Kuule Maule, ma ei. No ma ei luulemai See on abielu olema. Väävli ela, sööda. Suu laulab söega mures. Silmad veeta ta. Suuri suuri kuuski? Ma haalang, Thai Adam. Raados käe haarde ja kask. Jäätis oksadoiga mail. Pooletu lee on armu. Pae saab ja siiliga. Dolly läheks autu armu. Ei saa. Igavesti. Mu isamaa on minu Oleme täna tõsisemaks ja mõtlikumaks, kui kunagi varem. Vaikinud on meie suurelauliku suu lapanud on muretsemast tema süda. Ta on läinud meie hulgast surematuse ülemasse toonikasse. Tema elutöö kiirgas kui loit tõrvik, mis valgustas eestimaale laotanud vaenuliku hämarust. Ta kandis endas meie ürgset vabaduspüüet, mis erakordse jõuga purskus esile suure sõjajärgsetel aastatel meie üldlaulupidudel, mille võimsaid finaale ootas rahvas ja kartis võim. Nende ühislaulmist allteksti oskas ta viia Meie südameid uksid ühendavasse põletavasse fookusesse. Need olid hetked, mis iial ei unune. Need olid hetked, mil laulik kõneles oma rahvaga. Koos temaga, tõusis siis Eestimaa sinitaevasse kõikide laulvate suude ja südamete kogu rahva suur vabaduse soovunelm. Laulik armastas eestimaad, ammutas oma elu ja loomejõu meie higis haritud mullapinnast millest on võrsunud ja tugevaks saanud ka eestlaste imeline elujõud ja visadus. Puhas nagu meie rahvuslipu valgevärgi on olnud ka lauliku vastutustunne ja tahe oma rahva ees. Seda ränka koormat kandistam, nurisemata hetkekski ennast säästmata. Laulik nägi, tunnetas kõiki ja kõike. Temaga on lõppenud üks ajastu meie kultuuriloos. Laulgemisest tugevaks oma read, et jätkuks Gustav Ernesaksa elutöö. Tänu ja austusega, saadame sind kallis õpetaja, kolleeg meie kõikide laulutaat igaviku radadele. Kirka leegiga Laidlev tõrvik on kustunud. Võtta vastu oma väärt aeg. Laulud ei lõpe, ei lõpe.