Saade kannab pealkirja eskist Eduard Tubinast. Jaak rättisk, Heino Tubina silmade läbi. Helilooja pojaga ajab ühel möödunud aasta vihmasel Päeval jutu Virve Normet. Saates kõlav muusika on loomulikult Eduard Tubina sulest ja alustuseks kuulame vana valssi eesti tantsude süüdist. Viiulile ja kestrile. Kirjutatud 1974. aastal esitavad Mark Lubotski viiulil ja Jötebori sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel. Härra Eino Tubin. Meie saatuseks vist ongi kohtuda hotellifuajeedes ja ja kontserdisaalides. Sellest on kaks ja pool aastat tagasi, kui me tegime teiega juttu klassikaraadio jaoks. Ja nüüd on meil siis rõõm olla päris siin kodumaal. Kuidas teie, käsitlete Eestit on see maha? Teile ikka eritähenduslik? No loomulikult on, mäletan, et jah, nüüd sajab vihma väljas, see oli täpselt nagu siis, kui Detroitis viimane kord kokku saime Neeme Järvi kuuekümnendat sünnipäeva puhul kasvavas külma vihma ja aga noh, Eesti loomulikult on suure tähtsusega ja kui iga kord, kui ma siia tulen, siis sama imestus äkki mingipärast ümberringi kõik räägivad eesti keelt ja kõik afissid ja katid ja reklaamid on kõik eesti keeles, see on alati väliseestlasele suureks üllatuseks. Ja sama üllatus oli mul see aasta tõepoolest Rootsis, et näha, et kõik äkki kõik räägivad rootsi keelt ja kõik on rootsi keeles, sest ma ei ole kolm aastat ei ole Põhjamaades käinud. Millal te Eestis olite eelmine kord? Eelmine kord oli Ka vist kolm aastat tagasi ma andsin üle materjale rahvusraamatukogule, need olid minu isa muusikaraamatukogu ja mõned mikrofilmid tema käsikirjadest, mis sai üle antud. Ja see oli üks pikaaegne projekt, mis sellega sai ära lõpetatud. Meil oli plaanis juba aasta enne tulla. Aga siis see oli just nädal enne, kui, kui Estonia põhja läks, meil oli endal piletit laeva peal ja oleks tulnud sellega üle, aga ei saanud seekord. Nii et ma tulin siia, see oli mulle ka tööasjus, oli, oli asja Eestisse. Ma olin sel ajal psühholoogilise kaitse infosheff ja meie korraldasime siinse kursuse lohusalus. Sõitsin edasi Leedusse, kus ka see üks üks seminar jätkus. Sarnastel teemadel. Kui nüüd jätkata seda teemat, kui palju teie oma töö ja oma eriala kaudu olete läbi aasta või aastakümnete saanud kontakteeruda eestlastega või, või nagu me ütleme, kasulik olla Eestile. No eks ma arvan, et see Eestile kasulik olemine, see on võib-olla tekkinud viimase 10 aasta jooksul, see tähendab pärast seda, kui kui Eesti hakkas vabanema, enne seda ei olnud palju võimalust. Siis veel väliseestlased olid nagu omaette ja üks, üks veksa oli vahel ja ei saanud kuidagimoodi reageerida. Aga pärast seda, kui Eesti vabaks hakkas saama, siis tekkis loomulikult palju uusi võimalusi kontakte luua ja ka abist abistada, loomulikke sidemeid luua, kus ei olnud mitte mingi ametiasutus, kes määras, kellega võiks kokku saada ja kuidas siin käituda. Võib-olla ei olegi ülearune öelda, mis on teie eriala, te olete küll kuulsa muusiku poeg, aga teie suundumused on teistsugused olnud. No see eriala, mis mul on, et ma olen ajakirjanik õppisin Rootsis ajakirjanikuks ja töötasin riigikaitse informatsiooniga Rootsis peaaegu 30 aastat. Ma lihtsalt juhuslikult sattusin selle aine peale, aga see oli, see oli mulle väga huvitav. Ja