Tere kõigile reporteritunni kuulajatele, stuudios on Kaja Kärner. Kuivõrd uue aasta esimestes reporteritundides eile ja üleeile said sõna ministrid siis täna räägime kultuurist ja humanitaarintelligentsi, lootustest ja soovidest uueks aastaks. Ja kust mujalt paluda puhul kõnelejat ja arvamusliidrid saatesse kui mitte meie vaimuelu pealinnast Tartust. Tere Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru. Tere ja head uut, edukat ja rõõmsat aastat, 2011 aitäh nii iga Eesti Rahva muuseumile kui veel alustuseks heita pilk lõppenud aastale, mis oli Eesti Rahva Muuseumis möödunud aastal kõige suurem rõõm ja mis oli kõige suurem mure? Meil oli rõõme ja muresid palju, sest muuseumi tegevus on iga päev erinev ja kõik ettevõtmised on omamoodi ilusad ka siis, kui nad on veidi kurvastava tulemusega. Ma tahaksin kindlasti veelkord rõhutada seda ilusat kihelkonnapiiride märkimise projekti. Me alustasime sellega ju aastal 2009, kuid oma lõpule. Nii et märgitud said ka kõrvalteed kihelkonnapiiride tähistamiseks jõudsime eelmisel aastal. Ja teiseks oluliseks väga oluliseks muutuseks sammuks pean ma seda, et Eesti Rahva muuseum suutis pöörata ennast nii palju oma inimese poole kõikide eestimaalaste poole kutsudes neid koostama Eesti Rahva Muuseumis oma näitust, oma ideega oma kogu kollektsioneeritud esemetega. Ja et see esimene oma näitus natuke kurva ja ehmatava pealkirjaga küll Eesti matus oli väga ilus, sisukas ja huvitav. Selle näitusega me tegelikult läheme ja liigume selles suunas, kuhu Eesti Rahva muuseum tahab, peabki minema lähemale oma rahvale. Külastajal kui rääkida tänavusest aastast, siis mis on Eesti Rahva muuseumil tänavu maksimumprogrammis ja mis on miinimumeesmärk? Maksimumprogrammis on meil väga suur asi, et selle aasta kevadel saaksime alustada ehitamisega, alustada ehitamisega raadile Eesti Rahva Muuseumi esimeste oma maja. Me loodame, et kõik need ettevalmistused, millega me oleme tegelenud nüüd juba viis aastat ise kasvades ise õppides ise kogemusi hankides teistest riikidest ja teistest muuseumidest. Et me oleme tegelikult nende ettevalmistustega nüüd tõesti selles punktis, et me oleme valmis alustama ehitusega. Ja loomulikult selle uue majaga seonduvad ka kõik meie sisu tegevused, sest uus maja peab avanema koos uute püsinäitustega. Ja teate, see on väga ilus ja üllatavalt suur ülesanne koostada eesti kultuuri püsinäitust uuesti läbi, mõeldes kogu selle Eestimaa ajaloo, Eesti inimese liikumise, sellel maal, selle metsade vahel põldu, Arides tööstust arendades. Ja teisest küljest on meil ju veel üks püsinäitus, need on soome-ugri rahvad, kelle hulka meiegi kuulume. Kuidas on siis soome-ugri rahvad elanud, kuidas nad täna elavad? Meil on ühest küljest on suure ehitusettevalmistus ja ehituse algusaasta, teiselt poolt siis kogu aeg sisuline tegevus, et ümber uuesti mõtestada eesti kultuuri. Selle ehitustegevuse juurde me kohe jõuame, aga küsin veel teie käest isiklikult, et 2010 teid valiti Eesti Rahva muuseumi direktoriks juba teist ametiaega järjest. Öelge mulle, miks te tahtsite selles närvesööv asi ja pidevat eneseületamist nõudvast öös jätkata? Teatemuuseum on üks, eriti Eesti Rahva muuseum on üks, nii ilus asutus, et ükskõik, kui raske on, on sul alati tunne, et sa teed midagi sellist, millest võiks olla ja peaks olema kasu kõigile. Et sa ei tööta ainult tee pärast, vaid annad tagasi midagi, mida sa oled õppinud, mida sa oled näinud läbi oma õpetajate, mida sa oled teiste oma lähedaste inimeste kaudu saanud. Ja mina usun sellesse, et Eesti maa ja Eesti riik ja Eesti rahvus ja kultuur on tervikuna üks selline väga ilus ja suur anne mille heaks tuleb töötada. Ja muidugi, eks mul oli väga suuri kahtlusi ja kõhklusi, sest ma olen juba väga kaua olnud direktori amet. 10 aastat kirjandusmuuseumis nüüd juba viis aastat Eesti Rahva Muuseumis. Aga oleks väga ebaaus olnud oma muuseumitöötajate ees ka lahkuda sellel hetkel, kui ei ole esitus alanud ega miski pole nagu päris selge, vaid kõik on endiselt ooteasendis. No 10 päeva pärast, 16. jaanuaril me võiksime tähistada viit aastat, viie aasta täitumist sellest päevast, kui selgus Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurilise lahenduse leidmiseks korraldatud rahvusvahelise võistluse võidutöö selgumisest. See võidutöö. Ma tuletan meelde, kandis märkusena memory fiil ja võitjateks osutus siis rahvusvaheline arhitektide meeskond või segavõistkond. Üks neiule Liibanonist ja üks arhitektid Itaaliast, üks