Täna pakume teile kuuleta järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord tuleb juttu Kalmakidest, kes elavad Kaspia mere ääres kalmõki ja vabariigis, mis on Venemaale kuuluv autonoomne piirkond. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Kui ma mõtlen Kalmakia peale, siis tulevad mul silme ette pildid aretust, stepist ja hobustel kihutavatest kalmukidest. Kalmõki, aga minu jaoks seondub tühjus, kus on tõesti valdavalt step, kohati isegi poolkõrb. On piirkondi, kus sajab väga vähe tühi vaik ja võib olla see on meie jaoks ka paik, mis on seotud naljakate või, või kohati kurb naljakate tõsiasjadega. Olgu see siis seotud kalmutja eelmise juhi illumsiinovi isikuga või paljude muude nüanssidega, mis kaasaja kalmõki puudutavad. Sageli arvatakse, et kalmõkid on suur rahvas aga tegelikult ei ole see nii. Kogu Venemaa suurtel avarustel elab suurusjärgus 180000 kalmõki nendest kalmõki As suurusjärgus 150000 kalmõki. Kui kes elab umbes 280000 või natukene enam inimest, siis natukene üle poole kalmõki elanikkonnast on kalmõkid. Aga see 280000 natukene enam inimest jaguneb umbes 76-le 1000-le ruutkilomeetrile. See tähendab, et alla nelja inimese ruutkilomeetril on keskmine tihedus. Raske majanduslik olukord on sundinud inimesi oma kodukohast lahkuma. Jah, 1900 üheksakümnendatel aastatel oli igal Mukjas vägagi raske majanduslik aega, ega see viimasel 10-l aastal ka väga kerge ei ole olnud. Muidugi kalmõki lahkujateks peamiselt venelased, aga on ka kalmõki küllalt palju lahkunud ja lahkunud Venemaa suurematesse linnadesse. Kalmõkid ajaloos on olnud korduvalt suurem, kui see on tänasel päeval. Erinevate vintsutuste käigus on kalmutide arv vähenenud ja, ja väga karme vintsutusi on kalmõkid pidanud üle elama 20. sajandil Tsaari-Venemaa ajal 1897. aastal loendati Venemaal 191000 kalmõki. Seda on siis rohkem kui tänasel päeval Venemaal neid on. 1926. aastal oli see number juba ainult 129000 39. aastal 134000 ehk 13 aastaga oli 5000 juurde tulnud, 1059. aastal loendati NSV liidus 106000 kalmõki ja noh, sisuliselt on kal Vukkide arvukus hakanud suurenema tõesti alles päris viimastel aastakümnetel, kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel aastatel, 20. sajandil ja natukene on sisse kasvanud ka viimase 10 aasta jooksul. Aga jah, näiteks veel 1897. aasta taset ei ole kalmõkid oma arvukuses Venemaal saavutanud. Kalmõkid elavad Euroopas, mongoli rahvastest on nad ainsad, kes elavad Euroopas. Jah, kalmõkid kuuluvad siis Altai rahvaste hulka, täpsemalt siis mongoli rahvaste hulka ja too iraadi harusse. Kalmõkid täna väga, valdavalt on budistid või kui täpsem olla, siis Tiibeti budistid, noh, meie oleme harjunud selliseid turiste nimetama lama istideks. Nii et on siis kalmõkid, jah, täna väga valdavalt lama istid jällegi tegemist on ainsa rahvaga Euroopas, kes on budistid. Osa Rana päevagalmutidest on küll ka kristlased, täpsemalt siis õigeusklikud kristlased. Aga nende osatähtsus kalmõkid seas ei ole siiski eriti suur. Kui rääkida kalmõki keelest, siis kalmõki keele täpsem klassifitseerimine on selline asi, kus ka kaasajal ei ole päris ühtset seisukohta. Mõnede autorite arvates on tegemist mongoli keelte Lääne harusse kuuluva keelega mõnede autorite arvates aga hoopis mongoli keelte idaharusse kuuluva keelega. Kuigi geograafilises mõttes loomulikult elavad kalmõkid oma lähematest sugulasrahvastest tohutu palju eemal Läänes kalmutide lähematest sugulasrahvastest tuntumad rahvad on siis Burjaadid ja mongolid ja nii vuriaadid kui mongolid elavad siis kalmutidestuja vägagi kaugel ida pool kalmõki keeles nagu enamikel maailmakeeltel. On olemas mitmeid erinevaid dialekte aga kaasajal kalmõki keele dialektid erinevused omavahel väga suured ei ole. Ja kui nüüd rääkida sellest kalmõki keelest, mis siis täna kalmõki ja vabariigis on üheksa ametikeeleks siis see on mõistagi standardiseeritud keel. Nii et kui me täna saame rääkida sellest, et kalmõki natukene õpetatakse kalmõki keelt, siis ka õpetatakse just nimelt seda ühtset, standardiseeritud kalmõki keelt, aga jah, tegelikkuses siis kõnekeelena on olemas õige mitmeid erinevaid dialekte. Aga sisuliselt võib öelda, et nende kalmukjas räägitavate erinevate dialektid kõnelejad saavad üksteisest vägagi hästi aru. On teada, et kalmõkid esivanematel oli juba 11. sajandil kasutusel kirjakeel ja tol ajal siis kasutati selle keele edasiandmiseks