Ütle, mis sul on? Ma olen siin selleks, et. Otsime sellele küsimusele vastust iseendast. Koos sinuga? Ja küsida seda sinult. Minu nimi on Kalle Kurg. Kuuled jah? Pargis olen. Siin sa tead küll Ma pean sulle siiski midagi ütlema. Ma helistan sellepärast, et muidu oleks, tahab pikk jutt. Selle siiatuleku kohta. Et egasemendist tulla? Sa ei oleks võinud lasknud. Kuhu või? Ära nüüd muretse? Ma kohe ütlen. Aa, ma räägin alati, tead, sa tead, ära nüüd muretse, pole midagi muretseda, sa vaata parem aknast välja. Nii ilus on, eks ju. Siin on ka. On kuldne sügis, ilus, kõige ilusam. Ei tee, midagi, ei tee ja kui teen, siis peab see nii olema. Aga sina, ära muretse. Seisangi seisangi enda eest. Praegu seisan rohkem kui kunagi varem. Mul ei ole vaja midagi õigustada. Ma olen täiskasvanud inimene ja tean, mida teen. Ei ole. Ei see muust. See sügis ikka masendab sügises masenda. Nii kaunis sügis. Kas sa tead, kus ma olen? Selle koha lähedal, mida ma sulle näitasin See tee, mis viib, ei kuhugi. Ei mäleta aga Enno pilti, mäletad Põldroos ja see oleks just nagu sellest kohast. Sirge pargi tee lõpus on valge ruut värvimata lõuendi tükk. See, mis tavaliselt on värvide all, see, mis on päriselt mis on päris, millele maalitakse, tehakse värvidest pilt, mäletad või? Novot. See ongi nii. Pilt tundub meile rohkemana tõelisena kui see, mis pildil. Siis, kui ma seda pilti esmakordselt nägin, ma seda kohta ei teadnud. Ja hulk aega ei märganudki seda, kuigi kõndisin siin päris palju. Ja koht on täpselt samasugune ka praegu, igal aastal on. Looduses on kõik müütiline, kõik kordub. Kõik on alati muutumisele vaatamata üks ja siin ka. Ma vaatan praegu ja tead, see valge ruut paistab. Ma olen siin otsesele tee lähedal ja näen seda täiesti valge. Et täiesti ruudukujuline. See vana v? Sa tead ju küll, see on hästi pikk tee. Lõpmatult vanad värvides puud, kummalgi pool ja kruusast rada. Päike on marjuliste lehtede tagant päike. Vanad mustjad, tüved on. Ja läbi selle on pea kohal. Noh, kuidas seda öelda lehtedest, ruum või Comendav valguses, mis tuleks nagu teisest maailmast oleks nagu sõnum sellest, mida me ei tea nagu kutse või? Tahaks minna, aga siin ei saa väga kiiresti minna, siin ei ole asfalt. Kui seda kruusa mööda minna, siis lõpuks lähevad jalatallad valusaks ja tunned nagu läheksid kogu elu. Ja see ruut seal taga. Tee lõpus, kas sa mäletad ikka seda pilti? Siin on kõik just niimoodi. Ja algul on see ruut väga selge. Aga mida lähemale jõuad, seda konkreetsemaks kõik muutub ja rutt hakkab tasapisi hämmastuma. Silmavärvid sisevärve veel rohkem, siis on kõik üleni värvides, siis oled sina ise üleni värvides. Sa oled siis kohal. Ja ruttu ei olegi teda valget ruutu, mis oli nii selge, nii kindel ja käega katsutav, nagu lõuend ise enam ei olegi. Sa oled selle sees. Sa ei saa sellest aru saada, sest kusagil ei ole valget kusagile ruutu. Looduses ei ole ruutu, on ainult imelikud vormid ja kumendavad värvid. Ja tee edasi tee tagasitee. Noh, sa tead küll Tead? Kuulad ikka, jah? Tean, mul on alati tõrge tagasi vaadata. Sellepärast et ma ei tea, mis seal taga on, seal minu selja taga. Seal