Jaapanist. Krista Aru, seda viit aastat, et mis nüüd on möödunud arhitektuurilise lahenduse selgumisest, me ei jõua seda ära rääkida meie saatele eraldatud 45 minutiga. Aga kui te meenutaksite meile kõige kriitilisemaid hetki nendest viiest aastast, kui teil võib-olla tundus, et nüüd jookseb kõik ummikusse ja abi ei ole mitte kusagilt loota, Ta siis, mis need oleksid? Teate selliseid hetki, kus oleks mõelnud, et abi ei ole loota ja meil asi lähe edasi, selliseid hetki pole olnud, alati on olnud võimalik leida lahendus. Aga üks kõige, kõige suuremaid takistusi selles, viies aastas oli ikkagi see, et Meie arhitektid olid väga teisest kultuurikeskkonnast. Nemad ise olid erinevad, meie olime erinevad, neil oli väga raske aru saada, esiteks sellisest lihtsast asjast nagu meie lumi ja jää ja ja nende arhitektuurilise lahenduse, et miks neid ei sobi meie kliimasse. Kui me sellistest vaidlustest üle saime, siis me läksime arhitektuuriga väga kiiresti edasi. Aga siis me jäime nagu isemuuseumit poolt mõtisklema, et see ruumiprogramm sellisel kujul, nagu ta oli meie poolt ette valmistatud, nagu ta oli ka arhitektide poolt paigutatud, see ruumiprogramm enam ei rahuldanud meid endid. Nii et oleme ise palju targemaks saanud. Me oleme ise mõtestanud ümber üldse muuseumi rolli 21. sajandil, sest see küsimus, mida on esitatud ja mida õigusega on minu meelest on ka esitatud, et miks üldse on vaja praegu, 21. sajandil, kus me kõik oleme osa maailmakodanikest, osa euroop postmiks üldse on vaja ühel päike, rahval oma rahvuslikku muuseumi peame olema suutelised sellele vastama ja võib-olla selle vastuse otsimisega läks meil see viis aastat ka väga kiiresti, sest ühes selle vastuse leidmisega kasvas ka maja kassas meie endi arusaamine. Ja ma julgen küll kinnitada, et kuigi on olnud see aeg pikk meile endile, võib-olla isegi mitte nii pikk kui, kui kõrvaltvaatajale või kõrvaltseisjale siis me oleme selle viie aastaga tõesti nüüd palju targemaks saanud ja oskame näha selle Eesti Rahva Muuseumi rolli ka täna, 21. sajandil. Mulle tuleb meelde, et kui kumu ehitamine oli päevakorral, siis ikka veel ehitamise ajal üsnagi kõrgest poliitilisest eliidist tuli niisuguseid arvamusi, et no et, aga milleks meil ikkagi seda kunstimuuseumit ja kumu vaja on, et piirid on ju lahti, me läheme Euroopa liidus, et viime lapsed klasside kaug Pariisi lõõvrisse ja aferentsesse Ufitsi kunstikogusid vaatama. Kas ka teil tuleb ikka veel ka aastal 2010 2011 vastata etteheidetele, et milleks meil on vaja suurt muuseumi, kus pole muud eksponeerida kui kolme paari viiske ja mõnda vikatit. Ka tuleb ja ma arvan, et me olemegi liiga vähe vastanud nendele küsimustele. Iga aeg esitab uuesti küsimused, natuke, võib-olla teise rõhuasetusega, aga ma arvan, et sellisel asutusel, mida peetakse üleval tegelikult rahva enda raha eest rahval ongi õigus küsida, miks seda maja vaja on, miks ja mida me selle oma raha eest esitatavas majas saame, mida te seal teete. Sest ei ole Eesti Rahva muuseum oma algusest peale mõeldud mitte millegi muu jaoks kui rahva endaja. Ja meie ise oleme võib-olla natuke vähe ka sellest rääkinud, sest minu noorem poeg tõstatas selle küsimuse nüüd vana aasta viimastel päevadel väga selgelt. Et miks te nii vähe räägite, miks muuseumi inimesed ütlevad nii vähe sellest, et millist uhkustunne, et võiks eesti rahvas tunda oma minevikust, oma vaimsest ja kultuurilisest pärandist. Et miks te, miks te ei selgita seda, et selles uhkustundes võib-olla täpselt samasugust kokkukuuluvust, kultuurilist kuuluvust, arusaamist sellest, nagu on siis, kui Kristiina Šmigun või dismedali. Kui Andrus Veerpalu võitis medali, et tegelikult see äratundmine, et sinu enda kultuuris sende samades juurtest, kus sa oled tulnud, on see uhkusetunne olemas. Ja ma arvan, et see õigus, et me peame seda rõhutama. Me peame seda inimesele rääkima ja peame selgitama, peame tegema, aga ilmselt aastal 2011 ja 2012. Ja selles ei ole mitte midagi halba, vaid see on asjade loomulik käik. Te ütlesite, et arhitektuurilise lahenduse osas on arhitektid teinud terve hulga muutusi vastavalt teile kui tellija soovidele, mida siis on õieti ümber tehtud, kui palju on ümber tehtud? Palju on ümber tehtud alates sellest, et tegemist ei ole mingisuguse klaaskasvuhoonega, tegemist on ikkagi betoonist majaga, millele on klaas tõesti ümber pandud. See klaas on nagu ümbrik. Ja see on üks selline põhimõtteline muudatus, mis on tehtud otseselt meie kliimast tulenevalt. Sest see