Saates algava elu jutustuse pealkirjaks on Eesti leegianerist sovhoosi direktoriks. See on mõtlemapanev lugu, millest peategelane on vaikinud 50 aastat ning millest vaikida on osanud ka tema kunagised relvavennad. Kaasvõitlejad kõneleb valter lehtla. Kutsele tuli järgida 43. aasta märtsis tuli kutse. Siis ma olin 18, aga mis puutub nüüd relvakandmisse, siis relva ma hakkasin juba kandma, siis kui ma sain 17, sest sakslased tulid minu kodukülla sisse kaheksandal augustil 1009 41. Just minu sünnipäeval. Ja pärast seda astusin omakaitsesse. Ma olin kodukülas omakaitses, aga sama aasta oktoobris ma läksin koos oma nelja kooli kaaslasega kodukülast vaeküla tühjotajate kooli, vaevleb tööjuhatajatega, kool oli Rakvere lähedal ja vaekülas värvati meid ka kohe omakaitsesse, need seal tuli meil olla relvakandjaks. Seal käisime ka haarangul, aga põhiline oli seal vene sõjavangide valvamine siis, kui need pidid olema tööl kaugemal mõisas, no näiteks turbarabas turbapressi juures. Seal oli tingimata üks koolipoiss, siis oma kaitsepoiss nendel valvuriks. Kas tolleaegsed koolipoisid olid relvadega tuttavad? Koolides oli ju riigikaitse õpetus, mitte igal pool, aga meie algkooli juhataja ja Käsper tali. Ma mäletan, et kuuenda klassi lõpetamisel 38. aasta kevadel viis ta meid kuuenda klassi poisid siis oma kesapõllule väiksekaliibrilise püssiga. Ja tal oli kaasas vineeritahvel, sellega joonistas söega ühe pilusilmse. No ja ise ta ütles, et et punased saatsid meie vastu vabadussõjas hiinlasi. Muide, see on fakt. See on vabadussõja ajaloos ka kirja pandud, aga teistpidi see oli teatud määral ka niisugune patriootiline niisugune Viide meile, et poistele, et me teaksime kustpoolt see vaenlane ikka tulla võib. Nii et see oli esimene kokkusaamine siis väikekaliibrilise vintpüssiga. Nüüd kui me vaekülas saime seal oma kaitselasteks, siis muidugi tehti meile väikselt õppus ta. Ja mis peab ütlema, et meile usaldati ikkagi palju meie relvad, need vintpüssid olid igaühel toas ühiselamu koos iga mehe voodi päitšis. Ma ei mäleta, et seal mingis oma mulitsemest või pahandust oleks relvadega juhtunud. Kui nüüd seda kõrvutada praeguse ajaga, kus isegi kaitseliitlastega ja, ja sõduritega juhtub pahandusi, siis nähtavasti meie olime siiski distsiplineeritud mat? Dollar, kuigi me olime mured alles seitse kaheksateistaastast ja oli minust isegi nooremaid poisse. Seal aasta nooremaid. Üks poiss tuli sinna isegi 15 aastaselt, aja vaim oli teine aja vaim oli nähtavasti teine ja ja eks me ikkagi, kui see sõtta minek tuli, siis ja nähtavasti see vabadussõja vaim ikka meid sundis taga. Me tahtsime olla oma isade väärilised ja ja selle tõttu üldiselt ei olnud niisugust niisugust meele, olgugi et keegi oleks püüdnud seal kuidagi kõrval hoida. Kroonu kutse tuli teile siis. Kroonu kutse tuli 43. aasta märtsi keskpaigus. Ma ei mäleta, kutsuti Rägavere vallamajja. Ja tollal siis kutsuti 19000 919009 24 sündinud noormehed. 25. aasta poisse tookord ei võetud, aga nagu mainisin, üks poiss oli minust veel noorem ja tema tuli meiega. Ta oli vist sündinud 1009 26. Ja tuli meiega kaasa ja tuli ka, astus leegioni. Muidugi mitte kõik meie hulgast ei astunud leegioni. Paar-kolm noormeest läksid ka vahiteenistusse idapataljoni. Hiljem nad arvati ka ikkagi 20. diviisi koosseisu ja ka läks neid Soome. Ma olen püüdnud kontakti saada omaga kaaslastega, vaeküla koolist, et teada saada nende saatusest. Mul on õnnestunud ligemale poolte kohta teavet saada, kuid teine pool on siiski üsna segane. Noh, on nagu kuuldused ühest või teisest ja ma ei tea kindlalt, kas nad olid sõjas, missugusel poolel nad olid, nad olid