Tere õhtust, Te, kuulete saadet, kuu sündmus ja täna stuudios heie Treier ja Leonhard Lapin. Meil on põhjust olla rõõmus, sest ilmavalgust on näinud esimene number ajakirjast kunstpunkt. Ee ja selle ajakirja toimetaja on heie Treier. Saate põhjus ongi selle ajakirja ilmumine ja palun kõigepealt heie natuke tutvustused ajakirjaku vääre lähemalt. Tegemist on siis tegelikult noh, sellise okasroosikese ka või, või lumivalguke, seega, kes on ärganud unest. Ja see on siis Meie almanahh kunst, mis ilmus Nõukogude ajal ebaregulaarselt niimoodi üks kuni kolm numbrit aastas erinevatel aastatel erinevalt ja mis nüüd sellises kapitalismi tormides on jäänud kuidagi hammasrataste vahele või no ühesõnaga, tal kadus nagu ära materiaalne baas alt, kui, kui enne. Riiklik Kirjastus Kunst läks aktsiaseltsiks ja pidi oma rabelema, noh, väike kirjastus, te näete, milline tohutu konkurents valitseb raamatupoodides ja kirjandusturul. Ja pidi hakkama võitlema oma elu eest ja ja siis see ajakiri, kui kõik teised ajakirjade Kirjastus kunsti, Al lõpetasid ilmumise või, või muutsid oma ilmumise vormi, nagu näiteks väga populaarne kunst ja kodu siis käsitöö siis ehituskunst siis almanahh, kunst jäi ainukesena ilmuma, aga, aga see muutus järjest vaevalisemaks. Ja nüüd on ta siis täiesti uutel alustel. No selles mõttes, et rahastaja on nüüd alates järgmisest aastast kultuuriministeerium. Ja kui tõesti sinu kuulda suurtes reformide tuule tõmbustes kriitikud Kultuuriministeeriumi poole, siis minu küll antud juhul ainult kiidaksin ja ütlen, et see on ikka erakordselt suur asi, kui võetakse sellisesse regulaarsesse eelarvesse. Üks, üks uus ajakiri. Ja tema pealkiri on kunst, poee, mis viitab siis nagu järjepidevuse näol monokunstiga ja esimene number, mis ilmus Kultuurkapitali toetusel oli selline võib-olla erandlik või, või noh ühesõnaga, et et ma püüdsin teha niimoodi, et et kolleegid või professionaalid, kes meid ümbritsevad, et ma annan nendele vabakäe ja siis noh, igaüks kirjutab seda, mida ta tunneb, et on ebaõiglaselt jäänud kirjutamata või, või tähelepanu alt kõrvale. Ja tuli täitsa huvitavaid kaastöid, muidugi modellisin ka osa artikleid, aga noh, lausa selliseid ebatraditsioonilisi ebatavalisi kaastöid. Ja mulle tundub küll, et see esimene number on vähemalt mul oli huvitav lugeda neid artikleid, mis ilm, mis minule laekusid ja ma usun, et et mina olin selline esimene katsejänesed, et pärast teised lugejad, kes ajakirja nüüd loevad, nendel on ka huvitav. Ajakiri on 110 lehekülge paks ja eessõnas, mille sa oled kirjutanud, ütlebki nii, et ajakiri tegi ennast kui ise sa andsid selleks võimaluse autoritel. Ometi on tunda seal veidiga sinu traageldust, sa oled siiski toimetajana need ilusti rubriigitanud ja, ja üksteise suhtes meeldivalt järjestanud. Aga enne kui sellest numbrist üks veel lähemalt. Leonhard Lapin, teie olete Eesti kunstiajakirjandusega hästi kursis ja ise ka seal pidevalt toimetanud, tutvustage veidi lugejale laiemalt, milline on see maastik olnud, millelt on nüüd kasvanud see uus ajakiri. Maastik väga rikkalikele olnud ju nõukogude ajal raske tsensuuri tingimustes ilmus see nimetatud almanahh kunst, mille tegevuses maga, osalesin mõnda aega ja täpselt samuti ka kuiste kodu, millega ma olin ka jällegi seotud, nii et teatud kogemused sellest ajast on olemas, aga kui siis hakkas koitma Eesti iseseisvus, siis need asjad läksid väga dramaatiliseks. Tähendab tegelikult kõik need väljaanded, mida kirjastus kunst välja andis jäid ju seisma, kiratsema või seisma. Nii et kui mina näiteks alustasin seda ehituskunsti toimetamist 10 aastat tagasi, muuseas aastal üheksakümnendatel. Et sina võtsid kirjastuselt üle endale Ei, ma õieti midagi, sest seda polnud seitse aastat ilma. Õieti need Harritud liit võttis selle kirjastuselt üle ja siis üritati seda anda, noortele toimetada ja noored siis marineerisid, teda ei saanud hakkama, sest et ikkagi nendes oludes oli vaja veel eriti suuri kogemusi, sest meie esimesed numbrid ilmusid siis ju näiteks soomlaste toetusel. Ta oli vajaga sidemeid omada Soomes, sest sealt tulid ju toetused paberi ostmiseks, toode tuli, õieti paber. Nii et tegelikult see maastik oli väga masendav ja teda õieti ei olnudki. Ja, ja nüüd, kui siin eye heie ja ütleme laiemalt ka kunstnike selline aktiivsem seltskond hakkas seda kunstiajakirja nagu taotlema või ajama siis selgus tõsiasi, et ma kur lugesin kokku, et ilmub seal kuus kirjandusajakirja aga aga kunsti kunstiajakirja ilmunud ühtegi tegelikult Eesti kultuuris oli selline tasakaalustamata seisund ja ja selle tõttu ütleme nüüd kunsti väljaandmine lõpuks, ma ei tea, kui pikk see paus nüüd oli viis või kuus aastat jäävad analoogne lugu seal ehituskunstile siis siis nagu võib-olla mingil määral see tasakaal hakkab taastuma, sest noh, ausalt öeldes ma olen 10 aastat kõikvõimalikest fondidest, sellele meie ainukesele akadeemilisel arhitektuuri väljaandele ju taotlenud ka vahendeid ja, ja ma olen alatasa põrganud vastu sellist arusaamatuse müüri selles mõttes, et kui me võrdleme neid summasid, mida saavad üksikud kirjandusajakirjad nii riigilt kui ka ütleme kultuurkapitalilt veel eraldi juurde et siis ei ole, ütleme, võrreldavgi näiteks nende vahenditega, mis on minu käsutuses olnud ja ja ma loodan, et tuua kunstiajakirja puhul