oleks küll olnud täielik hullumeelsus, kui me oleksime teinud muuseumiks klaasist maja. Maja on tõstetud maalt, et kuhu meie arhitektid, suures osas selle alguses olid paigutanud täiesti maa peale. Maja on algusest peale projekteeritud nüüd maakuid telesee tähendab, et me tegelikult kogu selle halduspoole oleme kogu aegu arvutanud läbi, et kuidagi ei tekkinud sellist momenti, et me ehitame suure maja ja siis tekib küsimus, kuidas seda maja üleval peetakse. Aga raadio on tänuväärne koht, seal on Raadi järv, seal on maapinda, tyhja, maapinda, kuhu paigutada küttekontuure küll ja küll. Nii et me läheme täiesti revolutsioonilist teed, sellise suure maja puhul on maja viidud maaküttele. Kui tuleb väga külm talv ja 30 päeva on miinus 30 kraadi siis on meil muidugi võimalus panna juurde natukene ka elektrikütet. Kolmas põhimõtteline muudatus, mida ma rõhutaksin, on see, et majas on kõik ruumid paigutatud võimalikult nii, et näiteks hoidlad on kõik kompaktselt koos. Hoidlaid on meil võimalik nii pidada, et sisekliima tagamiseks ei pea mereid isegi kütma. See on revolutsiooniline samm, julgen ma öelda, et me ei jää Paane oma kogu sellist eseme poolt, mis on ju Eesti Rahva Muuseumi kogudes alates puitesemed, sest lõpetades väga rikkaliku tekstiilikoguga me ei pane neid sõltuma sellest, et üks kruvi läheb ühes ventilatsiooniseadmes katki. Eelkõige me peame panustama inimestele, kes Eesti Rahva Muuseumis töötab, et nemad jälgivad väga hästi seda kliimat, aga me ei ole sõltuvad elektrist. Me ei ole niivõrd sõltuvad sellest, kas fondihoidlad keetakse. Ma võiksin väga pikalt rääkida üksikuid tehnilisi detaile, aga ma siiski arvan, et sellised suured muudatused, mis me oleme teinud, on tulenenud. Ühest küljest just sellest, et muuseum on eriline asutus, seal on koos väga palju erinevaid tegevusi, erinevaid funktsioone, kõik see peab toimima. Ja teisest küljest muidugi meie kliimast sellest, et meil on neli aastaaega Räägime nüüd rahast. Eesti Rahva Muuseumi uue maja ehitus maksab miljard krooni, maika veel arvutan kroonides ja pool sellest rahast peaks tulema Euroopa regionaalarengu fondist. Ainuke mure on, et seda raha isalt sealt Euroopast kätte. Ma arvan, et me saame õige pea selle kätte. Tõsi, see meie taotluse menetlemine on läinud natuke isegi palju pikemaks kui esialgu plaanis. Andsime muuseumi poolt ette valmistatud taotluse üle tehnilise ekspertiisikomisjonile selleni, komisjoni nimi oli aspersi komisjon, kes töötabki tegelikult Euroopa Liidu komisjoni heaks, sellele tehnilisele komisjonile. Me andsime oma taotluse üle eelmise, see on siis aastal 2009 juba novembris need üle aasta on käinud nüüd need arutelud, taotlused, ütlemised, vaidlused, kohtumised, kommenteerimised ja mida ma võin öelda meie poolt on tõesti see taotlus kõikidele neile märkustele, mis meile on tehtud ja kommentaaridele, see taotlus on nüüd mitmed-mitmed korrad läbimõeldud, läbi töötatud. Ja Meie poolt ka tõesti lõplikud allkirjad saanud ja lõpetatud. Ja tean ja julgen öelda, et ka Jaspersi komisjon on oma töö lõpetanud on tulemas. Ta veel selline allkirjastatud variant, aga võin olla täiesti kindel ka selles, et tõesti, selle aasta nüüd, mõnel järgneval päeval jõuab meie taotluse Euroopa Liidu komisjoni lauale jääb ilmselt kolm sellist eriarvamust meil sisse veetaotluse sisu ja tehnilise ekspertiisi komisjoni ettepanekute või küsimuste vahel. Ja need kolm sellist eriarvamust ma võin ka need eeldamist, need on. Esiteks arvab tehnilise ekspertiisi komisjon, et meie ruutmeetri hind on natukene liiga madal maja arvestuses. Et majas on ju väga suur 33000 ruutmeetrit ja meil on see kalkuleeritud siis läbi sellise hinnaga, et 1000 et 500 eurot. Ta on üks ruutmeeter, mis tundub nende jaoks liiga väike kehinud olevat, et näiteks Poolas ja Taanis on see ruutmeetri hind umbes 2500 eurot. Teisest küljest öeldakse, et me oleme teinud liiga vähe uuringuid. Et me oleme liiga vähe küsinud seda, kas eesti rahvas tahab oma muuseumile? Teate, mina olen küll veendunud, et Eesti rahvas tahab oma muuseumi. Kui me, kui me mõtleme sellele, mida selline muuseum oma 100 aastaga on meie enesetundele eneseteostuse andnud, siis minul ei ole küsimust sellest ega isegi kahtlust, kas seda muuseumi vaja ja kolmas eriarvamus puudutab siis puhtalt seda, et kas ja kuidas külastajad, inimesed, uurijad, lihtsalt lihtsalt muuseumi sõbrad, muuseume hakkavad külastama, et kas me ei ole oma külastaja prognoosides liiga optimistlikud. Ma loodan