ikkagi tähendab meie poolel kes sõdisime ikkagi kommunismi vastu, ainult et selle vahega, et osa poiss oli Soome armees. Mul on nüüd küll raadio kuulajatel palve. Et kes teab midagi nende vaekülapoiste kohta, kes õppisid vaekülas aastail 1940 kuni 44. Nad kirjutaksid mulle aadressil rake ülesoo kaks, Volter lehtla, teadvustaksid mida nad teavad nendest poistest, kes õppisid ja mis neist sai? Ma kavatsen kirjutada vaegla poistest ajalehes, mul on kokkulepe, ainult et ma ei saa seda enne teha, kui ma olen lõplikult siiski saanud teateid lõplikult võib-olla ei olegi võimalik, aga ikkagi saaks need teated. Ja nüüd ma vist võin esitada oma küsimuse, kuidas koolitati eesti noori leegionäriks? Jah, meid võeti siis 15. mail Tallinnas pandi eželoni peale ja viidi voolamale. Haide laagrisse asus Ida Karpaatide jalamil oli endine Poola ratsaväelaagrist ümber ehitatud õppelaager. Ja seal oli juba enne meid saanud väljaõppe see osa Eesti leegionäridest, kes astusid Eesti leegioni 1942. aasta sügisel pärast Eesti leegioni asutamist 28. ausalt öeldes neid kaks. Ja suur osa nendest olid juba arvatud Narva pataljoni koosseisu ja võitlesid Ukrainas. Meie saabusime sinna maikuus 43. Mina sattusin esialgu jalaväekompanii number 11 ja seal tegin läbi jalaväeõpe. Juba on selle nii-öelda noore noorsõduri aja. Aga üheksandal juulil viidi mind üle tankitõrjeväeossa. Too asi oli rivistusel kästi astuda kaks sammu rivi ette, neil, kes tahavad minna tankitõrjeväeossa teenima. Ja nähtavasti see sõna tank hirmutas. Nii et selle esimese ütlemise peale ei astunud keegi rivist välja. Minu jaoülem, austraallasest allohvitser Kaus tuli sinna minu kohale rivi ette, ta jäi ohvitserist natuke tahapoole ja andis mulle silmadega märku kokku. Ja ma taipasin, et ta mul soovitab vastu. Mina astusin kohe kaks sammu ette ja, ja minuga minu järele veel teisi. Ma mäletan hästi, et ka minu koolivend vahekülast Edmund Soomele, Läänemaapoiss astus tookord ka rivi ette. Ja nii me sattusime tankitõrjeväeossa. Allohvitser kauss siis mulle veel pärast barakis ütles, et, et noh, et jalaväeosas tuleb sul tassida oma varustust ja peale selle veel kuulipildujat ja, ja laskemoona, aga tankitõrjeveose on mehhaniseeritud seal üleva sul seljast asjadega pikki jalgsimatkajaid teha. No jalaväe väljaõppe me tegime tõesti seal mitmekümne kilomeetrise välja marssali, sealt õppelaagrist. Ja ega see kerge ei olnud muidugi. Tankitõrjeväeosas algas muidugi õppus otsast peale. See püsti, pikali, sinna juurdeandjat. Vahe oli selles muidugi, et meie peamine töö, sõduri töö seisnes kahuri vedamises kahurilükkamis, kahuri veeretamises. Seal olid liivased lagendikud ja need väljaõppelaagris olnud kahurid olid küll ka 75 millimeetristel tähendab kolme tollised kahurid, kuid need olid kuuldavasti prantsuse meresuurtükid, mis olid asetatud 50 millimeetriliste tankitõrjekahurite lahvetidele. Tähendab, selle, selle rattad olid kitsamad, ratta rehvid olid kitsamad ja sõidutan, ta vajusid ka sügavamale liiva sisse, kui oleks nüüd olnud. Näiteks hilisemad kolme tollised tankitõrjekahurid olid palju laiemate rehvidega. No mis puutub nendesse hilisematusse, siis vahetult enne Neebele rindele minekut, 43. aasta oktoobris tuli minul koos kolme Saaremaalt pärit poisiga ja ühe baltisakslasest kaprali komando all nii-öelda sõita Saksamaale leipzigi taga Laumburgi relvatehasesse, kus me tõime oma väeosale. Tollal oli see nimetatud pantseri jääger ataljungiks, tähendab, ta oli siis ei olnud veel rügementi tehtud. Ega eraldi kompaniisid. Tõime terve ešeloni uusi 75 millimeetrisi tankitõrjekahurid ja laskemoona seal oli nagu huvireis ja meie jaoks