Maailmapilt. Tere kuulama maailmapilti täna on stuudios maris Johannes ja täna räägime sellest, milline roll on meie maailmapildis kuultusel ja jääme kunsti ilma piiridesse, sest siinsed mängud on süütumad ja loodetavasti ei muutu eluohtlikuks. Just viimasel ajal on tihti üht või teist filmi nimetatud kultusfilmiks. Üks selline režissöör on näiteks Tarantino. Näiteks kultuslavastuseks on tagantjärele nimetatud ka Lembit Petersoni lavastatud Kodood. Millised on ühe kultusfilmi tõutunnused, kas 20. sajandi kunstnik tapab või toodab kultust või teeb seda hoopis kriitika? Neil teemadel arutlevad täna meie saates kaks meest multifilmi režissöör PPd Manson ja kunstikriitik Johannes Saar. Me ei ole siin väga metoodilised ja teaduslikud ja ei ürita esitada kõikehõlmavat teooriat. Pigem ütleme näidete abil seda klaaspärlimängu mängida ja loodame, et kultuurihuvilisel kuulajal on seda omajagu põnev jälgida. Maailmapilt. Kui teile öelda sõna kultus, milline on see esimene assotsiatsioon mida ta teie jaoks tähendab võib-olla Peep alustab. Kultus on ilmselt ajastul olnud iseseisva mõtlemise aseaine. Ja noh, kuskilt maalt loomulikult organiseerib igasugust karja ja tal on nii-ütelda pilla-palla mineku vastane edasiviiv jõud ja teatud maantee loomulikult hakkab edasiminekut pärssima. Ja see, et täna tänapäevaks on välja jõudnud teatud kunstiliste vormideni võib-olla filmini näiteks, millest juttu tuleb, noh, see on temal, eks, selliseid kergemeelsemaid vormel. Johannes sõnaga kultus assotsieerub mul kohe teine sõna, mis kõlab kontseptualism. See on võib-olla hästi keeruline ja hirmutab paljud kunstihuvilised ära, aga tegelikult kontseptualism aineks ongi. Sellepärast et mis seal salata, eriti just 20. sajandi kunstis on kultus eraldi teemana väga teravalt päevakorral kogu kunstiajaloo lugu on tegelikult kultust täis ja 20. sajand on siis see, kes on hakanud seda kunstiajalugu kriitiliselt ümber hindama. Ja on paisanud ümber neid hierarhiaid, mis on kaheldamatult üks kultuse kaasnähte. Ja minu jaoks on siis just siin, oleks see lemmikteema, oleks kontseptualism, mis hakkas neid kultusliku hierarhiaid ütleme siis kuuekümnendatel aastatel lagundama. Kes on need inimesed, kes on siis seda kultust tootnud, võimanni küsida? No otseselt inimesi ei saa ju süüdistada selle peale aastat, selleks et kultusmingisuguse sotsiaalse mehhanismina toimuks, on vaja ikkagi ühiskonna, ühiskonna laadi aldis igasugusele kultuslikkusele. Ja inimene, kes sellele osutab, on siis tegelikult kultuse suhtes kriitiline. Me hakkame neid sajandi algusest peale siis kahtlemata üks suur kujuli Mašeldu saam kes vastuseks kunstilitaarsuse ja rangele galeriikesksusele esitas kunstinäitusele pissuaari. Ja umbes samal ajal ma ei mäleta, kas enne seda või pärast esitas näitusele ka pudelikuivatusristi, osutades sellega tõigal, et igasugune Kulduslikus on tegelikult tegelikult formaalne riituse täitmine. Ja vallandades siis oma niukse, ülbe ja arrogantse lähenemisega loomulikult tohutu pahameeletormi. Selle Peep nimetas karjaks siis selle karja hulgas, kes oli siis selle riitusliku elulaadiga harjunud. Siit maalt hakkab see peale siis kuuekümnendatel paljud tollased radikaalsed vasakradikaalsed kunstnikud haarasid sellest šambi žestist kinni ja ja kasvatasid selle najal üles terve terve omaette koolkonna kontseptualism Isis. Kas me saame nüüd filmis tuua ka mingeid analoogiaid või vastupidi midagi, mis? Saja-aastase filmikunsti puhul muidugi on raske tahta, et 20. sajand oleks midagi eelnevat ümber hinnanud. Ja ilmselgelt on olnud põhimõtteliselt film kui selline kogu aeg tootnud kultust tänu omale oma röögatu revolutsioonilisusele olnud teatud teatud inimgruppide ja ja kogu karja jaoks kummardamise objektiks. Ja noh, kuna ta on nii üldlevinud meedium, siis annab ta ehk ka kõige suuremad võimalused teatud sekt Antlaseks ehk siis kõikvõimalikele kuultustajatele selle laia laiali määritud pasteedi seest oma nurgakese otsimiseks, mida siis keegi kuskil võib nimetada oma kultuse objektiks. Aga