tõesti, et Euroopa Liidu komisjon töötab nüüd kolm kuud ja selle aasta kevadel on see lõplik vastus oma rahastamisotsusega meil ka olemas ja ehitus võiks siis alata. Ma arvan, et ERM-il on väga hea ees, kui olemas kumu näol, mis samuti kogu ehituse aja vintsles niisuguste kahtluste käes, aga mis juba esimesel paaril tegevusaastal selle järel sai väga kõrge ülemaailmse tunnustuse osaliseks, ainult julgust. Kui nüüd tagasi veel tulla raha juurde, siis 2011. aasta riigieelarves on Eesti Rahva muuseumi maja ehituseks ette nähtud 226 miljonit krooni, millest suurem osa 162 miljonit on välisabi. Milleks raha alanud aastal kulunud. Nagu ma juba ütlesin, Me loodame, et ehitus algab selle aasta kevadel, see on suures osas siis ikkagi ehituse raha juba, sest kõik ettevalmistus, tööd, see tähendab raagi puhastamine, tiikide ehitamine, kraavide kaevandamine selleks, et seda pinnast ette valmistada puhtalt nüüd juba ehituseks, see on praktiliselt valmis lõpetatud. Jaa, kohe, kui on meil läbitud ehitushange, see on siis riiklik hange kuu, kui on rahastamisotsus käes, alustame esitusega. Mingi osa sellest rahast muidugi kulub ka näituste ettevalmistamisele, kuid see on siiski veel alles väga väike osa. Sest ka Kultuurkapitalitoetusest tegeleme me palju just näituste jaoks filmimaterjali hankimisega koostöös siin ka rahvusringhäälingu, teiste muuseumide, teiste arhiivide, meie kõrgkoolidega. Ega need püsinäitused, mida me koostame, ei valmi ainult termi inimeste toel. Selleks et teha eesti kultuuri püsinäitust. Me tegelikult vajame kõikide abinõu, häid õpetusi, häid soovitusi. Eestis on kombeks, et kes riigihanke ka kaotab, Se kaebab võitja kohtusse. See võtab kohutavalt palju aega. Teate, me oleme seda ehitushanget nüüd ette valmistanud tõesti alates juba lõppenud või möödunud suvest. Ja ma tahaksin küll väga loota, et Eesti Rahva muuseumi ehitus võiks olla mitte ainult ehitus, vaid nii nagu see projekteerimisprotsessi, et see on läbi viidud sellise põhjalikkuse korralikkusega ja et selle taga ei ole mitte ainult soov teenida normaalset kasu ja, ja teenida tulu vaid selle taga ikkagi suudetakse näha midagi sellist, mida on oodatud 100 aastat nüüd juba rohkem kui 100 aastat. Üks asi on veel, mida ma seoses Eesti Rahva Muuseumi uue maja ehitusega tahtsin nagu mõttelises sfääris teie käest küsida. Teatavasti Aegi muutu kellestki meist jälgi jätmata. Kuidas teile tundub, kuidas need arhitektuurivõistlusest möödunud viis aastat on meie ühiskonna ja riigi arengus meie mõtlemises muud muutnud meie suhtumist Eesti Rahva Muuseumi uue maja ehitamisse? Näiteks pakun, et veel. Kui veel 2006 ütles osa kriitikuid, et Raadi lennuväli ei sobi nii rahvusliku kultuuritsentrum jaoks, kui on Eesti Rahva muuseum, sest et tal on niisugune okupatsiooni märg küljes siis selle järel tuli 22007. aasta aprillimäsu, mille ajal ju ju mu huligaanid lõhtub, lõhkusid Tallinnas Rahvusraamatukogu kui meie rahvusooperiukseklaase ehk et, et meie rahvuslik uhkus sai kannatada või, või võtame, et vahepeal on olnud majanduslangus või, või Eesti saatuse aastate käsitlemine on jõudnud täiesti uue põlvkonna loodud ilukirjandusse või filmiloomingusse ehk ehk meie minevikku ja ajalugu käsitlevad inimesed, kellel nende aastatega isiklik kogemus ja side puudub. On terve hulk igasuguseid väikeseid asju viimase viie aasta jooksul näiteks, millest me mõtleme, mis meie mõttemaailma kuhjuvad. Kas te tunnetate kuidagi, kas need on ka muutnud suhtumist Eesti Rahva Muuseumi uue maja rajamisse? Ja kindlasti kindlasti on muutnud ja ükski selline muudatus ühiskonnas ei lähe ju mööda ka sellistest meile väga olulistest küsimustest ega olulistest sümbolitest. Ma arvan, et Eesti Rahva Muuseumi mõte. On vaja lihtsalt meie poolt uuesti ümber mõtestada ja rääkida ka inimesele selgeks, miks me täna ikkagi seda Eesti Rahva Muuseumi vajame ja me peame seda selgeks rääkimist tegema igal aastal võib-olla natuke erineva rõhuasetusega vastavalt sellele, kuidas on muutunud see üldine maailm, kuidas on meie riik muutunud, kuidas me ise oleme muutunud see, mida oodati 2006. aastal ja see, kui valusasti puudutati raadid just läbi selle nõukogude sõjalennuvälja. See on ju tasandunud. Täna vaadatakse raadid hoopis rohkem sellise kohana Tartu juures peab korda saama, peab korda tehtama ja mida meilt tunnetan, mida meilt oodatakse meilt, oodataksegi tegelikult, võib-olla sedasama, mida ka teistelt muuseumidel muuseumid annavad selle tunde inimesele, et sa oled