Ui uurida kirja. Seitsmeteistkümnendal sajandil loodi budistliku mungasaaja panditi poolcal muti enda kiri. Ja see kiri põhines siis klassikalisel mongoli vertikaalkirjal. Ja see kiri oli kalmuttide seas tutusel õige mitme ja mitme sajandi jooksul. Alles 1924. aastal Nõukogude Venemaa võimud asendasid kalmutide traditsioonilise kirja kirillitsa ka, nii et üsna mitme sajandi jooksul olid kalmõkid harjunud kasutama oma vertikaalkirja. Aga jah, 24. aastal asendati see kirillitsa ka juba 30. aastal asendati kirillitsa omakorda ladina tähestikuga. Kui me arvestame, et tol ajal kalmõkid seas kirjaoskamatus oli väga ulatuslik. Ja, ja kui me arvestame sinna juurde, et nii tihedasti toimusid üleminekud ühelt tähestikud teisele siis on üpris selge, et see kalmukide haridus kannatas selle all üpris rängalt. Aga see 1930. aasta asendamine ei jäänud sugugi viimaseks. 1938. aastal viidi kalmõki keel uuesti üle Triilitsale ja tänasel päeval siis kalmõki keel kasutabki kirillitsas. Kusjuures selles kalmõki tähestikus on olemas mitmeid tähemärke, mida noh, näiteks vene keeles olemas ei ole. Nii et jah, kalmõki kirillitsa on siis kalmutide jaoks pisut kohandatud variant. Kuidas on olnud lood kalmõki, keele kasutamisega ja õpetamisega? Kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel seda vähesel määral õpetati pärast seda, kui kalmõkid 1943. aasta detsembri lõpus ära küüditati, loomulikult õpetatud kalmõki keelt üldse. 50.-te aastate lõpus, kui kalmõkid lubati oma ajaloolisele kodumaale tagasi tulla, võeti jälle kalmõki keel ka koolides kasutusele. Ent juba 1900 kuuekümnendatel aastatel lõpetati kalmõki keele õpetamine kalmõki ess jällegi ära. Kuuekümnendatel aastatel suleti siis kalmõki viimased kalmõki klassid ja olles 1993. aastal kal Mõkjas taasavati jällegi kalmõki klassid. Ja tol ajal siis oli pisut üle 60 klassi, kus siis jällegi oli võimalik kalmõki keelt õppida. Nii et pea 30 aastat seal vahepeal oli sellist auku, kus kalmõki idel oli küla ANSV ANSV, mis justkui pidi andma teatavaid autonoomseid õigusi, mis justkui pidi tagama teatavaid õigusi omakeelsele haridusele. Tegelikkuses midagi sellist ei olnud ja ei ole siis väga imestada, et kui me vaatleme seda kalmõki keelt täna siis kuigi enam kui 90 protsenti kalmudkidest peab emakeeleks kalmõki keelt, siis vaid väga vähesed kalmõkid oskavad kalmõki keeles kirjutada enamasti kalmõkid saavad kalmõki keelestki aru, kuid ka nende rääkimisoskused on üsna kesised, kasutatakse peamiselt vene keelt ja seda siis vaatamata asjaolule, et kalmõki ja see on tegelikult üheksakümnendatel aastatel ja siis ka viimase 10 aasta jooksul olnud kaks ametikeelt vene keel ja kalmõki keel, mis justkui on formaalselt võrdsed, aga tegelikkuses muidugi väga selgelt domineerib vene keel ja ütleme nii, et kalmõki keele kasutamine asjaajamises on praktiliselt olematu. No näiteks kalmõki ja parlamendil internetis on olemas ainult venekeelne lehekülg kalmõki valitsusel internetis on olemas ainult venekeelne lehekülg, kalmõki ja juhil on internetis ainult venekeelne lehekülg ja näiteks kalmõki ja pealinnal kalmõki pealinn on siis helista kalmõki keeles Helst et kalmõki pealinnal on siis olemas samuti ainult venekeelne kodulehekülg, kusjuures sellel Elista vapil. On olemas selle linna nimi kirjutatuna vene keeles, kuid ei ole selle linna nime kalmõki keeles. Ja näiteks kalmõki riiklikul ülikoolil on olemas mõistagi venekeelne lehekülg on olemas ka inglisekeelne lehekülg, kuid täielikult puudub kalmõki keelne lehekülg. Ja kui nüüd rääkida sellest kalmõki keele õpetamisest, siis näiteks sealsamas kalmõki riiklikus ülikoolis on võimalik eraldi erialana õppida vene keelt ja filoloogiat. On võimalik õppida germaani keeli, aga ei ole võimalik spetsiaalselt õppida kalmõki, keelte filoloogiat. Jah, nendele, kes õpivad õpetajateks tulevastele pedagoogidele, võetakse ka teadmisi kalmõki keele kohta, nemad saavad seal õppida kalmõki keelt. Aga sellist eriala nagu kalmõki, keel ja filoloogia selles kalmõki riiklikus ülikoolis olemas ei ole. Kui rääkida kalmõki raadiost ja televisioonist, siis vähesel määral tehakse seal ka kalmõki keesid saateid. Üks telekanal, kalmõkikeelsed saated teeb, on olnud perioode, kus koguni 50 protsenti selle telekanali saadetest on olnud kalmõki keelsest. On olemas raadiojaamu, mis annavad eetrisse siis kalmõkikeelseid saateid ilmuvad mõned väikesed