Sovhoosi direktor Valter Lehtla teenistuslehel on kirjas nii omakaitse kui eestileegion. Teel Narva jäi idarindekarastuse ja kogemusega meeshüppes käies vahele millele järgnes diviisi sõjakohtu otsus kuueks nädalaks trahvikompaniisse. Ma olen kuulnud muidugi väga süngeid lugusid, sellepärast et neid trahvikompanii mehi kasutati kõige hullemate tööde tegemiseks, Camiinide ülesvõtmiseks ja eikellegimaalt haavatutele ja surnute äratoomiseks ja ja, ja ma otsustasin arvata, et mitte sattuda trahvi kompansi, vähemalt sinna sattuda, aga siis tähendab kuidagi haavata ennast. Aga ma olen kuulnud seda, et kui vastatakse, et oled ise haavana ennast, et siis võidakse sind maha lasta kuulsisada kat, lastaks läbi märja rätiku ja nii edasi kuid ka lähedalt lastud kuul või püüa kaasa ka rätiku neid rabalaid ja, ja võidakse ikka kindlaks teha. Mõtlesin siis olla natukene targem vähem ma mõtlesin, et et kui kuul äratab kahtlust, siis võib-olla miini killud ei ärata kahtlust ja peenestasin miinikillud nii väikseks, et ma sain laadida nendega automaadi padruneid. Ja tegin ka proovi lasknud, et kui noh, kui sügavale puusse näiteks need killud lähevad ja, ja kas nad ikka riiet läbistavad ja ja nii edasi ja ma sain isegi oma kahuriülema sedasama kahuriülema nõusse, kes oli nõus mind tulistama muidugi nišše pehmesse kohta. Käsk karistuskompaniisse minekuks pidi järgnema ja seda mul veel ei olnud. Kuid siis juhtus üks, üks üks väga sünge lugu. Väga kurb lugu, mis mind nagu minu otsustade Beuros, 180 kraadi, üks meie kahur Ri kahurimeeskonnaliikmetest, Lauriste leidis Metsast ühe püssigranaadi, need olid kas 22 või 20 viiemillimeetrised, niisugused väikesed mürsud, kuid need olid niisugused granaadid, mida see kasutada ka käsigranaadi na näiteks lähivõitluses. Kui kui kaevikuid rulliti, kus ei saanud kaugele visata, siis kasutati just meie mehed kasutasid neid neid granaat ja seal tagant sai nuppu ära keerata ja seal samuti oli see sütik välja tõmmata on nagu näiteks või, või nendel niinimetatud kaigas granaatidel, kus sa tõmbasid selle nööri välja ja nelja ja poole kuni kuue poole sekundi pärast see granaat lõhkes. Minul aga oli olemas Se granaadiheitja toru, mis käis tavalise selle püssi otsa ja me otsustasime siis proovida, kuna meil omal neid kraane ei olnud, toru mul oli, aga noh, olime noored poisid ja hirmu suvi oli, et kas ka naatika lendab nüüd üle Narva jõe sinna vastaspoolele või kukub enne vette. Ja nii me siis kolmekesi olime, mina olin siis laskja sihkija. Sihtisin põlvelt, kuna sihik oli madal, madalal seal käis vist eraldi niisugune nurgamõõtja ka sinna külge. Ja Lauristin, tema oli lühemat kasvu, mina kauneid võrdlemiseni ikka alla keskmise mees. Ja Lauristi oli minust lühem. Aga kolmas poiss, meie hulgas, kaas oli meist kõige pikem ja noh, niukene õlakam tema sees Lauriste selja taga. Ja nii nagu päästikule vajutasin, nii kärgatas laeng selles samas torus, see granaat lõhkes selles laadijaid ja torus, see lendas laiali ja jäi nii nagu nagu liiliaõis rebitud äärtega. Ja, ja minu selja taga olev Lauriste sai silmapilkselt surma. Need killud lendasid talle rindu ja tema taga seisev kaas mõlemast õlavarrest haavata kildudest. Mina aga jäin täiesti terveks, minul ei juhtunud mitte midagi peale. Noh, vast selle plahvatuse põrutuse mul meil kõigil kiivrid peas ja need killud lendasid üle minu peaosa, neist oli ikka riivanud kiivrit, kuid ükski midagi viga ei teinud, Lauri, seda sai surma. Ja ma tundsin ennast sellest nii süüdlasena, kuigi mina ei olnud ju rohkem süüdlane kui teised poisid. Aga ma tundsin ennast süüdlasena ja siis, kui tuli käsket neljandal mail tuleb minna seda trahvikompaniisse oma karistust kandma mis oli vähendatud siis kolme nädala peale, muide, oli seal ka kõige pikem kaheksast, teised kõik olid lühema karistusajaga viis ja 10 päeva üldiselt. Aga