eestlane, ükskõik, kus sa siis ei viibiks, oled sa Austraalias või oled sa Indias, aga kui sul tuleb tahtmine midagi meenutada, kus sa oled, kus sa pärined iline näidata ka teistele oma võib-olla hoopis teisest rahvusest sõpradele siis neil ei ole praegu sellist sellist puhtalt rahvuslikule elule ja rahvuslikule kultuurile pühendatud kohta sellisel määral, nagu see võiks olla Eesti Rahva muuseum. Millest mul on kahju, mul on kahju, võib olla sellest, et me ei ole küllaldaselt palju tegelikult teinud tööd selleks, et, et inimeste väärtus süsteemi ja selliseid lihtsaid, inimlikke väärtusi omaenda põhitegevuse kaudu rohkem rõhutada selliseid tavalisi asju, millele ütleme liiga vähe, nagu on usaldus, nagu on koostöö nagu avatus nagunii ulgus rääkida, usaldada teist inimest. Et see on see valdkond, mis meie lubab meil ka öelda, et meie väärtussüsteem on paigast ära, me räägime erinevatest asjadest. Mulle tundub, et muuseumid peaksid tänasel päeval olema need, kellel on antud võimalus, kellel on antud aeg seesama väärtused, väärtussüsteem uuesti aidata ühiskonnas paika saada. Et me elame väga dünaamilisel ajal ja vastavalt sellele ajale peab muuseum oma võimalustes oma sellise tarkuse rohkuses tegelikult rõhutama ühte või teist poolt rohkem. Muuseumidest ja nende eksistentsist ja tulevikust kohe järgmiseks räägimegi, aga ma palun, et me enne veel ka selles saates fikseerime ära mis on praeguse ajagraafik, millal Eesti Rahva muuseumi uus maja valmis saab mis praeguse tärmin on? Tänasel päeval julgen ma ikkagi kinnitada seda tärminid, mida, millest me rääkisime juba ka eelmisel aastal, et maja peaks valmima 2014 suvel. See on juhul, kui me jõuame ehitusse ilma ja ehitushange lõppeb ilma suuremate kohtuvaidlusteta ja, ja ehitus kulgeb normaalselt ja saame ehitama selle aasta kevadel siis on vaja valmis 2014 suvel ja meie töötame muuseumi inimesed koos paljude abilistega mitmetest kõrgkoolidest ja teistest muuseumidest. Meie töötame praegu nii näituste ettevalmistamisega kui ka üldse selle suure maja sisu ettevalmistamisega. Just nimelt ka sellises graafik, kus, et 2014 peaks Eesti Rahva muuseumi maja oma uksed, ava kõikidele, kõik on oodatud, kõik on teretulnud. Hoiame pöialt, et nii läheks, aitäh, nüüd aga vahetame natuke teemat, nagu lubatud. Räägime meie maakonna muuseumidest. Eelmine aasta siis 2010 algas meie 14-le maakonnamuuseumile väga ärevates meelurdes sest ministeerium nägi ette muuseumide liitmist ja ministeerium eiras sealjuures ka muuseumijuhtide ühis pöördumist, mis niisugusele liitmisele väga vastu oli. Grandioossed talanud muuseumireform päädis siis omakultuuride osakonna loomisega Eesti Rahva muuseumi juurde. Krista Aru, mida see võitu lugu meile õpetas? Minu meelest õpetas eelkõige seda, et inimesed peavad omavahel rohkem rääkima. Pole ju maakonnamuuseumide juhtidest ja üldse maakonnamuuseumide inimestest mitte keegi seadnud kahtluse alla seda, et Nende muuseum võiks oma tähenduselt tähtsuselt ja tegevused natukene muutuda, mis suunas muutuda, kuidas muutuda Duda? See on nagu järgmine küsimus, aga kahtluse alla pole keegi seadnud, et midagi uut on vaja. Ja see muuseumide reform on ju tegelikult küdenud sellises kordan, ta heledama leegiga lõõmanud, kordan ta siis jälle ära kustunud ja lauas, kes on läinud nii palju, kui mina mäletan kusagilt aastast 1995 umbes on sellest juttu olnud nendel on erinevaid variante olnud. Et see puudutas maakonnamuuseume ainult siis ma arvan, et selle põhjus oli eelkõige selles, et tekkiski küsimus ja ühiskonnas endas tekkis küsimus. Mis see maakonnamuuseumis on, milline on tema kohustuste? Ühest küljest on täpselt samamoodi täpselt samasuguses staatuses ringi muuseum, nii nagu on Eesti Rahva muuseum. Ja teisest küljest peakse maakonnamuuseum olema just oma paikkonna kultuuri iseärasuste eripärade hoidja ja selle tooja kogu Eestini ja veel ka välja Poola. Ja teete, see on väga raske ülesanne hoida näiteks seda Ida-Virumaa kultuurilist eripära sellisel kujul. Kõlaksja kajakse tekitaks, huvi, tekitaks, viiks edasi uurimistööde kutsuks kohale. Need need maakonnamuuseumid olid nagu ka ise tunnetamas, et neil on abi vaja. Aga ministeerium ei jõua mitte kuidagi, ei jõua seda 14-lt muuseumit ükshaaval läbi võtada ja anda sellist vajalikku dialoogi. Nii et ma arvan, et siin oli lihtsalt palju asju nagu mitu-mitu aastat varem küpsenud, veidi olnud, ilusasti selgesti välja toodud. Ei oldud ka selgeks räägitud, mida siis tahetakse ja, ja soov oli