oli huvireis, sest meie ülesanne oli ainult, et tuua see ešelon kohal olla, saate meeskonnaks ja selle nädala, mis me seal Laumburgi solim kasutasin, muidugi selleks, et linnas ringi vaadata, kinos käia ja, ja oma vähese rahaga seal natukene ennast ka kohvikus kostitada. Ja sel ajal kui siis see kaproziiger siis ajas need ametiasju ja korraldas selle eželoni pääle laadimise. Ja muide, tagasisõidul oli üheks huvitavaks asjaoluks see, et kusagil kas Saksamaa või Poola piirisaagide meie ešeloni Shapa paar pool vagunit pealt lahtist vagunit õuntega, need viidi nähtavasti need haagid jälle mõne jaamavahe pärast lahti. Ja need läksid kuskil konservitehasesse, aga meie kasutasime seda võimalust, et, et tassida nii palju õunu kui võimalike peitele mürsukastidesse. Nii et kui siis sellel rindel meie kahurimehed kasti tabasid, siis nad leidsid sealt õuna muidu kui nad külmavõetud just ei olnud ja ja kõlbulikud veel olid. Kui kaugel tundus olevat sõda 43. aastal Saksamaal liikudes nii saksa elanikkonnale kui, kui ka teile Nendes linnades, noh, me sõitsime Berliinist läbi. Bernis oli muidugi märgata purustusi, aga õhurünnakute õhuline? Jah, aga meie meid ei tabanud ükski õhurünnak ei minnes ega tulles. Aga näiteks Laumburgi sme ei märganud üldse mingeid purustusi ja Leipzigis ka vist väga vähe. Aga noh, üldiselt ju meie ei saanud linnas palju ringi liikuda, meie ei saanud kaugele minna, me pidime olema ju kättesaadaval ja ja sellepärast me muidugi ei saanud mingit muljet elanikkonnaga suurt suhelda, ei keeleoskus ei võimaldanud ja elanikkonnaga niimoodi suhelda ja mis keeles oli väljaõpe saksa keeles ikkagi saksa keel, selles oli muidugi see taktikaline rivi väljaõpe, aga muidugi niisugust kui eesti ohvitserid pidasid mingist loengut või midagi, see oli ikka eesti keeles. Kahurite kohta veel nii palju, et need olid tol ajal maailma parimad relvad. Mul on andmed, vaata, millised relvad olid tol ajal ameeriklastel, inglastel, prantslastel, jaapanlastel ja venelastel, muide, venelased tegid hiljem veel parema kahuri, 57 millimeetrise, mille soomusest läbilöögivõime oli suurem ja mürsuliikumise algkiirus. Tollal elan, kolmandal aastal oli see see tankidele kahur. 75 millimeetrine saksa kahur hell, 40 oli siiski kõige suurema läbilöögivõimega ja Ta võis tulistada kuni 13 kilomeetri kaugusele. Kui me jõudsime piitsajaama, siis juba oli, toimus pääle laadimine need rindele minekuks, nii et meie enam õppelaagrist tagasi saanudki, nii et meie otsekohe juba seal jaamas sõitleks otse toitleks, otsekohe juba ja rindele rindele ja kas see oli siis teil esimest korda näha Venemaad ja see oli esimest korda näha Venemaad ja see Venemaa jättis ikka väga masendava mulje, küll. Ma ei kujutanud ette, muidugi ma olin kuulnud küll oma küla meeste jutus seda, mida nemad nägid 41. vastavalt siis, kui nad käisid sundkorras mobiliseeritud hobuseid viimas sinna Narva taha ja siis nad tagasi tulles rääkisid imeasja. Kõige huvitavam oli see jused vilja sisse kasvanud traktoreid. See oli meie meestele noh, niisugune täitsa mõist, mõistmatu lugu, et neutraktori jäetakse põllule ja vili külvatakse ümber. Aga niisugused võsastunud põldusid ja mahajäetud rahasid nägime Venemaal küll palju ja need hooned ja külad ja need olid niivõrd armetud kõik, et. Uskumatu oli, et see Venemaa tõesti võis nii vilets olla kus õlide rindelõik Neebelist edela suunas leevele linnast, aga kui kaugel leemilist, seda ma ei oska öelda, sest et et ma tolleaegset kaarti ise oma silmaga ei näinud, aga mul on meeles, et meie tankitõrjeüksus paisati just käigu pealt lahingusse. Mis toimus poriitšiia küla pärast. Mul