nähtavasti selle tõttu, et ma ausalt rumal ausalt olin rääkinud, et ma käisin kodus. Teised ütlesid, käisid ka kodus, võib-olla, aga ütles, et jäi ja mõni tuli veel hiljem, kui mina väeossa tagasi, aga ütles lihtsalt, ma jäin tapal rongist maha. Tapal muide ešelon seisis, ma oleks võinud ka tapal minna, aga Tapport oli 27 kilomeetrit minu koju. Aga Kadri on seal 20 ja ma otsustasin kohe algul, et ma lähen Kadrina jaamas maha, et sealt on lühem, aga Kadrina jaamas ešeloni peatanud, mul tuli liikuvalt rongilt hüpata. Aga rongile käisid sellel sõjal ju nii, mitte, niisuguse kiirus nagu praegu. Ja nii siis ma loobusin sellest ka eneseavamise mõttest ja, ja läksin siis karistus kanna nüüd tagantjärele, muidugi olen palju mõelnud nende asjade üle ja ma arvan, et sellesama õnnetuse põhjuseks oli see, et see granaat oli juba välja lastud granaat. Tema käsigranaadi, no ei olnud kasutatud, sest sellisel juhul oleks tagant see kork olnud ära keeratud, aga see korkuli taga ja meie tollal ei teadnudki, et see kurk nagu ära käib, me nägime esimest korda seda granaat ja keegi polnud meile tutvustanud. Need välja lastud granaat oli saanud juba selle esimese tõuke ja nüüd, kui ta sai Teiskura tõuke, tähendab tavaliselt granaadid, miinid plahvatavad siis, kui sütik puudutab kasvõi näiteks miinid, eriti puudutab kasvõi puuoksakesi või lehte ja plahvatab kohe selle tõttu Miidust ohtlikud niisuguse metsa all, hõreda metsa ääres või metsa sees või niimoodi need lõhkevad üleval ja killud lendavad allapoole. Kui miin satub pehmesse pinnasesse, siis ta teeb vähe kahju, võid võid olla isegi meetri kaugusel ja jääda terveks. Nii et see võis olla välja lastud granaat ja selle tõttu lõhkes kohe, kui ta sai teistkordsel tulistamisel sai uue tõukesütik ja, ja plahvatas. Oli juttu sellest, et et mu karistusaega vähendati ja, aga ma olin kuulutatud välja väe jooksikuks või desertööriks. Nüüd palju aastaid hiljem, aastakümneid hiljem ma sain tuttavaks dokumendiga, mis näitab, et mind isegi oli nii-öelda maha kandnud tol ajal arvelt maha ja kes turban, surnud nimelt. Ma asusin tööle siinses majandis. Siis algul ma töötasin, vastad siin peaagronoomina ja 52. aasta aprillis määrati mind direktoriks, kuigi ma ei tahtnud direktor hakata hakata, aga neli kuud vintsutatud ja mind kutsuti ministeeriumi välja ja ja agiteeriti aga, ja pakuti mulle direktor kohta mitmesse Eestis olevasse sovhoosi, aga ma ei võtnud ühtki pakkumist vastu. Ja lõppude lõpuks, nähes, et nad mind rahule jätta, otsustasin siis anda nõusolek jääda kohapealse sovhoosi direktori kohusetäitjaks. Ja nii ma siis jäin ja ma olin 34 Pälsoni nimelist sovhoosi direktor. Noh, nii-öelda kohusetäitjaks jäin. Samal ajal kui mind määrati direktorit, liideti ka kohe teine sovhoosidest. Ma töötasin lammasküla sovhoosi agronoomina aga liideti Pälsoni mäe sovhoos. Aganobelsin nimi jäi, kuigi keskus jäi ikkagi siia rakke lähedal, lammas külla. Ja nüüd muidugi, kui ma olin juba direktor, siis hakati mind kohe värbama parteisse. Oli tavaline lugu. No külma siis igati moodi vingerdasin ja teen ettekäändeid, et mul võtta omale kohustusi, parteilise ülesanded antakse ja et ma õpin kaugõpet ja nii ma õppisingi, siis ma olin lõpetanud vaeküla tööjuhatajate kooli aga see ei andnud keskharidust. Siis tehnikumi lõpetasin eksternina Olustvere tehnikumi ja õppisin siis kaugõppe teel eesti pulmas akadeemias. Ja tegin kogu aeg ettekäändeks, seda ma õpin ja ma ei saa võtta omale mingit lisa kohustusi. Ja jäetigi esialgu nagu rahule mind, kuid 56. aasta oktoobris tuli sovhoosi partorg juure üks minu kodukülas Venemaalt pärit eestlane, kes oli Kurema juhatajaks ja tuli Arturgi juurde jutuga, et kas te teate, kes teie sovhoosi direktor on saksa sõjaväeohvitser olnud? No muidugi teine osa olid kõvasti liialdatud Saksa sõjaväes, no muidugi olin. Kuid tookord õnnestus