina siiski, kui ma nüüd olen ju lõpetanud ja siis lased ikka nii nagu ketta käima, et mis sealt siis nagu välja pudeneb. Ja muidugi selle Endrik Kerge lavastatud kanderi kabaree seal oli ja friend snaiper, et nad mõlemad ja ma ei oskagi öelda, kumb oli armsam, aga neid etendusi mootosin pööraselt, sest seal oli, mida mängida. Vot mul on see operetis seal sõnal stampbaasid sellised ja ega sa seal naljalt eriti suurt ikka saavad kokku, lähevad tülli ja lõpus jälle õnnelik lõpp on, et seal aga muusikalides on jah, ja kabaree-s oli ikka ikka väga kõvasti noh, mida mängida, ja teine lugu, mis mulle nagu siis hästi südamesse läks ja oli see puh Karupoeg Puhhi järgi, kus ma sain otseselt mängida. Vaat see rull millegipärast hirmsasti läks südamesse. Võib-olla sellepärast, et mos endas on ka sellist, näiteks ma kardan pööraselt ametiasutusi ja notsu ka ta nii hirmsasti kartis kõike, aga huvi ja tahtmine oli kõva. Nii et ma leidsin nagu hingesugulust selles rollis vist, et ma sain nagu oma isiklike elamis- ja, ja kogemusi kasutada seal. Tõnu räägib kannid lemmik rollist. Te midagi veel. Ei, vaat muusikateatris mul ei ole sellist lemmiktükki küll olnud, aga lemmikrolli draamas ja draamas on mul olnud. Kui üldse midagi õnnestumiseks nimetada, siis vanade persse rakk. Baskini siis ta oli vanalinnastuudios lestakov revidendis ja siis me mängisime Anne Veesaarega ühte ilusat tükki saame kokku veebruaris. Võib-olla need tükid on kuidagi jäänud mulle rohkem hinge, kui, kui muusikateatritükid. Kuigi noh, ma olen Tõnuga koos olnud pohhiski ja see, kui ta ikka tiigrina tuli, vaat tänu on ta nii üdini tüüpust tal nii üdini musikaalne, et see on, see on teine selline inimene oli Jüri Krjukov, et et vahel tegi hinge täis, et kuidas tal kõik need tekstilt muusikal üleminekut ja tagasitulekut nii loomulikult orgaaniliselt Nemad jäävad tänu. Jüri, need on kaks, keda ma tean sellist Tõnul muidugi kui ta ikka suu lahti tegi, seal tyhiklisse, sa võid ennast sellise nagu ära unustada, sest sa jääd lihtsalt kui vaata ja nautima seda. Ja ega siin tseremooniameister, mis ta tegi kabaree-s või, või ka need Silvasteta, Need ponisid, on ju lõhkunud ühtepidi ja teistpidi. Aga vaat kui inimesel on see niisugune seesmine patse, musikaalsus on nii kõva, et ükskõik, kui halb enesetunne on või ükskõik, ta tuleb ja see tuleb tal nii orgaaniliselt, et sa ei saa saalis külmaks jääda, varvas hakkab plõksuma ja ja äge, tahaks kohe ise lavale hüpata, kõrvale talle partneriks, et tahan muusikateatis täitsa asendamatu. Ja muidugi see üks asi veel, et ma olen mõelnud, miks väga paljud muusik, ka teatri näitlejad tegelikult ka väga hästi võiksid teha ja teevad draamat, et nendele muusikateatris on see vorm on väga täpselt paigas ja see aitab tal hästi tajuda ka draamaetenduses, kui on hea lavastaja. Kuidas need tempoliselt, kuidas etendust jäid, need sisemised temporütmid, kus on laiendused, kus on pausid, kus on noh, niisugune läbimine, materjal, kus on jälle see, kuhu sa peab välja jõudma, kus on siis see nii-öelda tutikoht ja see on muusikateatris, see on väga täpselt paigas. Miks ma ütlen, kad ooperilauljatel on palju lihtsam, sest et nad ei pea seal vahepeal tekstile minema. Aga operetis ja muusikalis. Ma olen katsunud neid noortele nagu sisendada, et tegelikult terve see etendus on muusika. Aga osa nootides osa on, ei ole nootides ja see, mis ei ole nootides seal meie