Kui oleks ikas kui oleksin enesele jätnud oma varanduse, kui ei oleks andnud seda neile. Laekuksid Nad mopeski oma suudlustega. Ma elaksin härrasmajas, mul oleksid ilusad toad, teenrit kaminas põleks tuli. Kuid nüüd ei midagi. Läheb köik isegi tütreid. Pigemini maha jäetud ning vilets. Ma armastasin neid liig. Mind võeti vastu Puhja isasi, mu kallis isa, sinna mudeli ikka koht kaetud nende lauas, malle Õunestasid nende meestega, kes kohtlesid mind lugupidamisega. Mispärast polnudki midagi oma äriasjust? Mees, kes annab 800000 franki oma tütardele on inimene, kelle eest peab hoolitsema ja minu vastu oldi õrn ja tähelepanelik. Maailm ei ole ja olin seda näinud mind viidite õllest, teatrisse. Ja ma viibisin niipalju, kui soovisin nende suva reedel. Lühidalt näppidasid mind oma isaks ja end. Nägin väga hästi, et see oli vaid komet õid, selle häda vastu polnud abi. Mul ei olnud tütarde juures nii mõnus kui nende teenijate lauas. Ma ei osanud midagi öelda. Kui ma tülitasingi vahel neid pisut tasusin, mar rikkalikult oma vead. Ja kes olekski täiuslik? Ja siiski ei ole see midagi võrreldes selle valuga vahelistes asjades esimene pilk, millega ta andis mulle mõista et olin luht rumaluse, mis teda alandas. Kuid ainus, mida sain selgesti teada oli see, et olen maailmas üleliigne. Nädal otsa ma ei teadnud, mis pidin tegema. Ei julgenud minna neid vaatama, kattes nende etteheiteid. Siis leiate mind tütarde poolt. Ajal, mis tegi mu vanaks, muutis mind surmas, tegi mu hälliks. Mis pärast laseb mul täna vaevelda. Olen küllalt kahetsenud seda pattu, et armastasin neid liialt. Ja isad on nii lollid. Armastasid neid nii väga, et läksin ikka uuesti tagasi. Nagu kaardimängija kaardilauda. Kuid sellest hoolimata noomisid, näed mind ikkagi minu käitumise pärast seltskonnas. Ei oodanud sellega kaua. Saatke saadarbit neile järele vägivallaga. Õiglus on minu poolt, kõik on minu poolt loodus tsiviilkoodeks. Protesteerib Isamaa, hukkub kui isasid, tallatakse jalgadega, seal selge ühiskond. Maailm baseerub isadusel. Kõik langeb rusud, eks kui lapsed ei armasta enam oma isasid. Kuid öelge neile, kui nad tulevad. Tädi vaataks mulle külmalt otsa, nagu neil viisiks. Mu kallis sõber sind ei tea, mis see tähendab, kui leiad et pilkude kuld on muutunud kõrge halliks, Dinaks. Minule säranud on minu ümberike külm talv. Minu toiduks olid vaid kurvastused ja ma toitusin meist. Et ma armastasin neid niivõrd, et neelasin alla kõik solvangud mille eest nad püüdsid mulle mõne väikese viletsa häbistavad rõõmu. Ja nemad ei anna mulle täna ainustki tundi. Ta tasub kätte isegi meie isade tahtmise vastutulevat. Tulge tulge veel kord suudlema andma viimast suudlust, seda isa viimast sakramendi. Öelge seda kogu maailmale. Ärgu tülitajate, kui neid minu perest köik minu süü. Õpetasin, neid sõtku mind jalgadega. Mulle meeldis, see. Ei puutu kellessegi ei inimlikku ega jumalikku kohtusse. Jumal oleks ebaõiglane, kui ta mõistaks nad hukka minu pärast. Mina ei osanud õigesti talitada. Tegin lolluse, loobudes oma õigustest. Mina üksinda olin süüdi kõigis tütar Depachedes. Hellitasin ära. Nad tahavad nüüd lõbu samuti, nagu nad nõudsid muiste kompvekke. Alati lubasin neil täita kõiki nende tütarlapselik tujusid. 15 aastaselt oli neil oma sõiduk. Tulevad ja tulevad. Seadus nõuab, et peab tulema vaatama oma surevat isa seadus on minu poolt. Ja siis ei maksa see ju rohkem kui üks õid siia. Ma maksan selle välja. Kirjutage neile mulle miljoneid neile pärandada. Ja isegi kui nad tuleksid tahtlusest, eelistan olla petetud. Näeks neid. Oma tütreid mina olen loonud, nad on minu päralt, ütles ta, ajades end istukile ning pöörates Jevgeni pooli valgejuukselise salkus peamides. Kõik neis olevat aine ähvardus. Heitke pikali, arva sisekurju. Lausest Šein kirjutab meile Niibekugi anšoon tuleb tagasi, lähen ise, kui nad ei tule. Mida rohkem nad viivitavad, seda vähem valmistada mulle seda rõõmutunne meid iialgi ei oleneda, osanud aimata minu kartusi, minuga luusid minu tarvidusi. Nad ei oska ematega mu surve. Nad ei ole tunginud minu õrnuse saladusse. Nad oleksid tahtnud pista mu silmad välja, oleksid neile pistke. Kõik see on ju nende enda huvides siia tulla. Öelge meile ometi, et nad sellega raskendavad omaenda aegu, nii et nad teevad kõik tatud selle ühe ainsusega. Mingi amet. Öelge neile ometi, et tulemata jäämine on isa tapmine. Tõusin öösel kirstust, et neid ikka jälle uuesti needa. Sest lõpuks mu sõbrad, kas ei ole mul õigus? Nad käituvad õige halvasti. See on parim, mis mõlemast. Te olete minu poeg, seen, armastage teda, olge talle isaks. Teine väega netu. Nendib varandus. Juba lõigati mul pea otsast, jätke mulle võIts. Christoph Janssoni järele hüüdis Šein ehmunult vanakese kaebuste ning karjatus teise loomust. Ja tooge mulle sõiduk. Lähen teie tütarde järele, minu hea isake Corio madonnat teie juurde, vägivallaga vägivallaga niuke abiks kaardivägi, sõjavägi, kõik kõik, ütles ta, heitis Jennyle viimase pilgu, milles helkis mõistus. Öelge valitsusele kuninglikule prokurörile, et toode, kui nad minu juurde seda koti ehitasite nad ära.