mul siiski rääkida need parteikomitee mehed siiski uskuma, et mind mobiliseeriti 44. aasta veebruaris. Ja tookord sellega jäigi ja ainult et lugu lõppes sellega, et üldis lõpuks, et aga kuidas need parteisse astumisega jääb. Ja mis mul üle jäi astusingu Maningali kivi, vastad juba olnud direktor ja, ja parteitu. Aga samal ajal samal ajal kimbutab tiga ühte minu kolleege väga tuntud direktorit, sovhoosidirektorit, kes oli korpuses teeninud teenekas mees ja väga hea sovhoosi direktor, kadedad värvati parteisse, kuid ta minu vastu ütles, mina ei astu, sest minu isa küüditati Siberisse ja mina olin, olin korpuse mees ja mina ei astu parteisse, aga näed ikkagi, asi lõppes sellega, et lõppude lõpuks lasti tema lase lahti direktori koha peal, proteesi astun. Nüüd läks aastaid edasi ja siis see oli kusagil seitsmekümnendatel aastate paiku, ma ei mäleta täpselt enam. Saadeti minu kohta kaebekiri, otse kremlisse kohe peasekretär preeznevile. Kastabreesüveni jõudis ja ma ei usu, aga igatahes sealt tuli vali käsk. Muidugi Tallinna ja tuli tuli siis Tallinnas keskkomiteest ja rajoonikomiteest inimene kohale. Ja seal oli siis juba selge süüdistused maale olnud Saksa sõjaväes juba 43. aasta kevadest ja nii edasi. Ja no mul siis ei anud muidugi midagi üle, et mulle pandi kohe paber lauale, kus saksakeelne pabersaal poogen Ange hüürigel unterhald plat, tähendab, see oli selline dokument, neid pabereid peeti Riias nii eesti leegioni kuuga läti leegioni kohta ja selle alusel maksti minu isale igakuist noh, poiss veidi talust ära ja, ja sellega siis oli, oli vaja nagu toetada siis ja esialgu mowski 25 marka kuus ja siis, kui ma sain kaprali aukraadi, siis hakati maksma 35, Marko kuus ja selle paberi järgi on siis tagantjärgi makstud nelja kuu eest see saamata jäänud osa 40 marka juurde ja nüüd on siin niimoodi esimesest märtsist 31. märtsini 25 marka. Ja siin on allkirjamärgid ja number siin kviitungi number 57, no see tähendab seda, et nagu oleks mingist postikviitungi saadetud ja kest Kestorben surnud ja ja, ja samana seal on makstud uuesti selle märtsi kuuest esimesest märtsist 44 on jällegi 35 marka. Tähendab teistkordselt ja huvitav, et sellel samal paberil see paber lõpeb, lõpetatakse ära 30. septembril 44 v käinud kriiks kriiks Erraidmisse ainsust. Ellen tähendab, noh seoses sõjasündmustega või midagi niimoodi tähendab, see on lõpetatud, tähendab minule maksmine, kuid on makstud veel kord, lisaks septembrikuu 35-le Margane on makstud veel 35 marka ja jällegi märkus Kestorbel kaks korda surnud, kaks korda maha kantud ja kaks korda surnud. Seal on üks niisugune huvitav fakt, kus teil see pabersilmadeta? See tõsteti tookord parteikomitees ja, aga tookord ei olnud muidugi ähmi täis, et minu kohta põhjalikud andmed on ja ja mul ei olnud võimalustest, ma anti küll näha, aga mul ei olnud võimalust seda hakata uurima. Ema tookord üldse ei märganudki seda. Et niisugused huvitavad märkus seal on, ju see oli siis Riia arhiivides? Ei, ma arvan, Riia arhiividest pärast seda, kui see Kuurama kott tähendab, likvideeriti sakslastega, sõda lõppes ühesõnaga üheksandal mail arhiivid jätsi, arhiivid jaotati ära, kaheksale Läti leegioni kohta jäi Riiga ja Eesti leegioni omad saadeti Tallinnasse. Nii, see võis olla kaunis ebameeldiv hetk. Tollast olukorda arvestades, kui see paber teile ette lükati, oli küll ausalt, nii-öelda selle imub peas kõik segamini, sest ma ütlengi, et ma enam ei olnud, annab suuteline seda dokumenti lähemalt uurima. Aga nüüd, kui 91. aastal hakati maksma pensioni sõjast osavõtu ees pensionilisa siis ma teadsin, et selline dokument on ometi arhiivis olemas ja ma kirjutasin riigiarhiivi ja, ja andsin kohe teada, mis ajast, mis ajani teenisin Saksa sõjaväes ja mis all ma läksin. Ja ma sain nädala pärast sellesama dokumendi fotokoopia ja vot alles siis avastasin, et