Tere õhtust, head kuulajad. Aastavahetus on aeg, kus heidetakse pilk üle õla tagasi. Et milline siis õige oli see aasta, mida ta tõi, mida võttis ning ega, ja see pole vaid tagasivaate aeg. Tilk käib ka ettepoole, püüame lausa kikivarvul silma seada, et mis siis tuleb ja kuhu tahame jõuda ja mida selleks teha on tarvis. Lubatakse siis tänasel ülesastuja siit viiendast stuudiost vanas raadiomajas vanale tuttavale hallile mikrofonile otsa vaadates meenutada ajaloolisi päevi. Mullu suvel Helsingis. Mälu värskendamiseks võtaksin appi kolm lindikarpi, mida Helsingist kaasa tõin. Ja kuigi saate pealkiri on Finlandia talo esimene august 1975 alustaksime ometi juuli lõpupäevadest. Niisiis, 30. juuli mõned minutid üle 11 Finlandia TALO suures saalis on koos 33 Euroopa maa, Ameerika Ühendriikide ning Kanada riigijuhid ning delegatsioonide liikmed. Pressirõdud on pilgeni täis kaameramehi, fotograafe ning ajakirjanikke, on algamas Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamise lõppetapp kõige kõrgemal tasemel. Kõlasid kolm traditsioonilist nuia koputust eesistujalauale ning Soome vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen pöörduks saalisviibijate poole lühikese sõnavõtuga. Seejärel saab sõna ÜRO peasekretär korrutwald Haim. Nõupidamine on alanud. Nõupidamine, millest riigimehed ning ajakirjanikud on kõige ohtramini tarvitanud sõnu ainulaadne, enneolematu, ajalooline ja nii edasi. Ja mis liialdamata ka paika peavad Alustagem ehk sellest, et esmakordselt pärastsõjaaegses Euroopas tulid ühise laua ümber kokku praktiliselt kõigi Euroopa maade Ameerika Ühendriikide ja Kanada riigijuhid, et alus panna uuele koostöö ja garanteeritud julgeolekuEuroopale. Tõsi, maailmas on olnud enne ja ilmselt ka pärast Helsingi nõupidamist ka lähemas tulevikus suuremaid ja väiksemaid rahvusvahelisi kohtumisi kus arutatakse küllaltki paljusid riike haaravat probleeme. Kuid oma probleemide asetuselt ja probleemide perspektiivilt on Helsingi nõupidamine kahtlemata. Ta ainulaadne. Elame Euroopa mandril ehk vanas maailmas nagu tavatsetakse öelda ja me kõik mingil määral tunneme Euroopa lähiminevikku. Ja tunneme ka veidi kaugemat minevikku. Eks meile kõigile head kuulajad, ole teada, kui mitmed sajad ja tuhanded sõjad on üle selle Euroopa maakamara veerenud. Kaugemas minevikus. Ja õige mitmed praegu elavad põlvkonnad mäletavad väga selgesti viimast, suur sõda, teist maailmasõda. Ja praegu elavad põlvkonnad mäletavad väga hästi olukorda, mis valitses Euroopas pärast teist maailmasõda. Mäletavad külma sõja aegu. Mäletavad konfrontatsiooni. Ja just selle tausta vastu vaadeldes asetub Helsingi nõupidamine täiesti omalaadsele erilaadsele kohal. Te olete kõik viimaste aastate jooksul lugenud sellest, kui palju vaeva nähti selleks, et võiksid Helsingis kokku tulla riigijuhid ja alla kirjutada uue Euroopa hartale nii nagu teda kujundlikult nimetatakse, või nõupidamise lõppaktile ja nende allkirjadega heaks kiita. Need õilsad printsiibid, millest nüüd edaspidi peavad hakkama juhendama Euroopa riigid omavahelistes suhetes, koostöö arendamises ja kindla rahu tagamises meie mandril. Mul oli võimalus