Jätkame nüüd juttu sealt, kus eile pooleli jäi nimelt nõupidamise tipphetkedest. Loomulikult piduliku avatseremoonia ja nõupidamise lõpetamise kõrval oli üheks meeldejäävamaks meie delegatsiooni juhi Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee peasekretäri Leonid Brežnevi esinemine. See oli nõupidamised teise päeva hommikupoolikul. Juba enne istungi algust käisid paljud läänemaade ajakirjanikud küsimas meilt seltsimees Brežnevi kõne teksti või vähemalt hankimas eelinformatsiooni, tähtsamatest momentidest ja rõhuasetusest selles kõnes. Me vastasime, et ootame meiegi, kuni seltsimees Brežnev sõna saab. Nimelt oli pressikeskuse praktika selline, et samaaegselt riigijuhi esinemisega samal ajal kui riigijuht tõusis kõnetooli ilmusid pressikeskuse teeninduslaudadele kuues nõupidamise ametlikus keeles selle kõnetekstid. See oli ennenägematu pilt, mis sündis pressirõdul. Hetk enne seda, kui meie delegatsiooni juhile sõna anti. Filmimehed olid oma kaamerad juba hommikust peale välja rihtrud fotograafid tõusid toolidele, kaamerate surin, välklampide sähvatused, terve pressi rõdu olid vallutanud ainult operaatorid ja fotograafid. Kirjutavad ajakirjanikud lihtsalt tõrjuti või? Õigem oleks öelda, pressiti rõduustest välja vestibüüli, monitorid ette. Iga meie delegatsiooni juhi liigutust, žesti talletasid sajad filmikaamerad, sajad fotoaparaadid. Kõnet kuulati ülima tähelepanuga, märgiti ära iga intonatsiooni asetus. Oleksite pidanud nägema, milline inimresin, tekkis otsemaid pressikeskuse teeninduslaudade juurde kui toodi kõne tekst. Seda haarati otse lennult ja keelustati edasi andma üle kogu maailma. Oma kõne algul andis Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee peasekretär ülimalt selge pildi nõupidamise ainulaadsest ja eesmärkidest. Lugupeetud seltsimees eesistuja. Lugupeetud nõupidamisest osavõtjad. Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamise lõppetapist osa võttes tunneme kõik selle sündmuse ebatavalisust, tema poliitilist tähendusrikkust. Võib kindlalt öelda, et sedasama tunnevad miljonid inimesed kõigis nõupidamisest osavõttudes riikides ning mitte ainult nendes riikides. Koos meiega mõtestavad nad seda, mis toimub nendel päevadel Soome pealinnas mis on esile kutsunud selles saalis viibivate kõrgeimate poliitika ja riigijuhtide. Niisuguse suhtumise nõupidamisvastus peitub nähtavasti selles, et nõupidamise tulemustega on seotud ootused ja lootused, milliseid pole ratanud ükski teine kollektiivne aktsioon perioodil, mis järgnes liitlaste tuntud ühistele otsustele pärast sõda. Inimestele, kes kuuluvad teise maailmasõjakoledused läbi elanud põlvkonda, on käesoleva nõupidamisel ajalooline mõte eriti selgesti nähtav. Selle nõupidamise eesmärgid, lähedased ka eurooplaste, selle põlvkonna mõistusele ja südamele kes on üles kasvanud ja elab rahuajal ning kes õigesti arvab, et see teisiti ei tohigi olla. Kahe maailmasõja-aastail on Euroopa pinnal ohtralt verd voolanud. 