Hetkest hetkesse hetk on mu elu. Mäleta aja pikka köit, mida olen vedanud. Mäletan hetki, valu ja rõõmu. Kõik tundetud tunnid, kõik hingetud päevad kaovad unustusse liiva. Sukeldun su silmade merre ega karda sügavust põhjatud põhjatud. Su silmade heitlikus peeglis sinikaelmetspardilend kajaka vihvatus, Tuulte tumedad jäljed. Murdlained ei hakka riid. Ja põhja tähtsus silmade meres. Rajata rännata. Toetun põhjatähel sus, silmad, emmere. Taevas on järves järv on taevas inimesed päikesepaistel päikesepaiste inimestes hääle Helahtus, jaka ja metsades. Meiegi peegeldume, teine, teises silmades jääre väes ja taevas. Kui tuppa tõid need oksad oli turvad veel puhkemata kinnise tiha raad. Ometigi kuldset õietolmu endas peitsid tervet tagavarad. Ennäe, kuis okstelt väävlikarva sadu vao vedelema jäetud sule tehale ja katab paberid ja koltunud teosed ning paneb punkti puulikule reale. Märkad nüüd, mis asi tõesti on selle korralageduse loonud. Kas sa ei kohku, et nii kuldset oli mulje kevadet mu tuppa toonud? Õhk sirelite lõhnast raske. Mis õnn, et hingata ma tohin kui leili leitsak päike, Haltacaske ja lillelõhnast Ramban rohi. Kui ilusaks on pihlakad end ehtinud. Nadu, valge sõba heitnud ümber piha. Muiste pulma minnes tehti ja nendes käärib magus iha. Mo rinnas, lõhnad segunevad, käes Hayane õrna Anemmuuni. Mis õnn on tunda Etonkeevaat? Ah kannaksinga mina õiekrooni. Sa töötad üksi jätum? Massegada sind ei tohi. Ent suveöö on küll. Sind oodanud pikki kuid need ära mind embusest lase. Kaste on suudelnud puid. Ja 11 hõlmavad Kased. Sus silmade tumeenentullemmas südame sulama heidan. Mis kuldsed mus võlgnen ma sulle. Supeegeldust eneses peidan. Sa töötad, üksiljatum mas segada, sind ei tohi. Et suveöö on kui luu ja uima valk, lõhnab rohi. Kui tuled tõttan sulle vastu hõbe Haaessete lindude, lauldes haljastes saludes kannikestest ja kullerkupu Testa vaiba laotan seljal, kadett Te metsaojade allita silmade vett, valan su kätele. Soojendan sind päikese kuldse kangaga. Jahutan sind väreleva tuule virvega. Tipulise metsamüüriga, variansuune asi. Aed meeles helgest juunikuust maas kahupäised karikakrad ning kaskede lahti aknad ja käbiküünalde son kuusk. Me jalad päiksepaigast viivad kui kaksikud me varjud liival. Aas lokkab joomale, veis ei näe muud kui teineteist. Kui taevast kukkunud sinikellu ja väikseid putukaid, kelle rott. Me astume siin tasaellu. Kui härma lõngane, õrn jutt, hääl katkeb, kõnelevad pilgud meist lepatriinud mööda vilgub ja linnupoegi pesast. Me ei peleta. On sõna, mida üle huulte ei söanda veeretada ma ei sinu ega teiste kuuldes vaid ainult olles üksinda neil tundidel, mille õhtuvarjud on laotanud üle nõmmetee ja Eha leegi nänni harjull. Aga seda ütlen endale. Ja kui on öö ning aknast valgub toa üksindusse hääletul ja õrnal, kummal hämar valgus sind armastan on hinges mull. Kui vajun mõttesse Su nägu näen nii selgesti, kui seisaksid mu vastas mõttes sõnaleidlik iga päev. Ja mul on tunne, et sa hellalt vastad. Ent kui me kohtume, on lukus suud. Või ainult silmad kõnelevad tummalt. Ja kui me räägime, siis kõike muud kui seda, mis on südames meil kummall. Seisan sinu kõrval nagu põimematab põld sügise tulekul. Kas