selle nõupidamise praktilist otseselt ettevalmistust näha väga lähedalt. Ma mäletan 72. aasta võrdlemisi hall ja vihmast sügist Helsingis. Kui me töötasime mitmepoolsete konsultatsioonide pressikeskuses mis asus odanemel diipolis. Küllap paljudele meie vabariigi turistidele, kes on külastanud Soomet, on see tuttav paik seal Helsingi tehnikaülikooli üliõpilaste maja. Meile ajakirjanikele, kes me seal töötasime, meil on väga hästi meeles need esimesed päevad, kui võrdlemisi palju ajakirjanduskeskuse kuluaarides oli pessimismi oli ootust. Oli ennustajaid, kes ütlesid, et see katse vaevalt õnnestub sest pikad külma sõja-aastad, usaldamatus umbusaldus olid jätnud oma sügava jälje nii inimeste teadvusse kui ka diplomaatide ja poliitikategelaste vastastikustesse kohtumistesse. Ja tõepoolest, kui algasid mitmepoolsed konsultatsioonid siis oli ju praktiliselt välja töötamata kogu töösüsteem. Need põhiprintsiibid, millest riikide volitatud suursaadikud peavad hakkama juhendama oma eelseisvas töös ja selles töös pikkamööda ületades raskusi õppides tegema arukaid kompromisse jõuti siiski ühiste seisukohtadeni. Selles töös praktiliselt kujunes välja niinimetatud konsensuse printsiip. Ehk teiste sõnadega üldise nõusoleku või kooskõlaprintsiip, mis lihtsamini ära seletades tähendab seda, et kõik Kõik teesid, kõik põhimõtted, mis on kirja pandud dokumendis, millega nõupidamine lõppes dokumendi lõppaktis on ühiselt heaks kiidetud kõigi osavõtvate maade poolt. Seesama konsensuse printsiip asetas ju praktiliselt kõik maad hoolimata sellest olid nad väikesed riigid või Euroopa suurriigid olid nad sotsialismileeri või kapitalismileeri kuuluvat, olid nad plokkidesse kuuluvad või ploki välised maad täiesti võrdsesse asendisse. Ja praktilises töös võis mitu korda kogeda, kuidas mõne, võib-olla meile esialgu täiesti vähest kaalu omava riigi eriarvamuse juures kogu nõukogude on, see töö veidi venis, enne kui jõuti ühisele platvormile, millele kõik osavõtvad 35 riiki, nende esindajad võisid alla kirjutada, võisid neid põhimõtteid heaks kiita. Lühidalt öeldes. Helsingi nõupidamine, Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamine oli praktiliselt kõigi Euroopa riikide ühise poliitilise tahteavaldus. Ja see oli eelkõige kõigi demokraatlike progressiivsete jõudude kõigi rahujõudude ühine võit. Mulle tundub, et just nimelt need aspektid ehk iseloomustavad kõige selgemini seda, miks diplomaatidel, riigimeestel ja ajakirjanikel oli täielik õigus öelda selle nõupidamise kohta, et see on ainulaadne, enneolematu, ajalooline ja nii edasi. Tõsi, mõned lääne ajakirjanikud püüdsid otsida kaugemast ajaloost paralleele sellele nõupidamisele. Õige mitmed maailma suured päevalehed kirjutasid siis Viini kongressist ja meenutasid Viini kongresse. Küsimus on selles, et need kaks nõupidamist ei ole võrreldavad suurused, kuivõrd me kõik mäletame, kes me mingil määral olema ajalugu õppinud, et Viini kongress või tantsiv kongress tuli kokku selleks, et võitjate riikide vahel ümber jagada Euroopat. See praegune nõupidamine juba oma esinduselt oli hoopis teistsugune, selle nõupidamise eesmärgid olid hoopis teistsugused. See