Tere kuulama teatri magasini stuudios maris Johannes. Oleme veel suviselt ära olevad, aga pisitasa hakkab tavapärane teatrihooaeg tuure üles võtma. Reedel, 30. augustil alustab Eesti Draamateater aristokraatide mängimisega Keila-Joal ja Eesti matusega oma suures saalis. Draamateatri külalisetendused Tartus ja Viljandis on sedapuhku lõppenud, nagu ka Sagadi mõisa surmatants. Hooaja pidulik avamine Draamateatris on 15. septembril, mis pidavat linnarahvale tähendama avatud uste päeva ja palju muud põnevat. Aga meie siin täna kordame jutt tumis suure õhinaga räägitud juunikuus, kui Eesti Draamateatris esietendus Eesti matus. Seda Andrus Kiviräha näitemängu mängib Draamateater kaheksal õhtul, 20.-st augustist kaheksanda septembrini. Aga kuuldavasti on publikumenu suur, nii et teatri planeerib veel mängu koordiga novembrikuusse. Kõigepealt sõna Andrus Kiviräha-le ja siis jätkame juba koos Pillerimburjega. Niisiis Eesti matus teemat avab autor. Et eks matusel olevaist ju kõik käinud ja Ta mingis mõttes selline huvitav nähtsat lõugab nagu kogu suguvõsa kokku kõik inimesed, kes muidu võib-olla üldse teineteist nägupidi ei tunne kogunevad kokku siis sugulased ja puha võimalik kirjeldada, näidata mingit sellist rahvusele omast omast askeldamist kus tegelikult ei ole seal nii eriti oluline tegevus, toimub tegelikult ei juba peale matusel ja ta on rohkem nagu noh, annab nagu just selle võimaluse noh, lugu arendada, et lugu on hoopis nagu tegelikult ikka milleski milleski muus, et matus on ainult algpunkt, millest me ka edasi minna, mingis mõttes on ta kõigist erinev, kuna ta on väga otseselt tänapäevane, teised tükid on kõik olnud sellised, kus aeg ja ruum ei ole üldse nii tähtsad nagu näiteks atentaadi puhul või, või papagoid päevade puhul. Aga siin konkreetselt tegevus just nüüd ja praegu Eestis räägitakse nagu Eesti ajaloost ja et ta on jah, väga selline kindla aja ja ruumiga seotud. Aga alati oled sa ka konstrueerinud selliseid müüte või mänginud müütide ja mingite noh, nii-öelda tavaarusaamadega neid siis ümber lükates neid nii-öelda absurdisituatsioonis. Viies et, et kuidas nüüd No nüüd ka tegelikult, eks ole, et põhiline, mille ümber jutt käib, on see. Ühelt poolt siis eestlaste tohutu töökuse müüt, mis on Tammsaarest juba alguse saanud ja eks see näidend ise on ka natukese selline parafas Tammsaare tõe ja õiguse tegelaste nimed kasvõi ja nii edasi seal vihjavad ikka just nimelt sellega tõe ja õiguse vargamäe perekonnale. Ja, ja teine müüt siis eestlaste suured kannatused kõik need Siberi sunnitööd ja küüditamised, metsavenna värgid mitte sellepärast mitte selles mõttes müütata, neid oleks nagu mingi vale. Seda ei oleks olnud muidugi on, aga, aga noh, just selle just selle uurimine, et igal perekonnal on tõesti Eestis selja taga mingi selline noh, lugu ühesõnaga oma oma suguvõsa meeletutes kannatustest. Ja eks siis seda nagu seal natukene näidatakse teises valguses võib-olla selle üle mõtiskletakse veidi kui tavaliselt on kõigepealt laialt naljakas keelata ikka. Ma arvan, et ta on kohati võib-olla ka selline veidi valusnukker tükk, et nalja saab muidugi ka, et noh, mis ei oskagi nii kirjutatud, üldse nalja ei saa. Aga mitte ainult sellist nukrameelsust võib-olla natuke. No milline siis Pillerin tundub sulle see eestlaseks olemise huvitav ja raske töö seal Draamateatri laval. No lõputu nagu tuleb välja, võib-olla alustame sellest kujundist, mida pakub meile kunstnik Pille Jänes. Et laval on lõppematu puuriit, tõesti tundub, et ta jätkub veel seal kaugel lava taga ka ja siis selle lähtepunktina ehk tohime ära jutustada, millest Eesti matus algab. Et see vana peremees Andres, kelle matusele sõidetakse, on siis puid raiudes ise põdura võitu, siis