tagasitee lõpus. Kas on seesama valge ruut või on tagasitee lõpus tobe roosa loss? Loss on muidugi kindlasti olemas, sest seal lossis oli ju too pilt. Näita seal, mäletad, ja ma ei ole kunagi tagasi vaadanud, aga ma tahan teada. Mis seal on, mis on lõpus. Või. Lõpmatuses või? Ma tahan aru saada, mis toimub siis, kui ma siit algusest minnes sinna lõppu jõuan. Siis ei ole enam ruutu ja ma ei saa aru kuhu ta kadus. Ära siis muretsen, ma olen siinsamas siin alguses praegu. Ruttu. Ma tahan minna. Aga kui ma kohale jõuan siis seda enam ei ole. Ja mõtlen, kas see tähendab seda, et mind niisugusena nagu siin tee algul ma praegu seisan, et et mind siis ei olegi enam. Või on see ruut ainult minu väljamõeldis mille ma olen laenanud sellelt maalilt? Aga miks see väljamõeldis? Seisan siin tee otsas ja ma näen ka praegu. Sa ju tead seda kohta, ma näen siit, et pargitee on, kõik on valguses ja kuldne. Ja tee lõpus on valge ruut. Ja valge alge on seepärast, et lõpus ei ole värve. Või et ei ole närvena, ma ei taha mingit nalja teha. Aga lõpus ei ole võib-olla minu närve. Neid närvend, mis mind praegu siin tee alguses värisema panevad nagu oleksid need elektrit täis. Ja seepärast ma siis seal tee lõpul. Enam seda ruutu ei näegi, sest närvid on tee peal tuimaks muutunud või läbipõlenud. Nagu kuidas ma ütlen, liiga suure pinge all juhtmed. Võib-olla. Kuuled sa oled, jah. Ma tõstan toru korraks kaugemale. Kuulsid? Park kohiseb. Aga seda kuulsid kaugemal meri. Päike paistab muidugi autod. Aga see kõik on kaugemal ja siin on see tee. Kuuled, sa kuuled vä? Seesama koht. Me oleme siin nii palju käinud. Ekese mühin. Aga võib-olla see ei olegi siin õhin? Mere või masinate mühin, mida sa kuuled. Vaid pingejuhtmete heli. Minu sees. Üldiselt on see absurdne looduse heli niimoodi kuulata läbi mobiiltelefoni see nagu südameheli läbi telefoni kuulata, onju. Aga see on siiski tõsi. Kõik see meri ja autod ja kõik see on olemas. Ja see valge ruut seal pargitee lõpus on ka olemas. Igaüks peab oma tee selleni käima ja mina ka. Ei aja hirmsat juttu, miks hirmus olla? Siin on päike, kõik on kuldne ja kolmne. Eksis päikesest rääkimine nii hirmus on. Kuhugi ma ei kao. Oma kadude saamisse, kadumise statistika siia puutub. Ei pea otsima. Kui ma sulle meeles olen siis ma olen ka mitte kunagi ega mitte kuhugi. Ma tahan lihtsalt ausalt otsesele tee läbi käia lõpuni ruudumi. Ma tahan aru saada, kas see lõpp on olemas, võidelda ja. Kuidas hull jutt käis ikka tõesti või? Miks hull jutt? Kas ei ole palju hullem, et enamik inimesi üldse seda teedega näega maalimisega teed kujuta? Ei näe, sest nad häält vaatavad seda. Aga nad ei näe. Kas ei ole hullem? Kas see ei ole päris hull, et seda üldse ei nähta, nagu seda teed ja seda piltide eest ei olekski üldse olemas. Aga on ju? Ja igaüks käib niikuinii oma teed. Hääldet käiakse vale teed. Mitte seda teed, mida mina tahan käia, vale teed käivad ja ära katkesta mind, kurat võtaks. Kuule. Ära pahanda? Sa tead, miks ma niisugune olen? Ma ei tahaks niisugune olla, niisugune närviline ja imelike. Ma ei taha ju midagi erilist, ma tahan ajalt seda täiesti sirged