ei olnud võitjate kokkutulek selles mõttes, et üle lugeda sõjakahjud ja tõmmata kriipsu alla kontributsiooni summadele. See oli kõikide riikide ühine aktsioon uue parema koostöö Euroopa nimel. Ja just see teeb selle nõupidamise tõepoolest ajalooliseks ja enneolematuks. Kui me räägime nõupidamisest, siis muidugi me peaksime räägime ka sellest mis siis õieti on Finlandia talo. Paik mis tänu nõupidamisele läks ajalukku palee Helsingis, kus nõupidamine toimus. Juba siis, kui alustati praktiliselt Euroopa nõupidamise kokku kutsumas ettevalmistamist. Juba siis pandi piltlikult öeldes märgid maha ja sisuliselt, kui Finlandia TALO asuti ehitama, mida ametlikult nimetatakse kontserdite ja kongresside paleeks. Juba siis pidasid ettenägelikud ja optimistlikult meelestatud soomlased silmas tulevast Euroopa nõupidamist sest Finlandia talu lähedusse ehitati Helsingis kaks uut kaeljast hotelli inter Continentali Espeeria mille esimene tõsisem suurem ülesanne pidigi olema tulevase nõupidamise osavõtjate majutamine. Finlandia TALO. See on tohutu palee keset Helsingi südalinna Essbeeria pargis kauni töölu lahe kaldal. Selle ehitamiseks on kasutatud valget Itaalia marmorit ja tumedat põhjamaist Soome graniiti. Selle projekti on teinud ülemaailmselt tuntud soome arhitekt Alvar Aalto. Ja maja ise sai valmis 71. aasta detsembris. Ja käesoleva aasta algul lõpetati ka tiibhoone ehitamine, mis on ette nähtud praktiliselt pressikeskuse tööks ja kus on ka paar väiksemat saali. Piljande TALO suures saalis on 1700 kohta. Peale suure saali on samas majas veel üks saal 350 kohaga, kus tavalisel ajal toimuvad kammermuusika kontserdid ja sellele lisaks veel kolm saali. Igaüks 100 kohaga. On olemas ruumid sekretäride ja tõlkide tööks. On olemas otsese simultaani tõlketehnilised vahendid. Ühesõnaga, aga see on kompleks, mis on spetsiaalselt loodud suurte rahvusvaheliste kõrgetasemeliste nõupidamiste läbiviimiseks ja kus kõik tingimused on selleks loodud. Et arutelud ja nõupidamised võiksid ilma raskusteta kulgeda Võistlusele Finlandia talu kohta veelgi arve tuua kuid vaevalt nad võivad mingit ettekujutust sellest majast anda, ütleksin vaid nii, et praegu kogu maja maht kuupmeetrites ületab 120000. Ja muidugi eks kõige selgema ja mõjukama pildi Finlandia talust saab siis, kui seal ise käia ja ise seal tööd teha. Nii palju siis Finlandia talust. Ja nüüd taas 30. juuli. Esimene tööistung. Saalis hakkasid kõlama Euroopa hääled ja mitte ainult Euroopa, vaid osavõtjate hulgas olid ju ka Kanada ja Ameerika Ühendriikide riigipead. Üksteise järel tõusid kõnetooli kapitalistlike sotsialistlike maade esindajad. Et esitada saalisistujale oma riigi seisukohad Euroopa tuleviku suhtes. Ma juba ütlesin, et mitmepoolsete konsultatsioonide käigus kujunes välja konsensuse printsiip. Kõik probleemid lahendati üldise kooskõla alusel. Janiga kogu nõupidamise tehniline korraldus ja ettevalmistus, millega tegeles pea sekretäriaat oli samadel printsiipidel korraldatud kõik delegatsioonid suures saalis istusid prantsuse tähestiku järgi. Sõnavõttude järjekord loositi kõikide riikide vahel, samuti loositi välja ka iga töö istungi