purjetše küla nimi ainult sellepärast meele, et meie kompanii vanem oli pärit Narvast üle ajateenija eestiaegne oskas vene keelt ja ta selgitas, et, et see pori tähendab ja jõeäärne küla ja küla asetuski niimoodi noh, mitte just kuigi suure jõe kahel pool kallastel. Need nõlvad olid, tõusid võrdlemisi meetri kõrguselt nimelt kõrgemal, Jetzi jõgi asus nagu väikese oru põhjas. Ja muidugi tänu sellele, et nüüd sakslased taganevad, sakslased said meie näol abiväge. Peatati see pea venelaste pealetung ja, ja löödi nad uuesti tagasi. Umbes kolm kilomeetrit tagasi järgmisse külla, sest vahepeal oli niisugune soomaastik. Ja esialgu Me kahuritega neli järele ei läinud, läks ainult jalavägi. Aga seal külas Kompanii ülem Eerik Haabjärv ise võttis kahuri sihturi ülesande enda peale. Sest et venelastel oli seal kaks tankitõrjekahurit 45 Willimest kahurid. Seda me nägime siis, kui ta võttis mind omale käskjalaks. Me ronisime ühe hoone laka õlgkatusega lükkas ta õled Zoltroovide vahelt kõrvale ja sealt ta binokliga vaadates tegi kindlaks, et üks nendest kahuritest asub vasakut kätt, teine paremat kätt teed, vaata Slovjelkad jah, õlkad õlgede vahelt lükkas niimoodi käega laiali ja siis tulime sealt ülevalt alla ja siis korraldasime, veeretasime kahuri sealt nõlvast juba üle jõe, üle silla läksime, virdsime sealt nõlvast üles niipalju, et ulatus juba kahuritoru niimoodi selle üle selle nõlva. Ja siis ta tulistas mõlemad venelaste kahurid seal. Kahur ise jäi nagu kahurivarju kahuri põhiliselt varju, ainult nii palju oli nähtaval muidugi seal, kui see toru ja, ja pealpool seda kahuritoru näha oli. Ja nüüd, kui need jalavägi läks pealetungile ja tekkis niisugune vaikus, siis temaga saatel läksingi siis vaatama, et nüüd neid kahureid, teda huvitas parempoolne kahur, minda vasakpoolne, sest see paistis tervena. Ja nüüd, kui ma siia kahuri juurde jõudsin, nägin, et seal kahuri taga maas telkmantel. Aga see telkmantel liigatas kahtlaselt, arvasin vasaku käega servast kinni, tõmbasin rapsti pealt ära ja kaks nägu vahtis mulle otsa. Esimene niisugune reageering oli mulle. Mind ei hämmastanud mitte Ilme, vaid sihed, Nad kandsid suuri laiu pagunelatakaid. Ma ei olnud laiu õlakuid näinud mujal kui isa tsaariaegsetel sõjaväepiltidel ja ma viimati ma nägin Vene sõdurit 41. aastal, siis ma ei teadnudki, et nad ka juba on omale paguneid peale saanud. Kamandasin siis rukkiVerchia Enda ohja ja aga kohe märkasin ka, et seal augus seisis augu serva monaal püsti vene automaat. Haarasin sellest kähku ja oma kätte, see oli 72-l asulise magasin ketasmagasini vene kone deebeeezzaa ja noh, ja siis võtsin siis need mehed vangi ja need tuli siis kahuri ülem seersandi aukraadis ja meeskonnaliige, kaks meest ja üks huvitav tõdemus juurde, et sellega sain mina oma sõjavangide nii-öelda bilansitasakaalu. Sest 42. aasta suvel kumav aeglas õppisin ja ka olin kord turbarabas oma kaitsepoisina, nende seavangide valvuriks jooksis minu valvevahiteenistuse ajal kaks ongi ära. Ja jäidki kadunu jäidki kadunuks. Need olid noored mehed, ma teadsin ja neid lähemalt, sest et et need sõjavangid töötasid mõisas ja mõisatöödel nadolid vabalt, ega siis neil valvet juures ei olnud. Nad töötasid koos mõisatöölistega või ka koolipoistega, sest koolipoisid kui ei olnud parasjagu töö, juhataja nädalat, siis see, need poisid olid siis tavalised töölisnagu mõisatöölised ikke. Ja mina olin töötanud koos nende kahega. Ma mäletan augus, jaga viljakuivatis ja nad, kuigi mina ei osanud vene keelt, nad püüdsid mulle selgeks teha ja ma sain nõuete üks oli siis punaväeohvitser punaväeleitnant ja teine oli siis sõjaväearst. Ja mul