Algas nüüd muusikasaade, mis pealkirja vääriliselt toob kuulajateni muusika, mis tõepoolest loodud nüüd ja praegu väga noorte inimeste poolt, kelle enamike elu ja loomingut veel ees seisab. Seitsmeteistkümnendast 21. oktoobrini toimus Eesti muusikaakadeemias sügisfestival mille viiest kontserdist kolmel kõlas alles heliloojaks pürgijate looming. Festivali raamiks olid Veljo Tormise ja Lepo Sumera kontserdit. Kõik festivalil kõlanu paraku saatesse ei mahu. Kuid saade algas esimesega. Ülo Kaasik kuuli viiest vulgaar, sest valsist flipping tuubakvartett esituses. Jätkame Eino Tambergi telefoni usutlusega. Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniosakonna juhataja Eino Tamberg kui palju praegu akadeemias kompositsiooni üliõpilasi on? Bakalaureuseastmel on 12 üliõpilast siis magistanton kolm. Doktorante kaks. Kuivõrd selline ala üldse õpitav ja õpetatav on? Noh, eks ta ikkagi õpetatav ka on, on täiesti konkreetseid asju, mida saab õpetada. Aga olulisem on jah, parendada inimeste fantaasiat ja instinkte. Praegused klassikalised vormid ei ole enam väga kasutatavad, järelikult tuleb üha rohkem toetada iga iga teose loomisel just mingisugustele sugustele, suhteliselt raskelt, sõnal sõnul seletatavatele, kategooriatele. Ja, ja neid on võimalik ja arendada, aga oletan, et tähtsam on see, kui intensiivselt. Üliõpilased ise võtab osa õppeprotsessist, kui ta küsib või kui paljud on huvitatud millestki. Võib arvata, et Eesti Muusikaakadeemia, mis on kõrgeim muusikaline õppeasutus, et seal omandatakse siiski ka heliloominguga tegelemiseks vajalik selline käsitööoskus. Muidugi hiljuti toimus akadeemiast sügisfestival, seda silmas pidades, milline on praeguste õppurite tase. Minu meelest on ta hea, tähendab arvestades seda, et alati on ju õppijaid, kes on väga tugevad, keskmised ja natuke nõrgemad. Aga ma usun, et, et praeguse plusspool on natuke tugevamgi kui tavaliselt. Ja selle festivali raames toimus ka parimate hindamine, selline akadeemia sisene konkurss, millised selle tulemused olid? See tähendab, õieti oli välja kuulutatud konkurss kammerorkestri teostele, tähendab ühes žanris selleks kirjutati spetsiaalselt teoseid. Nii et see oli tõesti vot ühe žanri nüüd konkurss, seal sai esimese preemia, Ülo Krigul. Aga ka ülejäänud kaks teost Timo Steineri teos ja Mihkel Keremi teos olid head teosed ja ainult, et teised võib tugev või huvitavam. Kuidas üldse on võimalik heliteose kvaliteeti mõõta, mis, mis mõõdupuuga seda saab teha muusikaakadeemias, kas hinnatakse nagu koolitööd või, või on need täiesti võrdväärsed teosed kõikide teiste, nii öelda küpsete heliloojatega, eesti muusikas? Noh, kui me teeme lihtsalt iga-aastasi eksameid siis eks hindame nüüd tõesti, kui koolitöid, eks ole, paneme hindeid ja kui me juba niisugusele festivalile esitatud teoseid hindame, siis me hindame neid paratamatult ikkagi arvestades üldist eesti muusikataset. Ja ka jaga sellel sellel festivalil balli teoseid, mis mis täiesti julgelt on üle Eesti muusika keskmise taseme nagu näit, näiteks noh, ütleme sellel festivalil ja, ja mitte ainult siin näiteks Ülo Krigul ja Timo Steineri teoseid, täpselt samuti Kairi kose teosed, tähendab, helilooja professionaalsust, näitab õieti tema stabiilsus, aaste. Igal