eesistuja. Muide lihtsalt mööda minema seigana olgu märgitud, et esimese töö istungi eesistujaks valiti Vatikani esindaja, paavsti eriesindaja, sel nõupidamisel peapiiskop kasarooli. Just nagu selgelt tõusetub praegu silme ette Finlandia TALO saal. Esimese tööistungi eel. Ja esimesena sai sõna Suurbritannia peaminister Harold Ulsson. Bulgaaria delegatsiooni juht, Bulgaaria kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär Todor Ševkov. Saksa demokraatliku vabariigi delegatsiooni juht, Saksamaa Sotsialistliku ühtsuspartei keskkomitee esimene sekretär Erich hooneker Itaalia peaminister Aldo Moro Wabariigikantsler Helmut Schmidt. Kõikides kõnedes tervitused ja tänu Soome vabariigile kui nõupidamise praktilisele korraldajale. Kõikides kõnedes teemaks rahu ja koostöö Euroopas. Ja hoolimata sellest, et erinevates riikides on erinevad käsitlused nii mõnestki tähtsast maailmaprobleemist. Ometi oli kõikides sõnavõttudes ühine mure, ühine hool Euroopa tuleviku pärast ühise tahteavaldus, et see paljukannatanud maakamar, sellel maakamaral elavad inimesed võiksid nüüdsest peale hakata arendama vastastikusele kasulikkusele põhinevat koostööd. Et sellel maakamaral valitseks kõikide põlvkondade jaoks tulevikus kindel ja garanteeritud rahu. Juba ainuüksi selline kõrgetasemeline kõnelejate rida. Need Euroopa hääled, mis kõlasid siin saalis juba selle saali õhkkond kõneles leninliku rahuliku kooseksisteerimise printsiipide võidukäigust mis viimastel aastatel on valdavaks saanud riikidevahelistes suhetes. Needsamad printsiibid hõljusid nagu nähtamatult kogu Finlandia talu suure saali kohal. Needsamad printsiibid on kirjutatud nendesse ametnikesse dokumentidesse millele siin kõnelenud riigijuhid oma allkirja andsid ja sellega ka moraalse kohustuse võtsid teha, kõik selle praktiliseks teoks tegemiseks ning meie ajakirjanikud paljudest maadest. Pressikeskuse töömesilased kuulasime, jälgisime ja kiirustasime kohe oma riikidele oma rahvastele vahendama kõiki neid mõtteid. Kõiki neid sündmusi, mis neil päev läbil Finlandi talus juhtusid. Ja olekski võib-olla kohane tänases saates veidi lähemalt rääkida. Selle suure mesilaspesa ajakirjanduskeskuse tööst. Alustame võib-olla ühest arvust. Helsingi nõupidamise pressikeskuses oli akrediteeritud umbkaudu poolteist 1000 ajakirjanikku ka erinevatest maadest. Loomulikult olid siin kõikide Euroopa maade ajakirjanduse esindajad, kuid oli ka ajakirjanikke. Ameerika Ühendriikidest, Kanadast ja muide ka väga paljudest maadest, kes ei olnudki nõupidamise ametlikud osavõtjad nimetatakse siin kas või selliseid maid nagu näiteks Iraan, Austraalia ja õige mitmed Aasia riigid. Juba enne nõupidamise töö algust oli üle 200 maailmaraadiojaama tellinud lindistusi sellelt nõupidamiselt Soome televisiooni ja raadio käest. Sellest 1500-st ajakirjanikust oli umbkaudu 500 televisiooni ja raadiomeest ja fotograafi ja umbes 1000 kirjutavad ajakirjaniku. Sellest 1500-st umbes paarsada esindas korraldajamaa Soome ajakirjandust. Kui nüüd tagasi mõelda nendele päevadele, siis peab ütlema, et soomlased kui nõupidamise korraldajad olid tõepoolest teinud kõik võimaliku et