oli meelde jäänud ka tööjuhataja nädalasse, et nad püüdsid nähtavasti ka tööd teha, minu töö juhataja nädalal minu meele järele ja võib-olla nad üldse plaanitsesid juba Tesla põgenemist ja kasutasid võib-olla just minu vahetused, arvestades, et ega mina neid ehk ei tulista, kui ma nüüd märkan nende põgenemist. Aga ma ei märganud, sest see toimus lõunavaheajal, kui einet võtsime ja see oli lihtsalt minu lohakus ja võib-olla niukene poisikese lik kergemeelsus unustada nüüd oma kohustused. Aga noh, nüüd ma sain siis sellega vangide arvu hele tasakaalu. Ja järgmisel päeval siis ülendati mind kaprolliks. Ma ei tea, kas selle eest, aga nähtavasti Vasakpoolne kahurkahur, mis oli vasakul pool maanteed oli terveks jäänud, see oli terveks jäänud, selle me tõime ära Narva rindele, aga parempoolne parempoolne oli oma juures ei käinud, aga see oli pihta saan, ma ei tea, kas see toodi ära ja remonditi teda maha, mul see ei ole meelde jäänud. Muide, kui kordadest kahurist juttu siis 44. aasta märtsis Narva rindel, seitsmeteistkümnendal märtsil oli mul võimalus sellest samast kahurist endal tulistada sellest saagi relva sellessaagi relvast ja see asi juhtus niimoodi, et kui me tulime neemele rindelt Narva rindele siis ma läksin hüppesse sõduri keeles. Kadrina jaamas hüppasin liikuvalt Essonolilt ja mul on 20 kilovatti minu koju. Ma olin nädal aega kodus ja läksin rindel tagasi, kuid minu kohale jõudmine viibis, sest et jõhvis kohtasin seal oma meeskonnakaaslast, kes oli jäetud ühe kahuriveduki resso valvesse sinna et mehaanik tuleb, teda teeb korda, siis sõidame rindel ja mina jäin ka ootama, aga me otsime veel nädala. Nii et kokku kulus ligemale kolm nädalat, enne kui ma väeossa jõudsin. Ja mind oli arvatud juba meeskonnast välja oma 75 millimeetrise kahurimeeskonnast ja siis komplekteeriti parasjagu seda 45 millimeetrise kahurimeeskonda ja mind arvati selle koosseisu. Kuueteistkümnenda märtsi õhtume, veeretasime selle kahuri sinna jõe äärde ta mõningaid meetreid jõe kaldast võsa serva panime, tassis ta paigale. Kaevasime sinna Holmenda taha augu ka, nii palju, kui see vesi seal võimaluses, see oli. Säär oli metsaserv, oli soine, vesi tuli sinna sisse. Me ise elasime kaks kilomeetrit sealt tagapool ühes Metchnicu majas. Maja oli küll ilma akendatusel puruks pommitatud, aga noh, seal siiski elasime. Aga minu valvekord tuli uuesti järgmisel hommikul. Ja ma olin vaevalt oma vahikorra üle võtnud, kui algas venelaste turmtuli. Ja tol päeval nad üritasid jälle uuesti tulla üle Narva jõe, sellepärast et jää oli minekul kevadel tulemas ja nad tahtsid veel kasutada viimast võimalust tulla nüüd üle Narva jõe. Ja juhtus nii, et teised meeskonnaliikmed ei saanudki tulla, seal oli risti Narva jõega kahurist vasakul pool, noh ja see elamuli kaabel kaugemal, vasakul pool tagapool oli niisugune metsa lai siht või metsalank ja see oli tule all ja nüüd need Me kahurimehed kahuri eesotsas ei saanudki sealt sinna juurde tulla, nii et mina siis üksinda ootasin, ootasin nad ikka ei tulnud ja juba ma nägin, et see turmtuli kanti juba edasi. Samal ajal laskus juba vastaskaldanõlvast alla juba venelaste kogusid seal ja üsna tihedalt kohe päris massiliselt ja lähemale tulema. Nad tulid jõejääle muidugi, minuni oli neil palju maad ja kõigepealt nad jalaväe kaevikuid vallutama. Mitte selles ma ei näinud, mis toimus jõe jääl, sellepärast meie kahuripositsioonil niivõrd halb, et ma nägin ainult vastaskallast. Ja hiljem muidugi selle kahuripositsiooni vahetusemegi. Me kaevasime Narva jõekaldasse. Narva jõel oleva Peetris. BT saar on vastaskalda lähedal Peetri saare merepoolse otsa kohale