Valter lehtla, keda Eesti põllumehed teavad kauaaegse eduka sovhoosi direktorina jutustab käesolevas saates mälestusi teenistusajast Eesti SS-diviisis. Tegevusaeg 1944. aasta juulikuumees oli just õppinud sõitma mootorrattaga ja tema rühmaülem kasutas teda virgadzina. Leitnant ring ütleb, et nojah, et ega see suitsu need kuigi hästi näha, aga tega sa hea tee peal seitse saagat näidanud varsti Griva soosse. Nii et siis oli juba teada, et griva soosse läheme aga sellesama päeva õhtul. Või olisi järgmine päev, igatahes 24. juuli õhtul me läksime hoopis Narva linnaküljele priska männikusse. Praegu asub seal Narva sovhoosikeskusena toon, et seal üleval mäe peal oli üks talumajakiviseintega. Maja oli, ma mäletan, et kompaniiülem asus ise sinna või rühmaülem ja tema kahurid paigutati sinna kõrgendikule. Sellepärast et seal all oli hõre männimets Meie poole ja arvati, et võib-olla sealtkaudu ehk üritavad siis vene tankid tulla. Meid oli jäetud lihtsalt katma meie kõik väeosad, põhiliselt olid juba sinimägedele ravid viidud ja meid oli jäetud ainult katteväeosad maha. Ja ilmselt tankitõrjeüksus rastiat, tankide üksus oli mehhaniseeritud ja teda võis kõige viimasena veel tarvitada siis venelaste kinnipidamiseks. Ah muide veel, ma sain sel õhtul kaks pudelit viina ja ilma, et mina oleks palunud omale puhkust. Pidin saamas järgmisest päevast puhkusele, nii et puhkuseloa pidime saama järgmisel hommikul, aga viinad, ma sain juba viinapudelit Schenkijate kaks pudelit Alt vaatorid, järgmisel hommikul olime siis selle talumajas, minu mootorratas oli siis maja läänepoolse seina varjus seal. Ja kui sa turmtuli pääl hakkas, siis üks esimestest mürskudest kukkus juba sinna maja taha ligidal, nii et maja aknad purunesid ja nagu selgus pärast oli siis üks suurgild viinud ka minu mootorrattasilindri pealt, nii et ma olin jalamees ja ma siis jalgsi virgats, sina käisin siis selle päeva jooksul, lidusin siis seda pritska männiku julgina mõisa, seal oli rügemendi staap mõisa vahet mitu korda päevas käisin seal siis viimas muidugi rühmaülema teateid ja toomas siis temale neid korraldusi, sellepärast et meie rühm oli allutatud vahetult rügem staabile ja muide Saksa sõjaväes oligi niimoodi, et, et 12 jalaväekompaniid olid jaotatud kolme pataljoni alluvusse. 13. 14. ja 15. kompanii allusid vahetult rügemendi staabile. Nii et see oli ka alati nii. Ja pealegi oli see sellepärast, et ega tankitõrjekompaniid ei olnud kunagi üheskoos niimoodi nagu jalaväekompanii saiuma ja kindlalõigu tankitõrje kompanii jaotate rühmade viisi teiste jalaväekompaniide juurde. Meie kahurid olid tavaliselt kohe jalaväekaevikute taga sageli üsna lähedal kaevikutele nadolid, otsesihtimisega, suurtükid ja neid ei saadudki mujale paigutuses pidi olema ju vaata tabeli nähtav. Ja oli ka nii, et üksikud kahurid ajutati võrdlemisi laiali, nii et näiteks ega ma palju teiste kahurimeeskondade liikmeid ega kahurülemaid ei tundnud. See on siis see, 25. juunil algaski siis venelaste suurrünnak, mis lõppes siis sellega, et meid lõigati ära nii peeteristi kohalt kui ja sealt juba Olgino mõisa kohal need öösi. Juba hommikust ööd organiseeriti sisse taandumine nende katteväeosas, teised olid juba enne ära läinud ja meie olime viimaste hulgas seal, nii et meie siis taandusime juba, tähendab sinimägedel juba valmisolevate väeosade vahelt seal ja seal oli veel meie jaoks tee lahti jäetud. Tee oli mineerimata ja taandusime Sis Konju. Kas tulelöök oli tugev? Tulelöök oli tugev, peamine löök oli muidugi kalda kaevikutesse ja nende poolt välja valitud märkidele, aga meid nad ilmselt, et ei teadnud, sest me alles eelmisel õhtul olime sinna asunud ja see luure veel hommikul ei teadnud. Aga päeva jooksul ta muidugi avastas, et lennukid käisid üsna tihti seal, sest ma mäletan, kui ma sinna rügemendi staabi pole, ükskord jooksin, siis siis tuli parasjagu lennukeid spetsialisti poolt ja tulistas mind. No ma ei tea, kas ta mind, aga ma arvan, sest ma ei näinud tee peal mitte kedagi, aga ma olen kuulnud niimoodi, et lennukid tulistasid tõesti ka üksikuid sõdureid, aga mootor tulid, oleks igal juhul, kui ma näiteks olnud mootorrattakult, siis oleks ta tingimata mind tulistada, nii