mis sina arvad sellest näiteks mina kui filmikauge inimene, loen telelehest, niuke film, eks ole, treinsbothing, järgneva sõna kultusfilm suhteliselt värske film, aga juba nagu kultusfilm. Kas, kas see tähendab seda, et keegi nagu teadlikult lansseerib nihukest kultuslikku lähenemist verivärskele filmile? Õnneks see film võib-olla Eestis oli niinimetatud verivärske, aga ta oli juba Soomes skulptor sõlmiks kulti lehvaks tituleeritud, nii et sealt ka see. Ja ma usun, et põhimõtteliselt oli kultusfilme võõras keeles juba ammu olemas, aga nüüd alles, kus meie tohtisime siin ka sellest up ja down stiilis rääkima hakata on see nüüd ehk moodne, nii et põhimõtteliselt mina seda ei ületähtsustaks nii väga. Ma arvan, et isegi kõige kõige banaalsemad fänninähtused siin Titanic või võis paiski öelda etendavad mingisugusele puberteedi olulisele inimkonnale täpselt samasugust kultusobjekti kui teatud moodsale underground üle, kes väga tahab ikkagi olla põranda peal. Aga mõtelda nagu põrandaalune, siis need nimetatud kultusfilmid Nojah, minu arvates peaksin selge vahe ikkagi sisse tegema. Ühed on need, keda sa nimetasid fänn Klaabideks ütleme, nende kultusobjektid ujuvad tegelikult valitseva trendilaines väga osavalt hädan tehtud publikumenu arvestades, nad on tehtud arvestades juba eelnenud traditsiooni, et neil puudub tegelikult kriitiline lähenemine noh, selle suhtes, mille peale nad on ehitatud, need on niuksed fännklubid, kelle kelle motoks on ikkagi nagu samas suunas edasi liikuda. Põhimõtteliselt. Fänn filmi siis või ütleme, selliste laia publiku populaarset teost on põhimõtteliselt võimalik ette programmeerida. Seda on võimalik tahta teha ja siis õnnestumise korral ka teha. Ilmselt kultusfilmi ei ole võimalik ette programmeerida, see kas õnnestub või ei õnnestu. Sa teed filmi pahaaimamatult, see on 25 aastat kuskil keldris suretki õnnetuna ja ühtäkki see kaevatakse välja ja, ja sa selle tekib jüngreid ja niinimetatud kummardajaid. Näiteks vann, Kokiga, kes on need suured kultusobjektid ja kultusfiguurid. Ja ma võin küll eksida, aga minu arvates nad oma eluajal ei müünud kumbki ühtegi maali. See on tähelepanu, väärne seik tähendab kultuse sõltu siiski tegijast vaid ühiskonnast, kes siis tuleb järgi või ei tule. Aga teisest küljest jällegi tänapäeval on juba piisavalt kavalad ja tarku mehi, kes nagu teadlikult algusest peale serveerivad ennast kultuslikku figuurina. Kunstis on näiteks Chevkuuns, kes algusest peale üritab ennast serveerida kui valmis klassikut. Ja paljudest teistest eristab teda see, et tal on see ka õnnestunud. Ja, ja see on saanud niukseks ütleme peale tulnud põlvkonnal niukseid geneetiliseks omapäraks, et nad juba algusest pealetükkivad muuseumitesse, mitte põranda alla, et saada mingisuguseks. Kips peaks kuskil riiulis. Et et on tekkinud nagu mingisugune lühiühendus. Et olengi kohe algusest peale niisugune meediastaar ja osa kunstiajaloost. No siin võib-olla tuleb ka sisse, see nüüd on meedial see võim ja vägi, toob Ta forsseerides võimendades mingeid nähtusi toota mingit kultust, et selles mõttes me oleme vist hetkel ka natuke teises situatsioonis, kui see oli ses Anneuvan koogiaegadel, et toimub millegi väga hirm, kiire paljundamine. Et kas see, kas see ka mõjub kuidagi sellele kultuse tekkimisele? Jah, on kergem saada selleks. Iidoliks Peep kasutasin sõna sekt Antlus. Ma arvan, et me ei saa rääkida niukses suurest ja kogu ühiskonna haaravast kultuslikust süsteemist, vaid. On olemas terve rida selliseid kultuurilise sekte, kellel on siis omad niuksed, pühamud omada altareid omalt kooskäimise kohad, klubid ja muud niuksed baarid, kus siis on võimalik harrastada oma sektantlikke distansseerumist paljudest teistest pisikestest voolukestest, kultuslikest üritustest. Aga selliseid suuri nimesid nüüd vaevalt enam tuleb, sellepärast et kunagi toitis inimesi. Müüt kunstnikust, kes vaevleb kuskil pööningul ja suured nälja kätte ja siis viimase pintslitõmbega enne surma jäädvustab ennast tulevasse kunstiajalukku. No selle müüdiga