siiski see summa on normaalne ja vastab enam-vähem ka nende kirjandusajakirjadele antavatele rahadele ja on regulaarne, mis on väga tähtis, sest mina ei ole 10 aasta jooksul üldse mingite regulaarsete summadega üldse opereerinud, et see, mida ma olen teinud, on täiesti juhuslik ja, ja on kummaline, et samal ajal kui kogu meie kultuur ja maanvisualiseerub, et sellele visuaalsele kultuurile pööratakse Eestis kahjuks nii vähe tähelepanu, sest üpris loomulik oleks ju ka see, et Eestis ilmus ka mingi disainiajakiri, sest kui me võtame need kuulsad sisustusajakirjad, sisu, sisekujundusajakirjad, mida nüüd ilmunud terve hulk 10 aasta jooksul ja ükski neist ei ole õieti ellu jäänud, nad on ilmunud ju kõik niimoodi üks-kaks-kolm aastat ja on põhja kõrbenud, siis nad on ju lõpuks ikkagi kõik kommertsajakirjad ja nad on ühesõnaga näiteks kirjutanud kunstist, eks ole. Aga see kõik on jäänud väga pinnalisele kommertsseadusele tasemele, need tegelikult Eestis võiks ju olla ka üks korralik, selline disaini ja sisearhitektuuriajakiri veel veel omaette. Alles siis me võime hakata rääkima mingisugusest tasakaalust sõnalise ja pildilise kultuuri vahel. Samas võib ju öelda, et kunstiajakirja või noh, üldse, kus on palju pilte seda trükkida on palju noh, kallim palju keerulisem koguse kujunduse tegemine, see palju nõudlikum kui kirjandusajakirjal, kus on mingi selline standardkujundus ja lihtsalt lööd selle teksti nagu, nagu lükkadesse või noh, ühesõnaga valmisolevatesse nendesse noh, lahtritesse, et noh, kunstiajakirja läheb igas mõttes kallimaks. Nii et samas võib öelda, et meil on ka ingliskeelne ajakiri Estonian ood, mida annab välja Eesti Instituut ja, ja mis on siis mõeldud eesti kultuuri või kunsti propageerimiseks. Mitte-eestikeelsete noh, ütleme väljaspool Eestit. Aga sellel puudub nagu meie endi seas tegelikult kommunikatsioon, imearmas on kunstnikel vaadata, et, et nende kohta ilmuvad artiklid ja ja on fotod, aga noh, eest Eesti kunstnikud ise ju ikkagi ei loe seda ajakirja. Et tal on nagu oma kindel funktsioon, aga, aga samas ta ei täida seda funktsiooni, mida meil oleks vaja. Ta on ikkagi õhuke ka aja ilmunud vist paar korda aastas, need ta ka sel juhul inglise keelde kõneleksime siin ka siis ta ei õigustaks ennast, et ta on ikkagi väljapoole suunatud oma stiililt laadilt ka selline, aga aga me vajame ikkagi noh, ütleme sellist eestikeelset keskustelu, kunsti keskustelu, kuigi ma olen muidugi seda meelt ja antud juhul ehituskassimaal on ka ju kahes keeles paralleelselt, et ka see keskustelu jõuaks ka meiena vähemalt lähemate naabriteni, kui mitte kaugemale selles mõttes, et et me nagu selle kaudu, et välja annan, kakskeelne osaleme rahvusvahelises, sellises kunsti paradigmas. Niisugust ajakirjade üks eesmärke on märgitud keskustelu tekkimise võimaluse, selle arenemine, aga kas kunsti võtab endale kohustuse ka nii-öelda muuseumina tegutseda, talletada seda, mis on kõige olulisem? Ajakirjal on üldse väga palju funktsioone, üks on tõesti selline noh, jooksev arutelu või noh, jooksvate näituste kajastamine ja noh, valimine sellepärast, et et noh, kui on Pikkordikel mingist näitusest, siis seda mingil ütleme olevikus peeti oluliseks. Ja kui lühike artikkel, kui näitus jääb üldse kajastamata, siis erinevad põhjused, kas, kas teda ei peetud oluliseks või, või ta ei öelnud midagi uut või, või noh, ühesõnaga, seal on palju põhjuseid. Ja muidugi noh, meil puudub ja kunstimuuseumi püsiekspositsioon ka, mis on, omakorda deformeerib sellist kunsti aru saama ja ütleme, kunstist suhtumist ühiskonnas. Ja noh, samuti võib-olla järjest nooremate kunstnike suhtumist oma enda ajalukku, et kui seda visuaalselt silma ees ei ole siis tundub, et seda polegi olemas ja, ja iga uus kunstnike põlvkond tunneb, et nad nagu on esimesed, kes siin üldse liigutavad siin siin maa peal Eestis. Ja, ja see on nagu nagu noh, paigast ära need suhted, nii et selles mõttes on kunstiajakiri täidab kana sellist mälufunktsiooni, et hoida ja analüüsida, et noh, järjest muutoodia kunstist kirjutamise viisid ja meetodid et järjest nagu uuemate meetoditega vaadata nüüd või ümber mõtestada olnud. Jutt oli siin sellest, et sõnalise ja pildilise ütleme, rahalise toetamise vahe ja need käärid on väga suured naa, eks ka, muidugi meie haridusbaseerub siiski praegu suures ja valdavas valdavas osas sõnalisel haridusel. Aga kes võiksid olla siis kunstiajakirjade lugejad lisaks neile, kes ise kirjutavad ja kellest kirjutatakse, kas seda lugejaskonda oleks üldse nii palju, kui palju on seda haritud kirjandusajakirjade lugejat? Olla olme lahkunsti välja noh, ütleme, hääbumises mängis rolli ka see, et tõepoolest noh, ütleme 190.