et selles mõttes oli ka võib-olla minu pääsemine, et see mootorratas pihta sai. Ma kargasin kohe sinna teekraavi ja jooksin siis teekraavi mööda või esialgu viskasin pikali nagu lennukile läks. Nii et suurtükivägi kui ka lennukid tümitasin. Neid kaevikuid ikka ikka mitme tunni kestel seal, nii et veel üks asi näiteks, et mind arvati nüüd selle 40 viiese vene kahuri pealt uuesti 75 millimeetrise meie oma saksa kahuri peale oli minu arvates ka minu pääsemine. Sellepärast, et nagu ma mainisin, ehitasime selle vene 45 millimeetrisele kahurile punkri jõekalda sisse Peetri saare alumise merepoolse otsa kohale, nii et sellest sai tulistada nii peedisaart kui ka ülejõe kui ka piki jõge Narva suunas selliseid vene tankitõrje kahur, millede mee viljalt tõid ja sedasama kahur. Ja ma mul ei ole kahjuks mingisuguseid andmeid nende meeste kohta, ei kahuriülema kohta kahuri ülemrea ja kardan, et nemad olid üheks esimeseks märgiks, mis kindla peale kirbule võeti vastase poolt pärast, et see laskeavapidi olema ju vastas kallal naase jõgi, eriti Peetri saare kohalt. See vahe ei olnud sadat meetrit enam, seal oli mõnikümmend meetrit, tuli selle saareni binokliga, ma arvan, et paistis isegi läbilaskeava juba sinna meie punkrisse sisse. Nii et puhkuse piinata sõita. Aga nagu ma aru saan, puhkusele jäi sõitmata. Ahjah viinad saime kätte, aga viinad ei jäänud joomata. Sellepärast et vot, kui see hommikune turmtuli algas, ega ta kohe siis meid ei häirinud, sest meil ei olnud mingit käsku, meil ei olnud veel mingit ohtu, ei saanud veel kedagi kirbule. Ja kohe nii kui see lahti läks, nii ütles. Noh, eks siis saigi need pudelid seal lahti võetud ja, ja siis kampa peale ära võetud, noh, mina sain sealt, paar suudeti, aga mina olin noor ja põld suur viinasõber üldse. Ma ei suitsetanud ka üldse ja ei suitseta praegugi. Ja mis puutub viinasse, siis üks teine viina joomine oli griva soos. Kuivõrd juba viinast juttu oli. Kaheksandal augustil 44 ütles mulle rühmaülemring jälle, et mine kannapataljonide staabid, aitäh. Et sul on täna sünnipäev, 20 aastaseks. Ma ei tea. Ega mina, temal küll ei rääkinud, et mul sünnipäev on. Aga mul on arvamine, et, et tal oli juba valmis vaadatud, kelle sünnipäev on ja kelle kaudu või viina hankida ja nii ma siis läksin, läksin pataljoni staapi, kandsin kannad kokku, kentsin ette, et surma lehtla mul on täna sünnipäev on 20 osakonnaks ja mulle tõesti anti kaks pudelit viina ja, ja selle needki viinad. Me jäime koos seal ära või õieti rohkem ja rühmaülem koos kahuriülema ja teistega seal Teil tuli siis minna kriga soosse. Jah, aga meie läksime enne Konju rannakaitses ja seal me olime ka mõne päeva, tähendab, me saabusime 26. juuli hommikul, Konju vokal tehti meie masinatele ja kaasa arvatud minu mootorrattal remonti pandi mõnu mootorrattale, uus silinder tehti ta uuesti korda. Nii et konjus olime siis praegu on seal Kohtla-Järve linna suvitusasula ja sellest suvitusasulast umbes 150 sammu Sillamäe poole künka peal on praegu veel näha meie kahuripositsiooni süvend. Punker on sisse varisenud, seal oli meie kahur, need ligemale nädal aega, meie arvatavasti seal rannakaitses ja siis selle järele tuligi kohe kas esimesel augustil või, või niimoodi tuli siis sõit Jõhvi kaudu griva soosse. Griva soo, soo, kribasoon soo ja see on, me saime liikuda ainult mööda klippel tammi esialgu muidugi läks Konsu järve ääres ka, kuigi pikalt läks liivateed mööda nõmmemetsaalust. Sellest paremale jäi siis väliraudtee, mis läks kuni pöördeni, mis tegi nüüd lõuna suunas paralleelselt jõega, jõest eemal. Ma ei oska öelda, kui kaugel võis jõest eemal olla või võib-olla seal paar kilomeetrit võib-olla esialgu oli ehk jõest eemal, pärast ta lähenes, see liin jõeni ta lõpuks oligi jõe ääres väljas, tähendab ka. Aga kui niipea kui need pööras see väliraudtee ära, siis ei olnud enam mitte terapheltsidega tee, vaid oi, puitlattidest Holtspaan buti ja selle liikusid siis tuuralumiinium, Stonsate rehvidega rullikud, mida vedasid enamasti hobused või vedasid sõdurid oma järel. Ja nii, et seal väli raudselt laaditi siis varustus ümber selle Olspanid veokile ja sellega veeti siis eesliinile. