18. septembril 1882. aastal sündis Narvas Karl Ots. Eesti ooperikunsti suurkujusid. Ei saa mitte vaiki olla. See juhtu mõtte läbis Karl Otsa pikka ja sisukat eluteed juba lapsepõlvest alates ja kujundas temast aja jooksul rahvahulkade poolt armastatud kunstniku, kellest ka tulevased põlved ei lähe vaikides mööda. Karl Otsa lapsepõlv möödus Narvas, kus tema vanemad olid Kreenholmi vabrikutöölised. Kogu perekond oli musikaalne ja suur lauluarmastaja. Missugune oli Karl Otsa lapsepõlv ja kuidas temast laulja kujunes? Sellist laskem kõnelda meie hulgast lahkunud kunstimeistril endal. Helilindile rääkis ta selle jutu 1956. aastal enne oma 70 viiendat sünnipäeva. Kuulakem. Lauluga tegelema alustasime õige noorest peast lapseeas sest mu isa oli laulumees ja niisama teema. Isa oli koorijuht ja lõi vabrikutöölistest esimese segakoori. See oli siis Kreenholmi vabrikus ja emal oli sel korral esimest häält. Ja siis ema õde laulis alti. Ja minul tuli kah, anti kaasa laulda ja õde laulis siis sopranit, talis perekondliku ori. Isa töötas tol korral puusepana Kreenholmi vabrikus ja ema oli ketraja kangur. Nädalas paar kodab, tulid töölised kokku, käisid minu isa korteris seal harjutamas ja pärast asutati Eesti selts, see nimi pandi Ilmarine, siis käisid seal koos. 18-st kuni 25-ni inimesi oli nii, et meie mõiste järgi päras keskmine ansambel ja noaga siis tol ajal nimetati seda kooriva suures kooris. Paljud soovitasid minul edasi õppida laulu alal. Hääl oli mul looduse poolt kauni suure ulatusega ja kandusega Narvas või juba suures sain, laulsin enamis igas koolis ja vene kirikukooliski, laulsin ja Narvaga raskuses võitlejas Eesti seltsi koolis, pärast, kui isa juba vanaks, siis vastus on raudtee peale ametisse. Ja sellega tuligi, on mul võimalus 1900 13. aastal üle kolida. Ja mooliva juures 1900 13-st kuni 1900 18. aasta oli siis mul oli soovi asuda marja teadesse, aga sinna ei olnud mul pääsu, sest sina nõuti okta viste ehkele kõrgetenoodisi Malausid tol ajal baritoni ja minu õpetaja soovitas mu siiski hakata tenorit laulma, aga tenori oli kõrge, pingutab ja ma mõtlesin siiski, et parema laulan seda, mis väsitab mind. Tenor sai minust sellepärast, et kui ma saabusin Moskvast Eestisse, siis Alfred säilik pingutas ennast üle ja siis mind palun. Mul on suur ulatus, et, et ma proovisin tenori partiid laulda ja siis hakkasingi lõbusast Alubast Stefani laulma, kirjutas üliõpilases simmanit laulma ja kadunud professor Raimond Kull. Ütles mulle, et te õige ooperis ka algust ja laula rada, messi. SS mõtlesin. Mine sa tea, kas lähemal kordades tol samal ajal ma laulsin ka Figorod see vili habemes, ütleme üks päev laulan baritoni, filorad järgmise päeval või ülepäevad, siis jälle tulid tenori partiid rada Nissi laulda. Et see pingutab. Töö oli küll tol ajal. Aga edaspidi siis kujunes testis dramaatiline tenor. No sain ka riigi poolt väikese toetuse, nii, aga suuremat summa ajasin ise kontsertsaalis täismaja kokku. Kui tagasi tulin, siis 25. aastal sügis peale ma laulsin juba tenoripartiisid vabal, et mulle ei antud enam baritoni asija, jäingi tenori peale ja siis tuligi kõik see raske dramaatilised tenorid. Repertuaar mul kanda. Nii kulgeski Karl Otsa edaspidine raske ja vastutusrikas kunstnikutee Estonia teatris kus ta oma tugevatel õlgadel kandis dramaatilise tenori ülesandeid luues terve rea hiilgavaid ooperiosi, millest õige mitmed jäävad eeskujuks tulevastele lauljatele kui ooperikunsti suursaavutused. Sellised on Herman Tšaikovski Pada eemandas