-te alguse periood oli selline dramaatiline kus isegi kunstnikud ei noh, ütleme sellise tavapärase traditsioonilise haridusega kunstnikud ei saanud järsku aru, mis toimub kaasaegses kunstis ja seetõttu tekkis noh, ma ise nägin, kuidas tekkis väga palju lausa sellist viha ja, ja arusaamatust kaasaegse kunsti vastu ja mina, kes ma siis samuti tundsin ennast noh et minule antud haridus ei ole piisav, et sellest aru saada. Ja ma hakkasin mitte üksi mina, vaid võib-olla ka teised kolleegid, hakkasime ennast meeleheitlikult kurssi viima lugema seda uut kirjandust, kuidas aru saada, kuidas tõlgendada kaasaegse, mis mängureeglite järgi ta mängib. Ja, ja seetõttu oli imelik olukord, et isegi kunstnikud ise ei ostnud elav kunstiajakirja kuna noh, need käärid uue ja vana või noh, sellise vanameelsuse ja, ja uue meelsuse vahel läksid kuidagi väga teravaks. Ja, ja samas noh, praegu kolme praegust olukorda vaatame, siis me näeme Suur osa kunstnikke on järsku järele jõudnud, noh nagu aru saanud, et mis toimub kaasaegses kunstis ja noh, niimoodi vähehaaval on see kaasaegne mõte hakanud muutma ka noh, ütleme kunstipilti laiemalt näiteks lausa mulle tundub, et praegu tarbekunstnikud või noh, ütleme klaasi või naha kunstiharidusega kunstnikud on kohati isegi rohkem aru saanud või pihta saanud, mis toimub, kui, kui noh, ütleme, skulptorid või võimaalijad, ma ei tea, Leo, oled sa nõus sellega? No see on muidugi üks aspekt, aga siiski on siin üks väga oluline selline probleem, mis seondub raamatukogudega lugu nimelt selles, et kui võtame sellised noh, arenenud lääne demokraatiat, siis kõik kõikjal on ju selline raamatukogude võrk, eks ole, ega Eestis on seal raamatukogude võrk ja ja riik tähendab ju subsideerib neid raamatukogusid igal pool, õieti ka meil, aga, aga mujal toimub raamatukogu subsideerimine mitte ainult rahavormis, vaid ka selles vormised ütleme, kõigile raamatukogudele nii kooli kui ka Rahvaraamatukogudele jaotatakse selle subsiidiumi na kultuuriväljaandeid, see tähendab seda, et kõik need eesti kirjanduse, kunsti ja arhitektuuri ja muud väljaanded, mida riik subsideerib, need peaks automaatselt minema kõigisse nendesse raamatukogudesse, see tähendab kuma jaotaksime Eestis nende raamatukogude vahel ära, võib-olla oleks tiraaže automaatselt liigil juba vähemalt 1000 pluss siis need spetsialistid, kes kasutavad ja see oleks väga oluline, just, kui me räägime siin eesti kultuuri tutvustamisest ja levitamisest oma rahva hulgas, siis mina arvan, et see raamatukogude vahel see väljaannete jagamine oleks väga oluline, sest Ma olen täiesti veendunud, et igas külas, igas koolis on vähemalt üks inimene kes tunneb kunsti vastu huvi vähemalt üks, aga arvestagem sellega, et paljudes koolides on ka kunstiringid, eks ole. Ja samuti ka paljudes maakohtades on kunstiklubid ja nii edasi. Ja need inimesed sageli lihtsalt ei ole võimelised kasvõi puhtmajanduslikult neid kõiki ajakiri ostma, mis ilmuvad. Ja teiseks Nad isegi ei tea, mis õieti ilmub, sellepärast et ma vahepeal tegin sellise aktsiooni. Et kuna neid ehituskunsti üleliksid numbreid, vanu numbreid oli piisavalt palju, et siis ma sõprade kaudu jagasin Eestis number 100 umbes 100-le raamatukogule paari aasta jooksul. Neid väljaande komplekte üldse teatakse, et see ilmub sellepärast, et levitamise süsteem puudub ja kui riik praegu annab, ütleme, raamatukogudele raha, siis raamatukogud ise ju ostavad, on firmad, kes neile ka levitavad neid väljaandeid, aga nad oma vaba suva järele ostavad ja ütleme, näiteks kui raamatukogu hoida armastab seal Agatha Christie või kriminaalromaane, siis ta ostab põhiselt neid piparkooke, mis on väga odavad ka võrreldes, ütleme tõsisemate väljaannetega ja selle tõttu minu meelest Eestis peaks ikkagi kujundama välja riikliku poliitika, kus subsiidiumi ei ole ainult rahaline, vaid subsiidiumi on ka see, et kõik raamatukogud saavad, need kultuuriväljaanded saavad tähtsamad teatmeteosed ja saavad sõnaga eesti kirjanduses, ütleme olulised kunstis olulised väljaanded, ütleme näiteks mingi eesti olulise kunstniku monograafiad või, või kirjaniku auhinnatud teosed. Ja vot see levitamise aspekte on Eestis täiesti hooletusse jäetud, sest ma olen seda asja uurinud ja, ja rääkinud inimestega, kes sellega tegelevad, aga, aga kahjuks on täiesti läbimõtlemata meie siiski riigis küllaltki suuri ressursse, kulutame trükkimisele ja oma kultuuri nii öelda publitseerimisele, aga selle levitamisega tegeldakse ainult kommertsalustel ja selge on see, et et nii ele, arhitektuuriväljaande kui ka kunsti kunsti levitamine ja väga paljusid neid firmasid üldse ei huvita, et seda peaks ka tegelikult mehiselt ühiselt ajama. Ja ajakirja puhul on koostamisel küll silmas peetud seda, et seal ilmuksid sellised harivad artiklid ja ja noh, lausa näiteks ühe rubriigi pealkiri on loeng, mis ongi, seal on trükitud siis linnalt priime loeng Veromuhhina töölisest kolhoositarist, aga mitte ainult sellest skulptuurist, vaid nagu kontekstist, millises kultuurikontekstis selline paradigmaatiline teos sündis. Ja see ongi, oligi lausa algusest peale mõeldud loenguna, nii et. Ja noh, ütleme seal teised artiklid ka, mis, mis on ikkagi üldharivad ja peaksid huvi pakkuma õpilastele, üliõpilastele, kunstiõpetajatele. Noh, kes peaks ennast kursis hoidma, mis toimub kunstis? Ja muidugi, siin on ikkagi küsimus ka selles, et ega tegelikult ütleme, almanahh kunst ja nüüd ka kunsti ei saa siiski olla, tähendab sellised massi massikultuuriväljaanded, sellepärast et Eestis on ju ütleme, kõrgkultuurikiht niivõrd õhuke ja nad on ikkagi sellised minu meelest akadeemilised väljaanded, nad ei saa kanda ju kõiki neid funktsioone. Sest et kui me nüüd loobume tipu arendamisest, siis siis lõpuks tipp meil nagu surebki välja, et me peaksime siiski orienteeruma nii nagu ütleme, antud hulga loomingu vikerkaare puhul ikkagi ikkagi nagu kultuurieliidile. Sest noh, me anname välja ka avatud