niimoodi kokku varisenud, aga puid on ju tegelikult küll ja veel ja ma ei tea, kui mitmeks aastaks seal ehk jätkub. Ühelt poolt siis see kohustus kogu aeg tööd teha, siis muidugi see nimi Andres ja kõik tegelaste nimed, välja arvatud üks nimi, millest siis hiljem räägime, ehk on Tammsaarelt võetud ja see tõe ja õiguse paralleel on juba ka eelhäälestuse öeldud ja välja käidud see lause, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus, kõlab ka eesti matuses laval. Aga ega see nüüd nii päris ühene või kõike seda nüüd Tammsaare kaela ajada, seda eestlase töökuse müüti pole aus või kui ma lugesin sirbist Andrus Vaariku saatesõna, et äkki Tammsaare peaks olema keelatud kirjandus. Võib-olla see oli sama epateeriv kui Kiviräha näidend, aga ma mõtlesin, et eks Tammsaarele ka selle millegi pealt kirjutanud ja ka oma skeptilised irooniaga kirjutanud. Ju see on natuke keerukam ja vastuolulisem siis eestlase töökas loomus või jutumärkides. Kas loomus ja selle tööka loomusega on niimoodi, et mis selle töökuse nagu tingib või et sa elad sellisel maal, kus on nii armutult vähe, on kõike seda, mida naguniisama ja muidu saab, eks ole, et siin on jusse, see rõõmul on nagu kaas peale pandud, et vot see rõõmupütt on selline, millest hästi-hästi vähe paagutatakse ja ikka see see raskuse ja siis noh, see tõsiduse ja selle tõsise rahvlemise pütt on see siis noh, mis podiseb lõputult ja tõesti vahel on selline tunne, et tahan siit ära joosta kasvõi paariks nädalaks, et siis võib-olla järgmised kuud, järgmised päevad ja nädalad sa jaksad siis selle raskepütti taga jälle nagu orjata, nii et, et vot, need on nagu sellised tunded või mõtted, mis tekivad eesti matusel siis, kui ma ise pahatahtlikult heatahtlikult üldiselt nautides ja, ja itsitada seda lugu jälginud. No see suhe just see pila ja muie ja huumor ja nali ja kõik see, mis Kivirähk on sinna sisse kirjutanud, mõjub tõesti kuidagi tervendavalt ja ega see tööasi nüüd ka ei ole nii ühene, see on veel niisugune kummaline lisamõte, et isegi kui ei tee nii palju seda tööd, et peaks nagu kogu aeg ennast siis iga iga jõudehetke õigustama või, või kogu aeg rääkima, et sa teed, sest seal on ka need inimesed, kes linnast sinna maale kohale sõidavad ja küll hästi palju sellest räägivad, kuidas nad rabavad ühes Pärnu majas teises isa kodus, siis veel oma kolmandat linna tööd. Palju nad siis tegelikult teevad selle rääkimise vahel, on iseküsimus maal samamoodi, kus joodik Karla, kes peidab usinasti pudeleid sedasama puurida sisse. Palju ta selle joomise kõrvalt on mahti teha, noh, temaga eriti ei räägi seda, et ta teeb, aga noh, kui linnasaks hakkab kerkima, siis läheb tal ka kops üle maksa. Aga tegelikult on jah ju midagi, midagi viltu selle müüdiga, kui seda peab pidevalt üle rääkima. Aga samas justkui ei oska teisiti elada. Või kui tuuakse teises vaatuses kontrastiks sisse, justkui see kontoribeibe Tiina siis tegelikult see karussell on sama. Ja kuigi seal on hoopis teised märksõnad, eks ole, on see arvutite maailm, siis on ka loomatkadjaskuutrid, aga puhkus peab olema tohutult aktiivne ja ei tohi kunagi niisama lihtsalt rahulikult olla ja, ja aega maha võtta. Jah, see seesama tegus sebimine ja sagimine jätkub ja selle Tiina persooniga tegelikult tuleb ju ka selline aktiivne noor daam Maale, kes tahab ka seal maal hakata toimetama sagi maja sebima ja selle peale tuleb mul kohe meelde Rein Taagepera, kes hiljuti siin kuulutas, et eestlase viga ongi see, et ta teeb nagu arutult palju seda tööd või, või jutusele töö ümber, et, et võib-olla oleks tõesti mõistlikum sellest nagu natukene eemalduda või, aga no muidugi Kivirähu, Eesti matuse on selleks suurepärane võimalus, et mõtle, üks kord, kui sa jälle