heliloojal on ju tugevamaid ja nõrgemaid teoseid. Ja tähtis on tema nõrgemad teosed ei langeks alla teatud. Seda, need kolm inimest on küll nüüd tähti selgelt saavutanud, aga olulisem kui asjade tehniline tase on nende loominguline fantaasia ja ja nende kolme puhul on see väga tugev ja hea ja professionaalselt teostatud, aga noh, ei saa mitte ainult neist kolmest rääkida. On ju palju teisigi tõsisemaid teoseid ja ainult et kuna kammerorkestriteos on lihtsalt suurem teose, eks ole, ta on nagu kergem hinnata. Kuidas teile tundub, kas meie noortel heliloojaks pürgijatele jätkub fantaasiat ja, ja helist loomehindu? Jätkub küll ja, ja viimasel ajal on, mul on väga hea meel, et jätkub ka organiseerimise oskust, näiteks sügisfestival oli organiseeritud üliõpilaste enda poolt ja selle eestvedajaks oli Ülo Krigul teostesse perfektselt, nii et see teeb suurt head meelt ja nüüd hiljuti toimus vaal galeriis üliõpilaste väike kontsert ka see oli nende enda organiseeritud ja ka jälle väga tore ettevõtmine, niiet siis see ei ole mitte vähem oluline pool mitte ainult üliõpilastel juures, vaid ka hiljem. Kuidas teha enda muusikat ja oma kolleegide muusikat kuuldavaks? Sügisfestivalil kõlas kaks Mihkel Keremi teost. Kas need olid just selleks sündmuseks kirjutatud? Tegelikult nad selleks sündmuseks ei olnud kirjutatud, aga mõlemad nii sümfonietta väiksele orkestrile, kui väike kontsert vaskpillidele olid kirjutatud nendele samadele mängijatele tellimustöödena sümfonietta siis vastavalt, et selle aasta alguses jaanuaris ja, ja nüüd see vaskpillide teos augustis. Ja see, et nad just sellel festivalil ette kanti ei olnud nagu kirjutades mul mul üldse üldse teadvusest. Mis tunne on üldse, kui helilooja kuuleb oma teost esimest korda niimoodi kõlamas? Kas on väga selline intrigeeriv? Ei ole minu puhul, ma ei tea, kuidas teistega on, aga vahetevahel on enda suhtes natuke piinlik mitte sellepärast, et ma ei kuuleks seda, mida ma tahtsin. Et sealt tuleks vaid ma ei oska isegi öelda seda põhjust, aga mul on natukene häbi nagu ma ei, ma ei oska öelda, miks isegi see on ainult esma esma esmakuulamisel. Ilmselt võib-olla võib-olla see on sellest närvist, mis on sees, et kas see meeldib teistele võib-olla sellest siis ma nagu pabistan vaikselt ja tunnen nagu kergelt piinlikkust ja. Mis asi see looming üldse on ja muusika kirjutamine, kas see on selline käsitööoskuse omandamine veel sel perioodil, kui õpitakse akadeemias näiteks, või või on see mingisugune lõbu või mäng või on see on see tõepoolest mingisugune selline sisemine eneseteostuse vajadus? See kõik kokku tegelikult sellel perioodil kus õpitakse alles kindlasti väga suurelt osalt käsitööoskuste omandamine. Aga minu arust see tähendab, see on muidugi see A ja O, see peab olema. Aga ta nagu kirjutades juba enam ei tohiks olla peamine kirjutades tegelikult see mängija lust ja lõbu peab ka sees olema, aga aga ilma selleta ei saa üldse tööd teha. Aga tegelikult siiski kõige rohkem see eneseteostuse vajadus või eneseväljendusvajadus. Võib-olla räägiksite nendest kahest teosest lähemalt. Nojah, nii palju muusikast üldse saab rääkida. Sümfonietta kõigepealt siis mis on nagu enne kirjutatud Selle loo lugu nagu on selline, et Toomas kapten tuli ükskord minu