olemas, aga see soov ei leidnud nagu omavahel hästi läbirääkimistega omavahelist kooskõla. Nii lihtne see põhjus oligi. Lihtsalt asjad jäeti rääkimata. Aga ta on minu meelest rääkimata siiamaani. Lihtsal ei. Jah, vabandust. Palun. Et, et tahan öelda, et mulle tundub, et nende muuseumide täpne ülesanne väga-väga täpne rahastamine lihtsalt leidis mingi järjekordse lahenduse, aga niisugust arengukava või mingit ideoloogiat ma ei mäleta, et ma oleksin selle kohta midagi kuulnud. Kuulge, me oleme selle poole teel, me ei ole lihtsalt veel jõudnud, sest meie osakond hakkas tööle nelja inimesega alles septembrist. Nii et need neli kuud olidki selline sisseelamisaeg, sest selleks, et noh, otsustada midagi või anda ka soovitusi või ka koos arutada, selleks on need omakultuuride osakonna inimesed külastanud kõiki maakonnamuuseume, vaadanud nende kogusid, kuulanud, millised on arenguplaanid, mida üldse tahetakse. Ja tegelikult on igal muuseumil oma soov, ettekujutus, milline ta võiks olla. Kas temal on paremad, parem ja olulisem tegeleda näiteks hariduspoolega või On pigem õigem öelda, et muuseum lähebki, hakkab tegema tegelema rohkem hoopis rahvakultuuri kooskäimiskohana, kõik need arengud on võimalikud, aga me ei ole suutnud lihtsalt, ja ajaliselt pole jõudnud praegu neid veel välja töötada, nii et oleksid ühiskonnale väljaütlemiseks väljatoomiseks valmis. Aga me oleme sinnapoole liikumas, mul on väga hea meel, et see koostöötahe on mõlemalt poolt olemas, valdsime tegelikult vastuseid, sest ega Eesti Rahva muuseum näeb sellist maakonnamuuseumide võrgustiku ainult ka iseendale tugipunktina, sellise hea koostööna. Sellise hea võimalusena leida lahendusi ka näiteks sellele, et mida me siis kogume. Kas me kõik kogume ühte ja sama õllekannu, kas me rebime üksteise käest ära ühte ja sama uhket vait? Ma tean, mida me kogume, me saame ju selle kõik ka kaasaja dokumenteerimise kaasa ja kogumise saame me omavahel kooskõlastada. Ma arvan, et sellest, et me muuseumi suudame koostööle panna ühiskoos, vaadata neid tee plaane, edasisi arenguid edasi. Sellest võidame, kõik võidab, meie riike võidab kogu kultuur. Tuletame veel möödunud aastat meelde seoses selle väidetava muuseumireformiga. Tookord ütlesid muuseumi juhid, et reformikava, mida ministeerium pakkus, oli nendega ikka täiesti läbi arutamata ja muuseumi juhid, kes seda reformikava julgesid avalikult kritiseerida, said, sule sappa. Siin on nimetatud Läänemaa muuseumi ja Mahtra muuseumijuhti. Siis tuletati veel meelde, et segaseid asjaolusid märgiti ära Järvamuuseumi rektuuri muuseumi direktori vahetuse puhul siin juba mitmed muuseumi tasandit lähevad nagu ühemaatriksi alla, et ka Võru muuseumi direktoriga oli mingi segadus ja, ja kui hakata siit paralleeli ja tõmbama ja järge looma, siis siis ka Tallinna kontsert. Duste liitmise puhul juhtus seesama lugu. Üks tunnustatud kultuurikorraldaja orkestri direktor pidi oma kohust kohast loobuma ilma et temaga oleks sellest pikemalt räägitud või et ta oleks oma selgitustega ministeeriumisse jutule pääsenud. Ma küsisin Krista Aru, kuidas Eesti humanitaarintelligents, kui me täpsustame siin, et muuseumitöötajad, raamatukoguhoidjad, muusikud, orkestrandid, kuidas nad saavad oma igapäevast tööd teha, kui nad teavad planeeritavaid muutusi asjaosalistega ei arutata. Ja kui sa julged midagi vastu öelda, siis piltlikult öeldes pead hakkavad lendama. Te olete minu meelest need asjad ikka päris nii ei ole, tähendab, mina ei julge küll öelda ja ei tahagi öelda, et ministeerium oleks selline kättemaksu Auduv asud, ministeerium püüab omal moel tegelikult anda mingisuguseid signaale püüab anda omalt poolt seda tugiteenus, selleks, et muuseumid või ka teised kultuuriasutused saaksid ise areneda. Meie ei ole küll tundnud, et ministeerium oleks Eesti Rahva muuseumi arengut kuidagi püüdnud püüdnud, et takistada või, või raskeks teha, pigem pigem vastupidi, ikkagi on toetatud. Ja siin, mis te loetlesite noh, Läänemaa muuseumi direktori teelt lahkumine, ma ma neid detaile ei tea ja ma neid isegi nii ei käsitleks, aga, aga seda ma võin küll öelda, et neid kõiki ühte patta Tomanna pole, pole õige ja, ja ei ole ka hea ja ei vii seda asja kuidagi edasi. Sest mis on selge, selge on see, et kui on tegemist riigiasutusega, siis rendiasutusel peavad olema asjad korras, peavad olema finantsasjad korras, peavad olema kui ka igasugused arengudokumendid, me võime öelda, et meile need ei meeldi ja tunduvad totakad, aga kui sa oled