33 Euroopa riigi USA ja Kanada kõrgemad poliitika ja riigijuhid on kogunenud Helsingisse, et ühisel jõul kaasa aidata Euroopa muutmisele maailma jaoks kes ei saaks enam tunda sõjalisi vapustusi. Õigus rahule tuleb garanteerida kõigile Euroopa rahvastele. Loomulikult oleme selle poolt, et see õigus tagatakse ka kõigile teistele rahvastele meie planeedil. Sisaldades paljusid värvirikkaid, rahvusskulptuure ja olles maailma tsivilisatsiooni üks tippe on Euroopa suuteline andma head eeskuju riikidevaheliste suhete rajamises püsiva rahu alusel. Nõukogude Liit ei näe nõupidamise tulemustes mitte lihtsalt vajaliku poliitilise kokkuvõtte tegemist teisest maailmasõjast. Tegemist on ühtlasi tulevikumõtestamisega tänapäeva reaalsusi ja Euroopa rahvaste paljudes ainete kogemusi arvestades. Nõnda siis Leonid Brežnev oma kõnes Helsingi nõupidamisele. See suur ja püsiv tähelepanu meie delegatsiooni juhi sõnavõtu vastu on igati põhjendatud ja loomulik. Lühidalt öeldes, selles väljendub kogu maailma avalikkuse tunnustus kogu maailma avalikkuse hinnang meie riigi rahumeelse välispoliitika kohta. Hinnang meie riigi initsiatiiv selle tegevusele ja ülimalt kaalukatele võiks öelda otsustajatele praktilistele sammudele. Nõupidamise töö edukaks kulgemiseks. Ning mitte ainult meie riigikogu sotsialismileeri ühine aktiivne ja sihikindel tegevus tagas nõupidamise edukuse. Finlandia talu kõnetoolis kõlasid erinevate riikide esindajate sõnad Euroopa tulevikuteedest. Tšehhoslovakkia delegatsiooni juht Gustav Usak Poola delegatsiooni juht Edward Kierek Prantsusmaa president Valeriifiskaar, nendest. Ungari delegatsiooni juht Jaanus Katar. Jugoslaavia president Jossif prostito. Portugali president Francisco Da Costa koomes. Ameerika Ühendriikide president Gerald Ford Erinevad hääled erinevatest Euroopa maadest ja suure mere tagant. Ning siis jõudis hetk, mida kõik olid oodanud ja mille heaks olid tuhanded diplomaadid ja riigitegelased. Miljonid rahuarmastavad inimesed Euroopa mandril töötanud pikki aastaid. Müüdini eskaal toode. Ena koonda oli augustikuu esimene päev. 1975. Finlandia TALO SUUR SAAL laval kõikide osavõtvate maade delegatsioonide juhid. President Kekkonen palub alustada piduliku lõppakti allakirjutustseremooniat. For signa tša. 33 Euroopa maa, Ameerika Ühendriikide ning Kanada riigijuhid kirjutasid alla nõupidamise lõppaktile 30000 sõna Euroopa tulevikust. Rohekate safion kaantega raamat. Originaaleksemplari hoitakse praegu Soome riigiarhiivi graniiti raiutud seifis ja mille koopiad on kõigil osavõtjatel maadel. Selline omapärane pidulik, seletamatu vaikus oli sel ajal saalis kui meie tuhanded ajakirjanikud jälgisime seda tõepoolest ajaloolist tseremooniat. Ja on huvitav see, et ilmselt inimese fantaasia kujutab sellistel ajaloolistel hetkedel ette midagi niisugust, mida pole olnud. Oli huvitav, et pärast tseremoonia lõppu me vahetasime muljeid õige mitmete maade ajakirjanikega ja õige paljud kaasa arvatud ka meie püüdsime, nagu kinnitavad sellel pidulikul vaikusehetkel. Kui Safjakatega roheline raamat Euroopa tulevikust siirdus ühe riigijuhi eest teise ette ja kui sinna alla kirjutati, et oleksime kuulnud isegi selles pidulikus vaikuses sule Rabilat kurid tõsiselt asjale läheneda, siis on selge, et mingit sule krabinal seal kuulda ei saanud, sest nad polnud üldse niisugused suled, mis võiksid paberil krõbinat teha. Ja muidugi ka mitte niisugune paber. Aga see väike detail näitab seda, kuivõrd meie fantaasia ja kuivõrd ka kogu meie tähelepanu oli selle ajaloolise hetke juures. Nende president Kekkose sõnadega ajalooline nõupidamine lõppes. Mis saab nüüd edasi? Juba oma lõpulausetes? Viitas