me oleme ka seda praegu jätkanud, ma kirjutan ikka veel artikleid paari Rootsi kaitse ajakirjale. Ja kommenteerin Rootsi riigikaitse arengut ja välispoliitilist olukorda. Ja selle taustal ei saa jätta küsimata võid, kohe kipub keele peale. Kuigi meie kuulaja on pigem muusikahuviline kui poliitikahuviline, aga minu meelest Eestimaal ei olegi ühtegi inimest, kes ei ei huvitu poliitikast ja, ja mitte ainult oma maa, vaid vaid me oleme nii väike. Tunneme hirmsasti omas seotust kõigega, mis ümberringi sünnib. Missugused on teie mulje nüüd, ütleme, teil on kolm aastat vahet olnud Eestis olem? Misesk. Ma rohkem küsin seda võib-olla isegi mitte niivõrd poliitiku arvamust, kuivõrd-kuivõrd, inimese arvamust. Esimene mulje on loomulikult väga halb, kõiguvad Tallinna lennujaama ja peab minema kuhugi plekk baraki sisse ja aga ma näen, et see uus lennujaam renoveeritakse ja sellest saab päris ilus ja ajakohane ehitusaga pärast seda. Esimene mulje on, on, need teed on laiendatud, teed on asfalteeritud. Palju uhked ja ärisid on juurde tekkinud ja üldine meeleolu on. Või no üldine väljanägemine on rohkem ja rohkem läänemaine. Võib-olla kõige rohkem meenutab Soomet ses suhtes. Ja see on, ma arvan, et iga turist ja iga külaline, kes siia tuleb, näeb seda, kes ütelda paari aasta vahega siia tuleb, et läbi Eesti arengut, palju uusi hooneid on tekkinud Tallinnasse, mida kolmeaastast üldse üldse ei olnud siin. Ja arhitektuur käib samas stiilis, nagu, nagu tänapäeva Põhjamaades. Eriti Soomes võib olla. Et kas on ka mõni selline noh, eriti tore objekt või sündmus või asi, mis ka südamele rõõmu teeb, mitte ainult nii silmarõõmu. Kus ta 50 aasta eest oli? Enne sõda? Sel ajal oli isegi nii, et kui ma ei eksi, siis oli Lätil võib-olla kõige kõrgem elustandard Euroopas 38. Ja pärast seda on ju kõik allakäinud kõikides Eesti, nii Eestis, Lätis kui Leedus. Seekord, kui me tulime, siis me alguses sõitsime ühe Ühe grupi risuga kultuur risuga Istanbulist Budapesti, sealt petsi, siis Prahasse, seal lahkusime grupist, kes lendas tagasi ja sõitsime Berliini edasi. Ma ise käisin noore ajakirjanikuga ajakirjanduskursuse lõpul Ida-Berliinis, Dresdenis ja Prahas. Ja me oleme, ma olen naisega käinud Budapestis paar aastat hiljem, autoga tegime erasõidu ja loomulikult on väga rõõmustav näha, kuidas need maad ja need linnad on nii täiesti muutunud, mida meil nüüd ei ole 20 või 30, üle 30 aasta näinud. Seal ju dramaatiline muudatus on kohe. Jaa. Kõik kõik püüavad loomulikult Euroopa suunas areneda ja see on, ma näen seda väga positiivselt. Õieti ju see Euroopa suunas areneda tähendab Ki, rohkemat korrastatust läbimõeldust ja see avaldub nii sisemistes, struktuurides kui ka väliselt võib olla väliselt paistab silma. Aga mida teeb meie eest ju? Olude kohta saab öelda, et võib-olla sõprade kaudu ja nii edasi olete või ka olnud ajakirjanduse kaudu hoidnud ennast kursis. Ja noh, tänapäeval internet olemas, ma katsun lugeda eesti lehti nii tihti, kui mul aega jätkub selle jaoks ja see on väga huvitav jälgida arengut siin. Ja ma olen väga tänulik selle eest, et niisugune võimalus olemas on, sest paariaastast ei olnud. Postimehel on näiteks väga hea internetileht ja seda ma vaatan. Sellega saab ka kursis