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis seda, seda maad seal oli ikkagi. Mitu teistkümmend, kilomeetrit sinna, kus meie kahurid asuselt kõige viimased punktid, need olid juba üsna üsna Narva jõele lähedal. See Holspaan läks üldiselt sirgelt, aga ta tegi seal mõned sikk-sakid ka ja nendes ikka hakkidega, ta lähenes pidevalt nagu selle jõele. Ja ma mäletan ühe käänaku kohta selle Holst äärde tehti talle niisugune platvorm esialgu selle klipeldami peal, aga siis seda klipeldamisele latt võib palk, tee kõrvale, tehti talle siis platvorm, niimodi, Gabrose paigutati sinna. Meil aga ei olnud punkrit seal suhu ju ei kahuripositsiooniga punkrite kaeva ju, ei, ei, seal oli ju nii, et labida sügavusel oli juba vesi see sekt ütelda ka nii ehitatud, et algul oli põikpalgid jämedamad, siis olid pikki palgid ja pikki palgid olid siis põiki need peenemad niisust latid või nende, see oligi siis nimetatud kaigas või roigas vedjeenodo roigas, sestap kandis isegi tankisin, sest üks vene tank toodi sealt ära. Sakslased tegid seal, mis venelast oli maha jäänud üks T. T 34 vist koguni. Samuti maitsesin sellesamale autojuhil, kes mulle mootorratta selgeks õppis, ühe, üks öösi. Augustiööd olid juba pimedad, aitasin ühe tsehhi veoauto niisugusel libasulludvus ninaga Škoda oli see ja millega nagu mootor oli seal kabiini sees, seal seisis ka seal glükeldamil ja see oli maha jäetud. Aga see nüüd see autojuht tegi kindlaks, et tal ei olegi midagi, ta läheb käima küll ainult ele bensiinis, bensiinipaak oli kuulidest ja kildudest läbi lastud ja kutsus mentapimed, tagusime siis puitpunnid sinna nendele paagiline kuulja killuaukudele ette, kallasin bensiinipaaki, ta sõitiski selle autoga sealt minema. Nii et see kandis ikka raskeid masinaid meie kahuriveduki kahuri see ja no nii, et see ei olnud mitte kaigas ega roigaste ja vaid see oli ikka palk, tee juba noored palgid juba. Aga kuna meil punkrit ei olnud võimalik ehitada, ei olnudki õieti midagi, milleks ehituses seal niuke käe, käsivarre jämedune, niisugune soomänni hõrendik siis esimesed ööd igaveses magasime sellesama kripeldama serval kooli kuiv augustikuu, vihma ei sadanud, soe oli ka, lihtsalt keerasime vennastele telkmantli sisse ja magasime seal serval. Ühel hommikul ärgates. Ma kohe ei märganud ise, kui teised poisid ütlesime, kuule, vaata või ettevaatust ja juba olid valmis jooksu panema. Mul oli üks kahest muna, granaadist oli lahti pääsenud selle sütiku nupuga, tähendab see nüüd nupp oli seal see, kes kruviga ära sealt otsast vöörihma küljes rippus, riputanud munagranaadid. Aga see sütiku nupp oli nüüd Alble otsas ja see oli nüüd kuidagi magades või solid lahti kruvinud ja oli juba nööri otsas rippu. Nii et kui nüüd üles nüüd sealt ärgates oleks ma nüüd kusagile see nupp jäänud kuskile seal kasvõi selle klipeldami palgi või mingisuguse asja taha kinni. Oleks selle sütiku nööri lahti tõmmanud, siis selleks aeg-ajalt neli sekundit ja see neli ja pool sekundit oleks mul olnud aega ja Hagusse ma ei oleks selle ajaga jõudnud teda vöörihma küljest lahti haakida, olis haakelõksuga niimoodi seal rihma küljes kinni. Nii et siis oleks nõustanud ribad järeldusi. Alexis süüdanud katse teise granaadi kaks granaati oleks siis lõhkenud ja ja seal sai surma üks kahurimeestest ka. Kahurile mäletab, et see nagu oli püssikuulist, et see ei olnud mittekillust. Ta arvab, et see oli noh, niinimetatud hulku kuul, sest aeg-ajalt lihtsalt põrutati meie suunas. Jalavägi üritas küll seal ka vist korra peale tungida. Lihtsalt häiriti selle vastamiseks. Täpselt sama tegi vastane ka, et hoida lihtsalt väeosa väge kinni seal. Ega neil ei olnudki tõsist kavatsust sealt läbi murda, sest neil oli seal väga raske soosu raskete masinatega peale sellega igast või nüpeldamine poleks saanud liikuda. Aga jah, Richard. Ja seal me siis olime niikaua kui 18. septembri ma mäletan seda sellepärast. Me hakkasime õhtul hilja, õhtupimeduses hakkasime taanduma, aga juba seal oli ka sakslasi enne seda ja need sakslased alustasid taandumist juba üle-eelmisel õhtul, põletasid seal oma, mis nad seal põletusmingit, dokumenti või, ma ei tea, igatahes need lasid sealt jalga ja üldse meie jäime nagu kõige viimastena sinna maha, võib-olla