riigiasutus ja sa elad tegelikult sellesama riigi ja rahva rahast, Teie maksate ka maksu- ja sellest peetakse üleval muuseum, siis asjad peavad olema korras, sest riigiasutus peab olema see, kellele suudab siis ja saab toetuda näiteks MTÜ või või hoopis väiksemad isealgatuslikud organisatsioonid, see kolmas sektor, kui me laseme nagu oma riigisektori oma riigiasutused tegutseda vastavalt sellele, kuidas, kuidas ühele juhile meeldib või teisele juhile meeldi, siis see pole õige. Ja tegemist on nii Mahtra puhul kui Läänemaa puhul ei ole tegemist kindlasti kättemaksuga, vaid seal on mitmete asjaolude selline väga halb kokkulangevus, mis kõik saavad alguse ikkagi sellest, et ei ole selge mõlemale poolele, mida tahetakse, kuhu liigutakse ja pigem jäetakse asjad omavahel läbi rääkimata. Mis puudutab üldse sellist kultuurielu, siis, siis ma arvan ka seda, et meie kultuur on ju üks neid asju, mida me peame hoidma ja mida me peame ise kaitsma. Ja sellised noh, ütleme, halvad asjad, mis on juhtunud nendest, me peame õppima tegema ja rääkima siis ka omavahel läbi miks see niimoodi läks? Ja võib-olla me ei ole ka praegu seni tegelikult ei seda Läänemaa muuseumi juhtumit ega ka Mahtra juhtumit rääkinud sellel tasemel muuseumirahvaga läbi, kuidas oleks pidanud, mida me õppisime, miks need asjad ikka nii kõik jäetakse natuke liiga poolitukuks ei taheta välja öelda, tehakse nägu, et see pole minu asi. Nii see ei ole kultuur ja meie riik ja meie rahvas on siiski väga väike siin ja me peame koos asju hoidma ja koos saab ikkagi hoida siis kui omavahel rääkida. Vaat seda ma tahangi rõhutada ja, ja ma panen tähele väga mitme teie vastuse puhul seda, et rõhutada just, et omavahel ei räägi Ta läbi, et meie ühiskond on nii väike, kultuuriinimesi on nii vähe, kõik tunnevad kõiki, aga omavahel räägitud ei saa, ma ei saa jätta siia lisamata veel veel eelmisel aastal meie teatrimaailma raputanud skandaale, jutt on siis vene teatri kunstilise juhi ja Ugala teatris asutuse juhi üsna kiire kohalt vabastamisega ja jällegi nende inimeste endiga asja ei arutatud ja ja kui ma lisan siia veel näiteks ikkagi Neeme Järvi lahkumise sümfooniaorkestri kunstilise juhi kohalt, siis siis midagi muud ei jää üle, kui tsiteerida heliloojad, muusikud Toomas trassi lehe sirp detsembrikuu viimasest numbrist, kus ta ütleb, et et see kultuuriinimeste vaikimine, hiiu märk, kõik on nagu põõsasse pugenud heliloojate liit ei kõssagi, kus on nüüd kollegiaalsus suure meistri suhtes, kõik hoiavad madalat profiili, kardavad oma kohtade pärast ja tahavad jutumärkides rahu saada. Need lõpetab lausetega täielik orjamentaliteeti Teet mässata, streikida tuleks sellise sigaduse peale. See on siis tsitaat Toomas trassi arvamusavaldusest viimases sirbis. Krista Aru, kas teie toetate seda üleskutset, et kultuuriinimesed peaksid endi eest häälekamalt seisma? Et ministeerium ei käsitleks kultuuriinimesi oma alluvatele alluvatena kellelegi, ta kas annab raha või ei anna kas liidab kokku või jätab lahku ja ilma, et sealjuures kellegagi, keda niisugune muutus puudutab, räägiks või asja. Arutaks. Ma ütlen veel kord, et mina ei ole ja ma arvan, et terve Eesti Rahva muuseum võib seda öelda, et meie ei ole tundnud tõesti seda, et ministeeriumeid kuidagi kuidagi kavandaks ahistaks, käsutaks. Pigem ongi oodatud seda, et me ise teaksime, mida me tahame mille jaoks liigume, mille jaoks me areneme, mille jaoks midagi teeme. Nii et see, see vastandamine, et ministeerium on halb ja kultuuriinimesed on head ükski asi, kus on kaks poolt, ei ole nii, et üks on halb ja teine väga hea, ma ei ole praktiliselt näinud tegelikult sellise käe ulatamist sellise asjade selgeksrääkimise, seda võivad ju teha ja algatada ka kultuuriinimesed ise, et me ei pea võtma ministeeriumi kui mingisugust sellist, et noh, asutust, mis on seatud korraldama ja reguleerima. See on üks neid tugistruktuure ja, ja ka rahajaotus, tus sealt ministeeriumist on ikkagi mingite printsiipide alusel. Mulle tundub, et me võib-olla võtamegi mõnikord asju natuke liiga isiklikult liiga viime neid liiga isiklikule tasandile, unustades sageli ära, et avaldust. Mina olen riigiasutuse juht. See ei ole minu eraasutus, mida mina kamandad või vida, millega mina teen. Ja kui ma lähen riigiasutuse juht, siis kehtivad minule teatud nõuded, nii et kui mina tahan teha ainult iseenda maitsele isenda tahtmisele vastavaid asju, siis mina leian selleks raha ja töötan eraettevõttes. Nii et midagi ei ole teha, kas