ma kaks korda surnud olen. Ja nüüd tekibki nüüd üks niisugune huvitav asjaolu. Saab selgeks, et miks mind ei jälitatud, sest ma tean paljusid, eriti neid, kes tähendab minuealisi ka Saksa sõjaväest, sõjaväes teeninud noori mehi oli sovhoosi direktoriteks, aga enam-vähem nad kõik kukkusid vahele. Ja no muidugi kukkus vahele ka neid, kes läksid õppima statsionaarselt tehnikumi või, või ka kõrgkooli. Sellepärast et ühiselamus ikkagi tuli ennast lahti riietuda, võib-olla koos saunas käia duši all seal. Ja ka minul oli ju veregrupi märk vasaku käsivarre siseküljel varre siseküljel. Ainult et 45. aasta veebruaris ma lasin selle kohalikul jaoskonnaarstil seal seal Undla Kadrina lähedal oleva Undla jaoskonnaarstil doktor Espenberg selle välja söövitada. Juhtus nii, et ma jäin haigeks. Madolla pärast sõda astusin tööle asunud tööle luu metskonda, kuid sealt värvati punaarmeesse ja kuna ma ei läinud, otsustasime, et ei lähe, peame jõulupühad ära ja uusaasta ja kolmekuninga, ehk siis vaata, aga mina jäin haigeks difteeriasse. Ja isa viis mind arsti juures ja arst poetas mind oma korteris aega. Ja siis ma talle rääkisin, et vot minul on niisugune veregruppi, märksin, mis reedab mind ja ta soovitas selle välja. Ma jäin niisugune Rõuge karmi taoline märk alles. Aga vot paljud jäid sellega vahele sedasama selle märgiga ja, aga mind ei otsitud ka taga, tähendab paljusid jälitati ka julgeoleku poolt. Aga ikkagi jõuti jälgi mööda järele, aga mind ei otsitud. Ja nüüd, kui mul oli see dokument juba olemas ja ma näitasin seda omale ühele heale sõbrale, siis tema tuli, ehkki selle lahenduse peale. Aga kuule sellepärast sind ei jäetudki taga, et see dokument tõsteti teise hunnikusse ega surnud leegionär ju julgeolekut ei huvitanudki. Otsite tagasi, aga need, kes olid elus väga loogiline, väga loogiline järeldus ja ilmselt see nii oli, tegelikult päästis teid, siis omaaegne väejooks edasisest kimbutab, tuleb nii välja. Nii, aga nüüd tagasi minna selle teistes pataljoni alustades pataljoni tagasi ja. See väeosa nimetati küll jah trahvi kompaniks, aga tegelikult ta vaevalt andis ehk rühma mõõdud välja, sest noh, paljud olid juba oma karistuse ära kandnud enamusele karistatud väga lühikesed, viie, viie kuni kümnepäevased. Jaa, aga minul oli ta nende hulgast, kellega ma koos karistus kandsin, oli kõige pikem karistus. Ja see oli siis 21 päeva. Kuigi see oli juba vähendatud poole peale. Ja meie töö siis seisnes seal selles, et meie pidime, kui ma õigesti mäletan, Ta metsas raiuma päeval pidime raiuma need latte seda latti mõõtu ei antud, nende hulka kuulusid ka juba peaaegu teibad. Igatahes niukse kuusenoorendikus me neid raiusime, jõest oli see mets võib-olla sadakond sammu eemal, nii et päeval raiusime latid valmis ja öösi pidime siis kandma kaevikusse sest nendega kindlustati kaevikusein, on hõlbus, et see oli juba maikuu algus ja sulas kaevikud hakkasid sisse varisema ja oli vaja neid toestada ja muud võimalust ei olnud, kui lattidega neid tõestati. Aga muidugi see, see raiumise rinne selleks ju järjest kaugemal kassetiga karistusalune püüdis ju võimalik tööle lähemalt oma portsu kätte saada ja see nihkus järjest kaugemal, nii et üsna raskeks läks ka selle normi täitmine. Ja üsna mures olin, et kui veel kaugemale, et kuidas ma jõuan seal normi täita. Ja tookord. Ma olin puntis ühe teise tankitõrjemehega, ma ütlen mehega, muidu ma räägin poistest. Ma olin alles poisi eas, temaga oli minust mõni aasta vanem ja ka suuremat kasvu Pärnust pärit üks hallingu nimele mees ja meie kahekesi nagu koos siis need latiliselt tassisime tema ees, mina järele. Mööda kaevikuid minnes tuli mööda minna mööda siksakke, kusjuures need kaevikud olid osaliselt ka poolest säärest saadik vett täis. Need, et vees sulistamine muidugi ei pakkunud kellelegi lõbu ja eriti neile, kellel ei olnud. Minul oli küll