jäid sinna veel siis ka Minüürid või noh, arvata on, et meid jäeti kõige viimasest. Me olime motoriseeritud väeosa. Ja kuna nüüd mina olin mootorrattur käskjalg, siis ma sain natukene sõita, vahest et juba ootasin jälle, nii et ma mäletan, et varahommikul ma olin juba Iisakus seal kõrge künka peal ja jäin sinna ootama teisi järgi, 18. õhtul me hakkasime tulema need 19. septembri hommikul ja, ja juba edasi sõites, kuna siis oli teada, et liikumine tuleb Tudulinna suunas ja teised jõudsid mulle sinna järele, siis ma jällegi sõitsin pisut ette, sest nemad liikusid aeglasemalt ja ma kasutasin. Ja seda võimalus, kus võimalik oli jällegi eelliikutest mööda põigates, oli üsna raske, sest et me tulime Iisakust Tudulinnapea poolest kõige otsemat metsateed mööda ja seal olid kraavid tee ääres ja ega seal oli väga raske mööda pääseda. Aga siiski mina jõudsin teistest, nii et ma olin juba keskpäeva paiku olin ma Tudulinnas ja ootasin seal tükk aega, enne kui teised Eestiga pärastlõunal jõudsid alles teised mulle järele sinna. Seal oli teada, et tuleb edasi liikuda Avinurme peale. Ma jällegi kasutasin seda võimalust, kus sain jällegi mööda põldu imeda, heinamaad põõsaste vahelt, põikasin kõrvale, et saada jälle teistest ette. Ma olin juba Avinurme ligidal, kui üks ketikoer feld, sander, väli, sandarm, eestlasest ohvitser pidas meid kinni, kas sander mitte hulgas, oli ka Eesti? Sellest ma tahaksin rääkida, mul on omad kahtlused selles suhtes, pidas kinni ja käskis, pöörad ümber ja viia teda tagasi Tudulinna. Mis mul jäi, ma pidin ohvitseri käsku täitma ja viisin ta Tudulinna, kuid Me Tudulinna ei sõitnudki sisse. Vaid kilomeeter või kaks enne Tudulinna kusagil metsaservas käskis ta mind kinni pidada ja astus mootorratta pealt maha ja mina pöörasin otsa ringi ja läksin jälle Avinurme poole. Nüüd palju aastaid hiljem, ma olen selle üle mõelnud ja ka vestlesin siin. Alles hiljuti olime koos kompaniiülema Eerik Haab järve kahuri Ülo, Rudolf Holsti ja nende kahuriveduki juhtidega, Ülo Mikkelsaare ja Alfred porriga. Samuti majandusohvitseri Paul Jaxiga seal. Ja ma rääkisin seda lugu ja avaldasin kahtlust, et kas see ei olnud mõni nõukogude luuraja, eesti korpus, luuraja, kes oli omal ajal saksa ohvitseri mundri selga pannud, selle välipolitsei selle rinnaplaadi omale kaela riputanud ja kasutas selleks de tähendab kiiremini pääseda. Nüüd eks ole omade juurde. Või saada sealtpoolt andmeid selle osa kohta, kes tähendab jätkasid liikumist Rakvere suunas või tahtis ta üldse teada saada. Tal võis ka ju olla raadiojaam kaasas, ega ma seda ei tea, ma ei mäleta seda, kas tal oli seljakoti või midagi, aga igatahes niisugune lugu on. Sest et eesti rahvusest välisSander. See oli ju haruldane nähtus, Maiema teisigi ülikonda. Väldi Sander, ma nägin, aga need olid kõik sakslased, et ma ei tea, võib-olla mõni kuulajas teab siin kaasa rääkida. Nii et oli alanud suur taganemine ja suur taganemine ja tõesti, teed olid mehit ja masinaid täis hobuvoorid ja noh, igasugust väge ja kõik see liikus ikkagi läände. Ja käsk oli Pärnu minna, nagu selgus. Kas teil oli aimu, et sakslastel oli otsus tehtud Eesti maha jätta? Noh, lihtsõdur, seda keegi ei rääkinud ja mina jõudsin siis Avinurme õhtupoolikul niimodi, noh, ma ei oska kellaaega öelda, aga päike oli veel. See oli siis 19. septembri õhtupoolikul. Päike veel oli üleval. Jõudsin kiriku juurde. Sinna olid jõudnud ka meie üks kahuri meeskond, meie rühmaülemaga rühmaülem Ringve. Poisid oodaks siin, ma olen siia, mul on tuttav apteeker, ma olen siia sisse. Noh, ja läkski siis sinna apteeki jättis meid ootama ja meie otsime seal tundide viisi, ma ei oska öelda, mis kell oli, aga see oli juba võib-olla juba keskööle lähenes see aeg aga täis pime oli juba, kui ta lõpuks tuli heas tujus, noh, poisid, hakkame nüüd sõitma. Paneme need minema. Aga me saime ainult sinna Avi seljale, kuid tõmmati meile tuli peale, tähendab juba oli korpuse väeosa jõudnud sinna vastu ja ja nii meie kui ka kõik, kes meist tagapool olid, jäidki sinna. Avinurme ja Tudulinna pimedas muidugi midagi ette ei võetud. Hommiku kui valgeks läks. Aga 20. septembri hommik oli nii udune, vaikne septembri hommik, paks udu, nii