Algab järjekordne saade sarjast hääled. Ja tänane saade on pühendatud näitlejanna, kes lahkus meie hulgast 96. aasta suvel. Kes aga enne seda oli pikki aastakümneid Eesti teatri grand old leidi. Me läheme talle nüüd külla. Jäähelilindistus on pärit aastast 1972. Võtame niit mahtu riidest ilusasti kõigepealt siin juba paar väikest sõpra ees ootamas. Niisugune üllatus, ma niisugused laternad oma elus näen esimest korda. Väga tore ja, ja jääge ikka tuli peal sees ja see on haruldane lateriksid, lapsed käivad oma emade ja isadega niisukestega tänaval nisukesed laternad, tega. Aeg pool või niisama ei tea. Mida ma ka niisama ka Iisaku lähevad, jalutame kujund veidi pimedas võtavad need laternad kaasa ja vannide harjuksid siia. Vaatame, kuhu me selle laterna üldse ühisel nõul ja jõul asetanud. Mida teie arvate, kui teeksime ühiselt kokteili? Kas teile meeldib? Meeldib, meeldib kokteiliga, lähme televiisorit, vaatan lisaaineid, meil on ja mis? Me võiksime teha neid. Järveti mida lapsed armastavad juua või mida nad peavad jooma, mida lapsed peaksid jooma, piima, läbima? Makra ja piimakokteilid. Kas abilisi on ka vaja? No muidugi on, abilisi on kõvasti vaja. Vahid nagu piimamasin. Tuleb või mõlemad ju ei mahtunud, aga me tahaksime, et tuleb korralik kobee. Victoria. Vaatame õhtule. Lülitamiste madin välja Le vallikääru. Lemme kätte enne nagu kõige suurem vananeda klaasidesse. Ja mõtlen ja maikadele Meeruga soo nime, palun ärme vanemale siia kõrvale siis vahepeal seda ka kammutattoote ja kohe sulle ka. Ei ole vist tarvis öelda, et majaperenaine oli Salme Reek ja külas käisid tal Helju Jüssi, Mari Tarand ja Reet Made. Me teame, et Salme Reek oli pärit Pärnust ja ta on öelnud, et ta on väga tihedalt olnud seotud merega. Ta üks suvi oli ka proovinud olla sisemaale seal soovitada, aga seal oli tal tekkinud lämbumistunne. Ta ütleb. Võin tundide kaupa Ta mere ääres istuda, vahtida ja küsida, mis on selle taga. Aga kui ta tuli Tallinnasse koos perekonnaga ja siin juba Tallinna teise tütarlaste gümnaasiumi, siis möödus tema elu ja järgmised aastad väga väikesel territooriumil, nagu ta ise on märkinud. See oli kaks korda kaks ruutkilomeetreid, et tema kodutöö, õpingud, Need, kõik möödusid Tallinna kesklinnas. Aga nüüd muidugi räägime me sellest, kuidas tekkis tal huvi teatri vastu, aga ise on ta välja öelnud ühe olulise tõe mille ta omandas siis, kui ta lapsena esimest korda siis veel Pärnus teatris käis. Tal oli olnud suur probleem, kuidas on võimalik, et hoones teatrihoones on mets Maja katuse all? See saladus jäi talle suureks saladuseks ja ta ütleb, et on õige, kui lapsel niisugune saladus teatris ka jääb. Ei ole tarvis, et laps viiakse teatris lava taha ja kõik talle selgeks tehakse. Kui aga nüüd rääkida Salme Reegi lapsepõlvest, siis me teame, et ta kasvas üles Pärnus töölisperekonnas. See oli perekond, kus armastati ja harrastati muusikat. See oli küll lihtne perekond, ema oli kodune kuid teatud impulsse ilmselt Salme Reek sai aga nüüd, kuidas kulges edasi tema teatritee, sellest juba kuuleme helilindile, mis pärineb aastast 1986. Ja see on näitlejatund, mille on lindistanud helbe sõrme. Esimest korda üldse, nagu mäletan, esinesin koolis koolipeol. Ühes näitemängus olin väike tüdruk, suurte tüdrukutega koos nimed, mind kutsusid neidki, mängu nimi oli Maie mõtlemine, mängisin seal, väiksed tüdrukud seri. Minu esimene kui Jüris õigi, teine esimene oli, mängisin väikest Poissi, Tiksime käia