Ma olen siin selleks, et otsida sellele küsimusele vastust iseendast. Koos sinuga? Ja küsida seda sinult. Minu nimi on Kalle Kurg. Kui habras on inimelu? Kui habras on see tunnete tahtmist, ootuste õrnvõrk. Mida iga päev enda ümber koome? Kui läbitungimatu on see võõrale silmale ja kõrvale Üks väike relee kusagil suures süsteemis. Üksainuke väike relee põles läbi. Ja terve New York jäi pimedaks. Nii on ka inimeluga. Öelda nii on elu kui palju see väljendab. Ja kui vähe. Ma lamasin nende võõrastetoas. Oli täiesti vaikne. Ainult kaugete magistraalide tume, vaevukuuldav, aga siiski ohutunnet tekitav kohin. Aga seda võis siin ignoreerida teeseldes, et seda ei olegi. Sest siin jooksis aeg teistmoodi. Kui kaugel kesklinnas. Ja vaikne, vaikne õrn muusika, õrn, pikk heli, mis ikka ja jälle kordus, õrn vidin või sädin, värin. Puudutus, mida ihkad ja millest siiski alati veidi üllatud. Kes oskaks müra või muusika puhul öelda, kus see on? Kas meist väljas? Ikka kaksikheliliikluse mehhaaniline kohin kaugel. Ja muusika vaevukuuldav värin kusagil toas. Kaksikheli. Ma lamasin. Ja mulle tuli meelde et kusagil minu asjade hulgas on isa kammerton helihark. Ja ma mõtlesin, mis helid seal on. Ma olin pärast paari perega tere, oli isa ema ja väike sõnakuulmatu poiss. Pärast koos nendega veedetud paari päeva pärastlõunal lõunauinakule jäämased õhtul ära sõita. Ja läbi poolune venis minuni Paukile jäänud uksest kõnelus mis ei olnud määratud võõrastele, kellele. Ja mille taustaks oli ainult kauge kauge kaksikheli Sa oled kapsauss. Sina oled ka kapsus. Kapsausikene. Sina oled veel suurem kapsussikene. Olen ja miks sa suurem oled? Sa ise ütlesid. Aga ma seda ei mõtelnud. Mida sa siis mõtlesid? Ma mõtlesin seda, et sa oled, noh, suurem kapsoussim, kapsa, pisikene. Just just kõrgema kvaliteediga kvaliteedimärgiga. Ega ei ole küll. Kuidas ei ole? Ise sa ütlesid, sina oled veel suurem kapsa, ussikene. Kapsa, ussim, kapsa, pisikene. Ütlesin küll suuremusikkine, aga see ei ole üldse meelitus. Pigem alahindav, võib, ta on või? No tead, külvena kapsauss. Olen ja olengi kapsas. Alet küll. Ma olen jah, hea meelega olen hale siis. Anenju ja oledki. Olen, miks sa oled? Mulle meeldib olla kapsussikene. Kuidas sulle saad meeldida, ise sa ütlesid, et ussike olla, see tähendab midagi, mida alahinnatakse Downitakse totraks peetakse. Mulle meeldib olla alahinnatud, taanite tatar. Siis ei saa keegi enam midagi hullemat, sulle üteldagi näiteks madu. Miks ei saa? No kui ma juba kord kapsauss olen. Eks ikka ussi pele haavu, ussi pere, sel algu, vala kapsaussi, see tugitoolile lehte loeb. Sel ajal ei saagi lehte lugeda, tolmuimeja müriseb üldse, kapsaussid ei loe, lehte lasevad kapsaid ainult ainult ja ei peesemist. Eigi Rimist Eiwainitamist ei söögitegemist. Ainult söövad kogu aeg ja kogu aeg vahetpidamata vahetpidamata. Kuule, mul on kõht tühi. Söö siis Maugukene. Mida ma söö? Kapsakest, kullake, pisukest kapsakes, kapsakest kapsaks. Kes. Sa räägid ikka veel sellest kapsast ei ole üldse müüa. On küll, kus üldse võtal, sina ju poes ei käi. Sa oled ise rääkinud, et praegu