olla arenguga. Samuti loen ma rootsi lehtis, mida muidu raske saada, mis tuleval nädalal Türki ja internetiga on ju ka see suurepärane võimalus, võib lehitseda, võib arhiive vaadata ja kui, kui tuleb midagi mingi aadressis, võid jälle edasi lülitada ennast. Ja see on, ma usun, et tänapäeval on üldse üks suurepärane vahend inimestele, et orienteeruda maailmast. Ja põhiküsimus ikka, et kuidas Eesti paistab, kuidas ta kaugemalt vaadates paistab, meie olen ise liiga sees, liiga lähedal ja. No Eesti paistab järjest paremana kaugelt vaadates ja ma usun, et Eesti on täna näiteks teiste riikidele, kes püüavad Euroopa liitu saada, kes püüavad ka NATOsse liikmeks saada. Eesti on lühikese ajaga väga palju arenenud. Loomulikult on sellel arengul ka halbu külgi, aga ma ei oska neid praegu kommenteerida, kuna mina neid ei tunne. Aga ma kujutan väga hästi ette, et sa võid nendele pensionäridele või inimestel, kel kellelegi puudub tööd, võib-olla väga suuri raskusi tänapäeva ühiskonnas. Aga areng on, on, on väga oluline ja see on väga kiiresti läinud ja mulle tundub sega väga positiivsena. Kas te seekord tulite Eestisse just oma isa balletikrati uut lavastust vaatama? Noh, see oli otsene põhjus, miks me tulime, aga oli ka teisi põhjusi. Üks põhjustest on, et igasuguseid projekte jälgida, mis on seoses minu isa 100 aasta juubeliga, mis on aastal 2005 seda tuleb juba praegu ette valmistada. Üks projekt, mis loomulikult ei ole mitte ainult tema sünniaastast olenev, aga mis on väga suure tähtsusega on, et oleks ometi vaja ühte moodsat korraliku väljaannete üldväljaannet teha tema töödest. Kuna paljud nooti on raske saada. Ja nendel kolmel kirjastusel, kellel on autoriõigused Rootsis, nendel pole Econoomilisi võimalusi niisuguseid asju oma jõul läbi viia. Peale selle on ka veel teisi projekte, mis, mis siin käivad näiteks Tartus on ette nähtud üks, üks ausammas Vanemuise ette panna. Me rääkisime sellest linnavalitsuse esindajaga ja ka seda tööd tuleb neid käima panna, sest seal on vaja sponsoreid, seal on vaja üks konkurss välja kuulutada ja nii edasi. Tartus on palju kujusid teiste kirjanikkude ja tähtsate isikute kohta, kes on Tartus tegutsenud ja minu isa oli dirigent seal 14 aastat Vanemuise juures. Ja siis kolmas asi, mis on ka väga suure tähtsusega ja miks me siia tulime, on nii-ütelda Tubina muuseum. Praegu on nii, et on käsikirju mitmes kohas ja see on ka täitsa õige, sellepärast et nendel raamatukogudel on eriülesanded. Üks osa on rahvusraamatukogus, seal on tema. Seal on ka tema raamatukogu, muusikaraamatukogu teatri- ja muusikamuuseumis on tema käsikirju ja ma kavatsen just homme sinna minna ja, ja neid vaadata. Ja tutvuda muuseumiga, mida ma üldse siiamaani kahjuxe lähemalt ei tunne. Ja siis Tartu Ülikooli raamatukogus on ka käsikirju rootsi, sul käsikirju, aga see olgu nii, need jäägu, kus nad on. Üks teine asi on see kust tema esemeid ja kus kus ütelda. Esemed, mis on seoses tema loominguga, kus need peaks olema. Juhan Liivi sünnikohas on väike muuseum Alatskivis ja see oli väga lähedal isa elukohale. Ta kolis sinna kolmeaastasena ja, ja see jäi tema elukohaks kuni sõjani kuni sõja lõpuni. Seal elas tema ema, tema külastas seda tihti. See on üks vana koolimaja ja seal