kitsast teed. Ma tahan, et see on valus mõõgatera. Ja ma tahan näha lõpusele kisast väravat. Väikest väravat. Nii nagu on pühakirjas ma tahan ainult rahu segamatult ise kedagi segamata käia. Käia siin seda teed, vaikset sirget teed lõpuni. Selle väikse aluse valge ruudune, mida ma näen. Ja ma tahaksin tunda igal sammul, kuidas kõik see, mis siin teel on see valgusokste taga ja lehtede punakollane värv nende tumedate vanade tüvede raskuse võraga, katus pea kohal ja kerge tuule Ui lehtedes. Kuidas see kõik imbub minusse? Nii et ma ise olengi see tee. See kõik, mis kulgeb sinna, kus lõpp saad, sai varu. Käimine, see, see teena olemine ongi kõik mis inimese inimeseks teeb. Ainult CD tuleb käia lõpuni. Seda ei ole keelanud neid varahommikusi uitamise ei ole keelanud ja neid teisi kõndimisega. Aga sa kardad, et sellel teel on lõpp. Sa kardad seda, mis on teekonna lõpul siis seal on see ruut, valge ruut see värav, teadmatusega, selle teadmad matusega, mis on selle taga ja. Ja mis on selle sees? Keda sa kardad? Ja sellepärast ei taha see mind eriti välja lasta, sest sina ei käiks seda teed niimoodi lõpuni. Õnneks, ja saad aru, et ma tahan niimoodi hulkuda. Aga õnnetuseks sa muretsed kuidas see mulle kõik lõpeb. Ma ei tea, kuidas see lõpeb. Ma ei taha valetada. Ütlen üldse mitte sinu kiusamiseks, ma ei tea. Ma lihtsalt pean tegema. Ma saan aru küll, et võib-olla on imelik, kui keegi kell neli hommikul ainult selleks välja läheb mööda tühje tänavaid ja parke, hulkuda, ise ka teadmata, miks. Seda ma ei tea. Ma ei tea, miks või mida see tuua võib ja kas ma jõuan selle tee lõppu või tuleb see tee lõpise minusse. Aga ma pean minema. Ma pean minema, mind ängistav see maja, kus me elame ja see maja meie kõrval kus akna asemel on joonistatud aken. Ja kui ma minna ei saaks, siis oleksin vang. Ära hakka, hakka noh, mitte sinu vangvaid. Elu vang, selle eluvang, mida me elame Ma ei mõtle, et sinuga olen vangis, ei mõtle. Ma mõtlen seda, et kõik inimesed, noh, et me tõuseme õigel ajal, sööme õigesti, sõidame õigel ajal tööle. Töötame õige aja tulema õigel ajal, tagasivaatav õigel ajal televiisorist loodusfilme, loeme õigeid ajalehti, heidame õigel ajal magama, teeme õigel päeval voodis midagi uinub, tõuseme, sööme seda. Sa oled isegi öelnud, et, et see käib närvidele. Mulle käib närvidele ja mulle käib närvidele see kummitusmaja meie maja kõrval. See hoolikalt värvitud akna kujutis seal, kus peaks olema päris aken. Akent ju ei olegi. Oled sa märganud neid inimesi pargiskonna parki tulema? Nad räägivad kogu aeg. Kogu aeg jahvatavad, nagu oleks millestki rääkida, oled sa kuulnud, millest nad räägivad? Rahast, tülidest, sugulastest, lotost. Kellelegi on vaja vastu lõugu anda või antina. Ja siis kiirustab keegi läbi pargi Ena märkamata või hoolimata sellest, et see park, konn. Et park et see park on sats aru, tal on eesmärk, tema ei kõnni sihitult, tema teab alati, kuhu minna. Ja need inimesed, kes räägivad, nad räägivad sellest, mida pead, mida kõik räägivad siis see on elu ja seda pead elama nii nagu elavad seal nagu mingi monoloogide rida ja. Õhtul lähen õhtul oma majas, ei