Cavaratossi, Putšiini Toskas, kusi Bizee Carmenis, vürst argumuski, näki neius, nimiosa, Wagneri tan hoidleris Grigori Seržinski vaikses toonis ja paljud teised, millele Karl Ots andis elu oma mitmekümneaastase lavategevuse kestel. Karl Ots kehastas peaosa ka ühes menukamas eesti algupärases ooperis Eevald haava Vikerlastes, mida ta meenutas 1956. aastal. Ta sepitses juba siis tol ajal oma esimest ooperit ja selles nimi tuli Vikerlased tenori partii olis raskemat partiisi tol ajal. Ja ta mõtles minu hääle peale seal, sest me koos temaga töötasime. Ja siis, kui see oper valmis sai, siis mina olin esimene, kes seda Ülo partiid laulis, teisi dublante ei olnud. Vaenlast võime saab. Ja need Saavad ema. Ja? Aasta hoopis. Alles. Oma. Tundub lausa uskumatuna, et äsjakuuldud Ülo aariat suutis laulda sellise noorusliku sära ja hingistatusega. Karl Ots, kes tollal, kui seda aariad heli lindistati oli peaaegu 75 aastane. Võib kujutleda, milline hiilgav osatäitmine see võis olla mõnekümne aasta eest Karl Otsa parimas loomingu eas. Kahjuks ei võimaldanud meie helitehniline tase tol ajal säilitada Karl Otsa kunsti. Tema hiilgeajal, kuid isegi need noored ja keskealised inimesed, kellel polnud võimalik näha ja kuulda Karl Otsa Estonia ooperilaval sõjaeelsetel aastatel, kui ta oli oma loomingu tipul võivad siira austuse ja imetlusega suhtuda Karl otsasse kui kunstnikusse, kes suutis ka väga kõrges eas säilitada oma töövõime ja kunstimeisterlikkuse. Kaie Karl Ots eeskujuks lauljatele ja laulupedagoogidele kui väsimatu ja arukas töömees kellelt on väga palju kasulikku õppida kõigil, kes ida enneaegselt vananeda ega vaikida. Inimesena oli Karl Ots optimistlik, reibas ja distsiplineeritud tõsine töömees. Ta ei sallinud boheemlaslik lõtvust ega minnalaskmist. Ja küllap need omadused võimaldasid tal kujuneda sääraseks kunstnikuks ja inimeseks, kellega tahad ikka ja jälle kohtuda. Ma olin 48 aastane, laulsid veel härmanni pada emades ja tennised Anna loeng Renita, homseizelid, madalikus, peenrat ja kringoolid vaikses tonnis kahes lavastuses kivi isegi. Ja nüüd enam ei ole füüsilist jõudu käele pole siiski veel võiks teha, aga väsitab ära. Ja selle tõttu nüüd laulab vanamehi voosi näides saare Juhani Tormide rannas Gustav Ernesaksa vabades. Niisama. Aga mina arvan nii, mul 70 suvi, kutt. Hääl on mul pidandil vastu, aga võib-olla te nüüd saaksite natukene nõuandeid anda noorematele lauljatele, kuidas te olete nii kõrge eani tenori kohta isegi haruldaselt kõrge eani suutnud säilitada, hääle säilitada? Esitan kohe ütlema, et praegused lauljad kõik kardavad ja ka õpetajad ja suurt viga, et ei lase oma õpilase koorides laulda. Mina laulsin koorides juba isa koolis poisikesest peast saadik ja pärast, kui ma oli surnu, ma juba eelpool rääkisin, et enam mitte mitmes kooris maa esinesid, kõik vaba aja raiskasin omale laulmise peale ja kooris laulmine, see tugevdab hoopis hääleorganit ja musikaalsus. Kas saab ka? Ja siis julgus publiku Rafess esineda? Teises vaja teha? Hingamisharjutusi? Ei ole vaja nii palju teha neid häälegaadisusi, millega väsitas, kui ei ole veres jääl seadud aga lihtsalt hingamisharjutused. Tegin palju tegemiste ääreseadega koorides Estonia muusikaosakonna, kuidas meestelaulu seltsis siis raudamis ja viimasel ajal nii 38. 