juurde, küsis, kas ma ei tahaks ühte teost kirjutada. Eelmine aasta kevadel pidi tegelikult selle esiettekanne olema, aga aga heliloojate vähese osaluse tõttu jäi see kontsert ära. Ja teine oli siis väike kontsert vaskpillidele, te olete tegelikult ise keelpillimängija. Aga kirjutasite vaskpillidele teose. See on jälle, ega muidu ei oleks kirjutanud, aga Avots palus mul kirjutada juba juba suve hakul. Ta rääkis sellest. Ja, ja loomulikult ma olin sellega päri, et kirjutada, sest kõigepealt seal väga huvitav, minu jaoks ma tegelikult vaskpillidele olen vaskpilli ainult kasutanud sümfooniaorkestrites, aga mitte eraldi nendele midagi kirjutanud. Ja ma tundsin ise, et see oleks mulle ka kompositsioonilist tehniliselt väga huvitav ja kasulik. Ja muidugi muidugi on mul kui keelpillimängijal võib olla raske kirjutada vaskpillile, aga, aga seal olnud üks selline asi, et seda on palju, minu käest küsitud, et kuule, et kuidas, kuidas ma saan kirjutada teistele instrumentidele üldse, see on selline asi, et ma ei kirjuta konkreetsetele instrumentidele, seda võis ka, kuulab kuulda sealt sellest vaskpillikontserdist, et ma kirjutan lihtsalt muusikat. Sest see lugu iseenesest oli ääretult, et mitte vaskpillipärane teos. Sügisfestivali korraldaja Ülo Krigul, kelle idee oli hakata akadeemias festivali korrale Idee sai alguse võelmine eelmine sügis seoses muusikaakadeemia juubeliga ja uue maja avamisega. Kuivõrd eelmine aasta läks hästi ja publiku huvi või oli oli suur siis tekkiski mõte, et miks mitte sellest kujundada traditsioon ja, ja kuivõrd tegu Monika ülikooliga, siis siis võiks jah, see põhirõhk olla tülitiliste Ka üliõpilastel just ei ole ju sellist võimalust, et nende teosed ka niimoodi elavas ettekandes publiku ees ettekandele tuleks. Ma arvan, et see üritus on selles mõttes väga tänuväärne. Nojah, ega ei ole küll, et seda neid väljundeid ja võimalusi tuleb ise otsida, et eks ole ka üks üks põhjus, miks, miks see just üliõpilaste poolt? Ja ilmselt ka sellepärast oli nii palju esiettekandeid siin minu kõrval neli noort heliloojat. Tutvustage ennast, palun. Kairi Kask. Kaena juba käime magistrantuuris, sellel aastal. Ja tolle juures sellel festivalil. Nonii kaks minu lugu, mis noh, Lazar tellida selle heaks või et sellepärast sai niigist keerab selle mõttega, et teadvuse esitatakse ja kes esitavad ja siis on ilmselt lihtsam ka kirjutada. Sunnib takka, et lihtsalt tuleb see teos kirjutada, sest sahtlisse kirjutada ju mõtet ei ole. Mis teoseid need olid? Ja siis. Konkursiks selle orkestri lugude konkursist keedetud Salzing kedagi klaverile. Kas oma teosele on raske leida pealkirja ma alati loen neid pealkirju, mõtlen, et ohoo, et selline pealkiri, et huvitav, mis selle taga küll võiks olla, kas see ongi taotlus? Nina puhul? Tegelikult see pealkiri lähtub lihtsalt nendest sellest tekstist mis ei tähenda mitte midagi. Tähendab võimalik leida. Ja seal lihtsalt selline hinge. Ja siis. Ma arvan, et see on esimene sõna, mis mulle pähe tuli selle looga seoses. Miks te kirjutate üldse muusikat, mis see teie jaoks tähendab? Praegu ma arvan, et ma kirjutan lihtsalt sellepärast, et need kõne, et see on ainus asi, mille läbime kõnelejast väärtuslikuks. Ma olen proovinud teha igasuguseid muid asju