neid eriti ei toida aega sellepärast et kõik on järsku väga kriitilised, romantika, kuraanile visatud ja kõik tahavad tahavad olla eelkõige kriitilised, mitte kuidagi positiivsed ja loomingulised, vaid vaid vaid distantseeruda ennast sellest ülejäänud ühiskonna kehast kuidagi kriitilisusega. Selles mõttes ma nagu ei näe praeguses ühiskonnas mingisugust kultuslikku. Bla kujutav kunst jääb elitaarse malemängumaale, siis sellel filmil on võib-olla sotsiaalselt nagu laiem kõlapind, et kas on olemas neid filme, mis oleks nii-öelda kultusfilmiks väga erineva sellise vaimse tasandiga tüübile. Siit Eestist vaadates on väga üleolev tõmmata mingeid globaalseid jooniaga, noh võrdluseks võib meenutada sedagi aega, kui siin Nõukogude miilitsa vastu testiti täiesti kõrvu istusid augulises villasest kampsunis pesemata juustega hipi, siis ennast võimalikult Ultraks värvinud punkar ja olid viimase peal sõbrad, sest et noh, põhimõtteliselt nad olid lihtsalt teistsugused ja ja väga arusaamatu on seda võib-olla seletada kuskil Londonis või Bonnis inimestele, et sellised teineteist vihkavad grupid on kunagi meelistunud käsikäes ja, ja nautinud teineteise olemasolust, mitte tagunud 11 veriseks, mida me muuseas oleme näinud ka kultusfilmides juhtuvat. Nii et ilm selgesti see teatud teatud enese vastandamine, see teatud kaitsekraav, mille kultusfilm loob, see peab olema see sekt või siis ükskõik kuidas ennast ka see seltskond Mentševike ei tahaks nimetada. Midagi peab olema selles teoses siis kultusfilmist antud juhul, kui jutt on sellist, millest juba a priori on näha, et see, sellest ei saa tulla laiatarbekaupa. Et teda ei saa nautida, ütleme samavõrra minu ema kui mina. Ja vot see kõditab kõige rohkem rohkem inimest põhimõtteliselt võib-olla seal ka keelatud ainestiku, muidugi tänapäevasel kõikelubatavuse ajal on seda nagu narr tahta, aga no ütleme, suvalise süstimine või kuuli pähe kihutamine. See kõik on äärmiselt esteetiline ja nauditav kultusfilmi puhul omal ajal piisased. Teema polnud keelatud, vaid piisas režissööri ärakeelamisest, näiteks Tarkovski oli tüüpiline näide nõukogude ajal. Keda siis Kuldustati, kuidas jaksate. Noh, mingisuguse tunnusena selle filmi juures peab olema mingisugune nii-öelda kirglike lihalik suhe sellesse kujutatavas Mina arvan, et ei pea olema, mina arvan, et siin me jõuame selle selle tõu tunnuseni võib-olla kultusnähtuse puhul, et et kirge just nimelt. Või siis no see on selline, ütleme, rafineeritum, kerged kultusenautijad, eks ole, ei saanud samastada tegelastega põhimõtteliselt paiskelsi fänn, tõesti, ma usun, salaja peeglis hüppab, kargab näoga neid liigutusi järgi siis vaevalt keegi eks ole, kujutab vannitoas endale või kellelegi kuuli pähe kihutamas või seal võtab süstimise poose. Põhimõtteliselt oleks nagu tavafilmehku oma dramaturgia poolest oleks ütleme, jalgpallimatš, milles meil on huvitav jälgida selle kulgu lõpu lõpuni, oleme teatud meeskonna poolt ja matš lõpeb kas hästi või halvasti, siis Kulttasin põhimõtteliselt oleks mu, ma kujutan ette aegluubis kordused teatud momentidest, ta kestab pikalt, aga meil on see tulemus juba teada ja me naudime lihtsalt ükskõik siis kas selle episoodi tulemus oli hea või halb, aga me naudime seda aegluubis kordust kogu oma täiuses. Selles mõttes Kultusilmse seisab minu meelest väljaspool kriitikat väljaspool halba ja, ja head mõtteliselt kultusfilm on kultusilm, ta ei ole kunagi kas hea või halb ta lihtsalt kas on olemas või ei ole. Ka selle jutu peale ma võiksin kohe hea näite tuua, kuidas Alfred Hitchcocki, Psühho, mida me kõik kindlasti oleme näinud mis oli juba no enne meid ära kultustatud kindlasti, ja siis kino sai siin 100 aastat vanaks, paar aastat tagasi vist ja siis Londonis Hayward galeriis oli üks selline näitus, kus näidati uuesti sedasama filmi psühhov. Aga näidati kohutavas aegluubis. Töö pealkiri oli psühhokakskümmend neli tundi, mis tähendab seda, et kogu film oli venitatud 24 tunni peale. Ja algusest lõpuni ta jooksis meeletus aeglases. Ja noh, meil oli