Eesti raamatus või eesti mõtteloos ikkagi meie peale välismaa tippmõtlejaid, me ei tee neid ühesõnaga mingisuguseks selliseks lihtrahva liiguks soostiks. Sest et noh, selge see, et koolide kunstiõpetajad peaksid valdama kunsti ikkagi selle kunsti e tasemel, mitte kunst ei tohiks langeda nende tasandil, et nad peaks natukene pingutama, sest et nii nagu iga inimene, kui ta tahab saada teatud haridust, olgu see siis teaduse või tehnika alal ta peab natukene ennast pingutama, et me ei tohi, tähendab seda kõike teha nii lihtsaks ja labaseks. Sest lõppeks on olemas ju väga palju muid väljendeid ja minagi käin, loen siin ja seal aeg-ajalt loenguid just nendele inimestele, kes ei ole kunstiinimesed ja võib-olla kaudsete kunstiga seotud ja huvitatud, et selleks on siiski olemas teised väljundid ja mina igatahes toetaksin küll seda, et nii nagu meie need kirjandusväljaanded on ikkagi orienteeritud sellisele targale lugejale haritud lugejale ja sellele lugeja harimisest. Niisamuti peaks olema ka visuaalkultuuriväljaanded orienteeritud sellele ja. Ma isegi olen mõelnud sellele, et näiteks kui ehituskunsti kahes keeles, siis mõni noor inimene võib õppida inglise keelt selle selle baasil, et ta loeb eestikeelset artiklit paralleelselt inglise keelega omandab selliste erialalist keelt, see tähendab, kui tal on huvi näiteks kunsti vastu ja ta tahab õppima minna kunsti kas või Kunstiakadeemiasse või Tartu ülikooli. Siis ta juba varases nooruses juba omandades inglise keelt, omandab ka erialalist inglise keelt, et Eestist noh kahjuks ütleme seda kõike, mis, mida need sõidetakse lihtsalt sisse rahvale ka nende sisustusajakirjade ja naisteajakirjade kaudu ka kunsti, arhitektuuri ja sisekujundust. Seda minu meelest küll, aga, aga meil on just puudujääk sellest elitaarsusest, aga kahjuks Eestis kardetakse militaarsust ja arvatakse, et kui mingi asi tähendab, on arusaadav ainult kitsale ringile, et siis on midagi halba, aga ma meenutaksin seda, et kui mina olin ise noor, mingi 16 aastane isegi noorem elasin, elasin seal Räpinas siis ma ju lugesin ka loomingut ja Loomingu Raamatukogu ja selliseid elementaarseid väljaandeid ja ja isegi kui ma kõigest aru ei saanud, olid nad ikkagi väga oluliselt minu vaimseks arenguks. Et me peame mõtlema ka sellele, et, et ka rahva hulgas on väga palju selliseid noori ja ma usun ka vanu inimesi, kes on võimelised arenema ja ja, ja tõusma tõusma sinna tipu tipu suunas. Just nende selliste akadeemiliste väljaannete kaudu. Jah, sest iga väljaande ülesanne ei ole sugugi mitte ainult meelelahutusvaldamis meid valima. No kui me võtame lahti Eesti Internetileheküljed, siis seal rubriik nagu kultuur puudub, seda peab sealt otsima, on ainult rubriik meelelahutus, et me oleme läinud liiga, ütleme Ameerika Ühendriikide suunas. Ma olen jälginud Ameerikas käisin, siis ma olin täiesti šokeeritud, et võttes välja noh, sellised kõige kesksemad lehed, ajalehed ja otsides sealt kunstiartikleid, noh, et kuidas siis kirjutatakse, siis see oli kõik rubriigist senditseenvanud Eri erinevalt Prantsusmaad kusena sõnadega igas igas, ka suures, mingisuguses Äripäeva sarnases väljaandes on kultuur kultuurirubriik igal juhul igal juhul olemas. Et Eestis on minu meelest ühekülgselt orienteeritud sellise ameerika meelelahutuse peale ja tundubki, et meelelahutus hakkabki meil nagu, nagu valitsema ja. Mulle iseenesest meeldib väga see, et noored korraldavad siin linna kultuuriüritust, aga samal ajal kuulutati soodesse linna kultuuriüritusega ju ka seda, et meid taotlegi mingitel itaarsust, et me taotleme rahvalikku eest ja nii edasi. Aga, aga seda rahva liiklust on ju minu meelest niigi nii palju, et peaks ikkagi. Selliste lõbusate ja kõikehõlmavate sündmuste kõrval mõtleme alati elitaarsusele ja seda ma kunagi rääkisin seoses näiteks laulupeoga. Mina mäletan, kui 60.-te aastate keskel isegi alguses, kui olid need laulupeod siis neil oli mitme mitmekülgsem funktsioon alguses, sest vaata, ma tulin kunagi Tallinnasse ühe laulupeoga seoses ja siis olid suured kunstinäitused samal ajal avatud Eesti suured kunstinäitused. Hiljem hiljem see traditsioon nagu kadus ära ja Ma arvan seda, et kui jätkub see asi edaspidi ka nii, et et laulupidu koosneb ainult ühest tasandist, hulki amatööre tuleb kokku ja laulavad, et ei ole kõrgkultuurilisi fenomene paralleelselt ei ole kogu Eesti kunstifestivali mis hõlmab kõiki kauneid kunste, et kui inimene tuleb, linnamassid, tulevad linnad osalevad nagu mingis laiemas laiemas kultuuri festivalis siis need laulupeod surevadki välja, et tuleb anda talle ka ütleme, rahvaliku kõrval selline elitaarne tasandavad, sama puudutab kõikvõimalikke linna kultuuri ja muid festivale, sest Tallinnas korraldatakse pidevalt väga kõrgkultuurilisi muusikaüritusi ja keegi ei hädalda, ei kurda. Et milleks neid on vaja, saalid on rahvast täis. Sest et, sest, et iga päev me kuuleme ju enda ümber ju teadagi missugust muusikat ja kõik raadiojaamad seda ju peaaegu lasevad. Et, et inimestel on sisemine vajadus mingisuguse ikkagi elitaarse kultuuri järgi ka, aga, aga ütleme, visuaalsete kunstide puhul nagu kui pöörata sellele nii suurt tähelepanu ja, ja, ja ütleme, nende suurte massiürituste puhul ka alati mõtleks, on maaga, teatutel, Itaalsele aspektile ise isegi ma tean, et näiteks korraldatakse