oma tööjuttudega peale hakkad, kas siis need on parajasti nii-öelda kapsamaaga vine puulõhkumine või, või mis iganes töö, et kui sa seda tööjuttu jälle räägid, et siis mõtled, sa võid selle töö jutuga lihtsalt teistele muutuda väga ebameeldivaks, vastik. Või siis jah, ka täiesti kohatu laial demonstratiivselt mingit tööd teha, nagu seal hakkab, eks ole, see tegelane nimega Sass järsku keset seda. On ta siis nüüd teie pidu või pulmapidu, Need lähvad seal üksteiseks üle, hakkab järsku mingit akent kopsima ja siis külaline tahab ruttu appi tulla ja see kõik tundub nii vale ja nii demonstratiivne. Kui minagi nagu elus tahan kangesti näiteid tuua, siis noh, tõesti on, on ju ka juhtumeid, nii et on olnud selline nii-öelda pidune päev ja, ja on inimesed on koos olnud üksteisele näiteks sünnipäevaks õnne soovinud ja siis kui keegi tuleb ja ütleb sealjuures, et tänane päev on täiesti raisku läinud, et ei olegi nagu tööd teha saanud, siis tõuseb nagu kopsule, maksan, et mis mõttes raisku läinud, kellele ta siis on raisku läinud, see oleks oma tööd tahtnud teha, tee seda tööd siis oma nurgas, et et kas siis sünnipäevalapsele on see nagu raisku läinud päev või mis, aga noh, need on kõik jälle siuksed, niidikesed ja mõttekatkekesed, mis tulevad just sedasama Eesti matust vaadates. Nii et me ei räägi praegu näed siin üldse matusest ja mõtlemisest, see, see ei ole, see teema teemad on hoopis teised ja üks üks teema veel, millest tahaks nagu rääkida ja rääkida võib-olla laiemalt, mitte ainult teatri kontekstis on see teema nagu need kannatused kindlasti põhjustab kannatusi, töö, see on iseenesest mõistetav, see käib nagu tubli soome-ugri asja juurde. Aga teine kannatus, midagi ei ole teha. Ajalugu, kust me tuleme ja vot siin on kivi rahul ütleme veel nagu keerulisem ülesanne endale võetud, et, et ta räägib sellisel hellal teemal nagu see on küüditamise teema, et, et kuidas lavastus mõjub teraapilise, et kas, kas ta aitab nüüd seda kannatuse valu või, või seda kuidagi maandada ja kas tal lubab inimesele, kes on ka läbi teinud, ütleme, selle küüditamise karusselli ja, ja kellel on see kogemus, kas ta lubab ka sellel inimesel noh, nii-öelda muige suunurka või, või vastupidi, tekib sellel inimesel selline tõrges protestimeelsus ja talle tundub noh, need tema pühadusi nagu rapsitakse jalgade alla või tema noorust ja tema elu nagu rapsitakse jalgade alla. Sest sest tegelikult ka küüdipoisid, mis tegeles ju selle küüditamise teemaga, tekitas ka väga vastakaid tundeid, et et noh, et ühelt poolt muidugi teatri ja kirjanduse kõige kohus on ju aidata ja abistada meid nagu kuidagi peenemalt ja pehmemalt siin elus hakkama saada. Ja see on isegi huvitav Kas tuleb ka mõni niisugune protestireaktsioon või või repliik või vastukaja sest mingis mõttes võiks olla jälle üks, üks uus etapp või üks märk meie teatripubliku või siis meie rahva, meie endi vaimsest tervisest, see võime selle üle naerda. Sest ütleme, kui ühes ja hetkes oli avastuslik, kruusvallipilvede värvid, mis tõi pisara silma ja andis võimaluse rääkida sellest küüditamisest ka mitte nii, mitte nii üheselt realistlikult ess, ehk kui kirjutab Valle-Sten Maiste teatrielus Mikiveri lavastajaloomingut vaadates vaid ka oma tinglikkuse oma üldistusastmega kindlasti siis ehk nüüd on käes järgmine hetk, see küüdituse teema ei ole ehk nii suures plaanis, kui, kui siit jutust praegu välja tuleb, aga aga ta on olemas ja ta on just, et selle tegelase, kelle nimi on Tiit Hansen, keda Lembit Ulfsak väga värvikalt mängib, tema monoloogides. Ja ise ka sisemised nagu natuke õpetad või ehmatad, kui ta hakkab rääkima, kuidas terve pere ära suri seal Siberis, aga samas on see absurditase kuidagi juba juba nii naljakas ja nii