südameni le metsa marjule ja annab kõik asjad käest ära, kuni marjad ja korvi ja riided kuni märgini välja. Sest keegi midagi ikka metsas tähendab, vot nii siukest poissi mängisid näitemängu või? Seda juhatas matemaatikaõpetaja Marta Port, kes neid siis nagu päris esimene näide. Ja esimest korda lugesin luuletust. No see oli ka sellel perioodil umbes üheksakümneaastane rahvalaulu külamul, ütleb kuku, kuku küla lapsed laule, laulab minule, see on alati olnud lühikesed juuksed, kuna mu juuksed pikaks kasvanud ja ma sain kingiks niisuguse suure laia juuksepaela ja ma väga tahtsin nihukest suurt pütti pähe. Minu tädi kinkis mulle niisuguse suure selle juuksepaela, mis oli hästi lai. See suured tüdrukud sidusid selle mulle siis pähe ja siis, kui ma ütlesin, küla mul ütles, kuku, kuku, ja siis see käenilisi õnksusime, tundsin kogu aeg, kuidas see tutt liikus. Nii mõeldes ei mõtelnud, et seepeale väiksile selle tuti peale, et see on nii tore. Ma tegelesin hoopis muude asjadega kui sellega, mis ma seda luuletust, lugusid ma võisin endad, arvates väga tore välja näha, aga ma mõtlen, ma tundsin ennast hästi tutiga, mitte seda jama ei mõtelnud, teised seda näevad, see ei ole mul meeles, aga mäletan, mul on see tunne, kui tore, see on see nii või kuidas ta, mul liigub liikumist, nagu tunnetan praegu seda, et see oli, ma olin väga õnnelik, et ma sain selle minema, nii väga igatsesin ja siis sattus kokku nyyd selle selline pidupäevaga või selle koolipeoga siis Mu arvates esinemine nagu ei olnudki nii oluline. Tähtis oli muidugi segamini ei lähe ja kõiges sul meeles on ja ja nii nagu on õpetatud ilusasti käitudki laval ja see oli nagu endastmõistetav, et see peab nii olema, aga see oli suur rõõm kui veel meeles tunne. Aga ma olin täitsa tavaline kooliplika, kui ma tulin Tallinna teise tütarlaste gümnaasiumi. Siin oli väga kõrgel tasemel juba ennem olnud näitemängu tegemine, kuna selles koolis olid käinud teistel vanematel lendudel näitlejad õpetamas näitemängu tegemist, kooli peaks, seal oli käinud Hilda kliisel ja mul ei ole enam meeles, kes veel õpetamas, igatahes väga nimekad näitlejad ja selle tõttu see nagu mõjustas kuskilt neid paremaid ja meie siis hakkasime nagu iseseisvalt lekkima satusega, väga tore näiteringi kollektiiv, kes kõik väga tahtsid ja kõik arvasid, nad oskavad seda teha siis mingi tundus sõnnikule lihtne ju ilma juhendajata siis ilma juhendajata, niisugused vahvad tüdrukud olid seal üks kirjutas, näitemängureisid, siis konsulteerisid sealjuures see ükskis atlas kirjutama oli Milvi laid time kirjutas, kuna ta õppis siis ka konservatooriumis klaverit, hiljem hakkas ta laulu õppima ja siis oli veel üks tüdruk, kes õppis konservatooriumis klaverit, suri absoluutse kuulmisega. Siis tema lei sellele näitemängule muusika. Milvi läid, kuna ta oli ka väga ilusa häälega, siis laulis osa. Seal olid ilusad pikad juuksed, ma mäletan ja siis mina ja veel üks niisugune väga vahva tüdruk. Me siis olime tantsijad. Ma mäletan, et etenduse ajal juhtus niisugune asi, minu partner oli liblikas ja pidi täpselt minuga ühtemoodi tantsima, ta kukkus maha, siis lasin mina ka enda maha, sellepärast et noh, peab olema mõlemal pool ühtemoodi. Ja kas siis ei tekkinud veel mingit vajadust, et see oli endastmõistetav tegevus, meil vaatleti lõppimises kahtesid ja seal nii nii hirmus isetegemine hakkas sellest kunstis, aga see ei tähendanud seda, et et ma hakkan näitlejaks, enam-vähem hakkasid õppima