et mõne sammu peale peaaegu ei olnud midagi näha ja teistviisi ei olnud luuret kadestanud midagi luuret ei olnud, aimugi ei olnud. Anti ant kahuritele ja nendele suurtükkidele seal käsk teha, lühike tule ette julge laskemoonaga, sest taganemise ajaks jäeti igale torule ainult minu teada 20 mürsk teekonna laskemoon. Nii vähe, et sellest ei saanud pikalt lasteaia, selles pidi osa veel järele ka jätma. Nii et anti siis vist norm, kui palju paugutada võistlus ja väga lühikene, tule ettevalmistus ja siis aeti sind jalaväelased rünnakule. No seal oli miinipildujaid ka, noh, need, kas siis oma torud lasid tühjaks. Aga juba selleks ajaks olime vastase väge juba nii palju seal ei tulnud midagi, läbimurdmisest üritati veel vist paar korda päeva jooksul ja pärastlõunal loobuti sellest katsest, et enam midagi välja ei tule. Selle aja peale oli juba lukk nii kõvasti kinni, et et otsustati tagasi minna. All muud võimalust ei olnud, kui uuesti jälle Tudulinna poole tagasi. Aga teel oli, tulid juba teated, et juba Tudulinnas ka juba vastane sees oma vägedega ja siis seal on üks Sahargu küla. See jääb nagu selle Tudulinna, Avinurme ja Tuduteede hargnemiskoht sinna kolmnurka. Taan Tudulinnas paar kilomeetrit, ehk jääb sinna tudu poole. Seal läks nagu kolmas tee aru, mis ühendas niimoodi seda teed kahte teed väiksel tee ja see läks Sahargu kaudu ja nii et meie siis pöörasime kaashargu kaudu Tudu poole, aga see oli juba õhtupoolikul jälle kasutas seda võimalust. Mootorratas oli, põikasin jälle ikka, kus sai põllule või, või karjamaale või heinamaal, et siis jällegi teha väike kõrvalepõige, et saada jälle uuesti kuskil tee peal, kus oli jälle tühi koht ja ja niimoodi, kui ma jõudsin Assoima, sõitsin kusagil seal. Tudu lähistel. Ma sõitsin mööda ühest s i g patareist raskete suurtükkide patareist. Valetan, et need mehed olid ka nii väsinud, et nad kuidagi olid seal vaevu püsisid sadulas, hobused olid väsinud ja nad tegid niukseks kerget sorki, seal ma sõitsin neist mööda ja ma jõudsin roelasse siis, kui oli juba nagu paras pime oli. Aga minu mootorratta ma tean, kindlasti tulesid ei olnud, oli mootorratas pime ja ma enam edasi sõita ei saanud. Ja ma olin väsinud ka juba kaks ööd ei olnud õieti magada saanud, otsustasin, et ma puhkan, kuna ma olin teistest ette jõudnud, gene puhkus seal saekaatri sara, lükkasin mootorrattaseina äärde sae pruuniku kõrva, leidsin ise pikali saepuruhunnikusse ja jäin ka seal paugupealt magama. Ärkasin, oli varahommik juba valge, aga jällegi niisugune paks piimjas udu ja täielik vaikus, mitte kedagi mitte kusagil liikumas, ei mingit häält. Ja esimene mõte oli, noh nüüd nüüd ehk on kõigepealt tulemas vene tankid? Hääli küll kuulda ei olnud veel, seal oli mitmeharuline mitmeharuline, see ristmik oli ja ma ei saanud aru. Udune oli ka, mis suunas edasi minna. Ja äkki ilmus kuskilt ka üks leegionär välja, seal? Sellel olid muidugi ilmselt juba vist kargu mineku plaanid. Kodu pole kurss võtta, sest ta ei tõtanud kusagile sinna teistele järele ja ma ainult küsisin, et kus suunas nüüd teised läksid ja ta näitas mulle seda teed mööda. Aga ma nägin ka ise siis tee peal olid roomikute jäljed, ma sain aru, et need olid meie, meie ostlepperite jäljed, seitse samas suunas. Kiiresti sõita ei saanud, paks udu oli juba, kui ma jõudsin Viru-Jaagupisse, siis oli nagu juutpa udu enam-vähem vajunud, nii et ma juba nägin kaugemale ette ja sealt ma jõudsin viimastele vooridele järele pöörasid siis kullenga suunas. Ja mina ka ja kui ma jõudsin, siis sinna kullega ristmikule või kulmite ristmikul kullenga ristmikul tähendab kaks kilomeetrit ida suunas on mets see kullega metsi, oli mehi ja masinaid ja hobuseid ja vooria kõiki täis, seal oli veel mitmes kaliibri relvi ja, ja seal võis olla oma rügemendi jagu mehi. Aga edasi ei saanud minna, sest juba Vene väed voorisid Väike-Maarja poolt Rakvere poole. Aeg-ajalt tekkis küll vaheaegu seal, aga kuna ma sain oma rühmaülema sealt kätte, siis ma muidugi olin sunnitud leitnandi-ga koos liikuma. Ja kuulsin kõike seda, mis nad rääkisid ka pealt. Ja nad ei jõudnud kokkuleppele, need ohvitserid, ühed olid selle poolt, et murda, murrame läbi Tamsalu suunas ja sealt edasi