jabur, et noh, seda ei saa võtta üks-üheselt minu meelest. Ja no mina küll tundsin seda vabastavat naermise soovi, aga ma ei oska öelda, mis need, kellel see on isiklikum kogemus ja siis üks hästi täpne kujund või mis annab aimu sellest kiviräha stiilist, jällegi on seesama joodik Karla kesta, Tõnu Kark mängib, kes üldiselt vähe räägib, aga siis ka järsku minevikku mälestuste peale läheb niimoodi härdaks ja räägib sellest, kuidas kaks venda vastas leerides võitlesid ja ta arvab, et üks ja sama kuul läbistaski nende kahe venna ajude. Et, et see on ju tegelikult tohutult täpne kujund sellest eestlase kahes leeris olemisest ja vend venna vastu võitlusest. Et ega seda ei mina küll ei võta seda niisuguse ilkumise või bilana, vaid vaid see on niisugune läbi läbi naeru ja naer läbi pisarate, kujundlikus. Nüüd me juba jõudsimegi otsapidi ka näitlejateni, karakterid on mahlakad ja kannavad parimaid Eesti tüüpe, et siin võib leida sugulust Oskar Lutsuga ja siin võib leida sugulust raudsepaga ja ja Tammsaarega on siin natuke mängitud ja yriteeritud selle Tammsaare teema ümber, aga nad on ikkagi väga kodused tegelased, ennekõike just see vanem põlvkond pile jänesekujundus on tüpaaži rõhutavalt selline naivistlik, nagu ta ise on avalikult öelnud ja tunnistanud, et ta on just sealt eestynajevistidelt nagu tuge leidnud ja seetõttu loomulikult annavad nad ka, kuigi oma sellises naivistlikus võtmes annavad suurepäraselt kõikvõimalikke selliseid äratundmiskohti ja samastumis võimalusi ja noh, et kui üks tasand oli võib-olla selline noh, nagu üldisem, mida me üritasime siin arutada, et, et kuidas selle eluga nagu üldse on siis teine koht oli selline, kui mul tekkis täiesti õudne tunne, et jumal, et kuidas Kivirähki, kuidas Kivirähk teab seda ta oleks nagu olnud umbes minu köögis ja kuulnud minu ütleme vestlust minu lähedastega, peate, et noh, seal on täiesti Tsitaat Tsitaadi otsas. Nii on öeldud mulle, nii olen mina vastanud ja sellised desstambid või mis need siis on, et ma neid täpselt ära tunnen, et enda arvates ma mõtlen kohutavalt originaalselt. Jah, vat ongi nii, et kes nüüd ei ole seda lavastust näinud, ma ei oska öelda, kui palju meie jutust aru saavad, aga see materjal ise tekitab niisuguse tohutu õhina või või niisugune if tohutult palju seoseid ja ma arvan, et igalühel, sest on juba kuuldud ka, kuidas pärast kas siis etenduse vaheajal või pärast etendust hakkab keegi rääkima, kas oma lugu, oma naabrite lugu, oma suguvõsa lugu, mis hargnevad ikkagi kõik nendesamade tegelaste dialoogidest, Monaloogidest juttudest ja, ja ka üksikud lauset tõesti, mis nopitakse välja mida keegi ütleb, et, et seesama ma olen orav rattas on minu lause, eks ole, ütleb üks, teine ütleb seal kui mõne teise näite, et need seosed hargnevad tõesti võib-olla elulised seosed, isegi enne, kui kõik need kirjanduslikud seosed, et et selles mõttes see tüüpide galerii on igatpidi igatpidi rikas ja, ja see naivism selles suguvõsa ansamblis, kuhu siis pole veel kõiki näitlejaid öeldud, eks ole, mängivat Maretit ja sassi Kersti Kreismanni Aleksander Eelmaa, kui nüüd neid Tammsaare nimesid natuke juurde mõelda, siis naabriperet Tiidati Carlat, Ester Pajusoo ja Tõnu Kark siis juba nii rohkem linnastunud mobiiltelefoniga Indrekut Martin Veinmanni ja siis tema mitmes laine see nüüd oli, arutavad nad, kolmas, kolmas ei olnudki neljas alles kolmas seda piinad siis mängib Merle Palmiste ja siis on veel niimoodi pooleldi kontvõõras või selle vana surnud Andrese ristipoeg biit Lembit Ulfsak, kes siis oma heietustega väga tahab ka kuuluda sinna suguvõsasse. No kui sa juba öelda, et, et nad karakterid on sellised Raudsepa ja Lutsu tegelaste sugulased, siis kui minul oleks nagu need valida, et