meisterlikkuse küsimus, kuidas seega esitada nii, et ta oleks ühes tervikus. No, ega väga paljud ooperilauljad või tõsisema muusika tegijad just väga draamalavale ei satu, ega neid väga palju kasutada ei saa, nii et need on ikkagi erandlikud asjad. No nad nii kohutavalt armastavad oma seda muusikat ja ta nii üleni muusikas, et nad ei raatsi sealt ära tulla, sest muusika mõjub ju tegelikult inimesele tugevamalt kui paljalt sõna. Helgi Sallo kiitis Tõnu Kilgas tiigri rollis kuulamegi seda tiigrit, see on muusikalist Winny Puhh, autorid Tõnu Raadik ja Villu Kangur. Räägime nüüd operetti näitlejatest. Teie olete kaks sellist tõesti erakordset, kaasasündinud talent, kas saab üldse operetti näitlejaks õppida, nagu Tõnu siin juba ütles, peab näitlema laulma, tantsima ja vot siis on see miski veel teises mõlemas olemas. Väga paljudes seda ei ole, vaatame opereti ära, inimesed laulavad ilusti, kõik on korras, aga mõtlesin, miski jääb puudu. Mis see miskit ei saanud. Oskate ise seletada? Mina küll ei oska ja see Itaalia lavale ja nüüd on kohe näha, jah, aga see ei ole ainult operetis on kõikidel, on ju väga häid lauljaid, suurepärased lauljad ja need, keda sa sa istud saalis ja sa üleni värised ja sa ainult ootad seda ime sündi uuesti. Nii et see ei ole ainult operetis, aga operetis lihtsalt, et ei tohiks seda töö tegemist näha olla. Ja ei, no see on lihtsalt öeldud niimoodi, et rahvas ei mõtleks küll neil on kerge küll need tulevad ja teevad elemisterentidelemistele küll on ilus šampus voolab ja läbi elu ja siis veel noh, omavahel elavad ka armastuse loodia. Oh jumal ja raha tuleb ja kõike. No see on see illusioon ilusast elust, mida me laval saadame, mis tegelikult igas publikul, kas istuvana inimesel tal tekivad omad mingisugused võrdlused või, või noh, et Lootust mõtet kaotada, et ikkagi on lootus. Aga üks asi, mis ei puutu teemasse, aga, aga mille peale ma olen ikka enam ja enam hakanud mõtlema. Ja ma olen nüüd päris kindel, et huvitav on see, et meie laval me anname neid impulsse inimestele, et nendel tekiks see etendus. Aga huvitav on see, et inimesed istuvad saalis ja nii palju, kui need vaatajaid on, igaühel tekib oma etendus. Ja see on mus süvenenud sellega, et kui ma loen niinimetatud kriitikat või, või arvustust või muljeid ja ma tean, et me viibisime ühele etendusele ja, ja siis ma päris imestan Tarmo saega, kuidas see võimalik on, ta kirjutab täiesti millestki muust, mitte sellest, millele me koos viibisime. Nii et paraku see on nii, et aga vähemalt sa suudad Jahanda neid impulsse lavalt ja mida rohkem siis selle vaatajal on fantaasiat, et seda, seda ilusam etendustel tuleb, igalühel on omad. Elus ka see sära on väga paljudel mitte näitlejatel ka, kui oled kusagil suurel peol, kus on 100 inimest sees, tuleb ruumi üks inimene ja kõik vaatavad teda, tal kuidagi kiirgab. Ikkagi ma tahaksin oma vanemate kohta öelda, et ma arvan, et me oleme ikkagi väga palju oma vanematelt pärinud ja alles hiljem aru tava ja sellest me saame hiljem aru, jah, kui me oleme noored, siis me siis neil oma vanematest midagi kuulda, isegi siis, kui nad andekad on. Eks ju. Kõige hea, kui sa ise laval olid, ega siis ma ei eputav, kui ma ütlen, ega mina küll ei saa aru, et mis, mis tähendab, et ma särane. Ega sa ise näitus öeldes. No aga ma ei tea ju seda, ise sa mängid, sul on ülesanne laval ja sa püüad seda nii. Nonii, sinna sisse minna sinna ülesandesse ja teha