iraažilised ajalehed ja mõned väikesed iraažilised ajakirjad. Aga väga valdavalt on massimeedia venekeelne. Ja kui me siin oleme harjunud oma saadetes vaatama seda, kui palju on mõnes keeles lehekülgi internetis olevas vabatahtlikus entsüklopeedias Pedja siis seal on täna kalmõki keeles alla 2000 lehekülje. Kui vaadata nende lehekülgede sisu, siis on see sisul väga olematu. Näiteks sellesama kalmõki vabariigi lehekülg vikipeedias kalmõki keeles koosneb vaid mõnest reast. Pealinnaleht Vikipeedias on pisut täiuslikum, see pisut täiuslikum tähendab seda, et seal on tõesti pool lehekülge juttu. Nii et need artiklid on tõesti vägagi sisutühjad ja üldsegi otsida internetist kalmõki keelseid lehekülgi, siis neid on väga vähe. Sisuliselt tõesti ei ole täna kalmõki keel veel juurdunud internetikeelena ja kuigi jah, tõesti, 90.-te aastate teisel poolel ja ka viimasel 10-l aastal on kal Mõkiast püütud midagi ära teha selleks et kalmõki keel kaitsta ja arendada. Reaalselt ei ole suudetud palju ära teha, ressursse on olnud muidugi ka väga vähe. Eks nad ole selle vene keelega ka niivõrd ära harjunud, et neil on juba ükskõik, mis keeles nad räägivad. No kui me mõtleme näiteks selle perioodi peale, kui kalmõkid olid küüditatud, küüditatud mitmele poole NSV Liidu avarustesse, mitte ainult ühte konkreetsesse kohta siis näiteks sellel perioodil oli igal Mõkkide jaoks kalmõki keele avalik kasutamine keelatud nii Siberis kui Kesk-Aasias, Siberis kui Kesk-Aasiast ja, ja see tähendas seda, et tegelikult kalmõki lapsed ja noored nad ei kuulnud üldse kalmõki keelt, sest et vanemad ka ei tahtnud ju endale ja oma lastele probleemi teeme valmistada ja nii tõesti loobuti kalmõki keele kasutamisest, mitte ainult avalikes kohtades pajud kalmõkid loobusid isekeskis kalmõki keele kasutamisest, sest kunagi ei teadnud ka seda, kuskohas leidus koputajaks. Et selles mõttes oli olukord tõesti vägagi rentnik. Kui arvestame siia juurde kõikvõimalikud varasemadki ka kolmekümnendatel aastatel olnud probleemid ja selle tõesti kuuekümnendatel juba seal Mõgi keele õpetamine kalmõki ja sära lõpetati, siis ega siin ei ole midagi imestada, et selle kalmõki, keele positsiooni nagu ergutamine, kalmõki ja see oleks väga raske. Selleks, et seda saavutada, oleks vaja kalmõki keelele anda hariduses selgelt eelispositsioon oleks vaja juurutada sellist süsteemi, nagu on kasutada tusel Kataloonias kus katalaani keel on kohustuslik õppeaine kõikide jaoks. Vaat kui tõesti sa suudaks rakendada kalmõki sellist süsteemi, siis oleks võimalik ka mingit edu saavutada. Aga noh, Venemaa loomulikult ei lase kalmukjas rakendada sellist süsteemi, kus kõik peavad pima kalmõki keelt. Sest et Venemaa ametlik suhtumine on selline, et kalmõkid omavahel võivad küll rääkida tõesti kalmõki keeles. Ent rahvastevahelise suhtlemise keel üle kogu Venemaa, sealhulgas kalmõki vabariigis on siiski vene keel, ehk siis kalmõki keelt võib õppida ainult see, kes seda tõesti vabatahtlikult tahab õppida. Kalmutja asub Kaspia mere ääres ja kus valdavalt on siis naabriteks Venemaa erinevad oblastid, kus siis aga lõuna pool on naabriks ka Venemaa koosseisu kuuluv Dagestani vabariiki. Ja on kontinentaalset kliimaga piirkond. Seal on suvi küllalt kuiv, jää kuum ja talv on küllalt külm ja vähese lumega. Ja kui nüüd rääkida sellest suvest, siis kui keskmised temperatuurid jäävad seal erinevates piirkondades 23 ja 26 kraadi vahele, ma pean silmas juulikuud, siis kohati võib, temperatuur ulatub Duda 40 kraadini ja 2010. aasta suvel registreeriti siis kalmõki vabariigis temperatuur, mis oli Venemaa rekordiks ja see oli enam kui 45 kraadi seisuse järgi. Nii et tegemist on vägagi kõrge temperatuuridega piirkonnaga. Kusjuures selle kuumuse juures tuleb arvestada ka ka seda kalmukjas on piirkondi, kus on vägagi kuiv, on piirkondi, kus aastas sajab umbes 170 millimeetrit. No kui me mõtleme seda, et Eestis on piirkondi, kus 500 kohati 600 millimeetrit aastas keskmiselt siis tõesti sealne sademete hulk on ikka palju väiksem kui siin muidugi kal mõttes on ka piirkondi, kus sajab peaaegu 400 millimeetrit aastas, nii et see kalmõki ja ka oma erinevates osades on küllaltki erinev. Aga üldiselt on tegemist tõesti lageda ja kõleda stepiga, kohati isegi pool kõrbega kusjuures lagedus tähendab seda, et seal on väga palju väga tuuliseid päevi. Tuuled, mis seal valitsevad, on sageli väga suure