kapsas poest otsast? Paljugi mis ma räägin, ega aga kapsast on, marss kööki. Mis ma seal teen? Võtad kapsaja, koorid, selle pealmised lehed ära ja mis alles äpaned pataja. Ja. Ogozoy ole ju kapsauss, olen küll. Ei ole, olen küll, kapsauss olen ja ei ole, sa oled andekas inimene, teaduste kandidaat olen küll kapsauss. Kas siis kapsauss kirjutab teaduslikke traks, näete, nähe? Ei kirjuta. See siis ei ole kapsus. Aga kas madu kirjutab? Ei kirjuta, sina siis ei olegi ju madu? Oot, mida sa õieti ütelda tahtsid, et kui madu traktaat ei kirjuta, siis mina ei ole oma toaga ma ju ei kirjuta? Ah, mina olen siis madu ju mai juuli, ega sellest ka midagi, mis oleksid maru, on suurem kõrgema klassi ussiknenu. Mina, Lenk, ussikini. Aa ei, ma. Su ära. Iis mahudis ussikesi, sina joonemmardu. Aga kes ma siis olen? Mina ei tea. Julged sa mulle veel silma vaadata? Sina ei tea, kes mina olen, sa vaata tähelepanelikult, ma olen siin, appi, kaasa, kullake. Nii musike, ma olen siin ikka fat, nii. Oledki minu abikaasa olen? Jah, ja sina oled kapsausstrakt. Siis oled Agapsus ja nii kaasa. Krõpsu saab olla ainult kapsas. Raps kaks kapsauss ja laps on meil ju ikka ka, et nüüd siis on nagu kolm kapsossi ja varsti tuleb juurde seal terve pesakond, mis siis kapsaste saab? Nahka pannakse, nahka pannakse küll, aga kes söögi valmis teeb kehtreibezerkki eri kvartali puhtaks. Tead? Rõtuubisel ükskord ära tüütab, saab süüa, ei saa. Kui sa teed, kuule, mõjuskumid taha, mul ei ole mingit soovi oskust, kant siin ja siia ainult süüa siniei, pista siis kurgust alla ajada, kühveldada jah. Siis sa oled jälle bussikene. Oleng Juss ei ole. Mulle meeldivad mitte ussikesed, vaid mehed, musklis tursked, meesterahvad, mitte mingeid ussikesi ma enda kõrval ei taha näha. Noh, siis ma jõule ussikene, aga aru ei saa, kohe süüa ei tee, siis olen. Ja kusagil köögis hakkasid nõud kolisema. Pärast poolunes vaevlevist ajasin end üles. Pere oli juba koos mees naine ja väike poeg. Millest me rääkisime? Mees rääkis oma raskustest tööl. Õhus oli mehe ja naise vahel nagu väike pinge. Aga see lahenes kohe, laps tegi üleannetust, aga seegi oli nagu ikka, see on. Isegi nalja sai visatud selle üle, kui raske meil kõigil on endaga toime tulla. Sõime. Ja tihti mõtlen sellele Kui habras on see tunnete tahtmiste, ootuste õrnvõrk mida iga päev enda ümber koome ja kui läbitungimatu on see võõrale silmale ja kõrval. Kui palju see endas varjab? Kui äkki võib kõik muutuda puruneda? Ühestainsast pilgust? Või ühestainsast sõnast? Terve New York jäi pimedaks ühe ainsa relee tõttu. Nii on elu. Kui palju see väljendab. Ma olin nemad ja tulevad juhusliku pärastlõuna mil ma natuke nende elu sisse piiluda sain juba unustanud. Kui tuli see teade Muusikaosakonna juhatajana mõnus mees. Natuke närviline. Aga närviline oli tema töögi. Sest bürokraadiga seda küll ei olnud, laadad pigem muusikuks. Tööl oli press peal. Neil oli naisega pingeid, alga riide. Ja ühel päeval kui laps õuel vallatust tegi Ja poiss. Ja isa läks garaaži ja poos ennast üles. Kaksikheli. Kas tõesti alati üks hävitab teise? Mille kinkis mulle isa?