ka. Ja ma igatsesin selle järele. Tähtab neist sisemisest vajadusest. Meie tegude ja isegi mõtete alged on tegelikult meile arusaamatud. Enamasti mulle tundub, et miks ma otsustan mingisugust asja, tehase tekib isegi impulsi ja siis sa peaksid kinni. Näed kaaslasele. Christian kõrverilt kõlas festivalil teos pealkirjaga ettekuulutus, mille esitas Iris Oja. Kuidas ettekuulutus sündis? Selle teksti autor oli põhimõtteliselt seesama inimene, kes laulis seda piiri soja ise valmis koostöös valmis põhimõtteliselt koostööd ja sellest tuleb ka see välja, et ilmselt paremat ettekannet ei ole võimalik sellele teosele tahta. Kui sa seda kirjutama hakkasid, siis kus sa seal impulsi said teha, selline väga ere ja, ja vaimukas teos. Mind väga palju julgustas see, et ma avastasin, et me pidime minema siis ei avastanud, ma juba varem teadsid, iiris on väga hea lauljad. Kõige õigem oleks vist nii-öelda tema, seda lugu tahtis üldse ja see nagu käivitas selle protsessi Aga ega sul ei olnud ju mõttes naljade ja see on ju ikkagi tõsiselt mõeldud jo kirjutatud. Selles mõttes muidugi, et et, et ma ei leia, et, et siin peaks tekkima selline küsimus, et, et kus nali oli, et helilooja peaks tõusma püsti aitama ühele või teisele inimesele näpuga jätvat, nali hakkab, sihtisin lõpeb ära. Et noh, see on iseasi, kui diisel millegi veel naerma hakkas. Ega, ega see ei ole keelatud. Enne oli Kairiga juttu, et miks ta kirjutab, et et noh, et see võib olla eneseteostus, võib-olla suhtlemisvajadus, aga see võib olla ka lihtsalt mäng. Ja sinu puhul mul tekkiski selline mõte, et sa pigem mängid selle teemaga nende helidega ja selle selle võimalusega lasta sellel teosel just nii kõlada, nagu ta seal kõlas. Midagi on seal küll mingi mänguline element, võib-olla on tõesti, ma väljendasin oma rõõmu. Kooponeerimisele. Kunivel. Aga see teine teos, mis oli ka väga omapärane. Mis selle pealkiri oli? Piano tromboon, too sellist pealkirja ka mitte keegi maailmas mitte kunagi ilmselt kasutanud ei ole. Nad on, kuidas sa selle peale tulid? Vist vist umbes niimoodi, et et teos on kirjutatud klaverile ja tromboonilehe ja siis ma kuidagimoodi sobitsin mõlema pilli. Nimetasin kokku ja siis tuli kiitu jalad randanda, tuli kuidagi niimoodi välja. Pärast hiljem üks, üks teine kolleeg ütles mulle, et et see sõna meenutab ladinakeelset verbi mis võiks siis ka tähendada seda, et klaveri klaveridiatrombooni mängima või või klaveri trumboolitama või midagi sellist. Ma ise selle peale ei tulnud, aga see oli väga hea. Ja tegelikult need kaks teost on selles mõttes sarnased, et siin on, need on nagu duo või duetid mõlemad. Et kas see koosseis on sulle nagu kõige-kõige lähedasem? Siin ma julgeks öelda, et et ma mingil määral mõtlesin nagu selles mõttes praktiliselt, et et mida väiksema koosseisuga teos on, seda tõenäolisem on, et saab kergema vaevaga ette kanda. See on paratamatu. Ja mõlema teose puhul on niimoodi, et vähemalt osa inspiratsioonist tuli tänu esitajatele konkreetsetele esitajatele selle trombooni puhul samamoodi. Solist Andres kontos on mul kauaaegne sõber ja, nagu tunnen teda päris hästi, ma juba oskasin aimata, mis talle sobida võiks. Nii et sina vajad loomiseks sellist suhtlemist isiklikul pinnal selle interpreiliga, et see