säärikud, õnneks kodus saadud kumu hüppes käisin. Aga need ka ei pikapeale nagu läbi ja me otsustasime hakata jooksma üle lageda koha, sest otse sealt tuli ainult mõnikümmend sammu metsaservast kaevikusse. Lati punt õlal kümmekond või rohkem lati, noh, oleneb lati suurust, oli siis seljas ja jooksime siis tegime, hüppab üle madala künka üle lageda välja ja metsaservast kaevikutes. Ei mäleta enam, oli see kolmas või neljas kord, kui me jooksime, ma kuulsin ühte plaksu, kuni pööranud kumbki sellele tähelepanu. Aga järgmise ringiga jooksuga tulles baasvene snaiperi kuul minu ees jooksvat hallingut kubemest kuul jooksis tagant udarast välja, tekitas suure lõhkede suure rusikasuuruse. Ta kukkus kohe maha sinna ja ma siis kasutasin ära nii enda, selle sideme pakki, kus olid vatitampoon ja ka tema omad, sulgeda seda, seda hirmsat haava ja kuidagi tegin talle hädasideme ja hüüdsin siis teised appi. Me toimetasime ta sealt siis pataljoni sidumispunkti ja hiljem ma teda enam ei kohanud. Teist lasku ei järgnenud. Ei järgnenud, üks laske ainult. Mina viskasin kohe pikali maha, kui tema kukkus. Ja mullaks veel, kui ma saaksin midagi teada Pärnust pärit hallingu kohta, võib-olla ta ise kuuleb seda saadet, et ta mulle kirjutatakse, ma tahaks teada, kuidas tema saatus ma olen püüdnud. Aga teate, et tema kohta paljude meeste käest, kes veel praegu elavad, aga mul ei ole kahjuks õnnestunud. Kas see tema eesnime kahjuks ei mäleta, aga ta oli minu teada vanem kaprali aukraadis, mina olin siis kapron. Paluti kirjutada aadressil. Ülesoo kaks, Valter lehtla. Toimetasite hallingu siis. Tabamiskohalt ära pataljoni sidumispunkti ja hiljem ma teda kahjuks enam ei ole kohanud. Aga minu karistusaeg kestis edasi. Kuid minu karistuse kaheksandal päeval, 12. mai hommikul tuli käsk, et me peame oma selle karistusaluste üksusega nimetati küll ikka veel trahvi kompaniks, aga tegelikult meid, ma arvan, et ei olnud enam rühma jagugi mehi järele. Pidime minema järgmise jalaväekompanii lõiku mere poole, kuna seal olid alles need kaevikunõlvade kindlustamise tööd tegemata, meie sealse kompanii lõigus olid juba lõpukorral ja meid enam ei vajatud. Ja muidugi tekitas meile kõigile muret, sest et noh kuna selles lõigus läks meil juba kergemaks, me saime ikka öösiti juba puhata ka. Aga kui me pidime nüüd järgmisse lõiku minema, siis seal oleks hakanud asi otsast peale. Sest ega meil ei olnud ju kohta, meil punkreid ei olnud ja igaühel, kes siis uuristas ise omale kaevikuseina mingisse uru, et sai kuskil seal natukene tukkuda. Mäletan, et mina sain siiski mõne öö kohaliku paiga kompanii meeskonna punkris olla, need olid teraspunkrid, kuue mehe punkrid, kuid mina sain siis olla nii-öelda kaasüürnikule, alumise narri või riiuli all, seal see oli umbes 25 või 30 sentimeetrit põrandast kõrgemal, nii et ma vaevu kuidagi mahtusin sinna sinna riiuli alla. Mina sain niimoodi seal mõne vee puhata. Ja seisime siis seal kalda kaevikus. Ootasime siis käsku. Ilus maikuu ummikuli. Olime mineku valmis ja äkki kuulsime nisust kahtlast lühinat, Kofakofocohoiad tuuli. Kaks plahvatust kohe üksteise otsa. Aga need plahvatasid mõlemat, nüüd selle jõekalda, see jõepoolse nõlva all, väljaspool kaevikud. Ilmselt need olid suurekaliibrilise, ma arvan, et 305 millimeetrise selle müüri need mürsud ja hiljem nii räägitud, et see patarei oli, tähendab sakslaste oma patarei aga see oli juba niivõrd niivõrd kulunud või paisunud torudega patarei, et selle hajumine, mürsku tajumine on nii suur, et tavaliselt kutsuti kalda kaevikutest meheta teise liini kaevikutes, kui see tulistama hakkas, igaks juhuks igaks juhuks. Tookord hakkas tulistama ilma hoiatamata ja kahest orustanud kaks mürsku langesid kalde alla. Ja nüüd pärast plahvatust tuli siis rabinal neid kildusid ülevalt alla ja üks niisugune pikk kild pikem kui minu sõrm ja, ja