kes siis sellest mahlakast galeriist nagu minu lemmikud olid, siis, siis minule meeldisid need linna vurfad, et Indrek Martin Veinmann mängis mõnu kalt ja, ja noh, tõesti siis seda, sellist teatud hullikese olekut ja tema puhul tundsid ära kõik need lausumised, mida, mida ju nii magusalt lauset antakse ja, ja võib-olla isegi seal oli sellist ajakirjaniku jaoks väikest enesepila, et oh, kui palju sa neid sõnu teed, teed tänagi siin neid sõnu siin pool tundi äge, et kuidas need sõnad siis seal üle huulte voolasid ja palju neil oli tähendust ja palju neil ei olnud tähendust ja mis Kivirähu on ikka igavene vahva. Nii, kui mõni kukeke hakkab kõvemini kirema niida talle vee peale tõmbaks haisev Indrek kaubakaristusega. Ta käis paljajalu, sai mesilasest susata, eks ole, siin oli niukseid toredaid momente ja Merle Palmiste tema kaaslasena siis see ilus Merle Palmiste, kes on klants ajakirjade esikaanel, kui mõnuga teeb karakterit, teeb sellist natuke labast, natuke nahaalset, jää ennast täis, vurfad, kõik, kogu keha mängib kaasa ja, ja kui palju teatris käia, siis kui jälle ära tüdined sellest teatrist, et need on kohad, kus mõtted Oithanome jälle minna. No siit tegelikult peaks ju kiitma igaüht nendest. Aga võib-olla tõesti jah, et, et Kersti Kreismanni Aleksander Eelmaa on saanud niisuguses absurdi laadis natuke rohkem teha, mis ei tee nende praeguse osatäitmise halvemaks, aga võib-olla on isegi uhked Kreismannil pärast seda Leena tuisku kadunud pojast oli veel teine niisugune mutt otsa ja, ja hoopis teiste väljendusvahenditega mitte ainult selles mõttes, et tal puusad on nüüd enneolematut, vaid ikka mänguliselt ka tema ema ja ja, ja kõik see hädaldamine ja tõsidus ja see kõik oli hästi paigas. Aga võib-olla iseäranis värskelt mõjus siis naabripere Ester Pajusoo Iida ja Tõnu kargi Karla. Sest nad olid hästi niimoodi pidevahenditega mängitud, noh, seesama Iida, kes seisab kuskil eemal ja DPD poolega nägu, et ta ei kuule, aga ta kuuleb iga sõna ja ta niimoodi nagu Salvab iga sõna peale kohe-kohe kähku vahele ja topib oma nina igale poole. Ja siis Tõnu Kark on hästi tore vaikija. No üks asi see, et ta võib tukkuma jääda kas püstijalu või istudes, aga see, mismoodi ta pilguga jälgib kõike seda või, või sellesama Tiina Merle Palmiste puusasid võlutult vaatab. Noh, see on juba vaatamisväärsus omaette ja, rääkimata siis sellest aplausi pälvinud puulõhkumise soolost BENU kargil mida peab ise nägema, kus siis kolm palki järjest pooleks lendavad ja niisuguses kiires tempos, et ikka linna saksa üle trumbata. Ja no ei saa unustada seda, et me räägime siin ja, ja rõõmustame esietenduse üle, et, et sedalaadi lugudel ilman ei tea, mis toimub 10. etendusel. Seda kindlasti jah, aga tegelikult just needsamad lopsakad kujud olid ikkagi juba juba valmis ja kas seesama Lembit Ulfsaki kiitsakas piituma niisuguses tõsises kohusetundlikkusest kõik naised tingimata läbi tantsitada peol ja ja siis nendes mälestustes, mida ta hakkas heietama, see oli ka ikka väga hea suhtega troll. Et see, kui hea huumoriga näitlejad neid kujutavad, kusjuures inimesed ise ju iseenda suhtes on üsna huumorivaesed või väga tõsiselt oma asju ajavad, et see võti on hästi mõnus ja ja see teeb selle loo veel niimoodi topelt hästi jälgitavaks, aga see algab kõik Kiviräha tekstist. Ja see algab kõik Kivirähu tekstist ja just see, need äratundmiskohad, näiteks minul oli endal sügavalt äratundmiskoht, oli see, et kui ühest kummutist tulevad välja need jahukotid ja teises kummutis olid need suhkrukotid ja siis olid veel küünlakotid, Ta oli kuskil nurgas ja et, et noh, et me oleme tulnud täpselt sellest ajast, et siis kõik see ongi nii ja siis on mingid keldrid, mis on moose täis neid moose