39. aastal tööliste koorides. Vahest oli niimoodi, et, Aga nüüd oleme vana, ei jõua enam selle tööga teha, tegime seda. Aga väsitav tööd, tuli igavene etel seal laulda ja näidata, kuidas laulda ja. Nagu kuulsime, tüütas Karl Ots paljuga hääleseadja koorides. Tersele oli ta sõjajärgsetel aastatel õppejõuks teatriinstituudis, kus tema õpilasteks olid mitmedki tänapäeval tunnustatud draamanäitlejad. Lauljaid soliste Karl Ots üles kasvatanud pole kuid vaieldamatu on see, et tänapäeva üks tähelepandava maid, lauljaid Georg Ots on olulisema oma kunstimeisterlikkusest pärandanud isalt Karl otsalt ja on tema musikaalsuse töö, armastuse ja oskuse väärikaks jätkajaks. Ja kui 1957. aastal pidulikult tähistasime Karl Otsa 70 viiendat sünnipäeva siis ei seisnud kontserdisaali poodiumil üksinda auväärne juubilar, vaid juubelit. Kontserdist võttis osa ka juubilari poeg, üks meie populaarsemaid lauljaid Georg Ots. Isa ja poeg esitasid duetina Naapoli laulus sante Lutsyya, mida Gordioni saatis juubilari pojapoeg Ülo. Niisiis esines laval ühekorraga kolm generatsiooni. Vanaisa, poeg ja pojapoeg. Muidugi järgnes sellelegi palale aplausitorm. Kuid eriti vägevaks paisusid ovatsioonid siis, kui vanameistrit kontserdi lõpul õnnitlema tulnud kolleegide ja sõprade hulgast väljus Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi sekretär seltsimees Gründel ja luges ette seadluse peenelisele kunstnikule Karl Otsale vabariigi rahvakunstniku aunimetuse omistamisest. Kõrgele eale ja auga ära teenitud puhkusele vaatamata ei kärsinud Karl Ots jääde elust eemal seiseks vaid täitis diaatris väiksemaid ülesandeid ja esines ka raadios ja televisioonis. Alati oli meeldiv teda kohata meie stuudiotes noorte kolleegide keskel, kus ta võlus meid kõiki oma reipusi, elurõõmuga. Need laulud, mis te nüüd kuulete, need on mul alles hiljuti 74 aastane Modorjel, varsti hakkan puhkusele minema. Ja siis enam, võib-olla ma teadis esinema ei hakkagi. Need olid viimased mu laulud ja see oleks siis kõik vaja vana meile puhkus kahanda. Neljandal veebruaril 1961. aastal pärast rasket haigust lõpes Karl Otsa sisukas elutee kuid alatiseks jääb püsima lugupidamine ja austus inimese vastu, kelle kunst on surematu. Aga? 1960. aasta sügisel, 21. septembril pandi metsakalmistu mändide alla puhkama sõjaeelsete aastate kuulsamaid eesti karakter, koomikuid. Teatriveteran, Ruts, Bauman. Ruts Bauman elu ja teatritee oli kirev ja vaheldusrikas. Ta sündis üheksandal veebruaril 1892. aastal kullamaa kihelkonnas talumehe pojana. Õige varakult tuli tal hakata leiba teenima mõisatöölisena. Bauman peab mitut ametit, kuid ühilige jää kestamalt pidama. Teatris sattub Baumann juhuslikult, olles äratanud tähelepanu asjaarmastaja näitlejana. Tema debüüt kutselisest teatrist 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Tallinnas paruni osaga korki põhjas kujunes sündmuseks, millel olid kaugeleulatuvad tagajärjed Baumanni edaspidises elus. Olgugi et tol korral ei jäänud Bauman teatrisse kuigi kauaks. Kuna tolleaegne Tallinna draamateater likvideeriti, jäi Bauman näitlejana meelde paljudele teatritegelastele. Ja kui Tallinna töölisteater sai 1929. aastal kindlamad jalad alla, siis kutsuti sinna näitlejaks ka Ruts Bauman, kust ta jälgi alustas paruni osaga põhjas. Sellest ajast alates kuni isamaasõja puhkemiseni oli Ruts Bauman Tallinna töölisteatri näitlejaks ja rahvahulkade lemmikuks. Ruts Bauman omandas oma mänguga sellise suure populaarsuse, mida enne ja ka pärast teda on olnud väga vähestel eesti näitlejatel. Milles siis seisnes selle edu ja populaarsuse saladus Baumani juures? Omaaegne teatriarvustaja Leo Soonpää kirjutas selle kohta järgnevalt. Elu ja näitlemine on Baumani juures niivõrd tihedalt läbi põimitud, et ei tea, kus algab