mõlemit kantini tunduvalt paksem, võib-olla niisugune 15, noh, võib-olla 20 millimeetrine teistpidi. Niuke kisuline piklik kild kukkus ülevalt mulle pähe. Aga meil kellelgi kiivreid pea. Meil oli lubatud, kuna latt ei saanud kiivriga kanda, siis lubati meil ilma kiivrita olla, muidu oli käsk kanda kiivrit, aga meil need kiivrid, vot kuskil, ma ei tea, olijad foori juures, aga meil pilotkad seal peas ja, ja kukkus mulle läbi selle mütsi pähe ülevalt, oma raskusega plahvatusjõuga, ta tuli siis kaarega, ta tuli ülevalt alla, ilmselt tähendab plahvatusi, õunakillud lendavad otse üles, eks ole, ja kahele poole meie poole neid ei lennanud, sest see jõenõlv kaitses tähendab meid. Ta kukkus läbi jõepoolse nõlva, lase mürsk, mitter kaevikusse. Kaks mürsku ja, aga nüüd pea, haav on niisugune, tema seal peal ei olegi muud kui lahke luu ja nahk õieti. Aga verd hakkas kõvasti tulema ja teised poisid, mine ruttu, sinu karistus on kantud, tähendab, niisugune kord oli, kui keegi sai karistus alustas haavata, siis oli tema karistus sellega verega sõnastatud, nagu öeldakse. No ma ei uskunud küll, aga ma läksin ikkagi siis pataljoni sanitaarjuure, noh, oli vaja siduda ja verd tuli päris kõvasti. Pataljon sanitar sidus kinni, saatus saatis pataljoni sidus punkti, seal oli nii palju avatud ees, et mind ei võetudki ette ja saadeti kohe edasi rügemendi laatsareti sininõmmel järjest kaugemale järjest kaugemale ja ja, ja huvitav, seal ma kohtusin kohe oma ühe tuttava mehega, ma ei mäleta, kas ta oli siis sanitar või ta oli juba velskriametis. Lembit allikas. Ja härra, rääkisin ära, et ole nüüd hea mees, aita hädast välja, et katsume endiselt kuidagi siin pikemalt kinni pidada. Et ma saaksin karistusest lahti, kui sa mind nüüd ruttu tagasi saadad, siis nad panevad meid karistus jätkama, aga mul oli ju veel, see oli alles kaheksas päev. Tähendab, mul oli veel ju suur suur osa, suurem osa karistus kandmata. Tema sidus mu pea siis kinnisidemega, jättis silmad suu ja nina lahti, pani mind raskete haavatute kõrval sinna lavatsile lamama. Ütles mitte kellegile, ära vasta, mitte kellelegiga, ära räägi, ma kirjutasin sulle sinu paberile, et salt kergelt peast raamatut ja põrutatud. Ma ei saanud seal, noh, ma ei oska öelda, võib-olla läks paarkümmend minutit või pool tundi läks mööda ja äkki vaatan sellesse sellesse samasse Borajasena punkris, tähendab maaalune, see ei olnud, Barack võit annab, ikkagi tähendab niukene Bunker, laatsareti punker, sinna punkrisse sisenesid needsamad minu kaaslased sellest trahvikompaniist. Osa mehi toodi kanderaamide, osad olid isegi käsi kaelaski pea kinni kes lonkas jalga ja tuli välja, et järgmine kogupauk, kukkuski kaevikusse. Ja likvideeris, võiks öelda sedasama kogupaugu, kui ka selle kahe mürsu kogupauguga likvideeris meie selle trahvikompanii. Ja mina pääsen lihtsalt ühe kerge kriimustusega sealt kümmekond minutit enne tulema kombel õnnekombel, täitsa juhuse kombel. Ja mul oleks huvitav teada saada ka nende meeste elus midagi, kes tookord eluga pääsesid ja kes veel praegu elavad. Et ka kirjutaks minule samal aadressil rakke rakke ülesogaks, valter lehtla. Ma usun, et kui te panete rakke ja Volker lehtla sissekiri tuleb igal juhul kohale. Ja nii oligi, et ma pääsen lihtsalt jah, nii kergelt seal ära ja nüüd Lembit allikas, ega ma sain hiljuti uuesti pärast poole sajandi möödumist sain kirjavahetusse astuda, sest nimi leidus ka Eesti leegioni veteranide Virumaa klubi nimekirjast leidsin Lembit allikas ja nime ja aadressi ja kirjutasin temale ja sain ka temalt vastuse ja tuleb välja ka tema mäletab hästi seda lugu, nii et mul oli väga hea meel sellest, et ma sain oma heategijaga uuesti kontakti astuda, kuidas sündmused edasi härrasid, kuidas teie elu edasi läks, kaua te olite seal laatsaretis? Laatsaretis olin umbes, no ma ei oska öelda, paar-kolm nädalat