seda nii nagu antud hetkel sul. Kuidas see võimalik on, kuid terve ma ise, olgu, terve mu hääl on, kui selgema mõistus on, sa teed ju maksimumi sellel hetkel teised teie ümber, teie näete, nad peavad ju samamoodi tunnet, et mõni okei, no ei. Noh, sellest võib aru saada, aga see puuduta minu sära, ega mina ise seda. Jumal ei häiri see, kui näiteks te näete, et keegi ei ole, me oleme täielikult. Siis me oleme Tõnuga täpselt ühte tõugu, Me paneme pedaali veel rohkem, vajutame põhja, siis hakatakse meid süüdistama üle mängimises sest me püüame olukorda päästa, aga mis on muidugi mõttetu, sest et sinu roll on sinu võimaluste piirides ja igaüks peab ikka enda eest ise seisma, aga midagi pole paratavad. Kui su loomus on juba selline, et sa tahad ikka etendust, oleks maksimaalselt hästi välja, siis oled nii rumal, et vajutada ka põhjad. Nüüd ma võtan tekki enda peale, kui temast pole asja. Aga noh, ma ütlen muusika number eraldi, kui on opereti ja sisse kirjutatud ja Musicale niisugune noh, särav number, millele sa lähed välja, sisse paned ka endas kõik, ütleme, kogu oma füüsise koguvama sexapiili sa paned sinna kõik, mis sulle on viimase, mis sul seal hetkel on need, ilmselt see siis ta ei ole üldse ütleme, saar ise ei ole koormav või, või mõistust koormav, et seal läheb veel koju ja ma ei tea, ta on just kolm tundi enne und on teda paras mängida. Ütleme seda operetti, teatrit. Aga kas teie tunnetate laval, et te panete kõik välja, aga mõni teine seal nagu ei pane? Vahel on mul nüüd neid teisi. Seesama silma, mis nüüd praegu Estonias on ilusad inimesed, ilusasti laulavad ja instoatavat ilusa peret ja kõik plaksutavad ja siis tuleb järsku lavale, Tõnu Kilgas teeb elegantse käeliigutuse ja nagu mul tütred ütlevad, rahvas on pöördes. Et muidu ma vaatame tõesti, et kõik on ilus ja kõik on kena, aga vot järsku tuleb see miski ja kõik saavad sellest aru. Tõnu puhul on ka juba see, et ta on tuntud. Tõnu on väga tuntud ja väga armastatud, et see on juba ma ise olen istunud Londonis Cavenkaadeni ooperis ja tuli lavale keegi laulja, kelle ees oli tiiters. Ja minu meelest ta laulis. Meie iga bariton oleks minu meelest paremini laulnud. Tema lavale ilmudes olid tohutu aplaus, kui ta suu kinni pani, pöörasem aplaus, ja kui ta üldse lõpetajast lõpus kummardama tuli, siis vaatad, katus lendab. Tähendab, sellel inimesel oli talinii ennast töötanud publikule südamesse. Tali, nii lugupeetud ühesõnaga, inimesed nägid ka temasse, kuulsid seda, mida seal enam ei ole või? Tõnu, ära vaata mu peale, mõtlesin vaid ma püüan selgeks teha, et kui on inimene on tundmatu, siis on tal vaja ennast alles publikule südamesse laulda, aga kui sa oled juba seal südames, siis on sul palju lihtsam. Sa ei tohi latti alla lasta, sa pead olema samal tasemel vähemalt. Ja ta on sulle väga tänulik, et sa oled talle jälle selle rõõmuhetke andnud, et ta saab sind kuulata ja vaadata. Aga jälle mõtlen teie mõlema kohta, teie tulite ja kohe olite laval. No minu puhul oli juba see, et horoskoop oli, hakkas umbes samal ajal ja siis olid ju käidi ju laupäeva õhtuti vaatamas, kui endal ei olnud siis naabri juures telekat. Nii et horoskoop tegi selle PRi Äravi, kuidas öeldakse? Ja see on tõesti uskumatu, kui ma mõtlen, et vahel Nahkume jälgiga mängime ühes tükis seal Baskini teatris ja vahel ikka tuleb niisuguseid. Helgi õpetab niimoodi, tead, teisel niimoodi. Tead, ja vahepeal vahepeal