võimalus jälgida muidugi ei viitsi 24 tundi seal vahtida, aga need korrad, mis mina olin seal, ma sattusin just kõige õigematele kohtadele, kus toimusid need kuulsad vannitoas stseenid ja kuidas veri voolas mööda kahhelkivi vaikimisi. Aga see oli täiesti hääletu, aga see stseen toimus niivõrd aeglaselt. Ma ei mäletanud, oli, kas tõesti nagu oli seal nugade käes on minu arust nagu verd eriti ei näidatud, aga faktiliselt teame, et näiteks umbes kolme tunni pärast tähendab see naine, kukud sinna vanni, eks ole, ja sureb aeglaselt ja nii edasi. Siis tapetakse peale sattunud detektiiv ja nii edasi, aga seda kõike meile näidatakse väga aeglaselt. See saal oli rahvast täis, kõik teadsid, mis juhtub ja kõik piinlasid selle aeglase käes, millega meid tapeti, seal aga ometi ära ei mindud. No minu arust on, see illustreerib väga hästi ta Teebu mõttekäiku praegu, et kultusfilm sünnib. Siiski sünnib siiski publikus. Kujutus nähtsuses on vaja ka midagi nagu tsiteerida või on tsitaadile. Mõne roll kõige parem on muidugi, kui kultusfilm tsiteerib mõnda eelmist kultus, siis ütleme filmi, sellisel juhul oleks ta lausa ideaalne, ütleme seoks põlvkondi. Kindlasti see ei tohi olla niukene, armastusväärne ja jäägitult ühtelangev tsitaat, vaid alati peab seal olema mingisugune distants sees. Kindlasti näiteks kultusfilm on soomuslaev Potjomkini. Ma arvan jah ja noh, tagantjärgi tänapäevases mõistes on ta muidugi tummfilm. Aga no nii nagu näiteks tuum on raamat. Või maal Aga noh, astuks meeleldi ämbrisse, arvaks, et võib-olla moodsas kultusfilmis väga tähtis on tema muusika. Et soundtrack on ka põhimõtteliselt selline kaasaastatav Mikisi võtmehoidja. Nii et kultusfilmi saatel on võimalik süüa ja magada ja autot juhtida. Näiteks Tarantino puhul on see saavutanud põhimõtteliselt ilmselt sama suure leviku tema tema kollektsioonid. Ja ta on valinud ja nagu ta ise ka on väitnud. Siin me jõuame selleni, et kas midagi peab tsiteerima kultuselu? No ilmselt Ameerika publikule, kust poiss ise pärit on ütlevad need laulud, laulud, enamat kui meile meile võib-olla tõesti paljus ongi Tarantino muusikaga seal nad on oma teatud juurtega igaühe peas, kame elanikust, nad on võib-olla tõesti kuuekümnendatel päikesevalguses Magreni seal nende laulude saatel ja see kõik tuleb neil kuidagipidi meelde, aga aga Tarantino on need laulud reaalselt valinud, et endale väite kohaselt Peab iga muusika, mis ta episoodi paneb olema, nii geniaalne, et pärast inimene on läinud ära tema filmid, siis kui ta seda muusikajuppi kuulata ükskõik kus tuletan meelde mitte ainult ainult episood tema filmist ei mingit margariini, aga päikesevalgus tänaval. Ja me võime kontrollida põhimõtteliselt kuulajatele, kes mõnd trampinud näinud. Selline oli lugu Tarantino filmis Pulp Fiction. Jätkame aga juba PPd, Mansoni ja Johannes Saare seltskonnas. Ma tooksin siia näite nüüd siukse hästi banaalse sealsamas kõigile mõistetava, no ütleme, seesama viimne reliikvia, mis on mingil määral olnud väga mitmete põlvkondade jaoks, kelle jaoks seal lihtsalt romantiline armastus, kelle jaoks mingid muud mängud on käinud seal, nüüd üritaks poisid teha temast ka näitemängu Pirita kloostris ja ja noh, et tal on nagu mingisugune selline vedru sees, mis teda nagu käivitab ka veel teiseks, kolmanda põlvkonna jaoks ja teiseks kolmandaks selliseks puhuks See on tõesti hea näide. Väga narr on ilmselt inimene, kes kümnendat korda vaatab viimset reliikviad, nagu omal ajal vist vaatasime ja elab kaasa sellel toimuvale või mõtleb, et ei tea, kas pääseb nüüd või ei pääse või tega tomat ei löö või kas jääb ellu. Ja vot siin sellel filmil loomulikult noh, meie kujutleme eestlaste jaoks mingisugused hoopis teised miilid mis siis võimaldas ka nendel lauludel põhimõtteliselt elada täiesti omaette elu ja ja sakste all lubas meil mõtelda hoopis kedagi teist. Nii populaarne nähe ja Õnneks tal on mingid fännklubi tekkinud kurtuseks ta jäi. Samavõrra võib meenutada praegu neid kolme, Sulev Nõmmiku teost, siin me oleme, eks ole, mehed ei nuta ja