mõtle nad mitte kunagi, mis nad ise on. Nad on oma majas ja elus kinni. Ja nad on kinni ka siis, kui pargis. Kui kuskil projektis on aken, aga sinna akent teha ei saa, siis värvitakse seinale. Kuigi ajal peaaegu ei olegi aknaid, uksest ei mahu ka hästi sisse ega välja. Tead. Ma mõtlen vahel selle koha peal. Ma ei tea, kas sina mõtled selle koha peale, kus eemaldanud oksa tõmbas. Kuule, ära kuula, nüüd ma sulle räägin. Ma mõtlen. Miks te seda kodus ei teinud? Miks pargis? Kodus oleks ju ka ikka võimalik, et keegi ei sega, aga ta läks, park. Ma tundsin Ewaldid nii kaua aastaid Ja ega ma muidugi ei oleks arvanud, et ta nii lõpetab, aga. Noh, ega see polegi tähtis, külatega teadis, mida tegi. Ainult kõiki sai liiga palju. Võib-olla ta hoopiski jäi selle asjaga hiljaks. Kuuled ikka ja? Tead, ega see ei olegi võib-olla tähtis, tähtis on park. Kas sa seda kuuske mäletad? Ei, seda, mis on seal tagaosas seal lagedal. Üks külgsem, seal lõunapoolne, suurem võra on seal rohkem vana kuusk. Tead jah. Vaat. Ma olen seal käinud. Hulk aega kuuse all. Seal on vahel prahti, mingid karbikaaned ja vahel õllepudelikorgid ja. Ma olen need ära korjanud ja prügikasti viinud. Ja tead, seal on hea olla seal varjuline. Mäletad, seal on tüvel ühele poole Pahka rohkem kui teisel. Ja sa tead, miks see niisugune on, see puu sõõra. See on sinu poole lõuna poole. Igal pool, kus sa praegu oled, kui ma siin sinuga räägin on rohkem oksja võra. Sa mõtle, kui palju okkaid on kuuse. Oleks pidanud kõik okkad ära lugenud, oleks umbes teada saanud, palju kuusel üldse okkaid on. Ma ei tea, milleks seda vaja on. Inimene on niisugune, et tal on kõik vaja arvudesse panna, ise rääkisid enne ka statistikast. Ei, ma ei taha sind kohutada. Ja see ei ole ju see puu. Sealpool, kus on rohkem hakaid. Oled alati olnud sina, seda ma sulle öelda. Võib-olla see kuusk sellepärast mulle meeldibki. Mida ma seal teen? Ma teen seda, et ma lihtsalt. Käin selle juures. Hääled ei taha tükk aega enam miskipärast minna. Paeselja vastu tüve ja siis on niisugune tunne. Ma ei tea. Mäletan, mul oli üks niisugune jutt puust, et see kasvab kahes suunas taevasse ja maa sisse. Et puu on kahesuunaline. Miskipärast me mõtleme ainult sellele, mis on maa peal. Vanasti arvati, et kuusk võib ulatuda tipuga põhjanaela välja. Ei mäleta, et kui ära olin, ega ma kusagil ei käinud. Ma olin siin pargis. Kuuse juures. Külm oli. Tõesti niisugune tunne oli, et kuusk näitab, mis taevas on. Ja veel, et sina saad sellest aru. Et kuusk tahaks õhku tõusta ja ära lennata. Ma ronisin kuuse otsa. Eks mul endal oli ka natuke naljakas täis meedia. Aga ma istusin seal ja tundsin, et kuusk viib mind kuhugi ära. Mõni karedate sulgedega lind et oksad hakkavad kohe lehvitama ja igaüks neist, Ta on tiib. Suur vihinali. Sa võib-olla ei usu, aga ma jäin tõesti seal kuuse otsas magama. Sellepärast maanikul tulingi. Külma aja süles ja linnud ka. Aga ma olin pärast seda ööd rõõmus, mäletad nagu oleksin oma lapsepõlvekodus ära käinud. Tee otsas, vahistan pingil. Seal puu otsas, praegu teeksin sama hulleja. Ma tahtsin lihtsalt tookord proovile Nad kunagi varem puu