tekivad põhilised olukorrad ja niisugused, lähme vaidlema ja kõik. Ja siis ma mõtlen, püha jumal, mida ma vaidlen inimesega. Ma olin pisikene poiss, ma käisin naabri juures televiisorit vaatamas, vaatasin jumal hoidku. Ja ma olin nii ära armunud. Helgis. Vaatasin seda horoskoopi, aga ma peaks olema õnnelik, et ma saan inimesega koos laval olla, mida ma siin need vaidlustan, kas ma tulen siitpoolt sisse või tulema sealtpoolt siis see kõik nii väike asi, see suur asi on nii suur asi. Jätame teema. Aga ma tahtsin veel seda öelda, et ükskõik mida me aga teeme siis väga tore anekdoot näitlejate kohta ja ilmselt alati on niimoodi, et vot muusikateatri näitlejad tahavad teha draamat ja draamanäitlejad jälle tahaksid ka kuskil operetilaudad muusikalides esineda ja siis sobivad ka. Noh, siin on küllalt näiteid, kes on muusikale nässu keeranud, draamanäitlejad ei taha siin nimesid nimetada, aga siin sellise muusikali oleks just olnud ja mul tütar käis vaatamas. Oh jumal hoidku küll, et see Hanna-Liina võsa nii ilusti laulab ja siis, kui tuleb kes ei pea isegi viit, mitte et miks ta on võetud draamanäitlejal võetud rolli peal. No hea küll, see selleks. Aga istuvad kaks vana näitlejad koos üks oma näitleja ja teine on siis opereti koomik. Võtavad viina ja draamanäitleja suur draamanäitleja, ütleb, et ei, ei kutsuta enam. Ei mäletata. Opereti koomik ütleb, et ei kutsuta ja Juumele. Kuuleme nüüd sällija Sultsi duetti John kanderi muusikalist kabaree. Helgi Sallo partner on Jüri Krjukov. Rõõmu tuua saab. See on kõiges. Mida pooleks pooleks oodanud? Kui mets veerimest Rohtis? Rõõm. Kas Mihkel neid tähti? Kuid tead, juuespaastun pealevi, tiigijää modeerideks. Me räägime operetist, Estonias mängitakse kogu aeg operette, milline see opereti kuldaeg võiks öelda, oli Helgi Sallo? Ma arvan, et see oli kuskil seal enne sõda kolmekümnendatel, kui Milvi Lydia mütsi Reinikene ja pinna ja talle hakkavad kuulajad mäletavad, vastad jah, aga kui ma loen neid mulle hirmsasti meeldib lugeda vanasti elanud inimeste lugusid ja ma arvan, et, et siis oli küll kuldaeg Nõukogude võim, kui ta tuli, siis ta ju nullis kõik ära ja ja paljusid opereti sisemine mängitudki suurt, et ikka siis tulid juba need nõukogud. Ja jah. Ja õnneks tuli ka Eesti asju vahel, et nagu midagi niisugust inimlikumalt ja, aga, aga ei, meie ajal tähendab seda, ma võin küll nüüd öelda, et kallid kolleegid ärgu pangu pahaks, kui keegi kuuleb, aga meil sellist, kuidas ma ütleks, noh, niisugust head operetti Subreti nagu Katrin oli, vaat ei ole praegu. Talle võidi ette heita vokaalselt mingeid puudusi veni, aga vaat see, see ehtne operetliku subjekti selline kergus siis oli kohe selge. Laval, see on primadonna oma puudustega, aga see on su plekk ja ta on Subret raudselt. Aga praegu nagu ei tee vahet, et subjekt Ta kipub olema sama tõsine ja sama vokaalile nagu rõhku panev kangesti, et ei erista, aga Katrin oli lihtsalt ta lendas laval, noh, ükskõik, mida ta seal tegi, kui oli klassikaline operett. Ja seda ma pean küll ütlema, tehes praegu näitejuhi tööd, et Nad tahavad tööd teha, nad tahavad ennast paremaks arendada, aga vahel mul on niisugune tunne, et laval jääb nagu, vaat sellest mängurõõmust ja sest mängulustist jääb midagi puudu, et tähelepanu ja rõhk läheb millegi muu peale ja jäävad, kaob see mängulust ja see rõõmlemis publiku nagu võtaks endaga kaasa ja viiks nagu siis sinna teistesse kõrgustesse