aitab sind. Ja üks. Sinul Timo oli sellel festivalil koguni kolm teost kõlamas, mis. Noh, ma nüüd täpselt ei oska seda järjekorda öelda, sest ma kahjuks ei viibinud festivali ajal Tallinnas. Ilmselt esimesena kõlas koorilugu, mis oli kirjutatud väga heale koorile, Woodsesolikaales. Ja siis ta oli orkestri lugu ja siis kõlas üks teos brass ansamblile haavotseerimisel. Kas need olid spetsiaalselt selleks festivaliks kirjutatud? See koolilugu tegelikult oli üks aastakene vanem, ma põhimõtteliselt katsetasin siin sellist nagu natuke instrumentaalsete lähenemist koorile ja tegelikult noh, kasvatasin selle uue koori võimeid, mis tegelikult olid veel kõrgemad kui minagi ootasin. Tekst sellel alisele ei olnudki tegelikult otseselt mingit teksti, ainukene kaks sõna, mis seal kõlarid olid. Teine asi, mis kajastab pealkirjas mis on lihtsalt selline uitmõte, mis tekkis. Kui tähtis on üldse sõna vokaalmuusikas? Mulle tundub, et selle osatähtsus on kuidagi nüüd uuemas muusikas kuidagi tahaplaanile jäänud. See oleneb tegelikult mõtlemise tüübist, et instrumentaalse võib-olla kallakuga mõtleja ilmselt ei tähtsusta sõna eriti üle. Aga loomulikult ikka lähtuda sõnast, see mõlemat pidi võib luua. Ma arvan, et siin ei ole nagu selles mõttes vahet, kas teil on muusikalisi eeskujusid? Kohutavalt palju, neid on väga raske öelda pärast oma Moskva reisijana aga palju venelasi sattunud, aga kas te seda oma teostas ka, kasutate kindlasti kasutama sama võtet täpselt samas kontekstis samamoodi kui meil mingi mõtet tekib, siis mingis teises kontekstis võib-olla ja teadlikud kindlasti vähemalt eeskuju heliloojad, kes on olnud eeskujuks loomulikult osutada. Ja nüüd me oleme jõudnud oma jutuga sinnamaale, et rääkimata on veel Ülo Krigule teostest. Ülo Mistel festivalil ette kanti. Mul oli ka kolm lugu, koosseisulised koori lugu, üks lugu tuubakvartetile ja siis üks orkestri lugu, see oli esiettekanne noodi kirjutatud spetsiaalselt kevadel kompositsiooniosakonna poolt välja kuulutatud konkuriks. Kiri on in bags. Miks ta küsimärgiga on? Sest ei tea, kas on rahus või ei ole. Loo sünnilugu võib-olla kurvem selles mõttes, et ta sai kirjutatud mõeldes lõpu rumalale. Aga tegelikult on see nagu pühendatud siis Lepo Sumera. Millised need tendentsid selles, nii ma olin nii-öelda maailma muusikas üleüldse on. Kuhu see liigub seal muusikaga Need on kaks erinevat küsimustest. Otsitakse järjest uusi väljendusvahendeid, mis korravad vanad näiteks muusika ajas on sajandeid minu meelest olnud esikohal meloodia ja siis teisena näiteks harmoonia ja. Jah, jah, reetsin kõigepealt, aga nüüd seoses sellise spikri muusika laienemise ja tundub, et see loodetavasti hakkab kaduma. Tuleb midagi uut värvi värvimuusika. Selline. Kui siin lahterdada, siis, siis võiks tuua välja umbes kaks mõtteviis Eesti üldiselt, et ühed on need, kes arvavad et, et enam ei ole mitte kuhugi minna ja minu meelest on neid alati olnud ja teised on veendunud, et alati saab kuhugi minna ja nii ongi. Noh, tegelikult need tendentsid muidugi on risti vastupidised, mis, mis käivad, et on tonaalsus, muusikakummardajad ja tegelikult see võidukäik on nii-öelda päris suure tugev ja on ka vastupidine tendents, mis lähtub sellestsamast spektrianalüüsist ja ja tegelikult