Kallid kaasmaalased. Täna on Gustav Ernesaks viimast korda Estonia kontserdisaalis kus ta kunagi ei lahku tema laulud. Mida öelda täna siin ja sellel hetkel, mida oleks öelda, kui ta on ja oli teele sama lähedal kui siin seisjaile? Ta on meie kõigi Gustav Ernesaks. Koorijuht puhkeb tammises Sargas kontserdisaali lava ees, üll hall üldlaulupeojuhi vorm, jalutsis laia servaline üldjuhi kübar. Seesama mille laulupeoaegseid tervitus, viiped. Ei kostu. Me mälupildist. Sarga väitsis põlevad küünlad. Auvalves on hommikust alates vahetunud rahvusmeeskoorimehed ja meeskooriveteranid. Eesti rahva suurmehele on tulnud austust avaldama Eesti vabariigi president Lennart Meri abikaasaga. Vabariigi valitsuse liikmed, parlamendi liikmed. Möödujad avaldavad kaastunnet lahkunu lähedastele. Lava serva lisandub tärgi, krüsanteeme ja roose. Eranditult valgeid. Rõdult vaatavad seal lahkumishetkel lauljad Eesti koorijuhtide naiskoor, vabariiklik koorijuhtide segakoor, ellerhein. See viimse peatuse paik on olnud Gustav Ernesaksad rõõmude ja püha paik. Meie kõikide pühapaik. Vaikseid jumalaga, jätjaid, seisak täna siin. Vaikselt seisti kunagi selle maja nurgakivi panekul, kui olid keelatud eestikeelset kõnet. Ernesaks ja Estonia on peaaegu üheaegsed. Selle maja seinad on näinud iseseisvuse koidikut ja Eesti asutavat kogu. Siit lahkuja on kunagi kaasa viinud oma suurimad elamused. Aga samuti kõige süngemad, kui sõjateelt tulnule vaatasid vastu Estonia varemete suitsemad, aknavad see sõjatahma joonis Ernesaksa sõnad andnud saabunile vastupandamatu käsu kohe tööle asuda. Estonia siin on Ernesaks ja tema koor jaganud rahva kaotusvalu ning laulnud lahkumislaule Paul pinnale agulüüdikule Ants Lauterile. Täna lauldakse temale. Neil hetkel avaldab eesti rahvas vaikset austust mehele, keda ta on pidanud suurimaks enese hulgas. Nii ajaratas ringi käib ehke Jeksime, öeldes, et temaga lahkub üks ajastu. Gustav Ernesaksale tuleb lahkumissõnu ütlema. Eesti vabariigi president Lennart Meri. Lugupeetavad. Jaganud ka siis, kui ma oma küsimusi ei osanud sõnadeks vormida. Niiviisi on ta meid kõiki läbi aastakümnete toetanud oma tööga oma andega oma oskusega kasutada õiget Näod olid liikumatud suuvormis. Ning mure, lootus ja kohustust tegutseda. Kus algatus veel Eesti kätte oli jäänud? Selle võitlusvälja nimi ei ole Assa mallaiga, Ümera ei austanud Lindseyga Montekassina. Selle võitlus väljeni. Kord iga viie aasta tagant liitlus veerand meie rahvast sellele väljakule otsekui veenduma, et me veel olemas oleme. Kord, iga viie aasta tagant liitus südamesse varjunud mure, lootus ja tegutsemise kohustust niisuguseks jõuks, mida hakkas karta maailma suurim totalitaarne riik. Ja kui Eesti tund oli lõpuks tulnud, algas meie vastupealetung sellelt võitlusväljalt mille sina olid loonud ning nende relvadega, mida sina olid meile pihku surunud ja käsitlema õpetanud. Ja ma peaksin täna ja siin võib-olla kõnelema muusikast sõnakunstist sinu liigutavast sõprusest Juhan Smuuli Debora Vaarandi, Kersti Merilaasi, Paul Rummo, peti Allaniga, sinu õpilastest heliloojatest, dirigent, sinu kolleegidest ja mõistagi sinu koolides sinu loodud ja sinu koolitatud akadeemilisest meeskoorist. Kas ei sunniks mind kordama seda mida me rahvas on alati teadnud ja mida teised rahvad, kui nad seda veel ei tea, saavad teada. On täna Eesti linnade ja maakondade kõrval mastanud. Sinu sõbrad ja austajad Soomes ühel või teisel viisil kuuluvad, kuulavad sind, vaatavad sulle otsa ja kõnelevad sinuga meie sõbrad Lätist ja Rootsist, Leedust ja Venemaalt, Kanadast ja Ukrainast, Saksamaalt, Kesk-Aasias, kõigist