korraldajamaa Soome president Urho Kaleva Kekkonen. Sellele et kahe aasta pärast 1977. aastal kohtutakse taas Belgradis et siis juba arutada ja vaadata Euroopale selle pilguga, mis on siis praktiliselt Helsingi vaimus tehtud. Niisiis, mis saab nüüd edasi? Tuletagem veelkord meelde selle ajaloolise nõupidamisi, kõige lähemat eelajalugu mitmepoolseid konsultatsioone, nõupidamise esimest etappi välisministrite tasemel Helsingis 1973. aasta juulis. Nõupidamise teise etapi tööd Genfis ja loomulikult nõupidamise lõpetati. Rõhutagem veelkord, et see lõppakt, mis alla kirjutati, on ülimalt keeruka raske töö vili. Ühiste jõupingutuste vili. Ja see lõpppakt on esimene konkreetne samm. Uue koostöö ja garanteeritud Euroopa poole. On selge, et need tulemused on saavutatud võitluses võitluses reaktsiooni jõudude ja progressijõudude vahel võitluses reaktsiooni jõudude ja realistlikult, maailma tajuvate ja vastuvõtvate poliitikute vahel. Võitluses, millest on osa võtnud tõepoolest miljonid inimesed, progressiivsed, ametiühingu, noorsoo ja naisteorganisatsioonid progressiivsed, kirikutegelased üldse kogu Euroopa progressiivne üldsus. Vaevalt on sellel sajandil olnud meie mandril nii suurt kollektiivset aktsiooni, kus tõepoolest miljonid inimesed kõige otsesemalt oleks osa võtnud mingi sihi saavutamisest. Ja kui mõelda, siis lõppakt on dokument milles on kirja pandud tulevase Euroopa kontuurid. Ja need põhimõtted, mille alusel riigid hakkavad omavahelisi suhteid arendama. Need printsiibid, need sõnad, mis on kirja pandud lõppakti, on tarvis teoks teha. Ja see ongi esimene tõsine konkreetne ülesanne. Ja seda rõhutas oma sõnavõtus ka Meie Nõukogude delegatsiooni juht Helsingi nõupidamisel Leonid Brežnev. Et nüüd on esmane ülesanne pinge lõdvenduse materjaliseerimine samm-sammult järk-järgult ja esimese kõige tõsisema Jaktuaalsema ülesandena on loomulikult relvajõudude ja relvastuse vähendamine. Desarmeerimise probleemid Euroopa kontinentidel. Te teate, et selles suhtes tehakse süstemaatilisi pingutusi ja me kõik usume ja loodame, et õige peatselt me võime rõõmu tunda nende nõupidamiste tulemuste üle. Ja siin on muidugi igal inimesel oma osa selle lõppakti põhimõtete lõppakti, hinge lõppakti mõte teoks tegemisel. Oleks roosasilmne optimism arvata, et nüüd nagu võlukepikese väel muutub kohe kiiresti. Kogu atmosfäär Euroopa mandril. Tänasele päevale on eelnenud niivõrd keerukas ja vastuoluline ajalugu. On veel küllaltki palju umbusku ja küllaltki palju pessimismi. Nii et lõppakt ei ole mingi võluvahend, mis nüüd kohe keeraks täiesti uue puhta lehekülje Euroopa elus. Aga selleks, et need põhimõtted juurduksid võimalikult kiiremini ja püsivamalt ellu, selleks tuleb teha tööd. Ja see on ilmselt mitte ühe või kahe aasta. Aga pikkade eelseisvate aastate protsess, kuhu kõikidel Euroopa rahvastel ja riikidel on võimalus oma osa anda. Kui aktiivselt ja kui mõjukalt seda osa antakse, sõltub juba sellest kui tõsiselt realiseeritakse seda moraalset kohustust, mida oma allkirjadega nõupidamise lõppaktile on kinnitanud Euroopa maade, Ameerika Ühendriikide ja Kanada riigijuhid. Nõupidamise eesmärgid, Nõukogude dokumendid sündisid võitluses ja see võitlus ei ole lõppenud. Me teame, et Euroopas on küllaltki mõjukaid jõude kellele pole põrmugi meeltmööda Need