suuri Läänes suure autovõidusõit ja nii edasi, siis siis nendega seoses paralleelselt toimub linnas ka midagi, midagi, mis on mõeldud eliidile, see tähendab, et nende autovõidusõidu harrastajate hulgas on väga võluv elitaarsed inimesi, kes kes vajavad ka ütleme näiteks näitust ütleme seal auto disainist või, või mingi andi, Ohoroli või kelle kelle tahes maalitud autode näitust või noh, mis nagu seondub kaudselt selle üritusega, kuid samal ajal ikkagi elitaarne ta kas maalikunsti või muusikaüritus. Tegelikult ju need suurfirmad, kes need asja korraldavad, nad mõtlevad palju mitme, mitme kihilisemalt, kui meil on meil on tavaks seda teha, et selle tõttu oleks väga hea, kui näiteks kunstiajakirja taha ka tuleks mingisugune firma, kes ennast ennast nagu sellega reklaamiks, see tähendab seda, et ma ei taha, et ajakirjas oleks üldse eriti palju reklaami ja kõige parem, kui seda üldse ei oleks, aga lihtsalt kui tema nimi sibureeriks juba seal tiitellehel või, või kui ta maksab kõvad rahad toetuseks, siis miks mitte ka esileheküljele võiks olla tema, tema nimi seal olgu see siis mis tahes, kasvõi kasvõi mingi Eesti firma, noh näiteks kas või Tallinna sadangi, eks ole. Aga põhimõtteliselt põhimõtteliselt selline selline selline suhtumine nagu võiks ju arendada meil ka. Stuudios on heie Treier ja Leonhard Lapin. Mina olen saatejuht Kerttu Soans ja teemaks on Eestis ilmuvad kunstiajakirjad. Ja ajendiks on uue kunstiajakirja kunstpunkti esimese numbri ilma valguse nägemine. Rääkisime saate esimeses pooles pikemalt sellest, kes võiks olla see inimene, kes võiks lugeda seda ajakirja. Aga heie, kas oled sa mõelnud ka seda, et esimese numbri puhul vähemalt ei tunne, et oled, et see kirjutajate ring võiks olla ka tunduvalt laiem kui need inimesed, kes on otseselt seotud just visuaalsete kunstidega? No seal esimeses numbris ongi üks artikkel Sven Kivisildniku, kes kirjutab Pärnu Pärnus Soosaare poolt toodud noh, maailma tippnimi Joel Peeter Vitkinist ja, ja siis muidugi mul ma tahaksin, et kirjutaksid filmiinimesed ja miks ka mitte noh, tõesti kirjandusinimesed või noh, ühesõnaga, et see oleks mingi dialoog nagu interdistsiplinaarne või või noh, erinevate kultuurivaldkondade vahel selle poole püüdleks küll. Meie muidugi äärmiselt sihuke lahke ja, ja demokraatlik, sellepärast et omal ajal ju ilmusid loomingus ka ju kunstiteoste rebrod ja kahjuks on need sealt nüüd välja võetud, kuigi ma ütleks esse loomingule kasuks, tuleks isegi Eesti vabariigi lõpus ju varamus, ilmusid ka arhitektuuri ju rubriigid varamus ja et selles mõttes sinupoolne, nagu samm on, on igati positiivne, et võiks sealtpoolt oodata ka. Minu arust kogu kunst ja kultuur ise läheb selles suunas, tegemist ei ole üldse mingi minu väljamõeldis ega. Aga noh, antud juhul ongi ju probleem selles, et nendes Kusti väitlustes, mis on viimastel aastatel olnud, on ju näha, kuivõrd erinevatelt positsioonidelt lähenevad kujutavale kunstile kunstnikud, kunstikriitikud ja kirjanikud. Aga oleneb, millised kirjanikud, mitte kõiki. Mitte kõik, aga ikkagi, ka nende hulgas on olnud ka väga noh, ütleme juhtivaid ju juhtivaid kirjanikke tegelikult kuna ikkagi kirjanduslik looming põhineb absoluutselt noh, inimese ajus, teistsugustele piirkondadele, kui visuaalne looming, seda on ju seda uurinud ja sama, aga aju-uurijad, psühholoogid siis on võib-olla just kirjandusmaailma puudu sellest visuaalsest haridusest, mida nad mida nad võiks ju Samaaria just kunstikunstnikega vesteldes nendega dialoogis olles saada ja kui me võtame Eesti näiteks raamatu kujundusegi Meie kirjanike teoste kujundusega, siis sageli üldse absoluutselt ei hoolita, milline on nende raamatute välisilme, kes on seda teinud ja, ja, ja kuidas adekvaatne üldse see kujund, mis on kaanel, on, on selle sisuga ainukene, kes ehk selle eest hoolitseb, on Toomas Vint. Tõsiselt, aga noh, tema ju ise maa maalibedal. Et kirjandus ja kunst on läbi läbipõimunud, aga põhimõtteliselt Suhtuda täie lugupidamisega muidu eesti kirjanikest ja kirjandusteadlastesse. See visuaalne mõtlemine on ikkagi see, mis, mis vajaks ka nende hulgas nagu. Arendamist ja ka laiemalt laiemad avaramat silmaringi, sest kuidagi tundub, et nad on oma Kunstimentaliteediga veel kusagil 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses, samal ajal kui kunst on juba sajand edasi edasi arenenud. Aga kuidas teile tundub, kas kunstnikud on sõna valdamises arenenud ja tunduvalt mõistlikumad, kui, kui ütleme kümmekond aastat tagasi, sest et sõna on ju nii mõnegi kunstiteose puhul kaasajal juba vaata määrav. Siia võiks, võiks isata siis ühe väikse kivi kunstnike kapsaaeda ka. Et noh, vähemalt 80.