otsa roninud, ausalt, lapsepõlves ka mitte. Teistele oli puuase isegi kodukadu tehtud, tead küll, kuidas see käib. Aga mina tahtsin normaalne olla. Miks väljamõeldud? Kõik see, mis on välja mõeldud on inimestele tõelisem kui see, mis on. Vaat nii on lood. Ma tahan sulle midagi öelda, aga ma ei saa. Sest ma ei tea, kas sa ikkagi saad minust aru, isegi sinu puhul ma ei ole kindel, et sa saad sellest aru. Mitte et sa ei saaks aru, aga. Kevadest mäletad seda kohta, kui Arno muutun äkki asjaliku teele kõrval hajameelseks teele küsib, mis tal on, siis ta vastab. Ei tea, kevad. Ja Nipernaadi, miks ta suveks linnast ära põgeneb? Vaino Vahing kirjanik. Ta ei ole mitte ainult psühhiaater erialalt, vaid kab patsient kes on kogemata kirjanik. Vaja on inimene. Naljakas lauseks ja. Tema läheb ka ootamatult kahest kodust ära. Aga mis on selles imelikku inimene öösel ootamatult kodunt ära läheb, et kuupaistes maastikul minna, kuhu süda kutsub? Ei kuhugi. Ebanormaalne on hoopis kuupaistelisel ööd maha magada ja hommikul panka minna. Nii tore on. Kui sa ütled vahel moonistaval toonil. Kuu on väljas. Tead, siis on kõik olemas. Siis on päevane uni kadunud ja öine ärkvelolek on ametikord käes. Tean, ma ootan seda maailma lihtsalt hoolt, seda. Kas sina ei ole tundnud, et oleme öösel hoopis teistsugused? Sa vaikid, kuulatseminud. Ma lihtsalt tahan teha seda, mida ma vajan. Kogu elu olen teinud nii nagu peab, aga nüüd Vanas eas või? Nüüd ma tahan teha seda, mida, Mida ma vajan, mis mulle lihtsalt pähe tuleb ja mis selles siis imelik on? Ei ole vana, vaid laps. Võib-olla tõesti on nii. Aga võib-olla selles asi ongi, et keegi meist ei ole enam laps või ei ole küllalt laps. Ja üldse, mis lapsepõlv see on, mis televiisori ees nõela saab? Televiisoris tehakse kõik elu saladused nähtavaks, kõik saladus, kaob kõik telgid, avaused tulevad lagedale, kõik muutub võimalikuks, kõige udub kujutluses, kõik muutub väljamõeldis, eks elust aga elu enda maitset enam ei olegi. Kas mõni laps tänapäeval teab, kus kohalt tuleb piim või kuidas maitseb puuoks, kui seda hammustada? Ei lähe. Ei lähe ägedaks. Ma räägin endast. Mina olen ka selle unustanud, ma olen unustanud, ma olen mälutu. Kui ma praegu siin pargis olen, siis ma olen olemas tööl. Ega selles üürimajas mind ei olegi. Sest siis ma ei ole mitte mina, vaid ma olen töötaja või üüriline. Aga tead, miks sina ei ole lihtsalt töötaja või üüriline või millal see seda ei ole? Tahan, ma ütlen. Siis, kui sa kuuled tööl, aknast linde ja sina kuuled? Ja paned tähele, Kuido koer? Noh, see, kes kõike kontrollib, kõik kohad alati üle vaatab sellest vanast naabermajast. Kui see koer tuleb meie akna alla. Sina paned seda tähele. Ja sa muretsed tema pärast, kuigi ei see linnulaul seal tööl ega, ega see koera haukumine ei peaks üldse sinusse puutuma, sest sa oled perenaine ja töötaja üüriline ja pead tegema perenaise tööd. Ja. Sa oled olemas siis kui sa ütled. Väljas on kuu taevas. Just nagu me elaksime maal, aga mitte suure magistraali ääres. Ja sa tead ju, sa tead tõesti, miks koer tuleb, et see koer ei tule ainult süüa küsima, kuigi ta nii kõhn. Aita