ilmselt allikas pidas mind seal kauem kinni, kui vajadust oli, aga ta tahtis sellega ka nagu ennast kindlustada jätnud liiga vara mind siis sealt välja kirjutada, aga noh, ta ütles lõpuks, et ma ei saa nüüd kauem pidada. Siis oli mais saamas juuni juba ja see oligi juunikuu juba. Aga nüüd ma ei tea, kas ka tänu Allikasele või siis juhuse tõttu see kompani Saklasest Rehnuks füürer pani mind toidu lauülemuse ametisse. Minu eelkäija oli sellepärast lahti lastud sealt, et ta oli hakanud ülejääkidega kaubitsema. Seal tekkis ülejääki selle tõttu, et mehi sai iga päev ikka langes välja ja, ja asemel nüüd arvele võtta tema mulin, et sellest maha Angeldan. Mind pandi asemele, aga mind ei peetud seal ka üle kahe nädala. Ma mäletan, et samal ajal toimus ju teise rinde avamine kuuendal juunil 1009 44, nii et seal ma olin veel ikka seal sininõmmel selle sealsamas oli ka meie kompanivoor kompanjon, ennem oli seal ja, ja siis meie maja on suur. Olin seal kui toidulao ülemuseks, siis anšl välja kuivtoitu. Aga mind seal ka kogu ei peetud ja, ja pärast siis seesama sõber mul siis parastas mind seal see, kes tihti sa ei näe sind, lasti ka lahti. Et sa ei osanud ülemustel rohkem kaaluda. Võib-olla see ka nii oli, aga ma olin nii loll lauset, et mina mõtlesin täpselt nii nagu ette nähtud oli ja kui ma õigesti mäletan, sest ma olin ka hiljem oma ohvitseri ülemuse käskjalaks ja viisin temale ka toidunormi sõjaväes vähemalt rindel olevad ohvitserid said täpselt sama normi järgi toitu ja ka sama toitu, mida seid sõdurid ei mingit vahet. Kusjuures 44. aasta sügisel pärast seda juba, kui ma juba kodus olin, siis minu kodukülas Narva maantee ääres olid ka parasjagu sees seal vene vene sõdurid ja ohvitserid. Minu ema aga valdas perfektselt vene keelt, kuna ta oli ka üle 10 aasta Peterburis elanud kui enne, kui Eestisse uuesti tagasi sai. Ja tema rääkis, et, et, et see pentsik oli rääkinud, et ohvitseride köögist tuuakse ohvitseridel toitu ja minul oli see suureks üllatuseks, et et puna armees oli veel eraldi ohvitseride köök. Meil nisu asja küll ei olnud. Te ei saanud siis kaua toiduladu käsutada ei saanud ja võib-olla kõige rohkem kaks nädalat või oli ka pisut rohkem, aga igatahes seda ma mäletan, et mind määrati uuesti kahurimeeskonda kuid mitte enam selle 45 millimeetrise peale, vaid Vene tankitõrje Schmidtile, mitte vene tankitõrje Sulotite peale, vaid jällegi taas selle saksa 75 millimeetrise. Peale 70 viieminutilise paki peale. Back tähendab Panther rega Noone jah, lühend saksakeelsest tankitõrje kahur. Aga need nimetati pakkideksi, oli flakid, olid Süüria jah, lennud, õhutõrje. Ja seesama, kohe pärast seda meeskonna komplekteerimist. Siiski me olime vist paar nädalat, et või ei olnudki nii kaua seal Narva jões, kusjuures, ja siis saadeti meid Augale rannakaitsesse. Nii et ranna kaitsesime, saabusime ma mäletan just jaanipäeva eel. Nii et kas see oligi juba jaanilaupäeva öösel vastu jaanipäeva või oli see päev varem või jaanipäeval koguni ja nagu huvitav on, et, et kui muidu ei saa, siis jaanipäeval tingimata sajab. Ja tookord oli ka niimoodi vihma ei olnud pikka aega tulnud, aga tookord me saime siis niisuguse vihma, et meie punker oli see maa sees olev osa oli praktiliselt vett täis, sest ülevalt see oli kaldal rannaliivale peaaegu ehitatud pisut kõrgemale ja ülevalt nõlvalt jooksis vesi alla. Eks seal siis mujalt ka ja see vihm oli tõesti paduvihm. Niiet. Meie need narid alumise korruse narid olidki vist vee sees, nii et me ei saanud kuidagi seal punkrist muidu välja, kui ikka pidime läbi v sealt solistama. Nii et see on mul hästi meelde jäänud. Ja seal rannakaitses me olime umbes kuu aega. See oli rahulik elu, see oli rahulik elu, väga harv. Kas paaril või kolmel korral vene patarei tulistas, aga see oli ilmselt niisugune, andis häiretuld, lihtsalt juhuslikud mürsud langesid