-te lõpuni valitses selline loosung kunstiakadeemias, et pilt peab rääkima iseenda eest, et kunstnikel on rääkimine tabukunstnikud peavad noh, nad ei tohiks üldse sõna võtta, et nii kui kunstnik hakkab sõna võtma verbaalselt, nii see muutub nagu karguks pildile ja see on noh, automaatselt näitajaid, pilt on halb. Et tegelikult praegu praegu on, on üheksakümnendatel ka kunstiakadeemias hariduses püütud seda seda tabula murda ja õpetada kunstnikke rääkima sellest, mis me näeme rahvusvahelistel kunsti kriitikovi kunstikonverentsidel, kongressidel seal on noh, kunstnikud ise räägivad oma töid töödest ja esitlevad ja näitavad slaide ja seda, mida paremini kunstnik valdab sõna. Seda kergem on ka tema tööd nagu nagu lükata rahvusvaheliste kriitikute ja kuraatorite vaate Väljale, kuidas kommenteerib kunstiakadeemia professor Leonhard Lapin seda küsimust? No ma ütleksin seda, et kui Euroopa komisjon käis akrediteerimiskunstiakadeemiat, siis just seda heideti ette akadeemia haridusele. On küll kunstiajalooharidust antakse, aga ei anta just teoreetilisi distsipliine, ma mõtlen siin filosoofiat ja ja kunstiteooriad ja nii ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult see külg on ikkagi oli ja on siiamaani ikkagi nõrga nõrgavõitu, sest et võib-olla nüüd kunstiajaloolased saavad oma oma erialal vastava hariduse, kuid kõigil teistel erialadel siiski see asi ei ole veel välja arenenud ja, ja eks see nõuab muidugi aega ja muidugi ka teatud teatud suhtumisest. Sest isegi mind paneb imestama näiteks isegi see Magistreid, et siis neile ei anta nagu eesti keeleharidust uuel tasandil, et nad peavad kirjutama, ma olen ise juhendanud mitmeid-mitmeid ja mitmeid Magistrali ja, ja nende, nende ütleme, kirjanduslik tase või kirjutamise tase on ju keskkooli keskkooli taset tegelikult. Akadeemias peaksid vähemalt magistriõppes peaksid käima õpetamas ka ütleme, kirjanikud, poeedid, kirjandusteadlased, keeleteadlased, kes võib-olla ei tegeleks nii palju selle grammatika problemaatikaga, kuid eesti keelega, kui no mingisuguse, ütleme sellise kunstiga oma tõpetaksid poeetika või väljendusviisi võistilistikat just oma kogemuste najal ja, ja ma tean, näiteks nendes läänekoolides ka, kus mina olen õpetanud, on, on sedalaadi õpetajad käinud ja õpetanud, sest et kuna tõesti mitte ainult kunstiteose seletamiseks ei ole ju sõna vaja. Väga paljud kunstiteosed on ise kasutavad sõna ja ütleme noh isegi ju need videoteosed, need on ju sageli väga vahetult seotud sõnadega, kui inimene seda sõna ei valda, kui ta valdastenistikat, kui ta ei valda keelt korralikult, et siis siis külg jääb nõrgaks, nii nagu muusikagagi. Samamoodi ju tänapäeva kunstis kasutatakse väga palju heli ja sõnaga tegelikult peaks andma ka muusika alal palju tugevamat õpetust, kui seda on siiani meil tehtud, sest muusikaakadeemias näiteks ma olen käinud ju pidamas loenguid just mis käsitleb, ühesõnaga, ütleme ruumi. Nii et nii et muusikaakadeemias nagu ütleme, teatud erialadel on juba tähelepanu hakatud sellele pöörama. Aga see kõik on meie eelmise eelmise ajastu ju mälestus. Ja, ja ei tohi unustada ka seda siiamaani siiski Eesti haridussüsteem on sedavõrd killustatud, et küsimused on ka finantseerimises. Lihtsalt kõigi uue rakendamiseks ei ole, ei ole praegu lihtsalt finantsed. Me peame praegu pigem kärpima kõiki kõiki neid õpetusi, kui, kui me neid sõnaga seal väga palju juurde saame anda ja minu meelest see nüüd täiesti hariduspoliitika küsimused ikkagi tekib küsimus, kas on vaja mitmel pool lõpetada kunsti ja mitmel pool lõpetada arhitektuuri ja dubleerida neid erialasid, et selles mõttes ma natukene ühinen ka nende reformijatega haridusministeeriumis, kes leiavad, et Eestis siiski erialade dubleerimine. On on kaunis mõttetu ja, ja ega siis see tartus nüüd mingil tasemel seal kunsti õpetatakse ülikoolis. Et ega see veel Tartus kunstikeskust ei tee, kunstikeskused jäävad ikkagi need tegutsevad kunstnikud ja meie meie ajal, kus ei ole enam probleeme transpordiga ja ei ole probleeme kommunikatsiooniga üldse ei ole üldse mingit erilist tähtsust, kas kunstnik need hariduse saanud Tallinnas või, või, või New Yorgis või või näiteks Urmo Raus, kes on õppinud Pariisis figureerib ja kogu aeg Eesti kunstielus ja ja ei ole tal midagi midagi. Häda sellest, et ta omal ajal õppis seal, nii et ja hoopis elab suviti Viljandil hoopis nii et natukene avatumaks peaks ühiskond kujunema, aga teiselt poolt peaks ikkagi tõsiselt mõtlema nendele ressurssidele, sest mina tahaks ka üht kui teist akadeemias õpetada. Lisaks sellele, mida ma teen, aga, aga ei ole lihtsalt ressursse selleks. Heie Treier, nüüd veel saate viimased kümmekond minutit. Vähemalt osa neist võib olla natukene, räägite sellest, milline on selle ajakirja konkreetsem tulevik. Mitu korda aastas hakkab ilmuma, kas on plaanis veel paksendada seda ajakirja, kust on võimalik seda osta, niisugused näpunäiteid huvitatule, kes nüüd tahab seda eirata? Ajakiri hakkab ilmuma nüüd järgmisest aastast neli korda aastas regulaarselt. Ja ja siis on, tähendab pigem see esimene number on nüüd paksem, kui ta oli algselt planeeritud või noh, ühesõnaga, et, et tõenäoliselt Ta läheb ikkagi 98 lehekülge. Siis. Levitamisega on praegusele esimese numbri puhul raskusi, sellepärast seesama probleem, et, et noh, sisuliselt ma ise olen, olen müünud teda ütleme, jaotanud poodidesse, noh, ma olen nagu, nagu ka müügiagente olnud, kuigi see ei ole minu roll. Aga noh, kogemusena on see ääretult huvitav olnud. Kuidas käib see müügiprotsess ja vaadata Ta noh, olukorda raamatupoodides ja ja mulle tundub tõesti, et, et raamatupoed ei oska presenteerida või esitleda raamatuid ja need kõik lähevad nagu nagu üheks kirjuks jadaks, et puudub selline diferentseerimine või, või, või noh, kuidas öelda eraldi eksponeerimine, et kui see ajakiri kunst pandi kuskile noh, ütleme Harju tänava raamatupoes sellise resti peale, kus vedelevad noh, igasuguseid teised