tuleb vaatama, kas me oleme ikka olemas? Mäletad, kuidas ta esimest korda tuli püksis panin ninaga sinna. Talle on tähtis, et kõik on olemas. Aga mis vahet siin on? Koer teeb oma teid ja mina käin oma tee ja kummalgi on oluline, et kõik on olemas. Ja sina oled ka olemas, päriselt olemas oled ja kuhu sa kadunud oled, kui kuhu olen mina siin praegu kadumas? Sellepärast, et mul midagi pähe tuli. Kuule, lase mul olla. Ma lihtsalt enam ei või. Igaüks peab käima oma teed. Ega keegi teine minu elu elada ei saa. Aga miks ma peaksin kedagi süüdistama? Muidugi mitte. Ma tahan lihtsalt teha seda, mida ma teha tahan. Aga teised tahavad, et ma teen nii, nagu nemad ütlevad. Seda nimetatakse veel kultuuriks. Vangistus on see kurat. Ma ütlen sõnu, vangistus märkamatu vangistamine, väljamõeldis, Te kuradil reeglitega, millel ei ole mingit mõtet. Kas loomadel on reegleid. Aga nad teevad kõik õigesti. Sellepärast, et neil on sisehääl. Ja nad kuulevad seda. Ainult inimene ei kuule ja peab end seepärast häälestama, kui ta tahab inimene olla. Ma ei tea, mis mul viga olla. Ma arvan, et sina. Tööl on kõik korras? Noh, nagu on hädapärast katus ka pea kohal. See ruut Jälitas mind ei ole hull jutt. See on olemas valge ruut. Inimene on selle lõuendist vabaks jätnud ja sinna mitte midagi peale maalinud ja ma tahan teada, miks teine inimene on jätnud alles selle piinava ruudu. Miks on see ruut, aga mitte lihtsalt laik? Ma ei taha praegu koju tulla, ma ei taha kõht täis diivanile visata ega puhata ei taha. Ma tahan siin olla oma tee lõpuni käia. Ma tunnen, et see on tõeline Sõrurt. Et see on olemas, et see on midagi, mida ma ei taha. Millest ma midagi aru ei saa. Ja et see on ometi midagi mida ma väga vajan. Ja kui ma siit praegu pargi teeotsa vaatan ja seda näen siis ma tahan aru saada, kas see ruut on olemas. Kui ma kannan seda lihtsalt oma peas ja olen selle välja mõelnud, sest looduses ei ole ju matemaatilise ruute. Kuuled, sa ei ole ruute? Miks keegi ei mõista, et kuigi kõike võib matemaatikaga kirjeldada, ütlen mina ometi matemaatik. Et see kõik ei ole siiski matemaatika, mis meie ümber on. Ainult hullud on püganud puud kuubikujuliseks. Ja see kultuur, mis puid kuubikujuliseks pügada ja presidendilossi jätta taimedes mingeid abituid, geomeetrilisi kujundid, restaureerib onu, hull kultuur. Miks seda tehakse? Ma ei tea. Maitia. Kas see on võim loodusele, kas see sümboliseerib võimu loodusele, inimeses, et inimene teeb matemaatika? Loodusest. Muudab looduse geomeetriaks Maide. Hullud võivad kujutleda, et looduses, mitte maalil, vaid looduses, on pargide lõpus valge ruut. Ja see peabki seal olema, sest inimene on selle sinna teinud. Aga mina kah inimene. Tahan teada, kas see on tõesti olemas. Seepärast olen ma siin. Ja ma tean, et see on maalil. Ega ma hull ei ole ja ma tean, kes selle pildi maalis selle hirmsa kütkestava teadmatuse Ja seal maal. Aga see ruut on gaasi. Siinsamas selle koha peal, kus see vahest on maalitud. Mina näen seda, kuna siin seisan ja sinuga räägin. Siin Kadriorus valguse käes kumendavate kollaste punaste lehtede vahel. Täiesti sirge vana pargide lõpus on.