1962. aasta teisel juulil tagasi eesti teatrit ränk kaotus. Õnnetus surma läbi lahkus üks kõige silmapaistvamaid ooperisoliste Ott Raukas. Norra. Ot Rauces sündis 23. jaanuaril 1911. aastal Viljandimaal. Vanematelt päritud musikaalsus leidis juba varases nooruses rakendamist. Raukas laulis kaasa koduses vokaal-kvartetis, mille koosseisu peale tema enda kuulusid veel ema, onu ja naabrimees. Tartu Õpetajate seminaris õppides valis Raukas oma lemmikharrastus, eks viiulimängu. Kuna seminaris valmistati ette ka algkoolide muusikaõpetajaid, siis pühendati seal üldse suurt tähelepanu muusikalisele kasvatusele. Raukas laulis kaasa koorides, hiljem isegi juhatas mõnda aega õpilaskoori. Esialgu ei mõelnud ta ennast kunstile pühendada ja tema huvi muusika vastu oli vaid asjaarmastajalik. Kui Rauces aga Tallinna õpetaja kohal sai, otsustas ta töö kõrval hakata õppima viiulimängu Tallinna konservatooriumis. Kahekümneaastase nooruki võimedega olid liiga vähesed ja teda ei võetud konservatooriumi vastu. Küll aga soovitati talle hakata laulu õppima, sest tema suurepärane looduslik häälematerjal äratas juba siis tähelepanu. Nii saigi 1934. aastal ott Raukesest Aleksander Arderi lauluklassi õpilane. Pärast konservatooriumi lõpetamist 1938. aasta kevadel sai ott Raukesest Estonia teatri ooperisolist. Kust tema esimesteks osadeks olid, kutsub Ei Tšaikovski ooperis maalseta malatesta tonitseti Don paskvalis Filipp Verdi ooperis Don Carlos, kelle aariat me äsja kuulsimegi. Ott Raukase debüüt Estonia ooperisolistina oli esimestest osadest alates silmapaistev ja edukas kuna peale erakordsete lauljavõimete ilmutas ta tähelepandavaid näitlejavõimeid. Nimelt tulite juba koolipõlves innukalt näitemängu harrastanud ning enne Estoniasse tööleminekut märkimisväärse eduga kaasa teinud Tallinna töölisteatrietendusest kolme neitsi kodu, kus ta mängis laulja Foogeni osa. Tolleaegne töölisteatri näitleja Aleksander Teetsov ütles tunnustavalt. Sellest poisist saab kindlasti asja, annab lavamehe mõõdud välja. Ott Raukase lavatee algust tuleb eriti hinnata ka veel selle poolest, et see langes perioodi, mil täies vormis oli meie suur laulja Benno Hansen, kellele raske oli leida väärilist asendajat. ETK Ott Raukas suutis oma võimsa eeskujuga sammu pidada ja tema töökoormas suure osa enda kanda võtta. See asjaolu räägib ise enda eest. Ja tõepoolest, 1938. aasta sügisest alates võis meie rohke ooperisõprade Berend rõõmu tunda selle üle, et ooperisolistide nõnda öelda madal register kõlas võimsalt Yamahlakelt. Venno Hansen ja noor Ott Raukas olid mehed omal kohal. Aeg-ajalt hakkas Benno Hansen loovutama ikka kaalukamaid ülesandeid oma noorele järglasele ott Raukesele kelle laulja ja näitlejavõimed üha küpsesid tekkele osade galerii rikastus uute heade saavutustega. Raukas laulis hingestatult ja haruldase soojusega kreeminit Tšaikovski Jevgeni Uniginis. Põnikerry, kes Alpepanovedendiv okei, käskaiste Eedvistusi käin kesti päeva ruudus arvu. RMK ootab eestlasi Kes? Siin keskel ma sõitma ja äri. Ühtekokku lei Ott Raukas teatrilaval üle 30 osa. Tema omapärase tämbriga pehmelt voolavat mahlakat passi nautides köitis alati ka tema näitlejameisterlikkus. Raukas oli üks väheseid ooperilauljaid, kes