ajakirjata kaob täiesti ära teda ei näe. Tõenäoliselt need, need järgmisest aastast saab seda kuidagi korrastada, seda levitamise protsessi, aga mul on ka sama kogemus nagu Leol. Et noh, sõbrad viivad näiteks Pärnusse, kes läheb Pärnusse loenguid pidama, see võtab kaasa portsu ajakirju ja paneb sinna siis müüki või siis ma ise sõitsin Tartusse, viisin raamatupoodidesse ja kunsti muuseumi kassaleti. Ja noh, muidugi Tallinnas on teda päris mitmes kohas ütleme kunstiakadeemia all olevas raamatupoes, siis Cupra raamatupoes, Harju tänaval, Haus galeriis, lühikese jala galeriis, siis Rotermanni soolalaos, Kadrioru muuseumis muidugi kunstihoones ja, ja hind on 49 krooni, hästi odav, kui vaadata seda mahtu ja, ja ja ajakirja paksust. Nii et seal on praegu ka postiljoni ülesandeid, aga kas seda on võimalik praegus ka tellida, kasvõi perioodi ja kindel, täiesti võimalik tellida? Kui nüüd võtta see tellimusraamat välja, siis on ta olemas, nii et saab ametlikult tellida. Ja muidugi mulle levitanud teda ka välismaale, nii et praegu on selline imelik olukord. Ta on jõudnud Pariisi Helsingis kolmisse Kiievisse, Riiga, arsti jõuab New Yorki. Aga veel ei ole jõudnud näiteks Haapsalusse ja staap Salis. Kunstiõpetajad kirjutasid, et sooviks saada, aga, aga ma ei ole suutnud veel sinna sinnani jõudnud, see on need uus ajakiri, natukene imelik on järgnevat küsimust esitada, aga ikkagi torkas mulle pähe, et kas sellest piisab. Või peaks olema see ajakiri rohkem erinevatesse valdkondadesse nagu mitmes ajakirja laiali jaotatud. Et oleks nendele kunstnikele, nendele kunstnikele ja nendele. Mihukene, või piisab sellest, kui on üks kunsti, no Eesti, Eesti olukord on selline, et paratamatult on, kujunevad välja sellised kunstnike veregrupid, et on olemas mingi noh, näiteks null kraato, kes tegeleb seal Befoomensitega väga kummalises vormis ja muidugi nemad on kriidilised võib-olla mõningate kunstinähtuste suhtes, mis nendele absoluutselt korda ei lähe. Samas viivad teised nähtused kriitilised null kraadi suhtes. Nii et ma näen noh, paratamatult tegelikult see on normaalne ja isegi väga hea, et Eestis on nii palju erinevaid selliseid mentaliteet ja suhtumisi. Ja nüüd see kunsti e peaks ikkagi Noh, silma peal hoidma nendele erinevustele ja kui kuskil mingi energia toimib, siis seda kajastama ja seda presenteerime esitlema. Muidugi tahaks teha alates järgmisest numbrist ka selliseid vahelehtesid või ütleme, mingi rubriik, mis käsitleb lähemalt nagu ründab erinevatest vaatenurkadest mingit ühte teemat ja näiteks tulekski minu arust rääkida üldse, mis asi on visuaalkultuur. Me siiamaani oleme rääkinud kogu aeg kunstist ja kunst, et kui selline tundub olevat selline vanaaegne või vana moodsembi traditsioonilisem lähenemine ja kui vaadata ka kõik need vanad vanad põlvkonna kunstiajakirjad kannavad pealkirjakunst ka rahvusvaheliselt näiteks soomlastel taide, siis sakslastel kunstfoorum, siis Ameerikas otsine Merike või, või aat ATH foorum või siis flash, saad, mis antakse Itaalias Ameerikas välja. Et need on kõik sellised vana põlvkonna kunstiajakirjad, aga samas uue põlvkonna kunstiajakirjad, mis seal hakanud ilmuma üheksakümnendatel, need põgenevad sõnakunste eest ja, ja mis me näeme pealkirjadeks näiteks Beckerell mis on rootsi keeles tähendab kiiritusvõi või siis indeks või noh, nüüd lätlastel Studia ja nii edasi, nii et nii et selles mõttes see kõik näitab, et nagu nagu nooled viivad visuaalkultuuri suunas, mis omakorda on üks osa kultuuriuuringutest, mis on siis noh kunst kui või ütleme, visuaalne kultuur laias mõttes ei haara üksnes sellist traditsioonilist maali, graafikat, skulptuuri vaid püüab analüüsida ka sellist laiemas mõttes visuaalset keskkonda noh, näiteks linnapilti või või noh, kasvõi seda nagu intellektuaalselt analüüsida kommertsolukorda, mis, mis toimub seal, see kahju muutub pidevalt, see ei seisa paigal. Et selles mõttes ma näen siin küll kõigepealt perspektiivi selles, et rääkida, mis asi on visuaalkultuur. Kas. Treier, Janhard laotan, kas teie olete omavahel natuke konkurendid, ka? Ajakirjandus? Põllud, mitte absoluutselt minu, käsitan Leod pigem nõuandjana ja ja noh, sellise kolleegi väga hea kolleegina. Sellepärast, et see tegevus on selline vaba aja harrastus on, aga ma olen öelnud, et kui teised käivad metsas jahil ja kalastamas, siis, siis mina hakkan seda ehituskunsti tegema. Nii et ma olen väga paljudes erinevates projektides ju kaasattudes on, aga sugugi mitte ja konkurendina vaid vaid ma üritan ju igati kaasa aidata. Aga ma tahtsin seda siiski öelda, et lisaks sellele visuaalkultuuri ajakirjale peaks siiski Eestis käivitama varem või hiljem ikkagi disainiajakirja sest Eestis kulutati ju väga uhkelt välja siin mõni aeg tagasi rahvusliku disainiprogramm. Ja, ja miks mitte ei võiks seda näiteks finantseerida juba Kaubandus-Tööstuskoda, sellepärast et Soomes analoogset ajakirja hoopis finantseerib finn Eeaa näiteks. Ja et kui Eesti noh, ütleme tahab nüüd otsida oma seda Nogijad oma toodet, et luua, millega rahvusvaheliselt läbi lüüa, siis paratamatult ta peaks ikkagi looma kõigepealt väljaande. Et määratleda need suunad, suundumused, need teed ja ma arvan, sinna juurde kuuluks väga hästi ka tarbe tarbekunst ehk ehk ütleme nii rakenduskunst nagu meile öeldakse. Nii et