merre, aga meil oli siis hea päev sellel päeval me saime siis omale värsket kala. Sest et surnud kalad ujusid kõik rannaliivale, mis plahvatuse mõjul siis hinge heitnud, me saime omale siis jälle lisa toitlustel näol. Ja seal oli muide ka teistpidi väga ebameeldiv. Sest et kui oli mere poolt tuul, siis ma mäletan ükskord uhkus randa punaväelaste laipu, nende laipu, kes olid osa võtnud meriküla dessandi veebruaris. Ja üks laip jäi kinni miini tõkkesse. Õieti need seal olid niinimetatud hüppemiinid meile. TYCO avasid veealused, traadid, tähendab seal ujuma minnes said minna ainult selge ilmaga, vaikse ilmaga, et sa nägid täpselt, kus kohas traat oli, et sa said üle traadi astuda, muidu võisid puutuda, vaata kui traati puutusid, süütas kohe selle miini sütiku ja need olid vedruga miinid, mis viskusid, tähendab üles veepinnale ja andsid kõvasti kilde. Nii et seal saigi üks meie tankitõrjemeestest ka haavata selle nende killutatu, et ta oma rumalusest või ettevaatamatusest lihtsalt teda oli hoiatatud, aga ta ikkagi läks. Aga tookord jah, ma mäletan, et üks laip sattus sinna traati ja siis tekkis ka miiniplahvatus seal. Ja muidugi see oli soe aeg ja vot see see ei olnud enam meeldiv, kui, kui neid laipu hakashishele põhjatuulega kanduma sinna randa, siis enam ei tahtnud ujuma minna. Ka. 24. juuni õhtupoolikul anti meile käsk panna asjad kokku ja ja hakkasime sõitma Narva linna külje alla, aga muide siis juhtus ka üks niisugune mulle väga meeldiv juhtum. Rühmaülemrühm on Saksa sõjaväes midagi, patarei taolist, täpset rühma kuulus kaks kuni neli kahurit. Ja noh, tavaliselt oli neid kolm. Kui neid muidugi veel pihta sai, siis neid ja vähemaks või, või kuidas siis õnnestus juurde hankida. Aga keskmist läbi need ikka kolm kahurit rühmas ja rühmaülemal tavaliselt ohvitser, meie rühmal ümboliga leitnant ja mina olin temak käskjalaks jalgsi Velgatuseks ja ta küsib minu käest, et kas sa mootorrattaga sõita oskad? No minul oli hirmus tahtmine mootorratturid saada. Ja kuna meie mootorrattur sai surma Vene lennuk tulistas teda Vene hävitaja. Ja ta sai surma, oli vaja mootorratturit ja millegipärast siis see kompaniiülem küsis minut seda, kas ma oskan. Ja ma valetasin talle, et oskan küll, tegelikult ma ei osanud, ma ei olnud üldsegi mootorratta seljas, oli seljas istunud külguma haidele kristalle olin vaheliste vahipostil öösi seal vahiteenistuses Põlva sellise masinaparki, siis ma istusin mootorratta seljas ja seal külmalt vahetasin käikusid ja lahutasin sidurit ja nii edasi seisvarat seisval ratta seljas, sest käima panna ei tohtinud, see oleks olnud kohe siis alarm juba. Ja niiet sõitnud ma ei olnud ja sõita osutama ei osanud. Maitsesin tuli esile kohe meeles, et osa ja meie poissi käis Saku pannes õppimas autojuhtideks, mootor Sacobanes nuuks luba on, sul vist ei ole, et ma ei lõpetanud. Vaat huvitav, see oli mul kohe valmis, aga seal, kus oli tarvis valetada, seal ma jälle olin lollist peast mitu korda õigust rääkinud, sellepärast vahele jäänud. Aga seekord ma valetasin ja nii vapralt, et ta ei hakanud kahtlema. Ka ütles, et hea küll. Õhtul näitad mulle, et mida võtta mootorratas ja õhtul näitavad mulle etes, kuidas sõita oskad. Ma läksin siis sinna masinaparki ja seal oli mul üks tuttav autojuht. Ma ei mäleta kahjuks tema nime enam selle Rakverepoiss. Rääkisin sellele, et kuule, näed, ma saaksin need mootor others, kui sa mind nüüd õpetad ja tema võttiski kätte. Mind seal utsitas, oleks tund aega, laskis mul proovid ja sõita ka seal siis söötja saanserm männimetsa all liivases käristasin seal rohkem suitsupill taga rohkem esimese ja teise käiguga aga kuidagi käiguvahetusega ära proovitud ja nii edasi ja ja õhtul siis näitasin siis. Leid naat ring ütleb, et nojah, et ega see suits olnud kuigi hästi näha, aga et ega sa hea tee peal seitse saagat meile varsti Griva soosse.