kiirusega ja noh, talvised temperatuurid keskmine temperatuur jaanuaris ei ole just väga külm on seal erinevas piirkonnas viie kuni 12 külmakraadi vahel, aga kohati võib temperatuur langeda ka 35 kraadini. Nii et kui me mõtleme nüüd neid suviseid ja talviseid äärmusi, siis temperatuuride kõikumise vahemik kalmõki-s on väga-väga suur. Kalmõki on olnud läbi aegade põllumajanduspiirkond. Kas ka praegu on põllumajandus seal tähtsal kohal? Täna, arvestades asjaolu, et ikkagi 44 protsenti elanikkonnast elab linnades on siiski põllumajanduse osatähtsus suudetud vähendada. Aga see põllumajanduslik majandusse kal mõrkjas väga mitmekesine ei ole. Toiduainete tööstus on olemas ja, ja mis muidugi on nüüd võib-olla oluline, et on olemas siis ka naftatööstus kalmõki s tõepoolest leidub, naftat, leidub, maagaasi, leidub kivisütt. Ja kui nüüd rääkida naftast, siis naftaaastane toodang on siin suurusjärgus 200000 tonni. See 200000 tonni, see ei ole muidugi teab mis kogust. Aga kalmõki on olemas maagaasitoodang ja see maagaasitoodang on suurusjärgus siin 50 kuni 75 miljonit kuupmeetrit aastas, kõigub siin erinevatel aastatel ka see ei ole nüüd väga suur, aga siiski. Mida on teada kalmõkid kaugemast ajaloost? Kalmakide esivanemad elasid kaugel kagu pool ja rändasid nad siis lääne poole. Ja nüüd põhjuseid, miks nad rändasid, on arvatud olevat väga erinevaid ja, ja päris ühemõttelisele kokkuleppele, mis siis ikkagi sundis kalmõkid, esimene mõlemaid oma sugulasrahvastest nii kaugele eralduma ei olegi nagu suudetud jõuda. Ent teada on, et 16. sajandil jõudsid kalmõkid kaihordi territooriumile ja seitsmeteistkümnendal sajandil jõuti Volga äärde ja nendesse uutesse asupaikadesse elamisel siis kalmõkid olid selline nagu tugevam rahvas ja need rahvad, kes seal varem olnud elasid eeskätt siis Nogaid. Need sunniti peaasjalikult siis põgenema lõuna poole osanugaidest põgenes küll ka näiteks Astrahani ja sisuliselt kohe, kui kalmõkid Volga-äärsetele aladele jõudsid, asusid nad elama piirkonda, mis teatavas mõttes mõttes oli Venemaa kontrolli all. Aga Venemaa kontroll piirkonna üle oli noh, võiks öelda üsna nõrk. Nii et seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel ja 18. sajandi algul olid kalmõkid siis Volga ja Doni vahelistel aladel selline pool iseseisev rahvas. Teatavas mõttes oldi küll Venemaa vasallid, aga see vasallisõltuvus ei olnud väga tõsine. Kus juuresse kalmõkid ala seitsmeteistkümnendal sajandil oli väga palju suurem, kui on kalmõkid, see peamine asuala täna ehk kalmõki vabariik täna näiteks põhjas ulatusid kalmõkid elamispiirkonnad välja kui Saraatovi linnani idas kuni Uurali jõeni. Nii et tõesti, jah, kalmõkid elasid väga laial territooriumil territooriumil, mis oli vägagi hõre kasti asustatud. Ajapikku püüdis Venemaa kalmõkid aladel oma võimu siiski tugevdada ja, ja nii ei ole siis väga imelik pandav, et aastal 1007 70007 71 püüdsid paljud kalmutidest Volga ja tonie vahelistelt aladelt lahkuda ja püksis elama asuda tunduvalt ida poole siis nendele lähedastele aladele, kus kunagi oli elanud nende esivanemad, ehk siis sisuliselt püüti elama asuda Maniude impeeriumi territooriumile ja neid, kes püüdsid lahkuda, siis Venemaa alluvuses olevast kalmõki ost oli väidetavalt isegi peaaegu et 200000 inimest 200000 jällegi suurem number kui kal. Mõkke on täna Venemaal ja venemaalase kalmõki, ta lahkumine ei meeldinud Venemaa püüdiscalmut lahkumisel takistada osa, kes lahkuda püüdsid, tapeti, osa tabati ja sunniti naasma, osakaal Mõkkidest siiski suutis oma teekonda jätkata ja osakaal mürkidest jõudis siis ka oma nii-öelda tõotatud maale oma planeeritud uude asupaika kohale. Ent Venemaa kohtumine pärast seda kalmutide poolset põgenemiskatset oli kalmukidesse nüüd oluliselt muutunud, see oli muutunud palju negatiivsemaks, kui seal ei olnud varem. Kui varem eksisteeris formaalselt nii-öelda kalmõki khaaniriik, siis nüüdse khaani tiitel kaotati Tsaari-Venemaa võimude poolt ja, ja ka see kalmõki khaaniriik siis formaalsed likvideeriti ja kalmõkid asuala jaotati peamiselt kolme administratiivse üksuse vahel ära ja 19. sajandil oli kalmõki jas juba küllaltki tugev venestamine ja kalmukiasse asus elama ka järjest enam venelasi. Samas Öeldakse, et isegi 20. sajandi algul kalmõkid venelased, kes piirkonnas elasid omavahel nagu väga läbi ei käinud. Venelased elasid väga konkreetsetes asustatud punktides, samal ajal kui kalmõkid ringi rändasid ja arvestades, et venelased kalmõkid omavahel väga kokku ei puutunud, siis 20. sajandi alguseks suur osakaal Mutkidest oli selles mõttes ükskeelsed, et nad oskasid ainult kalmõki keelt. Ja noh, oma igapäevaelus nad tegelikult seda Tsaari-Venemaa võimu nagu väga ei tunnetanud. Nüüd 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui oli veebruarirevolutsioon, siis paljud kalmõkid toetasid veebruarirevolutsiooni. Ühest küljest nad lootsid elujärje paranemist, teisest küljest nad lootsid endale aga teatavat autonoomiat. Noh, nende lootused ei täitunud ja pettumus oli tõesti vägagi tugev. 