mahlu, mida mitte kunagi ei süüa ega juua, et need, need ongi nagu mingisugused asjad iseenesest seal, mille pärast pead sa kohutavalt rügama ja rabama, et nad sina sulle tekiksid. Aga miks nad sul seal on? Nii et tõesti siin on nagu selliseid märke noh, mis on kuulunud nagu ka näiteks minu lapsepõlve ja, ja minu elulaadi juurde, nii et, et vot vot see on see koht, mis võtab hinge kinni ja mõtled, et jumal, et ma ei ole ju kivirahaga ühest perekonnast. Võib-olla siis kõik eestlased on ühest perekonnast või ühes suguvõsas. Aga jah, neid näiteid võiks veel tuua ka, ehk inimesed ise saavad neid avastama. Katkestame korraks meie stuudio vestluse, et veel kord kõnetada autorit. Lavastaja Priit Pedajas julges Eesti matuses näha ka teatud sugulust Kiviräha liblika raamatuga, mida Kivirähki ise sellest arvab? Jah, see on, kuidas keegi näeb, eks ole. Liblikas on ka ikkagi sees sellised müstilised müstilised asjad sinna, kus seda tegelikult ei ole. Noh, võib-olla natuke ka pagan ei pääsenud, võib-olla õige. No jahtidega vaidlema Aga nüüd on ka sul seoses Pedajase lennata Draamateatris selline erinev lavastaja kogemust, ooperi lavastanud, hunt lavastanud ja said lavastanud ja nüüd Pedajas, et kas sa siin oskaksid öelda, mis selle Pedajase omapära on, näiteks need võrreldes sinu teiste ihulavastajatega? Oh, ma ei oska seda niimoodi öelda, et eks muidugi nad kõik on erinevad ja ka igatahes on üldse üks paremaid lavastajaid eestlased ajastanud, seda saatetükid on alati hästi välja tulla, et võib-olla sellised suured klassikalavastused, mingid seispiride, sellised asjad, võib-olla need alati nii hästi ei tule, aga just sellised maalähedased sedasorti tükitalist nagu õnnestuvad. Selles mõttes on ta nagu õige lavastaja, seal on kindlasti sellist äratundmisrõõmu, et ma teatris näen, istuvad saalis ja seal oma maja inimesed aeg-ajalt ikka räägivad, et vot see on täpselt mulle, ma mõtlen ka nii, mul on täpselt sama lugu. Ja eks ta on ju noh, mul endal ka enda ja sugulaste ja selliste asjade pealt maha kirjutatud. Et ma arvan, et seal väga palju tuleb publikule tuttavat. Et seda on kõik läbi elanud äratundmisrõõmu luba teatada. Suhet maatööga ja kõige muuga tegelased on kõik sellised naljakad ja elurõõmsad ja ja näitlejad mängivad väga hästi head tüübid. Juhtub nii, et teiedel tuleb välja, et perenaise võtnud ja kasvab nagu noh, kohe automaatselt läheb pulmadeks üleni, et nii et sellist jah, ütleme, kirstu laual ei ole ja mingit sellist morbiidset meeleolu küll ei teki. Ühel hetkel ta on ikka väga selline elurõõmus tükk. Mina ise nagu mingit žanri määratlus tavaliselt ei panegi, aga oma draamateatri lambanud nali. See nüid, eks ta on ka mõeldud natuke selles mõttes, et inimesi et inimesed mõtleksid need Eesti matuse oioi kui, kui tõsine asi, et eks ta peaks nagu natuke leevendama seda esimest muljet pealkirjast. Sest Eesti matus võib, see võib olla ka hoopis midagi muud kui ainult see konkreetne matus, mida sa matad. Jah, ka seda muidugi igaüks tuleb, vaatab ja mõtleb, et mida siis maetakse, et kas, kas matad Eestit. Nii hullusti ei tahaks küll öelda, et ma matan Eestit. Aga eks võib-olla mingit mingit mingil osalen, nagu sihukestel traditsioonidele asjadele hakkab, nagu võib-olla ots peale tulevad. Et võib-olla see noorem põlvkond enam ei viitsi niimoodi, nagu eelmised põlvkonnad enne teda on sõitnud nädalavahetustel maale kurke kastma. Sellistele asjadele hakkab lõpp vaikselt tulema küll. Üks teema nüüd veel, millest tahaks rääkida, see johtub sellest, et sa kahte tegelast sellest nimekirjast praegu ei lugenud, need on Andres, keda mängib Jan Uuspõld ja Lee Külli Teetamm linnateatrist, siis meenub mulle jällegi intervjuu Pedajasega, kes ütles, et et