kaevasime, ehitasime punkri ja selles punkri, laske rahvas sai tulistada siis plankeerivalt seda saart ja piki jõge ka Narva linna poole. Asi oligi hiljem eelmisel positsioonide jäitegi üksi kahuri ja sinna jäi üksinda üksinda mass, tulistan, olite laadur, sihtur ja kahuri ühes isikus ja laskemoona etteandja. Laskemoona oli nii et ma sain lasta, ma ei, ma täpselt ei mäleta, kas 26 või seitse mürsku mulle siin välja. Et vist 10 kasti oligi ainult seda, neid kild, granaate, sprint, granaate ja siis läks kahur rikki, vene värk. Nojah, ja ei läinud mürske altarirauda ja ei tulnud plokk lahti ka kätega ei saanud. Et oleks ison mürsku vahetada nädalaselt, midagi oli viga. No ja siis, kuna mul oli ka see vintpüss või karabiin 30 padruniga, siis tulistasin nii palju, kui mulle padrunid oli, ikkagi teised mehed ei tulnud, kuna lõpuks kahuririkkes laskemoon otsas, otsustasin minna neid otsima, nuiasid kohtusin ka neid siis seal langi vastasäärel. Ma roomasin sealt langist siis üle nende juurde. Ja kas või jäime jutuga nüüd Narva jõe kaldale või, või vili alla. Pärast seda, selle küla vallutasime, kandus viljal leveli all ja kandlus lahing edasi. Ja edasi siis järgmise küla pärast ja Ta näeb, et me vist ligemale paar nädalat olime seal all soos. See oli novembrikuu, siis juba olime märg, 100. lumelörtsi ja vihma sisse kaevata ei saanud, punkrit ehitada ei saanud maa peale tegime madala niimoodi, et roomatuse sinna noh, ei olnud õiget materjali, ka palk ja seal ei olnud peened männid ja midagi tegime seal ja telkmantel lihtsalt vihma kaitseks. Niimoodi elase saapad ei saanud jalast võtta, need olid ligunud ja jalad Audusid juba sokid mädanesid aga nähtavasti meiega. Väejuhatus oli siiski ikka targem, et ta tõi meid tagasi kõrgendikule sinna külla sest oli sellest külastika teisest küljest jagu ei saanud, see asus ka kõrgendikul ja venelaste väga soodsal positsioonil. Ja kuigi üritaks, Läti toodi sinna veel lisajõudu, aga ikkagi meie edasi saanud ja siis olime seal sporidži külas. Jaanuarikuuni üldiselt oligi vaikne, ainult vahetevahel anti häirivat ult seal. Aga seda väga harva. Ainult et mulle on meelde jäänud üks niisugune retk meie kahuriga kahe järve vahele kitsale maa kitsusele, kus tegelikult ei olnudki rinnet, vaid üksjagu pidas seal valvetõket. Aga sealtkaudu üritati keelt saada. Ja siis nähtavasti anti käsk meie kahuriülemal minna julgestama seda üritust. Ja tookord keele toomine õnnestuski. Igatahes haavatuna küll toodise kohale ja nagu ma hiljem olen saanud mälu värskendada. Ühest raamatust seal venelased üritasid siiski jälitada, kuid mingisugused pealetungi nad siiski ei teinud, nii et meie kahurit seal ei olnud vaja tarvitada nende tõrjumiseks. Jaanuaris 44 hakkas vastane suruma juba Eesti piiridele ja siis Antiga meil käsk Eestisse sõita. Esialgu toodi meid väeosa voori juurde, see oli sealt külast paar kilomeetrit tagapool. Elasime ma mäletan, et olime paar-kolm ööd, elasime telkides, oli jaanuari lõpp. Ega ma ei eksi, öeldes, et see käsk tulla kodumaale kattus meeste sooviga. Ja seda muidugi, meeste soov oli ikka jõuda kodumaale tagasi, sest kui me läksime haide laagrisse, siis meile lubati, et mees oleme just kodumaa lähedal selle rindele, sest meie soov oli ikkagi võidelda oma kodumaa eest ja kaitseks. Aga nähtavasti tookord, kui meid paisati leevel rindele, siis oli sakslasel kitsas käes, Saklast taganesid ja meid oli vaja sinna. Vaata siis sealt venelast tagasi tõrjuma. Nii et Eestisse toomine, see oli kõigile meestele meelepärane. Ja kui meie ešelon saabus Tartusse, siis samal ajal sooritasid venelased dessandi üle Peipsi Piirissaare juures. Meera