1919. aastal lubas Lenin kalmutidele maad ja selle lubaduse eesmärk oli siis meelitada kalmõkid üle bolševike poolele sest et varasemalt oli küllalt palju kal Mõkke võidelnud ikkagi just valge kaartlaste poolel ja toetanud siis pigem valgekaartlased bolševike. Aga jah, Lenini maa lubadus siis mõjus ja, ja kalmõkid seas siis teatav poolehoid bolševikele hakkas suurenema. 1920. aasta novembris kuulutati välja kalmõki autonoomne oblast ja, ja võib öelda niimoodi, et oma esimestel aastatel see autonoomne kalmurkja ei saanudki tunda väga tõsiseid repressioone. Et need repressioone mõistagi oli, aga need ei olnud siiski väga ulatuslikud ja need ei olnud väga otseselt suunatud üksnes kalmõki rahvuse vastu. Et algul nagu püüti siiski kui ka nõukogude võimu poolele meelitada sellega, et neid repressioone jah, seal väga tõsiselt ellu ei viinud, see oli üksjagu erinev sellest, mida kalmõkid pidid kannatama väljaspool seda autonoomset oblastid. Muuhulgas oli igal Mõkke üksjagu palju elanud ka Doni ääres ja näiteks nende kallal rakendas nõukogude võim küll koheselt väga tõsiseid repressioone, muuhulgas siis põletati maha nende kloostrid, rööviti ära kalmuttide vara ja, ja paljud kalmõkid tapeti osakaal Mõkke siis põgenes elama autonoomsesse kal Mõkiasse. 31. aastal algasid kalmõkid jaoks aga pihta tõsisemad repressioonid autonoomses kal mõrkjas. Stalini käsul suleti budistlikud kloostrid ja hakati massiliselt hävitama budistlikke dokumente ja massiliselt hakati siis taga kiusama ka budistlikke munkasid, osa munkasid, tapeti, osa küüditati, osadelt, võeti ära vara 30.-te aastatel küüditati mitte ainult siis mungad võid küüditati siis need, kellel tundus, et on pisut rohkem vara näiteks rohkem lambaid või rohkem hobuseid. Ja 30 aasta alguses algas siis kalmut, kes ka sundkollektiviseerimine rasked aastad kalmuttide jaoks oli 1932 ja 1933. Sel perioodil valitses kal mõrkjas väga suur näljahäda ja üle 50000 kalmõki siis väidetavalt selle näljahäda käigus suri. See tähendas seda, et pea kolmandik kal Mõkkidest suri näljahäda käigus. Näljahäda oli väga tõsine Ukrainas aga väga, väga ränk oli näljahädaga kalmukjas. Näljahäda ja repressioonid vähendasid siis tõesti kalmõkid rahvaarvu väga oluliselt. Ent sellest hoolimata 1935. aastal otsustas nõukogude võim kalmõki autonoomse oblasti muuta ANSV-ks ehk siis autonoomseks Nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Muidugi see muutus oli peaasjalikult formaalne, mingit väga olulist sisulist muutusse kalmutile jaoks ei tähendanud. See ei tähendanud kuidagi seda, et kalmõkid rahvusena oleks saanud juurde mingisuguseid õigusi. Aga jah, autonoomseks nõukogude vabariigiks, siis 35. aastal kalmutja muudeti. 1952. aastal jõudsid kalmõki asse sakslased. 1009 42. aasta augustis vallutasid sakslased ära kalmõki pealinna, helista ja üks osakal mõtidest võttis sakslasi vastu kui vabastajaid. Sest tõepoolest, Nõukogude repressioonid kolmekümnendatel aastatel olid olnud väga rängad kusjuures väga rängad mitmes mõttes, sealhulgas rahvuslikus mõttes, usulises mõttes, majanduslikus mõttes ja seetõttu on täiesti loomulik, et kohale jõudnud sakslasi osa kalmistul võtsid vastu kui vabastajaid. Seda enam, et sakslased püüdsid teatavad kavalust kasutades kalmõki teadlikult enda poole meelitada. Näiteks sakslased lubasid siis uuesti avada budistlikke kloostreid, lubasid avada budistlikke pühakodasid ja kalmõkid said jälle vabamalt oma kalmõki keelt kasutada. Kalmukidele anti tagasi nende maa, mis oli neilt nõukogude võimu poolt ära võetud. Nii et tõesti, sakslased astusid üksjagu samme, millega oli võimalik all mõte siis enda poole meelitada. Ent sellest hoolimata Saksa armeesse astus siiski suhteliselt vähe kalmõki mehi. No see on suurusjärk 3000 