Ma olen siin selleks, et otsida sellele küsimusele vastust iseendast. Koos sinuga? Ja küsida seda sinult. Minu nimi on kalle kõrg. Päike paistab siin Niguliste ees pingil istujale otse silma. Sulen laud, kellelegi vari riivab neid. Aga ma ei ava silmi. Ja kuule. Ega te ei tea, kus Solveereni ta? Ei tea. Kuulge, kas te tõesti ei tea, kus on veerenni tänav? Ei vaest, andke andeks, aga ma ei tea. Kuulge, kas te siis kohe päris tõesti ei tea, kus on veerenni tänav? Ei tea, tõesti? Ei tea? Ei tea? Ei, ei. Andke andeks, ma tõepoolest ei tea, kus on veerenni tänav. Nii et ei tea, jah? Ei tea. Aga endal on niisugune nägu peas. Missugune niisugune, teate küll? Ei ole siin mingit nägu. Andke andeks, aga ma pean minema, ma ei tea, kus on veerenni tänav aga katusepapi. Arvate või ei tea? Ei tea, kurat, ma ei tea, Veerenni katusepapiga ühtegi muud tänavat. Ei tea ka, endal on nimed meeles küll. Ja seda teate ka, et muidki tänaval on olemas. Kuulge, jätke mind rahule. Igas linnas on tänavaid, igal tänaval on nimed ja kusagil on katusepapi Veerenni, Rataskaevu kindlasti ka head aega. Kõlge. Kus on Rataskaevu? Ma ei tea, kurat võtaks ühtegi tänavat, mis on olemas. Ärge karjuge, teate küll näiteks see tänav siin, kus me seisame selle aju teate kus on Rataskaevu tänav. Jumala eest mees, ma ei tea ega tahagi teada? Ei taha teada, aga elate ise siin linnas. Kas ma pean siis elama? Kuulge, kuulge, laske mind minna. Ei ole midagi, ei ole midagi, ei tea ega tahagi teada ja mis peaasi ta ütelda. Miks taha, aga ma ei tea, ma ütlen teile viimast korda, ma ei tea, tänavate nimesid, ma käin niisama. Ei tea nimesid ja käite niisama, mis te käite? Kuidas käite, käin tarvis, käin igal pool käigus tarvis, iga päev, kogu aeg käin. Kuulge, te hakkate mulle närvidele käima. Ma ei tunne teid ja ma ei pea teile ometi aru andma, kas ma käin, ma jätan käimata. Nii vahel. Mis, mis te kirjutate, seal, kirjutan, vahel jätab ka käimata. Vot nii. Vot nii, mis jätab käimata, mis see teie asi on? Miks ei ole, käite mööda talavat, aga vahel jätate käimata, mis pärast jätate käimata? Kust, kust mina tean, kõike tuleb ette, vahel ei ole tuju, vahel ei ole vaja. Vahel ei olle, tuju vahel ei olle. Ja kuulge, lõpetage pilliks. Mul oli seda vaja, mis te kirjutate seal, tahate mu peale kaevata? Kaevake, palun väga kaevake ja peate mind tänaval kinni pärit, igasugu tänavanimesid, mida ma teadma ei pea, esikaeva, te arvate, et ma kardan või ma võin ise kaevata. Noh, kus on heinaveo tänav? Ma küsin, kus on heinapeo tänav? Ei tea, ma ei liigu sealpool, nii sealpool ei liigu, aga teate, et seal pole talav olemas. Niisiis ei liiku müstee seal kirjutatud, et mina ei liigu või miks valigu liigul küll üldiselt liigul. Tiiselt liiku muidu ei liigu, aga üldiselt liig nõndaks. Kuulge, mis te nüüd õieti teete, mõelge järele, ma liigun üldiselt, noh. Aga mõnesid linnaosasid ei külasta. Ei lasta. Kuulge, ma ei peagi külastama, ei pea, keegi ei saa mind sundida külastama neid paiku, mida mina ei taha mitte keegi. Mitte keegi, ka teemaa. Kuulge, ma öelnud ka tema, kes tema, mis te nüüd õieti kujutlete siin, kes tema, kes? Tema. Te teate, ei, see, kes ei tea, kes tema öelge siis, olge inimene. Teate küll, teie ütlete, et tema ka isa teid keelata, hüva, hüva. Kuulge, ma ei ole midagi niisugust öelnud tõepoolest, palun otsime koos selle talava üles. Mis tänava? No selle, mis te ütlesite, mis ma ütlesin? Ma ma ei mäleta, te ütlesite? Ei tule meelde, Maidud Vainule tänavaid ei tunne, aga käite vabalt ringi. Aga kuna ma siis no kuulge, kuulake tõepoolest, ma pea käiva piks peate, mis ülesandeid teete, heidate peate? Ei, mingeid ülesandeid ei täida, ma lihtsalt otsin ühte tänavat, kivimist, tänavat? Ei tea? Ei mäleta. Otsite tänavad, mida ei mäleta, tülitate tänaval inimesi, no noh, selle asja ajame joonde. Süü