ühes toas. Perekond üüris endale korteri, tähendab minu vanavanemad. Ja see on kohe selle Juhan Liivi talu kõrval ja seal talus on tekkinud muuseumina pühendanud ühe toaga minu isa esemete jaoks. Me käisime seal, vaatasime seda tuba ja ka kuulsime, mis võimalusi olled seda suurendada ja et või seda näitust suuremaks teha ja neid esemeid paremini välja panna. Ja mis võimalusi üldse Alatskivis on, et kohalikke muuseumeid arendada? Seal on, seal ehitatakse praegult ühte ühte maja ümber, kus on võimalik parimaid muuseumi lokaale saada. Võib-olla tulevikus on võimalik ka seal vanas koolimajas midagi teha, mis praegu on privaatelamu. Loomulikult kohapeal loodetakse palju, et saaks ka Alatskivi vanast lossist midagi. Aga see mulle tundub, et see on üks väga suur ettevõte seda hakata renoveerima. Ma saan kolmapäeval kultuurkihiga kokku ja kavatsen temaga arutada ka neid probleeme koos tema muuseumi nõuandjaga. Kas see Alatskivireis täitistid optimismiga siiski? Ja ma olin juba varem kirjavahetuses proua Maie nisuga, kes on selle muuseumi esindaja ja oli väga tore temaga isiklikult kokku saada ja näha, missuguse entusiasmiga tema pere on seda muuseumi korraldanud. Ja üldiselt, mis jutusiasmiga see tervislik kohalik töö edasi käib. Sest see hakkas ju mitte millegist, nad said äkki mõte, et võib teha ka Tubina toa silla Juhan Liivi maja juurde ja nendel õnnestus saada vana klaveri, mida isa, kui nad olid kasutanud ja minu onu, see tähendab isa, venna viiuli, mis tuli välja, et selleks Stradivariuse koopia eelmisest sajandist väga ilus riiul. Ja need kaks pilli on nüüd renoveeritud ja seisavad seal muuseumis. Teatri- ja muusikamuuseum on teinud ühe väikse fotonäituse ja see seisab seal toas. See tuba on küll, aga liiga väike. Mõte on, et seal võiks ka õpilaskontserte ja konkursse korraldada aga selle jaoks ei ole eriti sobiv. Ma loodan, et see uusehitust, mis sa seal kõrval üks laut, mida renoveeritakse ja kus tehakse ülemise korra peale moodsad lokaalid ma usun, et seal on palju sobivam. Et haigitades ajutiselt lahendada seda lokaali probleemi. Siis on ka veel nii nende esemete suhtes, et nii, minul on Türgis palju isa esemeid, näiteks tema väga armastatud foto- ja filmiaparaadid siis näiteks isa piibud oli suur suitsetaja. Kahjuks pole võib-olla ühtegi fotot, kus tal ei ole mingit moodi tubakas käes. Tänapäeval ei olegi see küll eriti sobivaks, nii see oli sel ajal. Ja siis meil oli ka kaasas minu vennanaine saime Tubin. Ja tema tütrel on praegult see isa tiibklaver, mille peal ta kirjutas suurema osa oma helitöödest Rootsis. Üks väga ilus tšellen inglise marki tiibklaver, väike tiibklaver. Siis on ka üks õliportree isast, mida Eduard Ole tegi Stockholmi Eesti mees kooli tellimisel isa 50 aasta juubeliks. Seal on ka isa Frank näiteks ja need ajaloolised malendid, mida mis kaole tegi omal ajal, vaat ma täpselt ei mäleta. Ja siis veel teisi. Kõiki, neid peaks tulevikus kunagi kokku koguma ja paigutama väärikasse muuseumisaali. Ja ma arvan, et Alatskivi oleks õige koht selle jaoks. Kas Eduard Tubina perekonnast olete teie võtnud enda õlgadele selle missiooni isa pärand? Hoida, kaitsta, vaadata, kus see on mööda maailma ja riike laiali ja ja anda sellele mingisugune