üks ja lõpeb teine. Ta on lavaga orgaaniliselt ühte kasvanud ja seepärast ongi nii, et kui Ruts Bauman lavale ilmub, siis publikul on kohe hea olla. Üheski osas ei annatab võltsi ega tehtut. Igas osas on ta eht. Ruts Bauman lavakujud on kõik üksteisega sugulased, sest ta mängib iseennast. See asjaolu on paljudele näitlejatele saatuslikuks saanud, sest publik tüdineb, nähes alati üht ja sama kuju. Baumanile on see aga kasuks kuigi tema loodud kujud üksteisest palju ei erine. Ometi vaatame neid hea meelega ja leiame ikka ning ikka midagi uut, midagi, mis tekitab meis hea tuju ja vastupanematu naerutahte. Ruts Bauman näitleja tee polnud kuigi pikk, pidevalt kestis see pisut üle 10 aasta. Ja huvitav on see, et Bauman lahkus lavalt 49 aastase mehena. Parajasti neis aastates, mida peetakse näitleja küpsemise jääks. Ta lahkus, sest saksa fašistid olid okupeerinud Tallinna sünnikohas Ella maal veetis ta oma päevad elu lõpuni. Hiljem mängis Ruts Bauman kaasa filmides ja televisioonis. Nii jäigi Ruts Bauman jäägitult truuks Tallinna töölisteatrile, mille laval ta oli andnud oma parima ja mille kaudu jääb ta unustamatuks ja üheks isikupärasemaks ja kordumatuks eesti karakter. Koomikud. Ruts Bauman iga lahkus meie hulgast omapärane huvitav inimene kelle mõttemaailm oli juurdleva tõde otsima kallakuga. Ta huumor oli kuidagi mõtlik-tõsine, südantsoojendav. Meenutagem Ruts Bauman mõtteid elu ja inimeste üle, mida ta väljendas oma juubelil 1938. aastal. Kui kaob ahmitsemine raha ja võimu järele. Kui me tee peal ees seisvat inimest mõtlematult ei surma, siis muutub elu vaikselt voolavaks, rahulikuks jõeks ning naer. Heatahtlik naer, see tervendab ja värskendab meie meeleolu ja mõistust. Maailmas on ruumi isegi elevandil, rääkimata siis pisikesest inimesest. Ruts Bauman näitlejatööst on meie heliarhiivis säilinud vaid üks osatäitmine kosjasõidus, mida teil oli võimalik hiljuti meie saates kuulata. Kuid Ruts poomanit kui suurepärast vestlejad ja humoristi on neil võimalik ka praegu esinemas kuulata ja nimelt saare naljadega, mida ta ise oli kirja pannud mõni aeg enne surma ja mida me heli lindistasime tema juures kodus Ella maal. 1959. aasta kevadel. Ta Hiiumaa ja Saaremaa mehed on vist ainukesed mehed terves maailmas, kes ka oma elunaljade nii läbi põimunud, et nad kõige raskematest silmapilkude nalja abil nagu justkui mängides üle saavad. Üks niisugune mees oli vana mõisalöövat katkuma, Juhan. Jäägu ta suulaadid ei niida, kohe valetas. No küll ta rääkis, kui täpselt võib veristamise vihm käia, ta sõitnud ise edega kirikust tagasitee pealt tulnud neile suur müristamise pilv vastu. Temal pole häda mitte kedagi olnud. Alles noored mehed olnud ja mõisa viinavabriku plekk korstna otsa raudmuna pannud. Seitsme või kaheksa villane korter oli nii hästi tõmmanud et niigus ja puualu ahju paned, sutsti ülevalt, korstna otsast väljas. Aga siis, kui nad Eesti olid peale Soand hakanud korsten just parajasti. Kes kaks tükki oli ära söönud Pole tähist, mitte enam ta no ja teisel aastal nii vägev rukis, Koneer, ta toetanud seljaga vastu rokist nagu vastu laudaseina rukkis met räpatanudki. Siis ühel päeval tahtnud keegi mees uut mütsi ostab, proovinud poes pähe ühte ja teist. Ükski pole meta hakanud. Mees öelnud IZ. Äi, minul pole mütside keeluaeg olnud alati. Oleks mulle elu aeglas muude asjadega ka nii hästi läinud kui mütsidega, siis olekrikas mees olnud. 