salvedes pole ruumi? Rahutuses raiude kartust? Mu sosinal, kui hilja, sahin öös. Su hingeõhk on palav, kui põua tuurima kummargil, pea kohal. Värisen põimajja ootele, Parisemiseni küps. Kasselligine saaja hallad. Mus sosinal kuiv viljasahin öös. Mu käed, mis teinud kõike muud kui lillekimpe süles kandnud. Nüüd hoiavad üht roosi hardunust, kui hean õide peita suud ja vaikida, kui unedardunult roos pudeneb, kui 100-ks lund, murrete, kes mas samakat, huh. Teod helbeid täis veel õnnest põlevad. Just nagu näeksin iha und. Kui hea, et õitseda võinud memm mõlemat. Kui üksinda olen, ma kõnelen puuga mis aknaljal ringutab harusid ja vesteldes meenutab marusid Guitaat, kes on muheda suuga kõnetanud põõsast mis Marius jaok kais ning päikesest punapõsine maadligi ja vaikne ja tõsine. Nii emalik külluses lokkav. Mis väriseb tuules ja kasteveepisaraid valada ööl sume tall armastab salaja. Nii tasa. Et keegi ei kuule. Muidu on silmad nagu kustunud murega, kui oleks maailm mustand. Õpeta mind nägema, mu arm. Õpeta, kui kurti kuulma mind. Et ei pihisevaid vingeid tuuli vaid ka hellalt paotatakse huuli. Taas kui mul kadus usaldus ja julgus ning mu süda kõikidele sulgus õpeta mind armastama taas. Paljukest eneses tean kas süüvinud oma põhja või tunnetan oma lage. Sellest, mis haarata suudan, olen sügavam, kaugem laien. Mõnikord sirutan käe aga eemale tõmbuda, süda lähenen sammu. Kuid kaugeks jään. Kaugenenud iha. Otsega, kannaksin mind tundmatu pinnaalune puul. Kusagil sõlmuvad seosed. Iseend mõista mul sama raske, kui mõistas sind. Tuleks end uurida, enti jälile saamata, libisen endal peost. Hajun kui Vilbus või uni. Mõnikord vestlen sinuga kui merega ütlen nagu liivat tähti taevas, sina kui kujutleda, et mina, kujutlused meil vist on veres sina et polegi õieti selge, mida endast kujutame, mida lõpuks igatseme. Mina nagu liivatähti taevas. Me sõnad lendavad tuulde, tuulde lendab lainete laul. Mõnikord kuuletan merd, taban kaja tumeda varjundi. Kuuleta meri kuulajaga kõneleb. Lainetel on sügav madal hääl. Kas olen jõudumööda täita osanud kõik rasked tragikoomilised osad, mis elu mulle peale pannud? Eks ole tragi, koomikaks küll ainet andnud, mul lapsikune tunduv uljus ja naeru nutma ajav. Ka kutse on mu huulil kustunud. Nagu kardaksin ma enda häält. Kuigi siin mu süda kaasa kutsunud. Sulle ütlemata on, see jäänud? Pole kutsunud. Kuid üha ootan. Ärkan hommikul ja mõtlen sust. Päeval näha, sind ei julge loota. Õhtul tunnen kaua unetust. Isegi mu tuba, tunne Bootust, raamatud, mul laual väike vaas, tuul, mis sinuta tühi, sootuks. Sinus samme ootab vaip maas. Aga kutse minu huulilt kustub nagu kardaksid mända hääst. Kuigi süda valulevalt kutsub. Ütlemata see mu põue jääta. Et olla selleks olema, peab rammu. Ma olen olla tahan või ei taha. Ah, kaksipidi mõtted jäägu maha. Kesk inimErgma oma rada, sammun ning karidel aeg-ajalt paigalt ammun. Et olen, seda tunnen omal nahal. Ja keda poleks hoobida, vahel lahanud. Kuid isaduse, pärisin mammu. Ei keegi, ela, hingan minu eest. Ei keegi teine maitse minu saatust, ei, teised Teemu hinges ülevaatust. Pean õigusega kinni, oma teest on oma tee igal putukalgi ja tähel taevas. Linnul taevalgi.