kättesaadav ja, ja kindel kultuuriline vormistus. Ja see vastutus, onju käes, me hakkasime koos vend Reinuga peale. Aga mu vend suri 88. aastal suri kohe pärast seda reisu reisu Eestisse, kus talle anti võimalust juhatada RAMi meeskoori siin Niguliste kirikus. See oli tema suur viimane elamus, ta kohe pärast teda raskelt haigeks ja suri ära. Ja tema pärijad, poegiaania tütar Anne andsid mulle volituse, et edasi reageerida ja näiteks lepinguid kirjutada kirjastustega ja interpreetide ka. Nii et ma olen seda ise ka madal, ei võtnud ja ajan seda edasi, aga loomulikult koostöös oma venna pärijatega. Ja loomulikult meie naised, minu naine, lehan ja saime Tubin on sellest ka väga angažeeritud ja informeeritud ja võtavad ise väga soojalt osadelvest. Sellest asjast. Saime tulin, oli meil ka kaasas selle reisu peal, samuti oli minu tütar, kaasastama tuli ka Türgist just selle esietendusel ja tal õnnestus ka teha veis oma vanaisakodukohta. Räägib teie tütar ka eesti keelt, pidin repliigi korras vahele. See pole muidugi mingi oluline küsimus. Ei kahjuks kahjuks mitte. Ta hakkas natukene õppima sõbrannaga koos ja kirjutas vaikse vihiku eesti keele eesti keelt täis, aga ta ei jätkanud neid neid. See oli Brežnevi-aegsel ajal, kui ta üles kasvas ja stagneerumine ja siis ei olnud mingit kontakti Eestiga. Nii et me leidsime, et oli kõige otstarbekohasem petena panna Saksa koolis Stockholmis, mis oli väga hea keelekool sel ajal. Ja ka inglise keeles, mis loomulikult on Rootsis kõige tähtsam võõrkeel. Ta jätkas pärast oma ülikooliõpinguid Türgis ühes inglise keelses ülikoolis eraülikoolis. Tal on neli keelt täitsa selgelt ja ta töötab ka sel alal. Töötab ühes saksa reklaamfirmas Istanbulis, kus ametlik keel on inglise keel, aga kus loomulikult läheb tarvis saksa keelt. Ta abiellus nelja aasta eest ja elab Istanbulis oma mehega. Ma ei taha mitte lasta ennast viia kõrvale ja küsida, kuidas teie pere, need Türgi kohutavad sündmused üle elas. Ega see ei puudutanud teid ja teie sugulasi. Ei, õnneks see meid ei puudutanud, see oli just nii, et meie tütar oma perekonnaga tähendab mehe ja kassiga olid tulnud meie poole meelame lõunarannik, kus ka väga kaugel sellest maavärisemist. Ja me nägime tervitus traagikat televisioonis, jälgisime longu tund-tunnilt, kuidas päästetöö läks käima ja ja see oli väga vapustav meile kõikidele. Kui nad pärast koju jõudsid, siis olid mõned pildid põrandale sadanud, aga muud aga ei olnud midagi. Istanbuli tuum läheb, see linnakeskus pääses täiesti ilma mingi praod sellest sellest maavärinast üks eeslinn Euroopa poole peal sai küll purustatud natukene. Aga peamine purustus oli ida pool üks 100 kilomeetrit ida pool Istanbulist, kus on kasvanud üles tööstuslinnad. Seal oli suurem osa ja ka minu naise kõige lähemad sugulased olid sel ajal puhkusel rannikulinnades Istanbulist väljas. Aga kohutav oli see küll. Me kuuleme oma sõprade käest ja teiste käest, et see oli ikka päris kohutav, määdaksid rappuma ja inimesed esimesel momendil ei teadnud, mida ette võtta, kas kas välja joosta, tänavale joosta või jääda majja või? See oli ikka nii, et see paanika tuleb nii äkiliselt kui midagi niisugust ootamatult sünnib. Paljud hüppavad otse aknast välja ja katsuvad ennast