1905. aastal olin sulen maal raudteede ehitamas. Raha jäi enamlaste muidugi körtsi. Jaanipäeval tahtis kodus, eitab siis juba see Haapsalu vahet, rongid olid käinud, Volvunud Äram, niigid palju mete raha järele, et oleks saanud uue mütsi joosta. Mötlesin palja peaga, maguay sõidab lähendama raba pealt, mõned karjed pühadeks tuppa ja veetsises kaski, selge. Tulin raudtee peale tagasi, rong tuli väga hästi vastu, vaatan igast vagun, aknast vaatavad ähvad välja toredat kaabud onidel, tärnidega, mütsi peas, ma viskasin kähku siis kase, ma ostsin ühe kase üles kõrgele vastu vaguni aknaid. Rong läks siis suure lava ja raekoja mööda, nii et maa pärus, käes. Ots puhkpilliorkestrile Kuressaare loss, kus hakkas metsad tulema. Mõned siis jälle arvad prillid ja vihmavarjud Kaulka. See külamees, kes Juhanele asunik oli ka väljatäiendi, ütles poolnaljatledes, et ma pean nende, läheme korraks teid läbi. Ehk mõni vagunivitsa hakkab mulle pähe või ehk on need juba ära viidud. Anveltist kähku ära ja ütles Marva kohase samma. Äsja distasu Minnane üks sulekübar oli veel seal, see oli juba naiste käes ka Teamann ehme lüpsa ja. Kanged naispõlam, kelleinguga moloog. Ehk Eestis teisipäeva hommikuni välja. Gazaigu vihmaks täis, ütles juhatavate ootavad, ma lähen kuula teiste käest, külast järgi tuli välja oligi teisipäev ja näide sõna. Jäigi jälle piaal. No korjanud sõiduraha saanud siis Haapsalu välja mõeldud Teeennede poole, hunti ja suupisteid seoses kraavi kaevamise Eesti uut vaielda teenib instituudis haapsalu platvormi ääre peale puhkama pannud jalad relsi peale jäänud tohukkuma. Korraga sõit on nii surev vaadiga ette pole enam pidama saanud. Sõbra mõlemad jalad läinud, rabas jooksis kokku, aitama, söber hõõruda, jäi, siis pole imestada mete midagist peeni kohti. Ma kaldun juba lapsepõlvest saadik ja näe, nüüd ongi pauk käes. Disööl suvel jälle võtnud Juhani tuttavad naabrikülast mõisahäärberi kaduse löömise oma peale. No kuidas siis allpool sööme ja mat saanud harja pealt vana maha Ääki idiook, kõrv müra, ragin mats, lennanud võsasest mööduma teie kaadervärgiga nii suure kiirusega, nagu oleks vanakooli ise kannu loonud. Koostas, saanud veel sõidu pealt köidet koosa maitsemisest jooksev vaadega. Lähed. Ma ütlesin aastal taim, mul pole praegu met aeg sind jutule, et küll ma teinekord reagi, kui me rohkem aeg on lennanud katus servalt alla nagu nelja punane rukkiguetcar Atsti. Natukese aja pärast hüüdnud algsereile, vaesust oli veereda, kursi allapoole veetis oleks ta mulle tuule alla löönud äisi. Mete tead kus kohas mu kvandid nyyd oleks pool? No ühel päeval siis teatanud tee maja ees tore auto, autojuht, jäätis autosse ja kaks härrasmees tellinud söögi- ja joogipoolist ja ja jutt läinud lennukeid ja suurepäraseid testide peale üle. Juhan seganud kohe ennast koiott vahel öelnud. Äi, söök, amet pole Meti, kelle kuradi ammet ma oli ka sõjaväes parasütistiks. Kolm-neli kilomeetrit peale poole pilvede tema rihmadega nagu suur Aulioorium sulle kukile muudkui. Lennuks lahti, loe 10-ni ja kämblanöörist pole häda midagi. Amatu leidis sealt käegoiuks nool Pole enam aega seal otsima hakata ja tõmmata olingi turbaga vahepealse eliidi muaar. Seda ma veel mäletan neid. Peale selle ma kukkusin veel neli korda kaela, sooled ristitud, võttis nii läbi, et äi mina sinna enam tagasi näinud. Üks veel aastaid küsinud, siis kui kõrgelde alla kukkusite. Juaalne José 1000 või 2000 meetri ümber võid olla. Vedas, öelnud siis, kui te alt üles nii kõrgele hüpata kui seekord alla kukkuda. Ja siis ma teen teile salaagrammi julandrid, andku Kaldi äigo ratta asjatundjaid, maksa seoks teda haigetega.