vahele jääb sellest nagu vaja. Aga kust seda võtta? Mina neid kuldaegu ei tea, kui mind jälle kutsuti Estoniasse, siis oli siis selline, et Estonias oli lausa oma opereti seltskond, oli omaette kuhu kuulusid ikka 10 15 või ma ei tea, mitu põhisolisti, eks ole, nüüd seda ei olegi üldse ooperilauljat, põhiliselt teevad seda külalistena võetakse siis draamarollide peale kusagil teistes teatavatest selle üle, onju aegade algusest peale vaieldud, et operetti opereti ja Viira ja Tartu ja Vanemuine operett ja jumal hoidku, see, see igavene sõda selle vastaga, aga fakt on see, et enamus armastab operetti, neile meeldivad sellised lihtsad, selged asjad. Kui seda teha väga hästi ja stiilselt, nagu seda Viini operett on suutnud teha ja oskab teha kalantselt vokaalselt väga kõrgel tasemel ilusate säravate karakteritega, siis ta on ju tegelikult žanr omaette, väga, väga kena ja vaadeldav, meelelahutuslik kui tahetakse seda arendada, siis muidugi peaks sellele mõtlema eraldi. Kui seda tehakse, lihtsalt Vanemuine teeb juhuslikult mõned klassikalised operletid selleks, et publikut saada või Estonia teeb juhuslikult mõned üksikud on tualetid, selleks et publikut saada, siis nafta nii ongi, nagu ta on. Aga aega on igati moodi muutunud, siin vahepeal, aga üks on selge. Nõukogude ajal me mängisime niimoodi, et ikkagi kaks korda päevas operetti pluss veel lasteetendused, laupäeval pühapäeval neli korda ja kaks kord ooperit, üks kord balleti, siis tuli rahaliselt välja. Näen, et praegu teatrid püüavad ka publikut just operettidega mängib Vanemuine, maalitset mängib Savoy balli mängime meie Silvat ja nahkhiirt ja nii edasi. Kõige tähtsam selle asja juures on see, et seda hästi tehakse ja, ja teeks üks inimene, kes seda oskab tõesti teha. Muusikaliselt ma mõtlen dirigenti kui lavastajat. Kuidas nendesse noortesse seda mängurõõmu süstida? Ja mina ei oska öelda, mul on olnud. Neid noori nagu tahaks veel raputada Issand, ole jah, ei, ma ei tea, ma ei ole nii kriitiline, kuna ma olen ise seestpoolt praegu, et ma ei saa ette heita küll, et nendel ei oleks tööd ja tahtmist ja, ja ennast täiendada kogu aeg, aga nõudmised tõenäoliselt tänapäeval on, on kõrgemad ja kuna meil on see väike teatri, kui sa pead täna laulma Mozartit homme erdid ja siis peab vahepeal tegema Almanit või Straussi või see ei ole kerge ennast ümber häälestada. Selles mõttes Tõnule on õigus, et kui meil oli vene ajal oli siin, ütleme, opereti põhituumik oli, siis muidugi oli see lihtsam ja see oli ka tulemuslikum, aga praegu kuidas nad on, vaevas, ta tuleb proovi ja tal on ülehomme laulda Verdi Travjaata, aga täna me peame tegema opereti, proovin, noh, see on selge, et see inimene ei suuda kontsentreeruda selle tänase proovi peale ja ma ei saa ka temalt nõuda. Sest et ma tean, et ülehomme ta peab laulma Verdi tööd. See on üks väikene probleem, aga ka seda mängulustivärk, et ma ei tea, omal ajal vähe tööd ei olnud, ma arvan, mitte tööd töörohkus ja see ei ole siin asi, vaid see on tõenäoliselt, kui ma teatrisse tööle tulin, ma olin pööraselt enesekindel. Ma teadsin, et ma oskan näitemängu teha, see enesekindlus ja nina hakkas alla vajuma siin noh, kui ma sain aru, et ma lähen muusikalises hariduses tume kui kui kõige pimedam öö, aga nendel noortel on tõenäoliselt see enesekindlust on vähem, kuna konkurents on suurem ja kõik püüavad nagu midagi tõestada, aga aga olla nüüd see, mis su seest