niisugust suurt ajakirjanike peret maksimaalselt kõiki neid soove teoks teha. Et igati aidata ajakirjanikke nende põhiülesande täitmisel töö tegemisel. Siit. Finlandia talus oli all keldris kaheksa raadiostuudiot, kus kommentaatoritele oli võimalik ettetellitud ajal vahendada siinseid kõnesid ja sündmusi oma maadesse. Siin oli samuti ka üks televisioonistuudio, kus oli võimalik kommentaatoril kommenteerida Finlandia TALO saali taustal. Kuid televisiooni meestel oli ehk selles mõttes kõige raskem, et kogu see materjal, mis nõupidamise vaheaegadel võeti filmilindile Viljandi tallu fuajees ja pressikeskuses ma mõtlesin intervjuusid, vestlusi riigitegelaste delegatsiooni liikmetega. Kõik need tulid tehniliselt töödelda Soome televisioonikeskuses Basilas, mis asub üheksa kilomeetrit Finlandi talust. Ja kui arvestada, et Helsingis on ilma suu sündmustetagi küllaltki vilgas liiklus siis eriti neil päevil oli see omaette päris tõsine ja mõnikord isegi riskantne probleem et kindlalt täpseks kellaajaks jõuda filmile talletatud materjalidega tehnilise keskuse jõudena ilmutada, anda, jõuda, need monteerida jõuda veel õigeaegselt, siis kanali alguseks teatud stuudiosse, kus siis sai need reportaažid ja intervjuud edasi toimetatud oma organisatsioonidele. Pressikeskuses oli ajakirjanike käsutuses üle 40 otseside kõnekabiini. Selle töö eest hoolitses Soome postiamet. Seal oli võimalik maksimaalselt viie minuti jooksul saada telefoniühendus ükskõik missugusesse maailma otsa. Pressikeskusest töötasid kümned Teleksid, ajakirjanike käsutuses olid kirjutusmasinad mitmesugustes riftidega. Ja kõikidel maailma suurematel teadeteagentuuridele kaasa arvatud ka meie nõukogude tas olid omad Teleksid, mis hommikust õhtuni vahetpidamatult vahendasid ja andsid seda materjali, mida nende korrespondendid olid nõupidamise töö jooksul kogunud. Ajakirjanike päralt oli rõdu, kuid rõdu kasutasid põhiliselt nõupidamise tööaeg, kaameramehed ja fotograafid. Sest kogu fuajee ja pressikeskuses oli üles seatud kümned monitorid. Igal ajakirjanikul oli kasutada simultaani tõlkeaparaat millega oli võimalik ükskõik missuguses Viljandi talunurgas olla kogu aeg kursis sellega, mis sünnib saalis, kes kõneleb. Ja vastavale nupule vajutades võis siis kuulata seda kõnet. Otsetõlkes selles keeles, mida antud ajakirjanik kõige paremini valdas. Kui me räägime veel televisiooni ja raadiomeeste tööst siis mulle tundub, et, et küllap kõige suuremat töömehed ja kõige raskema töö tegijad niisuguses väga suures pressikeskuses ja väga kiiresti töös on muidugi televisiooni kaameramehed operaatorid sest juba see tehniline varustatus, filmikarbid, kaamerad, valgustusaparatuur ja kõik muu juba nende tassimine üksi nõuab täit mehe jõudu ja siis peab olema teatud minutil teatud kohas ja kogu aparatuur peab olema laitmatus töökorras, siis esitab muidugi nendele meestele kõige suuremad nõudmised. Ja tavaliselt oligi niimoodi, et kui kirjutavad toimetajad, ajakirjanikud olid lõpetanud oma andmete üleandmise juba kusagil tund pärast õhtuse istungi lõppu siis meie saime tavaliselt Basila televisioonikeskusest õhtule kusagil üheksa poole, kümned kõige