neist sadadest linnadest ja kümnetest riikidest kus dirigendikepp on tõusnud. Kus sa koonile oled õige tooni käte ümisenud. Seepärast luba, et ma ütlen teisiti. Saadet helilooja, oled säilinud? See oli Eesti erakorraline ja täievoliline kultuuri suursaadik aegadel kui meil ei lubatud kõnelda ja olime määratud kaduma unustusse. Kui meie viimseks kaitsejooneks oli eesti identiteet. See tähendab eestikultuur, eestik kujundite, võimas salakeel. Sa viisid maailma keelatud teate et Eesti paneme ikka veel vastu. Sa tõid meile keelatud teate, et haritlane suudab seda midagit, intelligentne ei suuda toimida ja lakkamatult uuenedes uuendada rahvast oma töö ja sõnatu eeskuju, mida sa oled tõestanud. Kui naeruväärselt väetid on totalitaarsed, režiimid harituse kultuuri misjoni kõrval. Edaspidi kuuleme su vaikset sõbralikku häält jagamas lihtsaid õpetusi mida täna vajame enam kui kunagi varem. Täna oled sa ta eesti rahva enda ümber kokku kutsunud. Üle hulga aja. Me mõtleme. Me oleme taas üks süda ja üks tahe. Kas tõesti küsima mitte sinult, vaid iseendalt ja istele. Kas tõesti ainult täna? Dirigent tähendab eesti keeles juhti. Kallis, kus nii palju oleks mulle öelda silmale. On sinu viimane töö. Sa koondasid meid ühte. Nüüd on igaühe otsustada, kas ta tahab ja oskab sinu eeskujust õppida. Kumisesid Wealt kellad. Täna laulab Eesti rahvusmeeskoor siin Estonias viimast korda oma asutajale oma esimesele juhile, tema enda laule, surematuid, laule. Ernesaks on küllap Eestile sama kes on Ungarlastele kodaleja partok ja soomlastele Sibeliuse. Usun, et mul puuduksid paljudki laulud, kui ma poleks maal tutvunud lõokest pääsukeste, ööbikute ja toomingatega, kirjutas kunagi Gustav Ernesaks. Saabuv peaks täitma tema viimase tahte. Tema soovil. Alla valgete kaskede. Jälle vahetub auvalve. Gustav Ernesaksa sarka juures peatud Eesti kultuuriminister Paul-Eerik Rummo. Armsad lahkunu omaksed Head Eesti inimesed siin saalis ja üle kogu maal. Lugupeetavad külalised kesti oma osavõttu ja osavõtlikkusega. Olete tulnud austama Eesti rahva suure poja ja tema suurimate pidude lisa mälestust. Me ju teadsime, et see päev peab tulema ja ei saa olla lõpmatult kaugele. Ja siiski. Me oleme löödud. Inimese elu öeldakse olevat lühike looduse ja ajaloo suurte aeglaste kulgemiste taustal nagu ka meie soovi taustal näha endid ja oma lähedasi elamas kaua ja õnnelikult. Ongi ta lühike. Seda imepärasem ja mõtlemapanevad siis kui mõni inimene, tema ilme, tema tegevus, kogu tema olek ja olemasolu suudab selle vähese aja vältel muutuda ligimestele niisama enesestmõistetavaks nagu kuu ja päike. Nagu aastaaegade vaheldumine. Nõnda et kui ta siis järsku on läinud, peatume ja vaatame nõutult üksteisele otsa. Nagu puutuksime kokku millegagi, mis käib loodusseaduste vastu. Ja ometi just loodusseadusega ongi tegemist seadusega, mis ka erakordse inimese puhul oma jõustusid. Õnneks ei nii lahkumine kaasa seda, mis lahkunu on maailmale kinkinud. Gustav Ernesaksa tähtpäevadel öeldi ikka vahel kui ta ei oleks ka midagi muud korda saatnud ega loonud kui selle ühe ainsa laulu selle laulu, mis heidab ühendava kaare meie päevadest toonase ärkamisajani ning ka kaugele EDP aimamatusse tulevikku, laulumis viimse kui noodini, biilse kui kauge kajani on tema oma laul ja samas iga sinu ja nii ka minu oma laul siin, sellel maal. Laulu, mida ka võõra võimu käsilased olid sunnitud kuulama püsti seistes kui nad seda kaasa laulda ei tahtnud või ei mõistnud. Laulu, mis sai sündida nii võimsana ainult sellepärast, et ta sündis nii sügavast südamevalust mida me võime aimata, kuid millest rääkimine rüvetaks, kõhe