ei ole ju midagi joonde ajada. Ma ei taha taheta, joode, mul lihtsalt ei tule see nimi meelde. Küll ta siis tuleb. Paldiski maanteel tuleb üks Paldiski maanteel, see ei olnud nagu Paldiski maantee, oli hoopis teine nimi. Miks Paldiski maanteel ka sealtkaudu saab pärale või. Teie saate Jaak. Oi, see on küll tore, aga kust te teate, et sealtkaudu pärale saab, kui te enne üldse ei teadnud, kus tänav asub? See on niisugune maantee, et sealt sa ikka yks, kuhu tarvis. Kuhu kuhu tarvis? Sinna, kuhu tarvis sinnapoole tarvis tarviduse tänav üles leida, see oli. Ei tea, mis oli. Ei ja, ja ei tahagi teada? Mul on hoopis teisiti. Tänavat vaja. Aga kust te teate, pist tänavat teil vaja, mis tänav see on? Ma ei tea. Aga kuidas te siit oskate meelde, kui ei tea, mis tänav seal toitja? Ei tea, ei tea veel siis üldse teate, mõnda tänavad ikka teate, Ühtki diaopere ühtki ei tee, aga kui lähete ja kuhu lähete siin ta tänavale? Ei tea, kuhu tänavale lähete ja muudkui lähete. Ma lähen tunde järgi ja alati olnud Karal jõudnud sinna tänavale, ma käin alati seal tänaval. Mis kala see on? Ma ei tea. Hüva, kus see on? Seesama seal, see, mis pöörab, see on veerenni tänav, sealogirjas veeerrenni jah, veerenni Sisveerini. Otsige veeerreli talavad, ma ütlesin kohe, et teil on niisugune nägu peas pisuke Jeesugule, et te seda teate. Ei tea ju? Kuidas ei tea, kui seal veerenni tänav. Ei tea. Mulle on alati tulnud siia tunde järgi. Ärge kavaldage, keda petnud olete, te lihtsalt ei tahtnud mulle öelda ja kõik. Õel töödivus, väsimus, kellel meist seda ei oleks. Tõepoolest ei tea seda tänavat. Jõval Te olete sellel tänaval, no kuidas te siis ei tea? Ma ei ole kunagi teadnud? Ei ole kunagi teadnud, aga nüüd teate, lõpuks ei tea? Ei, ei. Ja mina veel arvasin, et intelligentne inimene, et küsin selle käest. Aga ei mingit intelligentsi, ei tea tänavaid ega midagi. Ei tea, tean küll seda tahavad väga hästi, ma käin siin iga päev jumala, aga miks te siis ütlesite, et tagasi, et ei tea, et see on Veerenni tänav. Aga kas teie teate, Milo sünteerini tänav üks ma ei tea, mul silmad pealses kirjas Veerenni tänav, näete veeerreni. Mis teil siis viga on, et äkki ei näe? Ma ei näe, teil kunagi läinud mul sündimisest saadik pime. Joala. Andke andeks, aga ma tõesti ei osanud arvata, vaatasin, et niisugune intelligentne, valgustatud nägu ja pidasingi kinni intelligentsi käest saab ikka kõike teada. Oleks ma heegest osanud arvata. Aga Te ju kirjutasite, te ei saa siis jube olla? Ei kirjutanud, näete, märkmete tühi, ma ei oskagi kirjutada, ainult pimedate raamatuid oskan lugeda. Ma tegin trüki, kui aru said, et teie kirjutate. Ai, kavalpead, kavalpead, näed, minu märg koga tühi. Milagaasid ainult ju ka avaldasin. Ma ei näe ju? Muidugi muidugi veel ei lähe ka kõik oma kõrvu ka. Neid peeglist, aga muidu. Nüüd osakesi, aatomeid, elektrone, tuumi, kõik näen. Päiksepaistel nägemine eriti ja siis on neid palati seintel. Õige palju annab ikka lugeda, enne kui arvu kätte saad. Kõik taskusse ära ei mahu. Ma lähen nüüd praegu ära viima, neid hoitakse veerenni tänaval, seal Polollywelile Cap. Nad võtavad vähehaaval urgu. Aga nad kokkumas, liig kõku ragisevad muu käes, ükskord on nad mul veel kõik. Siis ma olen teile ka, põle. Intelligentse näoga, häirib üle. See on tühiasi, mul peaks neid piisavaid aatomi elektrone ja. Kuulge, ega te ei tea, kus on katuse papidav laat? Ei tea, vabandage, ma tõesti ei tea, ma pean minema. Ajaööl järve kard siis. Aga varakult kohal ja võtke aatomeid elektraalia tuuriga kaasa. Hääledvakatavad. Ma olen istunud vaikselt pingil ja kuulnud kahekõnet Avan silmad. Seal nad lähevad, üks tormates arvatava sihtmärgi poole, tormates, kuhu ta tunneb end juba hilinenud olevat. Ja teine vabamisi aeglaselt, just nagu sihitudki, otsides kepiga teed kuhu nad lähevad. Kuhu me läheme, kõik?