tundma sel perioodil kolm viimast keskkooli klassi, noh, jäätis sai käidud Estonia teatrisse Draamateatris ja mida vanemaks ise said, siis hakkas juba tekkima niukene. Armastus näitleja vastu, mina mäletan, mul oli isiklik armastus Ants Lauteri vastu, nii suur, et midagi hirmsat. Ma ostsin pildi isegi raiskasin oma viimase taskuraha, selle peale. Ostsin Ants Lauteri pildi. Nii vaene nagu oli Salme Reegi elutee väliselt nii rikas alise sisemiselt. Aga me ju teame, et tema lavatee möödus tegelikult ühes teatris Draamateatris. Kuigi see võis erinevaid nimesid erinevatel aegadel kanda. 50.-te aastate alguses ta küll lühikeseks ajaks kõrvaldati lavalt. Hilisemal ajal on ta teinud ka lühikesi kõrvalhüppeid Tallinna teistesse teatritesse. Tema lavatee analüüs ei mahu käesoleva saata raamidesse. Selle asemel laseme kõnelda tal endal. Lindistus on aastast 87, kui Draamateatris tähistati teatri seitsmekümnendat aastapäeva. Me oleme siin, läheb mees, üliõpilased ja nad ja et me kõik oleme talle väga tänulikud selle karmi õpetuse eest, selle oli, mis ta neile RVK särgis käiustreerinud näitleja elu, seda elukutset. Esimesel päeval, kui ta meiega kokku puutus, periksamin. Ütles, et need, kes loodavad siit uhkus, sära ja hiilgus toredaid riideid kanda kalliskive. Need peaksid kohe siit ära minema. Siis on palju pisaraid. Minu vaeva siin koolis Megist näitlejaid ei tee, aga me õpetame teid, kuidas seda tööd teha. Ja teine asi on, kui te teatrisse satusse rataste vahele jää. Sest pidage meeles, lähete majja, kus on suured meistrid, neil ei ole aega oodata. Kuna meeldime näidendit pool aastat, siis seal tehakse see ühe kuuga valminud. Teil ei ole õpetajat, jääte ise õppima. Aga teil on kellelt õppida. Ma olen sellest varem rääkinud. Kildabli reservi ei lubanud käsutada oma õpilastel sõna mina, isa, ta karistus väga rängalt selle eest, ta pani lihtsalt näitleja täis süüdi tegema. Nii kaua, kui ta enam sõna suust välja ei tulnud, et ma ei saa. Ja siis ta küsis, et kas veel saab öelda, et ma ei saa. Seda muidugi enam ei saanud öelda, sest see oli ränk töö, mis selle sõna väljaajamiseks enesest tuli teha. Ma mäletan kord niisugust juhust, koduseid töö ei olnud valmis teinud üksainus õpilane ja see läks ometigi ette näitama ja te ei tea, seal ei olnud ettevalmistatud. Diisel lahkus tunnist ja ütles. Tal on liiga vähe aega selleks oodata ja siin tööd teha. Et kui meie valmis oleme, talle teatame, siis ta tuleb tundi. Minu arvates me saime küllalt suure ettevalmistuse selleks, et tulla niisugusesse teatrisse. Nagu oli tol korral Draamateater. See tähendab, siin olid näitlejad. Mari Möldre, Ruut Tarmo, August, sunne Liilassner, äge, just lahkunud Felix Moor. Tüük. Hiljem tulid juure linna Reiljan. Meil ei olnud siis veel oma maja või siin mängima, hakkasime me pidime, oleme siin väga ettevaatlikuks. Kui me siit majast lahkusime, pidid pool jääma täpselt selle koha peale, kus ta oli olnud, siis kui olime tulnud majja pidi absoluutne puhtus, meie jäljed jääma. Sest kui üks eksis selle korra vastu, mis siin oli täpselt sisse säetud, siis meil järgmine kord teatrit enam ei läänetud. Või üüritud lihtsalt, pealegi oli teater väga vaene. Tal oli vähe raha ja kui veel niisugune pahandus ka oleks olnud, seda tseeritad teated ei oleks eksisteerinud. Nii et noornäitlejad kuidagi. Üks naisnäitlejatele peenem need näitlejatele ja üks kivipõrandaga tuletõrjeruum, kes suitsetajad olid, võisid sealsest suitsetada, seal