võib-olla see lugu on nagu kiviräha liblikas ja, ja võib-olla need lee Andres kuuluksid Pedajase nägemuses ka sinna sama liblikategelaste juurde, kes lugenud ei ole, siis see on lugu eesti tantsuteatri algusest. Ja see on ilmunud raamatuna, see ei ole näidend kivirahal. Ja nüüd Andres Jali Andres justkui kuuluks ühtepidi sinna töökad leia kannatavate eestlaste edurivi, sest tema vanavanemad ja tema vanemad on juba kannatanud ja töötanud, niisiis lihast ja luust meesterahvas peaksid olema noormees ja siis on ilmunud keegi-le. Kes siis, kas ta on maine või taevane, tekib juba nagu mitmeid küsimusi, sest sest sest ta tuleb nagu eikuskilt ja kas ka läheb, ei kuhugi. See on jah salapärane tegelane ja tegelikult, kui hoolega nüüd näidendit jälgida, siis ei maa ega taevas, vaid hoopis vesi näib olevat see element. Et midagi Undiiniga seoses võib-olla ja minul tuli hoopis Underi ballaad, merilehmad millegipärast meelde, et kus tekkisid need sinihallid veised, kellelegi laugud ja seda ei tohtinud. Mees, kes oma tööka lahtiste kätega naisega abiellus, küsida, sest kui ta küsis, siis naine läks oma teed. Aga jah, need noored, kes on salaja abiellunud ja nüüd siis matustel selle välja räägivad, kogu aeg käib, jutt, sõidavad pulmareisile kuhugi, kus õitsevad apelsinipuud. Aga see kõik on piisavalt ebamäärane, seda kohta ju ei öelda välja ja tuleb välja, et see peigmees või õigemini vastne abielumees Andres ei teagi täpselt, kus see on, et see on selle lee teha ja juhtida ja leni nägu, teda mängib külalisena Külli Teetamm teisest teatrist nii-öelda külaline ka selles lavamaailmas juba see nimi, eks ole, ei ole Tammsaare nimi demonstratiivselt ja ja midagi salapärast temas on, ega seda ei, ei saa lõpuni vist jutustada, aga seda peaks väga hoolega seal jälgima ja see tegelikult lavastuses minu arvates jääb ehk natuke ebamääraseks. Ja lavastuses võib-olla kõige rohkem ma hakkaks ringi norima sele Jan Uuspõllu mängitud Andrese kallal, kuigi mulle tundub, et ta on tahtlikult sinna valitud. Sest kui Kivirähk ise on öelnud, et see kõivu tagasitulek isa juurde on tema jaoks natukene sarnane näidend no just sellepärast, et üks tegelane vaatab siis sündmusi kõrvalt ja, ja seesama noor Andres ka kommenteerib, jutustab vahepeal oma nägemust sellest, mis, mis reaalselt toimub siis minu jaoks isegi rohkem oli see kõivu, kui me moonsundi vastseviga kreeka pähkleid kauplesime. Sest see tegelane, keda Jan Uuspõld mängis, Taavet oli täpselt samamoodi kõrvaltvaataja ja kommenteeri ja ma arvan, et Pedajas nimme nagu võttis sama näitleja ka sellepärast et see kommentaator tegelane oleks. Aga see Ta on toodud nagu teine dimensioon või ütleme siis mina olen hakanud ise nimetama neid tulnuka komöödiat, eks viimasel ajal mina tõmban siit veel ühe paralleeli, hoopis teistmoodi Näidendini, Jaan Tätte, palju õnne argipäevaks, kus ka üks tegelane, kelle nimi on Manfred, keda Peeter Tammearu on mänginud, ei ole päris nagu siit maailmast. Ja nüüd see lee ka ei ole ja Kivirähk ise on veel seda niisugust üleloomulikku sfääri või tulnuka motiivi kasutanud, kas või näidendis atentaat, kus tuleb kurat tavaliste inimeste juurde ja jälgib ja, ja mõistab oma õigust ja vajutab oma templi mällu neile, kellele vaja. Aga tegelikult see tasand teeb nagu asja tõsisemaks või traagilisemaks, mingis mõttes minu meelest. Et inimesed justkui ei saa isekeskis enam hakkama, et keegi peab sekkuma, keegi peab sedakorda looma ja selle sama noore Andrese jaoks nagu ei olegi mingit reaalset väljapääsu sellest majast maja, mis on siis selle tööhulluse ja kõige selle sümbol. Jah, vaat siin on see asi, et tegelikult Pedajas on ju fantastiliselt hea selline õhkkonna lavastaja ja sellise ebamääraste suhete