kuidagimoodi päästa. Saavad sellega võib-olla rohkem vigastada, kui nad muidu oleks saanud. Aga öelge, kas sellistes maavärinatsoonides on ju välja mõeldud ehitustehnikat ja, ja majaehitusprintsiibid on, on kuidagi juba ette mõtlevad, et majad oleksid vastupidavad, muidugi ma saan aru, kui, kui tekivad lausa praod. Ja ütleme üks need majad, mis on ehitatud kolme-neljakümne aasta eest soliidselt, vanamoodi, need seisavad üleval ja need majad, mis seal pärast sõda ehitatud ja mis on ehitatud ajakohaste määruste järgi, need seisavad ka seal, ei ole mitte midagi viga. Võib näha, et tervet kvartalit, kus, kus mõni maja seisab püsti ja teised on kõik pikali. Ja need majad, mis pikali on, on need, mis on kiiresti ehitatud. Kus on normidest kõrvale Vintud, kus on võib-olla inspektorile alkoraha antud, et saaks maja kiiremini üles ehitada. Ja kus on võib-olla alumisel korral mõnda sammast ära võetud, et vaateakent suurendada või garaaži sissesõit laiendada ja kui on mõnikord koort pääle ehitatud majale mis tihti toimub Türgis. Nii et need on viimaste aastate spekulatsioon, majad, mis, mis, mis on onu uppi läinud, kõige rohkem kannatanud ja, ja oli ka nii, esimesel päeval pärast seda maavärinat, siis üks, üks ehitaja põgenes lihtsalt rahva Estna tuleks teda kohapeal maha tapnud. Ta pääses politsei lõpuks. Aga tuleme nüüd selle ühe põhjuse juurde, miks te Tallinnas olete ja see oli küll vist väga rõõmustav sündmus. Krati järjekord seal lavastuse esietendus. Kõigepealt sissejuhatuseks küsin, et te olite ka eelmise lavastuse esietendusel siin. Ei no need esimesed lavastused kuuekümnendates aastates, siis käis isa, esimene kord Tiksindamistiat ka emaga koos käisid Tallinnas. Siis mina ei tulnud kaasa, sest sel ajal olid need kontaktid väga. Erilised seda tuli juba luba küsida ja see oli kõik väga täpselt Taranžeeritud ja minul ei olnud lihtsalt huvi sellest osa võtta nendel tingimustel Eestisse tulla. Mul olid teised huvid, 66, ma abiellusin ja pilt litsalt, mul ei olnud huvi sel ajal. Aga meil oli suur rõõm, et kaasa, et siin olla, kui oli Barbara fontiisel Hussein ja Reigi õpetaja said oma esiettekanded Estonias tõsta 200 tõstes kümmet. Kohe enne vabanemist. See oli mulle ja mu naisele oli suureks elamuseks mõlemad need, need, need juhtumid. Aga siis me nägime ka krati Rootsis, Jöteboris oli, oli nimelt kohe pärast vanemate surma. Tähendab tõsta 84, tehti stuuran juures, see tähendab suure ratturi juures jate poris krat millel oli tiitlik stendunklastantsler. Seda on eesti keelde väga raske tõlkida, aga võib-olla hämara kuju tantsud või kuidagi nii tuleks välja. Ja siis see ballettmeister, kand, kes seda tegi, teda inspireeris üks soome luuletaja, kes oli kirjutanud ühe luuletuskogu, mis, mis teda huvitas. Aga vaatamata tiitlile ja vaatamata sellest soome luuletajale, siis oli krati sisu läbi. Libreto oli täitsa originaal, tähendab see minu ema kirjutatud libreto. Ja küll see eesti folkloor oli täiesti ära jäänud, seepärast seda oleks olnud ka Rootsi oludes väga raske uuesti välja tuua. Kuna ei ole loomulikult mingit traditsiooni ega mingeid teadmisi sel alal. Aga tihti üldinimlikult tähendab kratt on ju ka üks. See sündmustik on üldinimlik. Muinasjutuline, ja sümboolne, see