meest, aga peamine põhjus oli ka selles. Kalmõki oli juba varem ju massiliselt võetud Nõukogude armeesse sõja ajal ja lihtsalt nii-öelda õiges vanuses, siis kalmõki mehi oli igal mõrkjas väga vähe. Ent sellest hoolimata Saksa armees loodi siis muuhulgas ka näiteks kalmu kileegial. Juba detsembris 1942 vallutasid NSV Liidu relvajõud kalmõki ja tagasi ehk siis sakslaste võim kalmõki ess jäi tegelikult väga lühiajaliseks ja nõukogude võim. Mõistagi hakkas kal mõtte kohe represseerima, süüdistades neid just nimelt selles, et kalmõkid tegid koostööd sakslastega ja osakaal, kes oskasid Nõukogude repressioone ette aimata, põgenesid sakslastega koos ära. Ja mõnedel andmetel seal neid, kes sakslastega koos ära põgenesid, oli isegi üle 10000 inimese. Ent osa nendest põgenenutest ikkagi hiljem sõja lõpus jõudsid tagasi NSV liitu või selles mõttes, et sunniti tagasi pöörduma NSV liitu ja osa neist lasti maha. Osa nendest sattusid vangilaagritesse. Detsembri lõpus 1943 otsustas NSV Liidu juhtkond, et kalmõkid on terve rahvana süüdi koostöös sakslastega ja nad kõik tuleb oma kodumaalt ära küüditada. Küüditamine iseenesest oli väga ränk. Kalmõkid ei saanud peaaegu mitte midagi kaasa võtta. Kui me teame, et Eestis küüditamise siiski vahel anti mingisugune väike aeg, et mingid soojad riided kaasa võtta siis kalmõki enamasti ei antud, mingit aega, võid, lihtsalt võeti inimesed kinni ja kavandati nad veoautode peale, kusjuures kalmõkid küüditati ära ka Nõukogude armeest. Kui me mõtleme nüüd 943. aasta peale, siis see oli ju sõja periood. NSV Liit sõdis Saksamaaga, aga NSV Liit ei usaldanud enam kalmõki ja kalmõkid, tegelikult jah, siis ka nõukogude armees küüditati ära ja küüditatud kalmõkid saadeti mitmele poole, saadeti eeskätt siis Siberisse, vähesel määral Kesk-Aasiasse küüditamise vastu hakanud lasti koha peal maha. Küüditamise käigus surid paljud inimesed, eeskätt lapsed, haiged inimesed, vanurid, aga ka täiesti täisjõus inimesi, küüditamise käigus suri, ametlikult räägitakse vähem kui 10-st protsendist kalmukidest, kes selle käigus surid. Aga siis mõned uurijad on leidnud, et isegi kuni umbes üks kolmandik kal mõtidest ehitamise ajal või vahetult peale küüditamist hukkus. Nii või teisiti jah, kalmõkid arv järjekordselt kahanes ja kahanes üksjagu palju. Kalmõkid küüditamise ka koos, muidugi likvideeriti kalmõki ANSV. Selle territoorium jaotati ümberkaudsete alade vahel ja kalmukiasse asusid elama peamiselt venelased ja ukrainlased. Nüüd, 1956. aastal kalmõkid rahvusena rehabiliteeriti ja 57. aasta jaanuaris taastati autonoomne oblast kuid selle autonoomse oblasti territooriumist jäeti välja mõningad alad, mis varem olid autonoomsele kalmukiale kuulunud. Nii et seda autonoomset territooriumit ei taastatud päris samades piirides, kus oli ja ANSV olnud varem ja, ja uus moodustis siis ei olnud enam mitte ANSV, vaid oli autonoomne oblast. Ja 1957. aastal lubati siis kalmukidel ka oma kodumaale tagasi pöörduda. Samas ega see tagasipöördumine väga lihtne ei olnud, sest et ega need venelased ja ukrainlased, kes olid selle piirkonna nüüd juba nii-öelda omaks võtnud, ega nad avasüli enamasti neid kalmõki seal vastu ei võtnud. 1000 958. aastal muudeti autonoomne oblast uuesti autonoomseks Nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Ja algul tundus, et kalmutidele hakatakse tagasi andma, aga pisut rahvuslikke õigusi, kalmõki keelt hakati õpetama näiteks ANSV-s koolides. Aga see kõik jäi väga lühiajaliseks, juba 1900 kuuekümnendad talaastatel algas siis uuesti kalmõkid, teatav represseerimine ja kalmõki keel ja kultuur tõesti suruti sisuliselt igalt poolt välja. 80.-te aastate teisel poolel, kui NSV liidus toimus perestroika, algasid teatavad sellised positiivsed ümberkorraldused Kaagal mõrkjas ja muuhulgas siis, 80.-te aastate lõpus hakati Kalmakkias uuesti avama, budistlikke templeid ja, ja siis kalmõkid, tekkisid ka oma rahvuslikud organisatsioonid. Ent üheksakümnendatel aastatel oli igal Mõkja väga mahajäänud piirkond, piirkonnas olid tohutu taandareng. Ja see taandareng tähendas seda, et kalmõkid, püüdlused, mis 80.-te aastate lõpus olid alguse saanud, need muutusid ühel hetkel kuidagi teisejärguliseks. Inimestel ei olnud lihtsalt enam jõudu ja jaksu tegeleda oma keele ja kultuuriga, sest et igapäevane elus püsimine võttis kogu jõu ära. Ja üheksakümnendatel aastatel, siis jah, üksjagu palju kalmõki inimesi ka välja rändas ja rändas välja just eeskätt seetõttu, et piirkonna majanduses olid väga tõsised probleemid. 