lava vastas kohe. See oli meie piirkond, liikumispiirkond ainult lava koridoris tähendab see koridori, kus lavauksed lähevad, kust lavale mehed teisele korrusele ei olnud mingit asja. Ja me ei tohtinud sinna minna. Me näiteks, ma mäletan, et ma ei teadnud nii säästad, mis on teisel või kolmandal korrusel, see oli lihtsalt keelatud. Siis repertuaar missugune. Et repertuaar oli huvitav näitleja või väga palju tööd. Näitlejaid ei olnud eriti palju, aga ka mitte vähe. Ma arvan, et, et niimoodi 33 ümber oli neid hiljem, kui mina tulin teatrist, neid oli üks, 25, ei olnud tunda, niisugust vahet tähendab, ei suhtutud halvasti, noore näitleja selle hoopiski mitte. Aga väga karmilt. Koli vajadustki, märkus. Iga näitleja. Noor näitleja ei tahtnud endale teist kordesse, märkus tehakse näitlik käitumas, nii et talle märkust ei tehtud. Tundub, et Salme Reek andis meelsasti intervjuusid ja on mõningad põhimõtted, mis tema intervjuudes kordusid ühest teise. Kõigepealt see, et tuleb vastu võtta iga rolle, mis talle antakse ka siis, kui see roll tundub olevat ebahuvitav. Sellest tuleb leida varjatud võimalusi ja teha seda huvitavamaks. Teine põhimõte. Etendus ei tohi ära jääda. Kujutage ette lapsi, kes on tulnud maalt bussiga linna ja nad saavad teada, et teatrit ei olegi. Ja kolmas põhimõte. Näitejuht lavastaja on see, kes on näitlejale vajalik. Ta ütleb, et Taali konfliktitu inimene ja tal ei olnud vastuolusid ühegi näitejuhiga. Aga veel üks asi, millest alati ikka oma intervjuudes räägib, on see, et on 15 aastat võtnud tantsutunde tont kestis poolteist tundi päevas ja see on aidanud tal vormis hoida. Ta räägib sellest, et, et ta käis ju teatrikoolis samal ajal, aga selleks, et raha teenida, alustas seda tööpäeva hommikul kell üheksa masinakirjutajana siis Kertnego tantsutund ja pärast siis veel draamatunnid. Nii kestis pikki aastaid. Nüüd aga üks helilõikel aastast 86 ja see saade, millest me katkendit kuuleme, on näitleja Olli Ungari 80. sünnipäeva saade. Jutt on aastast 39, kui nendel tuli teha ühte prantsuse komöödiat. Niisugune kogemus olevat neil puudunud ja ta räägib just luuletaja Juhan Sütiste rollist, kes oli siis draamala juhataja teatris ja kuidas siis Juhan Sütiste püüdis sellesse tüki kärpeid teha, kuidas näitlejad selle vastu võitlesid ja mis sellest kõik välja tuli. Siit aga juba Salme Reek. Osa stseene, mis kärbiti meie meditsiini, väga armastasime, tahtsime, et nad tüki sisse jääksid. Siis kuna me olime esimene etendus oli meil ringreisil ja ringreis oli pikk kuu aega siis me otsustasime omavahel hakata stseenidega proove tegema. Jäi äri ees, kui arvasime, et see stseen on juba küps küllalt, katsetasime teda õhtul laval ja nii järjekindlalt järjekindlalt, kuni me olime kõik need stseenid jube tüki sisse võtnud mis alul välja kärbiti. Jäält komöödia lendas meil laval ja ma mäletan, et Jõgevale tulid meid vaatama lavastaja ja ja Juhan Sütiste jäljed olid rõõmsalt üllatatud sellest, mis me olime teinud. 