on just see ihnus, see peremehe ihnus ja et see lõpuks karistab iseennast. Ja see on ju teema väga paljudes muinasjuttudes. Siin on ta veel aetud rohkem nii rohkelt tänapäeva tali ja tänapäeva olude peale. Aga seekord ei ole libreto mitte minu ema poolt, vaid see on Aimurd, ma isegi ise tema omakirjutatud. Nii et võiks ütelda, et see on üks ballett, mis on tehtud minu isa muusikale, see tähendab, mitte ja kus on kasutatud minu ema libreto aluseks aga kus, kus on täitsa omatmoodi seepärast kujundatud. Kuidas teile meeldis? Tekitas miski ka tõrkeid või suutsite seda tervikut võtta päriselt? Ma võtsin tervikut päris hästi vastu, sest mul ei olnud mingit raskusteta. Ma ei olnud sellest, ma ei ole seda balletti Eestis varem näinud, nii nagu teda 1966 näiteks ette kanti, kus tehti üks traditsiooniline ettekanne. Ma olen näinud värvipilte isegi sõjaaegseid värvipilte, sellest takistades, siis tehti, kus olid kõik korralikult rahvariides ja nii, aga sellelgi isikul, kes on võimalik seda vana krati nii-ütelda, originaalkrati ära lülitada, kes ei ole sellest seotud ja sellest võlutud ja näeb seda nagu ühte hoopis uut kunstitööd. Sellele pakub see kindlasti väga palju, sest see on väga põnevalt tehtud ja väga huvitavalt. Aga see ei ole mitte originaal. Kratt on teil natukene kahju, et, et ta ei ole päris see oleksite te on noh, perekonna traditsioone järgides ja, ja igatsedes ütleksin isegi oleksite te tahtnud näha seda originaalilähedast. No seda originaalilähedust ma nägin siiski jate Boris 84. Ja ma arvan, et võib-olla järgmine kord, kui krati Eestis lavastatakse, siis tuleb see ka võib-olla rohkem originaali moodi, sest siis jälle on ajakohane maitse. Ja leht tahab need pendel teise servale läheb jah. Ma ei hakka üldse seda krati arvustama siin, eks igaüks näeb ise, mis see on ja, ja vaatab seda, aga see on üks väga võluv edendus sellesse kahtlemata. Tuleme nüüd taas. Et teie Tallinna reisi kui seesuguse juurde on teil olnud huvitavaid kohtumisi, on teil olnud siin toredaid külaskäike, ma küsin kohe uudishimulikult, kas te olete käinud vaatamas Muusikaakadeemia uut hoonet? See on meil omamoodi tõmbenumber ju? Praegu ja nii edasi. Ja me käisime seda vaatamas ja ma käisin koos Rootsi kirjastajaga loss möllustatiga, kas tuli siia trati esiettekandele ja see oli väga õnnestunud, ta just siin oli sel momendil sellepärast, et nad arutasid selle akadeemia raamatukogu kogusid ja tema lubas aidata mitmet moodi kirjastuse poolt täiendada neid neid noote ja plaate, mis siin all. Ja see oli väga võimas ehitus, me olime sellest tõstid täiesti imponeeritud. La no seda ei oleks oodanud. Et väike Eesti oleks suhtlusi nii uhke akadeemia ehituse teha. Ja mis, mis loomulikult meie vapustas meid, oli see see kuidas saab häält isoleerida. Käisime mööda koridori, seal ei olnud mitte midagi kuulda ja pid uksed lahti, äkki täis orel on, on seal sees või üks lauluklass või midagi muud. Ja väljast ei ole mitte midagi kuulda. See on väga uhke, valesti tehtud. Nii ja veel kohtumistest ehk. Noh, kohtumised on veel ees, käime teatri- ja muusikamuuseumis ja siis ma saan ka Kultuurministriga kokku. Ja temaga on veel ühte teist asja arutada, mis, mis võib ka päris huvitav olla su nimelt, nii, et