noor pensionär ja tuled kindlasti populaarsed filmidega, aga mõnes mõttes kindlasti ka tagantjärele põgusalt Kuldustatavad. Ma usun, et need filmid võib-olla tõesti tõusevad veel kultuseks siin mõne aja jooksul, kui siin meie vanused enam ei jaksa noort mängida ja hakkavad ka suhteliselt juba oma vaimsete radikuliitide nagu tahapoole suunama, siis avastame, et tohoo, millised filmid ja millised näitlejad, et tänapäevases 20 aastaselt on seda võib olla raske nõuda. Aga üks asi, millest ilmselt veel rääkima teleseriaalid täiesti kindlalt nähtused. Kultus on maailmas. Võtame siin kas või Monty Pythoni või siis David Lynchi. Et me tõime siin juba näiteid kultusfilmidest, mis on sündinud siin eesti kultuurikontekstis, kas saaks midagi analoogset vastu näiteid tuua ka, ütleme Eesti sellest kunsti kontekstis? Sooster kindlasti olnuks selline viimne reliikvia, meil on küll ja on. Tema elulugu on juba selline, ta soosib igati kultustamist, tema lahkumine Moskvasse ja siis ikkagi säilinud sidemed Eestiga ja siis tema korduvad tagasipöördumised Tallinna ja sidemed, sidemeid Moskva põrandaaluse kunstiga, see kõik oma erakordselt soodne pinnas tagantjärele kultustamiseks ja eks seda ole ka tehtud nüüd. Üheksakümnendatel, justkui meil nüüd on võimalus olnud ja minu arvates on tehtud isegi liiga palju minu arvates üheksakümned Nad ongi. Aktiivsed kultustamist meil on terve rida retronäitusi tulnud taotlema. Siin on 64 69 visarid. Kõik need endised kunstnike rühmitused, kes omal ajal tegutsesid pooleldi põranda all, pooleldi põranda peal tuli nüüd laias Eestiga 90.-tesse tagasi ja just nimelt selliste kultuslike väljaastumistega. Tookord nad toimisid oma ajas niisuguse väikse niukse poolpõrandaaluse tegevusena. Nüüd neid serveeritakse kesksetes galeriides, muuseumites värviliste luksuslike kataloogide saatelt. Näitus ostetakse ära, kui ei ole juba varem ostetud, paigutatakse muuseumisse, kataloogid lähevad raamatukokku. Ühesõnaga toimib raudne betoneerimine. Kunstiajaloo betoneerimine tagantjärele kolmekümneaastase hüppega. Noortele käib see muidugi kohutavalt närvidele, sellepärast et nende aeg jookseb tegelikult terve terve 190.-te esimene pool on käinud selle suure suure retrospektiivseid reangli saatel. Aga kui ma nüüd siia vahele küsin seda, et mis teeb, mis annab neile selle sära ja, ja miks, miks on see tõus ja tõesti selline domineerimine, kas see on see aeg, kus nad tulevad? Noh, mida siin tsementeeritakse nüüd, mis teeb neid nii ütleme mõisateks või välja valituteks? Et noh, need ei ole vist, kui need ei ole vist kunstimaailma trendid või on? Siin on ikka puhtalt poliitilised põhjused, kui meil ikka vene aeg siiamaani edasi kestaks, vaevalt et kellelgil õnnestub siin oma märtrioreooli ka hoobelda. Nagu meil siin paljud juhtuvad, juhtivad kunstnikud seda praegu teevad. Et siis me nagu Kuldustaksime neid salaja ja võib-olla minagi ei oleks praegu nende suhtes niivõrd kriitiline, vaid kah lahu. Tuleksin neile tänaval vastu, jalikuksin viis pihku ja otseselt otseselt kõva mees. Nüüd nüüd see käib mulle natukene närvi minna, sellepärast et tegemist on oleks otsese aja peatamise ja tagasikeeramisega. Meil peaksid olema 90.-te kunstielu, aga miks me vaatame kogu aeg tagasi 60.-tesse? Kui nüüd vaadata, ütleme väljaspool seda ühte kuuendiku kogu planeedist, mis siin kunagi oli mingi niukene retro, Kuldustamine vist on nagu mujal ka suutnud praeguses maailma keeltes ja. Ei, mitte eriti sellepärast, et ütleme seal vabas maailmas selliseid poliitilisi pingeid ei olnud selles mõttes enne ja pärast Berliini müüri, et see ei olnud nii, nii õudne, see läbitulek sellest kogu sellest mudast. Ja seal on see areng on pigem olnud selline hästi harunev. Ütleme, kui me võisime rääkida 60.-te aastateni suhteliselt lineaarses kunstiajaloost, et voolud tulid, läksid, stiilid tulid ja läksid suhteliselt korrapäraselt, ilusasti kenasti järjekorras, siis alates 60.