palus ja ühesõnaga, seal olid juba esialgu koolid, seal vastas kaitseliitlased oma kaitse võidelnud omakaitse, mehed olid seal idapataljoni mehed, aga siis olid aga meie jalaväeosad ka seal. Ja meie tankitõrjeüksus ka paisati sinna. Kuid meie kahuri vedukega juhtus nähtavasti midagi teel, sest ma mäletan, et meil kusagil enne Võnnu mõisa jäime teele ja ööbisime seal ja alles järgmise päeva õhtuks saime vist Võnnu mõisa ja kaugemale sealt ei saanudki, sest juba tuli teade, et dessant on tagasi löödud riit põlu määrates operatsiooni juhiks ja see oli väga edukas operatsioon. Igatahes eestlased seal tennises omale kuulsusele sakslaste silmis. Ja meie osa meie tankitõrjekahurid oli ka seal, võttis sellest osa aga meie kahur sinna jõudnud ja siis sealt Võnnu mõisas toodi meid jälle Tartust tagasi. Aga kas ei saadud siis kohe jälle? Vaguneid tähendab eželoni meie jaoks. Igatahes Tartus Me viibisime veel paar-kolm või neli päeva, sest ma mäletasin, ma jõudsin ise ka haigeks jääda, seal külmetasin nähtavasti. Ma arvan, ma külmetasin just seal, kus seal öösi kusekahuriveduk seal rikki läks, olime seal paigal tegevusetult ja ma olin palavikus, olin siis seal selle arressovi Ostrepri, selle present, selle kate all, leeklambiga soojendas ennast ja aga siis teised mu kaaslased, leidsime sealt haigena nadolid, muidu linnas seal iga, kel oli tuttavaid või sugulasi linnas, neid kasutades just seda aega, et käia Tartu linnas. Minul ei olnud neid. Ja siis poisid sedasama Tiigi tänaval oleva, just meie härrassoo kohal oleva maja alumise korruse korteri perenaisega leppisid kokku. See oli väike korter. Meil on, elas seal oma tütrega, see oli minust vast ehk paar-kolm aastat noorem. Ja võtsid mind siis omale seal ja, ja tohterdasin mind seal vist paar päeva ja ühe öö andsid mulle rohte ja nii mulle see, ma sain sellest palavikust jagu ja saingi terveks, nii et just hakkasime jälle liikuma, olin ma jällegi rivis. Aga üks lugu juhtus veel seal. Aga ma ei mäleta, kas see oli enne seda, kui haigeks jäin, võib pärast seda, kui ma juba terve olin. Ma rääkisin, et paljud olid seal Tartus oma tuttavate poole ja ja nähtavasti ülemused Kasoosides seda, küllap neil oli ka omal seal võib-olla isegi perekondi ja Tartust edasi sõitmine viibis. Ja ma otsustasin siis ka teha väikese retke, vahi põllutöö või kodumajanduskoolis õppis mul üks tuttav tütarlapsena, tahtsin siis sellele külla minna ja hakkasin siis õhtuvidevikus minema. Aga Raadi mõisa kohal saksa vahipost käratas mulle halt. Kuule, aga mina ei teadnud parooli. Ja muidugi pidasin kinni ja aga nähtavasti kohe minu välimusest osutus, mida kahtlustest ta nähtavasti andis seal oma vahiputkast mingi signaali, sest sealt mõisast jooksis välja veel teine soldat püssiga ja, ja toimetaja mind sinna mõisa ja seal kuulati mind öösi üle ohvitseride poolt. Ja mis siis äratas kahtlust? Esiteks muidugi puudulik saksa keele oskus. Teiseks, minu kahtlane rõivastus, sest meile tankitõrjemeestele anti neemele rindel välja väga praktilised hülged, mugavad ja võiks öelda ka uhked nisust, üliriided, need olid Impregioneeritud riides, niisugused joped, mis olid karusnahkvoodriga, kusjuures ka see paslik või pihakott oli seest vooderdatud karusnahaga ja see pastlikule hästi. Ivar, nii et kui siis pasliku karusnahkvooder väljaspool pööratud siis ja selja peal olidesse moodustas hästi uhke, nii kui mingisugune daamide krae oli meil siis ja noh, see jope oli tehtud ka niimoodi, et see karusnahk lõppes külm. Aga kui selle mundrikuue alumise ääre kohal ära või pisut allpool, aga see implegnerrie ulatas põlvedeni, see oli või isegi pisut allapoole põlvi. Meil