kas pärnu minna, teised olid seda meelt, et ei, pole mõtet, venelased meist juba ette jõudnud, katsume hajuda mööda metsi. Selle poolt oli muidugi need, kellel ei olnud masinaid, raskeid masinaid, kes olid hobustega, need olid valmis oma torudki maha jätma. Ja nad lõpus jätsidki selleks, et laskemoona nagu ei olnud. Aga kes oli nüüd nende masinatega. Aga bensiin oli otsa korrast, sest nagu selgus, et juba Avinurmes oli osa juba maha ostetud. Bensiin oli korjatud kokku vist ainsasse või kahte ostlepperi sinna, kuhu need veokid need olid. Jah, kahuri vedukid, bensiinimootoriga roomikautod, kahurid Lembit, siis juhtistusid kabiinis, meeskond istus seal laskemoonakastide otsas, seal presendi all. Nii ettebensiin oli korjatud kokku ja teised, mis mahajäetus põlema süüdatud. Samuti lasti puruks ka need torud, mis maha oli sunnitud jätma kahurid. Nii et otsusele jõutud, aga lõppkokkuvõttes ikkagi tehti otseselt igaüks omal jõul läbi mustad nagu, nagu Kiplingi selles Aafrika romaanis seal. Aga minule muidugi oli see vastumeelt, mina ei tahtnud jälle oma mootorratast lahti öelda. Ja sealsamas tegi ka Ringve Mulleke korrused, sõidad mootorrattaga siit sinna ristmikule kaks kilovatti üle lageda välja, seal põllumehed, jäätmed ja pööratuselt paremale Rakvere poole ja sõidad sealt kuni esimese tee äärde ulatama metsas hukani. Kui jõuad enne mind, ootad, kui jõuan, mina enne sind ootan sind, noh, ja siis mina pidin tema sealt võtma mootorratta peale. Aga mina sain seal metsas kokku oma külapoisi Richard poldiga, kellega käisime algkoolis ühes ja tema oli väikest kasvu sideväelane ja mul on hästi meeles tema jutus ka samal päeval komisjoni Rakveres. Ja mul on hästi meeles, kuidas tema, et meestest mitte maha madalam olla ja koos meiega leegiline tulla kergitas ennast nii palju, et see leegionäri norm see 168 sentimeetrit välja andis, nii et ta tuli ka meiega kooshoidja laagrisse. Ja nüüd ta oli vahepeal teeninud vis pataljoni sides ja ilmselt ta oli vapper mees olnud seal, nii et tal oli teise klassi raudrist ja Kadienetrist, nii et kaks Auda suristi oli temal. Ja sain temaga kokku ja võtsin hoopis tema omale mootorratta otsa peale. Jaa, aga samas seisid seal kaks ohvitseri, üks prillidega major ilmselt piirikaitse rügemendi ülem ja tema kõrval pikk pikemat kasvu ütlen. Kuigi ma olin alles 20 aastane, poisikene nii-öelda alles jätkus mul julgust nüüd öelda selle majoril, et võtke ja juhtimine, ma ütlesin, härra major, sest et ma tean, et tema kandis Wehrmachti mundritele piirikaitse rügemendis. Aga meil näiteks leegionis SS-vägedes ei olnud üldse kombeks öelda, härra, ma ei tea. Hitleri partei oli ka ju rahvussotsialistlik, kas sellepärast, et seal oli ka siis sotsialistlikus parteis ei olnud härrasid, igatahes meie ei olnud kunagi oma ülemusele härnavaid, ütleme lihtsalt obrastun, füürer või, või under ston, füürer või nii edasi. Vei pandsen ette, härra, aga majoriline ma ütlesin, härra major, võtke juhtimine oma peale, vaadake palju siin, vägev on veel, siin on relvi ja kõike, et murrame siit läbi. Ja sel hetkel ei olnud üldse näha ühtegi liikumist seal maanteel, ees oli täiesti lage väli, kaks kilomeetrit, ma tean täpselt nüüd ma olen sa hiljem käinud seal metsas ja mõõtnud autos pidumeetriga on seda lagedat välja ja põlluvahetee tuli nüüd salt ristmikul, sealt otse edasi Tammsalu suunas. Asso major ütles mulle niimoodi, et ei, minul näete rohkem, kui ainult need näitas need hobustega veetavat vene 45 millimeetrisest tankitõrjekahureid. Need on ainult minu mehed. Aga Lelle kaptenile ilmselt eaka poisikese jutt ei meeldinud ja käratas mulle. Sõidate sinna ristmikule, teete kindlaks, kas sinna ei ole jäetud raskekuulipilduja ja rühma või tähendab üksust või valvetõkked sinna. Et muidugi see meid võtab kirbule, siis ta niidab ju kõik meid maha, kui me üle lageda välja hakkame siit minema. Käsk on käsk, võtsin Ricci siis tagaistmele võttis, et ei olnudki pakiraamile, mul oli Austria puh 250 kuubikune ja sõitsime siis välja, aga me ei läinud päris ristmikule, vaid seal on praegugi veel talu varemed, see jääb sul noh, võib-olla meetrit 300 sellest ristmikust ja jäime sinna sealt talu sellel müüri varjust