-test tänu kontseptualism, mille ma veel kord toimus, selline harunemine pisemataksettideks. Sellepärast et kontseptualism õnnestus ära lõhkuda hulk müüte hulkunud Kulduslike müüte, üks müütan näiteks kunstnikust, kes stuudios teeb midagi väga arusaamatute mõistetamatuks, näiteks Jackson poolvaga ja idee sellest, kuidas abstraktne ekspressionismi elab välja oma hinge. Et kuidas siis värviga kaetud lõuend sisaldab siis mingit osa kunstnikust endast nüüd kunstniku käe kordumatuks puudutusest, mis elavdab ja annab mingisuguse hinguse või siis trantsentaalse sisu sellele õlile ja lõuendile, nüüd autorist ja autorlusest üldse kõik see pandi siis kontseptualism popkunstiga sügava kahtluse alla. Aga samas tekitas kontseptualism popkunst omad uued müüdid. Ilma nendeta nagu ei saa Täpselt nii selles mõttes, et nii nagu popkunst kontseptualism muutus 70.-te alguseks juba omaette kultusobjektiks. See vihastas kontseptualism kõige rohkem. Et korraga hakati neid kah pakendisse panema ja nii-öelda trügima sinna muuseumisse. Ja selle vastavad sõdisid hirmsasti, aga, aga nende käsi ei läinud siiski paremini kui kõikidel eelnevatel. Ka nemad muutusid kultusobjektiks. Lõpuks ütleme näiteks Andy Warhol, kes võitles kogu oma elukunstniku müüdi vastu kes põhimõtteliselt algusest peale toimis nagu mingisugune masin, ütleme, reklaamimasin mingi mehhaaniline masin Koiduma, seriaalsuste ja odavate siidi trükkidega, redi meedidega iga hinna eest, ta tahtis teha seda, mis oleks odav ja kergesti kopeeritav. Et jumala eest ei tekiks jälle mingisugust sektantlikke. Ometi kogu see odav kraam, millele oma elu jooksul valmis tegi, viidi muuseumisse, osteti kalli raha eest ära, raamiti klaasiti. Ja nüüd me vaatame siis mööda maailma käivad suured ring näitas, et sellest näiteks nendest joonistest, mida Andy Warhol tegi mingi kingapoe vaateakna vitriinile mingi kullavärviga odavale paberile joonistatud kingad, eks ole. Sul on lihtsalt tellimustöö, ta tegi selle ära. Nüüd, 30 aastat hiljem, ma pean sõitma, eks ole, üle lahe Helsingisse ja imetlema seda sealt mingit suurt kultusliku objekti. Nii see on. Vana vohh keeraks hauas ringi, aga tegelikult muidugi võiks ka küsida, kindlasti ta küsiks, palju ma selle eest raha saab? No oma elu lõpuaastatel oli Urfol ikka väga rikkam. Aga talle endale tundus kogu aeg, et ta ei ole piisavalt rikas ja eks ta oli vaesest perekonnast. Ja see oli tema mure algusest peale, kui paljud on mingi asja eest raha saab. Ja see selline kõrvalt tulemise fenomen ja ütleme ütleme siis nagu vitriini kunstnikuna töötaja töötamine ja siis mingi rakenduskunstnikuna töötlemine. See andis voolhooline tegelikult niukse kibeda katlakütja, vihaalad. Ta mõtles sellele, kui palju ta ühe asja eest ühe või teise asja eest võiks raha saada. Tähendab selleks, et olla mingi kultuse alguse juures mingile kultusele alusepanija, kuivõrd sa pead olema, ütleme hetkel pealiinil ükskõik siis, mis kunstiala või tulema kõrval tundub et sa pead olema nagu mingil määral marginaalne ja mingil määral nagu sisse sõitma ja eitama seda valitsevat suund. Andy Warholi enda filmid ilmselt on kõige klassikalisem kultusobjekt, sest et no vaevalt isegi ma mõtlen, need aegluubis jalgpallikorduste nautijad lõppkokkuvõttes kaheksa tunnist magamist väga pealt vaadates nautisid või pilvelõhkujat. Aga noh, nad nautisid põhimõtteliselt seda, et nad teadsid, et need, kes on väljaspool saali ja naudivad seda veel vähem või isegi ei tule kunagi põhimõtteliselt nautima. Nii et originaalsus ilmselt on hädavajalik, aga, aga ta ei tohi olla liiga põhimõtteliselt, selle meistreeniga peab ikkagi punktiirjoon säilima. Seepärast et kui saadik oma ajast 25 aastat ees, siis sured sellisena sa pead ikka olema kuskil paar-kolm kuud, siis tagumised näevad sind ja teavad põhimõtteliselt nii ajas kui ruumis, kui vaimus. Liiga palju ajast eesolijad, noh nagu Leonardo da Vinci, ütleme mingisugust tolku oli, jalgratta leiutas ikka, läks mitusada aastat, enne kui see monteerija Sergei tuli või et viikingid Ameerika avastasid, kartulid nad ikka leidunud siia. See oli järjekordne lugu Tarantino filmist, aga jätkame