on mõeldud selleks, et kui näiteks vihma sajab, siis ei saa põlved märjaks, aga meie keerasime selle implegneer riideosa, mis oli allpool, ulatus allapoole karusnahkpoolseid kersi seest ülespoole, traagelsem kinni. Nii et meil olid ilusat jopet. Joped, ma ei näinud ühelgi väeosal teistel peale meie tankitõrjemeeste sellised karusnahkse voodriga, jope oli küll niisugusi jopesid olid seest valge voodriga ja pealtpoolt kaitsevärvi, mis andis ümber pöörata moondamises kuradi valge väljapoole või vastupidi. Aga need olid riidest, kuidas teie ülekuulamine lõppes, noh, ja siis kolmandaks kahtlustuseks oli põhjust, minu andis põhjusse minu vene kone, mis ma sain sõjasaagiks sealt selle kahur vene kahuriülema käest. Ja nad ilmselt pidasid mind vene parašütistide langevarju Luiks. Aga kuna ma ütlesin, et meie väeosa on Tartu linnas, siis anti mulle see üks soldat seal kaasat püssimees, see viskas minu Kunesis omale selga ja hakkas astuma ja mul on lihtsalt tunne, et nad tahtsid viia mind sinna Feldshandermeeriasse välipolitseisse kuhu siis mujale ka linnavahel tuli vastu just minu kahuriülem. Ja ma siis sellele ütlesin kohe, et päästa mind, ära näeded, mind võeti kinni ja, ja ma ei tea, kuhu mind viiakse, aga selle kahuriülemal oli saksa keel hästi selge ja ta oli olnud talve kandis seda grimmi ja Holmi kild. Pineta oli juba 40 esimest aastat olnud Saksa sõjaväes ja ta oli teenekas mees niimoodi. Ja nähtavasti siis ma ei mäleta, kas siis telefoni teel ka kuskilt midagi läbi räägitud, seda üksikasju ei mäleta, igatahes mindlastid sealsamas vabaks ja antisele kahurülemale üle ja sellega minu seiklus lõppes, ma ei tea. Aga muidu lõppenud Tartust läks sõit edasi Narva rindele ja Narva rindele. Ja nagu Ma rääkisin, käisin ma hüppes ja jõudsin uuesti väeossa tagasi teise kahur peale, kuid mind oli vahepeal tunnistatud juba desertööriks ja diviisi sõjakohus mõistis mulle esialgu kuus nädalat trahvikompaniid. Hiljem see muudeti ära. Ma arvan, kas siin see seitsmeteistkümnenda märtsisündmuseks mõjutuse vähendati poole võrra kolme nädala peale, mida tähendas trahvi kompelisteerimine? Refleks ma olin kuulnud muidugi väga süngeid lugusid, sellepärast et neid trahvikompanii mehi kasutati kõige hullemat tööde tegemiseks Camiinide ülesvõtmiseks ja ei kellelegi haavatute ja surnute äratoomiseks ja ja, ja nii edasi. Ja ma otsustasin ennast haavata, et mitte sattuda trahvi komponent vähemalt sinna sattuda, aga siis tähendab kuidagi haavata ennast. Aga ma olen kuulnud ka oma isa jutustusest, isa oli osa võtnud esimesest maailmasõjast ja vabadussõjast ja olin kuulnud seda, et kui avastatakse, et oled iseennast, et siis võidakse sind maha lasta. Vulsin 100 kat, lastaks läbi märja rätiku ja nii edasi. Kuid ka lähedalt lastud kuul või püüa kaasa ka rätiku neid räbalais ja, ja võidakse ikka kindlaks teha. Ma mõtlesin siis olla natukene targem, vähem ma mõtlesin, et et kui kuul Erred äratab kahtlust, siis võib-olla miinikillud ei ärata kahtlust ja peenestasin miinikillud nii väikseks, et laadida nendega automaadi padruneid. Ja tegin ka proovi lasknud, et kui noh, kui sügavale puusse näiteks Need killud lähevad ja, ja kas nad ikka riiet läbistavad ja, ja, ja nii edasi ja ma sain isegi oma kahuriülema sedasama kahurülema nõusse, kes oli nõus mind tulistama muidugi nišše pehmasse kohta. Kuid vahepeal, enne kui mul tuli karistus minna, kanna. Mul ei olnud veel käsku, mul veel teada karistuse pikkus, kuid käsk karistuskompaniisse minekuks pidi järgnema ja seda Meil ei olnud. Kuid siis juhtus üks, üks üks väga sünge lugu. Väga kurb lugu, mis mind nagu minu otsustada pööras 180 kraadi.