eelmine aasta õnnestus tänu minu abikaasale, et presidendi sümfooniaorkester Ankaras, Türgi kõige-kõige tähtsam sümfooniaorkester mängis digiautoriprogrammi Luisa töödest. Seda pole varem niisugust asja, et kuskil maailmas pole sellist asja ette tulnud. Seal oli kolmas sümfoonia, seal oli flöödisonaat orkestri versioonis. Seal oli klaverikontsert tiino. Arvake ise, kes seda mängis. Vardo Rumessen ja Kristjan Järvi juhatas. Pidin pidin ütlema, et intervjuus Neeme Järviga Neeme ütles, et Kristjan aastas enda jaoks ja ka isa jaoks Tubina kolmanda sümfoonia ja peab seda üheks parimaks. Ja ja seal täitsa õige ja see kolmas osavõtja oli Marika Järvi, tema mängis flööti. Ja siis peale nende tükkide oli veel üks, neljas tükk, mida, mis alles hiljuti on, on avastatud ja see on üks väike orientaalne intermetso paari minuti pikkune, mida minu isa kirjutas minu emale ühe tantsuõhtuks. Ja see jäi pärast kitsalt unustati ära ja see, kunas seda ette kanti, mitu korda seda ette kanti, seda keegi ei tea. See on orkestrile ja, ja siis üks väike leeveni natukene müstiline väike tükikene orientaalset müstikat täis ja seda sobis väga ilusti Türgis ette kanda. Et, et kava ei oleks mitte liiga liiga välissalapärane, siis Baltiga juurde üks türgi tükiks eritisin tema Oriotaallas kärtsophanti juurde ja see oli väga uhke avatükk, see oli väga nii värvirikas. Ja selle tuli see salapärane orientaali intermetsa kohe otsa ja see publikule väga meeldis, et ka see kombinatsioon janu publikule. Üldiselt see need interpreedid väga meeldisid, Maarika Järvi ja Vardo Rumessen väga kõrgel professionaalsel tasemel. Ja samuti Kristjan Järvi, ta sai just Los Angelese filharmoonia juurde ase dirigendi koha. Ja ma arvan, et temast saab vähemalt sama suur dirigent. Kas teid on kutsutud ka Eduard Tubina teoste ettekannetele mujal maailmas mitte ainult Eestisse, ja noh, kui Türgis seda tehti, siis loomulikul talitseda seal aukohal. Ei, neil viimastel aastatel pole meil võimalust olnud ja sellepärast ma katsun just kirjastuse ja interpeetidega paremini kontakte pidada. Mul on väga kahju, et me Austrias kohal ei olnud, kui Järvi juhatas seal kuldses Musics Raivi saalis isa oli see viies ja kuues, mõlemad vist kaks õhtut järgemööda. Nii et see oleks olnud suur elamus. Me kuulsime seda ainult raadiost. Sest me ei teadnud kohta ja tähtpäeva. See on üks probleemidest, et just jälgida, kus neid töid parajasti ette kantakse. Härra, Eino Tubin, ma väga tänan teid tänase intervjuu eest ja kohtume taas kas siis Tallinnas või kusagil mujal. Oleks ju tore Eduard Tubina teoste ettekandel. Kui saaksite olla seal teie endastmõistetavalt ja mul oleks muidugi ka tohutult meeldib ükskõik kus maailma nurgas seda kuulata. Väga tore oli teiega vestelda. Aitäh teile. On kummaline, kuidas paar kuud ajalist distantsi annab, juttudele ei avaldatud mõtetele uued justkui sügavamad dimensioonid. Nii tundub mulle täna seades Eino Tubin aga tehtud intervjuud saateks ja arhiivi lindiks. Meie praegune saateaeg võimaldab lisaks kolmele juba kuuldud eesti tantsule mängida veel Eduard Tubina kontserti keelpilliorkestrile. Seal on loodud aastal 1963 ja dirigeerib seda praegu Tõnu Kaljuste. Tänase saate autor ja toimetaja oli Virve Normet.