jällegi, ehkki filmirežissöör PPd Mansoni ja kunstikriitik Johannes Saarega ja nüüd räägime reklaamist. Kuivõrd nüüd on see reklaam ise tootmas seda uut kultust ja kuivõrd ta kasutab neid vanu ikoone mille peal ta siis oma mänge mängib ja meid mõjutada tahab? Peetes Manson. Ma mõtlesin, et ma saan raha õlle, et selles mõttes on võib-olla jah, professionaal, et lähen üheksast tõele hommikul. Ja. Kuigi ta kasvatab loomulikult üldinimlikke jõudusid ja nõrkusi on võib-olla kultuse ja teatud sekt Antlasega reklaami puhul tegemist tänu sellele, et kõikvõimalikku müüdavat toodangut on nii paganama mitut sorti põhimõtteliselt alates autodest, saabastest, sigarettidest, keefirist, et et kui sa reklaamid lihtsalt lihtsalt autod, siis Ford maksab selle kinni, siis võib-olla lõikab sellest ka Opel ülemäära kasu, et iga teatud toote või brändi juurde tuleb kinnitada teatud imidž. Et inimesed, kes või teatud sihtrühm, kes ennast vastavalt siis reklaamitegijate ja tootjate ühisele soovile hakkaks ennast samastama teatud sigaretiga näiteks ta eristuks teist sorti sigarettide siht sihtrühmast kellele pakub hallutsinatsioone, nagu me vaatame praegu Barclay reklaamist, et tõmbad parklaid justkui Assisite, et hakkad kohe kõikjal kõiki nägema kunsti nägema, igal pool ühtäkki päris ohtlik teine või siis ütleme kämmeli puhul selline tõeline mees, kes üksi rännates ka hakkama saab, eks ole. Või Marlboro puhul teatud lapsepõlve maa indiaanlaste kauboi, hobustega kõik needsamad märgusõnad ükshaaval võetuna liimitakse lihtsalt teatud objekti külge ja 100 kultuurseks saab, saab nimetada, see on iseasi. Põhimõtteliselt päike ilmselt on kõige suurem kultuse objekt raha kõrval olnud läbi aegade. Jaa. Jaa. Kui me vaatame näiteks perekonnaidülli, olgu see siis uus tolmuimeja või margariin, siis nendes reklaamides paistab alati päike, tee või tina. Lõputu suvi tähendab, katses on maailmas sellist peret leida, kes, kes viiekesi hommikulauas näiteks koos sööksid. Näitame näpuga, aga sellest tehakse kultus ja ma usun, et teatud patriarhaalse väärtussüsteemi püsides niivõrd-kuivõrd sellisel tootel on menu. Kui see sihtrühm nüüd lõpuks välja sureb, kes mäletavad mingeid perekondlikke hommikusööki, siis muidugi hakatakse teistmoodi magasini reklaamima. Üks põhjus, miks Warhol sai kultusefiguuriks, on tegelikult see, et ta on ju ka reklaamikunstnik. Ja seikita kasutas reklaami. Keeld tõi selle nii-öelda galeriisse. Üks esimesi inimesi, kes, Tõi kunsti ilusad värvilised inimesed, ilusates riietes, korralikult meigitud ja mitte igasugused inimesed, vaid mereline, Munro tšakion, Assis ja mitmed teised toredad naised ja ja mehed ja loomulikult hästi odavas hästi odavas tehnika siiditrükis, mis oli tollel ajal ka täiesti harukordne nähtus. See on puhtalt niukene, reklaamitehnika tegelikult igasuguseid plagusid tehakse. Siis ta toimis, võib-olla niukse radikaalse sammuna, aga see oli ka täiesti rutiinne nõks, pääsemaks kunstiajalukku, sellepärast et kõik kultuslikud voolud on mingil hetkel olnud radikaalsed, et siis kohe järgmisel sekundil kivistuda kunstiajalooks. Warholi näide oli nii, et ta tuli reklaamist kunsti jah, aga, aga ütleme, kas tänases kunstiilmas kaasa tuua selliseid näiteid, kelle jaoks reklaami Est eetikast on noh, kõik see asi alguse saanud, et nad on tõusnud nagu kultusobjektiks. Reklaamikeel on praegu kaasaegse kunsti lahutamatu osa. See, kes hakkab siin vahet sisse ajama ikka puru, idioot või lihtsalt vana inimene. Reklaamikeelega üldse kunsti tehaksegi praegu alates popkultuurist. Ja see kuulub isegi kujutavate kunstnike. Õppeprogrammi igasugustes koolides. Nii et siin ma nagu mingit probleemi ei näe, aitäh, anud juur, jutleks vanade inimeste peale oma sulgudes lisada, et üks vanainimene, Ingmar Bergman näiteks on teinud väga huvitavaid reklaamklippe või kuidas neid nimetadagi põhimõtteliselt 35 millimeetri peale. Ja teine vanainimene, kellel õnnestus ära surra juba liini temalt näiteks telliti omal ajal täiesti märkimisväärse summa eest reklaamklipp ja ta oli