piilusime seal binoklit ei olnud. Et kas sul on, keda, aga ka meie arvates seal kedagi ei olnud või kui seal oli, siis me lihtsalt ei näinud. Aga igal juhul ma sõitsin tagasi, ütlesin, et seal ei ole kedagi ja pöörasin kohe mootorratta otsa ringi ja sõitsime Riksiga uuesti selle ristmiku suunas. Ja kui ma olin jõudnud sinna ja peaaegu juba keset väljuvaid väljale, kui ma üle õla tagasi vaatasin, ma nägin, kuidas metsast väljus mitmesaja meetri laiune laviin sõna otseses mõttes sõdureid, veokeid ja kahuri vedukid ja, ja need olid kõik metsa serval, kuutel Nadosse, kahurid olid seal ka valmis ja suurtükid olid ootel, et noh, et antakse käsku siis teha, teha nüüd üks rünnak üle välja noh, oli hajutatud niimoodi laiali, võiks võib-olla 400 meetri laiused isegi võis olla kolm 400 meetrit niimoodi lai. Ja samal ajal tuli Tamsalu poolt seegahe pinnaline vene metsavaht, see lennuk ilmselt tegi luuret, sest ta ei tulistanud ega pommitanud, aga küllap tal endalt võrdlemisi madalal. Ja küllap ta raadio teel andis sinna teada, kus tarvis lendas meist üle ida suunas. Ja Ma olin juba peaaegu selle talu varemete ligidal, siis ma märkasin, kuidas Väike-Maarja poolt tuli üks siis viis no see oli tuttav juba 39.-st aastast, see niisugune nagu üritused saapakannaga, ujulise, selle radiaatriga ja kandilise, selle kabiiniga vene autu pikale vaata olulise kahuriga access. Aga nii kui ta jõudis paar talu lihtsalt keele lähedal ja kui ta nüüd sealt nende talude varjust nägi, kuidas sealt üle välja liigub niisugune laviin sõjaväge. Otsekohe pööras ta tekib paremale pöörde põllule, sest noh, tol ajal oli ja Teetamm ei olnud õieti madal. Keeras kohe põllule sealt tie kraavi ka ei olnud ja põllul keeras ringi ja, ja põrutas uuesti, Väike-Maarja pole tagasi. Meiega otse edasi, ikkagi Tammsalu suures suunas. Jõudsin Porkunisse Pokk, mis oli ühe töölismaja ette äärde kogunenud grupp inimesi võis seal olla tosin või rohkem naised lapsed ja, aga mul oli bensiin otsakorral ja pidasin kinni ja küsisin, et ega kellelgi bensiin ei ole ja kohe üks noor naisterahvas, jooks, madu on teile ja tõigi suure kolmeliitrise, õigemini kahe ja pooletoobised tsete Voronoi täie bensiini. Õli tal muidugi ei olnud, panin selle bensiini sinna paaki seal veel kuigi palju oli mul seda bensiiniga luksus, eks sellel oli õli hulgas. Ja aga selle ajaga sõitsid nüüd need ohvitserid, neid oli kokku neli ohvitseri, kahe väikese presentkattega, niisugused väiksed maastikumasinad, nad olid Volks Jevgeni firma tootis neid rahvaautodena nishi madalad niukse Ludus ninaga need tegelikult neli inimest hädapärast mahtus sinna siis juht ja ja kolm sõitjad. Ja need sõitsid minust mööda sel ajal, kui ma bensiini võtsin ja kui mina jõudsin Tamsalu, siis nemad olid juba ees, autod olid seal jäetud sinna. Praegugi on seal kaupluse kauplused seisma ja see pikakasvuline kapten põrutas mulle uuesti, et sõidate tagasi Lotte ühenduse järeltuleva väega, meie hakkame rinnet moodustama. Mis mul jälle, pöörasin otsa ringi, sõitsime Šveitsiga tagasi, aga me läksime ainult paar kilomeetrit sinna. See on vist saue välja korrusel. Praegu on nüüd muidugi kõik teistmoodi ehitada, aga sealt läks tee otse, mis tuli sealt Loksa küla poolt Väike-Maarja poolt läks otse Nõmmküla peale üks teine tuli siis Porkuni poolt tuli siis ta mulle peale. Ma jätsin sinna seisma ja pidasime mootorratta kinni ja seejuures on juba mootorratta otsa kohe Tammsaare puhul õitsema läheb, kaugemale ei lähe. Vaevalt sain ma selle öeldud pöörde tehtud, märkasin, et just sealtsamast Väike-Maarja teed mööda Loksa küla poolt tuleb jällegi ja arvatavasti seesama siis viis läbi Kadorulise kahuriga, meie otsekohe istusime masina selga, põrutasime tammusele tagasi ja, ja ma ei peatanudki mootorratast. Hüüdsin sealt otsekohe ohvitseridele, et venelased tulevad kahuria. Aga ise tegin pöörde paremale sinna Tapa suunas, sest et Tamsalu jaama raudtee ülesõit oli tol ajal nagu praegugi tükk maad, vaata nagu Tamsalu keskusest sinna Tapa poole ja 700 ülesõidu kaudu mootorrattaga üle. Nii oleks võinud ka ju kahe mehega üle Reltsida kanda, aga sõitsin sealt ülesõidu kaudu ja jõudes uuesti sama koha peale tagasi. Asutasin mootorratta