suuna viivad mida lõppakti on kirja pandud. Niisiis võitlus jätkub. Ärgem unustagem ära, et juba Euroopa nõupidamise esimestest sammudest peale kõigi Euroopa reaktsiooniliste Militaristlike järevantsistlike jõudude üheks usinamaks toetajaks oli pekingi. Ma võistide positsioon. Ja see positsioon on jäänud muutumatuks ka praegu. Reaktsioonilised jõud levitavad väljamõeldisi nõupidamise tulemuste kohta. Reaktsiooniliselt jõud on lasknud liikvele õige mitmeid väljamõeldisi kasvõi näiteks selles suhtes, et kes võitis sellest nõukogude ajast rohkem või kes kaotas. Nad on üritanud ja üritavad praegugi külvata pessimismi üritades serveerida nõukogude lõppakti kui lihtsalt üht paberipala, millel reaalset väärtust ei olevat. Ja siin on terve rida teisigi seisukohti. Teiselt poolt on see pool aastat, mis on Helsingi nõupidamisest möödunud näidanud lõppakti ja üldse Helsingi vaimuelujõudu. Möödunud sügisel ja talvel on peetud paljusid tähtsaid rahvusvahelisi kohtumisi ja läbirääkimisi ja nende kohtumiste lõppdokumentides ja kommunikeerides on alatihti viidatud ja rõhutatud Helsingi lõppaktile. Alla kirjutatud seda, et riigid arendavad edaspidi üha laiemini koostöösuhteid Helsingi lõppakti vaimus juba ainuüksi see näitab selgelt selle lõppakti elujõudu. Kõigile reaktsioonijõududele, kes püüavad vähendada Helsingi dokumentide tähtsust, kes pilluvad pessimismi. Võiks vaid meelde tuletada seda, et Helsingis lepiti ühiselt kokku esimeseks sammuks pingel edenduse materjaliseerimisel. Selle lõppakti printsiipide teoks tegemisel peab olema võimalikult lai ja operatiivne. Lõppakti sätete ja põhimõtete tutvustamine oma maade rahvastele. Ja kui me nüüd laias laastus heidame pilgu üle Euroopa mandri, siis mida me näeme Nõukogude liidus sotsialismimaades on nõupidamise lõppakt ja terve rida muidki nõudmise dokumente avaldatud massiliste tiraažidega. Samal ajal kahjuks ei saa veel praegu õige mitmed Euroopa riigid nende hulgas ka juhtivad lääneriigid öelda, et nad oleksid seda nõupidamise soovitust. Ellu viinud tõsi väikesest iraažides on seda ühes või teises mas avaldatud kuid oma maade rahvaste tutvustamisest kõige laiemalt selle aktiga ei saa veel kahjuks praegu juttu teha. Ja ilmselt ei ole see ka mitte juhuslik. Sest kui terve rida poliitilise vaatlejaid ja lääneriikide ajakirjandusorganid ikkagi jätkab veel vana arutelu selle üle, kes siis võitis ja kes siis kaotas? Kui nendes ajalehtedes päevast päeva püütakse anda sellist pilti, nagu oleks nõubedame olnud vaid ainuüksi Nõukogude Liidu ja sotsialismileeri ühepoolne võit. Ja muidugi, et selle arvamuse, selle teesi alusel jätkata endist jõupositsioonilt lähtuvat poliitikat siis on muidugi selge, et on veel õige palju tööd. Selleks, et kõik lõppaktis kirjapandu jõuaks tõepoolest kõikide inimesteni ja et lõppaktis kirja pandud põhimõtted tehtaks praktiliselt teoks. Piltlikult öeldes on veel väga palju puhastada Euroopa mandril nii maal kui õhus nii inimeste teadvuses kui ka riikidevahelistes suhetes, et me võiksime rääkida selle lõppakti põhimõtete praktilisest teostusest. Aga nentida võime vaid seda et esimene konkreetne samm teel koostöö ja garanteeritud julgeolekuEuroopa poole on tehtud. See on ajalooline samm ja see samm tehti. Läinud aasta esimesel augustil Soome vabariigi pealinnas Helsingis.