1996. aasta kevadel andis Salme Reek intervjuu maakonnalehele põhjarannik ja ta ütles seal. Ma pole iial tahtnud vana olla ja maine vanaduses mingit ilu saanud, lihtsalt hääbumine. Ja ta jätkab. Ta ütleb, et mu jutt tundub pessimistlik, kuid ma olen pessimistlik, kuna juba oma nooruses leidnud vanaduses mingit ilu. Ma ei näe hääbumises mingit ilu, vaid olen sunnitud sellega leppima. Võibolla mind kellelegi vaja mõnele teisele inimesele. Peame meeles, et Salme Reegi surmani jäi sel ajal vaid paar kuud. See oli siis aasta 1996. Aga kui me läheme paarkümmend aastat tagasi, siis me leiame helilindi, mille on teinud Ene Hiion. Ja seal on tema just vastupidi, püüdnud Salme Reegi teada saada, milles seisneb tema nooruslikkuse saladus. See on hästi tore tunne on peale tundlikkuse käid duši all ära. Nagu uuesti sündinud. Ja siis teiseks ma kui näitleja ma teadsin, et see on ka mulle kui näitlejale vajalik. Kas teil on laval last või noorukit mängida raskem kui täiskasvanud inimest. Oled kätte saanud, kui osaled, kui osa oled suutnud lahendada, siis on nad võrds, poisil on jällegi juba oma psühholoogia oma mõtlemise viis oma elurüüt võiks olla oma liikumise rütm. Kui seda tead, missugune Rütma sinu rollil, kes, poiss, kes on 13 aastat vana, kus keskkonnast on, kui seda kõike tead, ja kui suudad, siis neid ülesandeid täita, mis sinult nõutakse ja mida roll nõuab, mida autor nõuab. Kui sa selle kätte saad, siis siis ei tekkisin, ei tekkinud küsimus kas ta vana või noor, kuidas Teie oskate ja suudate jälgida võikuste praktiliselt jälgite. Neid noorukeid elu kätte elus, aastaga, näe teie tutvusringkond, eks ole. Ei ole ju niisugused lapsed nii ümberringi meis Meil lapsega, nii, ümberringi nad tulevad, koolist lähevad kooli, nad õiendavad tänava peal. Ja tihtipeale endise inimesed lähevad mööda, näevad kaks poissi. Oi kui pahad poisid. Korraga need kaks paha poissi väga huvitavad. Kitsad vaatama. Mul ei ole seekord, aga nad on mulle kohutavad. Aga ma lihtsalt huvitavad sellepärast, et nad on erinevad. Sule egot, mind korraga, paelub see tema niisugune uudsus. Aga võib-olla mina olen lihtsalt palju neid poissi mänginud. Need poisid on, teie lemmikrollid ka on küll, on hea. Nii et teie. Ma pean siiski ütlema, et te olete niisugune inimene, kelle elukutse on noorus. Ma ei tea, mehed, teie õpetused nooruslikkuse ja nooruse säilitamiseks on kõige autoriteetsem kõigist ja mul ei olegi, õpetas, sellepärast et minul ei ole mingit saladust. Ma elan oma igapäevast elu täitsa tavalist. Elagu kaasajas, võtku kõigist töödest osa. Olgu heas tujus, ärgu mõelgu selle peale, küll on hirmus, ma saan vanaks. Eks vaadake emakat pikenica Välbe, tuul, lit jätter heita karma koitma, tappa olen ootamatu liiter. Eile kui mõtelda Kui Salme Reek väga noorena hakkas esimest korda käima tunde saamas, siis tulid tema hilisõhtused äraolemised muidugi varsti välja ja isakas kurje küsimusi esitama. Ja siis selguski, et tüdruk käib õppimas näiteasjandust isavatastele tõsisel moel. Otsa andis tüdrukule viis krooni Emalaga pärast komment siis kui see on moeasi ja tüdrukul tuul peas, siis ostab ta siidsukki. Kui tüdrukul aga tõsised mõtted, siis läheb see väike raha asja eest. Ja nagu me nüüd teame, see raha läks asja eest. Salme Reegi tuli Eesti rahva suur lemmik. Süda kuis sa ruttu tõused kuumalt rinnus, tuksuma, kui su nime suhu võtte püha Eesti isamaa. Head olen näinud ja paha mõnda jõudsin, kaob Ta mõnda elus jätta maha. Sind ei iial, unusta. Sinu rinnul olen hinganud, kui ma vaevalt astusin sinu õhku, olen joonud, kui ma rõõmust võiskesin minu pisaraid näinud, minu muret kuulnud see Eestimaa muud tööd, mu laulu sul neid tulin, tema ei jõua iial öelda, ma kuist, täidad südame. Sinu põue lähen heita kordma viimsi, unele. Ema kombel kinnigata, lapsi tuks rinde 100 Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta. See oli järjekordne saade sarjast hääled. Saate pani kokku Martin Viirand.