looja laval, aga, aga vaat siin on nüüd midagi jäänud tegemata, sest see, mis sa räägid, mina seda laval ei näe. Kui ma loen teksti, siis ma adun ära, et oi, et seal on täiesti võimalused nii Leele kui Andresele antu, seal on lee Andrese suhet, et nii-öelda väga lihtsalt ja talupoeglikust võimalik seletada niimoodi argitasandil, et kui mõelda, mis saab Andresest edasi, siis on üks on Iida Ester Pajusoo Iida, kes ju kogu aeg ütleb, Andresele kuulutab tema saatust ette. See võib tunduda lihtsalt noh, nii-öelda hullu vanamuti kobin, aga, aga noh, ega siis Kivirähk ei ole seda niisama sinna sisse pannud. Siis jutud sellest jõest, kus maja ei peegeldaja jutud sireenidest, kes kes käivad ja ahvatlevad inimest, need on kõik nagu olemas, aga ma ei saa aru, miks neid siis ei mängita või, või miks neid mulle ei näidata, et asi ei ole ju ainult selles, nii Teedam kui uuspõld on väga andekad inimesed ja nad on võimelised seda kõike mängima, kui, kui son lavastatud. Et, et siin võib-olla on mõeldud ka nii, et tegemist on niukse lihtsa suvelooga, et siis ei olegi vaja nagu keerulisemaid struktuure pakkuda, aga, aga kui mõelda sellele eesti matusele, siis, siis võib ka välja mõelda selle, et see on üsna sünge lugu sellest, et et sellel, sellel Eestil nagu Kivirähk oma maailma välja pakub, seal Eestil ei ole mitte mingisugust tulevikku, on, on ühed hullud, kes rapsivad palehigis korjavad, koguvad, töötavad ja näevad vaeva ja kannatusi, kõiki neile jagub. Aga järgmine põlvkond leiab ainult mingi sireeni, kellega lihtsalt kaduda, haihtuda olematusest, sest sest see Olevik, mis on tema ümber, see olevik, ei paku talle mitte midagi ja ta ei näegi mitte midagi muud kui, kui võib-olla ainult see sireeni kaunis kaunis laul, mida ta võib-olla ihkab kuulda. Nii et nii et siin võib selle eesti matuse küll täiesti nii-öelda eesti matuseks välja mõelda, aga, aga see on vist juba üks teine lavastus. Jah, aga selles mõttes Sest ma olen nõus, et on natuke kahju, et see noorteliin, mille ma arvan ka, et ma ise mõtlesin juurde ja veel pärast näidendit lugedes sain oma mõtetele kinnitust, et see laval jäi suhteliselt ebamääraseks, kõige rohkem minu jaoks toetas seda hoopis valguskujundus Airi erase oma koos siis Pille Jänese kunstniku tööga seesama ehe puuriit ja siis seal taga äkise väga tinglik isegi mitte tinglik, ütleme, avar ja natuke ebatõeline taevas ja need vahelduvad ja muutuvad pilvede värvid. Ja siis võib-olla sellest taevast sai järsku ka jõgi või mingisugune piiritu veekogu, see andis selle õhustiku justkui käte ja mulle tundus, et võib-olla jah, et ei tahetud seda saladust publikule liiga vara avada või püüti mängida neid andres võimalikult argistena. Aga mingites momentides oleks siiski pidanud olema siis nõid, nõiduslikum või kontrastsed või selgem, et, et see on jah, lavastaja hingele. Või, või oli see siis see moment, et et kuna kogu lavastus anti sellises noh, nihukest mõnusalt näivistlikus ja pehmes võtmes, et siis võib-olla see oleks tundunud liigse kontrastina, kuigi tühja teatris on alati igasugune kontrast nagu kaunistanud seda, seda maailma, mida seal luuakse, nii et ei tea see ikka ikkagi, see jäi nagu tegemata ja ja, ja siin mulle tõesti tundub, et teksti lugenuna seekord, et Kivirähk on kirjanikuna selle sisse kirjutanud, aga, aga see jääb nagu ootama vist järgmist lavastajat. See oli siis Eesti matus. Eesti matus, mis on draamateatri suvelavastus, mida mängitakse juunis ja augustis ja kellel vähegi Eesti asi oluline on ja kes peab vajalikuks, et natuke ka ennast peeglist vaadata, siis Eesti matus on küll väga õige koht, nii et seekord kutsume siiralt teatrisse ja täna aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje maris Johannes.