pühadus. Jah, ikka on olnud vahel jutuks, et juba üksnes sellest ühestainsast laulust piisanuks kuhjaga, et selle inimese olemasolu õigustada. Võib-olla tõesti? Kuid seda enam ja veel kord olgugi elu lühike, temasse mahub palju. Elu päevadesse mahub terve ja terviklik elu. Elu, mis igaühel koosnevad silma pilkudest ja üksikasjadest. Mõnel vähesel, aga sinna juurde ka kõike seda koondavast valgusest nagu see valgus, mis vahel levib, kui pilved lähenevad üle sügisese mere. Need üksikasjad on kirjas meie mälus ja neis raamatuis, mis meie mälu toetavad. See valgusega, mis neid ühendab. Küllap on seda tajunud igaüks, kellel on olnud lahkunuga kasvõi kaudselt kokkupuudet. See inimene võttis enda kanda väga palju ja ainult jumal ise teab, millal oli see talle kerge, millal raske. Meie ilma temata oleksime midagi hoopis muud. Ning me ei pane talle pahaks, nagu ehk mõnele teisele paneme. Et tema on meid ja meie elu kujundanud. Me oleme ära tundnud, et see on olnud hea. Mõtlen, et praegu seisma üles Lasnamäenõlvakul ühel neist paljudest kordumatutest piludest. Suur värviküllane koort täidab lava. Siia ei paista käte üksikud näod ega ilmed. Kostaks nagu metsamüha meenutav hingamine. Ja sisse pakatab järsku. Võib näha, kuidas dirigendipulti tõuseb üks pigem väheldane mees. Võib rohkem teadmise põhjal kujutleda, kui näha, et nüüd ta tõstab käed. Ja siis puhkeb see, mille pärast on kokku tuldud. Puhkeb, kasvab ja kestab kauni ja koos kõlalisena otsekui iseenesest otsekui elav taim. Kas ei ole siis ime? Kuidas on see õigupoolest võimalik? Mis jõud siis ikkagi on selles inimeses, kes ise vaevu nähtav, seisab seal tohutu koori ees? Meie praegused eesti sugupõlved oleme seda koori kuulda ja temas kaasa laulda, vaid see junn jääb meiega. Nagu ka meie tänuvõlg. Head, Gustav, Ernesaks, omaksed. Lubage mul anda teile edasi vabariigi valitsuse kõige sügavama kaastundeavaldust. Hüvasti laulis Eesti koorijuhtide naiskood. Üks Gustav Ernesaksa õpilasi on öelnud igast temast laulust oodati imet. Ja iga laul ime oligi. Lavalt vaadates parempoolsel rõdul. On rivistunud ellerhein. Põlevat küünlad käes. Mida väiksem rahvas, seda enam peab igaüks püüdma teha, mida iganes oskab ja jõuab. Gustav Ernesaks. Seni sümfooniaorkestri ees seisnud Eri Klas pöördub Ja Gustav Ernesaksa juurde astub. On minu arm. See laul heliseb iga kord rõõmustavana minus. Kui tulen koju. Eile. Aga laulis selle laulu kolmandat. Sinitaevast alla vaadates. Valgele puhtale Eestimaale On olnud ka tuleb maailmakuulsaid inimesi. Kuid nii vajalikku ja tähtsat. Ühel sajandil keda vajad maarjamaal. Mina mäletan Gustav Ernesaksa täpselt sama kaua. Kui ma üldse mäletan Siin saalis. 50 aastat tagasi kui hakkasin mäletama Nägin esimest korda Gustav Ernesaksa meeskoori ja nägin, milline jõudus jõud võib olla juhis. Gustav Ernesaks oli minu isa ja ema klassivend Tallinna konservatooriumist. Minu vanaisa oli Gustav Ernesaksa koori hääleseadja. Minule Gustav Ernesaksa õpilane. Ja mõtlen alati selle peale, kui palju temal oli kiudu, annet ja aega. Nii tulijaile, kumi. Tulijat rong, see sõitis tsuh-tsuh-tsuh. Ja lasteaed. Hakkame mehed minema. Heino Elleri kodumaisest viisist On Gustav Ernesaks kirjutanud, kuid kahunist nanni vaigulisest. Põhjavalgusest kuma vast meistriteosest selle loojast kui heast ja targast vanaisast kes, juhatades viimast korda kodumaist viisi juubelilaulupeol tekitas tunde, et ühte sulanud looja, tema looming ja mitmesaja 1000 pealine kuulajaskond Mu põrmust lilled õitsetad mu isamaa, nende Koidula sõnadega saadame suure eestlase Gustav Ernesaksa Estoniast viimsele teekonnale.