see meeldib meile või ei meeldi, kui me valime selle, et me oleme riigi ja rahva teenistuses, siis peame me ka ise olema need, kes sageli ulatavad käe. See, et meile keegi teeb liiga ja meile keegi keegi ütleb, et me ei ole head. Teate, mina ei usu sellesse eriti ikka öeldakse, öeldakse ikka ja see mis selles siis halba on, tuletage meelde Lehtolstoid või tuletage meelde Jaan Tõnissoni, kes mõlemad on ju rääkinud sellest väga selgelt, et see, mis inimene teeb, ta mõelgu kõigepealt sellele, et ta teeb kõige rohkem head teistele. Ta püüdku teha head teistele oma tööga oma igapäevase olemisega. Ja siis Ühel päeval tuleb sellest ka hea sinule endale, me oleme võib-olla sellised lihtsad asjad praeguses tarbimisühiskonnas väga kiiresti ära unustanud ja me tahame, et me kõik oleksime kohe väga andekad ja suurepärased ja tulemuslikud, me ei ole seda meelt. Peame keegi peab tegema ka lihtsat teed ja ja saamagi, võib-olla natukene vähem tunnustatud ja, ja ütlemagi, et noh, ma ei ole nii andekas. Mulle tundub, et siin on meil ka midagi paigast ära. Kuidas Tartu kultuuriinimesed seda kommenteerivad või sellesse suhtuvad, mis siin kultuskultuurisfääris on 2010. aastal juhtunud? Tartu elab väga toimekat, elu ja Tartu teeb väga palju tööd. Ja omavahel räägitakse minu meelest Tartus päris palju, on ka eriarvamusi ja, ja otsitakse siin lahendused, mis võiksid olla need tartu suured sündmused. Tartu kui heade mõtete linn ikka saab ainult hansapäevi oma suurt kõige suuremaks selliseks laadaks pidada ja ja, ja mis on need meie tark põhitunnused ürituste näol, nii et Tartu on väga teine ja Tartu ei ole. Minu meelest ei kanna sellist vastandumist praegu ühelgi tasandil. Me püüame tartus ikkagi ajada ja vaadata asju läbi sellise suurema koostöö, et oleksid omavahel põimitud nii muuseumid, raamatukogud, arhiivid, ülikoolid, sest Meid on vähe ja kui me kõik killustume ja ajame ainult oma asja, mis asi see oma asi selliste riigiasutuste puhul üldse on, siis, siis ongi küsimus, et me hakkame konkureerima ka nendes valdkondades, kus me tegelikult ei tohiks konkureerida. Võime konkureerida selles tõesti muuseumit, kes teeb parema näituse, kes teeb sellel aasta parima näituse, kes annab välja parima triki ise? See on nagu omamoodi võistluse viib edasi, aga me ei saa kuidagi konkureerida sellistest väärtuslikke väärtusi endid sisaldavatest tegevustes. Nii et eks see muidugi kõik need pahandused, mis eelmine aasta olid, kurvastasid südamest, sest inimesed said haiged ja inimesed said haiget isegi nii, kuidas nad ei oleks mitte kuidagi tohtinud saada ja see kõik lihtsalt lõhub ja lõhestab meid. Kuidas nüüd ka meie maakonna muuseumidega selline koostöö, mis plaanitud on, edasi läheb. Ma arvan, et me peame tükk aega siluma neid haavasid, mis veel veritsevad natukene, enne kui me saame rääkida sellest tõesti positiivsest üles eitavast koostööst. Nii et Tartus on olnud väga selline omamoodi ka teine, aga omamoodi ka natuke kurba aasta, sest ma arvan, et iga selline tagasilõik kultuurielus puudutab neid kõik. Te olete selles saates mitmes vastuses juba andnud märku sellest, mis suunas me peaksime oma samme edaspidi seadma, missuguste põhimõtete järgi oma suhtumisi korraldama. Aga kui ma nüüd tohiksin, saate lõpuks veel paluda, et sõnastate ühe soovi uueks aastaks, mis peaks muutuma, kus suunas peaks? Oma. Uue aasta soovidega on alati väga keeruline, sest esiteks on neid liiga palju. Teiseks nad läbi raadioeetri võivadki kõlada sellise väga kas asutuse või enesekesksena. Aga kui ma püüan mõelda ta eesti kultuurile tervikuna ja eelkõige loomulikult Eesti muuseumidele siis minu kõige suuremaks sooviks oleks, et me aastal 2011 mõtleksime, et Meile on antud võimalus tugevdada ja mõnes kohas võib-olla ka uuesti üles ehitada seda väärtussüsteemi, mis tegelikult moodustab nii kultuuri kui ka julgen öelda, et ühiskonna aluse, et me oleksime omavahel usaldavamad, koostööaltimad ja rõõmsamad rõõmsavad ka vaieldes ka eriarvamusi, öeldes sest midagi nii suurt, kui meile on antud oma kultuuri omakeelse ülikooli omakeelse teaduse näol on ikkagi väga ilus omada ja selle tähendust on raske üle hinnata, et aastal 2011 avatust, usaldust, koostööd, Ja et oleks üle-eestiline kultuuri aasta. Et oleks üle-eestiline kultuuri aasta suur tänu teile pika intervjuu eest Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru ja kõikide soovide täitumist uuel aastal. Aitäh teilegi ja ilusat aastat. Uus reporteritund jälle homme samal ajal.