sinna maja seina varju ja mõlemad Riksiga viskasin kohe Reltside vahele pikali, võtsime laskeasendid sisse. Nüüd kui ma seda olin öelnud, et venestunud kahuriga kohe ohvitserid istusid autosse ja sõitsin neli järele. Aga sel hetkel, kui ma juba, kui me Riksiga sinna pikali viskasime, siis ma vaatasin, et et teine autojuht jookseb üle raudtee jalgsi ja auto on tal alles seal kaupluse juures platsi peal ilmsesti ei saanud käima või läks mees pabinasse ja jooksis sealt ära. Ja ega ei saanudki kuigi kaua pikali olla, ohvitserid võtsid ka omal laskeasendi sisse maja nurga tagant. Kaks maja oli teine, teine pool kahel pool, nii et igaüks ise nurga tagant ja liigusi auto jõudis sinna sirge peale. Noh, ma ei oska öelda, kui kaugelt ta võis olla paarisaja meetri kaugusel võib olla lähemal. Igatahes mina avasin esimesena tule. Noh, ei olnud käsku ka. Toodake käsku, see oleks olnud võib-olla tõhusam, kui oleks kõik korraga tule avanud. Aga minu mõte oli tulistada auto paagi pihta, sest ma teadsin, et siis viie nagu samuti need kassidelgi on bensiinipaak mootori kohal. Ja ma otsisin mundriga uue, taskus mul pidevam pidemetäis süüte või le kuule, aga ma ei leidnud neid ja tulistasin ikkagi siis tavalise kuuliga ja sihtisin paagi pihta. Et võib-olla bensiin jookseb sealt kuumale kollektorile ja läheb sellest põlema, aga see ikkagi põlema ei läinud ja teised hakkasid ka kohe tulistama. Ohvitserid tähistasid oma empiidest. Meie suriksiga tulistasime oma nendest lühikesest vintpüssidest karabiinidest ja ega me seal palju saanud, võib-olla saime paar pidemed, et lasta kui ühe korra juba oli kahur, nähtavus tagant ära võetud ja põrutati kahurist ühe maja pihta. Ja vot siis, kui, kui see vaikus tuli, siis taipasime, et me oleme märgisiga kahekesi jäänud, ei olegi enam rohkem teised, kõik läinud. Mina kargasin püsti, Rexil lähme aga mootorratas, õnneks oli alles ja terve ja hüppasin mootor selga ja hakkasime sõitma Vajangu poole, aga enne veel, kui me jõudsime sealt mootorratas käima panna, kuulsime, kuidas läks lahti taamal meie selja taga, algul kuulipildujat, siis juba teravat oli tunda ka tankitõrje või tankikahuri teevad teravad laialdased. Nii et Porkuni lahing läks meie selja taga lahti, nii et kui nii võtta, siis mina tegin avapaugu, mina tulistasin esimest autot ja ja siis võiksid ja öelda, et mina siis avasin Porkuni lahingunali naljaks, nüüd sõitnud vajaga suunas välja paar kilomeetrit edasi nägime juba, et see üks see ohvitseride auto, mis sealt välja sõites peatub seal ja üks mees on selle auto katusel, aga noh, katus oli presentkatus, niisugune see ta istus, see oli siis selle, kes jättis oma Otto maha selle maha jätnud, jätnud auto, autojuht oli jõudnud juba kaks kilomeetrit Riduda siis jalgsi selle ajaga, kui meie seal paugutasime Vajangu suunas ja pidas nüüd siis selle auto kinni ja tahtis, et see auto võttas ka teda pääle. Ja need ohvitserid olid isegi seal juba neljakesi, autojuht, viies olid selles pisikeses autos seal, nii kui silgud karbis ja need siis tagusid seal rusikate ja püstolipäradega teda sealt altpoolt ja ajasid ta sealt maha. Võib-olla ta poleks maha tulnud, aga ta nägi, et meetrine mootorrattaga kargas maha. Omal oli püstol peos juba ta sihtinud, küll aga karjusid, võtke ta paagi peale, aga nüüd minu selja taga istuv Riks sellele juba karabiin laskevalmis peos ja hoidis teda kirbul ja niikui mööda sõitsime pöörofrixenast, ta tahab seda kogu aeg kirbu, lihtsalt nii, kui käe tõstan, nii kuuli saad. Ja meie sõitsime tast mööda, mina veel hurjutasin ise jätad auto maha ja meie nüüd võtku sind paagi peal jätsime maha. Aga minul oli jätnud kõik see asi niisuguse. Ma olin nii nördinud sellest asjast juba sellepärast, et et ohvitserid niimoodi läksid, sealt jätsid mehed sinna kul lõnga metsa ei üritanud sealt läbi murda. Ja teiseks nüüd, et seal ka Tamsalu jäeti meid ju maha sinna kahegi siiriksiga. Ja otsustasin, et ei sõida Pärnu, vaid sõidan koju. Muidugi ma saan aru, ohvitserid olid meist palju vanemad ja meist paljud targemad, ma mõtlen seal ka oma rühmaülemate neid, kes seal kullega metsast läksid. Et nad said aru, et kõik on lootusetu, ei ole mõtet enam üritada vastu panna.