tuleb see muusika ja kui sa suudad talle selgeks teha, et tegeles sellega, et iseend ennast vabastada, nii nagu sa tunned, sul on ju teadmised olemas ja hakka oma seesmist muusikat kuulama ja lase sellel meloodia lendas kanda ja niimoodi, et kui ta seda hakkab usaldama, siis on ka teinud etendusi, mis säravad mis säravad sellepärast, et inimesed on äkivat sellel ajahetkel, ta on ta nagu unustanud kõik muud probleemid ja tal vaba musitseerima. Kui ta on dirigendiga proovidest saanud piisavalt tööd teha, et on otsitud optimaalne variant, mida dirigent tahab selle lauljaga, milleks ta võimeline on, ei saa ju ainult oma soovunelmates, et ma töötan mingite maailma suurte tähtedega, ma teeksin niimoodi, aga sul on konkreetne inimene, kellega sa töötad, tal on ka omad piirid ja omad võimed. Ja proovisaalis on kõike otsitud see optimaalne variant siis tekib juhuse vaba musitseerimine laval, et ei laule ei karda dirigenti ja dirigent usaldab lauljate, tekib see vot see koos töötamine. Aga noored, nad on töövõimelised töötahtelised ja kui sellele operetile mitte ainult publicejana tunnustest, vaid ka mujalt tuleb tunnustus, siis ma usun küll, et et asi, läheme laiali järgmisele astmele kõrgemale ja rahvale rohkem rõõmu pakkuvaks. Publik armastab väga operetti, sest operetietendused ma arvan, et lähevad ikka täissaalidele, on kuude viisi välja müüdud. No siin vahepeal on ka kehvemaid aegu olnud, aga praegu küll, et, et ütleme, nahkhiir oma kõõmulisusega toob hästi palju publikut ja Silvas ega see kõmu Liisuse poolest maha jäänud, kes lavastas ja kõik, et selles mõttes on jah eeltöö hästi tehtud ja publikut on kõvasti. Estoniasse operett, seisval tonight. Seda peab Aivar Mäega küsimus, ma arvan, praegusel juhul, aga jah, ma ei tea. Operett kui žanr või on läbi nüüd operetiga on asjad ühel pool, nüüd tulevad teised. Aga miks siis barretiga ei ole ühel pool või ooperiga? Ei, ma arvan, et ta on täitsa kunsti liikuma, et miks ta ei võiks olla ainult et kui seda tahetakse viljeleda ja teha ja kui on tegijalt, siis panna kokku operett ja muusikal, no see võiks olla omaette teater teele otsete kaasa kutsuda. Helgi Sallo teeb näitejuhi tööd. Niisiis, selle operetisaatega meil läks. Mina olin lapsest saadik eriti head klassikalist operetti armastanud. Tuleb välja, et meie suurimad operetitähed ja muusikalitähed Helgi Sallo ja Tõnu Kilgas tahtsid tegelikult saada draamanäitlejaks ja opereti lavale sattusid täiesti juhuslikult. Õieti küll selle juhu seest tulete tänada maestro Eri Klassi. Tänase saate tegid Maristombahja Ülle Karu ja saate lõpuks kuuleme Daisyya Mustafa duetti Abrahami operetis, Savoy ball, Katrin karisma ja Tõnu Kilgas. Mis teisi, uskuge ja usaldage mind, teedega Türgima kaunimat meest ja säravaimad abikaasat siin ja sealpool Phosphorus, kelle papa ala paša suur asjatundja maailma jään naiste asjus ei suutnud õhtuti kaunist naist nähes iialgi ütlemata jätta, et. Jaanipäeval öösel, kui. Päeval naine on tilk ainedasid, aga öösel pole talveks. Milles tunduda võiks. Tahame teenida tikkida, idanenud mõningad mõningad kitsas kleiti, Meli karantiinis käiti molekule, lüpsa kleit. Peas on tumekübar, mõnel kaasamine, Eesti kübar, mõnel jälle lastegi, mõnedel on sinisilmad mõnidele. Mõnedel on kirves, mõnedel ilusamad, Flangeraalne mustvalge daame, pik, idanesid, keda me tahame teenida isendile läks, tuleb, hiilgab, tahan kõiki kõiki. Peen, kuid.