varem, kui kõik oli hästi läinud. Üle 50 maa võtsid filmimaterjali. Üle 20 riigi tegid viljandi talu nõupidamisest otseülekandeid, samuti tehti otseülekanded ka riigimeeste saabumisest Helsingi ja nende ärasaatmisest. Mõlemad Euroopa suured televisiooni ja raadioorganisatsioonid intervisiooni Eurovisioon. Töötasid nõupidamisel võrdlemisi suurearvulise esindusega. Kui üldse rääkida ajakirjanike delegatsioonide suurusest, siis vaieldamatult kõige suuremad ajakirjanduse delegatsioonid olid Ameerika Ühendriikidel ja, ja Nõukogude liidul. Üldise õhkkonna kohta võib öelda seda, et meie ajakirjanike vahel valitses küllaltki sõbralik ja hea solidaarsus, aidati teineteist. Nii materjalide organiseerimisel, konsulteeriti peeti nõu väga suure autoriteedi omasid. Meie tuntud Nõukogude poliitiliste vaatlejate arvamused ja sõnavõtud teatud probleemide kohta, mida kõnetoolist käsitleti. Neid kasutasid õige mitmed väljapaistvad ja tuntud poliitilised kommentaatorid maailmas. Ja sellise solidaarsuse vaimuga muidugi jõuti ka kõikide ülesannetega hakkama, nii et kui nõukogude ajal oli lõppenud ja kui korraldajad küsisid siis sellelt kirjult rahvusvaheliselt ajakirjanike perelt nende pretensiooni, siis tõsiseid pretensioone ei olnud. Kõik need materjalid, mis pidid teatud ajaks jõudma teatud riiki jõudsid ka kohale, kuid see nõudis muidugi eeskätt korraldatult õige tõsist tööd ja see oli tõepoolest ööpäevane töö nõudis nii mitmeski situatsioonis raudselt närve ja muidugi samasuguseid nõudmisi esitas see töö ka ajakirjanikele endile ja siis oli meeldiv tõdeda, kuidas niisugused lihtsad inimlikud päevane avaldused tegid lihtsalt südame soojaks. Ma mäletan hästi, kui, Helsingis valitses tollal ennenägematu kuumuskraadiga suli, kusagil 30 pügala juures. Muidugi ajalehetoimetajad ja kirjutavad ajakirjanikud, neil oli asi lihtne, heideti lips kõrvale, pressikeskusesse kuube ei kantud üldse, kuid meie, kes me pidime televisioonile tegema intervjuusid, olime sunnitud siiski nagu esindusvormis olema kogu aeg, sest et kokkulepitud intervjuudele ei sobi ilmuda näiteks riigipeaga kohtuma ilma lipsuta, ilma kuueta. Ja kui siis pressikeskuse teenindav personal ja noorikud muretsesid tohutul hulgal suurtes Glasgannades meile jäävett ja kõige toredam üllatus oli see, kui siis Nõukogude lause lõpupäeval ühekorraga pressipuhvetis. Kus me siis seda jäävet käisime aina rüüpama, kui oli võimalust. Jõudsid kohale Joensuu maasikad. Joensuu on muide Soomes koht, kus kasvavad Soome kõige paremad maasikad, kuna see oli just parajasti maasikate aegses. Joensuu maasikakasvatajad olid siis pidanud meres kuumades tingimustes töötavad ajakirjanike ja saatnud neile tohutul hulgal suuri punaseid maasikaid. Vot niisugused inimlikud tähendanud osutused tegid südame soojaks, loomulikult aitset ka meie ajakirjanike tööd paremini ja suurema innuga teha. Võib-olla oleks siia lehemeeste toimetajate fotograafide kuuma töö juurde ehk täna lõpetaksimegi? Jätkame homme ja siis juba nõupidamise tööd tipphetkedest, Nõukogude pidulikust lõpetamisest ning sellest, mida Finlandia talus heaks kiidetud põhimõtted meie igaühe jaoks tähendavad.