sellest avangardi uuest tõusust Euroopas mõlemad on täiesti võrdselt omal kohal, nii et siin on tõesti väga raske öelda, et missid mis nüüd edasi saab. Et loodetavasti nad lepivad üksteisega ehk kunagi ära, peaks lähtuma siiski musiga kvaliteedist eelkõige mitte mõtteviisist, et pahatihti niimoodi, et kui mõtteviis on, ütleme puhtalt tonaalned, siis teos juba eos võetakse maha või ka vastupidi, kui ta satub äkitselt sellise tavalisema kontserdi ette, mingisugune vägavangantse tehnika tal istuvad ja seda juba ei taha teda kuulata või niimoodi. Et selles mõttes lähtuda konkreetsest konkreetsest muusikast ja heliloojast. Aga mis muusika, kvaliteetsuse mõõdupuu siis on? Minu jaoks on ausus selles mõttes, et helilooja võimalikult ausalt kirjutada muusikat ja mida nagu vähem mõelda selle peale, et mida uut, mida efektselt tuua, see on selles mõttes seda parem, et et kui ta on idee väljendamiseks vajalik, siis siis on kohutavalt õige koha peal lõhnast, et sa pead kirjutama niiviisi, et suurendada. Meeldib diakripeldama sihuke uitmaterjali veel peale, et minu meelest Muusikaakadeemia kompositsioonikateedri praegu läbi ei saa, öeldakse teist noorust, kuna ta on kaheksa kanaga kaheksandat noorust. Et sihuke selge aktiseerumine ja, ja väga palju kontserte, et viimasel ajal Mart erinevad, et minu arvates on väga hea märk Teie Jaan Rääts, olete eesti noori heliloojaid juba üsna kaua aastaid õpetanud. Te käisite kõigil nendel kontserditel, mis mulje teile jäi sellest kogu sellest festivalist ülds. No kõigepealt, esimene väga rõõmustav asjaolu on see, et need festivalid mitte ainult see organiseeritud üliõpilaste endi poolt. Näiteks siis, kui mina olin noor helilooja, siis seda tegi küll filharmoonia heliloojate liit, aga tudengid ise niisuguseid asju ei saanud teha. Aga praegu oleval blatnud lausa ohjad enda kätte. Siis teine tore asi, et selles kavas ma ei leidnud ühtegi teost, mille kohta oleks arvanud, et kas tasus võtta kauga. Tähendab, see kava on väga hästi koostatud küllaltki põnev, nii et mul küll tundub, et üks, 50 aasta pärast tuleb üks väga vägev väga andekate heliloojate niisugune uus laine järjekordselt Eesti Muusika. Mulle meeldib, et neil on kõigil laadses eelistused tähendab rampliku püüdu jäljendada, noh, mingisugused kaasaegselt trumpe, mida ma olen tähele pannud, jäljendavad paljude välisriikide noored heliloojad. Sest meil kuidagi see vabam suhtumine, kaks kirjutab nii, nagu talle tundub, nagu ta tahab. Ja niiskust päris mingi maailmakuulsa helilooja jäljendamist küll ei, ei tunne praegu see, et üliõpilased kirjutavad, on küll tore asi, aga kogu see looming tuleb ikkagi tuua avalikkuse ette. Ja muidu ei ole mõtet kirjutada. Selline saigi tänane, nüüd muusikasaade, milles püüdsime anda ülevaate Eesti muusikaakadeemias toimunud sügisfestivalist. Saate koostas Tiina kuningas ja teostas Helle Paas. Saates kõlas festivalil salvestatud muusikalõigud Kerri Kotta kontrapunkte, sest ja Mihkel kereni väikesest kontserdist vaskpillidele Kairi kosessoundhinud klaverile ja orkestrile Christian kõrveri ettekuulutus Timo Steinerit, Joinas Ülo Krigul Impaks ja lõik Timo Steineri akustikkusest. Saate lõpetab Tatjana Kozlova väikeseda forismid esitlejatekse Jelena Juzvik ja Lauri Jõeleht.