93. aastal hakati siis kalmõki mõnedes koolides uuesti õpetama kalmõki keelt. 993. aastal sai ja presidendiks kirsan ilmsiinov. Mees, kes on rahvuselt kalmõki ja ainult hiinov, suutis kalmut juhina püsida vägagi pikka aega. Esialgu oli tema ametinimetus presidendi. Hiljem oli selleks ametinimetuseks kalmõki juht aga pühista võimul kuni 2010. aasta oktoobrini ja ilmsiinovi hõimuajal püüti siis tõesti kalmutidele neid rahvuslikke õigusi pisut juurde anda. Ja võib öelda ka seda, et 90.-te aastate keskpaigas oli Venemaal sisuliselt kolm autonoomset vabariiki millel oli pisut rohkem autonoomseid õigusi kui ülejäänud föderatsiooni subjektidele. Nendeks piirkondadeks olid Tatarstani Vabariik, Pascortostani Vabariik ja kalmõki vabariik. Ilumsiinovi puhul on märkimisväärne see, et tegemist ei olnud ju mitte mingisuguse haritlase või mitte mingisuguse sellise nõukogude aegse poliitikuga, kes oleks nagu tippu tõusnud, sest Venemaa paljudes piirkondades üheksakümnendatel aastatel tõusid tippu siiski kas endised tippkommunistid või tõusid siiski tippu. Haritlased ilmus Hiinale ei andnud ei üht ega teist. Ta oli tagasihoidlik haridusega. Jah, ta oli võib-olla selles mõttes tõesti teatava tarkusega, et juba 14 aastaselt oli ta saanud ja malemeistriks aga mingisugust erilist intellektuaalset sellist sära nagu temas ei olnud. Küll oli temas ärimehe soont ja ta oli siis jah, kiiresti suutnud omale kokku ajada küllaltki korraliku varanduse. Ja see tema presidendikampaanias enne seda, kui ta esimest korda presidendiks valiti, seisneski suuresti selles, et ta jagas inimestele teatavaid asju tasuta. Ta sisuliselt ostis ennast presidendiks. Kuigi Ilus Heino oli küllalt omapärane mees. Mõnes mõttes oli Temascal muttidele siiski ka kasu. Muidugi, me ei tea, võib-olla mõnest teisest oleks olnud palju rohkem kasu aga teatavas mõttes oli igal mukidele rahvuslikult ilmsiinovi võimuperioodist küll ka kasu. Eks teatud mõttes mängis rolli ka see, et ta oli rahvusvaheliselt tuntud mees. Rahvusvahelise maleföderatsiooni president. Muidugi mängis rolli ka see, et ta oli rahvusvaheliselt tuntud mees. 1995. aastal sai temast rahvusvahelise maleföderatsiooni president. Sellel ametipostil on ta ka täna viimastel valimistel oli muide kaks presidendikandidaat. Teine kandidaat oli Karpov ja küllaltki selge enamusega võitis nõusiinov. Aga teisest küljest tema võimuperiood kalmõki ja see oli kohati ka küllalt totalitaarne. Selliseid teisitimõtlejaid või ütleme, sellist opositsiooni sisuliselt ei saanud väga tekkida, sest neid kiusati taga ja kalmõki ja see on ju teada ka juhtum, kus opositsiooniline ajakirjanikke tapeti. Ja kuigi ametlikult ei saanud selles süüdistada ilmsiinovid. Aga noh, väga selgelt oli näha, et tegelikuks niiditõmbajaks sellele kuriteole oli siiski tollane kalmut ja vabariigi president. Selline jah, küllaltki vastuoluline mees. Eks selle mehe võimuperioodiga kalmõki ja seostub ka üht-teist naljakat. Näiteks muudeti male kalmõki vabariigis kohustuslikuks õppeaineks. Et selle asemel, et kalmõki keelt, eks ole, muuta kohustuslikuks õppeaineks muudeti male kohustuslikuks õppeaineks kalmukiasse püstitati mitmesuguseid huvitavaid ausambaid muuhulgas siis näiteks malega seotud ausambaid. Aga minu mäletamist mööda püstitati sinnaga mälestussammas 12 tooli tegelastele. Kalmõki endine juht on kohtunud juga tulnukatega jahie illusiina on rääkinud ka sellest, et ta on kohtunud tulnukatega. Ma ei oska küll peast nüüd öelda ühtegi teist autonoomse vabariigi presidenti, Venemaa, kes oleks otsesõnu ja avalikult väitena, et ta kohtus tulnukatega kusjuures tulnukatega kohtumise Tom oli selles mõttes huvitav, et Venemaa riigiduumas leidus siis inimene. Riigiduuma saadik, kes tegi pöördumise riigiduuma ja Venemaa presidendivoole ja ütles, et seda asja tuleb väga tõsiselt uurida sest tema arvates eksisteeris ohted, et ilm siin on, võis Venemaa riigisaladusi välja lobiseda tulnukatele ja, ja mõistagi siis tulnukate kaudu võidakse siis neid riigisaladusi vaenlastele edasi anda. Kui rääkida viimastest aastatest, siis kindlasti on oluline see, et 2005. aastal avati kal Mõkjas uuesti esimene budistlik tempel selles mõttes, et uus tempel. Et 2005. aastal jah, jõuti siis uue budistliku templi avamiseni Avatise siis