põhimõtteliselt selle kõigega nõus ja ja juba läbirääkimised üle ookeani käisid. Ja siis tekkis väike arusaamatus tellijad nimelt olid tahtnud panna sind reklaami külge tegija nime seal nimelt Feliini tehtud margariini reklaam, aga Berliini ei tulnud selle pealegi tulnud. Ja loomulikult keelasele ja ja noh, mis muidugi näitab, et vana inimene ei saanud aru põhimõtteliselt mida reklaamitakse, et reklaam on lõppkokkuvõttes nii kihvt värk. Ometi selles ütlemises vägi, iroonia, millega me igavest leiba Olgu kultus ma ei taha nüüd lõpetuseks küsida, et kas ta nüüd hea või ta on nüüd halb, aga, aga võib-olla noh, välja tuua siis need mingil määral positiivsed ja negatiivsed jooned, mis seal kultusele on, mille eest me peaksime olema kaitstud ja mida me peaksime seal siis nautima ja võtma? Ma olen kunstikriitik niukse, selles nimes juba sisaldub minu erapoolikuse. Ma olen alati kriitiline igasuguse kultusliku suhtes kunstlikuks ja, ja see on mind täiesti ära rikkunud, ma ei saa enam midagi siiralt ja tõsiselt võtta. Mäletan küll ennast kunagi kirjutamas sellist artiklit, mis algas sõnadega, et ma sain vapustava kunstielamuse aga see oli üsna alguses kõik järgnevad artiklid on alanud, igal juhul niukesed, väga niuksed, ratsionaalsete ja kahtlevate tähele panete, et aga sellest koosnevad viimasel ajal minu kirjutised. Mingisugust positiivset rõõmu ja nihukest jäägitult ühteheitmist ma enda puhul tähendab väga harva, viimasel ajal, nii et mina isiklikult vist enam oma elus mingi kultusega kontakti ei saa. PPd, Nansen. Kultuse nagu filmgi ilmselt ei ole hea ega halb, vaid on paratamatu kuni inimkond meie ümber kuidagigi moodi sellekteerub. Ja see on paratamatu, vastasel juhul oleks ta tõesti mingit pasteet, mis on ühtlaselt hõõrutud maakera peale. Ja kui ta kultuse iha ei leia väljundit ütleme filmis või Johannes Saarekriitikas, siis ilmselt peab kultusejanune publik leidma endale muud objektid. Ma arvan Ja ma rõhutan veel kord, et ka kriitilisus ise võib saada kultuse objektiks. Kriitiline mõtlemine kui selline, nagu läks kontsultavalismiga. Nii nagu näiteks ütleme, Fernando pessa oli mitu mitu kirjaniku nime, kellele ta täiesti teadlikult kujundada erisugused erisugused omadused ja erisuguse imidži neist igale, mis andis talle teatud vabaduse viljeleda, siis igaühe nahas või nime all täiesti puhas stiili. Ja nii nagu Johannes ütleb, et võib-olla ta tõesti saabki kunstielamuse kunagi, aga aga vot see nimi on juba selline, et sinna ei passi mitte keegi ei usuks seda enam, kui selle lause taga. Lõbus oleks. Tema nimi. Sellistes haigustes parandab vananemine, aga no nüüd teie enda suhe sellesse samasse kultuursesse, kuivõrd lapsemeelselt või kuivõrd kriitiliselt te olete võimeline vaatama ühte, teist, kolmandat. Mõnikord vaatad filmi ära ja ei saagi teada, et kultusfilm pärast loevad. Hiljem oli kultusfilm näiteks. Võib-olla see tähendab hoopis seda, et ühiskond vajab mingeid silte, mis lihtsustavad seda maailma ja see sõna kultus on muutunud ise ka mingiks müügiobjektiks nii-öelda läbi kultuse midagi müüa, et võib-olla see on ka eesmärk omaette. Ma ei tea, ma usun, et kui midagi müüa oleks vaja, siis hakatakse trendi ajama taga, et tehakse trend, et kultus ikka tekib iseenesest. Ei suundumus on olemas kaasaegses kunstis. See kibedus, millega noored kunstnikud tahavad klassikuks saada ja ennast algusest peale serveerivad klassikutena selles on väga head eeldused järjekordseks kultuslikuks. Kunstiks ja. Ahjaa, nad ikka ilma nimetajat ei saa, keegi, peab olema see nimetatud kunstikriitik, kes põhimõtteliselt Jah, vaat just nimelt, see on ikkagi nagu kahepoolne asi. Mina võin ju esineda selle ebakriitilise karjana ja karedad u uus kultusfiguur tuli, aga ma kardan, et sellest jääb ikka väheks. Lõpuks on vaja seda laiemat karja. Nii ütles siis Johannes Saar tänases saates rääkisime kultusest ja jutuvestjad, olid kunstikriitik Johannes Saar ning filmirežissöör PPd Manson. Saatejuhi rollis oli maris Johannes. Tänaseks lõpetame kõike head teile ja kuulmiseni.