kunagi rahuldunud ainult osa laululise küljega vaid töötas väga suure hoolega, püüdes leida kõigi karakteersemaid juuni antud kuju iseloomustamiseks. Tema loomingulisele tööle oli omanik, püüa alati luua huvitav ja õige karakter. Arendada loogiliselt enda ees seisvat lavalist ülesannet, mitte kunagi rahulduda saavutatu kärp. Oma 50. sünnipäeva puhul 1961. aasta jaanuaris, ütles Raukas. Ooperi on tõepoolest keeruline ja raske kunst. Iga etendusega olgu osa väike või suur, uus või võla tulid lavale ja leiad. Seda stseeni võib ju ka niimoodi mängida. Osa tuuma tabamine ja sellega hääleliste nüansside leidmine oli Raukese kunstile omaseid jooni. Ja võib ütelda, et ta nii nagu on suurele lauljale kohani mitte ainult ei laulnud vastavat aariat vaid mõtistas sellega lahti. A. Ja ja ta ta. Ott Raukas ei piirdunud ainult ooperilavaga, vaid armastus sageli esineda kontsertidel, raadiosaateis ja televisioonikaamera ees. Ka neil esinemistel ilmutas ta ennast sügavalt musikaalse kunstnikuna kelle laul alati haaras ja pani kogu südamest kaasa elama oma siiruse ja tundesoojusega. Eriti südamelähedased olid Raukesele meie rahvalaulud, mille kord naljad devast lõbusat kord siiralt nukrat tundetoonid alati tabada oskas. Ja paljudki kaunid rahvalaulud on meie kuulajaile omaseks saanud just tema ettekandes. Inimesena oli Ott Raukas sirgjooneline oma taotlustes püsiv ja järeleandmatu. Temas oli peale mehise hääli ka muud mehised omadused. Ja küllap seepärast jõudiski ta nii kütkestavat laulda ka seda laulu. Alati. Taadi kummardavad. Russell. No. Kaks tuli vastu ärkides kõige kurjem. Et alati on tubli mees Saksa. Ott Raukas oli ka väga hinnatud ja usaldatav pedagoog hääleseadja. Temalt said püsiva häälealuse ja selle õige kasutamise oskuse esimese riikliku lavakunstikooli õpilased aastatel 1938 kuni 1941 kellele Ott Raukas suutis olla heaks sõbraks ja nõuandjaks oma elu lõpuni. Raukese oskuslik abi, hääle seadjana on kasvatanud suuremat osa Eesti raadio, teadustajaid. Ott Raukas tegutses ka lavastajana. Tema juhtimisel toodi Estonia lavale liibi ooper lakmi kus ta ise sügava sisseelamisega kehastas. Millakantav osa. Osta. Aasta. Kuulates seda sügavalt hingestatud häält meenuvad paljud Raukase loodud lavakujud. Rahulikult, väärikas vürst, kreemin Jevgenia niiginis. Muhe Rehepapp, Pühajärves, kroonikakirjutaja piimen, Boriss kodunoovis traagiline mölder, näkineiust, salakaval konjak, vürstiigoris, revolutsiooniline võitlejanikeedeeveežiinin, sirgjooneline ning aus Mihkel käsikäes ehtsalt vaagnerlik taland, lendavast, hollandlasest kaks säravalt koomilist erakordse leidlikkusega loodud osa kroomio Tõrksa taltsutuses ning eriti unustamatu Leporello, Don Juani is ja paljud paljud teised. Ott Raukase viimseks laval loodud osaks jäi vana filosoof kolen pultsiini ooperis puhim mille kehastamiseks ta leidis, eriti mõjuvad ja lihtsad väljendusvahendid ning milles kajastus Raukase suur kõikevõitev hingeline soojus. Ott Raukas lahkus meie keskel käies loomingulises küpsuses ja oleks võinud anda veel palju väärtuslikku lisa senisele. Kuid sellele vaatamata jääb tema rikkalik ja meisterlik looming säravana püsima meie teatriajalukku. Ei seda surm ei ajahammas väära.