tegelikult perspektiive on väga palju, aga aga noh, kust võetakse need ressursid, sest et vaatamata sellele, et ministeerium nüüd kunstiajakirja toetab, tema eelarve on siiski väiksem kui eelmine aasta ja, ja ega see, meie kultuurielu ja, ja läheb aasta-aastalt üha dramaatiline üldisemaks astet. Paljud fondid on ära langenud, mis on kunsti nagu toetanud ja ja minu meelest situatsioon aastal 2000 on palju viletsam kui aastal 95, selles mõttes, et aastal 95 oli veel mingisugune illusioon kultuuri arengust ja ja teda finantseeriti aga, aga nüüd nüüd on nagu see asi jäänud kuidagiviisi seisma ja, ja ma ei taha üldse rääkida sellest, et näiteks kunstifinantseerija, alamTallinna linn ära langenud järgmisest aastast ütleme, soorose keskusest rääkimata, eks ole. Et siis meil tegelikult on vähem vähem allikaid kunagi varem. Ja samas olukord on selline, et kui vaadata noh, ütleme need viljad, mis on terve üheksakümnendatel aastatel, on noh, ütleme seda istutatud Eestisse seda uut kunstimõtet ja ja noh, see meeleheitlik kontakteerumine rahvusvahelise kunsti pildiga siis praegu hakkavad esimesed viljad alles tulema. Kui vaadata, ütleme meie kunstnike jõudmine noh, sellistesse väga plastisikutesse paksudes raamatutes ja siis meie kunstnike jõudmine noh, niimoodi, et ka lääne kunstikriitik noh, märkavad ja kiidavad meie kunstnike, ütleme teiste seas ja, ja tohutu suur saavutus, kui võrrelda, kui väike kultuur meil on kui meeletu pingutus, noh ütleme 10 aastat on meeletu pingutatud ja nüüd hakkavad esimesed viljad tulema ja nüüd Sest näiteks Eestis üldse absoluutselt muretseda selle pärast, kui palju raha läheb spordile ja seda summat kasvatatakse ja, ja toetused kaunis suured, kui me võtame mõne Eesti tippkunstniku, võrdleme seda mõne tippsportlasega, siis vahed on seal sajakordsed kui mitte või mitte veel suuremad, need toetussummad ja ja näiteks rahvusvahelisel areenil. Me võiks ka ju väga silmapaistvate töödega esineda, kui meil ei ole ju sageli ressursse, lihtsalt et küsimus on ka ressurssidest, ma peab minema sageli välja näiteks töödega, mis on ainult vihje sellele, mida ma tegelikult võiks teha, kui mul oleks teised ressursid, kui minu käsutuses oleks noh, ütleme näiteks samasugused vahendid nagu Erki Noolelt, siis ma kujutan ette sõnaga juba puht mastaapselt võiks vabalt konkureerida nende nende suurte nimedega, kes läänes tegutsevad, sest sageli ei ole lihtsalt ressurssi kuhugi minna, midagi teha. Ja ma viin välja ainult ütleme, oma tööde skiise võib öelda nii. Ja, ja, ja nii see puudutab, noh palju ta paljude kunstnike puhul on see niimoodi, et tegelikult meie tegevuse maastab sõnaga, sõltub ikkagi täiesti finanssidest, kui neil ei ole, me tegutseme edasi, aga, aga me teeme ühesõnaga neid töid Eesti mastaabis, nagu me tahame töötada, ütleme New Yorgi mastaabis Mayama absoluutselt teistsuguseid ressursse. Ja siis ei tasu ka kurta, et, et miks keegi tähendab, ei ole seal või seal sõnaga nii tähtis, kui, kui mõni mõni mõni mõni mõni mõni teine sporditegija on, sest et lihtsalt lihtsalt selleks on vaja ka teistsuguseid ressursse. Või siis käituda tõesti nii nagu null kratta et noh, kui ressursse ei ole, Key koorime endal riided seljast ära, kasutame neid igapäevaseid enda ümber nagu arte Powera või noh, sellise vaese kunsti kunstisüsteemis, et ainult need igapäevased meile kättesaadavad asjad, millega saab teha. Aga see jällegi Eesti maastab, sellepärast et maailma mastaabis on Sviga ammendatud sendiga ammendatud, samal ajal näiteks, kui me võtame, isegi kui me räägime näiteks audiovisuaalsest kunstidest ütleme, kui me räägime multimeediast ja räägime seal video, video, video ja arvutikunstist, siis seal on ju nii suured ressursid vajalikud, et et seal ole seal aparaatide taga, kas riietes või paljaldasama, aga tulemus on ikka vilets klusele vilets tehnika ja ja vahendid on väiksed. Sest noh, ärme unustame ka seda, et isegi noh, need esinemised noh näiteks Veneetsia biennaal, kui öeldakse niimoodi, et kolme kunstniku eelarve peab olema 100000 tööde eelarve siis on selge see, et midagi mastaapset sinna, mis tähelepanu äratab enam viia ei ole võimalik. Sest kõik see, mis on vaene, vaene ja, ja odavus on ära tehtud ja selles osas võivad ainult ühesõnaga veel laineid lüüa. Mingid Aafrika Aafrika maades on aega, kes tulevad välja mingi oma oma Aafrika ministeeriumidega sinna üritustele, aga, aga noh, 100000-ga, kolme kunstitöid, Veneetsia biennaal, tehase, Ei midagi moest, kuulsin šveitslase arvamust, et võiks nolk ratta kutsuda Zürichisse, kus on suur dada koolkonda. Osa ja vaata võib-olla siiski marginaal marginaalne ja sisuliselt ikkagi mõtlengi läheb mööda, viis aastat räägivad, nad on rada, mehed siinsamas laua taga, sedasama juttu, sest et on ammendatud kõik mina näiteks enda jaoks, sul on kõik need need teemad täiesti ammendanud. Ja ma vajaksin omaloominguks absoluutselt teisi ressursse, et edasi minna. Sest muidu ma jäängi elu lõpuni selliste uute ideede Skitseeriaks, mida ma olen kogu aeg olnud häda sunnil ja sellest ma ei loobunud. Tänan teid, vaatamata sellele veidi kurvale lõpule, mis saate nüüd tekkis, soovin siiski kõigile teie kunstialastele tegemistele tuult tiibadesse. Tänan stuudiosse see Treier ja Leonhard Lapin. Mina olen Kerttu Soans. Ja kohtumiseni kuu aja pärast.