kalmõki pealinnas helistas 2009. aastal aga tähistati kalmistut, kes ametlikult Venemaaga vabatahtliku ühinemise neljasajandat aastapäeva. Need Venemaaga nii-öelda vabatahtlikud ühinemised on muidugi teada ajaloost selles mõttes teada, et see vabatahtlikkus on muidugi ühtede jaoks tõepoolest nii-öelda vabatahtlikkus, aga, aga teiste jaoks sootuks. Et siinkohal on huvitav ka selline asjaolu, et 2009. aastal seoses sellesama 400. aastapäevaga taotleti seda, et Venemaa annaksis dalai Laamale õiguse külastada Kalmakjad, dalai-laama oli varem kalmõki külastanud, aga kalmõki ja juhid siis jah, 2009. aastal taotlesid uuesti seda, et Venemaa annaks Dalai Laamale õiguse tulla Venemaale, täpsemalt siis kalmukiasse. Ja seda palvet seostati just sellega, et aga sel aastal me ju tähistame 400 aasta ühinemist Venemaaga. Nii et saadi siis ilmselt aru rõhudes sellisele emotsionaalsele faktile on võib-olla siis lihtsam saada Venemaa võimudelt luba selleks, et dalai-laama võiks Venemaale tulla. Nad ei saanud kahjuks seda luba, noh teadagi, see dalai-laama külaskäik on Venemaale selline küllaltki keeruline probleem. Sest ühest küljest Venemaa ju püüab hoida sõbralikke suhteid Hiinaga. Ja Hiina loomulikult on absoluutselt vastu sellele Tiibeti usujuht, tema pühadus, dalai-laama külastaks ametlikult erinevaid maailma riike. Miks dalai-laama külas käikel Mõkkidele nii oluline oli? Põhjus on väga lihtne. Kalmõkid on ju teadagi lama istid valdavalt ja lama. Istide kõrgeim usujuht on dalai-laama. Kui palju kalmõkid oma vanades traditsioonides kinni peavad? Kindlasti mingil määral peavad, aga üldiselt valdavas enamuses on siiski tegemist meil täna suhteliselt venestunud rahvaga. Jah, muidugi budistlikus traditsioonis on taas au sisse tõstetud ja neid budistlikke templeid, mis täna avatud on kadunud, kes õige mitmeid aktiivsete budistide arv väga suur siiski ei ole. Ja neid budistlikke traditsioone oma kodudes igapäevastes toimingutes tegelikult väga siiski ei harrastata. Et see pikaaegne nõukogude periood, see repressiivne ajajärk on siiski oma jälje väga tugevad kõrvuti kalmõki keele elustamisega püüdma, eks muidugi elustada ka neid kultuurilisi traditsioone, ent siinkohal võib öelda kohati, nende selliste kultuuriliste traditsioonide elluäratamine on isegi noh, vaatad veel raskem kui selle keele kasutamise laiendamine. Kahjuks võib öelda küll, et, et rahvuslike eripärade mõttes kalmõkid on küllalt palju täna oma eripärast kaotanud. Kui nüüd mõelda Gide tuleviku peale, siis siinkohal on, on väga raske midagi väga konkreetset arvata. Me peame arvestama sellega, et Venemaal siiski alates sellest, kui Putin sai presidendiks. On rahvuslike piirkondade õigusi väga kõvasti kärbitud, sealhulgas ka kalmõki autonoomseid, õigusi on väga kõvasti kärbitud. Ja kui me arvestame, et seitsmeteistkümne aastaga väga palju suudetud ära teha kalmõki keele kaitseks ma mõtlen siis alates 1993.-st aastast, kui on siin, on proovis keele kaitseks midagi ära teha, kui neid kultuuritraditsioon ei ole väga suudetud ellu viia siis ma siiski kaldun arvama, et, et kalmõkid rahvusena pigem on määratud täna hääbumisele, kui, et nad suudavad uuesti tuhast tõusta. Ühest küljest on ju tegemist väga väikese rahvaga, teisest küljest siiski ka väga venestunud rahvaga ja kolmandaks tuleb arvestada seda, et neil lihtsalt puudub tänase majanduslik jõud. Et olukorda muuta. Muidugi, kui kal mõrkjas leitakse senisest suuremaid naftavarusid ja maagaasi, võib-olla siis ka see majandus saaks turgutatud. Samas kui me arvestame ja maagaas on ka tegelikult üleriiklike Venemaa firmade kontrolli all, siis tekib ka küsimus, kui palju tegelikult sellesse kalmõki ja ikkagi endale raha saab. Ka majandus on üks faktor, mis ei luba kalmutide nii-öelda ärkamist toetada. Ta ta samas, mis on huvitav on see, et kalmõkid osatähtsus mõrkjas on viimase 20 aasta jooksul pidevalt suurenenud, isegi 30 aasta jooksul on see pidevalt suurenenud. Ühest küljest on kalmuttide loomulik iive pisut kõrgem kui venelastel. Teisest küljest, venelased kipuvad kehast ka kergemini lahkuma, kui kalmõkid. Maga jah, selleks, et kalmõkid rahvusena saaksid säilida oleks eeskätt vaja Venemaa keskvõimudelt soosivat poliitikat ja oleks vaja seda, et sellel kalmõki vabariigil oleks raha, kalmõki, keelt ja kultuurisoosivat poliitikat ellu viia. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.